Tere, siin suveteatri teataja, ehk alustame teatri magasini, kus täna kõne alllinnateatri kaotajate lavastus ja stuudios Pille-Riin Purje maris Johannes nagu alati. Aga enne veel, kui meie saame lõugu loksutama hakata enne, kuulame tegijaid. Kaotajate tunnuslauluks on kõrge lend, evelin pangi ja Marko Matvere esituses. Nagu kuulda linnateatrist augustiks on juba kõik laulud plaadi peal ja Platki vaatajatele kättesaadav, aga nüüd siis kõrge lend. Edasi minna saab, kui see, mis on, on algul. Seal, kus oli pime. Seal nüüd on mul veel ei ole öelda peameest neetult raske kanda püksi hädateade. Intervjuud on lindistatud möödunud laupäeval hilisel öötunnil kella poole ühe ja poole kolme vahel linnateatris. Lõppenud on kaotajate esietendus, kes on kaotajad. Täna saates Jaan Tätte teksti. Tartus, sest ma teadsin, et see, et see põhise selgus, et see armastuse tunne, et ma ei pea seda mitte niivõrd kuidagi veidraid radu pidi sõnades rääkima, vaid vaid et muusika kui niisugune näitab meile, et armastus on sündinud, et, et see oli minu jaoks nagu selline puhkekoht. Kui con geniaalne on olnud Olav Ehala sinuga. No Olav Ehalat tuleb nimetada geeniuseks, ega siin ei ole midagi teha. Üks Eesti 10-st geeniusest. Tajad muusika autor Olav Ehala. Lõppude lõpuks algas ikkagi kõik Jaaniste, ta kirjutas niisuguse näitemängus, et paar aastat tagasi, kui see idee sündis, oli mõte, tuleb teha üks muusikal ja kuhu ma selle näitemängu kätte sain, siis mõtlesin kohe, et, et see ei ole mingi muusikali libreto, see on väga vinge draama, aga siia saab teha muusikanumbrid ja nii ta sind proovides koos Elmo ja Riinaga, Riina Roosega katsetades vormilisi külgi laulupikkused ja sellised asjad vormusid kõik proovides, nii et Jaan oli sunnitud pärast kõvasti teksti veel juurde kirjutama ja seda lõpptulemust on tõesti praegu väga tore näha ja kuulda. Võitlen. Kaotajad lavastaja Elmo Nüganen. Et kui me Jaaniga kokku leppima, et ma hakkan lavastama tema näitemängu, siis ma pean ju edasi andma selle, mida autor tahab, mille pärast südant valutab, me ei teadnud, kuidas lugu lõpeb, aga ta ütles seda, et et peaks nagu ta räägibki, sellest noh, ma ei tea, aga noh, peaks olema nii, et et alguses tulevad head ja nad on, vaatasin äratuntavad ja, ja siis mingil hetkel ka nagu naeruväärsed koomilised ja ja siis tulevad pahad jalakad meile meeldima ja pärast lõpus selgub, et ikka natuke ikka päris pahad. Eks sündmus, et kõik olid seal sees, eks ole. Vaat see väga lühikese jutuajamise ja rääkis ära kohe siis ma saan aru, et noh, nii ongi seda lugu vaja teha, kuigi lugu veel ennast lõplikult ei olnud. Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis, et üks silmavaade alla võimligally miski vilu igaveseks. Kui ikka oled 15 16 seitsmeteistkümnele, siis mingi vanurite värk ei toida kohe mitte üks raas. Kui oled veel tsipa noorem, siis on teine oht, et sind äkki Tikekaks ei peeta ja sellises vanuses sõpru teatrisse saada, selleks peab pingutama. Katajatelon, head šansid romantilise hingelaadiga tüdrukuid poisse kõnetada. Aga esimene pääsuke meie koduste noorte muusikalide reas oli pis nukuteatririsk. Tahad sa sellest kõnelda, Pille-Riin Purje? Ja kui sa tahad, siis miks sa tahad? Tahan väga sellepärast, et ma lavastasin endale teadlikult niisuguse muusikali nädalavahetuse, sest üks päev enne kaotajate esietendust siis möödunud reedel oli nukuteatri suveõues riski viimane etendus, see lavastus oli kolm suvemängukavas. Ja viimane etendus on alati omal kombel ajalooline ja viimase etenduse energia ja hoog on natuke teistsugune kui esietenduse oma. Aga selleks, et seda nautida, peab olema lavastust ennem näinud ja ja mina olen riskiga, kõik kolm suve selles mõttes kaasas käinud, et iga suvi korradega vaadanud. Nonii küll tundus, et lugu ei ole nagu sinuealistel, aga näib, et isegi leidsid midagi. Jah, see on tõsi minu jaoks risk on isegi kindlamalt noortele adresseeritud kui nüüd need kaotajad. Aga selles riskis, mille kirjutanud ja lavastanud on Andres Dvinjaninov ja heliloojad Elmar Liitmaa ja Jaagup Kreem. Selles on mingi väga hea energia, väga palju mängurõõmu, väga palju uljust. Ja kuigi see on üsna selge moraaliga lugu, no ütleme moraaliga muinasjutt ja tegelikult juhtub seal ka üsna koledaid asju, siis see niisugune lõpplaeng on ikkagi väga eluusaldav ja ütleme siis suurelt, et armastus võidab pimeduse. Nonii, sa tegid seal ka viimasel etendusel intervjuusid ja kuulamegi siis neid. Vestluskaaslased on Jaagup Kreem ja Andres Dvinjaninov. See, mis riskiga toimus, oli, oli tõeline ime, et alguses ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama alates ilmast ja kõik oli meie vastu. Ja noh, meie muusikali maailmas olime sellised üsna tundmatud tegijad, ütleme nii. Aga näed, asi toimis ja publik, kes käis vaatamas pärast etendust, kes need autogrammi küsisid, nad olid kõik nii üliõnnelikud ja positiivselt meelestatud, et et ma arvan, et see, see energiavahetus oli president räägitud ja siis ma leidsingi, et see muusikal on minu jaoks ikka õige, see on, see on nagu avanud hoopis uued uksed, meie bändi lähenemine hoopis uutele inimestele on, on toimunud ja see on, see on nagu väga positiivne. Selles loos nüüd see Marcus nagu muusika saab kuidagi nõiaväel. Kuidas tegelikult kui maagiline või näiduslik asise muusika? Ka kui midagi luua, siis, siis tuleb saada kuskilt see laeng, et midagi peab juhtuma, selleks, et sa saad nagu teha selle riskiga oli ka niiviisi, et proovid juba käisid, mul olid ka kahe loo sõnad kirjutamata ja see tänapäeva muinaslugu, mis nagu hitiks sai see tekkis üldse viimasele Pärast viimast etendust siin vihjati, et juba on järgmine muusikal nukuteatris silmapiiril. Jah, meil on plaanis kirjutada just sama tiin systenjaniinov liitma, Ena, kui vähegi mingisugust õnnistust saab, siis tahan kindlasti, seal tekkis ka kaasa teha. Andres Dvinjaninov, kas mõni riskietendus on aia taha ka läinud? Päris aia taha läinud üks etendus ära jäänud küll vihma pärast, aga aia taha õuest välja ei ole. Loomulikult on hetki, on kohti, mis ei tule välja ja võib-olla sellele suvel näiteks alustasime nõnda vara, et me mängisime nii-öelda töö valguses ehk päikesevalguses mis tähendab seda, et meie kogu valguses ši neid tanudki ennel taas esietendust ütlesin näitlejatele te peate nüüd töötama kahekordselt, et miskit ei toeta Shakespeari ajal valges mängida muusikali, see on, on väga ränk, ma loodan väga, et kes seal etendust näinud on saanud energia osaliseks, see on see pill, mille peal risk on, on sõitnud ja istunud ja, ja kolm suve ja naljakal kombel minu arvates Lainas selgemalt aina lihtsamalt ja loogilisemalt üle rambi jõudnud viimasel ajal vaadates asju, mis noh, niivõrd-kuivõrd õnnestuvad sa siis nende paljude juures ma näen ühte sellist märki tehakse algusest peale teha tahtmisest ja mitte nii-öelda minule ja edule suunatusest. Mõtlesin ma selle peale, et kaunimad aastad su elus, kuidas nad 10 aastat tagasi sündisid, sündisid lihtsalt sellest, et me tahtsime neid teha. 10 aastat hiljemgi. Võime meie rõõmuga tõdeda, et meil on publikuga, millest laulda või millest rääkida. Et üleskutse kõigile, tehke seda, mida te tahate teha ja te saate selle tegemise sisse kulutatud ehk paigutatud energia mitmekümne või sajakordselt kusagilt tagasi. On see need juhused? Homme sellel samal laial tänaval üks teine algupärane muusikal ühes teises teatris esietendus. Päris aus olla, siis ei ole juhus. Eks me natukene vaatasime, mis ümberringi toimub, et mis seal salata ju linnateatrisuund noortemuusikali peale. Sellel suvel on ka võib-olla üheks põhjuseks, mis, miks meie tuleme oma järgmise noortemuusikali välja alles järgmisel suvel. Igal juhul oleme rõõmsalt oma ülitäismaja teatepulka üle andmas. Ma usun ja loodan, et kaotajad ei kaotavaid. Sa mainisid ennem riski puhul, et tegemist on muinasjutuga ja kaotajate puhul tahaks mina ka öelda, et tegemist on muinasjutuga, nii et selles mõttes on selline esimene ühine pidepunkt nagu leitud. Kas sa tooksid veel mõningaid selliseid ühiseid jooni välja või näed sa mingeid ühiseid jooni nende kahe lavastuse puhul? No ja küllap nad mõlemad on ka tänapäeva muinasjutud, seda riskis, lauldakse kohe otsesõnu. No riskitegelased on nüüd, ütleme 10. C klass ilmselgelt siis nooremad kui kaotajate tegelased, kaotajad on siis jõudnud juba edasi, kes ülikooli ja kes nii-öelda eluülikooli ja riskipeategelased on tüdruk ja seal võib aimata teatud filmimallide järgi elamist või seal pidevalt öeldakse nii, et oi, see oli nagu ühes filmis ja, ja see keskne teema siis nõidumine, see võetakse ka ühest filmist, need eluvalikud ja vastutused ei ole veel kuidagi küpsed, vaid haaratakse kuskilt siis populaarkultuurist. Mina tahaksin nüüd kaotajate puhul just selle muinasjututeemaga edasi ratsutada, nimelt ma arvan, et kaotajad ei ole sellisele vaatajale, kes on väga ratsionaalne inimene, ta eeldab ikkagi teatud sellist romantilist hingelaadi, et siis saab selle kaotajaga nagu parema kontakti ja minu arvates kaotajad on üks parim lugu noortele neidudele nii-öelda eluõpetuseks, et kuidas käituda sellistes ootamatutes olukordades nagu sinihabe meloodiat, et vaata, mis võib sinuga juhtuda, tüdruk kui sa astud võib-olla oma tavaliselt rajalt kõrvale, kui sa satud väljaspoole oma tavalist seltskonda või võimega nimetada, kui sa satud väljaspoole oma subkultuuri, kui valesti, võib sind keegi mõista või kui universaalsed on teatud nii-öelda keeled ja kõned väga erinevates seltskondades. Nii et vot see oli see muinasjutt, mida mina tahtsin nagu mõelda, või või see, kus ma leidsin nagu sihukest täiesti didaktiliselt õpetussõna kaotajate puhul linnateatris kaotajatest on natuke ohtlik rääkida selles mõttes ütles, et nagu Tätte näidenditele omane, seal on väga palju ootamatusi, sisse kirjutatud niisuguseid süžeepöördeid, et me peame vaatama, et me välja ei lobise midagi olulist. Aga kui selle muinasjutumärksõna järgi edasi minna siis kui ma just ütlesin, et seesama positiivse energiaga risk justkui kõigele vaatamata annab happy endi või lootuse, siis kaotajaid on minu arvates ikka tunduvalt julmem muinasjutt. Nii et võib-olla mõne romantikud natuke heidutab isegi ära mõne noorema laus romantiku seal ei ole ju mingit häbi endi ja happy end ei ole, aga tegelikult kui sa oled natuke muinasjutte rohkem lugenud, siis tuleb ka ette, et ka nii mõnedki muinasjutud lõpevad väga karmilt ja kurvad, et on ka selliseid lugusid. Ma mäletan, et lapsepõlves need lood ei olnud kellelegi lemmik lood. Ma just jäin mõtlema, et kas töötajate niisugune põhitoon või energia või, või ükskõik kuidas seda siis nimetada. Et võiks ju öelda, et see on küllaltki kalk ja julm, aga samas on selles loos ka väga palju huumorit. Samas on seal väga palju elavat mängurõõmu, mida eelkõige annab see elav musitseerimine terve linnateatri näitetrupi poolt, neil ei ole vaja terminaatorit mängu võtta, nad ise mängivad kõiki pille. Ja Olav Ehala muusika loob ju ka hoopis kelmika. Ma ei tea noh, üldse väga erinevas tonaalsuses, sest maailmu selle kirjutatud maailma sisse ja see ongi selle lavastuse nagu kõige tugevam külg. Et tavaliselt on ikka nii, et kui draamanäitlejad teevad sellist muusikalist lugu, siis hetk enne laulma hakkamist ma jõuan alati mõelda Lõnksuga läbid, issand, jälle tuleb laule, et et kas nad teavad selle välja või, või milliseid piinlikke olukordi tekitab parajasti see kurikuulus helitehnika või nii edasi. Aga et see oli esimest korda, kui, kui, nagu mõlemad asjad paigas, eks ole, et noh, näitlemine esietendusel võib-olla isegi oli veel näha nagu arenguruumi, aga sellisele profaani kõrvale oli juba laul ikkagi üks paigas ja üksjagu õigel kohaldada tuli ja, ja enne et see nii-öelda see romantilisem pool või see, see suur armastuse sõnu, et selleks ei olnudki nagu enam sõnu vaja, selle sai nagu, nagu selle laululooga ära aetud, nii et selles mõttes täiesti ideaalne nagu ongi kohe nagu muusikali valem ja ja nii õigesti toimib. See oli tõesti kõige suurem üllatus ja, ja just nagu sa ka mainisid, et teatris saadi ise kõige selle kõige sellega hakkama, et no see peab olema teatri sees, kõva töövõit. Jah, sest absoluutselt kõik näitlejad musitseerisime, pluss siis veel Riina Roose ja kaks helimeest on seal elavas bändis ja tõepoolest noh, näiteks üks peategelasi Pille, keda mängib Evelin Pang, vähemalt esi etendusel minu jaoks tema päris loomus tuligi välja lauludes rohkem kui selles sõnalises mängus laulude vahel. Ja nüüd las Evelin ise räägib ka oma esimestest tundmustest pärast esietendust. Et ma ei kavatsegi hakata konkureerima lauljatega, mina olen näitleja, kes natuke peab viisi, aga kui palju nüüd mahvi läks sul selle rolli puhul nii-öelda selle loo mängimisele ja kui palju laulude õppimisele lugu ikka ise on minu jaoks keerulisem. Kõigepealt õppisin laulud selgeks, noodid selgeks ja siis proovides tuli arusaamine, kuidas neid laule laulda. Kuidas selle pahade sarmiga on, kui oleks nüüd niimoodi need kaks poissi paise võtaks on need paha? Tuleb tunnistada, et on kütkestavad küll, aga, aga mul on hea meel, et need pahade jääetenduse lõpuni nagu kütkestavat, eks, et tegelikult on see ikkagi vastik. Mis nad teevad? Ma arvan nii. Kuidas sulle see pealkiri taotleja sobib? Alguses, kui ma nagu vaatasin kaathedaksin näitemängu lugema, siis ma ei saanud üldse millestki aru ja esimesel lugemisel minu jaoks see pealkiri ei haakunud. Aga praegu küll mulle tundub, et ta annab võimaluse mõelda siis, kes on siis tegelikult võitjad või kaotajad, eks publik ise otsustab, on see nüüd muusikal või vaid muusika, draama või mis žanri sellele tükile võiks külge panna? Mina muusikal ei ütleks, ta on ikkagi draamalavastuslauludega. Muusika ei ole kõige olulisem, nad on mulle tähendab võrdsed muusikalid tihtipeale muusika olulisem kui lugu ise. Kuidas Olav Ehala muusikat üldiselt nagu laulda on või, ja see jube kerge lugu ei ole, jube raske. Raske, aga aga võlu peitubki selles, et ise oled selle kuidagimoodi oma tänud ja, ja see lõpuks läheb juba üle kergeks. Vot siit tulebki Olav Ehala muusika võlu esile minu meelest, kui seda võimalikult kergelt näha. Aga õppida muidugi meeletult raske, sest et need hüppega siis jälle minna mitte mingisugust loogikat noodi ja noodi vahel. Aga kõik kokku tervikuna annab päris ilusa pildi, aga sa oled mõelnud, mis vahe on mängida sellised Eesti lood ja, ja eesti muusikali kõik maailm on ju täis neid igavesi, muid ja kuulsaid lugusid. Kui rääkida klientide jälis maised, siis ma ütleks nii, et minule on Jaan Tätte looming väga hingelähedane. Et Ma ei võrdleks ega kõrvutada mitte kellegagi ja juba sellepärast on see minu jaoks väga oluline töö mängida. Jaan Tätte näitemängud. See oli siis Evelin Pang täiesti sobiv tüdruk, Giuliad mängima, aga nüüd anname sõnajärje üleheliloojale. Olav Ehalal. Linnateatritrupp, kas see on kuidagi erandlikult musikaalne või, või on see normaalne sõnadega? Reisijat rokk ei, ega see normaalne, need küll ei ole, aga selge on see nii Elmo Nüganeni juhitud lend, kes tegi minu seda Buratino osa nendest näitlejatest ju seadusse ja linnateatrisse. Noormets ja Andres Raag ja Marko Matvere musikaalsus on kõigile juba ammusest ajast teada. Siin ei olnud nagu kahtlusi laulude esitamise osas, ainukene mõte alguses oli, mida me kaalusime, kas võtta pillimehe, et kas võtta mingi bänd selleks toeks, mis oleks tõenäoliselt lihtsustanud lavastajatööd ja võib-olla oleks pidanud muusikalist tööd vähem tegema. Aga sai võetud niisugune väljakutsuv otsus vastu, et kõik tehakse oma jõududega. Ja lõpptulemusena ma leian, et see oli väga-väga hea ja kohtades, kus võitleja enam ei saanud mängida, siis õnneks oli teatril kaks helimeest võtta, kes osalevad ka muusikutena väga-väga toredasti. Indrek ja Kalle ja Riina Roose, muusikaala juhataja. Siin teatris õpetas need laulud selgeks, vihub ise ka mängida, võttis mult klaveritundi ja ja see oli igavesti tore protsessi ja tore on, et meil niisugused sõbrad on nagu Jaak Jürisson, Toomas Rull ja aina ka on, kes vastavalt oma instrumentidele andsid nõu, kuidas kujundada neid partiisid ja au ikkagi näitlejatele, kes siis selle kõik endale selgeks tegid, et nädal tagasi proovis kuskil ma üritasin mingit väikest muudatust muusikanumbrist teha selles mõttes ja kui ei saa, siis meil on nii palju näitlemisega tegemist. Ja siis ma sain aru ja tõepoolest nad on ju näitlejad, et, et see oleks veel suuremasse segadusse ajanud, sest tegelikult siin ikka iga päev on teil mingisuguseid muutusi olnud, et väga tore oli näha seda tänast tulemust, aga ega ma usun, et see veel ei piirdu. Küll see näitemänge ja selle esitus areneb ja võib-olla kahe nädala pärast on siin mõni nüanss selle juures. Nüüd jälle peame üksteisele peale passima, et me ei lobise ära olulisi süžeekäike, mis peavad vaatajale üllatuseks jääma. Aga noh, selle me võime vist ära öelda, et laval on head ja laval on pahad, esmapilgul mustvalge esitus, tulnud on nüüd välja niimoodi, et need elukogenumad ja, ja võib-olla elus rohkem kõikvõimalikke hüvesid saavutanud vennad, et need on nagu suitsuvanemad või, või ka näitlejatena mängivad seal Marko Matvere ja Rain Simmul ja ja Allan Noormets ja siis noorem seltskond, see on siis Elmo Nüganeni 20.-st lennust ja siis sinna gruppi on liitunud ka edukalt Andres Raag. Ja midagi ei ole teha, tundub nii, et et nende pahade jõud ja, ja võib-olla ka pahade näitlejameisterlikkus on selline, mis justkui meile ikkagi väga meeldib. Tegelikult On see head ja pahad ju üks huvitav vastandus, ma ei tea, kui palju peaks neid ütlema või mõtlema jutumärkides alguses, kui need head sinna ilmusid, siis olid nad ikkagi väga naljakad ja no täiesti selgelt rõhutatult eluvõõrad või sinisilmsed või naiivsed noh niimoodi kolm joont alla tõmmatud ja võõritatud, et seda ei saanud nagu mitte kedagi neist päris üksüheselt esialgu võtta. Et võib-olla selles mõttes see pahade seltskond on isegi kraadi võrra usutavam. Muidugi on jah, siis kui sa ütlesid selle märksõna juuli ja täiesti olemas selles loos Roomeo, tema nimi on Andres, teda mängib Andero Ermel ja siis tekib kolmnurk, eks ole, siis paha mees, Ralf, keda Marko Matvere mängib, ma ei oskagi öelda, kellega teda võrrelda, mulle tulid igasugused maffiafilmid meelde ja albadžino ja Marlon Brando umbeski tüpaažid Ad selles jõulises rollis, aga miks mitte ei tulnud Marko Matvere puhul ette Roomeo, kui võtta nii-öelda kaks klanni kaks kaks suguvõsa siis kuuluv Marko Matvere just nagu sinna Roomeo suguvõsasse. Ja sedapidi kuulub jah, huvitav mina, Hiiumaa, siis võtsin selle rooli, no ikkagi headel erist või, või lüürikutelerist selles mõttes, et ma olen nõus, et ta kuulub sellesse sellisesse jõulisse, no ristiisa perekonda mõnes mõttes tõepoolest ka neid häid on ehk raskem mängida. Ma mõtlesin sellele ühelt poolt see, et neil näitlejatel on ka väiksem lava kogemus, teiselt poolt see vana kuulus tõdemus, et pahad on atraktiivne ja väga tänuväärne materjal. Mida noh, kogu see kamp või eesotsas siis Matverega ka väga veenvalt tõestab. Aga selles mõttes ma just tunnustaksin neid keerulisemaid rolle, mis võib-olla ei olnud veel esietendusel päris valmis ja mis võib olla ka on natukene. Ma ei tea, nii kirjutatud kui lavastatud äkki kuidagi katkevamalt või noh, kas või näiteks see, et tükk aega pole mängus seal ühte väga olulist tegelast, kelle kanda on tegelikult algus ja lõpp, järjes vastuse, üks põhiteema, selle tegelase nimi on Joonase, teda mängib Argo Aadli ja tegelikult mängib väga huvitavat selle finaali, mida mingil juhul ei tohi ära rääkida. Aga see on seesama teema. Et mis, võib-olla on isegi olulisem, kui see heade ja pahade vastandus. Ikkagi see inimese sisemusest toimuv kaks poolust inimese sisemuses või see, kuidas segi paisatakse sinu üks eluhoiak või elu veendumus või üks väike turvaline, kaitstud maailm mingi teise maailma sissetungiga ja kui sa võtad selle teise maailma reeglid vastu, siis, siis see lõpeb traagiliselt. Noh, praegune see lavastus andis minu meelest sellele pahadelerile palju suurema elujõu või, või kestmajäämise. Vaat sellepärast ma mõtlesin, et kas see on niisugune kalgi energiaga lavastus või lootusetu ja julm. No samas tuleb siin ka see eetika probleem, eks ole, pahadel seda eetikat justkui pole vaja, seda pole olemas, nendel, kes on sellised sinisilmse mad, looduslapsed ja nende nende jaoks eetika on olemas ja järsku tema astub mingisugusest eetilisest piirist üle, et siin ma võin teha väga julma järeldused, eetiline taust tekitab ainult niimoodi segadust ja külvab selliseid valesid sõnumeid siia maailma, et ikkagi seesama jälle selle kahe subkultuuri teema. See eetiline ja noor inimene peab ikkagi väga täpselt valima, kuhu ta läheb, enne kui ta suvalises kohas nii-öelda pea ees vette hüppab, sellepärast et, et ta võib muuta ta mitte ainult endale ohtlikuks, vaid ta võib muutuda ka kogu ülejäänud ühiskonnale ohtlikuks või siis sellele oma oma seltskonnale ohtlikuks. Et see on nüüd selline keerulisem jutt või mõte, mis on sellesse näidendisse sisse kätketud. Aga kuna lugu on siiski kirjutatud sellises suhteliselt lihtsas võtmes või ei ole seal mingisuguseid Dostojevski like hingepiinu ju meile nagu välja näidatud ja seda pole sellises vormis nagu võimalik tehagi. Et, et siis on järsku teatud ootamatus, et mind pannakse mingite probleemideta, nad tegelikult minu ootused olid võib-olla pisut pisut lihtsamad ja siis mulle antakse see selline keeruline nii-öelda see kont järada. Ja, ja võib-olla see võib tekitada teatud tõrkeid olema nagu oma nii-öelda sisemaailma kaemustes jõudnud niisugusele järeldusele. See on vot minu jaoks üldse natuke laiem küsimus selles mõttes, et ma ei saa neid kaotajaid vaadata lahus data eelmisest kolmest näitemängust. Ja igaühe puhul võib ju mõelda, kui lihtne või keeruline siis see maailm on, mis Jaan Tätte on kirjutanud, tänud, see on umbes sama, mis näidendis palju õnne argipäevaks, räägitakse, et see on lihtsalt üks niisugune banaalne komöödia, võib seda võtta lihtsalt ühe armastuse nelinurgale, aga kui palju on seal tegelikult sees igasuguseid paroodilisi element. Ja samamoodi siis siin kaotajates mulle tundub, et nende lihtsate sõnade ja lihtsate suhtumiste all on mingid salakihid. Mina ei võtnud üksüheselt ka, ütleme seda muusikalizhanri kasutamist, kuigi nad ise ei nimeta seda vist päris puhtad puhastverd muusikaliks, et mulle tundub, et siin on ka mingi paroodia, noh seesama hea ja paha vastandusse on ka natuke pea peale pööratud ja ja see armastuse lugu ja seal on kogu aeg mingit mingid väikesed nihked juures, kuigi otsekui oleks tõesti mustvalge ja isegi kujunduses, need pahad on niimoodi ere valgetes riietes ja ja noh, kogu see niisugune stiliseeritus lööb läbi, kas tervest sellest nii Nüganeni lavastusest kui Iir Hermeliin i väga põnevast kujundusest. Aga kogu aeg on tunne, et siin millegagi tüssatakse või et sa ei tohi mitte kellegagi samastuda, siis sa oled kohe lõksus. Mida kogenum näitleja, seda paremini see välja tuli, ei saa jälle jätta imetlemata Andres Raag. Seal, aga, aga samas kui nüüd need nii-öelda need pahad pahad pahad laval olid, et et kas, kas sa seal nägid ka sellist teatud irooniat? Ma ei tea. Nüüd, kelle irooniat, autori autoripoolset irooniat autor ja lavastajapoolset ütleme lavastajana näitlejale nagu üles oma nägin, seda küll ütleme näitleja enda suhet, et nüüd ütleme, Matvere rollis, kes ikkagi väga-väga domineeriv on seal pahades aga tegelikult ka Elizabeth Tammerollis näiteks marinana ja noh, eks see suhe või nihe on antud nii tekstist kui kui Nüganeni lavastus joonises. Noh, see see distants selles mõttes ütles, et vaadata seda kurjust niimoodi muigega kõrvalt, aga aga selles mõttes vist jah, mitte et see nähtus ise oleks irooniaga kujutatud või, või ka see, et see kurjus võiks nüüd muutuda paremaks headuse mõjul. No minu meelest seda illusiooni ei andnud see lavastus küll hetkekski ikka oli vastupidi, paindusid need nõrgemad nooremad ja, ja nii-öelda head siis või ka siiralt sisimas head, paindusid ikka selle selle suure maailma Eeessele jõulise, valge jõulisi, valge, tigeda ja kurja ja rikka maailma ees, eks ole, ja nüüd juba kõrvalpilk Jaan Tättelt lavastusele kaotajad, milline on siis nagu parem tunne, kergem tunne, lendlevam tunne, kas siis, kui on lõppenud näitleja Jaan Tätte esietendus või kui on lõppenud kirjanik Jaan Tätte esikas? Meil on kirjeldamatu vahe näitlejana no ma ei tea, kui on võib-olla hea näitleja, siis tema võib-olla muretseb kogu tüki pärast, iga rolli pärast ja iga sõna pärast ja iga heli pärast tavaliselt näitleja muretseb ikka rohkem oma rolli pärast. Aga kui sa oled selle kirja pannud, siis sa muretsed tõesti iga Silvi pärast, iga lause pärast, iga mõtte pärast, iga näitleja pärast, iga laulu pärast iga lavastusliku nõksu pärast, et see viimane kuu aega on olnud, eks ikka nii hull, et ma, ma ei mäleta, millal ma viimati magasin vist nädal aega tagasi, nii et minugi kirjutaja jaoks oli see ääretult rasked, ma käisin igas proovis ja olin nagu haige, seal oli raske oli, sest siis abi ka seal oli isegi Elmo küsis minu käest vahel, et mis ma arvan ja, ja näitlejad vahel salaja küsisid, et kas ma arvan ja siis mõtlesin ka, mis ma arvan. Kas sa ise võtad ka kitarri kätte ja laulaksid näiteks mõnda laulu sellest? Ma ei oska niimoodi, ma ei ole mingi luuletaja, et ma, mul, ma sain aru, et ma pean laulusõnad ka tootma. Et ma kirjutasin kõigepealt tüki valmis ja tükiga, siis olid mul sellised remargid, et võimalik laul, võimalik laul, võimalik laul, võimalik laule. Ja siis, kui ma olin selle sõnalise osa valmis kirjutanud, siis panin punkti, siis ma hakkasin neid võimalikke laule kirjutama. Aga, aga mul ei tule niimoodi, et ma kirjutan luuletust, sest mul ikka tulid oma viisid ka kohe. Nii et minul on, et ma ei tea, oma viisid neile asjadele, aga, aga siis minu ego väga taandus. Kuulsin Ehala viis, et, et need olid tõesti sellised, et neil ei ole midagi vastu panna. No sinu arvates hea inimese võrdkuju üldsuse Silvi ise ja küllap sisemuses ka võib-olla kuidas sinul sele, pahade sarmi ja kurjuse ahvatlusega endal on? No ega millegi muu pärast seda tükki kirjutama ei hakanud, kui ka sellepärast, et, et natukene nii endal kui silmanurgast ka oma naisel mingeid filme vaadates ma saan aru, et et kui ikka on väga hea näitleja, mängib seda pahad ja ta on, või kui me näeme väga paha, et aga ikka ta meile meeldib rohkem, kui see õnnetu ja seal kõrval, et ja see, mind häiribki see ja, ja sellepärast ma selle tüki nagu kirjutas. Sa ennast ka kellegagi samastasid mõne rolliga rohkem kui teisega. Ma pidin palju tõestama seda kohati nagu said alguse, kui head seal tegutsevad. Arvati, et niimoodi võivad tegutseda viienda või kuuenda klassi lapsed. Aga minu noorus oli. Mina olin selline võitlev, karsklane kuni kuskil 20. eluaastani. Paugutas uksi, kui keegi tütarlaps julges suitsu ette panna ja, või kui kuskil seltskonnas joodi, siis ma lahkusin demonstratiivselt peolt ja nii et nii et see on puhtalt see heade maailm on minu nooruspõlve maailm, mis mul väga hästi meeles on ja mille ülema rõõmus olen, mitte ma ei häbene seda. Kui sa kirjutad oma näitemänge, siis siinse kasutasid ennem sõna tootma, et kas sa seda lugu nagu tootsid või, või sul oli ikka selle looga ka selline kirjutamise asi sõnalt tootma on teatud mõttes selline. Mekmann. Jajah, no kui sa nii küsid, siis järelikult seal on põhjust. Ei, võib-olla see oli sinu lapsus lingua sa ennem ütlesid. Sest see näitemäng on see, mis, mida ma olen tegelikult kaks aastat kirjutanud, kuigi tulemus mahtus mingile 25-le leheküljele, aga aga ma olen kirjutanud neli varianti, sellest erinevaid olen ära visanud ühe ja teise, kolmanda ja ma teadsin, mida ma nagu tahan aga ei saanud nagu õigele pihta, sest tootmisest on siin väga raske rääkida see kõige suurem hingevalu, mis ma elus olen tundnud ja ja selline loomis biilse on ikka selle tükiga olnud. Aga millest see siis on nagu kingitusest noh, sa ju tegelikult nüüd juba kirjutada, mõistad, jah, juba kogemus laval on ka olnud, et mis neist välja tuleb, mis, mis selle tegi siis selliseks sõgedad. Võib-olla see vabaõhu värk, et ma olen sihuke kohusetundlik inimene, kui ma tean, et see tuleb vabasse õhku siis hakkab käima mingi muu mootor, et, et ma tean, mida tohib ja mida ei tohi, et mis, mis peab jõudma, et need värvid peavad olema puhtamad, sellised selgemad ja pintslitõmme peab olema laiem ja, ja sellist peent, oma sellist väikest absurdi nalja, et seda ma nagu väga eriti ei julgenud ei julgenud kasutada. Ja ma väga tahtsin, et, et kui publik lahkub saalist, et siis neil on peas tohutu palju küsimusi ja et nad ei saa aru, kes on kaotanud, et kas head või pahad või nemad ise ja noh, mulle meeldib teatris see, kui ükskord ma nägin sellist teatrit, kus ma mõtlesin ja mõtlesin ja pärast naisega veel mitu päeva tagantjärgi rääkisime ja ja ma arvan, et selline teater peaks olema, et ei tohi kõiki küsimusi laval lahendada. Palju sinul oli sellel osade jaotuses kaasa rääkida või kui palju sa kujutlesid kindlaid näitlejaid, trolli? Ma julgen öelda, et ainus kindel, keda ma kujutlesin, oli Andero Ermel. Sellepärast et oli jutt, et noortelugu ja, ja ma teadsin, kuivõrd väsinud on näiteks minu suver Marko Oja ja Andres Raag nendest suvetükkidest, mis siin suviti on ju kõigil, on mingid oma unistused, mida nad suvel tahaks teha. Ma jätsin nad kohe mõttest välja. Aga kui selgus, et samal ajal teatris toimuvad meil veel teised proovid, Tertu Savola lavastab tüki, kuhu osa noored ära tõmmati. Ja siis ma õudusega vaatasin, seda sain. Saan aru, et, et vaene Marko ja Andres Raag, et nad ei pääse sellest. Ja sellest tundsin ennast nagu süüdlasena, aga nüüd täna ja eile Noh, kas on Eestis kedagi veel, kes võiks seda Marco osa mängida ma ei, ma ei tea. Sa tead. Ei tea, et ta oli kirjutanud. Ei olnud ja, ja ma olin tohutu õnnelik selle üle, kui no ma sain aru, et Marko suve ära rikkusin lihtsalt öelda. Ja kui ta luges seda näitemängu, ta ütles, et et kurat, son ja ütles, et see on nii hea roll, et on unistanud sellisest rollist ja ja see on, see oli parim, mis ma selle tüki kirjutamise jooksul saanud olen nagu tagasisidet. Selle tänase jututunni lõpetuseks peaks ikkagi kõnelema ka kaotajatest selle lavastuse põhiline küsimus, et kes need kaotajad olid, aga enne veel kui kaotajateni jõuda, mina pean tunnistama, et mul oli kummaline ja kummastav tunne, kui ma enne linnateatri esietendust nägin juba seal neid vilkaid, teatri inimesi, kes ei olnud kostüümis, eks ole, piletöörid ja keda kohtas seal maja peal kõigil nagu seljas särk ja peale kirjutatud kaotajad, see oli midagi kummalist, sellepärast et noh, me näeme ikka linnas, kes käib särgiga boss või, või vin naer või no kas sa kujutad ette, et inimesed käivad vabatahtlikult silt kaotajad rinnas? No see oli nagu selline esimene esimene segane tunne seoses selle pealkirjaga. Aga, aga näib, et teatril endalgi on juba selliseid etenduse või lavastuse eelseid kokkupuuteid sele kaotajate mõiste ja selle kaotajate mõistmisega, et las nad, las nad kõnelevad. Elmo Nüganen ja Jaan Tätte. Sellega on üks kõige huvitavam asi, millega ma esimest korda kokku puutusime, et nii mitmed firmad on keeldunud tulemas sponsoriks sellele poole, kuna nad on kuulnud, et pealgi on kaotajad ja neid ma ei hakanud silmasid nimetama ja see oli minu jaoks täielik. Vaat siis ma mõtlesin õige pealkiri, siis ma mõtlesin. Siis ei taipa, ei taipa, ongi kõik, jah, polegi üks firma näiteks ütles, et Meil on niigi halb. Et, et me siduda nende halbade solded. Me peame päästma. See oli esimene kokkupuude, siis ma mõtlesin, et midagi on ikka täitsa paigas ka siin Eesti vabariigis, eks ole, midagi ikka toimib, et teatril on oma vägi sees ja oma võim ka. Kuigi tundub, et augusti. Ei, see on psühholoogiliselt ja üldse nii-öelda sotsiaalpsühholoogilised kohutavalt huvitav eksperiment, tuleb nüüd tõesti vaadata, et kuidas see eksperiment nagu jätkub, et kas publik kardab neid kaotajaid või vastupidi, otsib neid, kaotada. Muidugi, siin on ka see, et, et kui me teatris oleks afišil võitjad, noh, see oleks olnud kohatu kas ei sobi enam ammu ja seetõttu on pealkirjad peavad olema teised. Aga kellega vaata ennast samastab, siis ma arvan, et, et see oli ka täna tunda, kui siis üks tegelane ühe asja ütleb ja siis on tunda, et terve saal on tema poolt. Ma ei hakka vaatele midagi ütlema, tulgu ja vaadaku võradi kuudel, ütelge, vaadake siis ta näeb seda, aga, aga see hoiak on tegelikult tajutav, kes on siis võitja või kes on siis kaotaja, et vaataja mõtleks peale seda lugu või loo lõpus mõtleks selle üle, see oli Jaani poolt juba ette nagu antud, et ta väga tahaks, et see nii oleks. Ikkagi suhe nendesse kaotajatesse. Vaat pealkiri ambivalentne, et ma isegi ei tahaks seda praegu defineerida, et kuidas sulle tundub, kui valmis on tänane Eesti üldse tunnistama, et keegi on kaotaja enda keskseks. Kui meil oli see nime, valiksin teatris, mina seda nime välja ei mõelnud, selle mõttes meie kirjandusala juhataja Triin Sinissaar välja, ta oli lugenud tükkija seda trükkinud ja, ja tema ütles, et otsiti nagu, nagu Jarhaniel, kiir oli, terve internet pakuti, et kuule, aga äkki see, äkki see ükski ei sobinud, see kaotajad tundus mulle kohe õige. Ja kui veel vaieldi, seal järgmine nimi, mis jäi kaalukausil, oli error ja vahepeal nagu mõnele tundus, see parem ja ja siis üks meie teatritöötaja ütles, et aga kas me siin elus kõik ei tunne ennast kaotajatena. Ja siis ma jäin nagu mõtlema, et, et midagi selles on, et et neid inimesi vist ma ei tunnegi, kes raiuvad rusikaga vastu rinda, ütlevad, vaat mina olen selles elus võitja. Et me kõik tunneme, et me oleme nagu, nagu ei ole sellel päris keskteel, et me oleme kuskil kõrval ja ajame mingeid uduseid asju. Intervjuus, Jaan Tätte küsis minu käest, et kes on kaotajad? No ega ma ei vastanud talle küll, esietendus oli nagu alles lõppenud ja, ja kell oli juba kaks öösel ja hakkan mina nüüd nendest kaotajatest nagu arutama, aga no tänan juba nädal lavastuse vaatamisest möödas, et need võiks siis ikka nagu kaotajate üle ka mõtiskleda, kes need kaotajad on. Esmapilgul pean mina küll tunnistama, et kaotajaks jäävad ikka need meiesugused, need, kellel on teatud eetilised tõekspidamised ja mingisugused illusioonid. Sest kui sul neid ei ole, siis mida sul kaotada on, kui sul polegi midagi, mida kaotada, sa võid kaotada raha, äri võib sul pankrotti minna, see on ka muidugi üks kaotus, aga kuna see näidend ei tegelenud nende küsimustega, vaid tegeles ikka inimesega, et siis siis mulle tundub, et jah, on see kaotaja siis selles loos Ülikooli seltskond ja see kaotajate pealkiri, no ütleme ka niisuguse luuseriga samastumine või selle kuidagi pjedestaalile tõstmine ei ole ju ka päris uus kunstis võib-olla ikka rohkem just ollaksegi nende luuserite poolt, et aga siis ikkagi kusagil on mingi valgus tunneli lõpus või noh, ütleme rääkimata mingitest Ameerika filmidest, kus siis võib, võib vahel võitage, eks ole, see nõrgem siin selles mõttes ei jäetud ju mingit lootust. Et tõesti need, kellel olid need materiaalsed eluväärtused ja käegakatsutavad asjad paigas. Neil ei olnudki midagi kaotada, tundub. No eks nad muidugi midagigi kaotasid millestki, nemadki pidid nagu loobuma nii-öelda materiaalsest, aga, aga kas ka hingelistest asjadest kas ka hingelistest väärtust või siis on nad lihtsalt nii osavad ja karastunud, et nad ei hakka seda mingi suvalise seltskonna ees, kes teadmede vastas olid lihtsalt välja. See on jälle ka üks võimalus edasi mõelda, et, et mis nendega juhtus, kuigi seejärel lahingus ei tundu nii oluline kui see, mis juhtus ikkagi nende heade, ka siis või nende nõrgematega. Ja see on ka üks siis sellesama näitemängu paradoks, et ta kuidagi pöörab pea peale kõik need kliendid ja kõik need asjad siinkohal veel kord katkestus meie juttuvadasse ja anname sõnajärje Elmo Nüganenilt. Esiteks, küllaltki suur osakaal on muusikal, ehk siis originaalmuusikal lauludel tegemist ei ole mitte saatebändiga, vaid nii-öelda näitlejad ise mängivad neid instrumente siis teatud hetkel instrument võib-olla näitleja pikendus rollis, just see tegelane on kitarriga, eks ole, või see tegelane suupilliga või on mikrofoniga, hoian mõlemad mikrofoniga, mõlemad mängivad mikrofoniga ja nii edasi ja nii edasi. Kellel on nagu niisugust asja eriti palju niimoodi sellest ma ei oska öelda, mis, mis õige žanri määratlus on, aga, aga eks me natuke siin pimeduses kobasime selles mõttes, et noh, nagu otsisime mingisugust asjadest, üks põhiasi üsna alguses oli see, et Jaanil on ju kirjutatud lugu niimoodi, et tegevus toimub metsast ja kuidas siis nagu õigustada seda, et bänd on järsku metsas, eks ole, nii et see oli nagu üks põhiasi, mille üleval seal oli vaja natuke mõelda ja siis mingil hetkel inspiratsioon külastas meid ja siis leppisime kokku, et esimesed laulud jätame ära ja teeme niimoodi võimendatud muusikainstrument, ta on siis jõu ja võimuinstrument märke ja siis sealt see asi läks järelikult siis saavad seda teha ainult pahad ehk nende ilmumine ja kui nemad teevad selle asja niimoodi ära, siis ei ole mingit küsimust enam, eks ole, et kuidas metsas pillid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja see oli see, see hetk, mis määras ära selle Ta kutsus meid küll metsa ja lugu on nagu metsas, aga, aga esimene hetk minul tuli nagu Lasnamäe kanal nagu silme ette, kui ma siia kohale jõudsin, et selles mõttes Karm värk, no see on muidugi kunstnik kiire hermeliini ehk kodanikunimega Hille Ermel, kes veel ei tea, tema leid mulle väga, see lavakujundus just nimelt selle koha pealt meeldib talle väga-väga nutikas ruum on niivõrd domineeriv, et sellega ei saa nagu võidelda, järelikult tuleb see kuidagi nagu teenistusse panna ja siis sealt tuli juba lähtuvalt näitemängust endast, eks ole, see, et mitte metsaid betoonmets või ütle meil ja kividžungel ja nii edasi, no vot ja siis sealt sealt see asi. Ja ta lihtsalt tulid väga lihtsale geniaalsele ideele, et ta võimendas seda, mis olemas, võttis betoon sambadeksel hakkasin paljundama vaheliselt, võimendab seda, mis on. Žanrist juttu, mul on selline tunne, et on kujunemas või äkki juba kujunenud niisugune nagu Tätte näidend. Jah, ma olen seda mõelnud küll, et kas Tätte näidend, võib-olla Tätte maailm oleks õige mõelda sest see väljendub ju tema lauludest näitemängudes tema ilmselt tulevases romaanis tema koduköögis ja tema Vilsandi saarel. Et see on lihtsalt üks maailm nii nagu noh, Navitrollale on ka oma maailm, eks ole, ja nii edasi, see on Jaan Tätte maailm, midagi, midagi selles on drama niisugune huumor, oma lähenemine asjale ja ja seal on nagu väga raske defineerida, võib öelda, et millest see koosneb, aga see on olemas ja, ja tajutav. Aga sina ise ei ole ju selle maailmaga ennem kokku puutunud, vaid kohati tundub niimoodi, et Tätte rahulikkus ja sinu impulsiivsus, et kuidas need kaks tükki nagu. Pimedad näevad nii saidki siin kokku, täna näha oli, et mõned stseenid olid rahulikud, jah, emelkisised, aga mina pean ütlema seda ja ma ei häbene seda öelda, sellepärast et nii see oli. Ma olen seda öelnud ka Jaan Tätte esimese näitemängu esietenduse peol, et mina Jaani näitemängu ära ei tundnud, noh, ma teadsin, et meil hakatakse tegema Tristumist ja noh, selge ja mina lugesin, mina ei näinud selles midagi erilist lugeda alles siis, kui see lugu lavale tuli. Vaat siis ma sain aru, et siin on midagi. Ja mul oli väga hea meel seal esietenduse peol öelda, et, et mul on hea meel ja neid ma töötan sinuga ühes teatris. No mismoodi selle pahade Sarbiga lood on, siis on see nii ahvatlev. No sellega on jälle niimoodi, et juba enne kui ütleme, see lugu lõplikult ütleme, paberile jõudis valimistugevat võib-olla ütleme seal esimesed 10 või 15 lehekülge, vaid pool näitemängust midagi niimoodi. Ja ta rääkis sellest, et ta tahaks nagu kirjutada näitemängu sellest, et miks see niimoodi on, et sellel kurjusel on oma ahvatlus ja, ja võlu, eks ole, et headus, miks ta on headus nagu passiivne ja ta ei ole, kahjuks kahjuks ei ole nakkushaigus, ta on väga harva väga aeglaselt leviv nakkushaigus aga aga muu, eks ole, ta on sarmikas, kurjust. Kaup on väga lihtne asi, eks ole, et iseenesest kui lugu lõpeb, ma arvan, kõik aru sellest, et pahade nagu pahad, aga samas millegipärast meil ei oleks ju mitte kellelgi vastu, et neil oleks samasugune auto, meil oleks võimalus kanda selliseid riideid, ei oleks nii palju raha ja nii edasi, aga miks see nii on ja vot Jan esimene kokkupuude selle valmiva looga olivad siis ta sellest rääkis. On see noortemuusikal või on siin ka mingi niisugune sihtgrupp või, või ei ole? Ma arvan niimoodi, ma ei ole küll mõelnud, Jaan ei ole ka niimoodi mõelnud. Mina instrument vale sõna, instrumente, vale sõna, kuidas ma ütlen, noh, vahendaja ütleme niimoodi. Ma püüan autori maailma või autori teksti seal edasi anud interpreteerida, oli seda sõna, mis ma tahtsin öelda, mitte instrument interpreteerida. Et kui Jaan selle loo kirjutas, siis ega tema ei, ei mõelnud, vot publik peab olema. Ta paneb noored, aga see noori inimesi tuleb, seda ma usun küll juba sellepärast, et näitlejad on, tegelaskujud on, on nord peavadki olemas, kuigi teema ei ole uus, aga minu meelest on väga värske värske, selles mõttes, et isegi sõnalavastus teatris kirjanduses eriti palju teemad nagu ei ole puudutatud topeltmoraaliteemat, et ühelt poolt justkui ühiskonnas domineerib see arvamus, et kui inimene kellelegi alla ajab, siis ei ole ilus sündmuskohalt põgenema, aga millegipärast seda tehakse ja väga tehakse ja meedia omakorda võimendab seda. Ja jääb mulje, et need õieti tegi, ongi võitja, ei jäänud vahele. On tegelikult päris niisugune ehmatavalt värske, kuigi me kõik elame selle sees, meil lihtsalt ei ole võib-olla nii väga sõnastanud seda teatrilavadel ja see ta puudutab jah, see, see tema noori rohkem kui vanemaid inimesi, see selles mõttes, et, et vanemad inimesed, teatud eas, Nende eetiline koodeks on juba paigas, tan kas nii või on nii, aga noore inimese jaoks on kujunemisjärgus ja see, et kas ta hakkab tegema niimoodi hakkab tegema naamoodi. Et selles mõttes ta on noori inimesi puudutav lugu, tegelaskujud on noored ja vaatajad ka. Kui veel nii-öelda teatrilugu pidi minna, siis, siis siit ju tunneb ära ka vestlejaid, stoori ja vestlejaid, stoori kaudu tunneb ära roomia juuli ja nii et nii et pole midagi uut siin päikese all. No seda muidugi ei ole, ainult vihm on uus päikese all, et kui vihma sajab, siis on natuke tüütu, muidu päike seal kõik sama. Kumas nagu läbi see mõtet, et ennekõike ikkagi selle lavastuse puhul esitleti seda kui Jaan Tätte näitemängu Olav Ehala muusikaga lavastaja Nüganen taandas ennast tunnistada, et ta nagu sättinud selle lavale ja nagu seda interpreteerinud, kiideti ka Riina Roose rolli, kes siis nagu seda muusikalist poolt teatris aitas ette valmistada. Kui nüüd küsida lõpetuseks nii et et kas siis lavastaja või siis autor, et kes on selle kaotajate lavastusele, kaotajate loo puhul esikohad neljale küsimusele. Ma keeldun vastamast. Tahan tahan lihtsalt kohe küsida, kohe tahangi, kas jaa või ei, vastus, nagu ikka niukses muusikalis kaan, sa tahaksid umbes viied lavastaja ja, ja autor oleksid ka vastasleerid ja eks oleks kaotaja teine võitja. Eks heledamad riided, teisel lootuslikumad, aga mina seda nii ei näe, vaid mulle tundub, et nad on teineteist päris intrigeerivalt täiendanud selles mõttes, et, et ei ole need Tätte näidendid, nii ise mängivad midagi, minu meelest pole, pole ükski tegelikult olnud ja igaühel on mitu võimalust ja mulle tundub, et ka selles tekstis on võimalusi kasvõi sedasama kurja leeri teha kuidagi leebemalt ja naiivsemalt, et minu meelest selles Nüganeni lavastuses just no jätame selle kõrvale, et, et oli kogu aeg proovides ja, ja kes keda mõjutas ja kuidas koostöö käis, ei, ei ole meie asi otsustada. Et oli see ikkagi üsna niimoodi teravalt või küüniliselt vormistatud kaotajate leer, kuigi neil olid ka oma katkimineku hetked või noh, ebastabiilsuse hetked seal päris mitmel, mis on ka tüüpiline noh, niisuguses maailmas. Aga niisugust irooniat ja teravust, võib-olla Nüganen lisas sinna kamaluga ehk isegi rohkem, kui, kui Tätte oli kirjutanud, kuigi mine tea, ega ma juba tükk aega arvan, et see on rohkem müüdsed headuse pehmus, sest näidendites võib olla igasuguseid igasuguseid salakihte ja ma mõtlesin seda kaotajaid vaadates, et ma olen ise ka vist ikka karastunud kätte vaata ja mulle tuli järsku meelde, kuidas ma kuidagi silda vaadates olin väga häiritud või, või see silla teine vaatus või see põrgu kuidagi minu alateadvust kriipis kuidagi niimoodi, et ma mõtlesin, et selles sõnumis on midagi liiga sirget ja liiga hukkamõistvat, nüüd see skeem võiks ju palju lihtsam olla, aga siin ma juba ei olnud häiritud, vaid ma mängisin kaasa enda arvates see Tätte mehhanismid, ta paneb oma tegelased kuidagi ilma maskita rääkima, rääkima seda, mis, kes on siin juba selles armastusstseenides niimoodi otseselt tehakse, aga siin tekib mingi topeltiroonia selle koha peal, et et see Tätte mäng on niisugune pealtnäha justkui naiivne, aga samas võib ta olla ohtlik või, või salakaval isegi tundub mulle. Püha müristus, mina, kes ma alustasin saadet sellega, soovitan lavastust algajatele teismelistele vaadata, nüüd tuleb välja, et ma olen neid saatnud puha põrgusse. Aga igal juhul on tervendabamise põrgu kas või pea proovina läbi teha, seal lavaaugus publiku rollis, sest tegelikult keegi meist ei tea, millal ta võib sattuda sinna metsalagendikule vastamisi, selle teise leeriga, et äkki siis tuleb mõni mudel sellest näidendist meelde või vähemalt näed, kui valesti võib käituda. Ma ei usu, et see nüüd peaks elus alati aitama või, ega nii üksühene see asi ei ole. Aga igaks juhuks ikka part, kuulake, kuulake, mida elukogenumad naised siin praegu räägivad ja toimib ja kõik selle. Aga meie tänasid, lõpetame aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes, tänaseks lõpetame, et kohtuda kahe nädala pärast ja siis on meil kavas kaks Eesti näitemängu, üks neist Rakvere teatris Kalevipoeg Andrus Kiviräha interpretatsioonis. Ja teine on siis Nipernaadi Viljandis ja Peeter Tammearu nägemus Gailiti romaanist. Aga tänaseks siis kuulmiseni-kohtumiseni teatrisse. Olavi seal, kus oli pime, seal vahvalgul veel ei ole jõudnud öelda, tuleb, ja mis me laske kanda püksi, seda teadmist. Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis, et üks silmavaade olla võimlik Arvasin Uintell.