Äsja rahva poolt valitud uus riigivolikogu on koos. Kõnetoolis on. Rahvaliidule, kelle poliitika, kelle eesmärkide suhtes kellelgi kõige vähemat taotlust ei võinud tekkida. Eestit rahvaliidu kandidaadid, olles proovitud töötava rahva huvide eest võitlejad ei ta poolele teele peatuma jääda, vaid nende eesmärk on töötavate hulkade vabastamine vabastamine lõpule viia, nagu seda on tehtud sotsialistlike vabariikide liidu. Homme möödub sele tulihingelise võitleja Eesti töölisliikumise ühe väljapaistvama juhi Eesti prolentaarse kirjaniku sünnist 60 aastat. Johannes Lauristin sündis Tallinnas vabrikutöölise perekonnas. Ta isa Hans töötas Dvigateli vagunitehases. Majanduslik olukord oli väga raske. Juba noorena nägi Johannes, milline on tööinimeses saatus ühiskonnas, mis on lõhestatud rõhujate ja rõhutute klassideks, kus ääretu puudus ja kehvus asub kõrvuti üleküllastunud rikkustega. See oli Lauristinile esimeseks elukooliks, mis õpetas teda varakult elunähtusi sügavalt juurdlema äratas temas viha. Eks pluataatorliku korda vastu. Dvigateli tehase tööliskollektiivi ridades võitis Johannes Lauristin juba energiliselt osa veebruarirevolutsiooni sündmustest Tallinnas. Üha selgemalt avaldas Tallinna töölisklass poolehoidu bolševike parteile. Suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon tõi ka Eesti töörahvale vabanemise, sotsiaalsest ja rahvuslikust rõhumisest. Revolutsioonilise võitluse tules kujunes ka Johannes Lauristini prolentaarne maailmavaade. Kena meenutani Johannes Lauristini elu ja tööd koos tema lähemate võitluskaaslastega. Kohal on Hendrik Allik, Aleksander resed ja Eduard Päll. Teie seltsimees alliktunnet siin olevatest seltsimeestest Johannes Lauristini kõige kaugemast ajast. Mis aastal teie tuttavaks saite? Minu tutvus. Johannes Lauristiniga algas 1917 aasta maist-juunist, umbes meie tutvunesime tolleaegses Tallinna revolutsioonilise töölisnoorsooühingus Sotsiaaldemokraatlikus noorteühingus. Ja sellest ajast peale oli mul Johannes Lauristiniga pidevaid kokkupuutumisi ühises töös kuni Johannes Lauristini surmani 41. aastal. Alates 1918.-st aastast kuni 1920. aastani. Võiks öelda, et me kogu puutumised olid vahepeal enam-vähem juhuslikult. Siis olime muidugi mõlemad nii väga noored veel. Ja kui võiksime nii-öelda, olime alles. Revolutsiooni õpipoisid. Pidevalt hakkasime jällegi koos töötama. 1920 21. Noor priotaallaste ühingu päevil Eestimaa kommunistliku noorsooühingu rajamise päevel ja alates 1922.-st aastast kuni Lauristini arreteerim ööseni töötasime koos töölisajalehtede toimetuses, tolleaegsetes tähendab töölises noor töölises ja samuti mitmesugustes legaatsetes revolutsioonilistest töölisorganisatsioonides nagu eestimaa, töölise, seisuste üllid juhatuses, Tallinna ametiühingute kesknõukogus ja muidugi ka hilja kaotuses. Nii partei kui komsomoli põrandaaluses töös. Kuidas iseloomustate teda kui seltsimeest, kui inimest? Kui nüüd võtta toda perioodi tähendab aastal 1000 928923. Ja võrrelda 1900 seitsmeteistkümnenda aastaga siis muidugi Lauristin oli palju kasvanud ja 1900 seitsmeteistkümnenda aasta, nagu ma ütlesin, revolutsiooni õpipoisist, oli ta juba 1000 922. 23. aastal muutunud teatud määral elukutseliseks professionaalseks revolutsioon nääriks. Kui üldse küsida, mis oli Johannes Lauristin iseloomu kõige iseloomustavaim joon siis võiksin öelda, et see oli visadus kartmatus ja äärmiselt tugevasti arenenud distsipliinitunne. Võiks öelda õieti kõik need omadused, mis on revolutsionäärile vajalikud. Ja tee sõitsime särisev, mis ajast tige, mäletate Johannes Lauristini isiklikult? Tutvusin ma Johannes Lauristiniga 1922. aasta suvel tol ajal said loodud noortööliste organiseerimiseks ametiühingute juurde noortekomisjonid. Ja Lauristin oli üks esimesi jaa juhtivamaid, nende noorteorganisatsioonid ja loomisel. Tema kuulus Tallinna metallitööliste ametiühingu noortekomisjoni koosseisu ja hiljem Tallinna ametiühingute kesknõukogu juures asuvasse kesknõukogu noortekomisjoni koosseisu. Üheks iseloomustamaks jooneks tema kohta võib öelda. Veendumus andumus revolutsioonilisele tülis liikumisele filis organisatsioonide loomisele ja nende juhtimisele, õiget revolutsioonilist teed mööda. Ta oli tagasihoidlik. Kuid samal ajal oli tema väga energiline heatahtlikkus. Tema poole võis alati pöörduda nõuannete saamiseks praktilises töös. Tema tegevus ei piirdunud Camite revolutsiooniliste noorte organiseerimisega, vaid üldse töölisorganisatsioonide juhtimisega. Kuna tema oli Eestimaa Kommunistliku partei liige, kuulus Eestimaa kommunistliku partei keskkomiteesse. Nii, et tema tegevus ja ülesanded olid laiahaardelised. Nii kõiki seda tööd tuli teha mitte väheste tundide jooksul vaid nagu meil kõigil, nii ka temal tuli tegeleda on varahommikust kuni hilisööni. Johannes Lauristin ei saanud kuigi kaua legaalsest tööst osa võtta. Märtsikuu lõpul 1923. aastal, provokatsiooni tõttu tabati Tallinna tänaval juhtiv Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja Eestimaa kommunistliku noorsooühingu komitee tegelane Jaan krõhuks. Jaan Kreuks mõrvati Kaitsepolitsei poolt ja samal ööl arreteeriti Johannes Lauristin ja järgnevate tundide jooksul terve rida teisi revolutsioonilisest liikumisest osavõtjaid. Nende hulgas seltsimees Alma, Vaarman, Eduard Rõngeleb ja terve rida teisi. Ja sariteerimised olid järjekordseks hoobiks mille tulemusena meie võitluskaaslased oma otsusest elutöö eest said kõrvaldatud. See hiljem oli minul Johannes Lauristiniga kokkupuutumine juba vanglatingimustes. See oli mitmes vanglas nii Tallinna eeluurimisvanglas, Vene tänaval, siis hilisematel aastatel veel Tallinna keskvangimajas. Ja veel hiljem Harku vangimajas kus Johannes Lauristin ja terve rida teisi revolutsioonilisest võitlusest osavõtjaid, kommuniste pandi tööle Harkus kive lõhkuma, killustikku tegema ja turbarabas töötama. Johannes Lauristin vanglatingimustes jätkas oma tööd tegevust. Tema oli tuntud hakkaja järjekindla võitlejana ka vanglarežiimi olukorras. Teie kokkupuutumise, et seltsimees allik Johannes Lauristiniga jätkusid ka veel vanglaperioodil Jahmaldule Lauristiniga koos kroonuleiba süüa kodanlikus vangimajades koos üle 14 aasta. Johannes Lauristin, esimene kord sai karistuse määraks seitse aastat mille ära kandmisel ta vabastati 1931. aastal. Kuid see vabadus ei olnud piik ja kui ma õieti mäletan, kestis kõigest üheksateistkümmend päeva, mille järel ta arreteeriti uuesti ja mõisteti kuueks aastaks sunnitööle millest ta vabanes koos teiste poliitiliste vangidega. 1938. aasta seitsmendal Ma Een vangimaja ei olnud mitte kaugeltki surnud maja, milleks kodanlus teda tahtis muuta selles mõttes, et paigutades revolutsioonilisest liikmest osavõtjaid hävitada neid moraalselt ja ka füüsiliselt. See kodanluse soov ei õnnestunud ja vangimaja kodanlikus Eestis, samuti nagu omal ajal Tsaari-Venemaalgi. Meil kõigil nii, et pikad aastad tuli tegemist teha lugemisega õppimisega muidugi niipalju kui palju vanglaolud selleks võimaldasid. Kirjanduse hankimine ja nimelt tarviliku kirjanduse hankimine oli seotud suurte raskustega. Meil olid keelatud terve rida teoseid, näiteks Karl Marxi tõusev tendentsi, rääkimata Lenini ja, ja teiste autorite teostest. Neid tuli muidugi hankida salaja juhuseid, kus saime neid raamatuid altkäe et kasutada neid kambris. Siis tuli sealt nendest juustest välja rebida tarvilikud leheküljed ja nad köita mõne tühja-tähja raamatu lehekülgede vahel. Johannes Lauristini tööpäev vangimajas seisis õppimises lugemises. Lauristin teatavasti omal ajal sai ainult algkooliharidus hiljem juba täisealisena. Ta täiendas oma teadmisi, õppides töö kõrvale õhtukeskkoolis, mida tal ei läinud korda lõpetada, kuna ta revolutsioonilise tegevuse tõttu sealt väljaheidet ja need hariduse lünkasid, tuli tal edaspidi oma elus täiendada. Ja kui Johannes Lauristin suri 1941. aastal, kahtlemata. Teadmistel, mis ta vaatamata väga suurtele takistustele omandas vangimajas. Nagu me teame, Johannes Lauristini ka oma kirjanduslikku tegevust, algasta teda küll juba ennem vanglasse tulekut, kuid suurel määral Need teosed, mis on avaldatud peale Lauristini surma, osata tema eluajal on kirjutatud vanglas Ma mõtlen nimelt riigi kukutajad. Vabariigi algust ja terve rida novell revolutsionäärile on teoreetiliste teadmistepagas muidugi ilmtingimata hädavajalik kuid ainult teadmistepagas ei tee peal revolutsionääri. Sellele lisaks on vaja julgust, mehisust, visadust ja aktiivsust. Omadused, mis kasvavad ja mida saab kasvatada pidevas võitluses. Poliitvangid olid osa töölisklassist ja kogu aeg. Kuid kogu aeg tegutses valimas kommunistlike poliitvangide organisatsioon mis töötas otsekohe meie partei keskkomitee juhendite alusel. Johannes Lauristin oli üks agaramaid poliitvangide organisatsiooni liikmeid. Ta oli korduvalt poliitvangide organisatsioonilise keskuse vanglabüroo liige ja samuti järjekindlalt ja pidevalt olli vangimaja, ajakirjanduse vangimaja hääle ja punase viisnurga toimetuse liige. Poliitvangid salaja andsid välja oma häälekandjaid, ühendasid kõiki poliitilisi vange ja suurel määral aitasid kaasa selle kollektiivi kasvamisele. Johannes Lauristin kasvas vangimajas koos kogu kollektiiviga. Ja lahkudes vangimajas 1938. aastal oli tema võrreldes 1923. aastaga muutunud juba hulga küpsemaks. Suurel määral oli ta omandanud seda, mis igale poliitilisele tegelasele igale revolutsionäärid on hädavajalik. See on nimelt oskust kohelda inimesi üheksandal mail kaks pardale Vabaramis 1000 938. aastal pidasime juba Tallinnas ära EKP Keskkomitee illegaalse büroo koosoleku, mille liikmeks sai ka Johannes Lauristin. Elu oli vahepeal väga palju muutunud. Töölisliikumine oli kõvasti saetud, politsei kontrolli alla. Aktiivsemad revolutsioonilised tegelased kõrvaldati töölisorganisatsioonidest niidi lastud töötada. Mis puutub meisse poliitvangidesse, siis meil ei olnud isegi Neid õiguseid, missugused olid harilikel kodanikel? Meelt oli võetud õigus osa võtta töölisorganisatsioonide, ametiühingute või nagu tol ajal nimetati kutseühingute tööst. Meil oli keelatud võtta ja lasta ennast valida töölisorganisatsioonide juhatusse ja nii edasi. Ühesõnaga, meil oli võimatuks tehtud legaalselt osa võtta tolleaegses töölisliikumisest selle tõttu meie tegevus pidi olema valjult konspireeritud. Et mitte anda võimalus enda uueks arreteerimiseks kõik see raskus neid küsimusi lahendada, tööd uutes tingimustes suunata. Sea langes valitud keskuse peale eeskätt Johannes Lauristini peale. Eks need paar aastat pärast vanglas viibimist olidki need, mis tõid kogu meie vabariigile vabanemise kodanlikust, diktatuurirežiimist ja mida laialdaselt toetas kogu meie töölisklass 40. aasta juuni pööretes. Ja kahtlemata aastatel 1000 938940 toimus suur pööre rõhuva enamiku eesti rahva mõtteviisis. Muidugi ükski partei ei saa luua revolutsioonilist situatsioon. Revolutsiooniline situatsioon võib tekkida ja tekib ajaloolise arenemise käigus oma seaduspärasuse järele kogu, et ollakse parteiorganisatsiooni. Organisatsiooniline töö oli seotud Johannes Lauristiniga. Ja 40. aastal sai endisest töölisnoorukist sotsialistliku riigi üks juhte. Ja Johannes Lauristin 40. aastal oli meie esimese nõukogude valitsuse rahvakomissaride nõukogu esimees. Johannes Lauristini tundma õppisite. Mina õppisin tundma Lauristini 1940. aasta suvest peale kui ta töötas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretärina. Kommunistlik partei oli siis äsja põranda alt välja tulnud ja korraldas oma ridu. Keskkomitee ruumid asusid siis Pärnu maanteel majas number üheksa, kus praegu on keskrajooni parteikomitee. Siin nägimegi esmakordselt Johannes Lauristini. Ta oli energiline inimene, kuid selle juures rahulik ja tagasihoidlik, ta ei armastanud venitamist samuti isalinud taga pikki koosolekuid ja ilukõnesid. Ma mäletan, et kellelegi kandidatuuri kohta ütles kord Lauristin. Tore ja energiline inimene, aga temal on üks viga, armastab palju ja pikalt kõneleda. Ma ise töötasin sel ajal partei häälekandja kommunissi toimetuses. Sellepärast tuligi mul tööasjus sageli kokku puududa Johannes Lauristiniga. Kas siis partei keskkomitees toimetuses, kus Lauristin oli võrdlemisi sagedane külaline. Vestluses toimetuse töötajatega oli Lauristin nagu ma mäletan, alati lihtne ja sõbralik. Kunagi ei lasknud ta paista, esineb keskkomitee sekretärina. Ja seisukohad, mis ta esitas, ei kandnud ka kunagi käsu või direktiivi iseloomu vaid need olid pigemini sõbralikud soovitused ja nõuanded. Ja ometi tundsime meie kõik, et need soovitused ja nõuanded olid ainuõiged. Ja et nende elluviimine ja teostamine on meie toimetuse töötajate otseseks ülesandeks. Ma mäletan veel hästi Johannes Lauristini kõnelemas riigivolikogus 21. juulil. Millest sa tegi ettepaneku kuulutada Eestis välja nõukogude võim ja paluda Nõukogude Liidu ülemnõukogu, Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik, võtta vastu Nõukogude Liidu koosseisu? Seal koosolekul oli mingi pühalik meeleolu. Kõik kuulasid hinge kinni pidades. Laulsin ise, oli veidi kahvatu, kui ta kandis oma kõnede kindla ja selge häälega. Ärevust oli märgata ainult välisriikide saadikute nägudel, kes saali poolt vaadates parempoolses loosis nagu nõedel tihelesid. Ja siis ükshaaval hakkasid ruumist kaduma. Kui Lauristin oma kõne lõpetas, tekkis saalis ogatsioon. Saadikud tõusid püsti ja üleruumi jooksis, müriseb mitmekordne hurraa. Nüüd valiti Johannes Lauristin rahvakomissaride nõukogu esimeheks. Rahvakomissaride nõukogu esimehena oli Johannes Lauristin sama lihtne ja asjalik nagu varemgi. Kõrge koht ja suur võim ei pannud ta pead pöörlema. Ta vestles iga päev paljude inimestega. Käis, käidi Sis ja vabrikutes töö inimestega kõnelemas. Jalutas lihtsalt linnatänavatel. Nii üks kindel veendumus, millest olin teda kuulnud mitmel korral kõnelemas. See veendumus seisnes selles, et juhtiv riigitegelane peab eluga olema kontaktis vahetult. Ja sellepärast ta ei sallinudki güro kratismi. Sõja esimesel päeval see oli pühapäev. Kutsuti rahvakomissaride nõukogu vastutavat töötajat puhkepäeva veetmiseks linna tagasi. Esimees Johannes Lauristin teatas meile Hitleri sõnamurdlikkus kallaletungis Nõukogude maale. Informeeris uuest olukorrast ja ülesannetest. Rahulik elu oli lõppenud. Algas kibekiire ja närviline sõjaaja elu. Fašistide lennukid käisid juba korduvalt sadamat ja teisi objekte pommitamas. Ja mõne aja pärast oli ka sõjarinne jõudnud Tallinna lähistele. Töötasin siis Eesti NSV kaitsekomitee volinikuna otse Johannes Lauristini juhtimisel. Ja korraldasin kaitsevööndid ehitamist Tallinna ümber. See oli keerukas töö, sest aega oli vähe, linna elanikkond mobiliseeriti kaitsevööndite ehitamisele. Mäletan, et sõitsime Johannes Lauristiniga mitmed korrad läbi kaitsevööndite ehitamiskohad. Ja seejärel tehtud korraldused aitasid minul alati seda tööd edukamalt läbi viia. Oma silm on kuningas, armastas Johannes Lauristin sageli korrata seda rahvatarkust. Ja mulle näib, et see eesti rahva vanasõna oli talle põhimõtteks mille teostamist ta nõudis nii endalt kui ka teistelt. Kangelaslikult kaitsesid Eesti töörahva parimad pojad koos punaarmee väeosadega Nõukogude Eesti territooriumi saksa röövvallutajate vastu. Ennastsalgav revolutsiooni sõdur Johannes Lauristin langes oma võitluspostil raskete lahingute päevil Tallinnal 28. augustil 1941. aastal. Võitlus, mille eest andsid oma elu sajad meie parimad inimesed, ei olnud asjata. Need sillutasid tee meie taasvabale Nõukogude Eestile.