Tere päevast, te kuulete peresaadet, mina olen saatejuht Kerttu Soans. Täna räägime armastusest, selle tikkimisest ja kasvamisest või ka tekkimisest ja hääbamisest. Ma pakun teile kuulata intervjuud kahe keskealise inimesega. Urve ja ossiga, kes leidsid teineteise internetis, pidasid kauakestvat kirjavahetust ja on tänaseks juba õnnelikus abielus. Õnnepüüdja rubriigis pakub hiina teetseremooniate läbi viia teemeister Vahur kell võimalusi, kuidas ületada paarisuhtes tekkinud jahedust, peresisest rutiini, kuidas tunda rõõmu tänamisest ja püüda taas jõuda sooja kallistuseni. Saates on ka intervjuu selle aasta kõige peresõbralikuma firma Krediidipanga juhatuse esimehe Andrus Kluge ja tiitli ühe otsustaja ajakirja pere ja kodu peatoimetaja Tiia Kõnnusaarega. Nüüd aga intervjuu Urve ja Ozzy korjulaga. Urve on minu hea tuttav, seetõttu ma ka teadsin kindla peale välja minna selle inimese valikul, kes võiks rääkida õnneliku armastuse algusest interneti kaudu. Urve on eestlanna ja osjon soomlane, nüüd nad elavad juba mõlemad mõnda aega Soomes. Aga meie muidugi viime selle intervjuu läbi eesti keeles ja kui tekibki mõningaid tõrkeid ossi puhul, siis Urve aitab. Tegemist on keskealiste inimestega. Üks on ajakirjanik ja teine on hambaarst. Aga kõigepealt tuletage meelde neid aegu, millal see kõik algas ja kuidas meeldis. Juhtus jah, selline tore lugu, et me kohtusime pärast pikaajalist kirjavahetust interneti teel aga kõigepealt me kohtusime siis internetis. Räägid Ozzy, sina ehk no palun vabandust, ma ei räägi eesti keelt. Puusisvumiksi. Siit, et feno r. Ütleme kõik siin, et hirmud uksele internetti. Neli aastat tagasi oli Finnair'i lennufirmal oma selline sünnipäeva puhul sooduspakkumine Kopenhaagenisse ostisossigi siis kahe inimese lennupileti. Aga ta ei teadnud, kellega ta sinna lendab. Keegi tuttavatest ei saanud tulla kaasa ja siis ta otsustas panna kuulutuse internetti. Aga olgu öeldud kuulajale sel ajal siiski ei olnud kumbki üksik inimene mõlemal teil olid siis sel ajal veel abikaasat vähemalt formaalselt. Jah, seda küll ja ega me ei otsinud ka mingit tutvust. Aga seda ja seda osi kuulutust nägin mina tegelikult pool aastat hiljem. Sest et Eesti tutvumisteenistuse internetileheküljel oli selline kuulutus pikka aega üleval ja silma sattusin seda lugema enne järgmise aasta jaanipäeva. Ja mõtlesin, et no küll on soome mehed ikka imelikud, arvavad, et eesti naised tulevad kohe jooksuga reisile, sest et kuulutus oligi nii, et tal on kaks piletit Kopenhaagenisse. Tahate kaasa tulla? Mina vastasin selle peale, et ma ei tunne sind, ma ei saa kuhugi tulla. Ja ma, ega ma sellele vastusele enam vastust ei oodanud, aga see tuli. No palju üldse tuli, ostsid eile selle kutse peale vastuseid ja, ja kas te vastasite teistele ja mida mõtlesite, kui pool aastat hiljem üks eesti naine kirjutas niisuguse lipsaka vastuse? Tähendab, see oli nii, et sügisel pani ossi selle kuulutuse ja see oli veebruarikuus. Helmi kuus oli see reis ja keegi ei vastanud õigeaegselt. Mina vastasin ka kolm kuud hiljem, sest minule oli see sõna helmiku täiesti võõras. Ma mõtlesin, et see on kusagil eelolev kuu. Nii et reisija tegelikult siis ära Jah, seda reisidir meil koos ei olnud. Jõudnud niukseid ostikeses üksinda. Aga Urve, ma mäletan, et sina internetis siiski surfasid päris ägedast ja ja uurisid võib-olla ka ajakirjanduslikust huvist neid inimesi interneti vahendusel, siis muidugi, kes internetis kuulutusi välja panid, nii et sul oli seal mõnigi kogemus enne ussid. Jah, oli küll, tähendab, mind huvitas professionaalsest huvist juba see, mida inimesed internetis kirjutavad, mida nad sealt otsivad, just tutvumisteenistused, keda sealt otsitakse ja missugused inimesed ennast seal reklaamivad. Kõik on ju väga positiivselt ennast iseloomustanud ja see on loomulik, inimene püüab endast paremat muljet jätta. Ja mind huvitas ka, mida kirjutavad naised. Siis ma avasin ühe-mehe-nimelise postkasti endale. Ja vastasin sellelt aadressilt ühele naisterahvale, kes elas Tallina lähedal. Vastus tuli temalt väga kiiresti ja ta tahtis kohe kokku saada ja tuttavaks saada. Mina ikka püüdsin temaga kirjavahetust pidada ja ütlesin, et ma ei ela üldse Tallinna lähedal, ma olen Lõuna-Eestist. Järgmine kiri oli kohe vastus jälle, et ei, tema tuleb kasvõi Lõuna-Eestisse mulle külla, temal vend ka, elab Lõuna-Eestis. Mul tekkis hirm selliste inimeste ees ja ja ma igaks juhuks rohkem talle ei vastanud. Et see oli selline huvist lihtsalt. Mul tekkis hirm selliste tutvuste ees ja tegelikult, ega kui ma ussile vastas selle enda arvates isegi natuke nipsake vastuse saatsin siis ma ei oodanud ka sealt mingit vastust ja kui vastust tuli ja just ennast tutvustav. Ning see selgitab, et see reis juba oleks olnud. Seda ei olnud. Et jäi ära nüüd minu jaoks nagunii. Aga et tulevikus me võime uuesti selle ette võtta, siis see mind natuke hämmastas veerand, üksjagu luht luhtunud ja nüüd lähme uuesti ja et mida need mehed ikkagi nii endastmõistetavaks peavad ja natukene niimoodi teineteise kallal nokkides või algaski see meie kirjavahetus? Aga Urve, see näide, mis sa tõid selle niisuguse inimeste uurimismeetodina, eks ole, sabasid mehe nimelise postkasti ja, ja kirjutasid naisega ületamata küll piire, andmata talle lootusi. Ka see on selles mõttes hea näide, et internetis on kõik, seal on nii tõde kui, kui vale, eks ole olemas ja, ja inimesed, kes seal tundide ja päevade viisi otsivad, endale kaaslast, ei tarvitse seda leida. Ja Urve ikkagi meenutad võib-olla et ossi ei olnud sul selles mõttes esimene. Et sa said ka päris reaalselt kokku ühe teise oma kirjasõbraga ja muidugi võiks ka öelda seda selgituseks, et vaatamata sellele, et te olite mõlemad abielus oli võib-olla teie hinges siiski mõni koht pisut tühi. Te soovisite endale siis sõpra otsida, sest muidu ju ei tule eriti selle peale, kui on niisugune turteltuvi kooselu. Jah, elus paraku juhtub nii sageli, et inimesed elavad küll kõrvuti, aga mitte koos. Ja hingeliselt just jääb midagi vajaka. Ma sain ühe inimesega ühe meesterahvaga küll varem ka meediakanali kaudu või ajalehekuulutuse kaudu kokku. Ka see oli tõesti selline tutvumisteenistuse leheküljelt leitud aadress ja telefoninumber. Me kokkusaamisel selguski väga palju sellist, mida kuulutusse ei mahu. Inimese väärtushinnangud, mis, mis paraku ei sobi kõigil ei lähe kokku teise inimesega ja ja meie maailmad olid niivõrd erinevad arusaamad elust. Et esimene kokkusaamine jäi ka viimaseks, et ei tahtnud ka üldse mõelda rohkemale suhtlemisele. Kuigi selles kuulutuses olid siis nagu ma aru saan, hoopis teised omadused kilbile tõstetud. Aga kuidas need nüüd, kui te mõtlete sellele, kuidas teie ennast teineteisele nii-öelda tutvustasid välja, reklaamisid tööd, nii nagu ussi enda kohta kirjutas Urve sina ossile, et kui te kohtusite, kas siis pilt oli kuidagi ettekujutusega kooskõlas või olid lõhed väga suured? Kumb on, kumb on siin välis, välisvabastas sidemete huvitalin, sinu nulu, vangid. Me vahetasime vahepeal jah, fotosid ja interneti teel. Osi ütleb, et minu pilt vastas sellele tema ettekujutusele, mis olid kirjade põhjal tekkinud. Aga noh, selline hingemaailm ja, ja noh, inimene seestpoolt Küllap küllap vastu siin ilmselt see on arusaadav. Tegelikult ma ise pean ütlema, et minu jaoks oli ju asi täiesti võõras kirjasõber ja me olime kirjavahetuses üheksa kuud, enne kui me üldse kokku saime. Võõrale inimesele oli väga hea kirjutada. Me üritasime tabada külla koopukesest tsüklon Neliguurtasitel olin Tallinnasse Murrsolidson mobiili Mululise mumerov. Usgotontruita asi ütlebki, et me üritasime küll kokku saada, vaata sellel esimesel aastal, kui me kirjavahetust alustasime. Selle suve lõpul, tema oli Tallinnas ja tal oli ka minu mobiiltelefoni number, aga ta ei julgenud mulle helistada. Ja minul oli kauss osi number ja mina ei helistanud, ma teadsin, et ta on Tallinnas, ma pelgasin seda kokkusaamist siis, kui me saime kokku, see oli siis üheksa kuud, olime kirjavahetuses olnud, me olime kirjutanud kõigest, võõral inimesel oli nii hea kirjutada avameelselt midagi varjamata hingelt ära. Siis me tundusime, me olime küll nii tuttavad omavahel kokku saades, et me ei kartnud enam kokku saada. Niimoodi, aga samas sellel kokkusaamisel oli selline tunne, et meil ei ole millestki enam rääkida, me oleme kõik ära kirjutanud ikkagi ta oli ju esimest korda mul teisel pool lauda, Me saime kohvikus kokku. Ja ühtäkki ma tundsin, et ma ei oska temaga midagi rääkida, kuigi ta on nii hea. Irunesid internet on olemusse Josmos, Elete Moparibuursena ta haigasem ja läide tükki lähedeldunuda kirjekühkisijanud näitke laudas. Osi ütleb jah, et et küll on hea, et internet on olemas. Et kui me oleksime paarsada aastat varem niimoodi tuttavaks saanud ja kirjavahetuse teel tutvunud kui oli kasutusele kirjatuvid, siis me ei oleks praegusele abielustaadiumisse küll jõudnud, veel tuleks võib-olla veel kohtunudki, võib-olla jah, oleks veel kohtuminegi olemata. Sellepärast, et teie, teie arvumine ju üpris kiiresti leidis aset. Kas oskate meenutada seda? Tegelikult päris alguses, kui need kokku saime siis ma, mina võtsin, ostsid küll, kui lihtsalt head kirjasõpra ja kellega ma nüüd olen näost näkku kohtunud ja ma usun, et ossil oli samamoodi. Hakkasime kohtuma peaaegu iga kuu, sa käisid jah, iga igal kuul käisid. Ja Tallinnas. Aga miks ometi? Miks sa tulid Tallinna iga kuu? Jah, see on huvitav, et nagu ossigi ütlesid, et. Meil oli väga palju, siiski kui me vestleme, hakkasime lõpuks ühiseid teemasid ja ühiseid huvisid. Ja vahel me alustasime täiesti ootamatult ühe ühele, samal ajal hakkasime rääkima ja samal teemal. Ja me oleme hiljem ka leidnud, et me oleme väga sageli ühel lainel. Väga palju oleme ühel lainel ja eriti, mis mulle teeb rõõmu, meil on ühesugune selline huumoritaju ja see väga palju lähendanud. Nüüdseks olete teie abielus, te olete abielus juba kui kaua? Sügisest saadik? Pool aastat üüriks kukrut. Praegu selline tore kokkusattumus meenutada oma üheksa kuud kestnud kirjavahetuse järel esimest kohtumist ja nüüd üheksa kuud olete juba abielus olnud. Kuulaja pani tähele, et ma alguses ütlesin, et teil olid enne perekonnad ka, kas lahkuminek oli siis põhjustatud teie omavahelisest suhtest või oleks see nagunii juhtunud või kiirendasse suhe eelmise perekonna purunemist, kuidas seda tagasi vaadata? Mitte midagi ei saa tulla asemele, kui ei ole tühja kohta. Nagu enne oli, jutuks, et hingeliselt jäi kusagil midagi vajaka. Tegelikult oli meil mõlemal see tühi koht oma pereelus olemas. See võib olla way, kiirendas nüüd seda ametlikku lõpp, nagunii see oleks lõppenud või siis oleks jäänud lihtsalt edasi mindumine. Seni on küll kõik väga rahulikult läinud ja enam enam ei tule ilmselt mingeid üllatusi ka ei ole sellist vihavaenu ega eelmiste abikaasadega. Me käime läbi niimoodi vajadusel kui sõpradega tuttavad inimesed ju ikkagi. Kas asi võib öelda sama enda kohta? Kas teil on meeles see, kui te avaldasite armastust teineteisele? Mina mäletan, et ussil on väga palju hobisid ja, ja tegevusi ja ta on ka näiteks skaut maasta tallu. Tegeleme nende skautidega ja oli nad skaudilaagris. See oli siis pärast seda meie kokkusaamise suve lõpul ja muidu me pidasime kirjavahetust ja algul niimoodi kord nädalas või niimoodi vahetasime kirju, siis meil hakkas see kirjavahetus tihedamaks. Lõpuks kirjutasime päev ja mitu korda päevas, aga kui ta läks skaudilaagrisse, siis ta ei saanud mulle ju interneti teel kirjutada, metsas ei olnud internetti. Saatis mulle taskutelefoni pealt sõnumeid ja lahti tulnud mulle ikka sõnumit mitu tundi siis mina juhatasin vastu juba küsimusi, et mis juhtunud on ja siis ma mõtlesin, et mis sinuga lahti on ikkagi paras inimene ja sõber küll, aga miks ma niimoodi mures olen? Ja ühesõnaga siis ma hakkasin mõtlema, et mul on ilmselt tekkinud mingid erilised tunded ja ja mida, mida aega edasi, seda rohkem suuremaks aktsiis, igatsus ta järele ja ja niimoodi ise kasvas lihtsalt selleks armastuseks välja. Kuidas sinul oli? Ja kuigi meil kire teel saime nagu teine juba suures osas tuttavaks, siis harrastuste kaudu. Me muutusime lähemaks veel üks suurharrastuse meeldivuse reisimine. Me oleme, võiks öelda, et puuda soola koos ära söönud. Me oleme käinud väga ekstreemsetel reisidel ja sellistes erandolukordades õpid inimest veel paremini tundma. Jah, aga armastusavaldus romantiline pool. No siis Pakist rääkima sellest, kuidas sa mulle selle kihlasõrmuse andsid. Pimedal õhtul. Osi kutsus mind välja, et lähme jalutame sinna loodusesse natuke seal me olime ühes ühel väljasõidul. Lähme natuke jalutama läksime, see oli pime, selline lehtlas. Seal oli lehtla majake, läksime sinna sisse, tuld seal muidugi ei olnud, täielik kottpimedus. Ja siis Ozzy andis mulle pisikese äsja pihku ja siis ma tundsin sõrmusega. Natuke kõhe oli, eks ma olin seda salaja igatsenud ja lootnud, aga ja siis ma küsisin igasugused, ega sai nüüd seda mingist kogusest tundes teede ostitati. Ei, ma ikka tahaksin naiseks. Ega me muidu ei hakanudki teineteisele armastust avaldama. Aga nüüd, nüüd te ütlesite tihti. Jaa, Londonis olles, Me sattusime kaadenis nägema, kui üks kunstnik tegi käsitsi väga kenasid kalligraafilisi kaarte ja seal oli üks tore sõnumit. Ära unusta oma kaasale ütlemata, kui kallis ta sulle on ja ütlesime iga päev see maksa sulle midagi, aga see teeb teisele rõõmu. Ja nüüd me püüame seda meeles pidada, vilu miilitsa küsinud ja see on hästi meeles olnud. Kui te nüüd teineteist iseloomustate, siis millised on, no ütleme nii, et need viis omadussõna, mida siis teise kohta kõigepealt öelda. No viisep läheks asi puhul, aga ma püüan kõigepealt, mis minu silmis mehe jaoks eriti oluline on see otsustusvõime. Naise jaoks on veel oluline, et mees on hell, Josion hell ja hoolitseb ta sõnapidaja. Tema peale võib alati kindel olla, ta on tasakaalukas, minu impulsiivsus suudab tema veel maha rahustada. Huumorimeelne, rõõmsameelne. Kas ei ole midagi, mis võiks olla teisiti? Ma arvan, et me keskiias olema juba sellise kogemuse saanud, et et ei ole vaja muuta inimest ega püüda muuta ja ma ei otsi midagi, mis olek peaks teisiti olema. Ja seni ei ole ma ka tegelikult märganud midagi, mis peaks teisiti olema. Ja osi, millised on teie omadussõnad oma abikaasa kohta? Realist kohusetundlik, otsekohene, huumorimeelne ja agar. Kolis Viaga. Südamlik jahil Obin himulgeb. Vapper. Kui vanat ärata. Mina sain sellise 50 50 kaariks. Teil on pikk elu selja taga, enne kui te teineteist kohtasite. Kui te nüüd vaatate oma elatud elule ja läbitud armastustele tagasi, siis mis sellises eas teeb armastuse teistsuguseks? Sügavus ehk tunne, kui niisuguse armastustunne on alati õnnestav nii noorest peast kui vanemas eas. Aga kui noorest peast on elus nii palju veel ees, nii palju on vaja teha ennast tõestada. Ja siis on see armastus ja abielu ja kõik see nagu juurde kuulub siis nüüd ma tunnen, et Ma olen juba midagi ära teinud, lapsed suureks kasvatanud. Ma saan oma mehe jaoks olla ja tema heaks midagi teha. Senine teineteisthoidev selline tunne on sügavam tunne. Ja ma olen õnnelik siis, kui temal õnnelik noorest peast ma tundsin, et ma pean olema lihtsalt ise õnnelik. Nüüd ma olen õnnelik siis, kui teine on õnnelik. Jah, mõnel inimesel läheb nyyd mõnel perekonnal, et saavad seda kesk ja armastust nautida, needsamad, kes kunagi alustasid. Kui on lapsed suureks kasvanud, siis vahel ikka läheb ka niimoodi, et et needsamad, kes kunagi need lapsed valmistasid, võivad hiljem taasleidmist nautida. Aga ma just selle pika sissejuhatusega järgmisele küsimusele teengi ettevalmistus selleks, et teada saada, et kas möödaniku sai ka palju vigu tehtud ja kas tunnete, et võib-olla lõhki läinud eelmine suhe oli teie lühinägelikkust ja valest käitumisest tingitud või tõesti, ikkagi on nii, et on inimesed, kes on teineteise jaoks loodud, on inimesed, kes on teineteise jaoks loodud mõnda aega ja on inimesed, kes teineteise jaoks loodud juba keskjas. Et kuidas seda lahti mõtestada. Jah, no vigadest õpitakse, vigu teeb iga inimene. Aga kõik jah, ei ole minu meelest siiski teineteisele alati määratud. Nooruses on teised kriteeriumid, mille järgi paariline leitakse, siis pigistatakse mõne asja puhul silmad kinni, võib-olla lootuses, et õnnestub kooselu ajal teist muuta oma käe järgi voolida. See on tühi lootus. Ennast tundes ma tean, et mind ei õnnestunud kellelgi muuta ega, ega minul ei õnnestunud kellelegi kedagi muuta. Aga ega ma sellepärast ei oska midagi teistmoodi teinud, kui ma nüüd elasin nii, nagu ma elasin ja ma arvan, et kui me oleksime, aga nüüd on küll vahel kahju, et me ossiga pole, varem ei kohtunud. Aga samas, kui me oleksime varem kohtunud, siis ei oleks sellest sellist suhet kindlasti välja kujunenud. Poleks olnud selles staadiumis veel, et et oma elu koos jätkata oli siis ka sina tehnuti oda intoisin. Asi usub ka ikkagi, et on olemas saates, et kui inimesed kaks inimest on teineteisele määratud, kui kohtuvad, siis nad jäävad ka kokku. Mul on kahju raadiokuulaja eest, et nad teid ei näe. Sest et see armastuse, kuidas ma ütleks, lausa mingisugune ühine pärgade teie pea kohal ja lihtsalt niivõrd niivõrd, arvas abielupaar. Kas te kirjutate ka veel endiselt või on see nüüd juba möödanik? Tähendab, niikaua, kuni ma Soomes ei elanud veel, kui ma olin Tallinnas ja, ja ussi Soomes, siis me kirjutasime küll jah, iga päev ja hästi palju vunda keelt mitu korda päevas kirjutasime ka siis, kui ma olin Soomes, aga oleme kirjutanud, aga harvemini enamasti siis, kui on mingisugune selline probleem, selle raskem asi, mida tunned, et kui hakkad rääkima, et äkki sa solvad teist või kuidagi et siis ma leidsin, et seda kergem kirjutada ja niimoodi ma siis kirjutasingi ossile ja osi siis ütles, et jah, aga me saime selle ju lahendatud. Ja tegelikult noh, mõni mõnikord on selline tunne, et kirjutada on lihtsam kui rääkida. Aga üldiselt meil nüüd me kirjutame ikka nii harva selliseid probleeme, nii harva kui me saadame siis vahel teineteisele lõbusaid kaarte või seda kaarti, et ma armastan sind. Lähedal mõned kilo kurki Otsida siiski öelda, et me saadame Aga Urve, kas professionaalsest huvist, kuigi see nüüd ajakirjandusega ju otseselt ja palju ei tegele, aga ikkagi on see ju sinu sinu sees, et kas vaatad veel ei tutvumiskuulutusi tegelikult teevad? Ta mind üldse nad enam ei huvita, need need leheküljed. Aga üks saab inimene küsis mu käest hiljaaegu, et ta tahaks ka interneti kaudu kirjeldada kellegagi. Ja et kas ma võiksin talle aadressi soovitada ja sellepärast ma läksin, käisin just nädal aega tagasi interneti tutvumisteenistuse leheküljeni, olin hirmsasti üllatunud. Siis, kui neli aastat tagasi seal postkastist osi stressi leidsin, siis oli neid tutvumisteenuseid. Pakkujaid oli tohutult palju, kogu lehekülg oli täis läinud üks kuus-seitse tükki. Tõesti väheks jäänud, aga need leheküljed nagu sõbra lehekülge kirjasõbrad, need olid alles leidma, siis soovitasin kasele tuttavale. Ei tea, mis siis järeldada, kas seda, et paaritööd juba varsti Täis ma lihtsalt kardan, et kõiki neid, neid tutvumisteenistuse pakkujaid ei kasutatud. Urve ja ostsin ma väga tänan teid, et olite nõus oma armastuse lugu jagama. Ja küsin lõpetuseks, et milline on teie unistus? Koos vananeda. Tõmba. Kogu meie elu on praegu olude kuueks suuruni. Ilus uni. Nii et siis selle jätkumist. Aitäh veelkord, Urve korjula ja Ozzy korjule. Soovin teile kõike, kõike head ja samasuguseid päevi lõpmatuseni. Aitäh. Nüüdse. Kui vaikisin gaasi Soomad peades Ta. Ja kuule, Tealsu. Virve. Ja. Diisel. Kui vaikisin gaasi saama Meie tänane saade on peamiselt keskendunud koduse õhkkonna kirjeldamisele ja armastuse osatähtsusele inimese arengus, laste arengus kaasa arvatud, kuid kodu kõrval on ju ka töökoht suuremal osal inimestest meie hulgas ja, ja väga oluline on see, missugune. On õhustik seal töökohas kas see on nüüd kodule ja perele toetav või on see kuidagi omaette seisev, täiesti teistlaadne keskkond. No need inimesed, kes tööl käivad ja pereelu elavad, teavad, et eraldiseisvusest ei saa selle küsimuse puhul üldse rääkida sest töökeskkond on see, mis annab meile töö ajal emotsioonid, millega me pärast koju läheme ja seal püüame edasi hakkama saada. Ja juba kolmandat aastat on Eestis toimuvast hindamine. Et milline firma Eestimaal on kõige peresõbralikum ja selle idee autor on ajakiri, pere ja kodu. Lisaks perele ja kodule osaleb selle firma valikul ka ajaleht Äripäev. Ja meie peresaates on kaks külalist, pere ja kodu, peatoimetaja Tiia Kõnnusaar ja krediidipanga juhatuse esimees Andrus Kluge. Huvitav, et miks siis pangainimene sellesse saatesse võetud. Aga sellepärast, et nimelt krediidipank on see firma, mis sel aastal tunnistati kõige töötajasõbralikumaks firmaks Eestis. Kõigepealt Tiia kuna sina oled pere ja kodu peatoimetaja ja selle idee sünni juures olnud või isegi võib-olla selle autor, siis kõnele pisut, miks te üldse niisuguse võistluse korraldasite? Meile tundus, et see on üks valdkond, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Et see, kui rahulik on kodune õhkkond ja, ja kas peresse sünnib lapsi, kas julgetakse lapsi saada, sõltub tegelikult väga palju sellest maailmast, mis meid ümbritseb ja kaasa arvatud siis ka meie töökeskkond. Aga nüüd kuulaja võib-olla paremini ei kujutaks ette, kuivõrd pädevad meie oleme üldse töökeskkonna ja perevahelistest seostest rääkima, siis igaüks võiks ka ära märkida, milline tema perekonda. Minul on kaks last, vanem poeg Indrek on kolmeteistaastane ja noorem Martin kahevastane. Ja milline on sinu töö ja koduaeg, milline see suhe on? On täiesti teadlikult planeerinud nii, et kodu ja lapsed ei jääks kannatajaks, kuigi vahest on see päris keeruline. Andrus Kluge, kuidas teie perekondlik seis? Minul on kolm last, kõige suurem käib juba koolis, lõpetas esimese klassi, väiksem läheb järgmine aasta lasteaeda. Teil on ka väga pingeline töö. Kuidas teie oma aega jaotate, kas see on niisugune spontaanne või plaanipärane jaotust? Peab ikka pisut planeerima ka ma olen püüdnud korraldada oma töötegemisi selliselt, et nädalavahetused vähemasti jääksid täiesti vabaks tööst. Mis siis on see diaja Andruse, mis teile mõlemale tundub mis oleks ühele pereinimesele töökeskkonnas need kõige olulisemad küljed, mis igale peavad olema täidetud. Noh, mulle tundub, et võib-olla kõige olulisem on tööandja poolne inimlik ja mõistev suhtumine et kui on laps haige või on mingeid perekondlikke ettevõtmisi, et siis on võimalik läbi rääkida ja jõuda sellisele kokkuleppele, mis mõlemale sobib ja noh, loomulikult on väga meeldiv, kui firma märgib ära ka mingid olulised tähtpäevad, nagu näiteks lapse sünd, kooliminek. Jah, ma lugesin, et, et just selle üritusega seoses ajakirjanduses oli juttu, sest et tegelikult see tiitel on antud juba mitu nädalat tagasi krediidipangale ja lugesin, et Eestis on niisuguseid edukaid firmasid ikkagi hästi palju, nii et krediidipanga juhatuse esimees Andrus Kluge tee võib-olla saate nüüd just rääkida, mida olete siis teinud, et noor ema või isa või või ka miks mitte vanaema vanaisa, kui ta on teie töötajad, tunneb ennast siis pere kasvades või selle arenedes kuidagi kindlalt ja tõstetult. Noh, mida üks tööandja saab siin ära teha, muidugi eelkõige kui me nüüd võtame kõige tähtsamad alati emad, et kui ema tahab tulla pärast oma lapse sündi varsti tagasi üle, et esiteks võib-olla eneseteostus ei kannataks, teiseks, et pere rahakott kindlamini püsti püsiks siis me proovime võimaldada alati paindliku aega, et inimene võib käia näiteks kolmveerand kohaga tööl või siis mingitel konkreetsetel nädalapäevadel, kui talle sobib siis noored isad, alati on teada, et kui tuleb perre väike laps, vajab kodu ütleme, täiendavat poolt enne seda, kui sellel lapsel saab sinna koju tuua, et tal seal oleks hea, siis me võimaldame nädal aega noorel isal tegeleda oma koduga, maksame talle selle eest tavalist palka, nii et ta ei kaota rahaliselt midagi ja see on väga mugav ja kõigile väga meeldib selline võimalus. See on täiesti fantastiline, sellist asja viste kas küsin vahele ja teistes firmades, kes konkureerisid, on ikka ka? No on aga mitte väga sageli. Mis puudutab siis perega ajaveetmist, et saab väga hästi öelda kolleegidega suhtlemise perega ajaveetmise ühendada, korraldame väga mitmekesiseid, vaba aja üritusi, alates siis Tallinnas kõige siin uisutamise bowlingumängud võib-olla metsas, orienteerumised, korvpallid, ujumised, suvepäevad, talvepäevad, need muidugi viimaseid suurem osa Eesti firmasid mingil kujul teeb. Aga meil on alati mõeldud sellele, et sinna saaksid tulla töötajad, kes tahavad üksi tulla, kui ka need, kes tahavad oma pere kaasa võtta ja siis lastele on veel eraldi mingisuguseid mänge ja lõbustusi organiseeritud. Samamoodi on lastele igal aastal eraldi jõulupidu, kus Meil on tavaliselt mingi etendus ja väiksed kingitused ja saavad omavahel tuttavaks ja see on suvepäevadel ka jälle hea koos mängida. Sellise üldise omavahelise suhtlemise koha pealt on päris päris tore alati ja endal ka, et kui lähed mõnele firmaüritusele, siis kuidagi raske on võtta oma laste arvelt seda aega, parem on nad võtta kaasa ja kõigil on hea meel selle üle. Tiia mulle see ajakirja pere ja kodu peatoimetaja, sa kindlasti olete teadlik sellest, millised on Eesti peres nagu need peamised probleemid või kitsaskohad. D toimetusse tulnud nii lugejate kirjade põhjal kui võib-olla ka nende teemade põhjal, mida olete ise käsitlenud, et mis on sulle silma jäänud nüüd justkui sellel samal teemal peatuda ikka. Et kodune meeleolu ja töökeskkond. Kindlasti on üks oluline faktor, mis määrab perede, rahul on vara, see, et millised on vanemate vahelised suhted. Et kui abikaasad omavahel on üksmeelsed ja saavad hästi läbi, siis on ka kõik muud raskused kergemini ületatavad. Aga muidugi on selge ka see, et, et aineline kitsikus põhjustab pingeid. Nii et selles mõttes on ikkagi hea, et. Oleksime oodanud, et heaolu tekib kiiremini siiski edasiminekut märgata. Meie omalt poolt püüame siis peredele olla toeks selle informatsiooniga, mida meie saame pakkuda. Et mured tunduksid lahendatavad ja raskustest saaks kergemini üle. Ja seda kindlasti on iga kuulaja ju enda peal ka kogenud, et et see muidugi vastastikuse on niimoodi, et kui kodus on pahasti, siis oled tööl, eks ole, vingus näoga ja vastupidi. Aga kui kodus on pahasti, siis tööl seda nägusa siiski mingil määral suudad talitseda, sest tööl olevad inimesed, sinu kolleegid, nendega on suli distants. Ja kui tööl on pahasti, siis sealne paha, usun, et veel võib-olla isegi mitmekordistub teel kodu poole ja koduse saad noh, selle sauna ilmselt väga-väga rängalt vahel kaela. Ja, ja see võib ju siis ema ja isa meeste naist ka kaugendada, kui üha enam kogu aeg probleemid tööl. Ja ja sellepärast ongi oluline, et ka tööandjad teadvustaksid seda, et kui oluline on see mikrokliimatööl ja et kui töötajad on rahul, siis lähevad firmale. Üks asi on see, et perekonnale oleks hea, sest töökeskkonnas on meeldiv, aga see perekonnal oleks hea, võib tähendada ka seda, et perekonda võiks veel lapsi juurde sündida, sest et hea meeleolu armastavad vanemad ja rahulik töökeskkond, on ju kõika selleks soodne, et Eesti rahvast juurde tuleks. See, kui palju meil lapsi sünnib, on osaliselt siiski seotud ka kogu selle üldise ühiskondliku kliimaga. Et siin on küll kõikidel tööandjatel võiks olla teatud sotsiaalne vastutus, et neid lapsi rohkem sünniks. Et mulle on kohati üpris üllatav, et käies kuskil oma kolme lapsega näiteks mind sageli juhatatakse kaupluses näiteks leti äärde, kus on odavam kaup või siis näiteks kuskile hotelli minnes, sagedasti ei leita meile sobivat tuba, et kõik on liiga väikesed, et kuidagimoodi isegi kolm last, mis ei ole ju nii väga palju on Eestis ka pigem erand. Aga võiks olla teisiti. Jah, ja, ja tõepoolest, need teie tähelepanekud viitavad sellele, et kuigi meil selline üritus on ja niisugust tiitlit on välja antud kolmandat aastat, ei tähenda ju see siiski seda, et kogu ühiskond oleks veel peresõbralik, see on ainult üks, üks samm küll mitte ainus ja arenguruumi on päris palju. Ja sageli on suhtumine selline, et kui sul on kolm last peres, et sul on kuidagimoodi raske elu või raskem elu kui teistele, et pigem ma ütleks, et meil on rõõmsam elu kui teistel selle tõttu, et lapsi on rohkem. Õnnepüüdja. Sissejuhatuseks ma räägin ühe loo millesarnaseid. Ilmselt iga kuulaja oskab oma lähikonnast ka märgata, et kui on olnud nii, et on abiellunud, on olnud suur armastus või armumine või mõlemad koos või teineteise järel siis on sündinud lapsed, siis on tulnud palju tööd, siis on teineteisest kaugenenud ja on unustatud hästi ütlemine siis juba unustatakse, võib olla ka teineteise tänamine, paitamine. No ühesõnaga, toimub niisugune distantsi võtmine perekonna sees kõige lähedasemat inimeste vahel. Ja vahel võib juhtuda isegi nii, et mees ja naine laste ema ja isa ei puuduta teineteist aastate viisi, midagi nagu ei olekski korrast ära. Elu on võtnud hoopis teise suuna, lahku ka pole mõtet minna, sest pahandusi ei ole, aga märgata juba võib, et jutus on teravusi rohkem ja kannatamatus on üks põhilisemaid omadusi, mis võib olla nende suhet võiks iseloomustada. Ja tänases õnnepüüdja saates jälle meie külaline Vahur Kell. Loodan, et teie vahest siis oskate anda mõne juhise, mis mõnele niisugusele paarina võiks sobida. Mis te arvate, millest üldse on tekkinud niisugune kaugenemine, mis on ju päris levinud nähtus perekondades? Seda võib väljendada ühe, ühe kindla sõnaga, mis on kõigile tuttav, see on harjumus ja elus ongi niimoodi, et paljud sellised seisma jäämised ongi tingitud harjumusest. Ja juba kaaslaseks kipuvad tulema hinnangud. Sest ei olda rahul nii iseendaga kui kui ümbritsevaga. Aga ometi siis, kui kokku saadi arvuti ja abiellute, ometi siis jõud, andes paariline nii hästi sobivat. Jah, täpselt, kes meenutab oma esimest armumist, kus ei olnud mitte mingisugust hinnangut soovi teise suhtes. Sai võetud ju inimest, nii nagu ta on täpselt sellisena. Alles hiljem hakkas rohkem tekkima juba soove, eks ole, et miks ta ei ole selline. Ja selle tagajärjel kipuvad tekkima kohe ka hinnangut mis võivad tegelikult jätta sügavaid jälgi psüühilisi selliseid traumasid tekitada, kust edasi või tagasi pöörduda sinna, sellesse aega, kus kus oli kõik ilus ja tingimatu on väga raske. Kõigil on ju mingisugune ettekujutus, kõigil ütleme, üksikutel kõigil vallalistele on ettekujutus, milline võiks olla tema paariline. Ja siis, kui armutakse, siis esialgu ilmselt nähakse, et väga hästi sobib sellesse ettekujutustes leitud inimene. Aga hiljem, kui juba pilk on kainem, et siis juba märgatakse, et ei sobigi hästi, aga selle asemel et ettekujutust muuta, selle asemel tahetakse muuta seda inimest. Ja on isegi tähelepanekuid, et kui hakata jälgima, mille järgi tehakse valikuid, siis kipubki nii olema, et otsitakse inimest enda kõrvale, kes on kas siis oma isa või ema sarnane. Jajah, on ju perekondadesse küll ette tulnud selliseid vestlusi, et ma mõtlen isegi oma perekonnale, et kus midagi ette heites viidatakse oma lapsepõlvele, et no et meie kodus küll sellist asja ei olnud või et minu isa küll niimoodi teinud, et kasvõi kuidagi teadvustamata vahel viskad näite just lapsepõlves tänapäeva aga ikkagi, kui see nüüd on juhtunud, mis siis teha, et sellest üle saada, sest et usun, et seal on ikkagi lahendatav küsimusega, et inimesed ei vihka teineteist kirglikult, nad lihtsalt on kaugenenud ja nad võib-olla isegi tahaksid ka teineteisele taas lähemale jõuda ja füüsiline kontakt ja füüsiline armastus on ju ka väga võimas ja perekonda siduv. Kas oskate öelda mõne mõne juhised, mida need paarid võiksid katsetada? Tuleb meelde tuletada, kuhu poole inimene püüdleb oma elus, ta püüdleb turvalisuse poole kus oleks kõik hästi planeeritud, aga selle tagajärg on kahjuks just see, et me satume rutiini kõik harjumuspärane. Ja lõpuks kõik kipub nagu seisma jäänud. Elu meie ümber tundub, et seisab. Ma tean, mehena meestel on see äärmiselt talumatu, sest öeldakse niimoodi, et meesenergia püüdlus on just avastada enda ümber. Ja tõepoolest inimesi, kes tunnevad ennast ära selles olukorras, võtke appi huvi kõige kõige ümbritseva vastu. Ja vaadake korraks maailma. Või isegi imetluse silmadega, kui seda on raske teha, siis meenutage või vaadake oma laste pealt või lastelaste pealt, mismoodi näeb välja huvi laste näos missugune on huvi, nägu või imetluse nägu, isegi suu on lahti ja silmad on suured. Et see on hästi võrratu vaadata ja kui me ise seda teadlikult niimoodi teeme endale sellise näo, mis esmapilgul võib tunduda täiesti napakas, eks ole, siis me järsku tunneme, et ohoo ja ongi huvitav. Ja kui niimoodi maailma natuke vaadata, siis see harjumuspärane, mis meie ümber on kasvõi kahvel või nuga ja võtta kätte ja hakata huviga vaatama ja nuputama, mida näiteks selle esemega oleks võimalik veel ette võtta. No kui te leiate lühikese aja jooksul 10 20 sellist võimalust, see on suurepärane saavutus. Ja tasub eksperimenteerida, et õppida, koguda seda kogemust, et näha maailma hoopis teistmoodi. See on ju tegelikult ka alus leiutamiseks ja loominguks. Jah, see niisugune igapäevaste esemete lahtimõtestamine või neile hoopis teise rolli andmine, kui me harjunud oleme. See on tõesti väga, väga tõhus vahend loomingulisuse sütitamiseks iseendas, aga pakuksin ühe võimaluse veel, et võib ju ka oma paarilist sedasama siis oma meest või naiste näiteks lihtsalt võtta kätte ja ükskord söögi ajal lihtsalt vaadata, mis tema näos on muutunud ja siis järgmine päev sedasama teha, vaadata kas nüüd selle 24 tunni jooksul, kui eelmine kord putru sõime, nüüd täna sööme, kas Hansa, ma võin teile öelda oma niisugusest kogemusest olen seda katsetanud, ei ole sama. Ja päris päris huvitav on, see on noh, natuke sama, mis teie asjade harjutusega, võib-olla isegi mõnes mõttes lõbusam. Aga kui paariline seda ei tea, siis on seda muidugi eriti tore teha. Kui see välja tuleb, siis noh, siis tegelikult olete juba vähenenud, siis on juba nagu vastastikune mäng. Jah, see on juba huvi, huvi väljendus meis eneses panna tähele panna tähele teiste inimest enda kõrval ja mitte anda hinnanguid, vaid võtta seda nii, nagu see on. Muidugi, sest ega siis see, et inimene vanemaks läheb, ei tähenda, et oleks kuidagi vähem huvitav, pigem vastupidi. Vanem inimene, tema nägu juba kannab endas niivõrd palju huvitavaid märke, aga Vahur, kelle nüüd ikkagi sellest võib-olla jääb pisut väheks selleks, et jõuda ka füüsilise kontakti, nii et tahaks seda inimest päris puudutada, võib juhtuda, et muidugi kohe õnnestub, aga kui see, kui see kuristik on juba juba sügavam ja laiem, et kuidas siis sealt edasi minna, esiteks siis huvi, huvi, harjutamine ka näiteks esemete looduses või, või ükskõik kus mujal, aga kuidas need veel siis oma selle südames tegelikult armsa inimesega, aga kuidagi kaugenenud inimesega käituda. Väga hea võimalus oleks leida üles iseendas üks selline omadus, võime võime tänada, tänada ja vaadata nii nagu huviga vaadata maailma vaadata asju ja just tänuga just niimoodi, eks ole, et kui seda asja ei oleks et mis siis oleks ja olla tänulik Nende asjade nende omaduste eest, nendele asjadele, alustada võib-olla asjadest, eks ole, ja minna siis edasi juba tõepoolest ka oma inimese oma lähedase juurde. Ja kõigepealt vaadelda lihtsalt ja mõttes tänada, sest väga paljudel on raske seda suusõnaliselt teha. Aga kui juba seda kord tehtud, on kindlasti proovida seda kindlasti proovida ja jälgida, mismoodi te pärast seda ennast tunnete. Ja mismoodi tunneb see teine inimene ennast, see on see, mida tasub kindlasti kogeda. Seda enam, et kui on juba kõik tõesti kattunud selle rutiini ja tolmuga, et saate näha, kuidas tolm õhku paiskub ja, ja läbi selle päikese raamakab alustada tõepoolest kas siis asjadega siis mõttes tänamisega ja juba siis ka teha liigutusi kas siis by või lihtsalt puudutus. Aitäh Vahur Kell ja kuulajatele nii palju teadmiseks, et kahel järgneval kuul õnnepüüdja saadet ei ole. Aga meie siit stuudiost loodame väga, et teie seal kodudes nende kahe kuu jooksul väga palju tänate ja kallistada 19. Tänases peresaates rääkisid elust ja armastusest, tööst ja perekonnast. Urve Ozzy korjula, Tiia Kõnnusaar, Andrus Kluge ja Vahur Kell. Helioperaator oli Anna-Maria Currel ja saatejuht Kertu saans. Armastuserohket suve kõigile ja spektrisaated ootavad end taas kuulama septembrikuus.