Suvise saatesarja tark mees taskus teine saade on pühendatud niisugusele teemale nagu paganlus ja kristlus Elis antiik. Stuudiokülaline on kirjastuse Varrak teadustoimetaja Marek Tamm. Mina olen Martin Viirand, on öeldud, et see periood kui kristlus nagu hakkas peale tungimas õnneks kõige määravamaid perioode inimkonna ajaloos, mis sajandite eest me räägime. Hilisantiigiaeg ehk varakristlik periood, nagu seda nimetatakse dateeritakse enamasti sajandi meie ajaarvamise esimese kolme sajandiga see esimene, teine, kolmas sajand aeg, kus siis kristlus tärkas ja kus kolmanda sajandi lõpul ja-ist juba millal sajandi alguses hakkas ennast vaikselt kehtestama muutudes siis viimaks ametlikuks usuks romanteerimis. No see on selles mõttes huvitav ja põnev periood, et üks, kes püüdis oma positsioone säilitada ja teine, kes siis nagu hakkas hiilima nagu rohi, eks ole, kasvab asfaldi vahelt ja, ja kuidas siis need jõujooned kujunesid ja milles olid nende sarnasused ja milles olid erinevused, tuleb ära öelda, et oli ka väga palju sarnasusi, mitte ainult erinevusi. Kahtlemata, kui tavakäsitluses kiputakse selgelt vastandama seda pagandiku Roomat hakkavad kristlus siis tegelikult kristlus võttis üle väga palju asju Rooma ajaloost, rooma kultuurist, Rooma religioonist ja muidugi ka Rooma judaismis. Kristluses ikkagi sündis Rooma impeeriumi sees juudi kogukondades ja kristlus kahtlemata oli see peamine tegur, mis roma impeeriumi langemis üldse tingis. Nii kurb, kui see ka ei ole, nii kurb, kui see ka ei ole ja selles mõttes ei oska ennustada, kas kunagi saabub jällegi nii-öelda postkristlike aeg või, või neopaganlike aeg kuid igal juhul faktiks jääb, et see periood sajandi esimesed. Meie ajaarvamise esimesed sajandid on määranud meie eluraamid, meie mõttemaailm on tänapäevani. Kuidas te ette kujutate, kuidas niisugune vaimne pealetung toimus? No olid ilmsed jutlustajad, kes käisid rahva hulgas, neil tekkisid, eks austajad, toetajad, poolehoidjad, alguses vaadati neid väikese võõristusega ja siis hakkas riigivõimelist kukalt sügama. Kristluse leviku kohta leiame esimese teabe uuest testamendist, apostlite tegude raamat postide kirjad ja ma arvan, et ja palju teadlasi nii arvavad, et otsustav tegur kristluse läbilöögis oli mis sinna laienemine just pagalatele. Kui esimesed aastad ennekõike ristiusk puudutas juute siis murdejooneks pidada Apostel Pauluse pöördumist, kuidas Saulusesse Paulus Paulus hakkas just nimelt kes ise mitte juut, vaid promo pagana hakkas levitama ristiusku ka ka paganate hulgas ja sellega laienedes olulised kristlus areaale ja laiendades kogu kristus ideoloogiat, mis seni oli ikkagi kuist kui juutide uus usk. Ja siis Paulusest alates, kelle ümber teks kogukonnad Antiokias, mujal ja lõpuks ka ka Roomas tekkis varakult kristlik kogukond, juba uues testamendis on Pauluse kirja roomlastele ja loomulikult kristlasi esimestel sajanditel vaadata mitte väga pika pilguga, sest et tegemist õues sektiga, kes tegutses salaja oma liturgia ka neid süüdistati kõikvõimalikes pattudes, laste söömistes ja ühistes orgijates ja ja selles mõttes korralik roomlane nägika kristluses väga suurt ohtu sellise ühiskonna stabiilsusele ja ühiskonna vaimsele süsteemile ja täiesti mõistetavalt. Algselt pidi seda suuresti ka lihtrahva usuks ja vist umbes teise sajandi keskel või teisel poolel hakkasid ka haritlased no tema poole üldse vaatama ja seda tõsisemalt võtma. Pikk võib ikkagi öelda, et haritlased üsna kiiresti ja leidsid enda jaoks ristiusu ja, ja esimesed kirikuisad. Postlikud isad on teisest sajandist pärit ja, ja vaikselt, kuid kindlalt väga suur osa vaimsest eliidist. Romenteerumis pöördus ristiusku. See on aeg, teine, kolmas sajand, kus pärinevad esimesed tekstid, kus kristlased, paganad vaidlevad omavahel, kes pealkirjaga kas kristlaste vastu või paganate vastu ja ja see on, need tekstid on suures osas säilinud või märkimisväärsel arvul ja sealt näeme, kuidas tekib selline intellektuaalne debatt, kuidas püütakse ratsionaalsete argumentidega ühe või teise usu eeliseid ja puudusi välja tuua. No seal oli erinevaid tasapindu, kui rahvas turuplatsil või kodus vaidles teisega, siis ta rohkem võib-olla sõimas ja siis toimusid noh, niisugused intellektuaalide sõnamängud. No ja siis poliitikute omahoid muidugi. Kahtlemata kristlus, mida enam ta laienes, seda enam loomulikult, aga nende populeeriseeruse vulgariseerus väga kiiresti ju tekkis igasuguseid efekte reisijaid ja see oli varakristliku kiriku üks peamisi väljakutseid, kuidas säilitada ideoloogilist puhtust või, või sellist põhiliini hargnev nendesse sektidesse ja ja nende esimeste varakristlik intellektuaalide üks tähtsaid rolle oligi nende erinevate sektide kummutamine väga palju, Augustinus ja originaalis ja paljud teised on kirjutatud tekste sektide vastu. Üks paradoks meie jaoks on ju see, et kristlasi nimetati alguses ka suuresti atestideks. Nad ju eitasid Rooma jumalaid. No kahtlemata ja jälle, kui nad, kui ennast panna või katsuda ennast mõelda ühe keskmise roomlase positsiooni, siis muud seisukohta ei saagi olla. Roomasin sajandite jooksul välja kujundid oma jumalate süsteem, mis tagasi siis ühiskonna, heaoluriigi käekäigu ja korraga tulevad mingid uued tüübid, kes ajavad obsuma ideoloogiat, kus sellesse Rooma usk või ususüsteem oli väga tolerantne või avatud seoses Rooma impeeriumi laienemisega laienes oluliselt ka roomlaste, nende usuline naela pilt võeti igast idamaised uskumise jumalaid, mitra kultus, kõik muud, mis Aasiast tulid, võeti vastu, alati oli noh, selle vastuvõtutingimus, see, et tunnustatakse ka vana sellisena ususüsteeme, mis aktsepteeris ka uusi jumalaid, kuid kristlased, nemad, Tõid, uued jumalad, vanu enam eksisteerinud. Ja see on see põhiline konflikti allikas kristlaste paganate vahel, et paganad olid valmis kristus võtma üheks uueks jumalaks oma panteon ja mitmed näited sellest, kuidas valitsus seisab teiste kõrval üks neljast, üks, üks neljast siuksest uuest jumalast, aga loomulikult kristlasi see ei rahuldanud, see variant nende enda jumalale ainus ja õige. Ja, ja selline suhtumine oli, oli täiesti uus Romenteerumisse ja paratamatult pidi konflikte tekitama. Siis üks asi on ka veel, et tekkisid ka paralleelsed usuliikumised, nagu vastukaaluks see uus platonism ja ja et need püüdsid kannaga olla paralleelsed. Kogu see periood, esimene kuni kolmas sajand on periood, mida, mida Eerik Robert ots nimetab ängistus ajastuks ja kahtlemata see on aeg, kus oli suur vaimne ebastabiilsus ja käis üsna meeleheitlik, uute ideoloogiate otsimine tõesti siukseid, selge müstitsistlikuga võigas, kiitliku iseloomuga usuliikumisi oli ridamisi selle meie ajaarvamise esimestel sajandil. Ängistus aeg ta mõtlebki siis niisugust ebamäärasust ja üleminekud on seal veel mingisugune konkreetne asi. Aga see ängistus aeg nimetusena isenesest pärineb inglise luuletajat ookeanilt, kes oli Eerik Robetotsiks sõpru ja ootan ise, kasutas seda hoopis 20 sajandi kohta. Aga totsi jaks tõesti väljendab ühelt poolt seda vaimset ängistust ebastabiilsust ja teiselt poolt ka kindlasti poliitilist ebastabiilsust, sest et needsamad esimesed sajandid meie ajaarvamise järgi olid ju ka poliitilise ebastabiilsuse barbarid tungisid peale ja Rooma impeeriumi valitsejate keisrite peamine missioon oli just nimelt barbarite tagasihoidmine Liimese või selle rajajoone taga. Kristlaste käekäik sõltus sageli poliitiliste sündmuste, sest et kui näiteks Marcus Ariel seal kogu tema energia läks barbarite tagasi löömis helistab, on aeg-ajalt kristlasi taga kiusata. Samas kui saabus vegi rahulikum periood, siis suundus nende energiakeisrite energia jällegi kristlaste vastu. Marek Tamme ja nüüd tuli välja üks niisugune poliitiline ja sõjaline moment. Üks etteheide kristlastele oli ka see, et nad ei ole küllalt ustavad meile, nad ei ole küllalt patriootlikud Rooma riigi suhtes. Kas nad ei taha sõtta minna ja kas nad ei taha isegi tsiviilteenistuses olla ja ja niisugune probleem oli ka vist jah. Kahtlemata, sest kristlaste ideoloogia oli see, et teine ühte jumalat jäär, tunnista kedagi teist ja kristlased keeldusid Rooma sõjaväkke minemast, esiteks ka lisaks selle jumala teenimisele, tuues argumendiks ka ligimese vere mittevalamise või nad ei soovinud ligimese tappa. Ja loomulikult üldse sageli selle sõjaväkke kaasminekuga kaasnes jumalate kummardamine ja erinevate vannetti andmine. Nii et kahtlemata kristlased olid väga ebastabiilne element selles selles roma impeeriumis. Ja mis on veel oluline silmas pidada vara kristlastest rääkida siis nende järgi maailma lõpp oli kohe tulekul, esimese kristlased elasid selgelt apokalüptilistes ootuses, et nagu Kristus kuulutas lõppe lähedal ja alates umbes kolmandast sajandist ja sealt edaspidi muutust nagu probleemiks, et kuidas nüüd elada maailmas, mis püsib, teab kuidas kirik seada sellistel alustel, et selles ühiskonnas ellu jääda. Et mitte lihtsalt oodata maailma lõppu. Ja, ja siis kogu märtrite kultus, märtrite tegevusse, eneseohverdamine usu nimel on ka seletada osaliselt sellega, et niikuinii lõpp oli lähedal, suretsin areeni lõvide ees või, või sured lõpuks maailma lõpus, vahet pole, pigem on parem sulle lõvides seda suurem lootus on paremal elule teispoolsuses. Tekib jälle konkreetne poliitiline probleem. Te räägite maailma lõpust, räägite rooma riigi lõpus, kas te tahate meie riiki hävitada? Jah, ka seda heidet, et mis ma olen, lõpp on tulekul, et umbes vaenlane see muidugi on selles mõttes väiksem dilemma, sest et nagu ma ütlesin, oli see kogu see aeg selline segane ängistus aeg ja ja seatava lõpu ootused olid ka paganate meeltes ja barbarite peale. Nüüd muidugi ainult suurendas need hirme, jängistusi. Ja võiks ka pareerida, et see maailma lõpp tähendab vaimset lõppu, mitte riiklikku süsteemi. Kuigi kristlaste jaoks, nagu ma veel maailma lõpp kadumine täismahus ja ilma eranditeta Meil on siin jutust käinud läbi rekorda inglise teadlase Erik totsin, nimi, päritolult on ta iirlane, temalt on nüüd eesti keeles raamat paganad ja kristlased, andistuse ajastul. Räägime sellest mehest. Eerik tots oli väga värvikas mees, alates sellest, et tema vanemad olid väga värvikad. Ta pidi oma taskuraha teenima sel kombel, et luges emale The Alice Imedemaal, kui ema riietus teenis endale nii taskuraha. Aga ta oli ta oli väga kiirelt ja noorena täisküps, ütleme siis niimoodi. 15 aastaselt sõnastas ta oma teesid religiooni vastu või näiteks fakt, et 18 aastaselt ühe aasta jooksul luges läbi 85 raamatut, nendest pooled ladina ja kreeka keeles need on näitajad, et tõesti vist on tegemist erakordse vaimuga. Eerik Robert tots on kahtlemata üks värvikamaid antiigiloolase 20. sajandil Iirimaalt Vara küps õppis küll hiljem Inglismaal ja, ja elu lõpukarjäär kulges tal jällegi Inglismaal Oxfordi ülikoolis, tema Anneli tihti suur need ladina, kreeka ja muud keeled omandas ta teismelise eas ja seega muidugi tagasi pääsu Iirimaalt välja headesse ülikoolidesse. Temal looming on samuti väga kirev ja ero tiitne. See sisaldab ühelt poolt väga põhjalikke siiani kehtivaid antiikteksti traditsioone põhjalikult kommenteerituna. Ja teiselt poolt siis väga põnevaid uuenduslikke uurimusi kreeklaste roomlaste varakristlaste mentaliteedist. Ja see raamat pagandada kristlased ängistus ajastul on kahtlemata üks tema loetumaid ja huvitavamaid raamatuid, mis nimelt analüüsib neid vaimseid murranguid siis meie ajaarvamise esimestel sajanditel ja see, kuidas pagandada kristlased koos elasid, mis nad teineteist arvasid. Ja totsi peamine paatos ja uuendus on sarnasust rõhutamine paganate kristlaste vahel. Nagu alguses ütlesime, sageli kiputakse vastandama. Tegelikult nagu tots näitab, on neil ühisjooni väga palju. Eriti ühisosi maailmapildi osas, näiteks nii paganliku kristlasi, mõlemad kindlasti kõrged unenägusid nendega seonduvaid ja on on udunägude üleskirjutusi nii paganate poolt kui ka kristlaste poolt. Mõlemal olid väga tähtsad seosed teispoolsusega nii-öelda deemonitega või vaimudega. Ja mõlemale olid väga tähtsad ka igasugused müstilised probleemid ja teemad. Nii et vaimse ühtekuuluvuse punkte võib siin välja tuua mitmeid. Ja, ja selles mõttes ei saa rääkida revolutsioonist maailmavaates, pigem on siin tegemist reformatsiooniga. Aga muidugi, kuid USA kõrval üks teine briti haug tor Celeta eesti keeles raamat ilmunud eelmine aasta pühakutekultus kristluses, autoriks Pieter Braun, kes on küll bios elust Ameerikas inglise päritolu, siis tema raamat siiski osutab nendele erinevustele, mis paganede kristlasi eristasid. Erinevus toob ta välja, nägi kaks. Üks väga tähtis on erinev suhtumine surma kui paganliku süsteemis puuduse surnukultuskristlikus mõistes tähendab surnudki, austati roiseeriti, kuid surnud polnud taevaste ja maiste vägede vahendajad, see tähendab endale paganlike surnutel puudus ligipääs jumalale jumalatele. Et olid lihtsalt austusväärselt surnud, keda tuli meeles pidada, keda tuli isegi pereringis kummardada. Kuid kristlikus süsteemis on surnud eriti märtrina surnud inimesed, need, kes on jumalale taevas lähedal, söövad inimestes kosta ja inimesi aidata. Ja kelle poole tuleb siis palvetada. Ja siit kassas väljas pühakutekultusvarakristlikus, kultuuris ja pühakud nimelt nii-öelda väga erilised, surnud nagu bitte Pround tabavalt ütleb. Pühakute haudadel käidi, imetegusid lootmas, ootamas, tellimas välja kutsumas. See haudade kummardamine oli paganliku süsteemis täiesti võõras ja mitmed paganlikud autorid ka selles kirjutavad, kuidas kristlased kummardavad, surnuid on ära keeranud igale pokumaailma, nende haudasid täis ja kõik, kui, kui Narvena see lõik on. Nii et suhtumine surma teispoolsusesse selgelt nagu eristada paganliku ja kristliku maailmavaadet. Ja teine punkt, mida võib ka välja tuua, mida Pieter Braun väga osavalt välja toob on erinev suhtumine inimkehasse. Kui rooma kultuuris, avalikus kultuuris inimkeha oli pigem austusobjekt hinnatab põlu alla seada, siis kristlikus kultuuris, eriti varakristlikus kultuuris inimkeha muutub selliseks vaimu vahendajaks, teda piitsutada, alla suruda, muutub tähtsaks askees. Kõik see ühesõnaga kehal negatiivse tähendusega. Ja see on ka täiesti nagu mõistetamatu keskmisele roomlasele mikspärast mu keha piitsutada. Mida see annab. Nii et kogu see varakristlik, askeeesseremiidid, enese kastreerimine, piitsutamine, kongidesse, sissemüürimine, kogu see uus laine, mis Kristust Euroopat tabab esimestel sajanditel meie aja järgi roomlaste uus ja, ja täiesti arusaamatu. On ka niisugune probleem, et mida näeme meie praegu sarnasust erinevuste all. Erik dots toob välja, aga mida siis roomaaegne inimene nägi erinevust või sarnasust, on meie võib-olla mõtlema, et küsimus on selles, kas on üks jumal ja mitu, aga Erik taksot, teised välja hoopis teised momendid, mis siis olid. Mitte kristlasele tähtsad. Ajaloolise põhimure on, et välti anakronism ja kui me mõtleme paganate teed rumalaks, mitte turmasõnad just. Ja, ja Erik Robert ots näitab väga veenvalt, kuidas see kristlik jumal ei olnud selles mõttes midagi täiesti võõraste vastuvõetamatut roomlaste jaoks, nagu me enne rääkisime Roomast jumalaid palli, milleks mitte üks uus vastu võtta ja seda pilti rikastada. Samas kui kristlik mudel selliste lahendust ei aktsepteerinud. Mul on ikka tahtmine pöörduda veel tagasi selle, no ütleme siis põikpäise iirlase juurde selle Eerik totsi juurde. Tema suhtumine kõigepealt uskuda nimetas ennast armastikuks, kes ütleb, tähendab et ta on siis võimetu, eks ole, maailma astma tajuma mõistma. Aga teisest küljest oli ta ka sotsialist, mis mees ta ikka oli? See poliitiline karjäär tema elus oli suht lühike ja iirlasena ehk siis monarhia vastasena oli ta mõistagi pigem pahempoolsete vaadetega autor, kuid tema teadvustades ehk see ei mängi väga olulist rolli. Kuid Sagnad siis kahtlemata on tähtis ja nagu ta ütleb, raamatus ta ei ole, ei paganate kristlaste poolt nagu väljasseisja kõrvalseisja. Ja samas ta muidugi tunnustab seda religiooni inspireerivat mõju inimkonna ajaloos, isegi oma oma mälestusteraamatus, nagu kurdab selle kadumise üle et inimkonna ajaloo üks kõige huvitavamaid allikaid religioosne kogemus annab kokku kuivamas. Et ta ei ole selles mõttes mingi võitlev ateist, vaid lihtsalt kõrvalseisja Need jooksvast poliitikast esimeses maailmasõjas oli ta suuresti kõrvalseisja, mis oli tema suhtumine iirlaste ülestõusu. Siin raamatus on niisugune lauset, kui 450 inimest peavad oma elu jätma, siis ei ole iiri vabadusel mõtet. Sanovitanute käik ja aga siis ta käis lühikesel loenguturneel Ameerikas. Talle pakuti seal soodsaid, mõnusaid töökohti. Aga ta ütles America kohta pahasti. Iirlased on see ka mõistetav ja pealekauba Talle ei meeldinud, kui me mõtleme selle ameerika peale. Viiekümnendatel aastatel, kus on võitlev antikommunism, kus nõutakse riigitruudust, palutakse üliõpilastel ja ennelik ülikooli õppejõududel vanduda truudust riigile. Kõik see variserlus ja poliitiline korrektsus mõistagi talle ei sobinud. Nii et tema Ameerika-vastasus on mõistetav ja see oli noh, Iirimaale Inglismaa suhteliselt levinud. Tema poliitiline aktiivsus on selles mõttes hüplik, nagu te mainisite, esimene maailma sõidatestada külmaks. Teise maailmasõja ajal ta siiski püüdis nagu Afažeerda aga see lõppes ka pigem läbikukkumisega. Ja kui me veel selle ameerika perioodi juurde tagasi tulema, siis ta on kirjutanud, et siin valitseb alistuv kuulekus ja kompromiss man, niisuguseid pealispinna all domineeriv ja siis ta ütleb, et kuidas saab elada riigis, mille ajalugu algab alles kolumbusega. See on jah, kahtlemata eurooplastele olulisem punkteriti Tootsile, kelle uurimisala oli, oli antiikajalugu, et Ameerika antiikajalugu on siis dinosaurused, et seda nagu raske uurida, kirjalikke allikaid on vähe, nii et et kahtlemata, et see oleks takistanud tema tööd. Ta raske nagu spetsiaalselt ümber Kolumbuse-järgse aja ajal uurijaks. Tagasi veel niisuguse probleemi juurde, miks siiski kristlus nii kiiresti hakkas levima selles Rooma riigis ja siis on toodud välja ka niisugust asja, et see niisugune suletud ühiskond ta oli välismaailma vastu tõrjuv. Seal oli niisugune kollektiivne kaitse, küünarnukitunne, see oli asi, mis ka ärritus. Kristluse leviku edutegureid on muidugi raske kõik üles lugeda ja ega teadlased selles suhtes ühel meelel polegi, kuid kahtlemata Ta kristlased kogukonnad moodustasid selles ängistus ajast tulla väga selgepiiriliselt tugev identiteediga rühmitusi, mis tasapisi, kuid kindlalt panime eest maksma erinevates Romenteeriumi piirkondades ja, ja selles segadus ajastul üks uus selge piireni ideoloogia kahtlemata nakatav. Pealegi lubas ideoloogia kiiret kompensatsiooni teispoolsusesse, mis puudus sellise kuul Rooma tava uskumustes ja loomulikult, kas sa sissepoole pööratuse katakombides liturgiat korraldamine, matmine, kõik see ikka väljastpoolt vaadatuna pidigi hämar tundma. Alguses Emaraga pärast põnev ja võib-olla huvitav ja ligitõmbav. Ka täiesti võimalik, et kui juba kirik ennast tasapisi suutis maksa panna, siis atraktiivsemaks ta muutus ja loomulikult kristus, edu pant oli ka siis Rooma keskvõimu enda poole võitmine ja määrava tähtsusega asi kahtlemata kiisla konstatiinose tegevus kelle rolli ja mõnikord on väga ülehinnatud sealhulgas Milano diktisest, et kas sa tiinuse suhe ei olnud selline üleöö pöördumine, et nüüd 312 pöördus 313, kristlus on ametlik usk, tegelikult võiks üleminek oli palju aeglasem. Constantinus ise tegelikult alustas pigem sellist sünkratistina, kes tunnustas kristlust ühe usuna teiste hulgas ise kummardas edasi mitut jumalat, sealhulgas siis ka uut jumalat Kristust alles surivoodil kolm 27. Ta lasin ennast ristida, olles veendunud kristluse üle võimus ja kristluses kui ikkagi tegusamas pandis eluks teispoolsuses. Nii et see keisrite suhtumine, mis jant siis revolutsiooniline, vaid samm-sammuline kahtlemata aitas kaasa kristluse levikule ja kui ladvik oli võidetud, siis tuli ainult veidike oodata, et ka ülejäänud ühiskond järgi tuleb. Kui oli niisugune ülemineku aeg murranguaeg, siis tekkis ka perekondades väga kriitilisi situatsioone. Mees reetis naise, laps kaebas oma isa peale, kuidas niisugused advokaat. Tõenäoliselt neid oli palju ja, ja selles mõttes viime lähiminevikust paralleeli, tuues kommunismi arengu samuti laps reetis vanemad ja registri, kes ühiskonnas seda esines, et pöördus üks pereliige, siis greidis ta teised või vastupidi, et brändi süles Kristusesse pöördunu. Ja, ja see on mõistetav, sest Kristuse järgi eriti vara kristlikes aegades üks tõsisemaid surmapatt oli oli nii-öelda hooramine ehk teisisõnu abielutruudus rikkumine ja selles skeemis raske kristlasel olla abielus taanlasega. Ja samas kristlus edu üks pant oli kahtlemata ka tugevate kristlike perekondade tekke ja näiteks ka see püha Augustinus tema pöördumine ristiusku ja kõik see oli tingitud tema emast Helenast, kellest abistamist sest pikalt räägib, nii et see emapiimaga kaasa antud kristlikke mentaliteet kahtlevalt otsustav, et mitmed helged pead just Kristusesse tulid ja jäid. Me räägime praegu niisugusest evolutsioonist ja suhteliselt rahulikust arengust, aga oli ka üks aastaarv 249, kus asi läks tõsiseks. 249 hakkas jah, kristlaste hoogsam tagakiusamine, tegelikult seal tagakiusamine, lennud, etapid alates Kiisler, Neerost, see kristlaste tagakiusamine oli Rooma impeeriumi katse siis need süsteemi õõnestajad korrale kutsuda, välja juurida see, see uus sekt loomulikult pigem eriti tagantjärgi vaadates tuli sellel uue sektile kasuks. Kõik need märtrid said väga populaarseteks ju nende kannatusi pandi, kirja levisid ja andsid eeskuju. Ja, ja kuna eriti vargistlikes ühiskonnas ideaalne surmale märtrisurm, siis nagu Romenteerum võimaldas neil seda märtrisurma. Nii et selles mõttes see meetod ei hakanud vilju. Pigem kui arvata Ta või hüpotees pakkuda, kui Romenteerium oleks lihtsalt vaikselt leppinud kristlastega, jube kihvt oleks siis sulandunud, nad ei oleks niivõrd ennast vastandunud Rooma impeeriumile, aga pärast seda tagakiusamist loomulikult nad jäid isoleerituks ja saidi jõudu juurde ja kuulsust juurde. Sulandumine muutus võimatuks, nii nagu varem oli õnnestunud teha, seekord enam mitte. Just nimelt ja loomulikult kristlik ideoloogia poleks soodustanud seda seda sulandumis, kuid kui mingi sulane oleks siiski võinud toimuda, nii et selles mõttes taktika oli vale taktika, tagakiusamine. Nii et oleksite võib-olla siis mingisuguses rooma ristiususegus praegu kummataksite seda? Täiesti võimalik ja, ja arvestama seda, et, et judaism oli täiesti talutav tolereeritud roma ühiskonnas, Nad kummardasid oma jumalaid, Neil olid oma pühakirjad ja nad elasid Roman piiramist, need olid, olid aktsepteeritud oma kogukonnad. Ja selles mõttes Romain piiram oleks võimaldanud võib-olla ka kristlastele väiks oma kogukonna oma oma jumalakummardamise, kuid kuna mindi konfliktile, siis see nii jääda ei saanud. Loomulikult roomlase jaoks, kristluse judaism polnud võrreldavad judaismi, pika traditsioonid, omad pühal kirjad, austusväärne religioon, kokkuvõttes siis Kristian oli värske, uus, mingisugune prohvet, kes lakkab häbiväärset, suri, et see polnud tõsiseltvõetav usk, erinevad judaismis, nii et võib-olla see hüpotees, mis ma pakkusin, et Kristus oleks jäänud uueks judaismi vormiks Romenteerumi sees, võib-olla see poleks ka nii läinud, kuid, kuid kunagi teada Nonii selle probleemi jätame praegu õhku. Aitäh, Marek Tamm stuudiosse tulemast. See oli saade sarjast, tark mees taskus. Mina olen Martin Viirand.