Teatrisõbrad teavad, mida tähendab selle vana laulu mõtlik meloodia Estonia teatrirahvale. Juba aastaid on see juhatanud sisse meenutuste õhtut millele piletite soovijaid on kümned korrad enam, kui saal suudab mahutada. Kuid mikrofonid ei võta palju ruumi ega nõua eraldi kohta. Sellepärast tere tulemast teisipäeva õhtusesse teatrisaali. Nonii kallid külalised kätte on jõudnud järjekordne teatrikuu ja meil on suur rõõm tervitada oma laval jälle ühte osakest nendest inimestest, kes pikkade eelnevate aastate jooksul on aidanud siit lavalt saali tuua teeni laulu ja tantsukes oma elu parimad aastad on andnud teatrile konkreetselt Estonia teatrile. Mõned on siin olnud kauem, teised vähem. Kuid kõikide nende elus, keda me täna siin seoses nende ümmarguste sünnipäev labadega käesoleval hooajal oleme teie ette palunud on südames olnud suur armastus oma kutsetöö vastu. Ja küllap killuke sellest armastusest elab ka teie südametes edasi lugupeetud teatrivaatajat, sest muidu ei oleks juba mitmendat aastat järjest meie meenutus tehtud ka publiku poolt ikkagi külastatavad. Tänased teatritegijad ei saa kinni maksta seda higi ja vaeva, mida meie ennekäijad on teinud. Me ei saa ka neile kompenseerida saamata jäänud palka, aunimetust või muud tähelepanu. Me tahame ainult sügava austuse ja armastusega alati nende poole vaadata. Ja seda mitte ainult publiku ja nende endi pärast, vaid kõigi nende pärast, kes täna teatrid teevad. Iga noor kolleeg peab, on kohustatud teadma, kes enne teda siin lavalaudadel on seisnud sest kultuur ja kunst on pidev protsess. Ja seda ei saa teha üks inimene, üks põlvkond. Seda teevad kõik, kes selle alaga tegelevad. Nii pöördus laval ja saalisviibijate poole Estonia peanäitejuht vabariigi teeneline kunstitegelane Arne Mikk. Edaspidiseid vestlusi lauljatega juhiks samuti tema tantsijate puhul võtab jutuohjad enda kätte Eesti NSV teeneline kunstnik Endrik Kerge. Teatriõhtu muusikalise osa sisustasid noored solistid. Saatesse paigutasime nende kõrvale aga ka helilindid, mis on säilitanud tänaste veteranide noored hääled või peaksid aitama elustada mälestusi aastate eest nähtud balletirollidest. Et jutt algab balletist, siis kõigepealt sissejuhatust Tšaikovski luikede järvele. Esimeseks juubilariks äsja käival hooajal oli balletiartist Veera Eskola leebem. Palun Henrik. Kui näitlejale antud aeg, mil ta laval eksisteerib, loob, on vaid hetk sellest igavikust, mida me võiksime nimetada kunstiks. Alles jääb vaid ainult paar koltunud fotot, mõni afis, paremal juhul mõni filmidokument siis tantsijale, balletitantsijale antud aeg mil tema saab luua on vaid võib-olla murdosa sellest hetkest. Veera lööve, mis tunne teil on siis nüüd üle hulga aastate jälle olla siin sellel Estonia teatrilaval? Kust algas teie tee sellesse majja? Ma lõpetasin 38. aastal gümnaasiumi sel aastal Estonias võeti vastu just balletirühma, tantsid, väike eksam ja siis võeti mind vastu balletirihma kelle juurest, enne kui ma õppisin, nagu siis olid erastuudiod Prints gene Kalinadžinjovske. Tema stuudios õppisin, niiet. Veera lõiver kujunes sõjajärgsel juba enne sõda üheks juhtivamaks Estonia balletitantsijaks. Distantsis Otiileja osa luikede järves Zareemad purskkaevus Missis Fordi Windsori lõbusatest, naistes skaalat laurentsias taofaadi ja ma võiksin seda nime nimistut veel jätkata pikalt ja pikalt. Te tulite teatrisse siis, kui selle trupi looja Olbri veel töötas. Mida te võiksite meenutada sellest kõige algteest Olbri ajast? Olbri on tegelikult ju eesti balletiluu ja tema kogus rühma noori andekaid tütarlapsi ja noormehi ja hakkas neid hoolima oma näo järgi, tema ideaaliks oli, tantsib näitleja, seda ta nii väga suurt rõhku sisemisele näitekunstile muusikale, mis väljendus tal mitte ainult klassikas, vaid ka plastikas. Seal oli näiteks väga haruldane Ida oma tantsude looja. Ja ta oli väga range, ta nõudis. Ja kui mina juba diaatri tulin, siis oli juba kümneaastane aeg, kuidas Estonia ballett oli käinud Soomes avatses ennem seda veel kuskile sõita. Ja siis kuid dekaadi aeg tuli siis 41. aastal pidi punane moodusliku Moskva. Ta oli juba saavutanud, sellise taseme võib World, kuigi see muidugi ei anna võrrelda, nüüd muidugi riigi SAS on seal Moskva, Leningradi esimeste tantsijatega, aga see oli väikse rahva väga tõsine. Kus te tantsisite ka punases moonis kaasa, mäletate ka midagi sellest lavastusest veel? Ja ma mäletan küll. Ta oli väga huvitavalt lahendatud nende väikeste tehniliste võimaluste juures, mis tookord olid, ma mäletan seda unenägu, optime, unenägu. See oli imekaunis ja veel üks asi, et. Me ei tohi unustada nii nagu Vanemuine praegu on Estonial ju kombinaatteater. Seal oli ooper muidugi väga tugev draama, operett, ballett. Ja kui ma tulin, ma mäletan, et ma pehmast ei saanudki välja kõige pärast Prühmalari kole palju tööd me tegime igal pool kaasa ja filmi jälgisime proove, eriti draamaproov. Te olete töötanud mitmete ballettmeistrite käe all, peale sõda, ekston, Ventsler puurmeister ja veel rida teisi, kes neist kunstnikest oli teile kõige lähedasem loominguliselt? Kui ma nüüd välisnii külalisest räägin, siis minule nagu turist Sven Sester oli kõige lähedasem, sest ta oli minu meelest niisugune ka vot lähedane selle Olbri joonele Mitmekülgne groteskist, kuningtõsised, õndsuse draamani. Aga ka Vladimir Burmeister oli andekas. Ja eks eks ta tegi meie juures palju tööd, temaga ma näiteks sellel selles taastatud Estonias. See oli siis ka üks pidupäev, sest meil olid väga rasked tingimused ja kui Estonia taastati, siin läks luigejärv, siis mul õnn, et ma tantsin esietendusel Musta luike tüülid. Aga üldiselt, Mulle meeldis Feinstrigee, mul üldse meeldisid nagu proovid rohkem kui pärast esinemine. Sellepärast et see otsimiste aeg balletis on ju see hoopis teistmoodi, need ütleme seal draamas ja kus on sõna ja seal on niisugused pisidetailid ja, ja, ja et sa selle väljapoolid ja muusikast välja toodi, et osa näiteks labast tegin Aiboliitis, me ei vaadanud ainult oma osa, jälgisime kõiki teisi kick, see pidi kõik leidma see kuu aega, mis me tegime seal üks pidu. Kas te tänapäeva Estonia balletiga külastajate ja vaatate, millisena ta tundub teile? No ja nüüd on ta muidugi tehniliselt tunda ikka väga kõrgel järjel. Nii nagu sportlased, esimene olümpia, kui te nägite soonia Henid, siis on see nii. Ja nüüdsed iluuisutajad seal praegu on väga tublid kõik tantsijad, muidugi on siin väiksed puudused ka mõni ballettmeister paneb rõhku just välise peale ja sisemiseks aeda ja seetõttu tundub võib-olla balletiga külmana teised polit meistritele pakuvad üle. Meenutame Zareimat Assafjevi balletist Bachist saray purskkaev. Nägu sümboolse kinnitusena kunsti järjepidevusest ulatavad veteranidele lilleõied, teatri noored jõud, kes on alles oma lavatee lähtel. Realeverile andis nelgiõie Helvi Raamat, kelle esituses neid kuuleme. Mihkel Lüdigi romanssi lapsepõlves. 23. detsembril oli juubelipäev Eesti NSV teenelise kunstlikul Meeta kodanikul. Meta Kodanipork, kas te võite öelda, kumb etendus on teile rohkem meelde jäänud, kas see, millal te esimest korda olite lavale, millal te viimast kordadeks? Ütlesin etapist. Esimene etendus oli kõrbe laus? Ei, esimene oli siiski tasu liikita, aga millegipärast on kõrbelaul nagu jäänud, mulle rohkem meeldib, kui kõik muu. Te olete üks nendest inimestest, kes kuni viimase päevani aktiivselt vaatab meie tänaseid etendusi Teie kunagi oma ühiskondlikku aktiivsust, täitsite siin ülemnõukogu saadikuna ja nüüd olete teatriühingu veteranide sektsiooni esimees. Öelge palun, kas aega nüüd vähem või rohkem kui töö tegemise ajal? Sellepärast, et minu eas inimesed on kuidagi oma tegemistesse väga aeglaseks muutunud ja sellepärast jääb ikka väheseks ka mõnikord jääb ikkagi aega üle ka. Ja siis olen ma teinekord mõtelnud, kui läheks nii kõige Arne Mikk juhte ja paluks lubada teha need kaks kuud. Ma paluks teid kohe homme tulla direktori juurde ja vormistada. Et mul oleks tõesti väga huvitav, kuidas te praktiliselt meie noortele selgeks teete, kes ütlevad, et nad ei jõua nii kiiresti osa õppida ja aga ma tean, et näiteks 49. aastal on teie osade nimistusse juurde tulnud kuus uut osa peaosad Jevgeni Unieeginis periicolas paganis vabas tuules Tormide rannas rahutus õnneks kõik suure mahuga osad tähendab kuus osa hooaja peale see on juba peaaegu iga pooleteise kuu taga uus osa. Ja ma tahaksin just, et te tänapäeva noortele kolleegidel tutvustaks oma süsteemi. Kuidas te selle koorma selgeks saite ja kuidas te nii pidevalt nii stabiilses vormis olid, nii et palun kohe tööle. No sel ajal muidugi olid töökoormus suur, ega ma siis väga palju majast välja ei pääsenud ja koju sain ma ikkagi alles õhtutundidel, osa õppisin ma sagedasti kuskilgi nii kõrval, kasid Estonias enesest või kuskil kohvikus, siis olid kohvikut muidugi palju vähem külastatavat, kui praegu võtsid oma osa raamatu kätte, istusid seal lauakesed hakatigi sind tülitama ei tule ja õppisid seal oma osa siis õhtul tule jällegi, kas proovi võltsist etendusel? Niimoodi me tegime tööd siis, mitte ainult selle teatri prooviaja piires kõik vabad minutid läksite. Ja 49. 50. aastal oli see tõesti niimoodi teeb, solisti tegevus kahjuks oli suhteliselt lühiajane ja sellepärast on hämmastav see intensiivsus ja see kiirus, millega ta nagu seda aega täidis. Jaa, kasutasite. Me teame, et partnerites teil ju väga pidev ja kauaaegne teolisin Georg Otsaga, nii ooperis operetis sellest tuledal seoses läheneva otsa juubeliga palju juttu. Aga kas te võite öelda, mis teie jaoks just partnerites jaga, lavastades dirigentidest oli see kõige olulisem omadus, mis teid nagu inspireeris või või innustas. Tee Georg Otsa juures Salise märgata, ta alati abistas sind laeval, olles ta kunagi varjutanud sind, olgu see siis kas vokaalselt, olgu see siis ka visanud seeneliselt ta nagu püüdes sind isegi aidata vastastikuse kontakti abistamistunne kuidagi me leidsime seda nii alguses pääseda. Aga millist abi te kõige rohkem olete tahtnud lavastaja või dirigendi? Käesolevas teie käest muidugi abi lavaliikumises, kuna ma tulin ju lavale ilma ühegi ettevalmistuseta, nii nagu öeldakse, nagu roheline lehekene. Ja siis vajasin tõesti abistavat kätt just lavastaja osas. Mind aitas väga palju Einuli, kes oli minu nagu esimene niisugune juhendaja lavaldamatel. On teada, et laulide lauljannad on vahel väga kapriissed. Söökide suhtes, et üks mõjub häälele halvasti pähklitega šokolaad, kas teil on oma lemmikmenüü olnud või kuidas te etendus päeval olnud, selles osas pähklit muidugi syya ei tohtinud, sest et see C2 pane käri kinni. Järgmised võib, Lätist võib, kas teel on ka praegu mingi võimlemise või sportliku rezhiimi süsteem, millega ta nii heas vormis alati püsib? Ei, seda ei ole minu eas ikkagi enam niisugust sportlikku režiimi, seda ei saa pidada. Aga no natukene muidugi peab enda eest ikkagi hoolitsema, ta jalutama peab ja ringi vaatama teadlane natukene võib-olla liigutamata. Öelge, palun. Mida te tänase Estonia puhul? Hindude positiivsemalt ja millised puudujäägid filme ja töös nagu on, teie arvad filmelist praegu on tonn Estonia teatril nii tohutu ilus suur solistide ütleme, brigaad, igast häälerühmast on siin välja panna mitu, mitu, mitu, mida ma tahaksin soovida, ma soovin, et kõikidel neil ilusate häältega lauljatel, kes meil praegu siin laudadel võivad liikuda, et nendel ka küllaldaselt tööd olek, selle puudus on, on vist ikkagi nii mõnelgi. Aga öelge, kas teil oma tööaastate jooksul jäi realiseerimata mõni unistuste osa, mida te oleksite tahtnud väga teha? Eks ikka jääb. Ma oleksin väga tahtnud teha padaemandat, kuigi ma selle osa olin ära õppinud, aga millegipärast jäi ta mulle lavale toomata. Ja võib-olla mõnigi kindlasti. Suur tänu teile toreda vestluse eest, tulge ikka meile nii publiku poole kui ka tööpoolele, aitäh. Kuuleme nüüd meta Kodanipork esituses katkendit kirjastseenist Tšaikovski ooperist Jevgenia niigin. Ja teiseks Stella ja Marko duett Tõnajevski operetist vaba tuul koos Ants Aasmaaga. Neljandal veebruaril oli juubelisünnipäev ühel meie teeneka laulja ja veel peenikamal laulupedagoogi. Eesti NSV teenelisel kunstnikul šennishimonil. Seni Siimanud Estonia solistiks aastatel 1936 kuni 41 ja seejärel 44.-st aastast kuni 48. aastani. Tema repertuaaris kindlasti olulisemad osad on olnud nimiosa Pisi ooperis Carmen Asutšeena trubaduris vürstinna näkineiust, lemme, Eugen Kapi tasu leekides ja nii edasi. Aga milline osa teile endale võib-olla kõige armsam oli? Minu? Ossa pada emandast, see väikene prantsuskeelne lugu krahvinna ja ma mängisin seda ooperis kaasa ja see oli minule väge lähedane. Millal teil tekkis üldse mõte hakata oma teadmisi õpilastele edasi andma? Siis mina andsin tundega ja otsisin hääli. Heake sellel ikkagi oli midagi sellel häälel võimalik ära teha, siis siis ma hakkasime tööle. No isegi tänasest õhtust osa võtnud meta Kodanipork on teie juures laulmist õppinud, noh siis tulid, nagu ma mäletan, Ellen Laidre, Lehte Mark, Teo Maiste ja Liidia Panova Harri vasar Matti Pall. Mati Palm on viimastel aastatel Ki olnud nii kontaktiks, ehk ma olen rõõmus nisukest õpilastele juhendeid anda, kes ise ka otsivad ja nii on mul mõnigi jube kaugele saanud ja sealt hakkab edenema midagi. Kas te suudate ikke kõikide õpilaste esimest ka veel siiamaale jälgida jäädud? Ja need on uued noored, mul käin juba käivad Tartu poolt, sealt on nii kaugel, ei oleks parim on ja, ja ilusa häälega. Suur tänu teile ja ma soovin kogu südamest, et te võite veel palju toredaid noori laulja meile kasvatada. Tänasel õhtul on ka rõõm, et lilled ulatab teile juba tee lapselaps, meie noorsolist Hans Miilberg, kes alustas tee juures ja lõpetas teie õpilased Teo Maiste juures. Nüüd aga on meil võimalus kuulata Ženni Simonit kahes ooperirollis. Kõigepealt Asutšeina aaria Verdi ooperist trubadur. Teiseks kuuleme seni Siimanni esituses Habaneerat pisiooperist Carmen. Nüüd jälle laulujärg noorele generatsioonile. Hans Milbergilt kuuleme Villem Kapi laulu, sina kena tammekene. Ta ei eita, tulite teatrisse perioodil millal pealesõja-aastaid tuli uuesti formeerida. Estonia ballett, osa inimesi oli lahkunud. Trupp oli väikeseks jäänud. Mida te võiksite meenutada sellest perioodist? See oli väga huvitav aeg, sellepärast et kõik need endised balletiartistid olid kõik need pikad aastad, mil igatsetud teatrisse nad olid nii suured eeskujud ja järsku siis kui moodustati Estonias õpperühm Ja see oli väga huvitav töö, ta oli raske, väga pingeline. Kuna ruumikus töötasime, olid ju siis seal, kus praegu on kino Kosmos ja seal me siis tegime balletiartistid. Ja hommikuti siis enne kui balletiartistid alustasid, tuli õpperühmas, oli kell kaheksa hommikul. Pool siis teine küünlad kaasa ja anna ekstani, noh, ääretult entusiasmi. See oli niisugune eriline aeg, kus kõik toimus, nurisemata jää ja suure suured püüdlikkusega. Kas see vastab tõele, et oli ka tunde või proove, kus oli saali temperatuur madal ja tuli kinnastes ja karvamütsidest? Ja seda juhtus ka sellepärast asustus ka küttega äpardusi aga kui ollakse noor, siis ei olnud see nii suur probleem, muidugi, ega ta meeldiv ei olnud, aga siis saime jälle sooja ja valgesse saali hommikul ja läks jälle edasi. Rõõmsa meelega. Kui te nüüd tagasi vaatate, milline sündmus, võib-olla teie teatriteel teile kõige eredamalt meenub? Kus ühte on võimalik öelda niipalju huvitavaid lavastusi vastajaid, nii palju huvitavaid sündmusi, minu ajal ands sündinud suured baleriinid ja on lavalt lahkunud väga toredad kolleegid, keda ma olen väga hinnanud, need on olnud niivõrd suured elamused, et need ei saa kunagi unustada. Ja praegugi veel jälle juba on sündimas uus suur baleriin. Kas pole tore ja ikka ma istun siin teatris, elan kaasa. Vist mõtleme ühte ühte inimest, tema nimi on Kaiaga kaugelt ja ja niimoodi aeg läheb. Elu läheb edasi oma rõõmude ja, ja muredega. Sellepärast sooviksin teile veel väga palju entusiasmi, jõudu ja head tuju. Edaspidises. Kuulame katkendit Mihhail Tšulaki balletist ebapeig. Meenutuste õhtu esimese osa lõpetab Marika Eensalu, kelle esituses kuuleme Charlotte'i aariat Massey ooperist verter.