Valges hommikumantlis tammistas oma kodukontoris jõllitas mäki eri ekraani. Jälle oli tulnud häiriv meil jälle samalt saatjalt tammuhkas. See pidi olema vähemalt neljas, võib-olla viies. Ta sirutas automaatselt käe. Kuid siis meenus talle, et kal vaadase pudele ei seisa enam tema raske tumeda kirjutuslauanurgal. Ta huuled kuivasid. Avanud sahtli, kergitas ta dokumendipaki, kuni leidis väikese hõbetatud põue. Pudeli raputas seda, mitte piiskagi. Muidugi sellele sai juba paar päeva tagasi lõpp peale tehtud. Ühe sõõmuga. Alistunud, keeras ta korgi maha sidruniga mineraalveepudelilt, mille oli köögist kaasa haaranud. Signe, oli kalbados ära võtnud järjekordselt. Loodetavasti kallanud ta seda WC-potti nagu eelmine kord. Tol õhtul leidis Tom prügi välja viima minnes valamu alt tühja pudeli ning marssis elutuppa, kus Signe keskendunult mingit krimifilmi vaatas. Tom lähenestele selja tagant haaras ühe käega pudelikaelast, teisega põhjast tõstis käed üles Signe pea ja surus pudeli talle kõrile. See käis nii kiiresti, et Signe ei jõudnud reageerida. Ta lasi haarde lõdvaks. Signe pööras pead, pilgus segadus ja õudus. Aga ta hakkas naerma, pööras kõik naljaks. Tahtis naist veidi ehmatada. Vabandust, kui liiga hoogu läks. Ta oli lootnud, et sõnum jõudis signaale kohale. See oli Tommy viis asju ajada salalikult koodide ja vihjete keeles. Kes aru ei saanud. Oma viga. Kalbados oli hinnaline ja seda ei müüdud kaugeltki igas poes. Aga mitte selles polnud asi. Kalbados oli sümbol. Isa tõi esimese pudeli seda jooki koju umbes pool aastat enne oma surma. Tomi Andreas olid saanud piisakese maitsta. See on remarki jook. Ja ise rääkis oma unistusest kordki elus sama maitset tunda. Jook ei olnud eriti hea lähede ja kleepuv, pigem naistele, sobib. Aga isa harras imetlus ei kadunud. Pärast tööpäeva istluste tihti nendel vastvalminud terrassil korvtoolis, rüüpas napsi ning naeratas kõigile, kes mööduma juhtusid. Tema naeratus ei olnud Zoega kutsuv. See oli armulik. Nii naeratab mees, kes on raske töö järel viimaks haljale oksale jõudnud Dombris Nende kohta sama öelda. Ta pidas end hästi funktsioneerivaks alkohoolikuks. Kui töö tahtis tegemist, ei võtnud ta pitsigi rööpas ainult õhtuti ja nädalavahetustel, aga ka siis mitte kunagi mäluauguni. Kehale tekitatud kahju korva sportimisega. Seevastu käitus Signe, nagu seisaks mees allakäigu trepi kõige alumisel astmel. Esimese Loogari naise mure Tommy liigutanud, aga peagi muutus tüütuks. Signe ei olnud pahane, vähemalt mitte Tomi nähes. Ta käitus nagu muretsev lapsevanem pakkus hoolitsust ja abi kinnitas, mõistad, keda Tom oli ületöötanud. Polevat nii palju luksust vaja, ausõna, kõige tähtsam olevat tervis. Tomi silmis oli see alandav ning Signe jutu pidas ta silmakirjalikuks. Kui ta oleks olnud Lasnamäe korteris elav ehitustööline, ei oleks ta naisega tutvudes temalt mingit võimalust saanud. Tom põrnitses lauaplaati ja imest usaselt alahuult. Kuradi restauraator suutis laua ikkagi ära rikkuda, kuigi toom oli saatnud talle mitu linki, kust võis näha, millist tooni kalevite soovib? Tahtis külma kuuserohelist. Aga see toon ei olnud külm, vaid mõjus kuidagi senti. Mentaalselt. Sel lohutav leheroheline sobinuks mõnele härdameelsele vanapapile. Ja klaasplaat oli liiga õhuke. Et otsustasid, viib laua tagasi ja laseb kõik ümber teha. Annad ükskord järele, jäädki andma. Ta vahtis õhtuste aeda ja täheldas, et muru vajab jälle niitmist. Suvi oli vihmasevõitu ja neetud rohi muudkui puhas. Õige muru on nagu pluusist, vaip, mitte nagu heinamaa. Signele meeldis värskelt niidetud rohu lõhn vihkas seda ja tõmbas aknad niitmise ajaks kinni. See lõhn meenutas liiga palju tema kodukanti. Homme paneb ta poisi tööle meeldinud oma päritolu rõhutada ning kui keegi küsis, vastas ta, et on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Aga sihimaste kahetses, et lapsed ei saa sirguda maal nagu teise maaelu karastas inimest rokistumast lodevuse välja. Kõik tõeliselt vintsked mehed tulid maalt. Ta kangestus murule langes vari. Viimasel ajal oli Domen lõdvaks lasknud praegugistuste valgustatud ruumis ja oli unustanud paksud blokaad kardinad ette tõmmata. Varinikus õue laterna heidetud valgussorrist välja ootas hinge kinni pidades. Mas soolikad hakkasid mulksu nagu mädasoo Ale, eks mida senikaua majutad seal. Hüüdis Signe vannitoast välja astudes. Naise pikad lokkis juuksed tilkusid ja ta lõhnas jumalikult kohe õigest automaatselt. Pilku aknalt ei tihanud end liigutada. Kes seal oli ka selle tajumuse taga peitus maainimese paist. Liigend pimeduses varjas, tunnetas ta seda silmapilkselt. Alex, see nimi oli samuti sümbol, uueks eluks vajalik atribuut. Signe jaoks oli ta Alex. Kogu tema uus tutvuskond tundis teda, läxine mõttes nimetas ta end ikka veel Tommiks. Aga teistele ei olnud tarvis seda teada. Ta tahtis olla Alex, mitte sitavarest, Tom, kelle üle isa isanud kunagi uhkust tunda. Ta tahtis olla see, kelle üle saaks uhkust tunda. Haljale oksale jõudnud mees, kes siin nädalavahetustel Galvadost ostis kalleid satiinist hommikumantleid ja armastas fitnessi Missy. Kahetsesid, isa seda näha jõudnud. Pinge langes, sest vory kuulus poisile, kes oli käinud prahti prügikasti viimas. Tom hingas pahinal välja ning muigas. Ta hakkas paranoiliseks muutuma. Seda tegid need kuramuse meilid. Alles oli üks endine töökaaslane talle samale aadressile teate jätnud ja öelnud, et õde otsib tema kontakte. Tom tänas viisakalt, kuigi oli tegelikult maruvihane. Tema eelmine elu tuletasin jälle meelde, kuhu igavest peitu ei pugenud imbusse mingist tähelepanuta jäänud praost ikkagi sisse. Oleks võinud kirjad ühe näpuliigutusega Spemmiks tembeldada aga miski hoidis teda tagasi. Kui uus kiri tuli, ei suutnud ta seda kustutada. Entega ei lugenud neid sõnumeid. Ainult esimese olid avanud hea jahus midagi koju naasmisest ja kummitustest. 10 aastat oli Eva ilma temata hakkama saanud. Eks oli tal tarvis just nüüd temaga suhteid taastada. Mis tagamõte seal oli? Tommy, maailmas ei tehtud midagi, lihtsalt niisama. Õel olid näpud põhjas ja ta tahtis maja müüki arutada. Ta lubas endale, et kui tuleb veel üks kiri võtabki ainult kokku, elab selle läbi. Tal ei olnud eeva vastu põhimõtteliselt midagi. Aga ta ei tahtnud tuulegile mõelda. Poiss ilmus valgusvihku ja sügas oma paksu tagumikku. On pani tähele tema tüsedaid sääremarju ja lodevad kõnnakut kuradil laisk limukas. Mul oli käskinud tal juba hommikul prügi välja viia, tatikas parajasti tahvelarvutisse kaevunud Tommuni keelanud signaale seda vidinat poisile jõuludeks kinkida. Aga naine vaidles, et sellised on need igal lasteaia lapselgi. Mis veel hullem, seekord haudus naine samasugust kingiga nooremale pojale. Saa aru, Aleks noortele. On mõned asjad, mäletan neid teatud seltskonnas omaks ei võeta, selgitas Signe e-poes hindu uurides. Kas sa üldse tead, Alex, mida tähendab üles kasvada nii et keegi sind enda hulka ei taha? Kui sa oled alati heas korras nagu valge vares, kui teised manused hoiavad sinust eemale nagu kärntõbisest koerast ainult sellepärast, et sul pole midagi, mis kõigil teistel On. Signe meenutas jälle oma lapsepõlve Raplas liiga teravat vinnilist, lõuga, konna prille, pikki kõndisid sääri ja Tõntsakalt vanemalt õelt saadud liiga suuri kampsuneid ning seelikuid. Tom loobus vaidlemast. Ta tõesti teadis, mida tähendab olla kärntõbine koer. Ainult temal ei olnud millestki puudu. Kuradi ränk koorem, tõusis, tõmbas kardinad ette, sisulgest arvutikiri jäi kripeldama, jääd, aimased rahutus ei anna talle täna öösel und. Ehk ongi nii parem? Ta oli mitu aastat näinud üht ja sama unenägu. Ta seisab kaevuraket ääres ja tunnen meeletut hirmu, et ühel hetkel ei suuda ta endas enam alla suruda impulssi kaevu hüpata. Seda oli ise kunagi öelnud, et igaühes on see impulss. Kustutas tumerohelise klaaskupliga lambi ja istus nüüd pilkases pimeduses. Tema õde Eeva niimanud, kellelt oli täna kirja saanud eeva kel olid kunagi läikiv kuldsed juuksed, mida ema igal koolipäeva hommikul prantsuse patsi punust. Matusepäeva hommikul oli Tom tüdruku nõrkade sõrmede vahelt patsikummi haaranud teise, tema juuksed kuklasse hobusesappa kinnitanud oli kummiga vussardunud ja nutma puhkenud tundes lämmatavad kahetsust, oli tundnud kiusatust õele öelda. Tema tom leidis kirja. Leidis juba siis, kui keegi neist veel ei aimanud, et ema ei ole enam paberileht, lebas köögilaual serva pidi pannkoogitaldriku all korralikult kokkumurtud. Tom tuli Orissaares võrkpallitrennist, nägi kookeaning, toppis ühe kärsitult suhu kirja, libistas hajameelselt taskusse ja unustas. Kiri ei tulnud talle enne meeldegi, kui ema leiti. Siis oli kuidagi piinlik kirja taskust välja tõmmata. Miskipärast tundistanud vargana tahtis seda teiste eest varjata. Öösel hiilis ta kemmergusse, süütas tulemasina ja luges kirja selle valgel läbi. Istus mitu tundi potil ja kaalutlus, mida oleks õige teha. Kirja sisu, vapustas teda. Nende kinnise loomuga emal oli saladus. Lõpuks jõudis otsusele kiri vanaema surma kohta nagunii ammendavat selgitust ning paremust, kui õde ja vend midagi ei tea. Piisab, kui tema üksi selle saladusega edasi elab. Niisugust otsust tehes rännata kellelegi koormat kergendada, vaid tahtis, et see kuuluks ainult temale. Et oleks viimaks ometi see, kes olid kogu aeg olla tahtnud ära valitud poeg. Mantlipärija. Don leidis end, et oli täna üldse arvuti avanud. Oli ju pühapäev jõudnud vahepeal juba unustada, mida tähendab elada pidevas hirmus. Signe hüüdis teda jälle. Tom ignoreeris naist, tal oli pea klaariks mõelda. Pahameel, signemastu hajus, kuramuse kiri, tema pärandus. Ja siis veel üks asi, veel üks pärandus. Aastaid tagasi oli ta teinud suure vea. Siis puudus tal veel enesekindlus. Ta ei teadnud, et ühel päeval asutab ta eduka idufirma, müüb välismaisele suurfirmale maha ja teenib mitu miljonit, millega elu lõpuni Rantiiena elada. Kui ta oma lolli otsuse langetas, olid alles lihtniite mees, patsiga nohik, ülikooli nooremõppejõud. Ühel ära neetud päeval oli ta võtnud selle jobuga ühendust, rääkinud sellest trofeesid ja selgitanud jobule tolle väljavaateid. Tom, võivata maine hävitada, ühe sõrmenipsuga. Tomi kalli õhetama, kui talle meelde tuli, kuidas ta oli ära kasutanud Eevat, keda ta nüüd vältis. Jobu sai teada, et tal on ajakirjanikust õde, tõeline äss. Mitu esikülge võiks selle infoga täita, nii et kogu Eesti kaigub? Kõik oli toiminud üllatavalt sujuvalt, tuli jobul rohkem vastupanu oodanud, on mul isegi pettunud, et see nii kergeks osutus. Ta sai õppelaenu tagasi maksta ning ostis oma esimese autoisu, aina kasvas. Ta hakkas päris oma korterit ihaldama. Seejärel tahtis ta juba ja vähemalt ridaelamuboksi. Lõikas oma patsi maha, maskeeris maapoisi firma riietega, hakkasin Taleksiks kutsuma. Kahju. Vaideta ei saanud isale nina alla hõõruda. Vana mees sul ei olnud, õigus, tõukasid eemale. Vale poja. Elustiil muutus dominarkootikumiks. Olulised ei olnudki ostetud asjad, vaid tunne, mis temas ultramoodsat, telerit või džiipi silitades tekkis. Ta tajus, kuidas elu temasse voolas. Tri võitmatu hoovis olla kõikvõimas, oma saatust kontrollida. Ametilt oligi ta ju programmeerija. Ei suutnud enam loobuda. Ta vajas sellele Angele pidevalt lisa. Ta läks liiga ahneks ja kaotas oma joovastuses valvsuse. Ühel päeval sai ta esimese ähvarduse. Võimu, tunne varises põrmuks. Ta oli jälle see haletsusväärne patsiga poiss, hambad plagisesid ja kõhus keeras. Teine ähvardus oli nii detailne. Ta tegid telefoni pigistades oma firma teksad täis uputas end jälestusse ja nuttis. Ähvardused lakkasid kohe, kui ta loobus raha nõudmas. Aga hirm jäi. Hirm oli nagu mädasoo pääsenud sellest enam välja. Ta hakkas enne välja minekut autoalust kontrollima ja lõpuks muutus nii paranoiliseks, et keeldus kodust lahkumast. Töötas kodus tumedate ruloodedega nagu rott urus ja valetas naabrimutile, et tal on parandamatu luuvähk. Lihtsameelne mutike tassis talle pool aastat käe otsast nurgapoest toitu. Siis ei mutike väetiks, viidi vanadekodusse, Tombidi end kokku võtma. See kõik oli 11 aastat tagasi. Siis tuli äriidee tagulist Tartust Viimsisse kleidis klubis Signe ja sai kaasavaraks kaks poega. Kõik oligi viimaks nii, nagu ta oli unistanud. Ta oli jõukas keskklassi kuuluv pereisa, kelle perekond võis tema üle uhke olla. Jälle oli ta jõuline ja mõjuvõimas. Jälle kaotas ta valvsuse. Meil on seal rahulikult ja õnnelikult, kuni hakkasid tulema eeva meilid. Ta mõtles ümber ta klõpsas tule põlema, tegin läpaka uuesti lahti, haavas viimase kirja, pilgutas silmi. Nagu ta oligi aimanud, mainis õde tuulegitia, nende kunagist kodu. Aga ta ei rääkinud müügist. Eeva kirjutas tõe otsimisest ja saladustest. Väitis, et on midagi leidnud. Tom kangestus, Signe kõrge tite hääl ja avanevast uksest paiskub talumatult ere valgusvihk. Raputasid tagamõttest lahti, enne kui ta otsusele jõudis. Kas ja mida õele vastata? Eks kuuse jäid jälle hakkasid tööasju ajama. Pühapäeva õhtul. Kuule, sa lubasid, me leppisime kokku, et kaasa ei võta. Raha ei ole maailmas kõige tähtsam, meil ei ole midagi juurde tarvis. Tom ajas end püsti ja sidus hommikumantli lahti libisenud hõlmad kokku. Signe üritas teda takistada proovistama paljale kõhule liibuda. Lükkas naise eemale. Müüakse, anna andeks. Kas sa oled jälle napsitanud? Sellised silmad? Tomi silmad kipitasidki, nagu oleks ta nutnud. Või oligi? Signe massitas, märkas, et naine oli tema pärast vaeva näinud ja end üles löönud. Liivakarva lokid olid sädeleva, klambriga kuklasse kuhjatud. Rohelised kassi silmad meigitud lopsakate huultele säras maasikakarva läige. Tal oli seljas mustast pitsist öösärk, mille oli Tomilt viimaseks sünnipäevaks saanud Signe pealekäimisel maksnud tema rinnaoperatsiooni eest. Kuigi seda poleks tema meelest vaja olnud. Ütle vähemalt, kas me lähme sügisel Veneetsiasse, tuleb sul jälle mingi töö ja omavaheline, nagu eelmine kord? Küsis naine, keerutas tumedaid lokke, Tommi kuklal. Ta ei olnud veel alla andnud. Mõistis signev võrgutavat lõhna. Ta haaras oma ilusa naise käte vahele ja suudles teda. Signe Norrus võidukalt. Ka signaali olnud temal narkootikum. Veel üks vahend, mille abil unustada. Ta teadis algusest peale, et tahab endale naist, kellega kõik teised himustaksid. See oli nii juba kooliajal. Inglinägu minevikust ilmus tema vaimusilma natuke heledamad juuksed, sinised silmad ja väiksem õiepunga meenutav suu. Ta tõukas Signe järsult eemale. Naine lahkust paugutades. Tom jäi pead käte vahele surudes arvuti taha mõtlema, püsida kaitses või astuda ise esimene samm. Ei, ma ei kujutanud ettegi, millise pandora laeka tabas. Õde oli kirjutanud hooletult saladus nagu oleks see mingi põnev peitusemäng. Eba vastas kergendustundega. Marta, vana ratas oli täiesti kõlbulik. Ainult esiratta, kumm nõudis pisut pumpamist. Terve hommikupooliku tuuseldas ta kuuris, kuni leidiski Puma. Pärast proovisõitu sai selgeks, et ratas vajaks õlitamist. Se kriiksus jäägas. Kindlasti oskab Andreas sellega midagi ette võtta. Andres magas veel. Eeva lootis, et vend enne lõunat ei ärka. Andrease tervis tegi talle endiselt muret. Tundsin süüdi. Andres tuli Londonist, tal oli selja taga vähemalt tosina tunni pikkune teekond. Ei poleks pidanud bussipeatusse transpordi organiseerima. Ainult kellelt ta polnud siin vist ainsatki autot näinud. Eeva tahtis enne venna ärkamist poes ära käia. Ta peab ükskord Harjumaainimese eluga ja ostma vähemalt poole nädala varu. Ilm oli täna tuuline ja vilu ning Eva otsis kohvrist ainsa soojema rõiva, mille oli tabanud kaasa võtta kapuutsiga fliisjakki. Telefoni ilmateade lubas vihma. Vastu tuult sõites tuli Eevale meelde lapsepõlve koolitee. Isa tavatses naljatada, et saarel on tuul alati vastu, sõida kuhu poole tahes. Kuni keskkoolini sõitis Eva jalgrattaga bussipeatusse jättis ratta vallamaja ette ootele. Kool oli lühikese bussisõidu kaugusel alevikus. Kümnendas klassis sai Eeva küüti isa autoga. Auto tekkis umbes samal ajal, kui kollase maja juurdeehitus. Madalast hoonest kerkis kiiresti kahekorruseline suureverandaga villa. Kaupluse ees ei olnud rahvast. Ta toetas jalgrattaseina najale jäästus kergel sammul kauplusse. Täna teda ehke jõllitada, nagu varasematel kordadel. Orgolm ostjad puurisid oma pilgud temast läbi, aga ei vastanud tema tervitusele selga keerates kuuliste sisinat. Poes olid kaubad arusaamatu loogika järgi paigutatud nii, et keset ei vaadanud võis potti või kummikuga vastu pead saada. Eeva tervices umbes 50 aastast rullikat tõmmud naist, kes teda leti tagant umbuskliku pilguga saatis nagu varemgi. Eval tekkis ebamugav tunne, nagu olekski ta vargile tulnud. Kust ma oliive leian, küsis ta. Kaks pudelit odavat Tšiili veini oli ta juba korvi pannud. Müüa põrnitses pudeleid varjamatu põlgusega. Ei, meil nii peent sakuskad pruugita, eks soovid hapukurke, sealpool osutas müüa, Eeva ei tahtnud, kurke kiuste panid korvi veel ühe pudeli, kuigi mõistus manitses raha kokku hoidma. Ta püüdis meeles pidada, et mõtleb seekord vähemalt kolme päeva menüü läbi ja ostab kõik vajaliku korraga. Ta valis leiva ja saia, kilo kartuleid, makarone, konservube tomatikastet ning mitu pakki külmutatud köögivilju. Andresele mõeldes tõstis ta korvi mune ja soolapeekonit. Tunnet peretades haarastaga suure annekese šokolaadi ja kaks pakki kummikarusid. Ta teadis toimetuse päevilt, et ei suuda libamagusate vaimsele tööle keskenduda. Aga ees ootas, palju peamurdmist. Kudenud riiuli ees ümber pööras, oleksite ühel vanemal mehel peaaegu piimapaki käest müksanud. Oi vabandust, piiksatada Eva. Alles siis, kui vanamees selja keeras, kargas Eevale pähe, et see oli ju toosama tüüp, kes jalgrattaga kollase maja poole sõitis. Mees maksis parajasti eeva, sikutas oma pilgeni täis korvi, kiiresti letti leiagi, siis andke andeks, ma vist tunnen teid. Te olete Taavet, eks ole. Mees vaatas vilksti tema poole ning Eva veendus, et see oli tõepoolest Taavet. Ta mäletas neid halle valvsad silmi ja tõsist kinnist ilmet. Mees raputas sõnatult pead toppides oste, koti nii kiiresti, et kilekott rebenes. Müüa uut pakkus rehmas mees käega, haaras koti sülle ja peaaegu tormas kauplusest välja. Taavet, endine politseinik, päris eeva, kuni müüja tema arvet kokku rehkendas. Müüja vastas jaatavalt. Aga miks ta siis mulle ei öelnud, sest ehitasin ringi ja kasutate meie elusid enda huvides ära. Meil oli samasugune lukus ilme nagu taavetile. Eva lausa tundis, kuidas tema suunas uhkab jahedust. Mis asja? Ma ei ole siin üldse, sellepärast ma ei kirjuta seekord midagi. 47 eurot kuus senti. Müüja ei tõstnud enam pilkugi. Eeva maksis ja tuhises välja peaaegu sama kiiresti, kui Taavet. Alles oste jalgrattakorvi sättides meenus talle, et ta pidanuks tikke ja suitsu ostma. Taavetit ei olnud enam kusagil näha. Mehe reaktsiooni. Mulle tundus Eevale veider, mis asju oli isa sõber kollase maja juures ajanud. Tuli rumalast peast mõelnud, et ehk kuulis Taavet, et ta on tuulegil ja läks teda kunagisest kodust otsima. See oli ju loogiline. Aga miks ta siis täna jalga lasi? Taaveti leivale sedasorti jutt, mida ei kannatanud võõraste kuuldes rääkida. Üks asi, heidutus Eevat, iseäranis. Tema pilk Taaveti omaga sekundiks kohtus nägi eeva panomehe silmis hirmu. Taavet kartis teda. Absurd.