Mida mõtleb Hiinast ameeriklane ja eestlane? Sarja tark mees taskus kolmas saade tõukub Ameerika kirjaniku berbaki raamatust mis on nüüd eesti keeles ilmunud Nobeli preemia sarjas ja kus on kaks romaani, esimene idatuul, läänetuul ja Teinam draakoni seeme. Ja nüüd ma annan sõna selle raamatu tõlkijale Vilma Jüri salule. Võib-olla on tähelepanelik lugeja pannud juba tähele, et seal sisekaanel on märkus konsulteerinud Märt Läänemets. Mõlema romaani tegevus areneb Hiinas. Ja Märt Läänemets ongi see mees. Ma arvan, et üks väheseid siin Eestis kes võis Hiina asjades, millega nõu anda sest ta on viibinud kahel korral Hiinas õppinud hiina keelt ja, ja ka nähtavasti kultuuri tundma. Ja nüüd ma palun seletage täpsemalt, kuidas te sinna sattusite ja, ja millal see oli ja mis teile andis? Tere ka minu poolt. Jah, see vastab tõele, et ma olen Hiinas olnud isegi rohkem kui kaks korda, aga tõesti kaks korda pikemalt õppinud seal hiina keelt ja ajalugu. Kuidas ma sinna sattusin, see eellugu on võib-olla üsna pikk. Huvi Hiina vastu tekkis mul vast juba üsna varases nooruses, kuidagi spontaanselt ei oska mingit mõjutajat otseselt öeldagi, aga kui ma tulin Tartu ülikooli, siis saab ta sinna seal tegutsenud orientalistikakabineti ja hakkasin juba esimesel kursusel Linnart Mälli käe all klassikalist hiina keelt õppima. Eks ta siis ikka mööda see huvi arenes ja süvenes ja sai ka õpitud hiina keelt täiserialana ja põhjalikumalt Eestis kaheksakümnendatel. Ja ega tal õieti tegelikult praegugi väga palju võimalus õppida ei ole. Nii 90.-te algul, kui tekkisid meil eeskätt just Eesti akadeemilise orientaal seltsi kaudu tihedamad otsa sidemed Hiinaga siis kujunes välja üks liin, et ma sain sinna aastaks õppima, täpsemalt siis Kirde-Hiinasse ajaloolisse Mansuurias Jaaningi provintsi pealinna šanyangi ühte ülikooli ja noh, seal SAISis oldud 92. 93. aastal ja hiina keelt mitte selgeks, aga aga kuigi palju sai, said õppida väga hiina eluga ka tutvuda ja seda lähemalt näha. Hiljem olen ma mitmel puhul hiina sattunud lühemaks ja pikemaks ajaks 90.-te teisel poolel õnnestus ka veel pool aastat, et seda kokku pealinnas Pekingis keelt ja kultuurialaseid teadmisi täiendada, aga noh, ma võin öelda oma elus ja tegevuses on mul õnnestunud meeldiv ühendada kasulikuga ja Hiina uurimine on mul ka leivatöö olen nimelt Tartu Ülikooli teadur orientalistikakeskuses ja, ja minu põhiuurimisala ongi Vana-Hiina filosoofilised tekstid, samuti Hiina budism ja kuna sinu lood on tõesti vähe, eks siis tuleb ka natuke laiemalt seda vaadata ja ka kaasaegset Hiinat uurida ja jälgida. Teil oli siis kindlasti juba mingi ettekujutus hiinast, enne kui te sinna läksite, kuna te olite sellega tegelenud. Kuidas see ettekujutus langes kokku sellega, mida te seal mingite alguses. Jah, loomulikult teile ettekujutus, noh, aga ka ettekujutus oligi rohkem selline teoreetiline, võiks öelda, et Ma olin huvitanud, olen siiamaani huvitanud rohkem vanast Hiinast, siis ma tundsin kuigi palju klassikalist keelt olin lugenud konfootšest ja kunsti tundsin selles mõttes, kuna Hiinas on on vaatamata kõigele ka praegu veel väga palju vana säilinud, siis see oli selline meeldiv kohtumine, aga noh, loomulikult see hiina tänapäev ja sotsialism ja ja tavalise rahva elu ja kuidas seal on, eks see oli, oli muidugi muuseas ja tõi ka negatiivseid emotsioone. Mitte vähe. Aga kuidas see õppimine käis, tähendab, te olite siis ikka nagu üliõpilane selles ülikoolis, kui te läksite ja mis keeles käis? Ma juba nii-öelda hea poolest Tallinna ülikooli lõpetanud, aga põhimõtteliselt ikkagi olin nende vahetusüliõpilane stažöör ja koolist anti mulle, see oli väike ülikooli ega seal palju õppijaid ei olnud, nii et ma õppisin nagu peaaegu individuaalselt. Munandiõpetaja esimene hiina keele õpetaja, seal oli väga sümpaatne vanahärra. Keda ma ikka ikka meeles pean, jah, tema oskas kuigi palju inglise keelt, kuigi palju vene keelt ja siis õpetamine käis ka enam-vähem kolmekeeles. Tõepoolest niimoodi tihti tuli etteütlus ühe lause või mõne sõna inglise, mõne venelane, hiina keeles, aga, aga me õppisime üksteisest väga hästi aru saama ja mis mind eriti rõõmustab, oli see oli staažikas kirjandusuurija kirjandusõppejõud ja peale kõnekeele õpetas ka lugema hiinakeelset kirjandust, nii nii vana klassikalist kui ka kaasaegset, nii et ma olen, olen temale väga-väga tänulik, et tema vist minna õpetajaks sattus. Kas te seda kurikuulsat kolme valitsust olete ka hiina keeles lugenud, mis inimesi? Ei, hiina keeles ei ole eestikeelse tõlke, mis on tehtud küll venekeelsest olen, olen täiesti läbi lugenud, aga noh, see on, on nii mahukas ja aga nüüd ütleme, kui Hiina filosoofiliste tekstide sõnavara on selline lakooniline, üsna selge, millest noh, kui oled piisavalt õppinud, saab aru, aga romaani sõnavara on väga rikkalik ja ma kardan, et mul ka praegult läheks kolme valitsuses läbipõlemiseks väga-väga pikka aega ja ma ei pea seda praegult nagu väga vajalikuks. Aga ma võin öelda, et kuna see venekeelne tõlge on tõepoolest väga ja väga hea ja ka Mihkel Jürna oli väga hea tõlkija, kes vene keelest eesti keelde tõlkis, siis eestikeelne kolme valitsus on ikka täitsa tasemel raamat, nii et ma isegi arvan, et ei oleks meil vist väga suurt vajadust uue tõlke järele otse hiina keelest. Aga huvitav, kui kaua läheb hiina keele äraõppimiseks aega, peab seal elama, selles keskkonnas ja ainult hiina keelt rääkima või siin raamatu järelsõnas on on öeldud, et Belbacki isa, kes oli misjonär õppis nii, et kaheksa tundi päevas sai põhjalikult selgeks. No eks hiina keele nagu iga teise võõrkeele õppimisega on nii et see sõltub väga palju ka inimese võimetest ja andeka, sest noh, ma enda kohta öelda, et eriti sellise käibekeele õppimine mul väga kiiresti ei ja sellepärast noh, nagu ma alguses juba ütlesin, et ega ma ei saa sugugi öelda, et ma hiina keelt oskan hädapärast tank on siin, Eestis elades lähevad rooste üha rohkem raamatuinimene olen aga aga noh, ma nägin kaasõpilasi, et kes oli rohkem nagu suhtlevam inimene, siis mingi poole aasta aastaga võib ikka suhtluskeele ära õppida. Aga noh, loomulikult sõltub ka sellest, kui palju sa viitsid. Kui õppida kaheksa tundi päevas, siis muidugi seal rohkem külge. Alguses õppisin ikka ka sinna lähedale ei tule ka iga päev mitmeid tunde, nii et ma ei oska öelda. Kui Hiinas nüüd elada, siis noh, ma arvan, et paari-kolme aastaga, kui, kui vähegi nii on ja, ja vajadus suhelda, siis paari-kolme aastaga võiks ikka küllaltki palutavatega juba rääkima ja orienteeruma õppida. Aga oli seal ka midagi niisugust võõrast, millega teil raske harjuda või pidite kohanema. No eks elu onu poolest ikka jah, see tohutu rahvatihedus on ikka eestlasele üsna üsna talumatu, eriti suurlinnades. Teine asi ikka niukene, Hiinalik räpasus ja hoolimatus, eks ole. Olen õppinud siin hiina kultuuri, aga võib-olla väga paljudel on ettekujutus Heinostki väga kõrge kultuuriga maast, mis on kõik õpetlased ja nii edasi siis tegelikus elus neid õpetlasi eriti ei ole. Kultuurirevolutsiooni noh, sellest on juba palju aastaid möödas juba. Nii et ega tänaval õpetatud ja tarku väga palju ei liigu. Lihtrahvas, ütleme poodides tänavaturul on, on meie jaoks meie mõttes üsna talumatult lärmakas, normatud hoolimatu ja räpasus on igal pool, see oli selline võõras ja negatiivne, aga noh, sellest saab alati kui mitte parandada, seda ei saa, eks ole, Hiina on nii suur ja minu eksi siis vähemalt kõrvale hoida, alates elada oma elu, suhtled nende inimestega, kellega on ühised huvid, nii et talumatus inimesi leiab Eestis ka mitte vähe. Oli teil ka mingi ettekujutus Eestist? Tollal 90.-te algul ma mäletan, et noh, siis oli veel Nõukogude Liidu lagunemine ja siin Eesti taasiseseisvumine ovaalsed ja võib öelda, et teate üldiselt kui juhuslikult või, või mitte juhuslikult juttu tuli, ikka teati. Aga ma ütleksin, et üheksakümnete lõpus, nüüd kui ma teist korda pikemalt olin, siis võib-olla isegi teati vähe, sest et noh, see Eesti ei olnud enam aktuaalne või, aga aga noh, üldiselt niisiis kui ka veel nüüd 90. lõpus domineeris ikka ikka selline suhtumine, et Eesti jah, eks ole, endine nõukogude liitu siis ikka pöörduda sinu poole, kui see sõna kogu töö on meil veel väga-väga-väga keeles nagu, nagu nõukogude inimese poole ja noh, eks suure rahva puhul oli ka imestamistatud, miks, miks siis Eesti nüüd nii väike riik, väike maa, mis on nagu hiina keskmise maakonna suurune, et kuidas üldse meil on ettekujuteldamatu, kuidas nii väike riik riigina saab küsida, et miks oli vaja, sest suure nõukogude liidu küljest lahti rebitud. Aga mitte kõigil loomulikult on seal intelligentsed ja laia silmaringiga inimesi, kes, kes saavad, saavad kõigest aru. Nii ühte kui teist. Ma mõtlen, et räägime nüüd nendest kahest romaanist pautor, ameeriklanna berbak, kes viidi väga väikse lapsena Hiinasse ja kes olevat Me õppinud ära hiina keele kõigu inglise keele. Ja, ja siin on järelsõnas veel huvitav märkused, kui ta kirjutas siis laused, nagu kujunesid tema peas veensetena tõlkisid inglise keelde ja pani kirja. Nii et võib isegi ütelda, et oli nagu omamoodi ka juba Hiinastunud. Selles esimeses romaanis idatuul läänetuul on nüüd varasem aeg, see on nähtavasti üle-eelmine pandivahetus, eks ole, kuidas teile tundub? Ma arvan, et nii see idatuul, läänetuul, teised romaanis ikkagi põhiliselt vestavad Hiina vabariigi algusest, nii et mulle tundub, et see on kuskil ikka peale keisririik juba vabariigi algus, kas siis noh, 20.-te alguses kuskil kuskil see kant, kui oli veel väga palju vanast Hiinast säilinud, aga just see mitmel tasandil konflikt uuega, mida seal kirjeldatakse üha üha teravnes veel pakk on mul juba päris ammu tuttav ja, ja ka tema teisi eesti keeles ilmunud. Haanja peab ütlema, et juba mitu tükki ilmus vist enne teist maailmasõda neid lugenud ja ja tõepoolest, noh, nii tema sellises ainesse sisseminekus tunda, et noh, ta on pool hiinlane ikkagi. Aga just meeldiv on see, et eks ole, et ta on täiesti kodus mõlemast tuuris ta tunneb seda hiina ainet ülimalt hästi, aga samas ta ei kirjuta nagu hiina kirjanik mitte kirjutab nagu Ameerika kirjanike noh tal on ise sees olemine, distants üheaegselt, mis, mis annabki sellise eriliselt hea ja võluva kirjelduse sisseelamisruumi. Ma arvan, et Hiina kirjad Hiinast nii hästi kirjutatud Tiinasti tamme jätad midagi kirjutama, teda ei näe nii terava silmaga üldse teises, mida näeb ikkagi see, kes on ka välismaa, noh, ütleme Ameerika kultuuris sees, aga see tundub üsna usutav, kui ta ütleb, et ta lapsena õppis hiina keel esimesena ja siis kirjutades mõttes paljusid asju hiina keeles, sest et seda on ju teisedki mitmekeelsed kirjanikud, on nagu seda või nende kohta on seda öeldud, et see lapsena külge jäänud tundlikul ajal õpitud keelestruktuur on ikkagi domineeriv. Ja noh, ma olen vist näiteks kui tuua Puškini kohta on öeldud olevat, ei mõelnud ka prantsuse keeles, kui nad on algharidusega, kõik haridus oli prantsuse keelne pärast tõlkes mõttes vene keelt, ma ei tea, kas õige on, aga aga nii räägitakse nii, et võimalikult pakile toimisest samasugune kahekeelsuse mehhanism, aga tulemused on minu meelest väga hea. Ja selles idatuules läänetuules on minajutustaja üks noor tütarlaps pärast naine ja tema on pärit siis niisugusest üliku perekonnast, kus isal on mitu naist ja, ja huvitav on lugeda, et missugused olid suhted nendel konkubiinidel ja see esimene naine oli seal kõige tähtsam ja kõik ja niimoodi on ta siis kirjeldanud seda, et see noor naine läheb selle kõigega kaasa, mis on need traditsioonidest sõltuvad, et on selle kõigega väga nõus. Kui palju praegu veel Hiinas võib-olla niisuguseid ülikuid või, või üldse neid ei ole, tähendab, niisugust elu korraga. Sest niisugust elukorraldust, mida pakama romaanis kirjeldab, seda kindlasti ei ole juba sellepärast, et noh, esiteks ikkagi selline mitmenaisepidamine ametlikult keelati ära juba Hiina vabariigi ajal, kuigi ta vabariigi ei olnud ikkagi nii totalitaarne ühiskond, seal kestis ta ühte või teistmoodi, poolavalikult edasi. Aga nüüd peale kommunistide võimuletulekut, siis selline traditsiooniline elukorraldus nii oma heade kui halbade ka ikka likvideeriti reaalselt. Ja ülikud kuulusid siis kass, kes hävitati, Hiinas eelistati ümberkasvatamist. Ja, ja tõesti, väga palju on kasvatatud ümber, noh, me võime paralleeli tuua kasvõi eesti keeles, pill ei ole ilmunud, aga Tartul Lutši filmi kaudu me teame hästi Hiina viimase keisri saatust, kes pidid troonist loobuma juba üsna väikese lapsena ja kes siis elas Jaapani okupatsioonitsoonis, lõpuks ta sattus ikkagi Hiinasse maksetungi kohtumõistjate alla ja, ja teda ei lastud maha, nagu kommunistid tegid Vene keisriga, vaid ta saadeti koos perekonnaliikmetega ümberkasvatuslaagrisse tuli üheksa aastat ümberkasvatuslaagris, siis talle anti andeks, ta veetis oma viimased eluaastad nagu lihtne kodanik ja tema autobiograafiast, mille põhjal Tartul lutše mainitud filmi teinud viimane keiser. Sealt tuleb väga hästi välja, et ilmselt ta kasvaski ümber, ühesõnaga et ta tunnistas kõiki oma oma süütegusid ja teadis, et ta nüüd oma lihtsa tööna tööga teeb, teeb siis midagi head rahvale, eks neid ühikuid oli kümneid, sadu tuhandeid ülikuid, selliseid, kes, kes analoogilised ümberkasvatajate muidugi väga paljud põgenesid miinust. Aga jah, selle küsimuse juurde tagasi tulles, et ega tänapäeva Hiinas nüüd enam sellist elukorraldust kindlasti ehkki kuuldavasti Hiina rahvavabariigis ka viimased paarkümmend aastat on nagu majanduses ja mõnes asjas veidi liberaalsemaks läinud, millega On tekkinud teataval määral uus ülikond. Eks muidugi, kommunistliku partei nomenklatuur on olnud seal ka kõik need viimased pool sajandit ülikonnas staatuses ja harjatud on nats ilmselt elanud endasarnast elu aga, aga noh, kindlasti ei ole nad nende traditsioon toonide ka niimoodi seotud sajanditepikkuste traditsioonidega, aga heas mõttes nagu nagu oli nüüd see perekond, millest oli juttu seal, nii et kui see Hiina uus ülikond, kes rohkem või vähem varjatud elab sellist üliku elu ja kindlasti on seal ka konkurbiinid ja suured majapidamised, siis kindlasti ei ole see enam seotud sellega tuuri traditsiooniga. Vanas-Hiinas keiserliku vabariigi alguse Hiinas oli ülikud ikkagi ka haritlased, reeglina aga praeguse tülikaks. Eks me näeme, eesti küülikud on ikkagi pigem tõusikut kui tõelise tülitud. Hiina rahvavabariigis on samuti. Aga ma ütlen, et ma ei ole selliste ülikutega nüüd väga intiimselt kokku puutunud, on, sellepärast ma ei oska pikemalt kommenteerida. Tänavaga tõusik. Kuid teine asi siin on väga palju jutuga jumalatest, kelle poole pöördutakse ja ja palvetatakse ja huvitav, palju siis ikkagi. Nojah, teil on muidugi raske seda ütelda, aga sellest vanast Hiinast ei saa ju nii olla, et et kõik kaob nagu ühe riigikorraga. Ei, loomulikult kõike kao, noh siis seda ütlevad hiinlased ise ja et kõik need pool sajandit kommunismi, eriti kultuurirevolutsiooni aastakümme seal 60.-te lõpus 70.-te algul küll tõesti väga palju hävitas ja väga palju hävitas ka inimesi ja jällegi kõige rängemalt oli see suunatud just vanakooli õpetlaste vastu, kes saadeti ka Valdo Timber kasvatamisele. Aga on palju kirjutatud ja räägitud sellest, et nad saadeti tavaliselt linnadest ära kuhugile väga Kolgastesse maa ja mägipiirkondadesse, aga sageli sündis ka niimoodi, et ega seal väljasaatmise kohas kontroll nende üle noh, väga range ei olnud ja seal kujunesid omamoodi kooli noh nagu räägitud, et Venemaal Nõukogude Liidus kulaagis ju vangla tulid nagu ülikoolid, kus erinevatest Nõukogude liidu osadest said haritlased kokku ja suhtlesid omavahel. Niisamuti oli ka, oli ka Hiinas, niiet mille kaudu tegelikult see Hiina haritus kultuur mingil määral ikkagi säilis ja ei saa sugugi öelda, et ta tänapäevaks kadunud on ta nii rohkem või vähem põrandaaluselt alati kestnud ja noh, nüüd on olukord jälle liberaalsem ja noh, ma ise olen, olen näinud trükkimise tasandil, et kõiki klassikatekki religioosseid tekste antakse seal välja ja müüakse täiesti avalikult, et need ei ole kaugeltki enam keelatud. Keelatud on pigem mis puudutab nagu sellist poliitilist dissidentlikkust või Komindangija taiwani kohta käiv kirjanduse selline asi. Vana klassik on täiesti lubatud. Religioon on, on ikkagi suurel määral taassündinud, kui külastada templeid Tauristlike budistlikke templeid, põhiliselt siis erinevalt noh, nad on väga veidi sarnaselt, on nende usu korraldus nagu katoliiklaste templid, pühakojad on kogu aeg avatud ja inimesed lähevad sinna siis, kui neil vaja on. Hiina religiooni omapäraks on see täiesti jumalusi ja vaime ja neid on tohutult palju ja nende arvu keegi ei teagi. Aga, aga hea on see, et on, aga erinevate valdkondade jaoks on erinevad jumalad. Kui hiinlasel on mingi Lähme, siis ta läheb vastavasse templisse ja viib oma väiksemaks sihukese ja palvetab selle jumala ees, kus on ja tõepoolest on näha, inimesed käivad väga, väga elavalt. Noh, ma olen nii rohkem vähem turistina ikka käinud erinevates piirkondades, templites tühje templit ei näe, mis tabatud teenistuseks ja kus on ta ka munki rahvuskogu aeg käib ja ka noor ja täitsa rapsi. Aga iirlased samas läbi mina ei ole kunagi olnud sellised väga fanaatilised usklikud, et meil on religioon on nagu sellise pragmaatilise elukorralduse osav. Kui neil on vaja küünele vaja põlve pidada, siis tehakse kombel läbi. Matus pidada kutsutakse buda mungad, tehakse tseremoonia ära, kui on mingi tähtpäev, on mingid probleemid, käiakse Temps, tehakse asi ära, aga, aga sellist laatilist usku nagu noh, eriti siin kristlikes tekstides seda Hiinas nagu väga ei, ei kohta. Nii et selles mõttes ka praegune noh, ikkagi veel kommunistlik ühiskond laseb sellisel igapäevaelu tasandil. Aga aga loomulikult nii-öelda kõrgtasandil haritlaste tasandil hoitakse ja selle eest jälle väga range kontrolli all ja seal 90.-te algul oli nagu eriti terav nagu konflikt Kristiina katoliiklaste ja ja Vatikani vahel, kuna Hiina ametlik katoliku kirikus riigikontroll külje all ja nad ütlevad, et nemad ei allu Vatikani laga katoliku kirikus on siin nagu võimetu ja ega see ei ole vist siiamaani lahendust leidnud. Ja samuti on budismiga on seal omad ametlikud budistlikud organisatsioonid ja ülikond, aga samas eriti Tiibeti budism on jälle väga-väga maha surutud ja see oli ka keiserliku siinosega kommunistlik Hiina, eriti just üritab ikkagi inimeste mõttemaailma nii palju kui võimalik külje all hoida, aga noh, ütleme sellises igapäevase elu tavalise inimese tasandil, mis ei paista võimumeestel ilmselt ohtlik, siis selline usuteenistus on, on lubatud. Romaan draakoni seene on pühendatud heinamaaelule, millest pealpakk on üldiselt üsna palju kirjutanud. Ja see on tõesti väga, väga sügav ja väga-väga huvitav romaan. Ja ta toob need inimesed ja just need hiina taluinimesed hästi lähedale. Kas teil oli ka võimalus käia külades? Kuigi palju ikka üheks ma põhiliselt ikka elasin ja õppisin, oli linnades, aga, aga külades olengi reisinud, ehkki otseselt talu inimestega suhelnud üsna üsna vähe, aga noh, seda, seda enam teame jällegi raamatute kaudu seda elu ja draakoni seeme. Mõnes mõttes jätkab seda või on sarnane peol pakki mõne teise romaaniga, mis eesti keeles on olemas romaani ema ja hea ja mis ka kirjeldavad väga sügava sisseelamisega viinud olu inimeste eluga. Draakoni seeme on nüüd, seal tuleb veel lisa väga oluline mõõde sisse see, see vestab ju sõja ajast, kui jaapanlased Hiinasse tungisid. Kuigi selles romaanis ei ole nüüd nagu ühtegi kohanime nimetatud võib sündmuste käigu järgi aru saada, et romaani alguse üsna jõhker natu realistlik temaatika, et see kirjeldab üsna dokumentaalselt seda kurikuulsat lankingi veresauna, mis oli 1937. aasta sügisel, kui jaapanlased Shanghaist tungides vallutasid Hiina tollase pealinna nahkkingi Janssen ääres ja seal siis tõepoolest see on ilmselt üksteise maailmasõja kõige jõhkramatest stseene paari nädala jooksul olnud 300000 tsiviilelanikku tapnud, vägistanud, surnuks, piinanud kõik. Ja noh, seda selles romaanis ka kirjeldatakse, ehkki veidi eemaltvaataja kaudu, eks ole, et sellel tegelased elavad lankingi lähedal külas, aga noh, küll jõuab jaapanlaste jõhkrus väga-väga teravalt. Huvitav, et ta ei ütle välja, et jaapanlased Ta ilmselt oma inglisekeelses tekstis ei kasuta, aga, aga see on nüüd väga huvitav mõte, et ta kasutab seda sõna, mida hiinlased kasutasid idamere inimesed ja jaapanlaste kohta rahvakeeles on see, nad on idamerest ja see on seal romaanis ka ära mainitud, et jaapanlased oma hirmutegude tõttu siis pälvisid hüüdnime saatanad, nii et ega ka hiinlased ei öelnud sõja ajal kunagi, et neutraalsed jaapanlaste idamere saatanad. Igal juhul on need romaanid huvitavad ja ma mõtlen, et küllap ka teile, kes te tegelikult olete selle temaatikaga ju hoopis paremini kursis. Loomulikult jah, nagu ma ütlesin, Tarbacki romaani Ma olen, olen ka varem lugenud ja väga suure huviga ja üks asi ongi mingi arhitektuuriteaduslik uurimine, teine asi on, on selle kunstiline kirjeldamine ja ma ei tea ütleme, uuema ajakirjanikest. Et keegi oleks seda nii hästi haaravalt sõja, nii suure sisseelamisega teinud, kõlbab, nii et et see pakk võib-olla ka noh, lugejale, kes võib-olla varem Hiinast palli või ei tea selliseks esimeseks teejuhiks Hiina eluolusse ja, ja mentaliteeti. Tänapäeval see ajalooline mandžuuria, mis tänapäeval hõlmab, kui me Kirde-Hiina provintsi ei Riina eriti palju muust Hiinas, sellepärast et matšide assimileerida romine hakkas tegelikult juba juba keisririigi ajal oligi väga omamoodi huvitav olukord, et seitsmeteistkümnendal sajandil vallutasid Hiina ja Mansu valitsejast Hiina keiser aga, ja nii nagu varasemate vallutajategi Manžud Hiinastusid ja ülikond viinastusest ees ja rahvast tagantjärele, nii et tänapäeval kuigi Mansu rahvas Hiinas ametlikult on üheks vähemusrahvaks, aga mantsu keele rääkijaid leiduvat ainult väga üksikuid kolkakülades, nii et Manšedon on Hiinastunud. 19. sajandi lõpul. Mandžu toitsid senimaani küll oma oma maa hiinlastest puhta, ma mõtlesin, et noh, et kunagi dünastia aeg saab ümber kolida tagasi võib-olla aga ka Hiinas, 19. sajandi lõpul tuli väga suur maa põud ja siis otsustati, et lubatakse hiinlastele asuda Mansuurias seal väidetavalt 10 aasta jooksul 25 miljonit hiinlast, kes kinos tasus sinna, nii et erineb muust Hiinast ainult looduse poolest, et ta on väga kontinentaalne sarnane Siberiga talved on seal külmad ja palju lund, aga muu poolest muust Hiinast ei erineb. Nüüd mis puutub suhtumises kallastele, siis sõjaaegne vari on veel väga tugevalt. Kuigi Jaapan on Hiina rahvale vabariigi üks esimesi majanduspartneriga sinna tohutult investeeritud ja nii-öelda poliitika ja äritasemel käib siis eriti seal Mansuurias, mis oli Jaapani okupatsiooni all ju kauem kui seal Ida-Hiina lõuna pool seal ikka selline halb suhtumine on ikka siiani, noh, ma võin seal öelda, konkreetsed näited, näiteks üliõpilased, noh, meil oli seal välismaalasi, aga meil oli ka sõpru, hiinlase üliõpilasi, näiteks ükskord üks hiinlane ütles, et ta ei tule sellele konkreetsele pidusöögile, sellepärast et seal on jaapanlased ka täna ei saa tulla sellist ühte ja teist ikka nii, et noh, nagu nagu venelastel on, eks ole, fašistide vastu, olgu nad sakslased või mõnikord eestlased fašistid, inimene nimekirjas, aga see ei ole kadunud ja see võtab ilmselt väga palju aega. Ehkki samas jälle Pekingis ei torganud see nii teravalt silma, seal oli ka jaapani iilid, mis toob palju ja eks ta ikka pikkamööda, nii eriti noorema põlvkonna puhul, kes nagu sõjast otseselt ei tea ja võib-olla ka sugulased juba kadunud, kes ei räägi sellest, et eks ta pikkamööda hajudega vaheda võtate, kindlasti raadiot on, on rohkem selline välismaalaste imetlemise staadium, Ameerikat püütakse igati jäljendada ja noored inimesed, noh meie siin Eestis kurdame, et ameerika istungid peale, aga ma arvan, et Hiinas on see ikka suurlinnades on seal väga ameerikalik, keeruline veel veel väga paljus palju tugevam, aga aga eks Ühest küljest ka praegused võimumehed ametlikult seda propageerivad, seda, seda arengusuunda ja positiivset legendi, et me oleme varsti maailma suur võim ja see on ka sajanditepikkune juba traditsioon, mida, ütleme seal manis, eriti selles idatuul läänetuul on, on nagu mainitud iirlased arvavad, et nemad on ainukene õige kultuurrahvas, eks ole, on seda alati arvanud teised barbarid, kes tuleb, kas siis allutada vetsiviliseerida. Muidugi, viimane sajand on nüüd Hiinale kaasa natukene teistsugust asja näidanud, aga ega see mentaliteet, et noh, meil oli, vahepeal läks halvasti, meid rõhusid, teised olid sajad ja halvad, aga tegelikult me kasvame jälle ja ühel näitame, eks ole. Aga noh, see ei ole agressiivne, igal juhul. Tähendab, kui vanast Hiinast veel rääkida. Kas võib olla võimalik, et ka praegu on kohti Hiinas, kus seotakse noortel tütarlastel juba lastel jalad kinni, et tuleksid ilusad väiksed jalad. Väga raske uskuda ei ole ise küll näinud ja olen ka küsinud seda hiinlaste käest olen vastuse saanud, et vaevalt küll et ilmselt ei ole, sest pakki romaanis idatuul läänetuul on juttu ikkagi nagu üliku perekonnast ja haritud perekonnast, kust see komme ilmselt kadus juba ikkagi enne teist maailmasõda esimese selle Hiina vabariigi seal noh, hiljem on ta kommunistide ajal, on ta loomulikult juba kui ta veel kuskil on olnud, siis jõuga välja sulatatud. Aga selles romaanis see jalgade sidumise remont võib-olla on ka üks, mis tasub näitena esile tõsta, sest et see on nagu eriti dramaatiliselt see uue ja vana kokkupõrge on, eks ole, see traditsioonilisest ülikuperest tütarlaps, tema abikaasa on lääneliku haridusega ja abikaasa tahab, et temast saaks ka selline. Aga tema, tema mõttes ja, ja, ja siis jalgade sidumise moment, nagu kui see tüdruk või naine on samas ema käest õppinud, et ta peab igal pool mehele alluma, eks ole mehe sõna kuulama ja kui mees nõuab, et seome jalad lahti, siis ta tohutu vastuolu, eks ole, et seal elab traditsiooniga vastuollu, keda peab mehe sõna kuulama. Aga see moment, nagu nüüd ta teebki nende suhte, nagu et ta lõpuks nõustus sellega ja siis mees ka muutub, väga muutub, väga hoolitseks tema vastu, neil tekki hakkab niimoodi tõeline abielu peale seda, kui nad on juba aega olnud seinaga eraldatud, eks ole, üks oma traditsioonid ja see teine oma oma uue vaimustuses. Nii et tema laseb oma jalad lahti siduda, temast saabki nii-öelda uut tüüpi hiinlane. Nii huvitav on ka see, et jalgade sidumine alguses on ju väga valus, eks ole, ja kui ta lahti tegin, need jalad jälle valus. Õudne. Jah, see on iseenesest väga kohutav komme ja isegi ei ole täpselt teada, kus on tulnud, aga noh, üks asi on jah, et see iluideaal ja teine asi see, et üliku peredes eriti kuigi naine või saada haridust, aga naine oli rohkem ikkagi iluasi ja tal ei olnudki vaja nagu palju liikuda, mida läheb nii kui seda parem, eks ole. Kuuldud saates kõnelesid Märt Läänemets jääb ilma Jüri Salu, mina olen saate toimetaja Martin Viirand.