Tere päevast ja kena suvehooaja algust ütlevad teatritoimetajad Pille-Riin Purje ja maris Johannes. Miks nii bravuurselt, sest alanud on tõesti eesti teatrite suvehooaeg alanud Tartus ja alanud sadamateatris jalanud sellise looga nagu Kihnu Jenn. No igal põlvkonnal on vist Eesti teatris mäletada oma Jõnn, nii nagu igal põlvkonnal on olnud oma Hamlet kes elanud kauem, see ehk mäletab veel Kaarel karmi jonni. Meie põlvkonna junn on Lembit Eelmäe Jaan Toominga lavastuses ja Ugala teatris ja nüüd on sündinud siis Tartus uusi õnn. Riho Kütsari mängib Tõnu Lensmendi, Kihnu Jõnnis, seda markantset meremeest. Pilleri on seal nagu tõepõhi all, et kui mul on olnud minu oma üksi on juba ees, et siis mul on selle teisega nagu raske kohaneda. Kas sa jagad seda mõtet, sest mina tunnistan, et minu jäin, on olnud tõesti Eelmäe. Sellele võib mitut pidi vist vastata diplomaat olev ja, ja sellepärast ma jäin mõtlema, et mul vist ei ole ühest vastust. Et mulle on ka väga ereda mulje jätnud see Jaan Toominga lavastus Lembit Eelmäega peaosas, aga samas uus jonn, Riho Kütsari kapten imponeerib mulle ka väga. Ja minagi ei saa salata, armusin temasse. Mul ei oleks midagi olnud selle vastu, kui minul oleks olnud see könn, oleks mina sealmann olnud küll ja küll aga kui mõelda nüüd niipidi, et vaat need legendaarsed lavastused, need on elanud väga pika lavaelu ja eks nad niimoodi nagu olegi kinnistunud põlvkonna mälus, sest ega mälu ei koosne ju nii-öelda selle ühe inimese mäletamisest, neid käib vaatamas väga palju inimesi ja, ja siis see on nagu selline ühisosa, eks ole. Et on lihtsalt mitmel inimesel rääkida, et vaat, mäletad, kuidas see asi oli, aga, aga siinse Jeni puhul on tegemist sedalaadi lavastusega, millel on tegelikult ju kohutavalt lühike eluiga. Et kas tema sedalaadi lavastust saab jätta? No ütleme nagu toominga lavastuse märki maha, ükskõik kui hästi või halvasti ta tehtud on, see võib-olla isegi ei puutu asjasse, vaid just see hetkelisus just see siin ja praegu just see selline projektipõhisus. Et see oli mu küsimuse mõte ja noh, nii-öelda kaugem siht tegelikult. No küllap jah, see ühel lavastusel on pikem eluiga ja kui ta juhtub olema ka veel väga hea lavastus, siis ta muidugi saab laiema vastuvõtunojah see, seda jonni nüüd seal seal Emajõe ääres mängitakse ainult 10 korda siis määrab selle. No näiteks ma siit kavalehelt vaatasin, et vahepeal on Raivo Trass lavastanud Kihnu jonni Endlas Peeter kardiga, mida ma olen näinud. Aga millegipärast ei, ei olnud see kardi jonn mitte halvasti üldse mängitud, aga ta ei olnud minu jaoks selles reas, mul on tunne, et Kütsari jääb minu jaoks sellesse jonnide ritta jõulisemalt, nii et küllap jah, selles objektiivses teatri pärus võib-olla on hõredam see asi, aga teatrimälu on väga subjektiivne asi, seda ma püüan vastata väga segaste sõnadega. Aga meie lõpetame siit oma subjektiivse jutu ja läheme siis Jõnni uue Jõnni noore jonni Riho Kütsari jutule ja kõik tänase saate intervjuud on lindistatud siis esietenduse järgselt Emajõe kalda peal, sadamateater Tris neljapäeva õhtul Riho Kütsari. Kolme mingit tükki tegema hakkan, siis ma püüan alati vältida enne seda mingit filmi vaatamist, mis sellega seotud on või mind siuke asi segab, mulle meeldiks alati puhta lehena alustada. Aga antud juhul no ei saa, ma räägingi, et antud juhul ma olin näinud 12 aastat tagasi lavaka esimesel kursal Lempsiga seda jänni, Ugalaskonna taastasin selle ja see, see oli midagi niivõrd võimast müstilist, et vot see oli asi ja siis alguses oli küll, siis kui ma teada sain seda osa tegema, pean siis no ma natuke olin rahutu küll, sellepärast et paganad, et selle MSI-l on ju niivõrd võimas ees, et mis nüüd mina või niimoodi, aga kui töö pihta hakkas noh, siis lihtsalt ei tohi seksuaalsel mõelda, tuleb teha seda, mis me teeme ja kogu lugu. Aga see, et praegu Lembit Eelmäega koos laval olete, kuidas see nagu mõjub, et üx, Jenny vaatab teist või annab teistele paberitki komisjonilt läbi mänge tegime ja, ja kui ma nägin, et Lemps vaatab, siis mul tekkiski mingi väike pulk tekkis siis noh, kohati niimoodi etlemisel hästi tõsise näo peale seda selleks, et paganat ta vaatab ja mõtleb, et mida sa, poiss, teed seal. Kasva särg taiks istule, Jõnni mängida. Aga väike sümboolika, eks ole, vanapaberi ja ja see vahepilt ka, et vaata, poiss on see mees, aga sina, õppi, nii ta on, kas raskem on seda meeskonda allutada või seda loodust endal ringi ta ei ole nüüd? Jah, muidugi kõige parem koht, ilmselt tükki meid üsna ajal ealiseks, loodus on külla, tundub mulle kohati, et tagada, käib üleeile, kontrollid on, seal oli selles mõttes parem, et ilm jube palju loeb, eile oli pilveski, prose hakkasid kohati mängima vaataja tähelepanuliikumine oli palju terasem ja paremini ja tuulevaikusele õudselt palju loeb, täna oli tuul puhub mikrisse ja noh, ta kuidagi hajutab rohkem, tuul puhub midagi minema, aga noh, eks meeskonda olla karas kallutada. Ütleme junnid on mõni sugulashing Riho Kütsari rollide seas. Ilmselt vist ma ei tea, aga ma, ma ise arvan vahest, et mul võib-olla tulevad paremini välja just niisuguse talupojatüüpi sihukesed, et ma pean ennast talupoeglik loomuga inimeseks. Mõte on kergem mängida endale sarnasemad tegelast. No võib-olla siin kunagi mängisime susi võru keeles, seal ma mängisin seda talu peremehest, see oligi niisugune kahe jalaga maa peal ja võib-olla midagi sinnakanti, aga jah, rohkem ei tule küll meelde, praegu ma nagu siis kuul rollis hinge püüdsin sisse süüvida ennast siis ma nagu pidasin tähtsamaks enda jaoks, mitte seda, et nii väga rõhutada, et ta kapten on, vaid, et ta on mulle jubedalt meeldib selline väljend nagu täitsamees üks sõna, täitsamees ta, ta on täitsamees. Ta on kahe jalaga maa peal, ta võib tunduda ülbe või sitapea või, või kes iganes, aga, aga lõppkokkuvõttes seesama vastasel tükis ütlebki, et ta ei anna kunagi järgi oma sihikonnas karjuvale mingile tegelasele. Noh nagu siin öeldud oli kas siis janus loomale või kellel iganes, et ta jääb endaks. Et see oli nagu põhilisem kui mingi noh, et vot nüüd on ta kapten ja nüüd lähen sealtkaudu, mina nagu püüdsin sealt kaudu läheneda talle. Niisugused inimesed on hästi vahvad, kui elus neid kohtad, siukseid noh, nii-öelda täitsa mehi, neid on maal just eriti palju maisel maalt pärit ja pealtnäha kui inimesed lähemalt ei tunne, võib ta tõesti tunduda äärmiselt eemale, tõukab isegi, aga tegelikult sisimas on ta täitsamees mingites situatsioonides ja kohati ma selle välja tuleb esile lihtsalt, et ma arvan, et junn on täitsa. Kuidas siis ka lavastaja oli igal aastal nagu täitsamees või? Jah, ma arvan, et, et meie koostöö laabus päris kenasti, noh alati on see, et kui sa hakkad tegema lavastajaga, kellega sa enne teinud ei ole, siis on natuke raskem, laidiaan seda keelt ja neid piire, kuidas üksteisele lähemale saame, aga ma arvan, et see läksime suhteliselt autolt ja päris kenasti. Kihnu jäin, hakkab kohe-kohe oma fortuuna peale meeskonda kauplema aga hetkeks seisab koguse. See näiteseltskond publikuga silmitsi ja laulab see fragment, mida te praegu kuulsite. Aga me tahame siit edasi rääkida teemal kui olustikuline või kui tinglik, kui rahvapärane või kui elitaarne saab olla vabaõhulavastus. Ja võtame näiteks siis loomulikult ikka sedasama kihnu jänni kui ehe või kui tinglikult, kas vabaõhulavastus on alati väga huvitav, küsimus on minu jaoks iga suvega üha huvitavam sest noh, see atribuut või see tehniline lisand, millest me ei saa kuidagi vaikida, on need põsemikrofonid iga näitleja küljes. Ja no üks asi on jah, see helikvaliteet, mis mitte ei taha vähemalt esietendusel veel olla hiilgav, kaugel sellest, aga see juba on ju iseenesest üks tinglikkuse mõõdupuu minu meelest. Kui inimene räägib vabas looduses oma häälega, siis on ta looduse osa palju rohkem kui siis, kui see hääl tal võimendub mingisuguse kunstlikul viisil, kuigi ma saan aru, et muidu lihtsalt mäng ei kandu selles avatumas ruumis ja jõe ääres meieni. Aga siit juba algabki see vastuolu või see niisugune asi. Ja samas noh, selles lavastuses mängulaat tegelikult Ta oli suhteliselt niisugune rahvapärane või karakterid, olid niisugused tugevad, elulised, väikeste väikeste siis mänguliste lisanüanssidega. Aga võib-olla ka mitte lõpuni või võib-olla see teatav õhulisus või kujundlikus oli sinna sisse pikitud, aga siis ma juba hakkasin mõtlema, äkki oleks seda pidanud veel rohkem või veel süsteemsemaks tulema. Mõni hetk tagasi küsisime just, et kas Uulustikuline teater või tinglik? No kui sa istud jõe kaldal ja see jõgi ei ole mitte mingisugune kunstlik oja või, või, või mingi veenire, vaid ikkagi Emajõgi, siis siis ükskõik kui tinglik või kunstlik sa seal oled, aga see mängib ikkagi nagu oma mängu meile oma jõeteatritraditsioon on tegelikult täiesti olemas. Jõe ääres mängiti ju, haki Tom Sawyeri lugusid Emajõe suve päris ja jõe ääres Reiu ääres on müratud juba ka korda kaks. Nii et me võime öelda, et meil on täiesti olemas täiesti oma jõeteatritraditsioon, et, et mõnes mõttes selline huvitav, et oleme nagu Polegi nagu suur jõgede maa, aga näed juba selle lühikese ajaga nii mitu lavastust tehtud ja nüüd hakkad alati võrdlema, et kui osavalt on siis seda jõge üks või teine kunstnik ja üks või teine lavastaja suutnud nagu mängu panna. No kui selle jõe teatritraditsiooni pealt, siis nagu vaadata, siis mis hinde me sellele Lensmendi poisile anname? No hindeid või edetabeleid ma eriti ei, ei taha mängu tuua, aga fortuuna jah, seisis, ütleme paigal ja ei liikunud, aga jõgi oli siiski aktiivselt mängu kaasatud, sellepärast et niisugune väiksemate paadipaatide kaatrite liikumine käis pidevalt siis, kui meeskond lahkus. See oli ka üks väga efektne stseen, kui snaiper kihutas mööda jõge minema ülbelt ja vabanenud ja, ja siis, kui nad tagasi tulid, siis tuldi ju ka ikkagi mööda vett. See oli kuidagi niisugune väikesed, vaimukad, ootamatult vineetikesed seal selle fortuuna taga. Kui nüüd konkreetse lavastuse peale mõelda, siis minu jaoks ta koosneb nagu kahest osast, esimeses vaatuses olid kokku kuhjunud kõik Need asjad, mis minule vabaõhu etenduses ei meeldi. Juba mainitud kärisevad mikrofoni, seal oli see mängupaiga ebamäärasus ühelt poolt ka publik pidi liikuma ühest mängupaigast teise, see tähendab seda, et mind juba viidi nagu ühte maailma sisse ja siis ma pidin jälle ruttu välja minema. No võib-olla aeglase inimesena ma ei jõua nii kiiresti uuesti kohaneda selle uue paigaga. Esimese vaatuse esimene pool on admirali teed, teine siis juba nii-öelda Riia linna kõrts see kõrtsis stseenis oli seda pinda palju ja seda müramisruumi justkui oli antud näitlejatele, aga nii-öelda massina nagu ei hakanud tööle minu jaoks lõpuks, kui see kuulus kõrtsikaklus on, siis toimus nagu niiet iga mees kakles nagu iseendaga või, või, või noh, et ei, ei tekkinud sellist terviku tunnet, kas siis küsimus oli selles, kas pinda liiga suur ja neid kaklejaid oli liiga vähe või, või, või oli seal kasutatud mingisugust sellist stiili, mida ma nagu ära ei adunud, et võib-olla see pidi olema mingisuguses väga naivistlik ütleme siis või, või mingis grotesk samas võtmes või? No igatahes oli palju suurt segadust ja just, ja juba mul oli tekkinud see mõte, et järjekordne lugu, kus noh, on nagu suurem rõhk sellel õlle joomisel ja vorstisöömisel kui sellel lool endal, see oli selline minu väga kriitiline vahepeatus esietenduse pealt vaidle vastu, sest muidu jääb äkki kuulen selle negatiivne mulje, et tegemist on asjaga, mis ei küünlaid. No ma arvan, et enne, kui me hakkame seda teist vaatust üksmeelselt kiitma, ma räägin oma nägemusi esimesest vaatusest, see oli jah ju tegelikult siis kaks pilti üks oli sees admiraliteet, kus siis sümboolselt Lembit Eelmäe, see meie jonn siis nüüd admirali rollis annab siis Kütsarile selle väga veidra dokumendi kaptenipaberid kätte. Ja juba seal hakkasin ma väga pingsalt mõistatama, et mis selle lavastuse võti siis on, see oli külla mängitud seal sadamateatris ees selles mustas saalis aga seal olid niisugused kummalised tühikud, kummalised niisugused ebakõlad, mis minu meelest olid täiesti teadlikult sisse lavastatud, niisugused rütmihäired või hälbed. Seal figureeris veel kolmas mees käsundusohvitserina Eevald Aavik, kellel oli läbi terve lavastuse üks niisugune natuke tähendusrikkam roll, kui esmapilgul võis paista. Ja vahepeal nad jätsid selle jonni lihtsalt sinnapaika, läksid ukse taha viina viskama, admiral ja käsundusohvitser ja seal juba hakkas mingisugune niisugune olemuslikum ebakindlus või küllap see pidi olema terve võti selle asja jaoks, aga vot minu jaoks ta lihtsalt ei hakanud tööle. Ja enne vaatamist ma kujutasin ette, nii et see kõrts on ka ikka toas. Ja ma isegi mõtlen, et kas see kontrast ei oleks olnud uhkem, kui olekski olnud teine vaatus, laevavaatus õues ja kõrts ikkagi ka niimoodi nelja seina vahel. Et tõesti oleks kontsentreeritud see väike ruum, kõik see kaklusi. No päris nii, ma ei saa öelda, et see kõrtsistseen nüüd seal õues üldse ei toiminud, seal oli sugestiivse hetki ja minu meelest kõige uhkem hetk oli see algus, kui rahvas veel kogunes, kõik need mehed, meeskond, tulevane meeskond seisis niimoodi pingsalt pilgud publiku poole ja siis, kui nad laulu üles võtsid, siis, siis selles laulus oli mingisugune juba selle tulevase laevareisipinge või see võti anti meile kätte ja see oli kuidagi jõuline. Aga jah, hiljem oli kuidagi liiga palju loodust selles kõrtsis või käimistina jõe äärde ja tagasi ja ja üksteiseni jõuda oli raske tõesti tegelastel, et need stseenid ei hakanud nagu väga ladusalt tööle. Et mina ei tea, oleks äkki admiraliteedi pidanud kõrtsiks ehitama, aga noh, see on juba minu lavastus ei ole enam Lensment ida vastas. Ja võib olla ka, see on see siiski see nii-öelda see esietendus, mis ei olnud veel nagu ka nii paika jooksnud, et võib-olla kaklejad saavad nagu hoogu juurde ja julgust juurde, et, et tantsida, teab, aga muidugi selge on see kohutavalt raske on nii suur ala hõlvata siiski, mis, mis ja nagu mänguks välja pakkuda oli. Aga aeg tõttab tagant, et läheme nüüd selle teise vaatuse juurde. Nonii, kellel vorstid söödud, õlled joodud, muidugi meel hea. No tuleb tunnistada, et nagu söögi ja joogiga, mind ei olnud mõjutatud enne enne teise vaatuse alguses, nii et et teine vaatus kolime uude mängupaika, oleme nüüd siis silmitsi jõega otse ja meie ees on laev päris eht mingisugune alus, mille peale siis jonni fortuuna ehitatud ja siis meie oleme nagu kaldal ja vaatame seda fortuuna lugu. Ja huvitav jah, see läks kuidagi väga paktseks, kuigi see mängupind oli ka üsna niisugune pikk, meie olime seal laevateki pool, kus olid need madrused, olid meile lähemale ja tegelikult jonni kajut, et kus ka väga olulised võtmestseenid olid, oli hoopis kaugel, aga millegipärast see mäng kandus ideaalselt kohale. Noh, küllap ka näitlejate niisuguse jõulise, kontsentreeritud mängu tõttu ja selles vaatuses ei ole suurt midagi norida, kui veel eheduses tinglikkusest rääkida, siis oli seal keset seda janu tuulevaikust ja seda, et vesi saab otsa, oli kui niisugune ootamatu stseen. Kas unenägu või noh, mingi niisugune veider koht, kus ilmusid valgesse riietatud daamid ja ja ka valgesse riietatud Lembit Eelmäe, kes ei olnud mitte kotermann, nagu selgus lavastaja abiga, vaid oli siis see hea meremeeste hoidja, kellel oli jonniga väike dialoogiaga Evald Aavik, taas viiuliga käis seal üle lava, et mängu toodi üks hoopis teine dimensioon järsku ja see jätkus siis hiljem veel, kui tulid, ametnikud inglitiivad seljas päris viimases pildis juba inspekteerima seda meeskonda ja vaat see kummaline võti või niisugune maast lahti tõusmine oli ilmselt lavastaja üks olulisemaid mõtteid, ma ei oska öelda, kui täpselt see kätte nüüd tuli, selles mõttes, et kõik muu oli jah, niisugune ehe ja, ja uljas mängija hästi mängitud mereelu, aga see on noh, niisugune intrigeeriv kõrvalstilistika või mingisugune saladus selle asja sees, mille üle tuleb veel juurelda. Ja võib-olla oleks seda pidanud olema läbivamalt. Vaat, ma mõtlesin, seesama väike tsitaat Smuuli lühijutust, hea meremeeste hoidja, et äkki oleks andnud siis veel kas või Smuuli loomingust väikeseid lisamomente sisse tuua, kui juba üks toodi või teha niisugust teadlikumalt kollaaži sel juhul. Ma ei tea, võib-olla ollakse jälle jonni no päris ära lõhkunud, et noh, ühesõnaga see mõte tekitas küsimusi või hinges niisuguse kummalise segaduse. Jah, sest mina tunnistan ka, et mina ei ole täna valmis seda nagu seletama või minul ei ole nagu oma lihtsat talupojamudelit sinna peale paigutada. Võib-olla tekkis mul nagu selline pisukest küsimus, et, et äkki oleks võinud Jõnn ka selle seltskonnaga kuidagi aktiivsemalt suhestuda või suhelda või äkki oleks junn olnud see teeviit või või abistav käsi, kes oleks mind publikust ka noh, nagu lähemale toonud nendele inglirahvale või aga aga Jõnni mängukohad ei torganud või ei tõusnud nagu sellel hetkel nagu esile või tema mind ei abistanud suhtlemises inglitega. Aga eks see üks Tõnu Lensmendi väike saladus ole ja noh, eks ta saate lõpu poole sellest pisut pajatab. Meil on tänaseks veel üks väike intervjuu, Lembit Eelmäega, esietendus on lõppenud ja palume siis vanameistrilt intervjuud ja selle annab ta siis admirali toolis. Nimega Komias pudium, kaverit, värdsusnami admiral, pastanudki admiral, slami muljet kaarikatel Kurski küll, et mina hakkan peale või. Teile jänniga vana tutvus ühest teisest lavastusest juba. See on kolmas lavastus või omal ajal Vanemuine, tõsi, Kaarel Ird lavastuses Ma tegin Schneideri Elmar Salulaht junn ja siis Ugala ju, mis tuli 80 või oli hea meel teha jälle jonni, ma arvan, jonn on väga head, üks muul on väga andekas mees ja ja tüki kirjutanud ja, ja üldsegi teda kui kirjanikku hakatakse rohkem hindama ja ta on alati hea kirjanik olnud. Oh need ajad, mis siin vahepeal on olnud ja mis meestlased teha saame. Kui hullud ajad on olnud, peame elama nendesse, siis tonnid, teine teemaga ja mul oli hea admin admirali teha. Sest ma olen vana junni jaoks juba nagu muidugi hingena ihkaks tegelikult mängida küll ja küll ja aga kuidas nüüd selle vana Joy Jenny silmaga vaadata seda uut ja noort Jenny, et mis te kostate Kütsari kohta, noh nüüd ma vaatan hea silmaga ja tema natuur on selline Kütsari maapoiss ja lihtne poiss. Mina olen ka vana maakas, ta sobib, alguses ma vaatasin meie Ugala jonn või paratamatult ma pean nagu rääkima sellest Scani, kui praegusest lavastusest räägib, et Jenny oli selline nagu seesmise rahuga või üleolekuga või niimoodi oma oma olekuga ja oma kindluse vaimsusega niimoodi püüdsime teha. No mul ka siis jõud on ka, rohkem oli ja keret ka küllalt pääle ja niimoodi, et Kasoptis toominga kontseptsioonid, kuidas tema seda tegi seal. Ja vaatasin vahel, et Riho läheb nagu endast liiga välja või, või kaotab ennast natuke hüsteerikas ja tõstab häält. Et võib-olla nagu see madaldakse seda natukene või läheb meeskonna tasemele niimoodi. Aga noh, tema natuur ja ta ise ütleb, kaotate, saaks sellist rahu, rahulikkus või kindlust rohkem kätte. Ta on hästi-hästi tüse ja tore töö. Ta on jõuline ja arvan ma niimoodi, ma arvan, hästi, arvan, kuidas siia õue või vabasse õhkuse Kihnu Jens abita Jäämerest. Sobib küll. Muidugi, eks siin kaduma natukene läheb, võib-olla mina olen harjunud nagu sees mängimisega teatri ja mõned sellised psühholoogilise Modrie emotsionaalsemad kohad ja ja nagu peenemad sellised mõtted või nüansid või et need lähevad kaduma küll neid ei saa nakkud teha. Vaat siis ta läheb igavaks, sellega kaotab küll natukene, et jääb selline, selline tegevusväline, aga mitte oluliselt saab. Nüüd nende kärbetega on muidugi Smuuli lund hästi pike kõigutada, ajalooline tõde ja kotermanni ja papagoid juhid ja need on neid tarvis, pole küll mõned sellised kenad ütlemise kohad või tekstid, need on nagu jäänud täna või. Nendest on minul kahju, ma võin subjektiivne olla. Ja ise tead neid ja oled teinud sellepärast, aga ma arvan, et kui sa vaatad, et ei häiri, mis te labaste lehmendi kohta kostate noore mehega ta on inimesena väga tore ja suhtlemises väga tore, mis on oluline siiski, see on nii oluline. Ja muidugi tal on läbi mõeldud ja tal on küllalt taas head olnud ja, ja siin on hästi asjalik olnud ja asja juures ma arvan, inimesena Laas peab olema ka ikka tasemel, sest sellist tuju ära võtta või, või tahtmise tegemist näitlejanna ära võtta või ära rikkunud. See on õudne, ma vanemaks saan, seda rohkem hakkad tajuma. Õrn meie töö on selline töö, mille ei saa minna niimoodi kirvega juurde või selles mõttes on hästi kenad on meile kõikidele meeldinud. Mul mul on üldse Need, noored meeldivad, Tiit Ojasooga tegid natuke, kursusin inimesed ja need noored ka siin Tambet ja Mähar, joomast ja Heinla ja sellist kursuselt lavastajaid tulnud. Nakatunuid. Pärnakas, tuugalasem Joost, pärnakas, tuisk, pärnakas, Heinloo, pärnakas, ojasoo, pärnakas, siis nad on sõltulmus. No me oleme siin küll olnud elitaarsusega hädas ja rahvapärasust mõistnud, aga, aga tegelikult eks selle mängu tegid ikka ju näitlejad, et, et võib-olla oleks ka siiski praegu paslik pisut neid rolle analüüsida, tegelikult ju Smuuli näidend eeldab ikkagi väga tugevalt meeskonna mängu, sellepärast et laeval on meeskonda ja hoolimata sellest, et ta vahepeal laguneb ja maha jookseb ja siis jälle tagasi tuleb. See lugu on ikkagi ju sellest ühest meeskonnast ja noh, tegelikult ka see laev võib ju vabalt alati olla see elumudel või ühiskonnamudel ja, ja see kapten siis kapteni liidri osa, selles on oluline ja noh, selliste tagamaade peale ma mõtlesin ka, et tegelikult Se Kütsari jonn on ikkagi niisugune sümpaatne kapten, kes kriisiolukorras oskab seda asja ohjeldada ja kes ei, need oma nõrkused peidab meeste eest ja see niisugune isiksuse võlu ja jõud oli selles Kütsari rollis olemas. Ja oli talle täiesti vääriliseks partneriks ka siis mann Katrin Pärn. Neil oli nagu niisugune sarnane huumoritunnetus neis kahes rollis või seal oli Jõks see manni allutamise stseen oli juba paras Tõrksa taltsutus minu meelest kõige paremas mõttes. Ütlesin selle lavastuse aegu siiski, kui tänase päeva mees on junn või, või kui palju ma teda enda jaoks nagu sõbraks tahan. Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem nagu need junni tüüp, mehed, need inimesed nagu läbi löövad, sellepärast et tänases sehkendamiste maailmas on palju olulisem, et võib-olla need Jahnedaadiustaadid, need suhted ja diplomaatia kui, kui Jõnnil tõesti õnnil mingil eluhetkel seda oli, aga selles Kütsari jännis oli võib-olla seda diplomaatia hetke nagu, nagu vähem, et seal oli sellist üksikut hunt Tiit, kellel oli hea õnn ja tänu sellele ta pääses. Aga suhteliselt skeptilisena ma siiski lahkusin sealt lavastuselt, et noh, ma ei usu nagu Jõnnide tulevikku või kuigi ja enne oli head ehk siis altkäemaksu. Aga Jenny oli oma abimees, kes teda aitas. Jennyle oli see mees valges, see Evald Aavik seal, ükskõik siis, kellena ta parajasti parajasti figureeris, kes oli nagu siis siiani abimees, aga, aga vaat, ilma selle abimeheta ilmasele diplomaadid, ta ei saa enam Jenny-sugused mehed tänases päevas hakkama. Sellepärast et lihtsalt nad tallutakse enne, kui nad seal oma laeva saavad juba jalge alla, kuidas sulle tundub. Ja ma usun, et selles on tõetera ja kui ma enne ütlesin, et noh, et ta oli niisugune ja kapten, siis ega ta ei olnud ka mingi ideaalne kuju, temas oli ka niisugust kärsitust, keevalisust, võib-olla isegi mõtlematust selles Kütsari õnnis. No üks detail oli, millele ma mõtlesin, et kas ikka kapten nüüd seal laeva peal võtab kätte, kallab trummivihaga klaasist maha, mida ta tegi kaks korda, kui on arvel iga jook ja, ja, ja kõik see, et vot selle üle ma jäin mõtlema, kas see näitab nüüd tema loomust või on see üks möödalask selles lavastuses. Aga samas oli tal ikkagi seda vitaalset huumorimeelt, mis minu meelest teda päästis veel lisaks nõuandjatele. Et ta suutis ka kriisihetkel kuidagi mingi kõrvalpilgu tekitada või hakata naerma maailma asjade üle, mis on ka muidugi üks väga suur asi, aga see Jenny probleem tekkis üldse ka sellest, et täna ei ole selliste suurte heeroste aeg, ütleme nii, et on väikeste Slikerdamiste aeg, aga, aga ei ole selliste suurte meist aeg. Mitte et siin ei ole mingisugune nii-öelda pilk taeva poole, andke meile suur juht, oh ei vaid vaid noh, see on kõik seotud, see on seotud sellise rikkuse puudumisega ja, ja sellega, et ei saagi olla nagu päris julge ja päris ise vaid vaid pead ikka vaatama, mis teised teevad, sellepärast et, et noh, et see, see võib sulle endale väga nii-öelda kahju tuua või, või, või mis iganes sinu sellisesse kapteni karjääris mingisuguse põõna panna, et, et selles mõttes oli õnniga kohtumine nagu huvitav, sest ta andis minule nagu mingisuguse võimaluse sel teemal mõelda, mõelda edasi just selles sellest Jõnnindusest mitte ainult näitleja rollidest, vaid, vaid võib-olla ka Jenny kohast Kui lugeda aga neid vanu artikleid, mis on kirjutatud Eelma Jõnnist, siis kõneldi, et see meeskond oli selline, noh, võib-olla üks ja tervik ja võib-olla ei tõusnud sealt nagunii-öelda isiksusi esile, siis selles lavastuses tahtsin ikkagi näha ka meeskonnaliikmetest sellist isiksuse poolt ütleme, karakteritena ikka tublilt, tublilt tehtud või paljus võib-olla mängis rolli ise harva nagu Vanemuisesse satud, siis vaatad, mis mis nagu noored poisid läinud kah, on see Ingo Normet kunagine kursus, kes seal praegu loorbereid lõikab, et see, et kogu see seltskond oli iseenesest juba nagu üks väike meeskond või, või üks selline kompaktne seltskond. See on nüüd natuke ohtlik väide, mina tahaks hoopis teistpidi ütelda, et mulle meeldib alati Vanemuises just eriti Vanemuisesse, kuidas mitu põlvkonda sujuvalt koos on ja selles lavastuses sama moodi. Et seal ma nagu kunagi ei tunne niisugus killustumist, noh, ütleme jah, et neid on viis tükki seal 19. lennu lõpetanud näitlejaid ja kõik nad olid rollides ja kõik nad tegid. Vahvad osatäitmised kaks tüdrukut ja kolm poissi, aga sama vahvad ja koloriitsed olid näiteks need saarlased, keda mängisid siis au p pea Tiit Lilleorg, noh juba välimuse kontrasti peal väga hästi valitud paar, aga ka väga vaimukalt mängitud, samamoodi siis ütleme hoopis laulu poole pealt. Jaan Willem Sibul seal lõõtspilli rollis, eks ole, või. Või siis, või siis Raivo Adlas ühena hiidlastest hiidlaste trio oli Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Tambet Tuisk. Et mulle meeldib just alati Vanemuises see, et ei, ei ole just nimelt seda ühe põlvkonna tuumikud, vaid et kõik on üks ansambel alateni vanemusest on räägitud kui ansambli teatrist, aga see kuidagi toimib siiamaani või seda nad on osanud hoida. Ja võib-olla see on lihtsalt jälle tõde vaataja silmis, et mida nagu vaatasin neid noori, et kuidas nad on nagu edasi läinud ja edenenud ja oli nagu olin nagu nende rea peal. Aga aa Peebu laseme kohe rääkida, sest ka temal on mäletada üks junn, mida kunagi mängiti Vanemuises ja mida lavastas Kaarel. Siis mulle teises pildis lörtsi pildis panna säärikud jalga särkides müts pähe ja ma ütlesin, ära pane säärikud. Seal noh, minu kere ja kõik. Ja panime säärikud jalga ei saa. Et see on ise lavaomanik, et see ei ole, see ei ole enam saada. Kui sel ajal inimestel säärikud jalas, siis ta ei ole lustlikud, säärikud on ikka niukesed värk, taastuse märkhanid on ja AP mitmes variandis teie olete ise mänginud Kihnu jänni. Näidendis teine lavastus Sist Irdi-lavastus oli 65, maalehest lugesin, aga ise ei mäleta muidugi kuskil vihmuliku palju noorem kui praegu ja ikka jõuga muidugi loomulikult alguses, aga pärast olid siis need hiidlased, seal olid need kolm verisulis linnupoega ja jah, isegi seda Jacobit mängisin, ütles, et mul on kaks last, mis sa ei anna, Sloraadise tekstid on jube tuttavad kõik ja see etendus on tänu sellele, et ma seal palju tegin, on niimoodi armsaks saanud meeles, rohkem ei olnudki, pillimehed ka ja siis siis aitab küll siis teised olid, Irdil olid vanemad mehed, aga, aga eks ta peabki nii olema ja, ja ega seda niimoodi teha ei saagi küüritegi omal ajal ja sest et vabaõhuetendusega vaba etenduse peabki tegema niux noh, nii-ütelda aknet või rohkem kui tegelikult nihuke mõtlik tüki ta, teda võib igat moodi teha. Tõnu Lensment tegi niimoodi. Mis te siis ette võtate, kui sajab vihma ja kui te peate seal mängima seda stseeni, et oleme kuivaldi toopet, mehe pealegi külm küll, mina tahaks teada, mida te teete ja siis räägime praegu ka ju tuulevaikust tuule veks joonistatud ja see on tuulevaikne meri. Ega me pooleli jäta, tähendab kui ikka päris kallapsime, mängime pildi lõpuni, öeldakse pausi, ma arvan pärast edasi, Daci on sellest, ega rahvas ära ei lähe. Kes on ikka tulnud, ega ta ära ei lähe, Eesti inimene, eriti, tema vaatab lõpunina mõned suved tagasi, me mängisime suveteatris krooniat ikka niimoodi, et jätsime selle pärast pooleli, et rahvas ei kuulnud teksti, nii kõvasti 100.. Seal mikrofon ei olnud, Toomemäel ei, ei pooleli jätta. Teine asi võib olla, et me ei hakka mängima, kui on noh, niisugune metsik sadu ei ole mõtet, tehnika ütleb üles inimesi, ütles tehnik, milles igal mehel on ligi 5000 krooni kaelas mikrofoni näol. See see üles ütleb, siis on natuke nadi. See mikrofon on üldse visteks keeruline atribuut. Kuidas sellega kohanemine käib, paljudes segab, paljud, aitab, siin on veel üks võib-olla nii palju segavat, no et ma suhtlen partneriga niimoodi, aga partneri rajal ei tule mulle siin vastu tuleb kuskilt kaugemal Avey, sellega harjub ära. Irdi juures olete mänginud ja, ja noh, nii pikk selja tagant teatrilugu, et kuidas need noor lavastaja Lensment tundub? Ei, tema on hea mees, tema mulle meeldib, tema teeb samasugust nalja nagu mina. Ta räägib tõsise näoga, mõnikord väga kurjalt visid, mis ta nüüd on? Vihane vä? Pärast suulae pärast saad aru, et sa tegid nalja, tegelikult sellepärast ta mulle veel annaks taevas, et noored mehe noored mehed kaanumi võtavad truppess, noh, see on ainult hea. Võib-olla natuke alguses. Läki, võib-olla midagi oli niimoodi, et noh, et. No kuna see eelmine enne oli niimoodi silma ees ja kõrvus, et miks sa oled nii teeb ja ja siis kodus mõtled, et, aga ta peabki nii tegema, ei saagi teistele teha, ta teeb õue. Pildil oli väga hea, tegi kõrtsikaklust, mis seal viga, võttis valguse maha ja kaklus läks kihvtimaks veel sellega, aga siin ei saa valgust maha võtta. Siin ei saa, noh, ütleme päikest ära kustutada ja loomulikult on sõnulõigus, kui ta niimoodi selle asja teeb. Ja, ja teine asi on see, et ta kuulab ka kui ütled, et küllataga. Aga miks meni mini teevet? Kuule, proovime nii. Asso? Jah, võiks küll proovida, jah. Mõni lavastaja on need noh, nii põikpäine, et lihtsalt nagu. Ja muidugi meeskond meeskonnaks, aga üks väga hea vastasleeri osa on seal fortuuna peal alati olnud see tüürimees Schneider, kellel on täiesti vastandlik mentaliteet jonniga ja minu meelest Pole Jüri lumistel tükk aega olnud nii eredat karakter osa, ühelt poolt see tema, eks ole saksa metoodilisus ja siis see, see, kuidas äkki siis tema niisugune väiksus välja tuleb, selles dialoogis jonniga ja, ja siis sama, kes on siis õige mees ja kes on bluff, mees, see oli väga särava huumoriga lumistel mängitud ja siis üks otsustav stseen, seesama laevalt lahkumine. See oli Kütsari lumist vastasseisule väga täpselt mängitud mõlemalt poolt ja see, kuidas snaiper naeruväärseks muutus, oli väga hästi karikeeritud. Noh, ja see on ju tegelikult ikkagi valdavalt meestetüki ja seal on siis kaks naisrolli ja, ja siis Froilen Matilde oli seekord Kersti Heinloo, kes siis ka mängis väga täpselt välja selle arengu niisugusest edvistajast plikast, päris asjalikuks tüdrukuks ja temaga seoses oli lavastatud minu meelest veel üks niisugune väike viibe tänapäeva. See oli siis see kuise Matilde seal teise vaatuse algul seisab laeva vööris, käed harali. Ma arvan, et see oli teadlikvide Titanicu filmile, minu kõrval istusid üsna väikesed poisipõnnid ja üks ütles teisele, ma olen seda filmi näinud, ma olen kindel, et ta ei mõelnud metskaptenit, vaid titaalikud. Ma ei tea, see oli võib-olla Lensmendi vallatus. No aga see on tore, et et koos nende 10 aastastega selle vissi ära tundsid, nii et kõik ei ole maailmast veel kadunud. Aga tegelikult oleme kõvasti arvanud, mis me arvanud oleme ja mida pole osanud arvata, seda ka ausalt eesti rahvale tunnistanud. Et nüüd on viimane aeg minna lavastaja Tõnu Lensmendi jutule, et siis lõpuks teada saada, millest see lugu on. Aga kas enne seda Peaksime veel tegema ka väikese vihje, et mida on Tõnu Lensment oma lühikese elu jooksul lavastada jõudnud? Neid lavastusi on ikka kümmekond. Ma jälle vaatasin sellest väärt väikesest brošüürist, kes lavastavad Eesti teatrites. Ja siis ma vaatasin, et ikkagi eredamad asjad minu silmis on olnud Eesti asjad tema teel. Ja ma mõtlen siin praegu enne seda jonni siis kolme lavastust üks on Madis Kõivu küüni täitmine Endlas, mis oligi tema niisugune paljukiidetud debüüt kus oli ka niisuguseid väikeseid naivistlik, humoristliku vinietikesi, selle eheda loo sees nii-öelda. Kuigi see lugu on muidugi juba olemuselt kujundlikum, siis Anton Hansen Tammsaare kärbes, kust on pärit ka inglid ja inglitiivad, kes ehk on väike sild sellesse lavastusse kihnu jonni ja siis Jaan Unduski kud Bay venna. Et tegelikult see Eesti erinevate aegade autoritega tegelemine on üks, üks niisugune oluline osa tema teekonnas ja ma arvan, et siinsele kihnu jonni puhul ka seesama nihkelisus, millest me rääkisime ja mida tuleb veel tagantjärele kaasa mõelda selles oli ikkagi mingi saatuse teema ja noh, saiu nüüd muiatud küll selle Titanicu üle, aga kui mõelda selle paralleeli peale Titanicu uppumise peale ja sellele Portuunale ja, ja mõelda ka, ütleme, Kihnu ioni reaalsele saatusele, siis võib-olla oli siin ka mingi vihje, nagu kõigis neis inglitest, nagu selles heas meremeestehoidjas nagu selles, et mis on siis tegelikult Jonny olevik ja tulevik ja, ja siis ikkagi sedasama Smuuli kuulus lause mees peab olema suurem kui tema saatus. See hakkab kuidagi kummaliselt ikkagi tagantjärele mängima. Aga nüüd siis kuulame, kuidas lavastaja Tõnu Lensment leidis oma Kihnu Jenny ja, ja kuidas siis. Kihnu Jonja Tõnu Lensment jõudsid Tartu Vanemuisesse. Vastastikune äratundmine võib-olla pisut neid intiimseid seoseid siis avada oli mõte ja teisterali soov Eindhoveni moel fantaseerima vaatas erinevaid see niimoodi, et teeme esimese vaatuse Riia linnas päriselt, kuna mõtlesin, et kas oleks teostatav siis neli kuud Atlandi ookeanil ja siis Brasiilia all kaks nädalat ja siis tagasi kokku oleks kestnud, ütleme üheksa kuud. Etenduse piletihinna kalkuleerisin ka välja läks enam-vähem 50 60000 inimese kohta, aga siis ma mõtlesin, võiks rahulikumalt kuskil teha, kellelgi veel rääkis sellest ja mina ei tea, mis ühel hetkel helistas Viller. Ja siis ta ongi siin. Kui see jonn siis lõpuks siiski sinna Brasiilia vetesse ei läinud, vaid ikas ja Tartu linna nagu maandus, või maabus siis Riho Kütsari oli nagu kohe olemas või, või kuidas see, kuidas see Jõnni rolli, kes ütleme, oli olemas kohavariandi jänes, muid variante läbi mõeldud, aga eta on Riho Kütsari nii-öelda põhimõtteliselt see, kes ta nüüd on see mõtteri küll alguses. Aga see noormees, mitte vanamees, vaid just nimelt noor Mololluses uljuses, see mõte oli kohe algalgul olemas. See on nagu seotud ka mingi isenda alter egoga vä ahima sidunud midagi, aga lihtsalt kui vaadates ja mõeldes seda lugu, et siis tekkis, olete lihtsalt, et oli nagu enda jaoks karjuv vastuolu, et miks Cramorkides kirjas, et tegemist on juba eaka mehena oma külma rahu ja kõhuga laseb seal, et ei ole see asi nagu just nii päris. Kui vaadata seda käitumist. Aga see, et siin paberid annab sellele Jennyle Lembit Eelmäe, kes on ka jonn olnud? Ei, seda ideed ei olnud olemas, sest mul polnud õrna aimu, kes seda võiks teha. Vanemuises aga olid söödriliselt tänuväärse nüansi juurde siia. Keegi nagu hakkab mõtlema selles suunas, et siis ma kasutaks ära, selle võimalused on olemas. Ja et muidugi kindlasti admirali mängis ka see oli selgelt Vanemuises saab seda tükki teha, siis admirali mängib nüüd Lembit, see oli nagu nii-öelda aamen kirikus paigas aga mingi endal mingi isiklik suhe selle eelmise Jõnniga on olnud ka näinud ühte taastatud varianti toominga lavastusest mis nüüd juubeli Ugala juubeli puhul tehti. Aga rohkem mingit suhet sidet ei ole. Ja ma ütlesin, ma ei tea, kas ma lihtsalt nii ükskõikne inimene või niisama ei arvesta, kõrval seisev kõndijad, et põhimõtteliselt see oli lihtsalt üks lavastus, mida ma vaatasin lavastuses mulle väga väga meeldis. Aga et need oleks siis ma hakanud selle lavastuse puhul kuidagi sellele väga mõtleme külmit, et kuidas nüüd Smuuli näidend vabasse õhku sobib öelda, kõik on siin sobitatav siin ilmas. Et seda ei saa öelda, kas ta sobib või mitte. See küsimus, kuidas ta õnnestus. Aga noh, õnnestus külma jah, kui öelda niimoodi, et Smuul, ene suuni näidend nüüd sellest teie seast tekkis siis kindlasti saab omad raamid, et sellega mõtlen, lasen küll tegelikult kogu näidendi kavalad pikkuses, et ma olen ise vabaõhutüki-tüki näinud, mis kestab 12 tundi. Et miks mitte oleks võinud ka selja teha siin rahulikult nelja viietunnise etenduse. Tegelikult üsna hakkab nüüd hinge kripeldama see, et kunagi tahaks mingi võimalus olema, siis võib-olla võiksid täies mahus ka ära proovida selle asjaga. See mõte oli nagu alguses kohe tuleb see sadamateatrisse siis see nagu seadis omad raamid küll veidikene, kui hakkaks etendusega pihta kuskil üheksa ajal õhtul ja see öörahu tuleb linnas siis võiks seda mängida kogu teksti veel kaks korda kassi ära. Aga ikkagi inimestele, vastuvõetaval etendusel, Maal peab siin mõndagi ümber seadma. Päris niidi kõige peenematel hingekeeltel ei saa mängida, et meil oli ka üllatusesin esimese pildiga kontrolli ajal, et kui sai noh, täitsa niukene, läksise kogenenud, oleks teadnud, et alguses sai nagu valmis tehtud. Niimoodi tõime paar inimest saalis lihtsalt Enelka tuli äkki kontrolli ajal üle 500 inimese rääkisid kohati kohati isegi 600 inimest oli öelnud. Et kui säki tulina tulid nagu üks tegelane stseeni juurde müraki esse pani kohe mõtlema ja siis pidi nii-öelda, mitte, et me oleksime pilti ümber teinud, pidime ta ümber häälestama lihtsalt. Et noh, niisugused nüansid nagu, et noh, ei tohi. Teks korra sihuke kogemus lihtsalt rikub lavastaja mõtte ära Kurivaimse public. Ma ei, ei, mitte seda, et ta rikuks, aga lihtsalt, et näed, miks kohe ei mõelnud selle peale publik ka tulevane. Aga, aga kui palju sa nüüd võitlesid selle nende loodusjõududega, publik on üks asi ja teda saab siiski teatud reeglitele, mulle tundub vallutad, aga sul on üks partneri väljas, kui me läheme Sid admiraliteedi kaitsvate seinte vahelt sinna kõrtsi, et siis, siis sa oled juba lausa tuultele valla ja seda peaks nii võtvad loodusjõududega pole mõtet võidelda ja mina ei läinud üldse selle peale välja, et ma peaks hakkama nendega võitlema. Mul oli oma plaan, tuli seda tuld ja tõrva sealt ajas, mis tuli, see ei seganud, segas muu, näiteks mis meil kurje vaeva tegi, oli täna näiteks helitehnika. Et nimelt see, mis inimene oma kätega teinud, see hakkab häirima ja noh, seda on raske kontrollida, et see vajab veel häälestamist tugevasti. Et saaks selle asja päris hästi paika, et ei tekiks atakaid. Aga, aga loodusega on niisugune asi, et sellesse On ka põhjustamise, ise panime tähele, näitlejad küsisid, mis me teeme siis kuidagi sireeniga kõrval mööda läheb sealt kuskilt keegi midagi vastaskaldalt hõikab, või kui tuli see koht. Ja piisab nagu arvestada seda üheskoos, et tegelikult see, mida me siin laval teeme. Me usume, teeme seda jõuga ja kiirlettainer, see on üks kontsentreeritud sündmused, rida seal palju võimsamalt, kõik muu foon müra ümberringi. Ja kogu selle vihmapilvi asjaga on niimoodi, kui see haigus ei võta seda kui segavad faktorid, kui kedagi Curiese kõrvale ei juhi oma tähelepanu sinna, siis te segasid võtta nii nagu Jenny käitumisSiiet. Kui ta oleks võtnud kõiki neid nüansse isiklikult kuhugi ei oleks jõudnud, ei oleks jõudnud taevasse iganes, tähendaks suhtumise küsimus, Jõnn, kui tüüp on, on sümpaatne sinu jaoks, sa tahaksid endale sellist sõpra? Põhimõtteliselt jah, eks ta raske on ja oleks väga raske. Aga see on jälle see, et kui inimesel suhtumine asjadesse ilma elusse õiges kohas paigal, siis minu meelest on kasvõi veel raskem see elu. Aga tema kõrvaldaks käia, teenil on see õiges kohas paigas, ta sai selle paika kah veel tugevamini nende sündmuste käigus. See peab olema niisugune jänni teete, kapten näitlejatele oleks parem, kui päris Jenny tüütu ei oleks, võiks natuke mõelda rohkem, siis tegutsesid näitlejad, inimesi ei olnud niisuguseid hetked, näitlejad hakkaksid laevalt maha jooksma, on paremaid ja halvemaid päevi, seal, nii nagu tööd tehes ikka mõningaid kriimustatakse kätte ei olnud. Aga see ei ole nüüd mingi number, see on täitsa tavaline. Et maksimumtulemus saavutada tuleb teinekord, millega maksimumini, mismoodi need inglid sinna mängu tekkisid? Mõte ka tavavõimes, räägin inglitel mõtetenamise. No ühelt poolt võib olla konkreetne vihje ühele konkreetsele Lensmendi lavastusele, teisalt võib seda võtta ka kui sellist üliküünilist märki, et need kõige suurematele lurjuste ja sigadele on Lensment tiivad külge kleepida. Minul tekkis maantee selle koha pealt. Ma mõtlesin, et mida, mida, mida, mis oli enne ja siis on, mis tegelenud need on ja mis asju, mida oldaks istumas kiitma, veel aitama ja siis ma mõtlesin seda, et nad jõuavad sinna keset ookeani, neil on suur janu ja lõpuks on mingisugune hellimus hetke, et mis siis mõelda, mis siis tegelikult sai asjast, et kasin lõpus ollakse tagantjärgi targad või, või siis lõpuks und, ollakse targaks saanud väikeks lõik, mille Smuuli jutustuses sinna sisse võtsin seal põhimõtteliselt meest kad tagasi saadetud. Mis tarniti, allkiri on? Hea meremeeste hoidja. Sealt on võetud dialoog sinna sisse, et ega seal ei ole otse, mis nüüd ikkagi, aga poisike seal mererannas tema mõisa tagasi saanud. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et jah relvitasitiivuningu kõige helgemale hetkel ikka. Kas sa ise kunagi merehädas oled Noel veebel veetud üsna mitu aastat oma elust, kui nii võtta, siis ma tegelesin veel spordiga, kunagi. Aga Veldman jõe hädas olnud selliskama oma sõudekarjäärile punkti panin. See on nii, paljud inimesed on pidevalt sõudepaadiga ümber käinud, ka trennis käivad nii-öelda minul üks kummaline asi, mille pärast mind hakkasid kolleegid juba vihkama ka ma ei käinud kordagi paadid ümber. Mõnekordseks vabariigi meistriks, selle paadis nendel kordadel ümber käinud. Ja siis viimasel päeval, siis kui ma nagunii mõelnud, et maeti maha, järgmine päev oli nii, et nii-öelda nagu meistrivõistluste Eesti meistrivõistlused tormiga jõe peal, et noh, teen trenni natukene, sõitsin otse ristlainesse paatleks keskelt pooleks ja ma olin keset jõge kõige selle tormi keskele iialgi paadi vette kukkunud ja ma mõtlesin, et vot sesse paati sihuke õbluke, see lihtsalt kadus mu alt ära. Kaks aeru käes sellega kohmakas, olin hädas, lõpp teha kõik ja võistlused võitsin ära ja järgmine päev mingi suvalise kinode saigi punkt pandud, nii et tuleb märkidest lugeda nii-öelda seda, seda, seda õiget viset siis nii-öelda nagu välja siis ümber lõpuks saime, ei näinudki emalt ümber, ma ei ole läinud kunagi sõudepaadiga mõelisse põhjale. See lauluümin on kõrtsilaua tagant, sealt kõrtsilaua tagant, kus kihnu Jõnn kauples omale meeskonda. Aga see laul ei ole sellest lavastusest, vaid seda lauldi juba siis, kui publik oli lahkunud. Sellesama laua taha oli kogunenud näitlejate seltskond. Esietendus oli lõppenud ja pidu tuure kogumas, kui meie Tartust Tallinna poole sõitma hakkasime. Aga siinkohal on meil nüüd aeg lõpetada, jätame Vanemuise mehed laulu jorutama. Kõnelesime täna Tõnu Lensmendiga, Riho Kütsari ka Lembit Eelmäega Peebuga kõnelesime. Sadamateatris esietendunud Juhan Smuuli laulumängust Kihnu Jõnn ja oma seletamise seletasid siin stuudios nagu tavaliselt Pille-Riin Purje maris Johannes aitäh kuulamast ja kohtumiseni juba järgmistel suvelavastustele.