Tere, kena, kui nii võiks. Laupäeva hommikut. Täna on pööripäev, täna on 21. juuni ja Eesti ajaloos on see päev olnud väga tähenduslik või on püütud sellele andvat tähendust. Meie oleme siin täna stuudios jälle nii-öelda seenior koosseisus, kui nii tohib öelda. Teet Kallas, Rein Veidemann ja saatejuht Mart Ummelas, me vist oleme selles meie rahvateenrite seltskonnas seenioride poole. Olete nõus? Olemegi. Mina ei saa vaidlustada. Plaani aga seda ma lihtsalt mainisin niisama, ma ei taha sellega kuidagimoodi väita, et meil oleks nagu mingisugune eriline hoiak elusündmuste suhtes võib-olla, et meil on natuke rohkem kogemusi kui, kui mõnel nooremale inimesele, kas alati hea on, ma ei tea. Igal juhul täna on siis pööripäev ja suures poliitikas Eestimaal on mõnevõrra vaiksemad ajad, samal ajal nagu teada, sellel nädalal Kreekas olid koos Euroopa Liidu juhid. Juhtunud on siiski ühte kui teist, aga enne kui läheme nende juhtumiste juurde, siis Teet Kallas palus sõna avasõna võtta. Üks mees tuleb metsast, ühest tuleb metsast. Kimat paar nädalat olnud üsna üsna niimoodi ära linnakärast ja, ja jälginud, jälginud Eesti elu väga mõõdukalt, põhiliselt vikerraadio kaudu tema uudiste kaudu ja mõne kommentaari saate kaudu ja lühidalt ja, ja väga napilt lehti varunud üldse pole telekat vaadanud ja äkki ma tajun, et need ei olegi kõige tähtsamad asjad, on jah, noh, kas euroliit või mitte, tänase mitte vist ei maksagi midagi enam. Aga see mäng ju nagu käib ja ja, ja et kuidas need reitingud. Ja ma ei ole paar paar kuud ka enam nüüd aktiivne ajakirjanike selle tõttu hakkavad mul niuksed võib-olla loomulikult nihked niisuguse põhi põhitundmuste põhiasjade juurde. Sa hakkad tädi maaliks? Ja eile sattusin kuulama kuulama Ene Rämmeld, Pariisis elav meie näitlejatar esitas, esitas koos oma prantsuse kolleegiga õieti siis väga väärika teatri teatri õppejõuga kahe kakskeelset Ristikivi, Ristikivi luulet, nad käisid sellega siin ka Eesti linnades, nad esitavad seda ka Prantsusmaal. Ene Rämmeld rääkis seda kolgata teed nii meil kui ka Prantsusmaal, aga siiski sealse raamat ilmus ja seal need etendused said teoks. Siin ei saanud seda tühist toetust ühegi kirjastuse poolt seda avaldada. Samas kus mulle kuskilt siiski ma mingi lehe ostsin, kus ma loen, et keegi tütarlaps, kes tunneb, kellega kunagi lubas suure suuga abielluda Teine Arnold ehk Arnold Oksmaa, tema on ka nüüd otsustanud kirjanikuks hakata. Olete te veel ühe raamatu teisest Arnold-ist ja sellest oli kohe tõsine lugu ja tütarlaps on need, noh, minul tõesti nimi meelde, mõne sündis nüüd juba vist tuntud ja ja äkki mul kihvatab sees, et kaua see jama kestab kaua-kaua siis nad meedias töötajad, lõpuks täiskasvanud inimesed, kellel kellel on hea ja kurja äratundmise suhtes peaks ju olema mingid asjad, noh vähemalt sisemus paigas. Ja, ja kaua. Me lollitame seda õnnetut haiget noormeeste kestma, mõne aja pärast heidetakse ju unustus üle unustuse parda ja sinna tema jääb. Aga, aga ta jääb suurte suurte ekslike illusioonidega. Miks teda tarvis on ilmselt ilmselt väga madalate instinktide rahuldamiseks, et, et tema üle naerda. Et öelda, et mina olen temast paremad, targemad ja, ja noh, ei ole väärikas, kui ta, kui ta läbib kõiki meediakanaleid, ka üldse neid, ka neid, mis kas ta üldse kollaseks ja, ja siis äkki tuksatas tuksatas, ütleme samas kategoorias mõtted Kahakuvad kuidagi jooksevad. Üks minu selle möödunud nädal üks suuremaid lugemiselamusi oli kimp esseesid mulle tundmatut autorit, tema nimi on Aive raudkivi. Ja, ja nendes seed on, valmistatakse ette venekeelse ajakirja raaduga jaoks, tõsi küll, üks neist olevat ilmunud üks või kaks Eesti Ekspressis ka. See on ka kõik see, et või, või, või noh jah, nad on ikka väga tõsised, tõsised filosoofilised mõtisklused inimese olemusest üldse. Autor, aga autor mul käis tõesti judin üle, et huvitav. Me otsime oma oma aja kangelasi, meil on kangelane olemas, ta lamab Mustamäe haiglas liikumatult palju aastaid, ma ei tea täpselt ütelda, kui palju seal mitmel põhjusel lõpuks oli vist puugihammustus, mis ta niimoodi pani. Ta saab napilt napilt liigutada sõrmi mingite kummi kummi vedrutuste abil ja, ja aga, aga need mõtted, mis ta, mis ta elust, inimestest olemisest kirjutav, peaksid meid kõiki kuidagi, noh ma räägin tõsiselt, kui kirjanik isegi minule ka mõjus kuidagi kuidagi toonust andvalt, ta on üle sellest. Meediasse sattus ta aga laiemalt ainult üks kord kevadel pandi keegi närukael, panin tal voodist läptopi pihta, tema ainsa eneseväljendusvahend. Ilmselt on tal nüüd uus, aga, aga siis siis ta kõlbas. See oli sündmus. Ja noh, ei muuda mina seda maailma ei muuda sina räimi, sina, Marta, me oleme kogu aeg tilgutanud samasse auku, et hea ja kurja ja õige õiglase äratundmise auku ja enne mitmeid pühi, kui me siin tõsteta tõstame lipu võidupüha puhul ja tunneme uhkust oma riigi üle ja siis ostame palju õlut ja kargama ümber lõkke kui, kui see põlema läheneks vihmas tasub teinekord mõtetega sellistele asjadele, aitäh. See oli minu monarh. Kuule, Teed kinnitan raadiokuulajatele, Teet Kallas on liigutanud praegu see pööripäeva jutt, sissejuhatus on täiesti asjakohane, ka minul on olnud võimalus Eestist olla ära kuu aega ja ma olen näidanud, näinud ühte asja. Et tegelikult me kardame elu. Me kardame rahvast. Me kardame iseennast. Me kardame Eesti riiki. Me kardame Eestit. Me kardame olla. Me kardame, olla tõsised, me kulutame oma elu kohutavalt tühisuste peale ja kahjuks ma pean ütlema, ise ajakirjanduses töötades ka ajakirjandus aitab sellele kaasa. See totaalne meelelahutus, tühistuste tühisus, mille keskel me iga päev elame ja, ja, ja see on mõeldud tegelikult. Nende meie tõsiste probleemide varjamiseks on omamoodi kompensatsioon sellele, et me ei suuda, ei oska või ei julge tegelikult vaadata tõele näkku. Ma võin tuua omakorda näite nüüd kasvõi, olgu see siis enesekriitiline, kas või et mis on siis meie viimase ajakirjanduslikku sündmuseks peetud viimaste nädalate või päev viimaste päevade kusagil ilmuv Harry Potter. Selle asemel, et lugeda Juhan Kunderi imelikku peeglit, me lihtsalt massi psühhotiliselt psühhoosilised, paiskame oma tähelepanu sellele, aga meil on oma kirjanikud oma võlurite loojaid, kes väärivad samasugust, võib-olla isegi rohkem suuremat tähelepanu. Aga niisugune sündmus, mis on tõeline sündmus, kui hakata mõtlema eestikeelset kultuuri tervikuna. Et ilmus vaaton plaatoni teoste esimene köide. Ma peaksin kirjutama meetri pikkuste tähtedega igasse lehte raadiuse, televisioonis käsitlema seda. Aga see raamat on tulnud ja see vajub samasuguse tähelepanematus nagu kogu see meie niisugune meelelahutusele põgenemisele orienteeritud elu. See oli minu avaldust. Aga lähme, mina vast avaldasi ei tee. Ma lihtsalt kuulasin teid. Mõtlesin ka, et milliseid elamusi minul on olnud pööripäevadel viimastel aastakümnetel, ütleme niimoodi, mina mäletan, mind, tabas üks esimesi meeleliigutusi. Ma ei mäleta, mis aastal see oli kuskil 80.-te lõpus, kui Kingissepa linna nimi vahetati Kuressaareks. Minul oli see suur meeleliigutus selles minu jaoks kehastas kogu Eesti taasiseseisvumine ja tegelikult kõik see, mis pärast seda tuli, on pigem seda ilusat eesti müüti kahandanud, seda lisanud. Kahjuks ma ei ole absoluutselt rahul tänase Eestiga teema, aga ma ei ole seda kunagi varjanud, tema ei varjagi seda ka tänasel päeval. Ja ma ei ole rahul ka sellega, mis praegu toimub Eesti juhtimisel. Sellepärast ka eelreklaamist sai sõnastatud teema, nii et kuidas on siis selle kevadega tuhmunud uue poliitika kaubamärk. Mis asi on see uus poliitika, ma mäletan, et me oleme selle üle siin pikalt-laialt arutanud. Öelge, mis teie jaoks seondus selle uue poliitika, mis seal oli siis seda uut, mis vääris seda terminit uus. Ma ka natuke distantsilt, täna täna ka bussis sõites mõtlesin, äkki äkki tuli mul üks mõtlesin, millega ta üldse eristab kõigest muust. Algul tundus mitte millegagi või noh, väga sarnane sellele teisele kolmandale aga siis äkki ma sain aru, et mis on juhtunud esmakordselt noh nüüd siis 13 või mingis aasta jooksul näen ma, et poliitikat tehakse poliitika pärast, see on asi asi iseeneses. Et mängu mängitakse mängu enda pärast ja ilma ilma vist eriti huvitav, oota tema tagajärgedest. Aga see ongi võib-olla uue poliitika sisu. Poliitika sisenes ikka pinnal sisse mänginud Kuu võlu, sest meie ühiskond ja suurel määral noh, varjate natuke spekuleerida, aga baseerubki ju praegu mängul see, mis te rääkisite, ajakirjandust on ju ka omamoodi mäng, seesama Harry Potter, tari lansseerimine kirjandusena, see on ju ka mäng, see on ju mingisugune monopol, mingi vale turakas, mida mängitakse, see ei ole ju kultuur. Tegelikult me võime kõik öelda, et see on mingisugune kultuuri ääremaa, see nii kultuuri edasise pigem kisub tagasi. See on allakäigu dekadentsi tunnus. Jah, uus poliitika nüüd jälgides nüüd sotsioloogilisi uurimusi, küsitlusi hakkab üha ilmsemaks saama suur vastu see, või tähendab vastuolu vastuolu selle vahel millena tegelikult Res Publica ellu kutsutud esimene tema liider Rein Taagepera. Võta võim, see loosung, mis olid, mis pidi nagu süvendama tooma rahvast rohkem poliitika juurde, see oli Taagepera professor Taagepera väga õilis kujutust, ta nägi seda võõrandumist, mis meil valitses ja ta püüdis seda nii-öelda selle uuele Noortele poiste seltskonnale, see võeti, see Res Publica ju, Märt, eks ole ja ja võeti riiuli märkijad ja püüti täita sisuga. Kuid Rein Taagepera äsjane, kuskil sõnavõtt lugesin, on võrdlemisi skeptiline ja ta näeb tegelikult, et seesama sedasama erakonda ähvardab tegelikult minna seesama tee mis, mis tasandab ta teiste erakondadega samasugusesse ritta ja on teinud või tegemas temast tegelikult Reformierakonna nii-öelda noorendatud väljaande või, või, või täienduse maskeeritud reformi maskeeritud Reformierakond ja nagu need küsitlused näitavad, tindeerib just nimelt selles suunas, et on täiesti eeldatav, et nad ühel hetkel muutuvad üheks. Vähemasti need analüüsid on nüüd siin juba. Olete kas see jupp praegustele Reformierakonna liidritele meeldib, seda ma ei oska sulle ütelda, aga see on pigem ka juba mängu mängu küsimused, rätsep kitsaks. No mina nagu olen tõlgendanud seda uut poliitikat eelkõige eetikaga, sest et taheti nagu muuta poliitikaeetikat, sest tõepoolest, kui me vaatame tagasi Eesti vabariiki 10-le viimasel aastal, siis poliitika on kahtlemata rahva silmis nimetanud nii-öelda usalduse poliitika tegemine, eks ju, ükskõik kelle süü see on, see poliitikutele on see ajakirjanduse kui, kelles, aga igal juhul see eetika oli üks põhiline näitaja. Ja, ja selle peale ja ka panustati, eks ju, me teame, et koalitsioonilepe, see nii-öelda kommunismiehitaja moraalikoodeksi, osa seal lõpus, eks ju, ainult sellega tegelebki kirikusse minna ja no ja kõik hakkas pihta kirikusse minekust, millega pandi nägu paika see kammertoon. Ja edasi oleks ju pidanud kõik vastavalt sellele kulgema, aga me näeme, kuidas see kogu aeg on pudenenud sõrmede vahelt. Laialise eetika, mingit eetikat ju ei ole juutega vana ega üldse mitte mingisugust, eks ma ei räägi siin sellest, mis toimus eksjustiitsminister Vaheri ümber, küsimus pole selles, kas ta kiirust ületas või ületanud. Küsimus on sellest, kuidas seda varjati, kuidas valetati, kuidas vassiti. Eks selles on asi ja nüüd, kui ma näen, kuidas järjekindlalt teeb ju ka valitsus ja peaminister pidevalt selliseid otsuseid, millega nägu selgelt minnakse vastuollu rahva õiglustundega, miks seda vaja, kellele seda vaja? Kustkohalt need see, et ikka siis on tulnud ühtäkki, eksju, ma ei räägi siin väikestest asjadest, siin on meie mägede vallutajate nii-öelda austamine või äramärkimine, igasuguseid pisiasjad, millest me näeme, kuidas see asi noh, enam ei toimi, eks ju. Lihtsalt kui teie tegite suures suure sissejuhatuse, siis mina tegelesin hommiku läbi sellega, et ma viimaste nädalate uudistest üritasin kokku noppida siis nimesid nendest uutest, riigi osalusega äriühingute nõukogudest. See, mida Res Publica ju nagu öeldakse vastu rinda tagudes ütles Weba poliitiliseks enne valimisi ja, ja mis on siis tulemuseks, tulemuseks on ikkagi märksa hullem olukord, kui oli enne. Esiteks nende viimase 10 päeva jooksul on erinevatesse riigi osalusega äriühingutesse ja muudesse nii-öelda asutustesse, kuhu valitsus või ministrid määravad oma liikmeid. 26 uut liiget tulnud Nendest 11 on Res Publica poliitilised esindajad. Ma ei tea veel spetsialistide hulgas nende erakondlikku kuuluvust ma ei ole analüüsinud, üheksa on Reformierakonna omad, kuus on rahvaliidu omad ja üks inimene, riigimetsakeskuses on Küllo Arjakas, kes ilmselt Keskkonnainvesteeringute keskuses olete kuulnud niisugusest, vaat seal on Helir-Valdor Seeder Isamaaliidust, ei ühtegi mõõdukat, isegi. Ma ei räägi siin teistest erakondadest. Rääkimata sellest, et osa Res Publica inimesi mitmes sellises äriühingusse pandud. Et millega te siis nüüd seletate ja Juhan Parts tuli ükskord teleekraanile, seletas seda umbes sellega, et ega me ei ole põhimõttest loobunud. Aga vot näed, praegu oli vaja, panime paika ja tema põhimõtteliselt ei loobu, aga toimi vastu oma põhimõtetele. Kuidas sellist poliitikat nimetatakse, vabandage väga. Selle see fakt, mis sa praegu tõid, on erakordselt kõnekas ja ma loodan, et seda pandi tähele. Ja ajakirjandus uuriv ajakirjandus ei ole senise kosmosesse mina repliigi korras kommenteerisin ka seda kommenteerisin sellest lähtudes, et üks nende erakonna juhtfiguure ütles, et aga kuna meil koalitsioonileppes ei õnnestunud oma põhimõtet realiseerida, siis me talitame nii, nagu seda varem on tehtud saadise õigud, aga tervikuna nüüd see fakt, mis esile tõi ja need ootused uue poliitikaga seoses, mis tegelikult ei ole leidnud kinnitust, mõjuvad ju täieliku. Ma ütlen, selle taustal mõjub peaministri eilne programm artikkel Postimehes. Valija ei pea pettuma. See mõjub ju paroodiana, sel juhul. Kui tegelikult just nimelt need põhipostulaadid, mis välja käidi ja mille poliitilise loogika seisukohalt oleks pidanud kohe algul realiseerima hakkama, sest et Vali valitsema pääsenud poliitiline erakond või siis koalitsioon naudid, ütleme esimese kuu või poolteist on tal väga tugev usalduskrediit väga kõrge. Juhan Kivirähk kirjutas sellest ja sel juhul tehakse põhilised otsused ja sammud ära esimesel kahel kuul, nii on talitanud varasemad valitsused, nad on moodustanud siis mingid strateegilised rühmad on antud, täpsed tähtajad on paisatud riigikogusse. Kindlad seaduseelnõud, mis peavad tagama, valitsemistähendab valimiseelse programmi täitmise. Nii ka Soomes tehakse või siis mingisuguse seadusparandusettepanekuid. Nüüd neid ei tulnud, tuli hoopis Juhan Partsi avaldus selle kohta, et ei kiirusta ja selle asemel sai nende valijaskond, kui ka meie väga palju teada nendest suurtest Braimakatest, mis nüüd hoopis ilmsiks tulid või millega nemad siis Res Publica ja koalitsioon alustasid, aga kõnelejad loeme seda eilset Juhan Partsi artiklit Postimehes, siis siin ta kirjutab konsensuspoliitika ühe olulise teljena näen jätkuvalt konstruktiivseid suhteid opositsiooniga. Oleme toetanud mitmeid opositsiooni eelnõusid ja seda praktikat ka, jätkame ka peaministri kohtumised opositsiooniliidritega sammuks konsensusühiskonna poole. No kõrge lennulisemaks vist enam minna ei saa, siis hakkab juba päike kõrvetama tiibu ja need sulavad. Tähendab, mina küll näen sind juba Ikaros. Teeturi. Ütles, et see on niisugune täiesti nõukogulik retoorika, kuidagi meenutab mind, mind on alati hämmastanud. Et täiesti uute, see on nüüd ju täiesti uus poliitikute põlvkond, ta, ta ei ole enam võitjate põlvkond, seal selle järgne pool põlv. Nende tekstides on seda noh, minule ja meile igituttavat tüütuse Nõukogude nõukoguliku enesekiitvat, isegi lauseehituslikku nihukest mulinat. Huvitav, ja ma olen mõtelnud, miks jaoks see niimoodi on ja seal tavaliselt saadab noh, inimesi või siis suuremaid gruppe, antud juhul erakondi, kellel kas puudub täiesti või, või on väga vähesel määral esindatud eneseiroonia enesekriitika ikka. Ja, ja paistab, et selle puudumine hakkab üha enam ilmestama seltskonda nimega Res Publica. Isegi kui ma praegu mõtlen järele, noh, Lägelevad pooled Mart Laar ja Savisaar kestahes neil jätkus isegi kõige tobedam on hetkel ikkagi teinekord midagi ka enda kohta ütelda nipsakat või meeldejäävad, mis leevendas olukorda, see seltskond pole seda siiani tabanud ja siit tuleb see kummaline nõukogulik retoorika maha. Me täidame, mõned asjad on päris naljakas lugeda, see on nagu, nagu noh nagu uute aegade haigus oleks võinud niukseid asju lubada. Võib-olla olen jätkuvalt idealistlikult. Naiivne, või vastupidi, naiivselt idealist, ma suhtun ikkagi meie peaministrit, kes ju on ikkagi tegev, juhin tegevjuht praegu Eestis tema arvamusavaldustesse ja tema artiklid, see väga tõsiselt. Ma arvan, et nii peaminister. Ja, ja ma ootan, kui, kui peaminister esineb, ootan siis ikka selgelt aruannet nendest sammudest, mida valitsus on juba astunud ja nendest konkreetsetest sammudest, mida valitsus kavatseb astuda lähitulevikus ja eriti nüüd noh, lisaeelarvega vastuvõtmisega seoses ja, ja uue eelarve ettevalmistamisel. Mulle sümpatiseerib. Juhan Partsi artiklis see üleskutse avalikkuse poole, mida ta ütleb, et me peaksime mõistma, mida tähendab katse viia Eesti põhjamaisesse konsensus, ruumi katse viia põhjamaist, aga ma pean nüüd ütlema härra Partsule ja koalitsioonile ja selle juht erakonnal Res Publica-le, et, et kõigepealt nad peaksid ju endale aru andma, mida põhjamaine konsensus, ruum või see on niisugune uus moesõna siin palju muidu moesõnu või, või siis see solidaarsus, ühiskond, räägime ikka solidaarsusühiskond, mis on peidetud selle konsensus, ühiskond, ka nad ei taha öelda rahastus, nad konsensus ühiskonnast, nad peavad teadma, mis selle aluseks on. Et selle, selle aluseks on tegelikult see põhimõtteliselt ümberjagamise printsiks sotsiaaldemoja ja, ja, ja, ja aastakümneid tõepoolest, selle sotsiaaldemokraatia põhimõtetega keskel või üles välja kujunenud ühiskonnatüüp. Nii et kutsub üles, mida tähendab katsega seda katset kuskil ju ei näe. Need kaks põhilist hooba või alust, millele on rajatud tegelikult kogu valitsuskoalitsioon, viib meid pigem eemale hoopis kaugemale, üpris kuhugi kaugemale kui nimelt Põhjamaade siis solidaarsusprintsiibil põhinev ühiskond. Või siis tema teine üleskutse, mis Eestis peab valitsema, terviklik arusaam sellest, mis on Eesti huvides konsensuspoliitika vaja sõnastada, rahvuslikud huvid? No see on muidugi kõik valimisnagu, nagu ei olekski meil peaminister nagu Juhan Parts tahaks saada peaministriks, mul ei ole selle vastu midagi, see on tema, tema valimis valimiskõne jätkuvalt. Aga siis olgu julge mees ja olgu valitsuse liidrina ja teate kui, et, et kõik see, mida ta siin kirjeldab, tegelikult kuulub selle sellesse avaldusse, mida ta tegema võib-olla peaks, et et Eesti vajab mitte ainult erakondadevahelisi tehinguid, mida nimetatakse koalitsioonileppeks, vaid Eesti vajab ikkagi tõepoolest seda ühiskondlikku lepet, rahvuslikku lepet, mis mille algatus vabariigi presidendi poolt on tulnud ja, ja mida nüüd ka ajakirjandus on hakanud nagu noh, respekteerima, et niisugust asja on vaja vist küll. Kui tohib, tohib ma vahele natukene üritan lahti mõtestada, mida Juhan Parts tegelikult mõistab konsensuse all, sest kui sa loed järgmist lauset, ma ei tea, kas selliseid kujundeid ja sõnamängud, et on koosmeel, aga üksmeelt on Eesti huvides. Saate aru, üksmeel ja koosmeel on Talvastandad. Ja konsensuse all ei mõista tema absoluutselt mitte solidaarsust, ta ei mõista seda, et ühiskonna parem osa võtaks vastutuse nende eest, kellel läheb halvasti vaid tema meeles on konsensus see, et see niinimetatud teine eesti vaene Eesti Nagu öeldakse, leppima sellega, et ühiskond lõhestub, kuna see on vajalik Eesti huvides. Tähendab, tema ettekujutus konsensusest on pigem see, et suu kinni panna ja edasi teenida. Vaat selles mõttes erinev Res Publica ideoloogia kardina reaalselt sotsiaaldemokraatlikust mõtteviisist seal ei ole, mitte nii, et kes ühiskonnal, kellel läheb paremini, hoolitseb ka selle eest, et teised järel jõuab vaid tema konsensuse järgi. Need, kes on maha jäänud, peavad leppima oma saatusega ja mitte liialt palju prääksub ja vot see on tema konsensus, jah, Mart, selles mõttes on see üsna tüüpiline reformierakondlik retoorika ja mõtlen, et tundub või näib niimoodi, et Juhan Parts on sellise seisukohal, sest et ma ei ole kindel, kes selle artikli tegelikult noh, on ju tegelikult artiklite kirjutajad ja on terve suust kes peaministri lähikonnas töötavad, nii on see igal pool ja, ja kes annavad neid signaale, aga, aga vot niisugustel puhkudel peaks olema väga vastutustundlikud need signaliseerivad. Nad teavad, et see võib bumerangina tegelikult peaministrile, koalitsioonile ja selle juhtparteile tagasi lennata ja kogu aeg võib näpuga järge vedada. Kuulge, mehed, mis te rääkisite siis, kui kui, kui tormati valima massiliselt ja mida te nutika tegelikult teete. Nii et ma tahan veel küsida, mida teie mõistate lause all oleme Euroopas ja vajame praktilist eesti huvide valemit. No see on nüüd, kuule, mina nautisin seda. Minule tuli minu hea kolleeg, kirjanik ja ekspresident Lennart Meri meelde, temal olid väga lennukeid ja väga müstilisi niisuguseid lauseid, mis käisid mantrad ja mina nii-öelda Literaadina, ausalt öeldes nautisin neid. Sest need nendel oli niisugust müstilist veel, aga sa ei lähe Euroopasse, sest me oleme seal. 30.-te aastate mõtteviisi, et on olemas mingid Eesti huvid, on olemas mingid riigi huvid, mis on kõrgemal kodanikke iga Eesti riigi inimese, siinse elaniku huvides. Kui siin öeldakse, et, et me vajame praktilist eesti huvide valemit, siis nagu tõstetakse eesti huvid taas kõrgemale meie rahva huvides. Vot vot mina nagu sellest aru ei saa ja seesama, mis ma enne tsiteerisin see üksmeelt, mis, mis ei olevat Eesti huvides, siis tähendab me peaksime nagu vaikima oma vastuoludest. Me peaksime vaikima oma puudustest ja Eesti huvides edasi teenil. Mina näen ainult seda loogikat, kogu sellesse. Ma olen, ma ei tea, mina, ei, mina olen ära rikkunud. Poliitilised lingvistid muidugi mind täiesti jahmatavad, kuidas nad oskavad ikka üks meile koos, mille vastandiks, teha solidaarsuse ja konsensuse ja, ja, ja ega nad ei seleta ka, see lihtsalt selgub, sa pead puurima. Aga kui ta nüüd, kuidas ta õigekeelsussõnaraamatusse hiljem jääb üks meile koormale vastavaks Me teame respublikaanid ja nii-öelda võõrsõnade oskus, aga justiitsministri sõnavõtust Riigikogus, kus ta seletas, mis tähendab parlamentäär Ja ja aga aga mind algul mõni pilt. Rein Rein andis mulle ette selle Partsi Partsi loo finaali ja see, see on tõesti tõsine tõsine pakkumine, tahame lennata kaugele ja meil on selleks piisavalt kütust, on selge teekaart ning tugev enamus. Natuke kardan seal tugeva enamuse puhul, teine. Ühesõnaga, ma kardan, teekaardipaneel Kadriorus ka ju Lähis-Ida Lähis-Ida luure lendamisest, mul see Ikaruse Heinovjendamine minule tuli sputnik meelde, kohe, tähendab, see on niisugune Gagaaril enam, tähendab, nad on otsustanud meie lännu ära. Jajah, aga rääkige sihkiga konkreetsemalt, kuidas sa räägid sellest, et ta heidab opositsioonile? Vastutusest kõrvalehiilimist esitada keset aastat eelarvest sadu miljoneid nõudma, et ettepanekuid on märk nõrgast koostevaimult, siis vabandage väga, kes esitas lisaeelarve, ega seda ei esitanud ja ometi mitte opositsioon selle esitas ju koalitsioon ja kirjutas sinna sisse mingisugust umbluud. Vabandage väga, mille ümber on ju riigikogu ju kuu aega niimoodi üritanud selgeks teha, mida tähendab see 21. sajandi kool vaatamata selle õilsale nii-öelda tiitlile on ju selle varjus tühi. Vaakumi. Esimese sajandi keskkool on õnnetu 21.. Samal ajal samal ajal ju, eks ole, mis tegelikult peaks nagu olema kate sellele 121-le miljonile on öeldud siin, et murrang haridusinvesteeringuteks kuus Mart on võti meie arengus. No see on muidugi väga kõlav, eks ole, kuid see saab toimuma alles pärast haridusstrateegia vastu võtma, sest jumala 121 miljonit aga ei olegi, tähendab, jagatakse kaardi keppideks laiali ja siis hakatakse mõtlema, mis nende keppidega teha, kas näidata kaardil peale või nendega piitsutada õpilasi. Aga no veel kord tuleme tagasi selle uue valitsuse alguse juurde, kas te mäletate, milline oli kõige esimene, kõige põhilisem diskussiooni teema? See oli ju polid, trukid, ei, usuõpetuse toomine aja ja see oli nagu taas ära ununenud korraga. Siin mõni inimene saadeti Eesti Lootsi nõukogusse, nagu öeldakse, kõrgema jõuga suunama meie laevu, eks ju. Aga samal ajal nagu see usuõpetuse teema nagu äravajunud, eks tähendab, kui palju on olnud nisukest vahtu, kõik need kõik see aeg pärast valitsuse võimuletulekut mahtu asjadest, millest ei kavatsegi keegi midagi lõpuks teha, eks ju. Mis siis on nüüd nagu selles riigikogus lõpuks toimunud missis nendest suurtest koalitsiooni lubadustest on tegelikult teoks. No politruk idest ministri abi, milliseid rehve, mis suruti läbiv teerullimeetodi ja viimased kaks nädalat on jagatud Nõukogude kohti ja on jagatud, siis ongi kogu uue poliitika sisu jagada lihtsalt võimu ümber ja võidelda avalikkusega selle õnnetu Ken-Marti juhtumi pärast jah, ja uurida välja, kes tilguta sellega. Aga see ministeerium ka veel käes on sellega rahandus, ministeerium ja maksuamet on, kõik tegelevad tilgutamiste uurimistega, see on siis meie uue poliitika konkreetsed lahendused, mis tõesti nüüd on, on muidugi need vähemasti kaks uut vahetust, mis puudutab siis kaitsepolitsei peadirektori ja ja ei, no aga ega see nüüd ka väga kaeva, mäletan tohutut, mis siin juhtus. Istute sisevastuoludega, eks ju valitsuse sees, kui selgus, eks ju, et kodanik Unga kohe kuidagi ei sobi, sest ta on Indrek Tarandi sõber, eksju. No tule jumal appi. Aga sellest isegi ajakirjandus eriti lahtise tekstiga ei julgenud kirjutada, sellepärast. Harreteet jumala pärast jumala pärast tekki. Me solvame kedagi, eks ju. Aga no miksi, sellised asjad toimuvad, eksju, kus on siis see uus poliitika, kus on see koosmeel, milles asi kirjutab ja siin on huvitav üks moment oli veel selle, nüüd sellest, need esimesed. Tähendab politsei peadirektor sai paika ja ja tundub igati asjaliku ja, ja väga kõrgelt motiveeritud inimesega tegemist olevat. Aga esimene avaldus, mis tuli oli kohe puudutas prefektuuride koondamiste ja nelja prefektuuri peal, mind oleks huvitanud, mida, kuidas kommenteerinud seda regionaalministrina töötav õuna puu, aga regionaalminister on sunnitud kommenteerima sel kombel, et riigiasutused tulebki nelja kohta laiali jagada, aga samal ajal teiselt poolt on ju ometi üleval terve suur nõndanimetatud uus regionaalstrateegia, mis peab viimasele teise astme siis omavalitsuses, teise astme omavalitsussüsteemi loomisel ehk siis maakondade osakaalu uuesti taastamise, mis omal ajal oi, mis tähendab, meil oli praegu ihas meil omavahel neli erinevat varianti on õunapuu välja pakkunud näitaja, ta peaks nüüd hakkama kohe arutama, aga enne seda on juba politseiprefektuuride. Nojah, tegelikult on loodud jah, on jäetud nälja oblasti oblaseni live. Katsed tehtud ja väga ruttu lõpetati ära. Et kuidagi sama, ühelt poolt me kiirusta, kuidas nii kiiresti, aga mitte kiirustades, aga samal ajal siiski toimuvad mingid niisugused väga järsud ja meie peamine oht on muutuda ülereguleeritud ühiskonna. Vaat see on ikka minu meelest vastutustundetult sõnastatud lause, sest et eeldatakse seda, et ühiskond on mingisugune noh väga primitiivne skeem või väga primitiivne mingi mehhanism, millest piisab ainult nagu teate Stalinit traktoritel suuna muutmiseks kaks kangima, vasak ja parem. Ma mäletan väga hästi tohutad ilm seal raske sõitsid meie põldudelt lõhkusid meie põllud kõik ära, et suured Stalinetsi, traktorid seal oli tõesti Ankaks kanna. No kas tõesti peaminister kujutab ette, et ühiskond on siis isereguleeruv isereguleeruv süsteem, vastupidi, me teame, mida keerulisemaks muutub. Seda rohkem on vaja nüansseerida kõiki olemasolevaid seadusi. Jumalukene ning ma loodan, et ta käib võib-olla Monikski vaata missugune kreeka seadusandlus, mis üle vahe, küllap lahkunud jäätmegi näitas talle, mis on Soonen lagi, et ta moodustab peaaegu terve raamatukogu. Juba see näitab seda, et loomulikult see nõuab tohutut regulatsiooni, seal on nii palju erinevaid huvisid, on, kui me kirjutame alla Euroopa Liiduga ühinemise leppele, kui suur on see vapustav kohutam järele, sooleb kõik need asjad viiega vastavasse meie seadusandlusega järelt meie seadusandluses ja kuidagi ta ütleb, väheneda ta saab ainult Messaa toota seadusi rohkem, kui on suutlikkus nende rakendamist. See, see on ju täiesti loogikavaheline lauses, on vastupidi. Me peame tõstmine just nimetamast suutlikkust. Sellest, mitte mitte seadmas. Selles sõltuvus seaduste vastuvõtmised ei ole suutelised, vaid me peame tõepoolest nii palju koolitama inimesi, kes oleksid suutlikkus seda keerulist seadusandlust rakendama, kontrollima, järelevalvet teostada. Lause põhjal lihtsalt me ei saaks Euroopa Liidu küll ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, kuidas vastutustundetult üle sõnas ja tolliseadus on. No jääme lootma, et ta võib-olla seda päris ikka ise ei ma arvangi, et siin on nagu tublits kripendid natuke vaeva näinud ja pannud siia ikka seda vahtu ikka märgatavalt rohkem kui seda sisu. Kuigi ma ei saa jällegi aru sellest, et miks seda nüüd oli vaja. Pööripäeva artikkel, pööripäeva Nujah, peaminister on jah, et inimesed saaksid jaanitule ääres lugeda. Võib-olla selleks, aga mina, mina. Ei, no aga sa võib-olla tahad, võib-olla, et me oleme liiga tõsiselt suhtunud sellesse äkitselt võib-olla see, et ma ei, ma ei tea. Jah, aga üks vist. Kokkuvõte selle kommentaari võiks olla see, et valimiskampaania on ammu lõppenud. Et nagu peaks, nagu. Järgnesid valija ei pea pettuma. Ma isaga sellest päris hästi aru, mis valija siia praegu puutub, valimised on nelja aasta pärast, võiks ju, nagu küsimus olla Eesti riigi kodanikest ja Eesti riigi inimestes, kes ei pea pettuma, mitte valijad, miks ta pöördub valijate poole ja kui ta pöördub valijate poole, siis ta pöördub enda valijate poole. Siis ta oleks võinud selle avaldada Res Publica ajalehes, aga mitte postiivne. Ja muidugi on, on oluline see, et. Kuigi valitsejad võivad öelda, et neid ei huvita küsitlused reiting siiski nüüd viimane, üks üks nendest küsitlustest näitas siiski, et, et iseenesest loomulik alati valitsejad, nende populaarsus, näitajad hakkavad langema pärast valima valitsema pääsemist, aga et see langustrend peaks kuidagi stabiliseeruma ja ma ikkagi kui mina kui, kui kui peaminister kutsub üles avalikkust mõistmisele, siis mina kutsuksin üles peaministrid ja valitsuskoalitsioon tõepoolest ennast kokku võtma ja selles mõttes pöörama näo rahva poole ja tõesti nende valijate pooleni, kes usaldasid neid nendele selle valitsemise, sest vastasel juhul nagu osa poliitikavaatlejad ennustavad me võime, siis ta ise ka valitsuskriisi ees juba sügisel, kui eelarve vastuvõtmiseks läheb ja kui selgub, et ütleme, see avalik sfäär, tema ootused ja vajadused finantseeringud vahendite suhtes on palju suuremad, kui, kui, kui tegelikult nendes lubadustes on, on välja pakkunud. Aa ja muide, üks kommentaar veel, mis mulle valmistas päris kohe lõbu on see, et peaminister kuulutab ette, et Euroopa fondide raha on just nüüd see lisahoob, mis asub, mille kasum Eesti heaolu jõuliselt tõstma. Minule tuli meelde üks meie populaarsemaid kirjanikke, Andrus Kivirähu kõige populaarsem raamat. Repres algab selle selle talupoisiga, kes oli mõisas sahvris roosilõhnalist seepi söönud koledasti. Mina tahan öelda, et nii ei lähe Euroopa liitu mittesõit. Poisina tasseebis seepi pugida, kõhu täis ja pärast kõht valutada. Kõik lõppude lõpuks sõltub ikkagi meist endist. Ja, ja niisuguseid illusioone üles kütta on minu meelest täpselt samuti kuidagi jälle puht propagandistlik. Minule jäi küll mulje, et pärast eilset, kui siis või peaminister kassalonikes õieti mitte salonikes, vaid portakarossase esines, et et see oli täpselt nii, nagu sa ütlesid. Rehepapid, et nüüd on kolm tilka jõhvikamahla antud ja nüüd oodatakse, kui Euroopa Liidu puuke hakkab. Täpselt niisugune tunne jäi mul sellest, et seda ka Euroopa liitu võetakse üsna noh, ütleme mitte tõsiselt ei saada aru ikkagi, sellest ei saada, kuhu me oleme liitumas ja millised on meie kohustus, et seal mitte meie asi ei ole võta kahe käega raha vastu vaid meie asi on ikkagi muutuda euroopalikuks riigiks, meil on vaja kõigepealt kooskõlla viia oma sotsiaalseadusandlus. Seda ju on ju käinud väga ettevaatlikult Euroopa Liidu esindajad meile meelde tuletada, samas aga, või nagu sellest ei tee väljagi, meil on planeeritud näiteks sotsiaaldialoogi seadus heal juhul detsembris, mis jääb ju selle riigieelarvekäsitluse nii-öelda varju, tegelikult on see märksa tähtsam ühiskonna seisukohalt. See on just see, et kui tema ütleb siin, et üle riigi oli eriti ühiskond, meil on alareguleeritud. Meil on teatud sfäärides absoluutselt reguleerimata ühiskond, melon, džungliühiskond meil on. Ma imestan ise ka, miks avalikkus ei tunne huvi ja ikkagi, mis on saanud Euroopa sellest sotsiaalhartast, millest miski mikspärast ainult mõned peatükid, sellest on Eestis nii-öelda ratifitseeritud. Aga harta tervikuna, kui ta ju kogu aeg hoitakse seda nii-öelda kõrval, sest ei taheta seda, seda seda esile tuua. Muidugi põhjus selles, et, et see nõuaks radikaalselt ikkagi ümbervaatamist nõuaks radikaalset, ideoloogilist suunama, saada see on see, mida kardetakse, see on see, miks kirjutada solidaarsus, vaid kirjutatakse konsensus, mis lõpuks miks kirjutada üksmeel, vaid kirjutatakse koos ja mis on ikkagi lõpuks, mis me teame, see on poliitiline mehhanism ja muud, mitte midagi. Nonii, õpetlik nii, aga me tahtsime natukene rääkida, rääkida ka sellest samast, millele sa siin juba vihjasid Annely, jääte mäest kelle nii-öelda saatust või kelle käitumist on toodud ka meie valitsusele eeskujuks, eelkõige internetis kus on käsitletud seda juhtumit, et näidatud, et meie valitsuse liikmetel pole niigi palju eetikat kui Hanneli Heather mäel, kes tagasi astus. Küll tahaksin maaga Rein, ka sina kirjutasid, Soome õppetunnid natukene mõtiskleda sellest teisest aspektist, mille ümber on nüüd Soomes läinud lahti väga elav diskussioon meie ajakirjandusse seal ja jõudnud, sest ka meie ajakirjanduses Soomet valgustavad need inimesed, kellel on teatud, ma ütleksin, ideoloogiline nihe ja kes teatud asjade puhul sulgevad silmad, kõrvad ja, ja peidavad pea liiva alla. Siis tegelikult on ikkagi soomes diskussioon tekkinud selle ümber, kuivõrd ikkagi jätte Mägi antud juhul oli mingi vandenõu ohver kuivõrd võib tema enda käitumist hukka mõista ja kuidas talle, nagu öeldakse, see asi ette lükati ja kuidas sellega tõmmati vesi peale ütleksin ma naispoliitikutele suurel määral? Jah, selles mõttes on see lugu väga õpetlik, sellepärast et ja noh, siin teed selles arutluses kaasa rääkida, sest et mina vallutan tõepoolest südant eesti naiste pärast ja nende võimaluste pärast osaleda Eesti poliitikas. Noh, lugesin alles äsja artiklit, et selle kohta, et jah, naised üldiselt on oodatud poliitikasse ärisse, absoluutselt mitte. Aga isegi kui nad poliitikasse lähevad, siis Need mängud, mis seal arenevad, toovad enamasti ütleks just nimelt naised nende poliitikate, näiteks selle poliitika tegemise ohvriteks mäletan mägi tõepoolest mart, minule tundub ka nüüd, kui ma olen jälginud soome telekanaleid, lugenud lehti, et siin on arenemas nüüd üks väga põhimõtteline põhimõtteline lugu, et jääte, mägi oli lihtsalt Siis vahend arvete klaarimiseks arvete klaarimiseks kahe suure võistleva erakonna Keskerakonna Sotsiaaldemokraatide vahel ja kaasa arvatud. Lugupidamist kaotamata siiski peab ütlema, et, et see oli ka Paavo lipponeni projekt, ma ütleksin niimoodi jutumärkides mis sellest läbi paistab, sest kes nüüd on saanud poliitSoome poliitikat, aga nende poliitik oli selles mõttes sünkrooned, nende valimised olid samal ajal kui Eestis ja ka valimisvõitlus oli samaaegne ja ma jälgi seda väga tähelepanelikult neid võtteid, mis seal valimisvõitluses kasutati ja see sattus tõepoolest Iraagi kriisiaega. Ja seal oli Paavo Lipponen kohtus president Bushiga ja noh, need raadiokuulaja, kes ei ole Sasast saanud lugeda või teadlikud seal lihtsalt selle protokolli, selle kohtumise protokolli kanti ette Soome vabariigi presidendile, nii nagu see loomulik on, tähendab ja nüüd sealt omakorda see imbus siis aga samal ajal sess alast, samal ajal see salastati, pange tähele, see on kõige tähtsam moment asja juures, et välisministeerium selles Alaskas kelle huvides, kelle nõudmisel ma kaldun arvama, et Ameerika Ühendriikide väga võimalik, et, et see on isegi veel kõrgem mänd. Aga kindlasti ka selles mõttes, et seal võis olla niisugune varjatud sümpaatia või varjatud nõusolek. Ameerika Ühendriikide Iraagi invasiooni aktsepteeritakse teatud mööndustega. Kuigi see oli vastuolus ÜRO nende viimaste no mitte põhimõtteliselt otsustega, aga ikkagi selle seisukohavõtuga, et ilma ÜRO mandaadiga ei minda Iraaki. Ja nüüd Soome, sattusin väga problemaatilise olukorda ja samal ajal see oli Hipponene valitsus. Ja vaat nüüd Opusi Hong kasutas seda loomulikult ära kritiseerimiseks, aga nüüd kasutati seda, seda dokumenti, aga dokument selle tilgutajaks, avalikkus oli presidendi nõunik, kes omakorda oli keskerakondliku taustaga. Nii et tõepoolest mul on kahju Hanneli jäätemmest. Ma pean seda nüüd puhtinimlikult ka ütlema, kes oli ilmselt selle vandenõu üks niisuguseid tegelasi ja naisterahvana. Me võiksime küsida siinkohal, et mis üldse põhjendab taolise keskustelu või, või, või, või vestluse salastamist salastamist, kelle eest opositsiooniliidri eest tähendab me siin näeme jälle sedasama soovi tegelikult, eks ju teha mingisugust poliitikat rahva selja taga. Sest noh, kui seal ei olnud midagi sellist selles vestluses, mis oli Soome huvidega vastuolus, siis milleks seda oli vaja suurima opositsioonipartei liidri eest varjata, vabandage väga. Miks ei kutsunud sedasama presidendi Tarja Halonen, Anneli jääter mäge enda juurde ja informeerinud teda selle vestluse käigus, ehk siis küsimus on ju selles, miks Anneli jäetel mägi tõi selle dokumendi välja. Ta tõi just sellepärast, et Soome rahva selja taga üritati teha mingisugust kokkulepet. Ja selle kokkuleppe tegemise taga oli Paavo Lipponen, kes on nagu öeldakse tänaseks päevaks Soomes võtnud täpselt sama positsiooni sisse nagu Urho Kekkonen, eks ju. Ja kes olid sügavalt solvunud, kui kujutage ette, ta jäeti peaministrikohast ilma, teda sunniti mingiks parlamendi esimeheks hakkama. Tähendab, mina näen siin seda intriigi ja see, et nüüd Annely jääte, Mägi jäeti naisena ja poliitikuna üksi. Vot see on selle asja juures kõige kurvem ja minu jaoks on see ikkagi Soome demokraatiale ikkagi plekk, mitte Soome demokraatia võit, nagu mõned parempoolsed, Soome poliitikud, ajakirjanikud üritavad väita. Ja just nimelt muidugi mööndusega, et avalduse riista presidendile, kes on ka naissoost üks. Marta osutub õieti, kui nüüd vaadata neid kommentaare, siis kõige kuidagi masendavam oli selle asjaolu, see Keskerakond ise jättis ta ju nii-öelda nagu lambuke seda ohvriks ja kiiresti nagu mätsid nüüd ära ja ajab oma nüüd mees poliitikuid kiiresti uuesti siis no selleks tuleb tunda Soome Keskerakonna siseelu ja me teame, et seal on mitu leeri ja näiteks Esko Aho on ju kogu aeg olnud, Anneli, jääte mäe vastuses Taneli jäetamegi võttis talt populaarsuse pärast seda Eha Esko Aho presidendivalimistel. Aga nüüd üks mõõde lisaks sellele naismõõtmele on muidugi Eesti poliitika õpetlikku seisukohalt ka see, et see skandaal paisus nüüd selle salastatud dokumendi ümber. Aga küsime nüüd, kolleegid, mida meie teame Eesti ikkagi Eesti seisukohavõtust? Iraagi kriisi ajal, mis äkitselt meie selja taga otsustati, selgus, et me oleme juba koalitsioonis ameeriklastega lennukitäis poiss ja me oleme sõjas. Nüüd oleme sõjas. Ja nüüd me oleme osalised sõjas ja neil võib juba hommepäev tulla. Esimene teade Eesti noormehe hukkumisega Iraagis ja see ei ole mingisugune jaekarmas. Nõudis võib ju väita, et see on täiesti ohutu koht, no vabandage. Allas mingis bensujaamas miks ei küsita, kus siis nyyd meie avalikkus on, kus on meie ajakirjandus, küsib, mis, mis meiega juhtunud on, et me ei tea midagi oma Iraagi poliitik. Me ei ole veel, muide ei, NATO liikmed ei tule eile. Meile ei paljastata näiteks NATO läbirääkimisi Venemaaga, kuna Venemaa on öelnud, et tema ei taha, et need riigid olgu veel NATOsse, oleks selle diskussiooni juures, tähendab, NATO peab mingisuguseid salajasi läbirääkimisi Venemaaga meid kõrvale tõrjudes. Aga samal ajal küllalt hea olemine kahurilihaks Iraagis. Jah, mina ka arvasin, et noh, äärmisel juhul läheb jälle paar koera seal midagi nuusutama, aga, aga see oli mulle suur-suur, üllatus, see oli arvestatav üksus Eesti kohta ja ikka nii tõsisesse koldesse ja, ja ärme unustame, et siit siit teeb ju ka Iraagi pool oma oma järelduse, Seegee, kes praegu kuskil Jah, kui me siin räägime terrorismioht, siis nüüd meil on tekkinud esimene reaalne võimalus sattuda selle terrorismi ohvriks. Sest pärast seda, kui Eesti üksus on seal, siis vabandage väga, on täiesti ühemõtteline signaal islamiterroriorganisatsioonidele või kuidas me neid ka nimetaks, nii et neid ei ole enam mingit kahtlust selles osas, et me oleme Ameerika Ühendriikide liitlane. Siis kes meid selleks teinud on, missuguseid, missuguseid konsensus, huvitav meie presidendi koosmeeles üksmeeles ja presidendiks? Ta on küsitud või ei ole rahuaja kaitse seaduses seda küll ette ei näe, meil võib saata igale poole keda tahes. Aga ma tahtsin veel selle naistagasi tulla, et mis siin Eestile oleks, huvitav mind, mind huvitab, noh, mina ise mõtlen, et millal on see päev, kus näiteks võime kujutleda distis mais peaminister, meil on nüüd riigikogu esimees, on Ene Ergma saanud esmakordselt, aga me näeme juba tegelikult missugused hoiakud on ka selles suhtes kujunenud. Tegemist on süvateadlasega või võtame tagasi lugu, mis oli Siiri Oviiri ümber. Mis omal ajal, kui Siiri Oviir oli presidendikandidaadiks, noh, kui palju piinlikkust ja ja, ja otsinud kurba meelt sellega valitsus, mis, millega ta ümbritsetud. Eesti tähendab, mina tahaks, mul on võib-olla isegi lihtsam rääkida, Eesti elu on näidanud ühte asja, nüüd mina olen kaugel naisõiguslaste kaitsmises, sessioon hoopis teine liikumisaga, kui on väärikas, kui võimeline naispoliitik, siis on tavaks selline, et neil lastakse lennata lennata küll, aga nagu Jaan Tätte laulus mitte eriti. Ainult Marju Lauristini puhul on tehtud erandid, aga tema oli siis noh, rahvarinde ema ja, ja nii edasi, aga ka ka tema sai väga kõvasti kõrvetada. Kõige ebapopulaarsem on ministri postil, kuhu siis tavaliselt pannakse niuksed sotsiaalminister ja rääkimata Siiri Oviiriga, kes, kes. Marju Lauristinil ja ma tuletan, ma olin siis parlamendis ja ma tean ja see oli üks, üks üks mustemaid hetki minule poliitikuna. Kuidas koalitsiooni tagatuba seal juhtimise sotsiaalfondi rahadest, mis tegelikult Marju Lauristin tegi siis selle järsu pöörde, tal oli täiesti kõrini, ta lahkus, kuid kuna tema tagaselja taga salaja, et sotsiaalfondi rahasid pööritati nii-öelda tagakambri poiste otsusega ja tegelikult tõmmati ka tald lihtsalt tool ära alt mingil hetkel, sest arenesid mingid omad mängud, mida Marju Lauristin tookord ei, ei olnud. Siis noh, sinul on raske nimetada mõnda nime, mina näiteks Andra Veidemanni, kes, kes tõesti paistis silma tahte, tal oli ideid ja plaane, aga, aga tema lend osutus käike natuke, mõni sentimeeter kõrgemaks, kui see mete eriti kõrgelt tabatud ja mitmega. Jah, saab eraina saabuva pilada, Ergma saab pilada, meil saab naine poliitikas olla ainult teatud piirini siis hakatakse teda nagu öeldakse, tagasigi tuletaks kohe meelde, et sa oled naine ja mõtleme, mida räägitud kõik Kristiina Ojulandi kohta. Mina, mina ei ole nüüd mingisugune tema fänn, vabandage väga, ma olen üsna kriitiline olnud. Aga see, kuidas teda on käsitletud ajakirjanduses no tule jumal appi, seda ei, ei tohiks olla ühel tavalisel naisterahvale, rääkimata. Tema suutlikkust ja, ja selles mõttes sõnu tõepoolest ta väärib austust selle kohta vastu pidanud nendele noh, väga väga lamedatele rünnakutele ja nagu sa ütlesid, Ene Ergma kohta on ju täiesti samasugune kampaania juba käivitatud seoses selle autoga, me oleme ka siin olnud kriitilised selles suhtes kuidas Res Publica üritas Ene Ergma kulul mängida jälle mingit erilist eetilist tyhi välja, et näidata, et riigikogu esimees ei tahagi endale mingit esindusautod ja nii edasi ja nii edasi, kusjuures see oli täiesti mõttetu käik, jälle on selge, et noh, riigil on mingid sümbolid ja peab ka riigikogu seal olema ikkagi turvaline sõiduvahend, eks ju. Aga nüüd näeme, kuidas tasapisi hakatakse juba ironiseerima sellel teemal, et näed, Dale'i külvanud, ta ei tea, mis on see auto, mis seal teine, eks ju, nagu see oleks meie ühiskonnas põhiline inimese väärtuse hinnang, milline oli mul autot, on kuidagi hästi autot tunneb, eks ju, umbes et kui kiiresti sõidab, eks. Mulle meenub lihtsalt ühe minu hea kolleegi. Meie ühise kolleegi ja Martka siis Maimu Bergi üks mõttevahetus temaga oli ka, tema on olnud arvamusliidrina ei arva, jaan avalikku arvana väga aktiivselt Eesti poliitikas tegev ja, ja mitmed erakonnad on teda püüdnud ka tõepoolest tõsta siis juba niisugustesse kõrgustesse, kus rääkida võiks rääkida poliitilisest vastutusest ja isegi miks mitte ministri positsioonist ja nii edasi, sest Paul-Eerik Rummo on ometigi, et miks ei võiks ka veel üks literaat või kirjanik olla, aga Maimu Berg unist tunnistanud seda, et ta nagu sa ütlesid ta, tal on see mitte nimelt hirm, aga ta tajub juba ette, et kuskil poolel teel on püssid valmis, PZU lastakse maha nagu part, siis pole veel lendu tõusta, taanduti tähendab see, see, see mure ja see, see on küll tõsi, seda võib märgata. Aga mis puutub nüüd selle Soome-Eesti võrdlusesse, siis ikkagi noh, seda ma oma tagasihoidlikus kommentaaris tahtsin rõhutada, et et ikkagi igaüks, kes poliitikasse läheb. Eesti poliitikud, olgu Soome poliitikud, teid, erakonnad, koalitsioon, opositsioon peab teadma seda, et nende ainus kapital on usaldus. Ja see on niimoodi, et kui seekord läheb, siis hakkab minema ja sealt on väga raske seda kuidagi viis uuesti tagasi võita ja nii et nii, nii ta on. Jah, ega me vist ära mingit suuremat teemat ei jõuagi, rohkem ettevõte kaks nappi minutit on saate lõpuni. Pealegi lähenevat jaanipäeva paari sõnaga meeles pidada, mida soovida siis Eesti rahvale, mida talle meelde tuletada, mida südamele panna jaaniõhtuks ilm aitabki kindlasti on sellele kaasa, sellest mingit erilist orgiat ei tuled, istuvad vihmased ja kõrvetavad oma oma oma oma vorstikest kamina, lõkke, jääd siin tuligi, praegu põleb nagu, nagu oleks mitte kevaditi suve pööripäev sügise pööripäev, aga võib-olla me ikkagi nii palju ütleksime neile jaanipäeva veetlejatele, et olge öeldakse mõistlikud, selle kangema kraami tarvitamise jõudke ilusti koju elatena, ärge jumala pärast istuge rooli taha, aga ärge minge purjuspäi ujuma elama, pealegi nii külvama. Sest iga inimene Eestis on, on kulla hinda väärt iga inimene, iga inimene ja kas ta on valija või ei ole valija. Kirjeldab peaminister ilusat jaanipäeva. Ilusat jaanipäeva. Aitäh Teet Kallas, Rein Veidemann, saatejuht Mart Ummelas ja nädala pärast on meil jälle rahvateenrite saade, aga siis juba Aarne Rannamäe juhtimisel kuulmiseni.