Tere, laupäeva ja järjekordselt rahvateenrite saadet. Ütlen kohe ka, et täna oleme stuudios ainult kahekesi, kolmas mees on tõvevoodis ja saadame Sulevilasid terviseid ja loodame teda õige varsti taas siin laua taga osalemas näha ja kuulda ka minu partneriks, siis täna on Peeter Kaldre Eesti televisioonist ära pööranud. Ja mina olen siis saatejuht Mart Ummelas ja millest me täna sellel ilusal jutumärkides suvehommikul räägime? Ma arvan, et me räägime selle Nabala sisepoliitikast, aga veel rohkem räägime Eesti ja maailma suhetest Eesti Euroopa suhetest. Mis arvad, Peeter, mis sellel nädalal nendest sündmustest nagu sinu tähelepanu kõige rohkem pälvis? No eks see euroreferendumiga seoses kõik see, mis selle ümber toimub seoses sellega mitte-eestlaste toetus Euroopa liidule on märgatavalt langenud. Nii et need olid need kaks teemat, mis nagu andsid tooni, sellepärast et need teemad annavad lihtsalt väga palju selliseid kiirgeid siirdeid Eesti sisepoliitikas. Kas või siin Keskerakonna omavahelised Nagelemised, siis parteide omavahelised väga järsud ütlemised, peaministri ütlemine Keskerakonna aadressil, Keskerakonna vastulöök, rahvaliidu selge seisukohavõtt Euroopa liitu astumise küsimuses ja eks kogu see Euroopa liiduga seonduv pundar ikka see kõige olulisem. Püüaksimegi kõigepealt lahti raatia, seda, millest on tingitud järjekordne langus selles eestlaste euro hoiakutes. Järjekordne negatiivne. Tulemus kaheksa protsenti võrreldes ühe, ühe kuu vanuseküsitlusega, kui me usaldame neid tulemusi, kaheksa protsenti oli ikka rohkem kui veaprotsent. Siin on ikka mingi tendents. Nojah, selle selle kohta on ju väga ammu nagu öeldud, et eestlased on eriti tundlikud selles suhtes, et milline reiting on parasjagu istuval valitsusel, kui reiting on rahva silmis kõrge, siis on ka toetus valitsuse poliitikale, sealhulgas ka välispoliitikale, ehk siis Euroopa Liiduga ühinemisele kõrge. Nii kui see protsent langeb, langeb toetus ka välispoliitilistele prioriteetidelt. Ehk siis Euroopa liidule. Konkreetselt me mäletame, et kui Res Publica toetus pärast valimisi oli, oli haripunktis, siis oli ka Euroopa Liidu, et umbes sama suurusjärgu võrra rohkem kui praegu. Nii et see on nagu otseses seoses. Küsitlusi on muidugi tehtud enne seda, kui meie kolm tipp-poliitikud ühiselt avaldasid toetust Euroopa liitu astumisele. Valitsuse populaarsuse langust on ju ka püütud toetada mingil määral sellega, et ta on liiga euromeelne. Kas sa seda ei arva? Ma ei oska nagu sedapidi asja tõlgendada, sellepärast et euromeelsus iseenesest ei tohiks olla mingisugune negatiivne nähtus inimeste jaoks, et kui sa oled euromeelne, et siis sinu populaarsus kahtlemata langeb, aga võib olla üks põhjus, on ka see, et seda kamp omaniat on Euroopa Liidu toetuseks ehk tehtud liiga agressiivsed või siis liiga üldsõnaliselt ja liiga propagandistlikult. Ja eestlasele ei meeldi see, kui talle millegiga väga tugevasti peale sõidetakse, siis ta automaatselt A priori võtab kohe teistsuguse hoiaku. Kas see näitab, et ehk muutnud, et näiteks kui 14. septembril euroreferendum toimub, siis ta hääletab samamoodi, nagu küsitlus näitab? Millegipärast kahtlen selles. Viimasel hetkel tuleb ikka nagu aru pähe, võib-olla, aga hetke tendentsi ja trendi see kahtlemata näitab. Tegelikult on ju ka ajakirjanduses valitsusele pigem ette heidetud seda, et selles eurokampaanias nagu valitsus ei võta seisukohta Euroopa liidu poolt ega vastu, vaid püüab mängida neutraalset, aga samal ajal kogu sellest kampaaniast paistab selgelt läbi euro positiivsus, et see on nagu silmakirjalik see kampaania. Nojah, see võib ka olla, et see tabatakse ka väga hästi ära, et noh, et kui sa, kui sa oled ühel seisukohal, siis ütleb, ma olen sellel seisukohal ja ma kutsun teid hääletama ka nii selles mõttes minule näiteks noh, tundus väga loogiline see kolme Eesti juhtpoliitiku avaldus, kus nad selgelt võtsid seisukoha selles suunas, et Eesti peaks toetama referendumil. See oli nagu selge sõnum. Aga noh, samal ajal langes samasse aega ju ka see, et me teeme kampaaniat küll, aga me teeme niimoodi hästi nurga tagant. Et noh, et me nagu puu tagant välja ei tule, et las rahvas ise otsustab. No nüüd eile avaldati ju seitsmeteistkümne eksperdi arvamus, kus näidatakse üsna konkreetsete näidete varal, mida Eesti rahvas nagu võidab sellest, kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, seitsmeteistkümnest 16 olid Ühelt ja üks oli vastu, aga kas sulle ei tundu, et kas sellise avalduse puhul rahvas nagu hakkab seda väiksemat kaitsma allajääjat ehk antud juhul siis Ivar Raigi, et ka selles ei ole nagu läbimõeldud, millist sõnumit tahetakse sellele hääletajale anda, et tegelikult ju mingil määral tekib kaastunne pigem selle vastu või poolehoid sellele, kes on üle jäänud vastu, kes nagu liialt noh, ütleme peale suruvad oma arvamust. No ma ei tea, see uuring nagu, ei olnud ju tegemist sellega, et üks ekspert 16 eksperdi vastu, vaid siin oli ikka tegemist kogu Eesti rahva elujärjeküsimusega Euroopa liidus. Et see nagu ei tohiks, nagu küll sellist inimest Realistliku ei oleks võinud olla no näiteks kolm. Keegi, kellel on nagu kahtlen seisma. No aga sa ju ise väga hästi, Peeter, milline on rahva väga suure osa suhtumine, kui sa avad, eks ju, internetti sa ju näed, mida need inimesed, kes seal kaasa räägivad, arvavad, nende suhtumine on ikka ülimalt negatiivne. No ma arvan, et seda internetiseltskonda, kui sa mõtled nüüd seda Delfi jututuba No mitte ainult Delfi, vaid ka kõikide ajaleht Nunez mulle tundub, et see on üks ja sama seltskond. Kes surfab seal ühest august teise, et ma millegipärast ei arva, et see nagu on väga representatiivne Eesti Eesti rahva suhtes need on need lärmavad, kes käivad aastaid, sa tead väga hästi, sa oled ise ka delfis kirjutanud ja oled ka nende käest saanud, nii et vähe ei ole. No olen kirjutanud ja olen saanud, aga ei ütle mis nime all. Aga tahaksin küsida su käest ikkagi sellesama uuringu kohta veel, mis nüüd tehti. Mida see näitas, see näitas, et toetus on väga madal Lõuna-Eestis toetus on madal väiksema sissetulekuga inimeste hulgas, kuid näitas ka seda, et alla 35 aastaste hulgas on toetus suhteliselt tagasihoidlik. Millega sa seda ikkagi ütled, et noh lisaks elu käest lüüa saanud inimestele, kes kardavad, et järjekordne muutus toimub nende arvel mitmed noored inimesed, kes peaksid ju piiride avanemisest maailma avanemisest uute võimaluste tekkimisest seoses Euroopa Liiduga, ei võitma, miks nemad selle vastu? Ma ei oska öelda, ma ei ole sotsioloog, ei ole ka psühholoog, võin ainult arvata. Ma saan aru, et ajakirjanik Kas üks põhjus võib olla see, et äkki on äkki meie noorem põlvkond ei ole juba aastaid huvi tundnud selliste asjade vastu selliste tõsiste asjade vastu rääkinud ei ole mõtisklenud Eesti rahva ja riigi tuleviku peale, äkki neil on teised huvid äke, nende huvi on ma tea grilfest õllesummer autod ja, ja kui küsitakse, et noh, Euroopa liitu või mitte, selles ammul seesamune p-tähega ja ei lõpus ja vahel on veel tähti kui vene keeles väljendada. Minu meelest see on täiesti õige lähenemine, sest tõepoolest noorem põlvkond ei taha nagu pead vaevata keeruliste asjadega, aga ma arvan, et siin on ka ütleme niimoodi ajakirjanduse ja nende europropagandategijate viga, selles, et on ka püütud mõningaid asju liiga lihtsustada on püütud nagu mõningaid asju teha liiga niisugusteks, et ja ei küsimusteks kõiki asju ei saanud Ma niisugusest aspektist üldse lahti võtta ega, ega ka hakata nagu selle noorele või ka vanemale inimese selgeks tegema. Sina konkreetsed siit võidad või vot minu meelest palju rohkem meeldis mulle Ševiovi artikkel siin paar nädalat tagasi, kus ta rääkis sellest kuulumisest, kas me kuulume siia või sinnapoole, kas me oleme selles helisfääris või teises hemisfääris. Et tihtilugu mulle tundub, et ka nüüd europropaganda tegijad lähevad just kaasa selle, ütleme noore nisukesed tarbiva inimese mentaliteediga, kes tahab kohe midagi praktilist kasu saada, aga küsimus ju Euroopa liitu minnes ei ole ju selles, et me täna või homme kohe midagi saame. Ja küsimus ei ole üldse selles, kas me saame, vaid me lülitume mingisse protsessi, kus meie hakkame ka mõjutama seda, kuidas Euroopas elu elu kujuneb ja me ei tea absoluutselt seda, mis viie aasta pärast Euroopas saab. Et, et minu meelest see viga tehtud, et on nagu asja liialt banaalseks või liialt pragmaatiliseks aeg. No aga ilmselt siin annabki tagasilöögi ju seesama asi, milles minu meelest ka siin rahvateenrite laua taga on räägitud juba aastaid ja on räägitud sellest üldisest mentaliteedist, mida kultiveeritakse Eesti ühiskonnas ja mida jäetakse kultiveerimata. Ehk siis väärtused, tõsised teemad, maailma lahkamine, ilmselt on need jäänud puudulikult kajastamata ajakirjanduses. Me teame sinuga väga hästi, milline ajakirjanduse trend ja, ja seda ju propageeritakse, kerged teemad. Kui sa võtad ka ajalehele lihtsad lahendused, palju pilte, graafikat ja jumala eest vähe juttu, küsitlus poolt vastu ja just nimelt et see on nüüd hakanud andma oma kibedaid vilju. Sellepärast et kui nüüd seatakse needsamad inimesed, kelle käest küsitakse küsitlusel fakti ette, et sa pead vastama. Sa pead võtma seisukoha küsimuses, mis on tõepoolest tähtis Eesti riigi ja rahva seisukohast, siis lihtsalt ei osata vastata, sest ei teata, sest on jäänud, nagu öeldakse, see vaimu põld on jäänud juba aastaid sööti. Seesama jutt, et miks noored inimesed vastavad nüüd eitavalt, see kategooriline eitus, noh, Maitan kõike, eitan ka seda, mida mulle ütleme, ülevalt poolt peale surutakse, kas see on siis hea või halb selle üle juurelda? No ma võin sulle tuua täiesti paar praktilist näidet, on seesama eurokampaania praegu käimas, kus kasutatakse elemendina seda banaani? Tähendab minu meelest see oli seal juba suur viga hakata selle banaani kulul, millest on räägitud lõpmatuseni, mis vabandage väga Eesti jaoks üldse mingi küsimaski, banaani kõverus või mitte kõveruseks, miks selle peal mängitakse, miks ka selle pooldajatele, kes on arukad inimesed, eks ju peaksid olema, miks neile niisugust vahendid välja pakutakse või teine asi, kui ma kuulen, oman kolleegi noort noort ajakirjanikku, eks ju raadios rääkimas, et vot näed, nüüd te saate siin veel eesti maasikaid osta, aga vot kui me oleme seal Euroopa liidus, vot siis me enam võib-olla ei saanud kahekümneid Eesti maasikaid ei olegi, elab, tähendab, millestki on tõepoolest need asjad on niivõrd ära lihtsustatud ja niivõrd Prinitiiviseeritud, et inimesel, sellel lihtsal inimesel, kes kuulab raadiot, loeb lehte, vaatab telerit. Noh, tal on need lahendused etteantud, ta peab ainult valima poole, kas vastu või, või, või poolt. Aga ta üldse räägime sellest, et küsimus ei ole pooltega vastu olemises antud juhul. Küsimus on selles, millise, millist elu me tahame elada, millises euroopas, millises Eestis me tahame tulevikus elada? Nojah, eks selles mõttes samas nišis on kaseeilne majanduseks ekspertide arvamusi, kus noh, 16 üks eks ole, kus ka ju räägitakse konkreetsetest rahanumbritest, et kui palju eesti inimene hakkab keskmiselt teenima Euroopa liidus. Ja kusjuures vahe on väga väike, eks ju, niimoodi selle peale öeldakse, aga nüüd nemad panid sinna umbes 1000 juurde see lihtsa inimese niisugune loogika kohe hakkab tööle tooted, noh, küllap siin tahetakse mulle jälle Luisata eksi. Jah, mulle meeldis päris tänases SL õhtulehes on meie BTW siis korrespondendi Indrek Treufeldt ja intervjuu kus, kus ta seletab seda, et mismoodi ta on seal Brüsselis korrespondendina kohana kohanenud ja, ja ja räägib seal ka väga palju nendest väärtustest, millega ta on siis olnud harjunud siin, kuda siin töötas ja millised väärtused on seal ehk siis Euroopa Liidu peakorter päris ja teiste riikide seas ja, ja paraku on just nendest väärtushoiakutes väärtushinnangutes see kõige suurem lõhe. Et, et eestlane tuleb ikka sinna. Esiteks ei oska meie saadik õieke keelt, ta ei suuda ennast arusaadavaks teha. Veel hullem, Eestil võib-olla puudubki seisukoht, mida seal esindada ja ta toob just näiteks soomlased, kes on väga hästi selle ära õppinud ja omandanud just selle olemise, sealse skulptuuri ja poliitikaruumis oma huvide kaitsmine, mis on neil väga edukalt läinud. Nii et selles mõttes see mentaliteet, et et noh, eestlane üle kõige lööme jalaga ukse lahti, läheme Euroopa liitu ja kui tee meid seal ei taha vot siis me ei tulegi puute ja mulle nagu paljud inimesed mõtlevad niimoodi, et noh, et Euroopa Liit oleks nagu Eesti jaoks tehtud testil olnud valida, et kõik nagu käivad nagu pruudi ümber, eks ole, et nemad, et kuule, ole häämees, tule Euroopa liitu. No vaatame, mis kaasavaraks antakse, naise kaasavara on liiga väike, ei tule. No seda kindlasti lugesid Andrei Hvostovi intervjuud välisminister Kristiina Ojulandiga sealt ju külas täpselt samasugune suhtumine läbi jää Kristiina Ojulandil. Noh, kuidas nüüd öelda ei olnud just liigset tagasihoidlikkust soovimaks saada. Maksukomissariks rahvaliidus, et minu meelest siin on nüüd mingi täielike nihestumine toimunud, küsimus ju kondendis ei ole olnud ja selles, et, et noh, jah, meil on vaja muidugi oma maksusüsteemi kaitsta mõningat aega ma ei oska öelda, kui kaua, sellepärast et see maksusüsteem on meil olnud selle tõttu eelkõige, et me oleme olnud väljaspool liitusid, eks ju, me oleme ühelt poolt Omalt poolt topelttollide ka ahistatud teiselt poolt Euroopa liit ei ole lasknud meid oma turule ja kahtlemata sellel maksusüsteemil on selles ajaloolises etapis olnud oma, põhjendas aga nüüd nagu klammerduda selle külge ja teha sellest otsustav küsimus, kas ma nüüd lähen, kui me Euroopa liitu või mitte? Ja siis niimoodi Kristiina Ojuland umbes väljendab, et meie läheme nüüd Euroopale õpetama, kuidas tuleb maksustada siis minema näen selles juba mingisugust nihukest tõelik provintsi kuuksakusteksid. Ei saa niimoodi läheneda sellele asjale, et meie saame ainult Euroopa Liidult tohutult palju kasu, eks ju, aga umbes heatahtlikult me liitume sellega, võin öelda kõrgilt, me läheme sinna ja lööme jalaga ukse lahti. Ja seda, miks eestlased on korraga, kui omal ajal eestlased ütlesid kuulutama, eks Rootsile sõja. Ja siis anname alla ja pääseda nõukogude liidust vabaks. Miks ma nüüd ühtäkki korraga oleme muutunud nii upsakaks kõrgiks? Arvame, et meie oma 12 aastase Iseseisvuskogemusega võime kogu maailmale õpetada, kuidas elada. Nojah ja siia juurde. Liitub ka see, et nagu meid tuleks Euroopa liitu võtta vastu meie poolt esitatud tingimustel, sellepärast et vot me oleme 50 aastat olnud okupeeritud. Et ülejäänud terve Ida-Euroopas, et ülejäänud maailm Dismeid Nõukogude Liidu meelevalda, et nüüd tuleb see asi kõik kompenseerida ja meie endi tingimustes siin kuskil 90. aastate keskel oli aeg-ajalt, et umbes samasugust suhtumist mitte ainult Eesti puhul, aga eriti näiteks Leedu puhul oli just nato pürgimustes Moody toode põhjenduseks see, et te peate meid NATOsse võtma, sellepärast et me oleme olnud kannataja pool, te olete meid kunagi jätnud unarusse, nüüd te peate selle ajaloolise ülekohtu heastama õnneks sellest positsioonist, noh, Eesti puhul vähemalt loobuti ja viimased paar aastat on olnud selline või oli selline väga pragmaatiline tegevus NATO suunal ja see andis ka andis tulemusi. Aga jätkata seda nüüd sedasama liini uuesti kaevata, üles jätkata Euroopa Liidu suunal, siis see nagu küll mingisugust tulemust ei anna, seal me võime, me võime varsti Euroopa liidu jaoks muutuda omamoodi selliseks. No kuidas need hästi pehmelt öeldes sellises kummaliseks kummaliseks ütlekski paariariigiks, aga selliseks selliseks tegelaseks, kellega eriti ei taheta tegemist teha, kellega teised Euroopa Liidu liikmed saavad, võib-olla tuleviku Euroopas? Ei taha qualeeruda, sest tulevases Euroopas tuleb paratamatult pidevalt otsida liitlasi, kellega meile kasulikest küsimustes kokkuleppele jõuda. Ja kui selline selline käitumine selline suhtumine jääb Eesti puhul peale, siis lihtsalt meiega ei taha keegi tegemist teha. Nii et me võime väga halva stsenaariumi korral, kui me räägime, et kui me Euroopa liidust välja jäänud, siis me jääme nagu halli tsooni, kuskile me võime ka Euroopa liidu sees jääda halli tsooni. Me võime, klassikaline näide, see on küll, noh, kaalukategooriad on erinevad, aga mis praegu toimub Itaaliaga, kes on Euroopa Liidu eesistujamaa ja tema pehmelt öeldes jutumärkides karismaatilise peaministri Berlusconiga, kes võtab ka endale õiguse suva öelda teiste Euroopa liidu liikmesmaade poliitika kohta, mida sülg suhu toob. Nimetades näiteks ühte saksa sotsiaaldemokraati selliseks tegelaseks, kes võiks Itaalia filmis edukalt mängida koonduslaagri pulbrit või komandandi. Ja milline pahandus sellest tekkis, et noh, et kui me Euroopa liidus sees olles, aga umbes samamoodi kõrgilt hakkame viskama, et noh, meil on selline viiekümneaastane kogemus, meil on eduka reformi riigi kogemus, atme õpetama teile poistele kuidas nagu asjad peaksid käima, et siis sellest head nahka nüüd küll ei tule. Kuna suures seltskonnas oleme no nagu pidulaua ääres, ütleme pulmad. Ja kui üks vend hakkab pulmalauas mängima näiteks flöödil matusemuusikat või vastupidi matustel punu muusikat, siis ma arvan, et sellel on ainult üks, üks otsus minna ukse taha ja sa kaineks. Jah, tähendab, küsimus on ju meie puhul ikkagi võimaluste horisondist, kui palju me võime saada üldse ja milleks meil meil selleks ohverdada? Me teame ju, et Eesti on valinud, eks ju. Ühinemise NATO'ga. Kas see sisaldab teatavaid ohvreid? Ei ole tekkinud kunagi nagu küsimust NATO ja Euroopa Liidu võrdlemisel, eks ju, et et NATOsse me ei lähe, eks ju. Euroopa liitu me läheme, tähendab. Pigem on jah, vastupidi. Et lähme, lähme NATOsse, saame vihmavarju endale pea kohale ja siis. Saadame Euroopa liidu pikale. Ja siis toodetele selle all edasi. Aga ma tahaksin ikkagi küsida, et kas NATO on nii väga huvitatud sellisest riigist, kes hakkab tegutsema kahe maailma vahel ja hakkab seda oma positsiooni, no näiteks mingi maksu maksta paradiisi kasutama? Ma ei usu, et NATOle see eriti meeldiks. Selline riik enda seltskonda. Ma pigem arvan, et Nato sellistes küsimustes eriti ei kipu sõna võtma, aga õpetama NATOle kõlbab Rumeeniaga väga hästi. Ei ole probleem Euroopa liitu minek ei ole mingit probleemi. Ta lähtub ikkagi sõjalistest strateegilistest külgedest, jah, sellest enne NATOsse minekut võinuks probleemi tekkida nii nagu tekki Slovakkiaga, näiteks kus oli peaminister Metsjärv väga autokraatlike, aga, aga pärast Türgi on ju olnud kogu aeg NATO liige ja me ju me ju aimame või mõned ka teavad, mis, mis seal toimub. Demokraatia. Ja millest tuleb see ikkagi hoiak, et rahvas on väga positiivselt meelestatud kaitseliidu suhtes, aga majandusliidu suhtes on märksa kriitilisem. Noh, eks see näitab ikka seda, kuivõrd oluline meile on see julgeolek ja, ja see, see Ohdikad, me kunagi võime saada uuesti alla neelatud kellegi, kellegi teise, meile väga ebameeldiva partneri poolt on ikkagi meie mälusse taotud nende nende 50 aastaga. Aga see oht, et olles NATOs Me majanduslikult muutume sõltuvaks näiteks Venemaast No näiteks, kui me Euroopa liitu ei lähe me võime küll olla NATO liige, aga majanduslikult. Me oleme kaasatud pigem SRÜ-süsteemi, mis selles imelikku oleks, eks tuleb tulevikus, ka SRÜ riigid astuvad NATOsse. No ma ei näe selles nii väga kindel, ei oleks. Tulevikus SRÜ riigid NATOsse astuvad sellepärast et ma arvan, et NATO sadanud praegu prevaleerib selge mõistus ja kaine arvestus. Aga ei prevaleerib, ma arvan, et jah, et NATO ei ole selline humanitaar Ja ja selline noh, väärtuste süsteem, ta on ikkagi eelkõige sõjaline ja eriti eriti nüüd just maailmas toimuva terrorismivastase võitluse taustal on ta eelkõige sõjaline süsteem Kuid ta ju ei asendav Eesti jaoks, kui me mõtleme ikkagi Eestit toimiva riigina toimiva majandusena. NATO ei paku meile turgusid, NATO ei paku meile võimalust oma tooteid müüa, eks ju, ta ei paku meie inimestele nii-öelda toimetulekut. No aga vot see ongi praegu vastuse välja sellele, mis ma siin eelnevalt õhku viskasin, et paljude inimeste jaoks valitseb seisukoht, et natuke saime, aitab, kuid vihmavari pea kohal, nüüd toimetame ise edasi, et NATO ei pakku majandust, ta ei paku investeeringuid, ta ei paku turgusid ega mitte midagi. Kasutanud oma maasikaid ja sööme. Mis tähendab seda, et nad ongi triviaalne jutt, mida siin on räägitud ju aastaid juba, et on tegemist mündi kahe poolega. Nii, aga me ei saa sellega seoses mööda minna ka sellest, et tõesti Eesti sisepoliitikas sedasama Euroopa liitu kasutatakse ka hoopis teistel eesmärkidel kasutatakse oma noh, ütleme näiteks erakondliku isikliku populaarsuse võitmiseks, sest teisiti vist ei saa nüüd küll Keskerakonna tegevust viimastel kuudel hinnata kui, kui teatava nihukese poliitilise vale kaardi mängimisena. Kuidas sina sellesse suhtud, see, see noh ütleme, Edgar Savisaare seisukoht ei ole tänase päevani selge ja ta tahab sellega venitada ikkagi üheksanda augustini. Nojah, sa suunad küll küsimuse minule, tegelikult ma peaksin selle küsimuse esitama sinule. Sa oled kunagi olnud, nagu öeldakse, väga lähedalt seotud isik. Sellena oleme me kõik väga lähedalt, kellega jalutama, aga sa äkki tunned neid mehhanism. Paremini ei tunne kahjuks üldse neid mehhanisme ammust aega, ma tunnen neid ainult läbi ajakirjanduse, mulle tekitavad nad üha suuremat hämmeldust, sest ma ei saa enam mõne inimese käitumisest aru, ma näen ainult selle taga sedasama, millest ma olen kunagi osaline olnud, ehk Keskerakonna uut lõhenemist. Jah, ja seda on ju ka viimasel ajal päris päris selgelt välja öeldud, seda on Keskerakonna aseesimees Kreitzberg öelnud välja, et juhul kui kui minna, kui, kui see erakond läheb ka referendumile vastu niimoodi, et üks tiib pooldab hääletamist Euroopa Liiduga poolt ja teine seisukohta ei võta, ehk siis tegelikult ju ei poolda Euroopa liitu astumist või vähemalt oskab ta jätta sellise mulje siis siis no ma ei tea, igas normaalses erakonnas peaks viima vähenemise, kui sellises olulises küsimuses on kipp tegijad täiesti erinevatesse leerides ja noh, see jutt, et läheme kastide juurde ja siis südametunnistus meile ütleb, mismoodi hääletada, noh südametunnistus ütleb nii kui nii, kui see kasti juurde läheb seal niikuinii salajane hääletus. Et noh, selleks ei ole vaja üles kutsuda, et südametunnistus ütleb. Ja, ja eriti siis, kui veel teised teised erakonnad siiski viimati kui rahvaliit, kes kes on ju ka olnud üpris selline sotsiaalselt tundlik erakond ja no ma saan aru küll, millest on ajendatud, ütleme siis Keskerakonna Savisaare diiva käib käitumine ja see on nüüd sellest samast küsitluse tulemusest mis näitab seda, et on, on nagu öeldakse, väga suur kogum inimesi, kes on kas siis kõhkleval või eitaval seisukohal. Need inimesed on potentsiaalsed valijad. Võib-olla on ka lootus tõesti sellele, et kui hääletus nii-öelda ebaõnnestub või tulemuseks on ei, eksju, siis valitsus peab tagasi astuma, nii nagu üks tõlgendus praegu ette näeb, lähevad asjad kõik ümbermängimisele. Kas tõesti võib keegi nii lühiajalise kasu nimel sellist mängu mängida? Ja ma arvan küll, et Eesti poliitikas võib ma arvan, et noh, siin ma just graafiku tahtel olin eelmises saates ka siin rahvateenrite ja tuli nagu jutuks selline vastandumine, nagu poliitikud ja riigimehed. Poliitik ongi eelkõige see, kes mõtleb lähemas perspektiivis ehk siis kas siis kuidas võimule tulla, kuidas konkurentidele kärna keerata, neile tagasi teha näiteks eelmise eelmistel valimistel alla jäämise eest. Riigimehed on need, kes mõtlevad nagu pikemas perspektiivis ja pikem perspektiiv ei ole mitte üks-kaks-kolm aastat, vaid noh, minu hinnangul näiteks 10 aastat Olen üsna sügavalt hämmastunud neil päevil oli üks Edgar Savisaare artikkel kus ta siis nagu näitab, eks ju, mida Eesti ja ja kõik teised nagu võidavad sellest. Aga selle, selle ridade vahel oli sinna kirjutatud sõnum, et noh Selle te saate, kui Euroopa liit läheb saate sunduse selleks, et, Kõik mittekodanikud automaatselt sale kodanikeks, kuna Euroopa liit ei tolereeri seda, et on palju mittekodanikke saata astmelise tulumaksu, sest Euroopa liidus on see ja see, see oli jah, ma panin ka tähele, see oli päris selline osa. Kirjutasin mina nimetaksin seda demagoogia, eks sest et noh, tõepoolest ütle siis otse välja, et sa oled vastu, kas see oleks ausam, antud juhul. Vilja Savisaar ütles otse välja ta vastu, noh las siis Edgar Savisaar ka ütleb, aga ma kardan, et kogu selle asja juures on just seesama OECD, mis on ka selles erakonnas varem olnud, et see teatud nii-öelda mõistlik osa seltskonnast eritakse öeldakse neile, kas te olete meiega või hakake astuma ja siis nagu ollakse, tulevad massid sellest nii-öelda provintsist ja teevad ära. Stsenaarium on olnud ju siis, kui Keskerakond eelmine kord lõhenes tekkis see õnnetu arengupartei, mõtlen õnnetu selles mõttes, et õnnetus katusega, sest tal ei olnud nagu elujõudu Eesti poliitikamaastikul ja seal oli ju klassikaline näide, kuidas kuidas Edgar Savisaar tuli piltlikult öeldes valgel hobusel erakonna juhiks tagasi. Jah, sest et ma loen iga nädal ka Keskerakonna ajaleht Kesknädal ja ma näen, kuidas, kas seal see stsenaarium tasapisi samasugune stsenaarium nagu areneb, see on nagu tuttav kuidagimoodi. Kuidas küll antakse sõna ka nii-öelda nendele nendele olevate la Kreitzberg ja mikser, kuid samal ajal tuleb lihtne tööinimene lihtne realiige ja vot ütleb, et lõpetage see jama, mida me sealt ikka saame peale noh, nagu öeldakse, Euroopa eurobürokraatia ja oma iseseisvuse vähenemise ja nii edasi ja nii edasi, tähendab mingi niisugune populistlik selline laine, mida luuakse praegu selleks üldkoguks. Ja minu meelest. Hetkel peaks nüüd küll Keskerakonna juhatust peatuma, sellepärast et tulemuseks võib küll olla. Lendumil noh, kehvem enamus Eesti jaoks, kuid ma arvan, et see on ka väga kehv tulemus selle erakonna jaoks. Jah, ja ma arvan, et kui ikkagi sellised Keskerakonna nautivad figuurid, kes on ju olnud ka euro euroläbirääkimiste juures on just siin Kreitzberg ja mikser ja Marrandi ja kes veel ikkagi tuntud tegijad, et kui nüüd nemad surutakse kas isolatsiooni või, või isegi parteist välja, siis hüva, saavutatakse see teine tyyp saavutab, võidan edasi. Ja kui ka euroreferendum öeldakse heis ja tulevad ka uued valimised näiteks erakordsed ja Keskerakond võidab seal, siis ma küsiks veel kord, mis siis edasi saab. Mis siis on järgmised sammud, et kas. Taganemistee on jäetud Edgar Savisaar, aga annan andnud mõista, et me võime hiljem ühineda. Saad aru, siin on tegelikult ju see stsenaarium on juba olemas, mis edasi hakkab toimuma? Ma siiski arvan, et see on selline suitsiinlik käitumine, sellepärast et ma küll ei kujuta ette, et kes, kui see stsenaarium, mida ma kirjeldasin, käiku läheb ja et kes siis Keskerakonnaga, millised erakonnad hakkaksid qualeeruma, kes temaga valitsus teeks, kes temaga läheks uuele ringile. Ja sest ükski parlamendierakondadest ei ole ju seni küll välja öelnud, mingisugust erilist euroskepsist. Sa küll ütlesid, et noh, rahvaliidu sees on neid inimesi, kes on selle vastu, aga samal ajal rahvaliit erakonnana on ju esinenud väga selge seisukohavõtuga just sellel nädalal, eks euroliidu poolt ja kaupasid ronis, ma ei näe ühtegi sellist jõudu, kes vaidlustaks praegu sedasama. Et sellisel juhul jah Ma tahaks nagu hoiatada ka seda vana lihtliiget, kes hakkame nüüd õige pea otsustama selle üle, et et noh, ikkagi mõelge, mõelge nüüd ikkagi kolm korda enne või üheksa korda enne järele, kui lõikama hakata. Sest see lõikus võib olla väga valus mitte ainult Eesti, vaid ka teie erakonna jaoks. Aga me ei taha vast nüüd kogu oma aega pühenduda ainult keskerakonnale, et mitte jätta muljet, nagu me oleksime selgelt poole valinud. Me ei taha olla nagu siin. Rahvaliidu esimees Villu Reiljan süüdistab pidevalt raadio kahte, et ta on nagu selgelt inimeste vastase poole valinud. Et paar sõna tahaks siiski rääkida ka lõpuks sellest samast säästukavast, mille on üldse meie. Kuna koalitsioon välja käinud küll õieti tundub, et mitte koalitsioon tervikuna, vaid vaid ikkagi Res Publica Kuidas mulje jäänud nende esimeste reaktsioonide põhjal, mis ajakirjanduses oli sellele rahandusministeeriumi poolt välja pakutud säästukavale, nagu need koalitsioonipartnerid erilises vaimustuses sellest ei olnud? Ma pean tunnistama, et ma ei ole eriti selgelt seisukoha selles asjas veel kujundanud, sellepärast et kõik on nagu embrüonaalses olekus veel. Põhimõtteliselt oleme alati säästmise poolt nii oma isiklikus elus kui ka riigi tasandil. Ta on niisugune. Kellele see selline hoidlik olen? Ma ei tihka võtta suuri Suuri pangalaenusid, et seda teistpidi ka siis kõrist alla lasta, uusi autosid osta. Et tuleks nagu ikkagi teha rehnuti ja, ja ma arvan, et Eesti riigis seda laristamist on väga palju olnud. Kõik need viimased aastad noh, mis, mis on ajendanud paljusid inimesi ütlema seda, et kui kui poliitikud räägivad sellistes klišeedest, et me oleme ju nii vaesed Meil ei ole selleks raha. Siis nähes üht või teist laristamise juhtumeid, siis onu volli poe taga kasti otsas õllepudeliga oli niimoodi, et Eesti riigile raha nagu ratsahobuse sedasamust, eks ole. Kui lendavad miljonid konsultantidele või pannakse magama või maetakse 10 või, või mida iganes. Nii et selles mõttes on säästugava alati teretulnud ka riigi tasandil. Küsimus on nüüd selles, et mida säästma hakatakse Ja kas säästa tikkude pealt või säästa siis tõesti noh, mingisuguse konsultatsioonifirma palkab. Kui hakata säästma Eesti riigi haldussuutlikkuse väärt, siis ma arvan, et see ei ole hea mõte. Ehk siis, kui kaotatakse ära ametid, inimesed, instantsid, mis tegelevad konkreetse inimese või inimeste murede lahendamisega, siis ei ole see hea mõte. Kui ballast visatakse üle parga, koondatakse võib-olla 10 20000 ametnikku, kes niikuinii midagi ei tee siis tõstavad kas ühte kausta ühest lauanurgast teisele või siis mängivad arvutimänge ja kirjutab Delfisse. Oletame, et kui need lahti lastesse, on see teretulnud, et. Aga ma tsiteerin sulle siin seda saastuv kava nii-öelda sissejuhatust ametnike palka ja selle vastavust tööpanusele on väga keeruline hinnata, sest tihti puuduvad üks-ühele võrreldavad ametikohad erasektoris. Tähendab miks peaks riigi ametikoht erasektoriga võrdlema? Ei oska nagu sellele seletust anda? No ma arvan Sellel on tegelikult mõistlik põhjendus, sellepärast et nüüdse vist enamik Ei ole nagu ikkagi erinevad, elasid. Seda küll, aga ma arvan, et on mõeldud siin seda aga see on nagu põhiseaduse mõte, eks ole, nagu räägitakse, et tegelikult aru ei saa, mida on mõeldud, aga noh, arvatavasti on seni räägitust, et kui siin on mõeldud seda, et seda ammust juttu, et me ei saa häid inimesi riigiametitesse, sellepärast et erasektori palgad samaväärses ametis on kaks-kolm korda kõrgemad. Et peame leppima mingisuguste aju kaebustega, eks ole, kes nagunii kuskile mujale ei kõlba. Et siis on siin nagu jutul jumet, sellepärast et erasektori vastav palk peab olema enam-vähem vastavuses sellega, et sa saaksid hea spetsialisti, juristi näiteks saaksid riigiametisse, et ta tuleks ka, ta ei ütleks niimoodi, et ma, ma ei saa tulla, et sa maksad mulle ju, Juhan, sa maksad mulle kolm korda vähem raha, kui, kui ma saaksin seal mingisuguses firmas. Et kui seda on mõeldud, siis. Aga järgmine argument minu meelest räägib just sellele vastu levinud praktika, kus ametnikuna laevu hoitakse plaanitust väiksemana, järelenud rahale katakse preemiatena laiali. Aga siin on just toiminud see, et vahendeid on vähe. Aga siis me palkame vähem inimesi ja maksame neile rohkem. Ma ei näe selles küll midagi halba, et nii toimunud, et miks me siis nüüd peaksime need kohad ära koondama spetsiaalselt selle jaoks? Ühesõnaga küsitavusi on siin palju, näiteks see tabel autodest, mida on kasutada riigiametil, aga mida ütleb meile see, et siseministeeriumil on 2387 autot, aga riigikogu kantseleil on nullautot või, või näiteks välisministeerium on 25 autot, mida see siis meile nüüd ütleb, kuidas me saame niisuguseid asju võrrelda? Ühelt poolt on kogu politseiautoga park siia sisse arvatud, eks ju noh, rääkimata kaitseministeeriumis, teiselt poolt välisministeerium, eks ju, mille esindasid, on välismaal. Ei olegi mõeldav, et siin eesti autodega seal ringi sõidavad, eks. No tähendab. Nagu selles mõttes asja loogikat, siin võiks pikalt ja laialt arutada selle üle, kas sülearvutid peaksid olema inimeste tahes või peaksid nad olema laenutatavad. Kas peab olema kusagil onu Kolja, kes laenutab sülearvuteid või kas on võimalik tasuta tarkvarale üle viia arvuteid? Kõik teavad väga hästi, kui ebakindel asi on tasuta tarkvara või mida võidab sellest, et 4000 viiesajas- telefoni asemel ostetakse 5500-ni telefon? Tähendab vaata, hakkab kogu sellest asjast silma niisugune tüüpiline revidendi riigikontrolöri loogika kogu sellest kokkuhoiukavast. Et tõepoolest me hoiame siit midagi kokku. Meie keskendume oma tähelepanu sellele kokkuhoiule, mitte ei keskendu tähelepanu sellele efektiivsusele, mida see riigi riigiametniku riigiamet peab kas nagu pakkuma meeletõhusust. Küsimus ei ole ju lõppude lõpuks selles, et kokkuhoid iseenesest on hea, kokkuhoid on ainult hea siis, kui sellega efektiivsus kasvab. Ja, ja minu meelest tuleks Eesti riigiametnikel osta maailma parimad arvutid ja maailma parimad telefonid, kui see aitab Eestil. Kui riigil maailmas saavutada paremat positsiooni. Oi, seda džinni pudelist väljalase, et kui valitsus annaks sellise lubaduse, et ostke kõige paremat, et siis saate efektiivsus suurenenud. Aga meil peaksid olema parimad ametnikud, vaata. Seal käies ütles seda, et see, millega Eesti saab Euroopas üldse midagi saavutada, on, on andekate ametnikega. Jah, aga ma arvan, et kui sa mingisuguse piiride tõstad üles, siis hakkavad kõik ostma hästi kalleid autosid ja hästi kallilt telefone, hästi kallet läptoppe. Mis sa rääkisid väärtushinnanguid, hinnangud on paigast ära, siis ei aita ka nende säästukavadega mitte. Nojah, aga vaata ja sellepärast ongi vana riigikontrolli silma, võib-olla, ma ei, ma ei võtaks seda nüüd nii skeptiliselt. Ma arvan, et isegi õmbles revident vaja. Miks ütleb Meelis Atonen, miks ütleb Margus löövad seal nende igapäevane töö niigi, et see on järjekordne kampaania kampaania pärast? Tähendab sellega ju diskrediteerib, takse jällegi seda head mõtet. Saastame loomulikult, aga see peaks olema iga riigiametniku igapäevane töö, mitte seda ei käivita esimesest oktoobrist. Ma saan aru, et iga riigiametnik ideaalis peaks hommikul üles tõusma silmad puhtaks pesema ja mõtlema, esimese mõtlema selle peale, et kuidas kohvisaadavaid nüüd lähen tööle nüüd hakanud säästma. Ma arvan, et teps mitte, ta ei tee seda ja ma arvan, et mitte ainult Eestis, vaid kuskil mujal. Kui reeglid on paigas trolli peale ei mõtle selle peale, jah, kui kontroll on peal, siis vähemalt mingisugused. Poliitiline abiminister, kes hakkab juhtima säästutegevust ministeeriumis või, või, või eraldi osakonna loome säästutegevuse juhtimiseks. Selleks peab olema ka selline poliitiline kultuur, küpsenud vastavatasemeline, lisaks sellele, et on seadused olemas ja kontrolliv silm peal ja loodetavasti, kui Eesti saab Euroopa liitu ja kunagi 10 aasta pärast alates aastast 2004, kui on omandatud need mängureegleid, mida siin on võimalik veel praegu aastal 2003 väljaspool igasugust süsteeme, olles eirata, et kui need hakkavad kehtima kõikidele riikidele, siis võib-olla harjuvad ära. Aga ma arvan, et noh, põhiline, meie vara on ikkagi inimene ja, ja kui on meil ikkagi tubli ametnik, siis kogusid tegevus peaks olema suunatud sellele, et see tubli ametnik tõepoolest saab hästi töötada, et oleks hästi palgatud, tal oleksid ütleme, mõistlikud töötingimused. Minu meelest ei ole säästukavas nii nagu ma ütlesin, midagi halba iseenesest see peaks olema igapäevane rutiin iga ametniku ja iga ametkonna tegevuses. Aga, aga samal ajal ma ei näe seda, millega nüüd motiveeritakse sedasama Eesti ametniku efektiivsemalt töötama selles tulevases tänases Euroopas, kuhu me oleme minekul, see on ju põhiline eesmärk. Põhiline eesmärk ei ole mitte ju praegu raha kokku hoida, vaid vaid ikkagi see, et Eesti lülituks valutult sellesse sellesse süsteemi. Nojah, oluline on leida see tee seal vahel. Samal ajal kui ikkagi, millega on aetud meile puru silma? Me teame, kui tohutu suur vahe on tippametniku ja keskmise ametniku palga vahel ikkagi kokkuhoid ei saaks nüüd toimuda mitte selle keskmise ametniku pealt, et võib-olla tõesti siis nende tippametnike pealt, keda on liiga palju ja kes kes on rohkem nagu lauaülema rollis ja, ja niisukeses pool formaalses rollis. Need, kui me sealt kokku hoiame, siis alustasime kokkuhoidmist ikka peast, mitte jalgadest. Et kuna jalad alt ära lõikame, siis ei ole meil kusagile, ei jõua. Ja ma ei mõelnud jalgade all siin praegu mitte autosid, sellepärast et noh, ma arvan, et sa tead minu suhtumist autodesse. Aga küsimus ei ole tihtilugu mitte autodes, vaid just selles, et, et ka need, kes päästma hakkavad ehk rahandusinimesed suudaksid endale ette kujutada ikkagi mis on see tegelik funktsioon sellel ametkonnal või ministeeriumil, mitte ei hakataks niimoodi, noh normatiivide alusel siin printereid, arvuteid ja telefone jagama. Nojah, see peaks ikkagi viima välja selleni, et see külamas Polli seal poe taga kasti otsa selle pudeliga ei ütleks. Kui loeb ajakirjanduses järjekordset näit näidet selle kohta, et näiteks mingisuguse haigla nõukogu tippjuht kasseerib aastapreemia Nosal ligi pool miljonit, samal ajal kui selles samas haiglas võib-olla jätkubatigi või on voodilinad nõelumata, ta ei ütleks, et Eesti riigil on tegelikult raha nagu sedasamust. Ja tahaksingi lõpetada tegelikult sellesama ühe rahandusministri nõuniku Aivo Vask ütlusega, et mõtteviisi kokkuhoid on ainult rahandusministri mure, on valitsuse säästuprogrammile, tähendab ma tahaksin sellega ühineda. Aga ma tahaksin just selles mõttes ühineda, et säästuprogramm on normaalne iga ametkonna igapäevase tegevuse osa. Ja jumala pärast ei tohiks sellest tõepoolest järjekordse Haanja käivitada, mille kallal hakkab ka kohe ajakirjandusse norima ja valitsus ei võida sellega tegelikult midagi, kui ta sellest kampaania teema. Aga ma tahtsin ikkagi lõpuks Peeter, me enne saadet rääkisime ka veidikene sellest. Sellest. Ameerika Ühendriikidega noh, mingi erikogule sõlmimisest nende sõjaväelaste kriminaalvastutuse vabastamise kohta sellest probleemist, mis, mis nagu väidetavalt siis nagu Eesti on nüüd koos paljude teiste riikidega ilma jätnud USA sõjalisest abist. Et kuidas sa üldse sellist Ameerika käiku antud juhul hindaksid? Ameerika ühendriigid ju tegelikult? Et noh, Eestist saab varsti NATO liige paljudest nendest teistest riikidest, seal nad tuligi, milleks oli vaja nisukest näppu Kibutust. Kas see on nagu rohkem sise sisevalija jaoks? Ma arvan, et see on pigem selleks, et me võib-olla ei ole päris äss. D aga mitte meie, vaid võib-olla ka mujal Euroopas ka ei ole sellest aru saadud, kuivõrd hell teema ameeriklaste jaoks on see kriminaal. Vahelise kriminaalkohtu, ka ühinemine või mitteühinemine, sellepärast et selle sammuga nüüd tehti selline Est ja lülitati sõjalise abi nimekirjast välja tervelt üle 50 riigi. Et see annab selle signaali selle kohta, kuivõrd hell teemas ameeriklaste jaoks on, samal ajal nagu sa ise mainisid, nad teadsid väga hästi, et tegelikult see enamiku riikide jaoks suurt midagi ei tähenda võib-olla Kolumbia jaoks kõige rohkem. Ja see on lihtsalt rõhutamine sellele, et et maailm teadvustaks sulle seda, et ameeriklased on praegu. Nad ei ütle seda välja, aga nad on ülemaailmsed politseinikud ja nad tahavad, et neil oleks selleks tegutsemiseks vabad käed. Ja see oli selline meeldetuletus teistele riikidele, et meil on neid vabu käsi vaja. Nad andeks, vabadeks käteks, nende kasutamiseks ka valmis. Aga mis puutub Eestisse, et Eesti sellega ühineks, no jumal hoidku, oleks sellega ühinenud ameeriklastega kokkuleppe sõlminud, no siis me oleksime olnud ikka sügavalt lumes. No aga on ju riike Euroopas, kes on esinenud selle? Nojah, need on Moldova väga vaesed. Ka nii riigid ja selles mõttes see, et noh, kui siin saate alguses sai räägitud sellest, et Eestil nagu raskusi nende Euroopa normide ja poliitika ja väärtustega ühinemiseks ja Me tahame kuidagi olla omaette ja teisi õpetada siis et me antud küsimuses väga selgelt Euroopa Liidu positsioonil olema, see on nagu, nagu teretulnud teretulnud asi, et hoidku jumal, kui näiteks meie peaminister või välisminister peaksoleerima hakanud ja ühinema hakanud selle ameeriklaste poolt pakutuga, siis siis me oleks selles seisus, et me mängime tõepoolest pulmalauas matusemuusikat või vastupidi. Aga ikkagi seesama, et Ameerika tahab olla või, või ta on sunnitud olema see maailmapolitseinik. Kas. Jah, aga kas sa ei näe ikkagi mingit ohtu selles me näeme, mis nüüd on toimumas Euroopa liidus, nagu vastukaaluks sellele on tollase kaitsetuumiku loomine mille üle kõvasti vaieldakse siinsamas meie naaberriigis Soomes on väike sisepoliitiline kähmlus lahti läinud selle ümber, Lipponen toetab selle kaitsetuumikuga ühinemist. Opositsioon on nagu selle vastu, küllap see saab ajakohaseks ka meile mingil hetkel. Et kas sinu meelest oleks ja sellist teist jõukeskust Ameerika Ühendriikide kõrvale maailmas, mis, mis nagu veidikene vähendaks seda Ameerika egoismi. Vot sedasi küsida seda, et kas see, et Ameerika ühendriigid on praegu maailmapolitseinik, et kas on ohtlik? Ma ei taha öelda, et kas, kas seal seda küsimust on lihtsalt teisiti. Teatud ma, ma arvan, et ta ei ole ohtlik, senikaua kui Ameerika ühendriigid on demokraatlik riik ja seda ta on oma eksisteerimise aja jooksul tõestanud. Teiseks see, et Ameerika Ühendriikide positsioon olla maailmas praegu ainus jõukeskus. Kui see sunnib Euroopat, aga öeldakse jalad kõhu alt välja võtma ja natukene ka ise panustama sellele, et kaitsta kasvõi oma koduaias toimuvad, siis on see väga positiivne. Et kui ameeriklaste positsioon sunnib eurooplasi mõtlema rohkem selle selle peale, et ka ise tuleb midagi teha Euroopa turvalisuse tagamiseks mitte ainult loota sellele, et onu Sam tuleb jälle Talon tankid tal on, lennukitel on täppistehnika, küll ta meid hädast välja aitab. Et selles mõttes on see kõik väga teretulnud ja mis võiks olla Eestil vastu sellele, et Euroopa liit, kuhu me läheme, et seal on ka tugev kaitse ja julgeolekust? Aga sa ei näe, et see on nagu vastuolus kuidagi ütleme, Nato rolliga. Ma ei arva sellepärast, et enamik neid samu riike, kes selle peale praegu mõtlevad, on ka NATO liikmed, nii et kui see asi niimoodi kokku jookseb, et Ameerika ühendriigid üle ookeani Euroopa Liidu liikmed, kes on samal ajal NATO liikmed, siinpool ookeani paratamatult see, see võiks viia ideaalis jõudude ühendamisel ja siis on nagu läänemaailm veelgi tugevam. Ja ma ei arva, et vähemalt meie elu ja jooksul Euroopa liit või siis Euroopa tuumik kunagi sõjaliselt nii tugevaks muutub, et hakkaks ameeriklastega võistlema juhtrolli pärast maailmas. Pigem mitte. Ma arvan, et olla selle mõtte peal tänaseks lõpetamegi, sellepärast et kahekesi tervet tundi täita on üsna väsitav veel kord terviseid meie kolmandale partnerile, kes tõvevoodis on, ja järgmisel nädalal, siis on loodetavasti siin juba jälle 30 koosseis. Täna olid stuudios Peeter Kaldre Eesti televisioonist ja Mart Ummelas kuulmiseni.