Möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail tekkis Hispaanias taassünniliikumine Rinasse meento. Eesmärk oli luua muusikat, mis ühendaks rahvusliku aluse kõrge professionaalsusega kaasaegsete moodsate kompositsioonivõtetega. Tee suuna näitas kätte ja teoreetilised alused taassünniks pani oma manifestis kirja säilitada trell kuid heliloojana ei suutnud ta ise neid ideid teoks teha. Uue rahvusliku koolkonna tegelikes loojateks said head sõbrad Isak albiinis ja riike granaadus. Neil oli seitsme aastane vanusevahe nii sünnis kui surmas elasid nad mõlemad täpselt ühe vanuseks. Enrice granaadus ikka Pinja sündis 27. juulil 1867 Madriidis ohvitseri peres. Esimesed tarkused solfedžo ja klaverimängualal sai poiss isa sõbralt ja teenistuskaaslaselt kapten Hoseerun seedelt. Ent peagi kolis perekond Barcelonasse ja seal astuseni riike, granadus muusikakooli ning õpingud jätkusid uba omama parimate professionaalide juhendamisel. Sel ajal tutvus nooruka Felipe Petrelliga ning süttis tema rünassini ento ideedest. Ent nende teoks tegemiseni läks veel pisut aega. Esialgu täiendas ta usinasti oma pianisti oskusi, võitis kuueteistkümneaastasena konkursil esimese preemia Schumanni sonaadi esituse eest. Aga perekonnal ei olnud nii palju vara, et poeg oleks saanud pühenduda ainult õpingutele. Vajaliku raha teenis ta siis kohviku, muusikuna ja klaveritundide andjana jätkates samal ajal pidevalt ise õpinguid. 19 aastasena avanes võimalus anda esimene iseseisev soolokontsert. See äratas suhteliselt tähelepanu ja et Barcelona oli sügavate kultuuritraditsioonidega ning ühtlasi ka arenenud tööstusega linn, siis leidus metseen, kellelt andekas noor pianist sai toetussumma õpingute jätkamiseks Pariisis. Konservatoorium jäi küll ainult unistuseks. Just sisseastumiseksamite ajaks murdis haigus noore hispaanlase maha. Aga tervenenuna kasutas seda aega väga otstarbekalt. Võttis klaveritunde sarl periood juures ja õppis kompositsiooni silmas nii eraõpilasena. Lisaks haaras endasse maailma kunstipealinna rikkast kultuurielust kõike, mida vähegi jaksas. Pariisis sõlmunud sõprused ja kontaktid kestsid paljude kultuuritegelastega kogu elu. Eriti lähedaseks sai granaadus periood, teise hispaanlasest õpilase, hilisema kuulsa pianisti Ricardo Viiesega. Kahe Pariisi aastaga ohtralt oskusi ja kogemusi kogunud. Naasen riike granados 1889. aastal Barcelonasse. Selle linnaga on edaspidi seotud kogu tema elu. Nüüd on tema ees lahti suhte kontserdisaalide uksed. Koos tol ajal veel väga noored tšellistid Pablo kaasalsiga teevad nad suure turnee läbi. Paljude Hispaania linnade kriitika vaimustab granaduse, kui pianisti kohta kirjutatakse. Tema esituses liitub pehme laulev kõla hiilgava tehnikaga. Lisaks sellele on ta väga peen ja leidlik kolorist, tema nüansid paistavad silma ammendamatu mitmekesisusega. Kahjuks ei ole meil muidugi teda ennast võimalik kuulata. Enrique granaadusest sai Barcelona muusikaelu keskne kuju. Lisaks sellele, et ta oli suurepärane pianist, jätkus tal aega ja energiat tohutuks organiseerimistööks. Tema eest asutati klassikaliste kontsertide ühing, mis tutvustas väärt muusikat kogu maailmast ja pööras loomulikult erilist tähelepanu oma maa muusika propageerimisel. Pidevalt esines neil kontsertidel granados pianist. Aga järjest sagedamini astus publiku etega granaadus helilooja. 1898. aastal esietendus Madriidis ja kohe seejärel ka Barcelonas granadose esimene ooper marjadele Karmen. Ja sestpeale sai tuntuks ka dirigent Kronadus. 1901. aastal rajati granaaduse algatusel Barcelonas Muusikaakadeemia, mille direktor oli helilooja 15 aastat kuni oma surmani. Granaduse pedagoogiline põhimõte oli noorte pianistide loomingulise iseseisvuse maksimaalne arendamine. Helilooja ei pidanud paljuks ka pedagoogilise õppekirjanduse autoriks olemist. Granados pidas ka loenguid, kus analüüsis Hispaania rahvamuusika eripärasid ja näitas kätte võimalusi, kuidas nendest lähtudes luua kaasaegset professionaalset muusikat. Tema hinda. Klaveripalade tsükkel hispaania tantsud oli selle hea näide. Sügavalt rahvuslik. Ent autori isikupära ei lahustanud rahva motiivides, vaid tõusis nende läbi eriti selgelt esile. Kaasaegsete meenutustes kangastub riike granados kui erakordselt võluv enda vastu alati suurt sümpaatiat äratav isiksus. Selle rõõmsameelse ja avale, inimese loodus varustanud heldet andidega mitte üksnes muusika alal, vaid ka kujutavas kunstis ja kirjanduses oli ta suur erudiit hoopis rohkem kui vaid nende kunstide nautija. Ta oli ise osav sõnaseadja ja väga hea joonistaja. Paljude tema nootide servadele on joonistatud andekad stseenid, mis sisult ja meeleolult täpselt muusikaga kui langevad. Ning vähemalt ühe autoportree on ta maalinud. Kujutades end macho riietuses, meenutab Tagem siin Leon Faistvangeri romaani koja maha ja mahu. Need on vastavalt nais- ja meessoost sõna mille teistes keeltes täpset vastust ei olegi. Need on julged, tugevad sõltumatud inimesed rahva hulgast kelles Faistvangeri sõnade järgi elab tõeline hispaania hing. Ess pandjalisma. Ja kõige selle mitmekülgsuse juures ei olnud en riide granados hoopiski üksnes kaunite kunstide le pühendunud elevandiluust tornis maisest kõrgemale pürgiv vaimuinimene. 90.-te aastate alguspoolel abiellus ta senjoriita amparogalliga keda peeti üheks Barcelona kaunimaks ja targemaks neiuks. Ja nende perekonnaelu kujunes väga õnnelikuks. Ranaduse kaasaegsed on teda meenutanud kui erakordselt õrna abikaasat ja oma kuue lapse armastavat ning hoolitsevat isa. Iseloomult oli granados elurõõmus, tagasihoidlik ja poeetiline. Temas puudus auahnus. Oma kunsti armastas ta siiralt ja omakasupüüdmatult. Ta tundlik hing oli muljet televäga vastuvõtlik, vahest ülearugi eksponsiivne. Ikka leidis ta midagi, mille üle imestada. Ikka suutis ta millestki või kellestki vaimustuda. Ent meeleolud võisid ka kiiresti vahelduda ohjeldamatult lõbususest ja nakatavalt huumorist kuni sügava melanhoolia, nii võis mõnikord olla vaid üks samm. Üks lühike ajahetk. Need jooned peegelduvad ka tema muusikas, mis kujutab vahelduvaid elamusi, täisverelisi muljeid ümbritsevast elust. Emotsionaalsete seisundite kiireid muutusi. Hispaania rikkalik rahvalaulude ja tantsude varamu oli granadosele ammendamatu allikas. Hispaania folkloor, sed, tantsud ja tantsulaulud kujutavad endast omamoodi pantomiim stseene, kus tants, laul, saatemuusika ja esitaja ilmed on kõik ülitihedas seoses. Ka granaduse, klaveripalad ja laulud on enamasti otsekui muusikalist dramaatilised pildid. Et ka helilooja ise neid nii käsitles, seda kinnitavad rohked žanrist seene kujutavad joonised ta noodikäsikirjade veertel. Granada see muusika on meloodiline ja laulev, värvikas ja nõtke. Ta kasutab rohkesti rahvamuusikale iseloomulikke laadilisi vaheldusi, Melizme vahelduvaid rütme ja segataktimõõte sahte partii on ostinaatne nagu rahva muusikaski. Oma klaveripalade son ta oskuslikult edasi andnud rahvapillide, eriti kit, Tarrvi tämbri omapära ja dünaamilisi varjundeid. See pole üksnes kitarrimängule iseloomulike võtete ülekandmine klaverile vaid manab esile otsekui rahvamuusikute improvisatsioonilised kitarrimängu eheda hinge. Väga paljusid granadose klaveripalu on korduvalt seatud teistele pillidele viiulile, tšellole, flöödile, aga eriti armastavad neid kitarristid. Tekib omapärane efekt. Klaveripala, mis kujutab kitarrimängu, oleks nagu taas jõudnud originaali nii tagasi. Pole ehk huvituseta kuulata, ühtsama pala algul klaveril, seejärel kitarri seades. Pikka aega köitis granadost eriti 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse romantiline Hispaania aeg umbes sajand enne teda. See oli aeg, mil kirjutas oma luuletused poit Iglesias. Teatrilavadel mängiti raamandila kruusi komöödiaid ja kui sündisid Coya maalid ja gravi, üürid. Pärast klaveri süüdi koi eskas valmimist kirjutas helilooja sõbrale. Ma olen armunud Koiasse tena hinge, tema hertsoginna albasse tema Mahasse, tema kujudesse ja tema koloriiti. Just see armastus ja Coya kunsti sügav mõistmine on leidnud kuueosalises tsüklis ereda muusikalise väljenduse. Siin on isegi osade pealkirjades Coya teostega kokkulangevusi. Seal Machade jama, Ahode uhke, sõltumatu ja kirglik maailm. Kuusal peenise Ibeeria süüdiga kuulub granaaduse kui Jeskas hispaania muusika kullafondi. Hiljem töötas helilooja oma süüdi ümber ooperiks koi eskas. Alanud esimene maailmasõda ei lasknud aga esietendusel teoks saada ei Pariisis, kuhu see oli planeeritud ega ka Hispaanias. Nii tuligi ooperi esilavastus välja 1916. aasta kevadel New Yorgis. Granadus võttis ette reisi üle ookeani, et sellele kaasa elada. Metropolitan Opera lavastus võeti vastu vaimustusega ning menust ja kaunitest elamustest. Õnnelik helilooja asus taas laeva pardale, et kodumaale naasta. Paraku ei jõudnud laev Hispaania randa. La Manche'i väinas torpedeerivat Saksa allveelaev rahulikku reisi Aurikud Saseks ja see läks põhja koos reisijatega, kelle hulgas oli ka Enrique granadus. See õnnetu kuupäev oli 1916. aasta kolmas kevadpäev. 24. märts. Klootebyysii kirjutas järelhüüdes. See traagiline sündmus jättis muusika kunsti ilma ühest kõige paremast looja isiksusest. Nii teemalt kui lähenemiselt koi eskadega lähedane on veel vokaaltsükkel donadylijad vanas stiilis. Ka siin ilmub 18. sajandi romantiline Madriid oma žanri piltidega Mahade maailmaga ja originaalsete meloodiatega. Enrice granadose hea sõber ja esinemispartner kuulust sellist Pablo kaasas on kirjutanud. Need on imepärased laulud, granados jätkab siin vanaaegsete tänadeljeeride traditsioone. Ta on saanud innustust Koialt taaselustanud Madriidi mahod, Yamahhad. Ta on loonud muusika, millest õhkub sügavalt rahvusliku koloriidi. Ja samal ajal on see tsükkel täielikult tema looming. Seal pole midagi laenatud. Need annavad tunnistust erakordselt andeka kunstniku omapärast. Granadus on meie, Hispaania Schubert, meie suur poeet muusikas.