Tere päevast tänases saates on meil peamine teema arutleda selle üle, mida töö ja armastus ühes perekonnas võivad korda saata. Kui töö, mida mees ja naine teevad, on üks ja see sama. Meil on stuudios kaks metallikunstniku kaks ehtekunstniku, Anne Roolaht ja Harvi Varkki. Ja nemad on mõlemad vabakutselised ja neil on kaks poega. Ja suure osa oma tööst teevad nad koduseinte vahel. Mina olen saatejuht Kerttu Soans ja ma siis proovin nüüd jõuda jälile nendele plussidele ja vahest ka mõnele miinusele, mis võivad tulla ette sellises elus, kus kaht inimest lisaks armastusele seoka. Anne Arvi, kas võib ka öelda nii, et kokku viis teid samuti seesama ühine töö armastus metalli vastu eelkõige siis? Jah, võib küll öelda, sest esimest korda elus kohtusin ma Harryga kunstiakadeemia metallierialakateedris ja midagi muud ei näinud, pealegi vaata noormehe sinise-valgetriibulises kampsunis. Aga sa ise olid ikka juba sinna kooli õppima läinud. Ei, ma veel ei ole, ma esimest korda astusin sinna, siis tuli naeratav Harvi vastu. Suur ja sümpaatne. Noh, ma nii päris kindel ei ole, et seal ma ainukesena kateedris oli ja ma olin seal oligi nimetatud kindlasti oli muid muid võõramaalasi ka leedulasi ja lätlasi. No tundub, et Anne, sina olid siis hoobilt armunud, kohe main, hoobilt armunud, aga see bobilt kadus kuhugi sellepärast et Harry oli väga hõivatud ümber piiratud ja ja kinni pikaks ajaks viieks aastaks ja ma unustasin ta kohe. Aga kuidas siis ikkagi edasi läks, teie lugu? Siis ühel ajal olite ühes sellessamas õppeasutuses, kas olite mõlemad üliõpilased? Ja mõlemad olime niukesed Orjoli üks aasta minust ees. Ta oli väga tubli, tema tööd olid alati kõige paremad, nendele alati kõigele. 10 neid alati kiideti kõige rohkem. No päris nii see ka nide jälle ei olnud, et seal oli neid andekaid inimesi oli tunduvalt rohkem ja ma võin öelda, et esimestel õppeaastatel ma küll kuidagimoodi eriti silma ei paistnud ja aga tänu tänu sellisele väga andekale õppejõule Leili Kuldkepp panna ma leidsin endas midagi, mida teised ei osanud nagu märgata ja, ja nagu aidata välja arendada. Aga Anne, sina ütlesid, et sa märkasid õige pea kohe Harvi töid ka. Et kui pimestus armumise vallas oli peast kiiresti püütud, siis teda kui kunstnikku panid sa ikkagi kohe ja ka edaspidi tähele, kas ta hakkas sind mõjutama või oli ta sulle kohe lähedane? Ei maised, märkasid hästi palju töid ja ma mäletan, ma küsisin ta käest, et kust see solk kõik tuleb. Ja siis ta ütles, et tuleb minust seest ise mul siiamaani meeles. Ja see ei ole muidugi kohe, see oli kuskil kolmandal kursusel, võib olla, aga olles jälginud teie töid ja, ja vaadanud teie näitusi ja nendest ka mõnikord kirjutanud või palun teil endal rääkida, siis tundub mulle kui ehtekunsti austaja. Tere. Et teie töödes on siiski mingi sarnasus, et kas see sarnasus on nüüd sellest, kui te ise olete nõus väikestki sarnasust tunnistama. Et te olete Te nüüd juba nii kaua koos elanud ja sellega koos tegelenud selle alaga või lihtsalt juba teie kui algelemendid enne kokkusattumist olite mingil määral sarnased veidi veidi ühtmoodi inimesed, kuidas ise arvad? Aga ma usun, et me oleme piisavalt isepäised olnud ka oma töödes. Aga mind on, mind on huvitanud skulptuur. Ma arvan, et kogunid, õppimise aeg ja ka hiljem. Skulptuur on minu jaoks nagu olnud piisavalt tõsine erialad et sellega nagu ainult sellega tegelema hakata ja Annel on minu meelest samad, samad kalduvused. Ja tõesti, skulptuur oli mu joonistamise kõrval teine lemmiktund. Kui ma esimest korda skulptuuris tunnis savi sain kätte, siis mind valdas erakordne õnnetunne. Aga öelge, kui nüüd te teete koos mõnd mõnd ehtekomplekti näiteks siis kuna te mõlemad valdad hästi seda ala ja Te, olete üks perekond, te olete nagunii kogu aeg ninapidi koos ette, kas te saate ka tööd jaotada nii et näiteks Anne on mõnes vallas eriti meisterlik Harjerle teises vallas või kas kas mingisugust sellist tööjaotust on võimalik või on kunstnik teis nii isepäine, et see ei tuleks kõne allagi? Kunstnik on isepäine ja vahel ma tunnen küll, et ma saan infarkti. Vaidluse tuhinas. Ja tööjaotus on ka olemas, see on paratamatu, sellepärast et tehnikas lihtsalt Tarvi on väga tugevalt eksitlema. Selline põhjalik. Minu peale on ja need siis konkreetselt ütleme metalli alamise küsimused ja ja teinekord olema suutnud nagu kätt külge panemata jätta anne modelleeringutele ja olen olen neid korrigeerinud. Jah, kuule ja praegu seda ei näe, aga nii see on, nii et et tundub, et on ka niisugust väikest konflikti siis nende tööde valmimise puhul või, või anne lihtsalt vahel hari polegi öelnud seda ma ütlen, vaata kui tore asi mul tuleb ja siis tuleb välja, et ta natukene parandas. Suur osa elust läheb ikkagi ka perekonnaelu elamise peale ja no naistel ilmselt vähemalt tavapäraselt on see nii, on see kodune koormus suurem, eks nad ka on ise sellega harjunud, võtavad seda loomulikuna ja ju see loomulik ongi. Aga vaatamata sellele anne, Sa oled suutnud viimastel aastatel siin ikka üks näitus aastas korraldada ja praegugi on A-galeriis hobusepea tänaval üks sinu imearmas näitus väljas. Aga siiski, maanide tahaksin kuulda just sinu kui, kui naise ja ema lugu sellest, et kuidas sinu näitused sünnivadki siis sel ajal teeb neid töid, mis muidu võtavad suurema osa sinu ajast. Kirjelda oma kodust kliinilist pilti. No täitsa seljas on tavaliselt hästi kiiresti ja kodus näen, kliiniline pilt on kohutav sele, et kogu suure vatti saab ema endale, kes teeb majapidamistöid, hoolitseb laste eest, teeb süüa. Ja meie siis Arviga tegeledes Lähme näitudega viimasel ajal ma olen kasutanud palju valutehnikat, siis selle on teostanud Arvi konkreetselt, nii et me mõlemad oleme ikkagi rakkes näitus ja kui minu näitus ja lapsed ootavad, millal see näitus üks kord avatakse, et saaks jälle rahulikumalt elama hakata. Eelmise näituse ajal oli nii, et mina üritasin anda Annela mingit sellist töörahu ja see õnnestuski sellise suhteliselt pika aja jooksul, siis ega ka nüüd viimase näituse puhul see jälle ei õnnestunud. Samamoodi. Jah, ja mina samuti viimase Arvi näituse puhul olin väga õnnelik, et kõik läks nii hästi, Darryl sai rahulikult, töötaja, tulemus oli seda väärt. Kuna te tegelete ühe, ühe ja sama alaga, siis ma kujutan ette, et te ka kujutate teise vajadusi paremini, vähemalt neid, mis on selle tööga seotud. Ma arvan küll. Et kas On ka nii, et mõnikord just ma mõtlen, Anne, sina naise ja naiseliku ma poolena kas sa pead mõnikord ka ennast alla suruma või mõtlema, nii et karjäär ja, ja siis niisugune sädelemine kunsti vallas, et see oleks nagu rohkem harile kätte saada või või sa kunagi ei mõtle nii? No otseselt ma ei ole nii mõelnud, aga ikkagi ma olen, kui lapsed olid väiksemad, siis ma pidasin ikka pereelu tähtsamaks ja praegusel pea üldiselt ja ma tahan, et see oleks muidugi ideaalne, kui saaks kõik tasakaalus. Kõik oleks hästi hoitud. Paratamatult pole võimalik olla eeskujulik pereema ja ja väga andekas kunstnik ja näitustele esineja. Praktika näitab, et siin edukad kunstnikud, nendel, kas nüüd ei ole peret või tegeldakse sellega, noh, väga tagasihoidlikult. Aga kas teie teineteise tundmaõppimine mis te ise arvate, kas paljus on selle juures aidanud ka teie töö? No ei, ma esiteks, ma arvan, et ma ei, ikka veel ei tunne Harryt piisavalt, ta suudab mind üllatada. No ma ei tea, kuidas temaga on, minu puhul. Loomulikult töö aitab. Samal ajal on ka õnneks õnneks töö, mis juhib tähelepanu sellistelt pisi probleemidelt kõrvale ja inimesed oma elus tihtipeale näevad, hakkavad nägema ainult pisiasju ja siis olulised ja tähtsad asjad, nagu jäävadki märkamatuks, ei tahaplaanile. Ja samas ma olen väga õnnelik, et kõik on nii, nagu on. Tarri on just ehtekunstnik ja niisugune, nagu ta on. Kui ma nüüd mõtlen, et oleks ärimees või pankur või president ma kujutan ette, siis ma ei saaks üldse oma tööd teha. Ta ei mõistaks mind kindlasti. Arvin, mis sina arvad, kas sul on hea meel, et Anne on kunstnik või, või mõtled sa vahel nii mehena, et oleks see ka päris tore, kui ta oleks mõne stabiilsema eriala esindaja, et siis oleks võib-olla kodu, kui mina oleks pank. President ei, see oleks minu jaoks liiga igav situatsioon, ma usun, see selline situatsioon, nagu ma usun, mind ei ahvatle, eks. Tahaksid, ma läksin, väga edukas. Ma ei usu, et ma nüüd nii väga tahaks, et keegi mind varjutama hakkab. Ja seda ma olen märganud ja kunstnikul on vaja teatavasti inspiratsiooni. Ja inspiratsiooni saadakse iga valla kunstnik saab suures osas inspiratsiooni ikkagi armastusest ja sellest elust, mida ta iga päev elab. Et kas tuleb teil meelde ka midagi niisugust, kas teie oma perekonnaelu või sealt saadava inspiratsiooni jõu oled Te siis valanud ehitesse? Oi, mul tuli praegu äkiks, stati uus asi meelde. Sest me kavatsen tegelikult rääkida, mõtlesin ma vaikin sellest, aga aga elus on olnud igasuguseid asju, ka selliseid, mis annavad tiivad ja sellised, mis suruvad siin kuskile väga-väga suurde sügavusse. Ja on hetki, Kasena. Võta alt raske, aga, aga millegipärast kõik on ikkagi lõppenud positiivselt ja vaeses puhastust üles. Imekombel nagu välja tulnud, nagu uuesti sündinud ja saanud veelgi tugevama jõu kaasaga. Ja selles Arvile suuresti tänulik, et ta on ikkagi niisugune, nagu ta on. Tänu sellele ma olen kõvasti edasi arenenud ja. Ma pidin rääkima konkreetselt selles ma väga konkreetne julge olla, sellepärast et tarvian, mees, väga mees ja mina olen väga naine. Siit võib tekkida igasuguseid situatsioone elus. Ei, no mina räägiks sellise konkreetse loo, mis on nüüd poistega seotud. Kui ma ükskord pidin jälle oma näitusetöid tegema siis mul oli suur soov teha ja modereerida sellist väikest inglit. Siis näitusele saidki välja mingid variandid, aga see oligi nüüd tänukaallane, tuli see nagu lõplik lahendus ühele ühele Inglise kuurile ja kui ma seda modelleerisin, siis mul oli nagu küsimus, et milline, mida see ingel peab tegema ja milline ta peab välja nägema ka siis, kui ükskord selle modelleerimisprotsessi ajal Kaarle mainis sellist pasunat siis Mulle jäi kõrvu ja siis mul oli kohe selge, et et mida see ingel peab tegelema ja ja siis ma paningi talle inglil, pasuna, käte ja mis on noh, väga selline mitme mitmemõtteline mitmetasandiline tähendus on seal on, näed, see oli selline konkreetne tööprotsess, mis oli nüüd poisiga seotud pojaga. Kui vanad lapsed teil on, Johannes on 13 ja Kaarle saab kohe 12. Nii et juba teismelised noored, nad ei luba ennast lasteks nimetada. Aga niisuguse vabakutselise kunstniku töö üheks kindlaksjooneks on ju ka see, et päevaplaan või distsipliin, et see kõik tuleb ise endal luua, mingisugust välist ametliku riikliku abi selles küsimuses ei anta, et sa pead olema ise väga tugev, et seada oma elu, nii et sa ikkagi suudad oma eesmärgid täita. Kuidas te siin päevaplaani tegemise ja päevade läbielamises teineteist sate abistada? Sellise päevaplaani olemasolu või mitte, olemasolu on jälle kahe otsaga asi, et ütleme, konkreetne tööl käimise reziim distsiplineerib inimest. Et siin on, kunstnikul on, selles mõttes on isegi. Ma usun, et raskem oma tegemisi ja toimetamisi korraldada. Kui sul ei ole otsest sellist kohustust laua taha istuda ja tööd tegema hakata ja sa pead ise selle paika panema ja, ja teinekord tänu sellele see päevaplaan lähebki nii palju käest ära, et mingi töö tegemine tuleb lõpetada keset tööd. Või siis vastu hommikut. Et selliseid situatsioone on küll ette tulnud. Mult alati küsitakse, kui kaasühte asja teed ja ja seda on nii raske öelda, sellepärast et ma teen tööd kogu aeg kõige selle mõtlema valmis ja see ei ole nii, et vot kell kaheksa ma hakkan mõtlema ja kell 12 Ma lõpetan mõtlemise ja, ja nüüd ma siis hakkan saagima, viilima, jootma ja viimistlema. See töö toimub kogu aeg, kui ma autoga sõidan, öösel magan. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel on, kes teisi töid teevad, aga meie teeme kogu aeg tööd. Ja ma olen õnnelik selle üle, sest ma armastan oma tööd ikka väga. Minul on näiteks küll olnud selliseid momente, et see erialane töö muutub teinekord selliseks kuidagi nii rõhuvakseta, et on küll tulnud selliseid ketserlikke mõtteid, et hea meelega tegeleks hoopis hoopis mingi muu muu tööga et mis oleks natukene teise iseloomuga. Aga ma usun, et et noh, need on ilmselt ikkagi sellised päris normaalsed mõtted ja seosed, mis kindlasti on tekkinud ka mõnel muul kunstnikul. Ega asjata mingi kõrgkoolist valmistunud kunstnik ei lähe nüüd koristaks ja noh, seal on lihtsalt nagu võib-olla natukene teised põhjused. Ma olen ka mõelnud, et näiteks, et ma lähen sotsiaaltöötajaks, et ma saan reaalsemalt inimesi aidata. Aga noh, ta on jäänud ainult mõtteks ja ma arvan, et ma saan oma töö läbi samamoodi, kui ma pakun inimestele mingit siukest tiivsed tulemust ikka saab kuidagi olla tasuks neile, eks, minu hea sõbranna ja ka kunstnik nahakunstnik Maarja Undusk, kes ka ajakirjanduses tihti sõna võtab, tema on öelnud väga kenasti selle kohta selle ameti vahetamise kohta ja et et ükskõik, mida inimene teeb, ta teeb ikkagi tegelikult üht ja sedasama, kas ta teeb siis mererannal liiva sisse ringe või teeb ta ehteid või teeb ta nahakunstitööd või teeb ta süüa või õmbleb riideid. See käib ikkagi nagu läbi inimese vere ja läbi tema tema elu tema kätte ja tema pea. Aga muidugi sellist vaheldust ilmselt pisut vajab igaüks, kuigi teie töö on ju ääretult vaheldusrikas, vähemalt väljapoolt vaadates tundub nii. Aga öelge, kas te teineteisest ära ei tüdine, niisuguse pideva koosolemise ja veel ühe selle sama asjaga tegelemise? No sa just enne seda küsimust andsid sellele vastused et see meie eriala on niivõrd lai ja niivõrd mitmekesine, et siin neid Nüansse nišš on piisavalt palju, et sellest täiesti põhimõtteliselt ei ole nagu võimalik tüdineda. Et alati võib leida uusi vaatenurki, uusi lahendusi. Aga Harry teineteisest annest vahel tüdined. No kindlasti see aeg-ajalt tüdineb ikka ära, kui kui naine püüab sind nõusid pesema panna ja eriti veel triikima siis ei mäleta, siis tundub tundub küll, et et nagu see on võib-olla natukene liiga. Meid riigina te kasutate selliseid riideid, mida enam pole vaja triikida niimoodi äragi, vaata seda nii kordsust, Anne, kuidas sinuga on, kas mõnikord näiteks tööalased niisugused konfliktid või see on võib-olla liiga palju öeldud, ütleme arusaamatused, kas need kanduvad vahel ka sellisesse igapäevasesse armastuse ellu? Noh, ma ei ole ju enam nii noor, eks mul on natukene kogemusi ja ja elu on ikkagi, ma ei tea seoses vanusega ma tunnen ennast aina paremini, muide kui ma nüüd vaatan, ma lähen üle teisele teemale, kui ma näiteks vaatan tänaval noori armunuid, isa muidugi kadestan neid, et nad ei tunne veel teineteist ja kõik on nii põnev. Et eks ikka vahel võib tekkida igasuguseid mõtteid. Ma usun, et need asjad paratamatult mõjutavad ka Ta sellist kodust elu ja kuna me oleme vabakutselised, need asjad on nii märkamatult omavahel põimunud, et et seda väita vastupidist, oleks kindlasti vale. Aga elu on nii põnev ja siis ma püüan nagu alati, nagu mõelda asjadele järele ja õppida konkreetsest situatsioonist kuidagi seal ikka siiamaani alati lahenenud minu jaoks hästi ka siis, kui on olnud väga raske. Ja kui minul on olnud suuri muresid, siis arusaamatu, siis ma olen kohe otseselt nõu küsinud vanematelt kunstnikelt, kellel on ka olnud meeskunstnik näiteks oma suureks abiliseks olnud rasketel aegadel maalikunstnik Aili Vin keda ma tegelikult ei tundnud, aga vaatasin, et temagi mees on kunstnik, maalikunstnik ja veel kirjutav kunstnikelt. Ega temalgi pole kerge olnud ja läksin, küsisin ta käest nõu ja sain ikka väga-väga suurt toetust, nii et ma olen väga tänulik talle. Aga Anne, sa ikka nii palava pudru ümber tiirutava metallikunstnikust kassina muudkui märgid ja märgid, et ka siis, kui mul on olnud väga raske? No mis need põhilised raskused on olnud, kui tohib avaldada, vaadake pikassat, ma ei tea, kas seal markantseid naiskunstnikke lisaks öelda, et vaadake seda naiskunstnikke tema mehi, aga mida te nüüd ise soovitaksite teistele abielupaaridele, kes küljest ei tarvitse ühe sellesama alaga tegeleda, aga teie olete kaua te olete juba koos püsinud? Tundub, et kusagil 13 aastat kandis No 14 vist ei no see on ikka päris päris palju, arvestades, et te olete ise keskealised inimesed ei ole veel väga vanad. Ja seal on ikkagi olnud suur suutäis teie elust, on olnud see koos elatud elu. Aga võib öelda, et noh, need aastad nagu pole loetud arvuliselt, et ilmselt see on näitaja, et et need aastad ei ole nii koormad ilmselt olnud. Aeg on lennanud. Aga kas teil on välja kujunenud endal mõned hoiakud või mõned nipid või mida oleks võimalik sõnadesse valada, et mis on olnud see, mille tõttu te olete suutnud nii kenasti koos püsida, vaatamata helbal, et raskustele? Mina tahaksin öelda teistele, kellel on raskusi või probleeme või kergusi. Et tuleb olla ikka väga loominguline ja. Me alati saab abi. Ja muidugi ma olen püüdnud alati endast nii palju anda, kui vähegi võimalik. Otsida uusi võimalusi. Tuleb püüda ennast nagu proovida vaadata jah, jah, see on väga õige külje pealt või tähendab see kindlasti, kui seda suudab teha. Sellest on kindlasti abi sellistel keerulisematele momentidel. Et selles, selles mõttes tulebki olla loominguline ja püüda sedasama ühte asja vaadata ja näha eri kandi pealt. Ja ennast panna teistesse olukordadesse, et vaadata oma elu, kui nii võib öelda nagu filmi tegelikult see on nii põnev, ilus. Tänan teid. Anne Roolaht ja Harrywarki. Kaks metallikunstniku mees ja naine. Kahe poja ema ja isa. Ja Mul ei ole nii palju, et kokkusattumusi pidi praegu A-Galeriis, millest ka pisut juttu oli. Hobusepea tänaval Tallinnas avatud anne näitus praegu kus on väljasest, pisikesi-pisikesi-pisikesi skulptuure, väga armsaid loomi, mis võivad kanda endas nii talismani tähendust kui ehtetähendust ja tihtipeale tavaliselt need kaks tähendust ju kokku jooksevadki. Õnnelikest perekondadest on kirjutatud raamatuid välja mõeldud õnnelikest perekondadest ja mitte just eriti paljugi, sest õnnetus on ju Kirjanduses ilukirjanduses tavaliselt ligitõmbav, ongi elus õnnelik ja perekondi ka ikka vahest iga inimene oskab oma tutvusringkonnast näiteks tuua. Samas on ikkagi kahtlus see, et mis me näeme väljapoolt, kas see ka tegelikult seespool niisugune on. Kuid niisuguseid õnnelikke perekondi, kes oma kooselu koostöö koos loomisega on maailma ajalukku jätnud õnnelikuks olemise jälje, selliseid perekondi just väga palju ei ole. Kuid üks perekond on röörisite perekond. Seal perekonnas on ema, isa ja kaks poega ja see perekond jääb ühe sajandi kaugusesse meie praegusest ajast. Nii et armastuse lugu, mis algas sajand tagasi Nikolai rööris ja Jelena rööris, kui nad kohtusid Nikolai röörihmuzun kuulevas teab, on kunstnik, teadlane, rännumees, kunstipedagoog ja omal ajal ka väga tuntud ühiskonnategelane ja Jelena röörich, samuti teadlane, keda on peetud ja peetakse ka praegu üheks väga tugevaks budismi tundjaks ja võrdleva religiooniõpetuse valdkonnas teed rajanud inimeseks. Ja ka nende kaks poega nüüdseks juba mõlemad hingede ilma rännanud. Ka nemad, teadlane ja kunstnik Juri ja Svjatoslav on maailmas kuulsad olnud ja praegugi on. Kuid seoses sellega, et meil on tegemist praegu peresaatega. Ma palusin stuudiosse Milvi aasalu, kes röörisite elu ja loominguga on Eesti tingimustes ikkagi võib öelda väga hästi kursis. Ja sissejuhatuseks palun Milvi aasaru, tutvustage pisut seda armastuse lugu ja seda, kuidas see on meieni jõudnud, sest see ei ole mitte kaasaegsete mälestuste kaudu, vaid nad ju lausa ise kohe kirjutasid, uurisid ja nii teoreetiliselt kui praktiliselt siis tegelesid õnne ja armastuse küsimusega. Aga noh, see polnud ainuke küsimus, millega nad tegelesid. Aga kõik neli röörichid on olnud veendunud, et õnnevalem võiks väljenduda kolme sõnaga. Armastus, ilu ja teadmine. Ja lugeda saame nende isiksuste kohta kaudselt, nende kirjavahetuse kaudu nende esseede, raamatute kaudu. Ja nende isiksused on olnud nagu tahaplaanile tõrjutud teadlikult nende eneste poolt. Kuna all oli neil armastus, iluja, teadmine, mida nad kogu oma eluga tõestasid selle valemi paikapidavust, nende kohtumine oli ette aimatud ja määratud. Et Taimatud Nikolai Roerichi muinasjutus laulik ja Jelena Roerichi poolt oli igatsus olla abikaasaks innustajaks väljapaistvale kunstiinimesele, kas siis kunstniku või muusiku abikaasaks saada ja oli seal ka selline moment, et tema kätt palus miljonäri poeg ja kõige sugulaste pahameeleks ta ütles sellest ära. Nii et paralleelid on selle Nikolai üüriksi muinasjutuga väga huvitavad. Lenna tüürich oli naine, kes jagas meiega kõike. Isegi nende esimene poeg Juri röörif sündis arheoloogilistel väljakaevamistel olles kuulab ka külas. Nii et julge naine, kes kes kõik kaasa tegi Aga kuidas teie nüüd tõlgendad, et tema rolli, olles lugenud kirjavahetust ja teades nende mõlema töid ja raamatuid, et kas Nikolai Roerichi abikaasana surus Irina röörichend ka pisut alla tahtlikult teadlikult, arvas, et naine on rohkem rohkem vari kui, kui valgus. Ta ei surunud ennast alla aga tema iseloomus oli tagasihoidlikkus oli talle omane. Ja sellepärast tema ka küllaltki mahukas kirjatöö on ilmunud viie erineva pseudonüümi all ja siin on mitu põhjust. Ühelt poolt oli Nikolai rööriks see inimene, kes tegutses ühiskondlikus elus avalikkuses. Elena röörich roll, noh, mitte vari muidugi. Aga selline sisemine tähendus sellel perekonnal, tema oli selle perekonna nagu sisemine tuum. Vot niiviisi võiks seda mõtestada. Ma tean, et üks nende poegadest ju see võib olla ka kurb, aga mitte kurb, oleneb, kuidas nüüd vaadata, aga üks nende poegadest ju Loonudki perekonda, põhjendades seda sellega, et see harmoonia, mida ta oma ema-isa kooselus nägi, et see on tema jaoks kui kätte saama. Nojah, see oli tema tema jaoks, aga paljude jaoks, kes tundsid neid oli niivõrd täiuslik, et samaväärset võib-olla samal sajandil ei olnudki üldse. Kuivõrd nüüd võis nende kooselamist ja koos mõtlemist tajuda nende loomingus? Nende looming oli. Oli kahe inimese koostöö Nikolai Roerich isegi kirjutanud oma essees 40 aastat pühendasin oma raamatuid, Jelena läheb minu naisele sõbratarile kaaslasele innustele. Igaüks neist mõistetest oli elutules proovile pandud. Piiteris, Skandinaavias, Inglismaal, Ameerikas ja kogu Aasias me töötasime, õppisime, avaldasime teadust. Lõime koos ja pole asjata öeldud. Teosed peaksid kandma kahte nime. Naise ja mehe nime. Kas te oskate tuua välja, millised on need võib-olla kõige olulisemad tarkused õnnelikuks kooseluks, mis röörichite poolt on jäänud teile silma? Jelena köögis on oma filosoofilistes kirjutas väga palju puudutanud armastuse teemat ja armastuse kosmilisust isegi. Ma tooksin ära väikese tsitaadi Rena röösilt. Inimesed on unustanud, õigemini ei taha praegu tunnistada armastuses suurt kosmilist tähendust. Meie sajandi materialism on alandanud armastuse füsioloogilise funktsiooni tasemele. Armastust mõistetakse meie ajal parimal juhul kui psühholoogilist ilmingut. Kuid kui oleks uuesti teadvustatud armastuse kosmilisus, hakataks selles otsima tema kõrgemate väljendusvormi kõigi kõrgeimate emotsioonide ja loominguliste võimete ärkamist. Nimelt selle tärkamises seisnebki armastuse peamine eesmärk peamine mõte. Armastus on ainus loominguline jõud. Olemise kõige kõrgematel plaanidel luuakse kõik mõttega. Kuid nende mõttekujud elustamiseks on hädavajalikud kaks alget, keda ühendab kosmiline armastus. See on ääretult ilus ja tegelikult võib seda tunda kaasajal ka iga inimene, et üks armastuse puhang, üks õnnetulv, et see võib uue mõtte uue loomingu synni eelduseks olla ja kindlasti ongi seda, kuivõrd suudame märgata neid seoseid. Aga mõni inimene ju isegi ütleb niimoodi, et ta peab olema kogu aeg armunud seisundis, sellepärast et siis ta suudab üldse midagi teha, millel on sära. No muidugi, armumine on tulisem ja intensiivsem, aga armastuseks on vaja aga kasvada, nii et ma usun, et suure armastuse tundmiseks peab ikka ka vaeva nägema. Tööd tegema ja olema ka ise suur inimene. Rüüste perekonda võiks tavainimesega võrreldes võrrelda kõrgepingeinimestega. Ja see ei ole üksnes metafoor. Sest igaüks on kogenud armumise tunnet, mis haarab täielikult, mis annab tohutult energiat, aga kahjuks on tavainimese puhul see lühiajaline. Aga nende isiksuste suhu, kus seisnes selles, et nendes polnud kübetki isekust kogu nende energia, kogu nende armastus oli pühendatud teiste teenimisele ja see andis sellele südametulele sõna otseses mõttes tulele andis tohutu jõu ja energia ja lõpmatuse. Siis nad muutusid justkui vahendajaks kõrgema maailmaenergiate ja meie maise maailma vahel. Tänan, Milvi Aasaru röörisi seltsi, sekretäri. Tänases saates on meil olnud palju juttu tööst ja armastusest ja ka õnnepüüdja rubriigis. Neid kaht puudutame Te kindlasti olete kuulnud ütlemist, et kes teeb tööd, sellele tuleb ka armastus. Nii Tammsaare tõde ja õigusest võib seda lugeda, kui see ka niisama käibetõena. On ju tihtipeale kasutusel. Et mis see armastus siis on ja mis armastus see on, mis tööga tuleb. Siin on palju investeerimisvõimalusi ja selleks, et seda päris lahti mõtestada. Peab ilmselt ka teadma, mis armastus tegelikult on ja mida ta siis kõike siiski hõlmab. Sest inimene ju kipub liigitama, hindama, täpsustama, jaotama ja seadma. Ja armastust võetakse ka osakestena lahti, tehakse tillukeseks ja hakatakse mõnd kildu sealt siis üle tähtsustama. Ja õnnepüüdja saatekülaline on Vahur Kell teemeister teetseremooniate läbi viia. Ja Vahur kell on just niisugune inimene, kes on ise kogenud, rasket ja kerget, halba ja head. Kes on otsinud ja leidnud. Nii et. Ma usun, et võib olla Vahur, kelle te saaksite. Meie tänase õnnepüüdja saate alguses siis pisut öelda, mis siis see armastus on või mida teie armastuse all mõistate? Tere minu pooltki kõigile kuulajatele. Ja tõepoolest, armastuse mõiste on väga hägune. Võiks tinglikult liigitada tingitud armastuseks ja tingimatuks armastuseks. Tingimata armastusele inimene on kõige lähemal siis, kui ta on armunud. Siis tal ei ole kunagi selliseid mõtteid, et ma armastan, sellepärast, et siis kui ja selliseid seoseid ei teki ja tööd ja töö tegemist läbi armastuse ja ka inimestevahelises suhtlemises võiks vaadelda täpselt samamoodi kas ta on tingitud või tingimatu. Jah, sest et selliste armumist ei pea ju ainult piiritlema inimestevahelise armastusega, et võib armuda ka oma ülesandesse. Ja täpselt niimoodi räägib üks lugu selline ühest mehest, kes väga palju tegi inimestele kurja ja ühel hetkel Ta peab kõike muutma iseendas ja liikuma vaimsuse poole, ta läks otsima õpetajata, leidis selle mägedest. Ja õpetaja panin talle sellise ülesande, et ta ehitaks talle lossimäed ülemisse veerandisse. Sellise, mis tema õpetajale meeldib ja ta väga innukalt tegi seda tööd ja tuli suure uhkusega näitama oma töö tulemust. Õpetaja vaatas niimoodi altkulmu, ütlesid vot jah, ta ei ole viga. Aga mulle tunduvalt rohkem meeldiks, kui see lossikene oleks, vot seal mäe jalamil. Et ehitada sinna ümber teda ringi. No loomulikult eneseuhkus ja kõik see oli äärmiselt hõivatud. Ja ta tegi seda, aga muidugi hambaid kiristades ja vihast Puhkides. Ja niimoodi õpetaja jooksutas, tegelikult lasi seda krossi nii üles kui alla ehitada päris mitmeid kordi, kuni ühel hetkel ta mööda jalutades märkas, et enam ei põhigi vihast, vaid juba vilet lastes teeb ta seda nii-öelda tööd, mis noh, kõrvaltvaatajale täiesti mõnitamine. Noh, tundub. Ja, ja siis, kui oli aeg käes jälle, siis õpetaja ütles, et mul ei ole sulle enam midagi õpetada. Et ma näen, sa oled kõik selgeks saanud. Jah, seda lugu nii pisut lahti seletades või õigemini veel ühe teise looga illustreerides või toetades võiks öelda, nii et igasugune töö on tegelikult väärt armastust. Ja seda on lihtne teha, seda tööd on lihtne armastada, kui sa ei mõtle ja kinnistu kogu aeg nendele hüvedele, mida see töö valmis saades sulle pakub. Et sa pead muidugi teadma, miks sa tööd teed ja eesmärk peab olema kindel. Aga kui sa töötad kogu aeg palga nimel, ainult siis niisugune see töö ongi palga nimel töötamine. Nii et tõepoolest inimene ise valib hoiaku ja näiteks budistlikke kloostrites just zen-budismis. On nii, olen ma lugenud, et kõige au väärsematele ja kõige vanematele munkadele, kes on kõige kaugemale jõudnud, usaldatakse kõige raskemad ja kõige ja noh, ütleme nii kõige mustemad tööd, et kõige aeganõudvamad ja kõige tülikamad ja ebameeldivamat tööd nii lääne inimese silma läbi ja ilmselt ka nende silma läbi on nende tööde väline vorm niisugune, aga niisuguste tööde tegemine on lubatud ainult kõigi austusvääriv omale. Nii et siin on, siin on niisugune väga, väga huvitav ja palju mõtlemisainet andev. See polegi vastuolus, on vaatenurga, vali. Siit siit tekibki see, et kui armastust ei jagu selle töö suhtes, siis tühi koht tahab täitmist. Ja siis hakatakse tööd tegema millegi muu pärast kes kasutab seda näiteks põgenemiseks näiteks rutiiniks muutunud pereelust ja suunab kogu oma jõud töösse, jättes pere ilma sellest tähelepanust, mida, mida tegelikult perekond ootab. Juhtub ka vastupidi. Et pere saab tähelepanu ja töö kannatada võib vaadelda kui tööd ja, ja peret kui polaarsuse. Piltlikult võiks öelda niimoodi, et kes on külakiigel kiikunud. Et kui üksi kiikuda seal ühe serva peal väga raske on hoogu sisse saada, kiik ei võta sugugi hoogu või kui istuda pingi peal, mis kahe jalaga pink. Et kui teiselt poolt keegi sealt ära läheb, siis kohe pingiots tõuseb. Nii on ka nende töö ja pere peresuhetega. Et kui kaldutakse ühte äärmusesse, siis siis midagi puruneb ja saab kannatada. Jah, võib-olla peatuks veel pisut sellel, et see, mis oli nüüd selle budistliku kloostri näide ja rasked ja mustad tööd kõige auväärsem Ale et kuule, võib nüüd küll mõelda, et niisugust olukorda äärmisel juhul tõesti saab vahest ette kujutada kusagil kloostris suletud tingimustes. Aga et tegelikult on ju siin argielus igapäevases elus on väga palju sellist rasket tööd, mis kurnab, või siis niisugust tööd, mis mõnikord on niivõrd üle jõu või niisugust tööd, kus näiteks ei ole ülemusega klappi ja see keskkond on väga raskesti talutav, et kuidas ikkagi toime tulla, kuidas armastada sellist tööd, mis nii vähe tundub pakkuvat. Siin ongi just küsimus, mida me seame endale töö tegemisel prioriteediks. Selleks eesmärgiks taotluseks, kuidas me läheneme tööle. Ja kui Šembudist arenenud sümbudist läheneb sellele tõesti armastusega ja paneb proovile iseennast siis väga paljud sedasi ei suuda veel mõelda. Aga no vähemalt tuleb ju püüelda sinnapoole ja kes seda ka ei saa, siis on otstarbekas selles ebameeldivas püüda leida midagi meeldivat. Kas või näiteks, kui on mingisugune trükkimis või tikkimistöö või, või mistahes näputöö, no mitte ei taha teha siis võtta ja vaadata kui huvitavalt minu käsi liigub, pöörata tähelepanu mitte sellele, mida ma pean tegema, vaid sellele, mis võiks olla päris huvitav ja tõepoolest, miks mitte jälgida, kuidas minu käsi teeb seda tegu. Ja see võib olla väga tõsiseks päästerõngaks abiliseks, et see töö lihtsalt ära teha ja saada sellest ka naudingut. Nii et ma usun, et iga igalühel on juba siin tallele tõmmata oma igapäevaellu ja sellest kindlasti abi. Tõepoolest on, ma isegi mõtlen, et kui ma olen pidanud tegema selliseid töid, mis on väga kogu aeg nagu üht ja sedasama asja kogu aeg tegema niimoodi kätega just, et läheb, läheb tüütuks, siis ma olen ka proovinud hakata näiteks vaatama, et kuidas minu osavus tõuseb ja, ja kui ma näiteks istun pisut teisiti seda töötlejatega tehes, kuidas siis on ja nii, et tõesti see võib-olla alateadlikult panen seda teie nippi varem kasutanud ja kui kuulajad pole kasutanud, siis kindlasti katsetage. Aga mis puutub nüüd niisugustesse ebaõnnestumist, esse võib-olla muidu armastatud töös, aga vahel tuleb ette selliseid tagasilööke ja väga-väga valusaid õppetunde siis ma ütlesin küll juba selle sõna välja, et need ebaõnnestumised, neid jälle võiks tõesti vaadata kui õppetund ja mitte kui mingeid halbu asju, hoopis vastupidi kui, kui häid Ja tõepoolest ja maailma praktikas on teada, kuidas vähenenud edumeelsed firmad kasutavad seda kui õppetund. Ära moti veerimaks oma töötajaid, kellel juhtus mingisugune äpardus, noh, mingit ülesannet täites teda, selle puhul tehakse pidu ja teda õnnitletakse, tehakse kingitus, sest Tal on, millest õppida, sest ebaõnnestumine on tõesti õppetund. Ja tegelikult teadussaavutused ongi läbi selliste ebaõnnestumiste ju tegelikult tekkinud. Kõik uurimused on üks suur ebaõnnestumiste rada mis kunagi viib õnnestumisele. Ja ma loodan väga, et kuulajad leidsid siit juhiseid mõtteid ja leiab vast igaüks endale mõne, mida siis ka oma igapäevases elus katsetada. Ja põhiline, mida just tahaksime Teile teadvustada, on see, et te ise valite selle kuidas te asjale lähenete, et kui te ikka tahate õnnelikuks saada ja õnnelik olla, siis see tulekski nagu eesmärgiks seada, kas pole nii? Jah, täpselt nii, võis ka vaadelda saate nime õnnepüüdja, et väga paljud lahendused peituvad tegelikult meis enestes ja eneste sees ja jugo köeta löönud, et otsige iseendas ja te leiate kõik. Ja saate nimi võiks olla ka niimoodi, et võib vaadelda inimest, kes püüab, on liblikavõrguga näiteks. Üks võimalus, aga teine võimalus on jälle see, et oodata kodus diivani peal ja et järsku tuleb õnn. Ja võib ka juhtuda, et tuleb. Võib ka juhtuda, sest kannatlik kui meelt peab ka inimesel olema, igal juhul. Aga tegutsemine on ka äärmiselt vajalik, nii et polaarsused on siin nüüd olemas ja see tõde on kuskil seal keskel vaheda. Tänases peresaates rääkisid tööst ja armastusest vabakutselised metallikunstnikud naine ja mees, kahe lapse ema ja isa Anne Roolaht ja Harvi Varkki. Sajandi armastusloost pühendumisest, kunstile ja teadusele, tööle ja inimkonnale. Nikolai ja Jelena röörichist, kõneles Eesti Roerichi Seltsi sekretär Milvi Azarov. Õnnepüüdja külaline oli Teemeister Vahur Kell. Saate operaator oli Anna-Maria Currel ja saatejuht Kerttu Soans. Täname were saate kuulajaid, soovime kaunist kevadet ja kohtumiseni kuu aja pärast.