18. detsembril 1954. aastal lahkus elavate hulgast luuletaja Ilmi Kolla. Ilmi Kolla oli siis ainult 21 aastane ja tema laulud, nagu ta ise oma luuletusi nimetas rääkisid autorist kui andekas ja omapärasest poetessist. Suure osa oma luuletustest kirjutas Ilmi kolla juba koolis käies. Seepärast lähemegi nüüd Ilmi Kolla surma-aastapäeval sinna, kus möödusid luuletaja kooliaastad. Alles hiljuti oli väike tippajal. Mittevarjuks kõrgenüü õhtul vanaema seeli unele aulu hella lüüa. Vanaema, lõkemad do tulvil muinasjutus all. Nõnda minust mööda lendas, keevad. Keegi ei osanud, vaata kui. Leidsin ma tänaval mis Mullesseni kostis läbi värava. Ilmi Kolla kodukoht on Surjus kärulise, Reiu jõe ja kõrge metsamüürivahelisel lagendikul, seisab majake. Siit alustas Ilmi Kolla oma igahommikust kooliteed. Mööda vankri roopaid ja põlluserva minnes või puusillal. Väikest peatust tehes sündisid esimesed värsiread. Tõtt-öelda esialgu muidugi veel vaid mõtetes. Praegu elavad majakeses Ilmi Kolla hallipäine ema ja tema vend Mati. Kõik on siin, nii nagu ilmi eluajalgi. See helepruunist, kasepuust, laud on list. Ilmi töölaud, nurgas on raamaturiiul. Jah täise pähklid, keda niiviisi hääleri? Ma vaatlen Väike-Koidula Weston isegi seal sind, millise loomuga tüdruk Aleelmi. Jaa ei, väga lõbus igatpidi kõigega hakkama, jutu oskas ajada, lõbus, töökas oli, talle ütleme, tal oli pealehakkamist, palju ta seal tööd siis nüüd teha siin saigi, aga aitas ikka kõigega, ta sai hakkama kunsti alal, joonistas päris hästi. Paberi nukud olid tal ajaviiteks varem muidugi käsimatiga tegid diaatritseinika õhtuti ajaviiteks, siis olid saetud kõik tegelased, riietus, leidsid paberist kujud ja kõik. Vastus, ja siis ilmil oli siis ühe tekste omal kirjuta tatud, lugesid ette seda ja ise peategelane ja Mati, siis oli rohkem tehniline jõud, sealjuures näitas valgust järeiks lambiga ja ja mis nad seal saaks, nii et ajaviidet oli neil alati esimene kirjanduslik tööle siis näitekirjanikuna? Ei tea, ta oli siis kõige varakult neid, ma leidsin vihikute vahelt, aga selle ma saatsin. Mis ta oli, 14 aastaselt ta nii väikse kolme kolme salmilisel luuletuse juba luuletab lilledest. Ja kevadest ja varakult hakkas juba pihta oma esimest lund, ei teadnud midagi, ega ta alguses ei elanud või algusi luuletustega ei tulnudki esile. Koolis päraltsi läks koolis siin Surju koolis, kirjanditega oli mingisugune võistlussädeme, ajalist sädeme, toimetus korraldas õpilastele kirjandusvõistlusi, jäidmi saatis oma töö, pealkiri oli enne õppi. Seal kirjutas jah, et teen ära õppima, enne kui mängima hakkad ja nii ja naa ja seal teise preemia raamatuid hulka raamatuid peaks osalt siin hulgas ka olema ja siis läks läbi, siis ta hakkasin saama väikseid kirjadega tegema alguses, kus ta esile tuli või ühtsete omale tähelepanu pöörlas. Jälle just proosa alal. Filmil mälestus on ikka väga vägev, Ühte hea ja ikkagi tundub, et justkui oleks igal pool ümber ta häälgi ja vaatan pilte heita luuletusi loen vahetevahel, kui aega on. Jälle elan kõik seda kaasa temaga. Maantel nooruke pioneer laulis põõsastel ja puudel 1000 suine linnuleer. Tuli saapad maanteetolmus silmis päikserõõmus, naer. Maati Valendas kaasõitses eemal mullast võrsus, kaer. Valged pruunid päiksele õõnast südasuvepäevast soe, maanteekaldal lilleküllus, neid ei keegi ära loe. Poisi silmis suvepäikesest. Mängis rõõmu naeruhelk tagant rohelise salu paistis valge laagritelk. Surju koolimajas mäletatakse hästi ilmi kollat klassis, kus õpisilmi on luuletajale pühendatud nurgake tema fotode, luuletuste ja kooli kirjanditega. Surju kooli direktor mäletab Ilmi kollad sellisena. Olen töötanud siin koolis 50 aastat, kui nii andekat õpilast ei ole küll varemalt olnud. Kui Ilmi Kolla, Volli. Ilmi Kolla, kirjandusõpetaja, seltsimees arr See oli vist Kuuendas klassis. Kui ilm hakkas kirjutama filmi, tõi minu kätte kohe nii, et keegi ei näeks ja isegi väga häbelik. Et lugege laps. Ja siis otse imestasin, kui ilusasti taolisele koostanud ilmikkonnale meeldis Juhan Liiv, tähendab luuletaja tol ajal see oli siis, kui ta viiendas-kuuendas klassis käid. Ja kui me klassis käsitlesime Liivi luuletusi, silmi, silmad kuidagi eriliselt särasid. Ja seda pärast tuisku vist õppisime klassis nägin, et ilmi käib, kui ilm on külm, hõlmad lahti vahel palja peaga. Ja siis, kui ma talle ütlesin, et ilmera küpeta ennast silmi, oli täissiidi mulle mitte midagi. Aga mõttes muidugi ta pärast jälle rääkis ja kirjutas, et tal ikka liiv on meeles, kuidas liiv võis käia Tartust Alatskivini täiesti palja peaga vahel jaga hõlmad lahti. Erkudes tulede särab, tallinn. Säravad vastuda Valdja mäed. Unustamatu, nii püha ja kallis mulje on olnud see tänane päev. Just nagu uuena tänavail, astu kaasa, Murr, rõõmul elab nüüd linn. Leninlik komsomol võttis mind vastu. Leninlik komsomol usaldab mind. Aastaid ma olen siit kooliteed käinud, punane kaelarätt oli mul veel palju, mu rõõmu ja muret on näinud ikka need trepid ja vahtraalleed. Tänama u ei näe tänavaile, astun kaasa, mu rõõmul elab nüüd linn. Leninlik komsomol võttis mind vastu. Leninlik komsomol usaldab mind. Raskused ratseb ja ka uhke siis, kui oli, mille üle uhke olla. Niisugusena mäletavad ilmid tema sõbrad. Ilmist Hellaste mõtisklejast jutustavad aga tema värsid näinud Ilmi Kolla enam kevadet kuid seest nägi ja näeb seda tema luule.