Ma ei tea, kas maestro pahandaks, et praegusel hetkel on tema prelüüd jutu taustaks pandud. Ei tea ja küsida ka ei saa. Kuid selles, Me patustame üsna tihti, eriti veel siis, kui sõna endale õigust nõuab. Nõuab tänagi, surudes kõrvale tabada tänaseks saanud tasakaalustatud muusika jutu proportsioonid. Heino Eller õpilaste mälestustes. Nii on saate pealkiri. Kuigi mikrofon tabas vaid üheksa erinevalt mälestuskildu jätavad needki meile antud aja raamides muusikale vähem ruumi kui sooviksime. Ent kõik, mis siin kõlab, on pärit nii Heino Elleri enda kui ta õpilaste sulest. Ja kui siis seekord terviklikud teosed teistesse sageli kavas olevatesse kontsertidest. Kui mõelda tagasi Ellerile. Praegu millegipärast meenub kristalli kõlin. Peale õpingute lõpetamist olin tema juures õige tihti külas ja siisijaidega klaasikese kuiva veini, kristall pokaalidest, mida Eller armastas ja ma usun, et ta armastas neid eeskätt sellepärast, et nad väga ilusasti kõlisesid. Ja eks kristalli kõlin, eks see ole ka midagi loomulikku, isegi ütleksin loodusliku hääled loodusest on teda inspireerinud, mõnikord on need lihtsad loodushääled. Teinekord aga Nonii müha. Ta armastas kõnelda, muide, kuidas valmistanud sümfooniline poeem. Hüüded kusagil Soome lahe ääres veel enne Tallinnasse tulekut 1920. aastal oli ta veetnud ühe sõbra suvilas öö. Suvila oli alles pooleldi ehitamisel, nii et läbi pooleli ehitatud hoone kulus tuul ja mitte kaugel mässas ja möllas Soome laht. Ja siit tuligi sisse ilus inspiratsioon, millest sai terve helipoeem valmis. Noh, teine asi, mis meenub, kui ta teenis omale leiba viiulimänguga konservatooriumi õppimise päevil viiuldajana orkestri koosseisus oli ka Krimmis siis hommikul luuke lahti tehes tuli tuppa kevadine päikesekiir ja sellest aitas, et tuli idee, tuli mõte prelüüdiks. Sest ilmselt loodus oli tema jaoks midagi sellist, mis häälestas teda looma, mis temas loomingulise meeleolu esile kutsusid. Kui saar kirjutas oma muusikat ja kui Eller alles hakkas kirjutama oma loomi siis nad lasksid ennast küll mõjustada sellistest kunstisuundadest nagu Impressionism juugendmuusikas. Sellepärast et need on ka seotud nii või teisiti loodusetunnetusega aga mitte ekspressionismi ist ekspressionismi, eks see ole ju tasakaalutu, linlase kunst. Elleri looduslähedus väljendas ka tema oleku, tema käitumise loomulikkuses. Seda loomulikkust, ootustega oma õpilastelt võiks öelda, et tal oli aedniku silm. Ta nägi uued, tekivad kompositsiooni, taime nii nagu see peaks loomulikult kasvama ja kus ta nägi, et ta ei kasvatanud, loomulikult seal tuli, kumma Ivot õpilased muidugi Elleri õpilased võisid kasutada juba tänapäeva mõttes hilisemaid stiile. Võtame nagu näiteks, eks ole, kas või Todecafoonia ja Eller suurepäraselt orienteeruda selles ja tegi ka oma soovitusi kadudega foonilistes helitöödes. Peaasi, et valitud stiilis oleks kõik normaalne ja loomulik. Bildad kõlava nii nagu ta on tehtud loomulikult, aga igasugused koputused ei ole loomulikud, paistab Edelleri eneseväljenduse vahenditest kvartett just keelpillikvartett kõigele sest seal võib igaüks neljast pillist vabalt musitseerida. Vaatame ka Elleri klaveriloomingut. Siis sellelegi on iseloomulik, et kusagil ei jää midagi pooleli ega ta ei lõpeta mõtet kumaga alati punktiga. Nii et oma helitöödes püüdis Eller kristalle selguse poole. Oli kaunis traditsioon igal aastal pokale kokku lüüa Heino Elleri sünnipäevadel. Siis kogunesid professori õpilased Lomonossovi tänaval asuvasse korterisse ja kõik, kes vähegi said, tulid sinna. Nõnda oleks olnud ka just täna professori 95. sünnipäeval. Kuidas portreteerida Heino Ellerit Jaan Rääts? Oleks jah, Helle Reloyal taibanud üles märkida, tema poolt öeldud mõtteid oleks saanud kuidagi tema olemas, parema visandada. Aga tollal ju oli jälle meie keskel elus ja meie selle peale, et te ei mõelnud. Ja üldse vist on Ellerist väga raske kõnelda selle pärast, ega ta ei tundides ega ka muul ajal mingisuguseid gramm kõnesid ei pidanud, vähemalt minu kuuldes mitte. Ja sellepärast tulebki teda mõiste tabada võib-olla öeldud lauset nii varjundeid tabades teinekord Elleristan üldse portreed visandada raske vist ka fotoaparaadiga ei olnud see võimalik. Mina käisin Elleri pool väga palju, noh, pärast konservatooriumi lõpetamist ma viibisin väga sageli tema pool suvilas ja muidugi linnakodus. Ja väga sageli pildistasin Ellerit. Mul oli seal all hobiks fotograaf Mafia, jaga Ellerile Endale kingiti aparaat, millega tema ise muidugi midagi teha ei osanud, sest tehnilistes asjades oli ta üpris abitu. Minu arvates ta ei oskanud ühtegi aparaat õigesti käsitleda. Raadio, kus ta kuulas igasuguseid uudis saates kõige rohkem, et olla kursis peamiselt kultuuri muusikauudistega ja siis ma aitasin teda nii fotoaparaadi kasutamisel, see tähendab, pildistasin ka Elleritele raske pildistada, kas nii, nagu ta objektiivi märkas, nii oli ta krampis. Harva on õnnestunud fotodele jäädvustada Ellerit sellisena, nagu ta nii minu kujutluses on. Ma tean ühte fotot, mis on meist tehtud koos seal mõnelgi pool ära trükitud ja konservatooriumi seina pealgi on see, kus me koos vaatame ühte partituuri. Minu käes on muidugi pliiats ja mulje on niimoodi, et professor annab mulle konsultatsiooni või ma olen tunnis tegelikult see on tehtud palju aega pärast konservatooriumi lõpetamist ja täiesti poseeritud pilte fotograafiks. Vennapoeg Mart Eller. Ja jaga see noot, mis seal ees on, ei kuulu mitte minule, vaid see on juhuslikult seal klaveri peal olnud Elleri enda teost, mida ta parajasti redigeerimistrükiks, aga sellele vaatamata sellel pildil ta näib enda moodi. Eks ma aja jooksul püüan oma negatiivid välja otsida. Võimalik, et nende hulgas nüüd leian mõne, mida omal ajal ei oskanud, võib-olla tähele panna kostestel enda ilmega. Igal juhul oli Ellart küllaltki keeruline isiksus ja parasjagu kinnine, nii et tema mõistmiseks kuluvad ikka kõik memuaaride nende kõrvutamine. Sest sageli on nii, et ühe õpilase suhtes oli nagu kooli pedagooge teise suhtes teistmoodi pedagoog. Nii et me ei teagi, milline seller võib olla. Tegelikult oli igal juhul väga sügav, väga põnev isiksus. Selles ei ole küll kellelgi kahtlust. Istudes meenub kõigepealt tema tohutu tähelepanu Võime võime süveneda sellesse, mida sa kui õpilane oled tunde tuues talle pakkunud tema heatahtlik ja samal ajal väga nõudlik suhtumine sellesse töösse, mida sa oled teinud ja ei oska õieti hinnata sel ajal, kui sa oled ise veel tudengipõlves ja, ja käid päevast päeva oma pedagoogi juures ning vaatad ja, ja arutad koos temaga seda tööd, mida oled vahepeal teinud, seda oskab, et alles hiljem. Ja võib-olla, et ka see oli üheks ajendiks, miks ma juba aastaid pärast seda, kui konservatoorium oli lõpetatud, otsisin jällegi vana tuttava tee ülesse ning palusin professoril mind vastu võtta ning vaadata üle korraks minu tol ajal kirjutatud esimestest keelpillikvarteti. Ja siis aga huvitav jälgida, kus professori pliiaks pidama jäi ning hiljem endale analüüsida, miks ta seal pidama jäi. Ja siis leidsid üles küll, milles oli probleem, kusjuures väga põnev oli jälgida just seda, kuivõrd täpselt ta tabas teose vormi, kui hästi ta viimasele leheküljele jõudes mäletas esimest, aga viimasele leheküljele jõudsime alles kahe kuu pärast. See oli mitte ainult ümbertegemine, vaid see oli kogu kontseptsiooni endale selgeks tegemine. Ja miks ma sellest räägin, selles sellepärast, et hiljem vaadeldes, kas seda teost või, või midagi ruut kirjutades oskasid mõtelda nii et kus nüüd professori pliiats pidama jääks. Nii et enda jaoks mõtlemist on hiljem küll ja küll aga mõtlema, ta pani meid kõiki. Kaugele tagasi minu jaoks võib-olla ka kohe otsese olulise mulje. Temast sain ma 44. aasta sügisel kui Tallinna muusikakool hakkas jälle võtma vastu uusi õpilasi. Minu tolleaegne klaveriõpetaja maanda Jenson, kes oli vana konservatooriumi pedagoog tõi mind selle vastuvõtukomisjoni ette, et vaadata, mida niisugune 14 aastane noormees võiks õppima hakata, siis. Ta mulle näitas ka, et see on see kuulus mees ja see on teine kuulus mees ja see on kolmas kuulus mees kelle nimesid ma olin kuulnud, aga Kedama. Üksikuid olin varem isiklikult kohtunud. Heller oli juba tol ajal niisama imposantne kui vanemas eas. Tema tegi minuga kuul, mis katset see on niisugune katse, kus lüüakse üksikuid noote klaverile, lastakse järele laulda ja ja oskas seda korraldada niisuguse toreda temale omase rahuga, et ega ma ei närveeri närveerida, ei oleks võinud sellepärast õppejõude, kes võttis seda eksamit vastu, oli hästi palju. Võib-olla üks, kümmekond inimest, tol ajal olid teised tavad terve ühe erialaga tegevmuusikute ring võttis osa. Kõikidest eksamitest ja üritustest selgus niimoodi, et ega ma päris kohe kompositsiooni õppida ei saanud. Pidin minema teooriat õppima. Täitsa loomulik, sest ettevalmistus ei olnud nii palju ja sellegipoolest huvi kompositsiooni vastu mul säilus ja kellel oli üks niisugune tore mees, olgugi et ma siis veel ei olnud tema õpilane, kes mind nähes alati väga tõsiselt päris mu plaanide järgi huviga kuulas, mida ma temale jutustasin tol ajal me olime ju tegelikult kaks küllaltki võõrast inimest, kes lihtsalt korra ühel eksamil kohtunud niisukest, seal panelikkust inimeste suhtes ja ja heasoovlikkus ja aidata, mis püüdumis. Hiljem väga selgelt ilmnes juba konkreetsemalt siis, kui ma olin tema üliõpilane, see oli juba konservatooriumi ajal, see oli midagi niisugust erakordselt südamlikkust, sellest õppejõust igal sammul õhkus ja, ja mis tema tegevust elu lõpuni saatis. Hiljem muidugi need kontaktid muutusid meil regulaarselt ja ega mul sinna ei ole midagi lisada. Ma arvan, et teised oma mälestustes küllalt tema nisukesi minu jaoks siiski põhiliselt ainult positiivseid iseloomujooni esile toonud ja rohkem siukseid kompositsiooni, õpetajaid, õieti oma kunsti käsitööõpetajaid ja sellest käsitööst arusaamise õpetajaid ei olegi minul olnud. Sainz on on olnud ja ma arvan, et olen olnud õnnega koos. Boriss Parsadanian ütles, et ta suudab oma mõtteid paremini väljendada vene keeles. Püüan ta teksti võimalikult täpselt ja lühidalt telkida. Kaua on Heino Elleri ka, ma tutvusin siis, kui ma sõitsin siia alaliselt elama. Moskva päevil kuulsin palju eesti muusikakultuurist eesti stuudio. Üliõpilased laulsid sageli eesti laule, kuulasime neid koos Jevgeni Svetlanoviga. 50. aastal olid eesti muusika päevad, kuulsin samas saalis esimest korda rammi. Nägin esimest korda Ernesaksa Lauljatar maasikut Eugen Kapi Kalevi tuttav juba 48. aastal saastast ja ta oli mulle palju rääkinud Ellerist. Nii, ja siis olin Tallinnas. Kui 54. aastal astusin konservatooriumi, küsiti minult, kelle juures ma tahaksin õppida. Ütlesin kohe, et Heino Yanovitši juures olime juba aasta tuttavad. Armas, sümpaatne, intelligentne inimene, nagu ta oli, sõimule kohe lähedaseks. Teadsin, kuidas ta suhtub oma õpilastesse. Algul mu soovist, nagu kohkunud ütles tagasihoidlikult, teate poris. Mul oleks neid väga raske õpetada. Mõningaid teoseid ma tunnen, kuid need on kirjutatud justkui teises võtmes teise temperamendiga. See on teistsugune muusika. Ja mõtlesin Eino Jaanovits, mulle tundub, et muusika on alati sama, on temperamentsed, mitte temperamentsed. Head ja halba. Ta naeratas, öeldes, proovime. Ja selle prooviga jäin väga rahule. Viie aasta jooksul ei jätnud ühtegi erialatundi vahele, kuigi vahest seda võis juhtuda mõnede teiste tundidega sest mängisin ka sümfooniaorkestris. Ma olin tema tundidesse ei tulnud, mitte poiss, mitte üliõpilane, vaid lugupeetud professori juurde tuli kolleeg. Siit tuleneb kontakt avameelsus. Võib-olla joome kõigepealt või mis maailmas sünnib? Ta rääkis sageli poliitikast ja alles pärast seda istusime klaveri taha ja ta palus oma teost näidata. Hiljem palusin võimalust ka harmooniat ja polüfoonia telleri juures õppida. Tundsin alati ta tuge. Niisugune näide pidi olema laupäeval harmoonia riigieksam. Sõitsin reedel kalale, tulen tagasi, naine on erutatud. Kas sul häbi ei ole? Kell 10 tuli, Eller küsis, kus on poris. Ta tahaks enne eksamit veel mõned ülesanded teha. Ta tunneb eksami pärast muret. Kui läksin järgmisel päeval kella 10-ks eksamile ilmised heina. Jaanovits oli tulnud juba pool tundi varem kohale ja ootas mind. Niisuguseid asju ei saa unustada, oli kuidagi häbi ja piinlik, ta pidi mind otsima ja mind ei olnud. Ütlesin Heino Jaanovits, ärge muretsege, alla viie ma seda eksamit ei tee. Sain viie, kolme plussiga. Ta suhtus igasse õpilasse nagu isa, kellel on palju lapsi, mitte lemmikuid tal polnud, kuid oli siiski neid, kellesse ta suhtus eriti õrnalt ja soojalt. Ja mulle näib, et ka minusse suhtus ta kuidagi eriliselt. Võib olla pärast, et olla teise rahvuse esindaja võib-olla ka vala ja seltsi või iseloomu pärast. Kuid meil oli suurepärane kontakt. Boris põrsodonyon pühendas Heino Elleri oma kolmanda sümfoonia. Sageli, rääkis maestro oma loomingu plaanidest, näitas uusi redaktsioone, pidas nõu nagu kolleeg kolleegiga. Kuid Morna Elleri ees võlgu ta tegi ettepaneku töödelda tema rahvaviisidel põhinevat klaveripalad mitmesugustele orkestriliikidele ja see soov, see võlg tuleb veel kunagi lunastada. Ja veel üks kohustus, pikkaised mängib Elleri viiulikontserti, see ja oma suuruse järgus Sibeliuse viiulikontserdile alla pika haisen tahab. Ja meie kõik tahame, et see kontsert saaks jäädvustatud heliplaadile. Tahan sellele kaasa aidata. See muusikapala, mille on kirjutanud Valter Ojakäär, viib järgmise mälestus killuni. Ellerile tagasi mõeldes võib-olla praegu ei tahaks hakata kordama neid mälestusi ja neid muljeid, mida on temast jäänud kõigile tema õpilastele, väga palju on niisuguseid ühiseid mälestusi. Me oleme märganud ühiseid jooni tema juures kui helilooja kui toreda inimese juures võib-olla mõne niisugusi episoodid sellest ajast, kui ma veel tema juures ei õppinud, kui ma juba hakkasin kompositsiooni õppima, jäin hiljaks oma sisseastumisega ja tegin sisseastumiseksamid siis kui juba noh, nii nagu nii nagu Lutsulet varna jõudis koolimajja, siis kui tunnid olid juba alanud, teised olid juba nädalapäevad käinud koolis ja mina hakkasin siis veel sisseastumiseksameid tegema ja ja mäletan, et literatuuri eksam tuli teha siis niisuguse komisjoni ees, kuhu kuulusid Heimar Ilves mängis klaverit, madal olnud kõik asjad peas, ta on niisugune elav muusikaleksikon ja siis komisjonis olide Eller Villem Kapp, Edgar arr, oh. Ja Ado Velmet. Ja muidugi ma oma literatuuri tundmisega tol ajal ega ka praegu väga hoogelda ei tahaks. Igatahes kuulan, kuulan, kuulan, ilves mängib, ütlen, Beethoven, kõik noogutavad nõusolevalt. Siis kõlab küsimus, et noh, et kuskohast ma ütlesin jah niimoodi, et see on sümfooniast, noh siis tuli numbrid täpsustamisega tegemist ja siis ma vaatan aatanet heller istub ja ja kuidagi süles, sõrmed niimoodi. Ja kui läks osade küsimiseks missugusest ja siis oli juba selgelt näha, et oli kaks sõrme või kolm sõrme. Ja pärast siis esimesed kaks aastat ma õppisin saare juures. Ja alles viimased kolm aastat olin helleri juures siis tuli hiljem sellest ka juttu, kuidas ta nii koolipoisi kombel mulle ette näitas, spikrid? Muidugi, ta sai aru, et aidata on vaja. Et oleks siiski eksam. Korralikult. Vähemalt mul tuli natuke ülepeakaela kase sisseastumine, nii et ma korralikult päris nii ette valmistada jõudnudki. Nii et see on üks minu väga meeldiv mälestus temast kui väga abivalmis pedagoogist. See tema abi muidugi jätkus hiljem siis, kui ma juba tema juures õppinud väga-väga tunduvalt. Aga tahaks rääkida siis Ellerist kui teoreetikust. Mäletan teoreetilistest küsimustest, kui meenisust tuntud teoreetikud nagu Silmeti ja Edgar Arro vaest omavahel ühist keelt ei leidnud, mõneski probleemis siis mitmed. Ma arvan, et ma olin tunnistajaks, kuidas seda küsimust neile lahendas. Heino Eller ja niimoodi. Ma arvasin, et nad mõlemad poed olid täiesti selle seletusega rahul. Kui ilmus Claude ja kes oli kontrapunkti õpetus, siis Heino Eller oli väga rõõmus selle üle. Mitu korda rääkisid nüüd tulise, ainukene õige õpik, mis täiesti vastab kaasaja nõuetele. Räägime rangest stiilist, siis seal stiilid stiililiselt põhjendatud, peab ütlema veel ühte asja, et tema õpetamismeetod oli väga efektiivne ja niisuguse kokku surutud, kui mina pidin minema aspirantuuri Moskvasse. Ja mina kartsin ja kui me Grelvellerile sellest rääkisin siis laosmid sõnadega öeldud, siin ei ole ju midagi keerulist, see istume sinuga, ma koetud kõik modulatsiooni, nii et võimalust ja seal see oli üks ja mitte midagi karta ei ole. Toots null paberilehe ja lehe pealt tegi mul kõik need võimalused selleks neutriks, et mina tõesti julgesti läksin. Tuleksime sellepärast, kui me iso pedagoog konservatooriumis siis üks minu eriala õpilastest õppis hoone telleri juures. Ja pall korral oliivõli tuleb. Heino Elleri tunnist. Ütleb niimoodi, et teate, et kui mina läksin Elleri harmoonia ja ma mõtlesin, et mida ma õppinud, ma kõike niikuinii juba muusikakuulsuse teinud, aga tuleb välja, et ma ei oska esimest aastat neljandaga siduda ja 45.-ga, kui ma nüüd tegin seal siis helleri osavõtt on niisugust võimalust, koostenisugused, võimalused. Ja siis, kui ta juba kirjutas Päev oli devale ka allutatud režiimi lõppu, nagu me kõik teame, et jalutas hommikul iga kord kui ta suvitas suplemas. Aga ta läks suplema siis, kui ta tegi tööd, siis ta tegi süstemaatiliselt iga päev teisest tööd ja seda soovitas ka meile mitte vahele jätta. Kui oli tal puhkustade. Karl Ester juhtis tähelepanu. Kui puhkus suvel, siis Heino Eller ainult puhkas ja tema siis tööd ei teinud. Vaat niisugune enesedistsipliin see muidugi avaldas mõju ka tema õpilastele ja üldiselt sellel töötama nii palju omandaski. Mina sattusin Heino Elleri peale üsna ootamatult. Ma õppisin enne professor Artur Kapi juures ja alles õpingute lõpus Kas nüüd Artur Kapi surma tõttu vist tuli professor, olles konservatooriumi asusin tema juurde õppima ja lõpetasin temaga ja õppimise ajal. Me olime mõlemad temaga. Me iseloomu ka selles mõttes, et meil ei olnud eriti palju juttu ja ütlesime muusikaga ja nähtavasti ütlesime küllaltki teisele arusaadavas keeles. Mõlemad. Mina olin tol ajal konservatooriumi üliõpilasena noor inimene ja minu meelest professor Eller, kes oli ligi 60 aastane vanahärra minust hästi palju vanem. Ja niisugusena oli ta õppimise ajal seal väga tore ja autoriteetne. Ja mis temast ka praegu tagasi vaadata, kõige rohkem meelde jääb, siis on just see tema suurepärane vanadus. Või pigem see, et meelest kogu selle aja vältel, mis me edaspidi tundsime ja seda oli ju palju. Seda oli ligi 25 aastat ja ta püsis aeg ühesugune. Ja see tagantjärgi on võib-olla tema juures see, mida ma kõige rohkem imetlen. Kord läksin ma Laulasmaal tema juurde fotokorrespondent endina lüli tehtud ülesandeks temast teha, mõned ülesvõtted jaguma. On ta siis üles, otsisin abikaasa ütles, et oodake natuke, daam praegu oma hommikusel jalutuskäigul ja ujumast tuleb. Siis ma ei läbenud oodata, läksin siiski randa. Tabasin vanahärra seal ja, ja mõtlesin jalutuskäik koos fotode tegemisega ja seal rippus ja see on niisugune, mida väga harva esineb ja tema puhul oli haruldane see igavene noorus, mis algas nagu vanadusega, temal jätkus kogu aeg võrdselt tähelepanu maailma vastu looduse vastu muusika vastu muidugi ja näiteks ka niisugune hobi, mida ma üsna hilja tundma õppisin, tema nikerdamise oskust, ta tegi suurepäraseid noakesi puukujusid ja, ja seda tegi ka kuni viimase päevani. Minu foto oli ka just selle hobi juures. Ja nii tulebki kokkuvõttes välja, et need Heino Elleri õpilastena. Me olime, noored, teeme, jõudsime vananeda. Aga tema jäi kogu aeg endiseks. Ja, ja tõesti oleks meil kõigil niisugune vanadus, kus me säilitame niisuguse täie Loomingu jõu, täieliku elu, nägemise ja värskuse, kuni lõpuni. 1970. aastal oli minu diplomitööks kaks sümfoonilise poeemi atmosfääri, kosmosesajand oli kõvasti edasi sammunud ja maatsetasin pühenduda kosmosele selle diplomitöö ja professor Eller vaatas väga hoolega seda minu diplomitööd. Ja huvitav moment oli see, et kui ma astusin konservatooriumisse ja kõik need esimesed kursused ta väga hoolega jälgis, et mitte ei satuks nende kõikvõimalike voolude ja modern avangardistlike nippide voolusesse, sest tõesti neid voole ja katsetus oli väga palju ümberringi. Kuid nüüd diplomitöö puhul. Ta rõhutas, et siin on sul võimalus ennast näidata ja kui tarvis, siis kasutada ka neid kaasa muusika, efektseid nippe. Kobarakorde ma mäletan, kuidas ta võttis selle minu diplomitöö avaakordi. Mul on niuke kobarakord nagu pärast tooni täidetud klaster ja talle see kobarat kordlekas meeldima ja ta võttis selle nagu Fama soorisile terve klaviatuuri ja jäi nagu kuulata mets ja et see mingi kosmosesse meeleolu loob tõepoolest, nii et see algus just. Ja siis ma vaatasin tõesti, et tema pedagoogiline printsiip on ikka äärmiselt järjekindel järjekindlatel välja töötatud alustel ja aastakümneid on ta seda õpilaste loomingu juhendamisel äärmiselt järjekindlusega ellu viinud. Sest tema põhilause oli, et põhineb tugevale, see tähendas seda, et ei tohi kõrvale jätta kõik need muusika põhikomponendid tootja ei harmoonia, vaid neid tuleb võtta kompleksselt, uuendades, uute tehnikatega, aga see põhi peab all olema. Nii et see on tõesti tema õpilastel, ma usun, kes siin saates ka esinenud. Teised ka ilmselt räägivad sedasama, mis oli tema, oleks põhiliine. Et seda ära ei unustataks, seda põhja alla. Ja nüüd seoses selle diplomitööga veel nii palju, et minul oli täiesti erinevad, vaata see lõpetamine selles mõttes ja ikka väga kurb. Sest viis päeva enne lõpuaktus, kus seesama minu diplomitöö atmosfäärid tuli ettekandele, professor Eller suri, see oli 16. juunil, 70. aastal ja see aktus oli 21. juunil, nii et viis päeva enne. Nüüd mull meenub veel üks moment, kui mõni päev enne professor Elleri surma. Mul oli ka eksam tegemisel ja tema väga pidevalt käis Lomonossovi tänava ja konservatooriumi Suvorovi tänavavahet ja tundus, et ta nägu oli väsinud. Päeval üsna palav ilm oli suvi seal kuskil kell 12, juuni ja mina läksin ka linna poole, saatsin teda siis üle võidu väljaku, veel tükk maad, sinna Lomonossovi mina pole. Ja professor Eller ütles niiviisi, et ikka pidin välja tulema, et tulemata jätta, kuigi hommikust peale niisugune palav. Nii et ma tundsin, et ning sul nagu väsimus kunagi seda väsimust ei tundnud ja siis ma saatsin teda veel tükk aega ja siis ta ütles, et täied koduni, ma lähen igal juhul ise, nii et ta nagu ei tahtnud, saadetakse nii, et kõigil läheb, asi oli öelnud, et väsinud on. Nii et see kohusetunne kuni viimaste päevadeni. Ja siis veel üks moment, mis tuleb seoses tema sellise. Kohusetundega pedagoogi ametis seal jällegi kuskil talvel 70. aasta alguses, no mul ei tule tõesti, et ühtegi momenti, kuid tema pärast oleks ükski tund ära jäänud. Ta alati ütles, et kui te ei tundi, kui teil ei ole midagi valmis. Ärge tulge oma asi ise teate. Kuid et tema pärast oleks mõni tund arenenud, seda ma ei mäleta, ainukene kord vot 70. aasta alguses mina tulin kohale. Me käisime tal kodus, Lomonossovi, tänas tema tundides. Ja siis esimest korda nägin, et Heino Eller on voodis, ta oli haige ja ütles üle ukse naat. Midagi ei ole teha, peame ikka tunni tänamist ära jätma. Nii et see näitustaminext suhtumist, kõik hoovad selliste enam tundi teinud, aga mis natuke rääkisime juttu ja, ja ja huvitav on tema juures see kuni tema viimaste päevadeni, et ta oli kõigega kursis kõikide uute saavutustega muusika vallas. Nii et kui ta seda ütles, et tuleb hoida ennast nagu pidurit seal selle nende uute võtete, igasuguste moodsate voolude katsetustega. Ometi ta neid kõiki tundistonaalidee kursis aastakümneid töötas ta teoreetiliselt nende uute saavutuste kallal, need. Nii et see oli jah, need mälestused on ikka väga helgelt temast. Kuigi Jaan Rääts ütles eespool põhjendatult, et Heino Ellerit loomutruult portreteerida on väga raske andise meenutuste bukett ehk kuulajaile vähemalt portreevisandi ühest meie professionaalse muusika alustaja rajaist. Vahest tulevik annab veelgi ilusaid ütlemisi tema iseloomustamiseks juurde.