Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port tšehhi prantsuse kirjanik Milan Kun. Teeraja jooks oli inimese nägu, liigi seerianumber, juhuslikke kordumatu tunnusjoonte kombinatsioon, mis ei peegelda ning ega iseloomu ega ka seda maagilist endaks olemist. Roomlane Marcus Tullius Cicero aga ei jaga seda arvamust, sest tema jaoks oli inimese nägu tema vaimupildiks, mida siis silmad tõlgendavad kahe suure kultuuriloolise krediidiga isiku vasturääkivad positsioonid inimesena tähenduslikkuse suhtes ei saa samaaegselt jutt tõesed olla. Järelikult vajame täiendavat informatsiooni joondumaks ühe või teise vaatenurga taha. Otsusel võivad olla väga tõsised tagajärjed, sest kui kondeira järgi nägu tehniline märgis ja inimene võib selle varjus elada oma anonüümset sisemaailma koos igasugustes saladustega. Sist arusaama järgi peaks meelte sügavuse saladused peegelduma inimese näos ja hinged on alasti, vähemalt neile, kes oskavad nägusid lugeda nägude lugemisega. Meetodit tuntakse füsionoomiana ja viimati oli see populaarne umbes sajand. Jah, enamgi tagasi, mängides toona isegi inimeste saatustega. Nendeks otsustas laeva kapten Robert Fitz. Roy võtab pikale reisile kaasa noore tundmatu seltsilise otsustades tema nina kuju järgi. Ninavorm olevat kajastanud nii iseloomusügavust kui intellektuaalsest, aga ka riske. Et noorhärra Ta ei pea pikka reisi vastu. Viimane kostnud enda kaitseks, et nina valetavat laev, mida kapten Fitz Roy juhtist kandis nime päästeedi laev piigel ja reisilise nimi oli Charles Darwin kes oleks siis nina tõttu jäänud ilma võimalusest näha looduses märke, mis viisita mõttele liikide tekkest. Tuntud ka kui evolutsiooniteooria. Füsionoomia kadus eelmise sajandi alguses moest ja muutus tasapisi naeru vääristatavaks kuigi midagi inimese näod ju meile tähendavad. Kusjuures suhted võivad endiselt olla sama dramaatiliselt kui Darwini juhtumis. Näiteks kui. Nägu lihtsalt ei meeldi. Või siis meeldib nii palju, et inimesega luuakse pere. Samuti loetakse näost lahkust, usaldusväärsust ja kurjust, mõjutades siis inimestevahelist suhtlust teatud mõttes füsionoomia, kultuuripärandi, ka teaduse ja pseudoteaduse piirimaal edasi hõõgunud võib-olla oodates paremaid aegu, kuni valmib piisav tehnoloogiline platvorm teema jätku arendamiseks. Ilmselt on nüüd see aeg kätte saabunud sest Iisraelist tapirmafeissepson väidab, et nemad suudavad uue tehnoloogia abil eristada inimesena tunnuseid, mida silmaga ei märka. Ning nende tunnuste alusel olevat võimalik öelda, kas tegemist on hea pokkerimängija, valgekraest, suli või näiteks Pidofiiliga. Võimalik. Kesiku kirjelduste kategooriad ei piirdu ainult nimetatutega, aga need toovad esile esimese suure probleemi juhul, kui väidetav metoodika on vettpidav. Sest kurjategija kohta on ju vanglas ja kõigi jaoks oleks parem, et ta istub kinnimajas enne, kui jõuab kellelegi halba teha. Praegu kehtib süütuse presumptsioon ja näo järgi. Tellitakse inimesi seni vaid diktatuuririikides. Teistseptšeni loojad kinnitavad, et nad ei kavatse isikut iseloomustavaid klassifikaatori mitte kunagi avalikkusele tutvustada küll aga olevat neil juba sõlmitud leping terrorismivastaste julgeolekuorganisatsioonidega. Nende metoodiline väide rajaneb eeldusele, et inimeste isikuomadused on pärit. Tahavad ja seega fikseeritud geenides erinevad isikuomadustega seotud geenid reedavad end omakorda nägu moodustavates kudedes mille tunnuseid siis firma oskavad eristada. Näiteks analüüsisid nad pokkeriturniiri osavõtjate pilte ning helistasid Viiekümnest turniirile registreerunud nost enne mängude algust neljani. Melise finaali mängijate gruppi. Kaks neist jõudsidki finaali. Loodetavasti Annel siiski rohkem tõendeid, tõsisemaid teoreetilisi argumente kui pokkeriturniir ja vastuoluline pärilikkuse idee. Võib-olla kasutavad nad neid näiteid vaid hämamaks, konkurente ja avalikkust ning teisse pson ongi avastanud midagi põhimõtteliselt uut. Aga igal juhul võiks nad avalikustada omaenda nägude analüüsi tulemused välistamaks. Et tegemist ei ole lihtsameelsete luiskajatega.