Ja on taas suur rõõm kohtuda teiega seal teispool raadioaparaate, meie siin vikerraadio stuudios nagu alati kolmekesi kolm ajakirjanikku, Maywerman, Rein Veidemann. Ajalehest Postimehes ja mina, Aarne Rannamäe eestitelevisioon praegu küll ajutiselt katkestatud lepinguga, sest olen puhkusel. Näeme jah, et seal lausa pruun lärni. No meie töö kohta praegusel ajal öeldakse ikka, et meil on hapukurgihooaeg on nii? Mäletan, et lehti lapates, nagu jääb meelde, et esikülgedel on, on, on sellised asjad, mis seal kunagi ei ole näiteks peaministri kass, oma ministri, kas ja siis üks suur ühine õlle joomine, suur labrakas lauluväljaku ümbruses ja, ja muud sellised teemad, et et, et kas see on nagu tavaline olukord meil ajakirjanduses, aastate lõikes või, või on ka paremaid aastaid olnud näinud kuskil. Vaikiv vaiksem aeg, aga ma ei ütleks, et pole ammu koolkonnaga, näete, paljud asjad sunnivad mõtestamisel, aga teatavasti ajalehtedes esimese poole moodustavad uudised vot selle uudise leidmise, eks ole, raskusi mõtestatud töö juures kõige puhkus? Puhkusel inimesed mõtestavad ka, kui neid õigel ajal ainult vajutada õigele nupule, aga tegelikult sündmus jalgu ma mõtlen seda, mis toimub euro teavitusteavituses, siis ma mõtlen seda presidendi otsevalimise seadust, mis valitsusest heakskiidu sai mõtlema sedasama kriminaalkaristuste karmistamist, eks ole, narkokuritegude eest, nii et on, on mõned väga, väga põhimõttelised asjad. Ka toimunud nüüd ütlen, tundub küll, et ka meie poliitikud suvele kehvale suusailmale vaatamata on, on on seekord nagu ärksamad, kui, kui võib-olla mõnel teisel aastal, sellepärast et eurotöö vajab tegemist ja ja eksam on 14. septembril, nii et väga, aga puhata ei saa, peaminister küll vist on nädala võtnud ja sõitnud malakana. Ja kui kui Räikk saabury Ooes siis ja et see on kinnistunud mõista, siis ikkagi viitab see sellele, et mitte ainult meie Eestis siin, vaid vaid ka mujale teistes riikides on ikka tõepoolest üks niisugune vaikima. Vaiksem kus vaikiva ajastu, aga? No uurimused on osutanud puhkuste ajal, inimesed tegelikult ega lugemishuvi ei kao kuhugi ja uudistejanu, mille eest hoolitseb elektrooniline meedia, eriti see täidab tselluloos ära ja võib-olla lehed, nagu ma olen, tähelepanu tervikuna juba lähevad rohkem kommenteerivamatele suurtele lugudele on Soome sõbrad, on rääkinud, et et ükskord ometi suvel pääsevad nagu artiklid pikemaks, tähendab kui talvel uudiste nii-öelda koorma all ja, ja, ja, ja kus on väga palju vaja kommenteerida, siis lähevad artiklid jälle lühemaks ja ja nüüd on nagu see suur lugemisaeg, kahju käes, nii et selles mõttes ajakirjandus isa lõdvaks lasta. Tegelikult ei saa lõdvaks lasta minu meelest, sest et huvi ja vajadust siiski tõlgenduste järele ja, ja elupeegelduse järele püsib endiselt. Tema nõustuma, et järgmine nädal saab valitsuse 100 päeva, mis on iseenesest Ja seda pakkuma kõneainet siiski vähemalt kokkuvõtete tegemises. Jaano jätame varsti selle teema, järgmisel nädalal. Oleme siis selles mõttes korrektselt õllesummeril käisite ja ühe päeva oli siis kõva jooma propaganda või oli niisugune kultuuriüritus, nagu ütleb teine vastasleer. No kes mida otsib, oli ühte, oli teist, aga ma ütleksin, et mõnus oli pärast tööpäeva seda siia töönädala lõpus oli päris mõnulady mõnus läbi minna seal, ainult et iseküsimus on see massid, mis ikka kohati ületasid mõistuse piiri näiteks meie ansambli Meie mehe juurde. Kui sattusid, siis võisid tunda seda, mida tähendab, kui massi surnuks tallab sõna tõsises mõttes. Et see, see nagu minu jaoks olid mõnes kohas kriitiline mass ületatud. Kui sealt nagu eemale läksid seal hätsu lava poole või kuskil läksid sinna, kus on natuke originaalsem, siis oli täitsa hea fiiling ja tundsid ennast hästi. See koha otsimine oli oluline osa Eestimaa hädase roolijoodik, lus nagu tõi ka kaks kaks väga niisugust traagilist juhtumit keele õllesummer ega vist? Jah, ei ma seda nagu otseselt ei tahagi seostuda, kuigi siin nüüd vist ekspoliitik Ignar Fjuk ütles, et sealt need hädad kõik algavad ja ja tema tema nimel teatavasti nüüd karskuspropaganda ees eesvõitleja eesliikuja. Aga kaks kaks sellist juhtumit ja endise kolleegi Urmas Liiviga ja siis jalgratturite juhtum, kus politseinik oli, oli sunnitud oma mootorrattaga rammima seda roolijoodikud autot, et suurt gruppi jalgrattureid päästa, nii et kahjuks kahjuks need sellised juhtumid on meie elu osa veel. Eurodebatt on tõesti nii, et see, mis on nagu päästnud meie ajakirjanduse ühelt poolt ja mis, mis on, on kahtlemata meie elu jaoks Eesti tuleviku jaoks äärmiselt oluline. Te ise sina, May arvamus arvamuskülgede juhina ja kokkupanija, noh kindlasti. Ja meie Reinuga ka jälgime seda pidevalt, et olete nagu rahul selle, selle mittedebatti käiguga vaid selle kvaliteediga, selle, selle sisuga, mis, mis nüüd veel viimased nädalad enne referendumit vaatajatele-kuulajatele-lugejatele laiale auditooriumile pakutaks arvamust. Ja on ikkagi selline koht, oleme meie Postimehes niimoodi püstitanud, et tõepoolest võiksid samad saaksid siis oma ei või jah-sõna ära, öeldakse muidugi valima neid persoone ka. Kirjarubriigis on siis tõepoolest need, kes, kes on kuskilt kelle nimi ei kaalu nii palju välja, aga ikkagi arvamuskülgedel püüame kõikidele erakondade esimeestele ja lihtsalt muidu väljapaistvatele inimestele pakkuda võimalust oma oma seisukoht välja öelda ja me oleme koostanud muidugi ka mingisuguse nimekirja, muuseas teadmata, kas need inimesed on europooldajad või vastased, lähtunud ikkagi just selle inimesena, ütleme, huvitatavusest tervikuna. Nii et meie vaatame seda, seda sellest aspektist, aga no tunda on, et muidugi, eks need seisukoha väljaütlejaid on tõepoolest palju. Seda küll, kommenteerimise kommenteerimist on väga palju, tervikuna järga ärkajaid on väga palju. Viimase minuti lärkajaid Ja kui Postimehes juttu on, siis meil oli see arutluse, kuidas üldse Eesti ajakirjanduses ja ütle, miks Eesti juhtivamaid lehti Postimehesse selles osaleb siis üsna üksmeelselt, et et ajaleht tähendab avalikkuse esindajana ja avaliku arvamuse esile loojana ja selle kaudu tegelikult kujundajana peaks silmas pidama seda, et see valik, mida rahvas tegema hakkab, 14-l septembril. Et see oleks aus valik ja selles mõttes noh peaks kogu see diapasoon nähtavale tulema. Aga sellesama küsimuse, mida sina praegu esitasid mulle emaile esitasin mina eile meie meie kultuurisaadikule ja Eestimaailmamainega dirigendile Eriklassile. Et kuidas temale paistab see euro debatt või kogu see eurohääletuseks valmistumine ajakirjanduses, meedias ja, ja üldse sõnavõttudes ja kui ma nüüd õieti aru sain, siis Postimehes esmaspäeval tema iga intervjuu avaldab. Aga no niipalju võin ma siis juba ette öelda. Maestro klass on seda meelt, et teda häirib natukene see ainult taandumine või lähtumine poolt ja vastu argumentidest. Aga niisugust, niisugust väärtusväärtuste üle arutelu seda väheks tähendab, mis et see valik tema meelest on ikkagi valitakse nii-öelda põhiväärtuste alusel või, või nagu ta ise ütleb, et see on emotsionaalne valik. Et lähtekohaks on see, et me valime siiski küsimus, kui vaatame oma hinge ja et missuguse väärtussüsteemi me valime, et, et vot sellest tuleks, seda tuleks nagu rohkem võiks rõhutada, solvab, aga praegu käib rohkem ikka niimoodi, mida me kasu saada, mida ootame, mis on, see igaüks mõtleb oma mätta otsast, mida mina saan või ei saa ja mida minult nõutakse, oodatakse ja, ja siis veel need vanad eelarvamused, kivistunud igasugused hirmud, need, need kõik, et noh, muudavad selle asja problemaatiliseks ja teine mõte, mida ma siin oleks niikuinii välja öelnud, mis ühtib minu arvamusega, ausalt öeldes liitub ajakirjandusega. Me oleme ju maised arutanud ka toimetuses ja see ei ole mingi saladus, et meil on tõsiselt probleem ikkagi kui sa ütlesid, et arvajaid on palju aga just nimelt seda tüüpi seltskonda, neid inimesi, keda keda tõepoolest ollakse valmis kuulama jääma ja kellel on teatud niisugune nii kõrge usalduskrediit. Et. Meil ei ole, meil on vähe neid või neid ei ole, ei, mulle tundub, et siin on teine asi, ma olen ise tajunud mitme artikli tellimise juures, eks me püüame neid põhiosas tellida, et et paljudel puudub julgus öelda oma seisukoht välja, nad peavad istuda kahel toolil, muuseas ka inimest, ma jätan siinkohal tõepoolest nimed ütlemata, aga, aga on inimesi, kes ütlevad, ma veel ei tea ja ma veel mõtlen ja võib-olla tõepoolest, aga tegemist ei ole mitte sellistega, kes ei saa aru ja kellel tegelikult ma ei usu siiralt, et tal puudub arvamus, tuleb isegi natuke uskumatu, mis seltskonda need inimesed kuuluda. Näiteks akadeemiline kultuuritegelased, akadeemiline seltskond on mul justkui istumist kahel toolil, mina, mina isiklikult sügavalt taunin sellise riikliku otsusega. Vot mina sarvilise põhjusega olla meeldiv meeldimine. Meeldimine kuidagi tahtmine, tahtmine, noh, ma ei tea. Kellele, kellele see teadlane ma saan aru, et poliitik peab meeldima sellepärast et sellest sõltub nagu tudengitele tema elu ja tulekäigud. Hõbe mõeldud tudengitele muidugi meie ei tea, kas viited ajapuudusele ja, ja kõik muud asjad, aga ma näen paljudel juhtudel seda, et kui inimene juba on tõusnud, tema nimi on mingisugusel määral figureerib ja teda tal võiks olla oma arvamus ja tema sõna võiks ka huvitav huvi pakkuda. Ja kui see inimene hakkab viilima ajaga sõitudega vaatab lakke, kes siis siis ma ei usu teda, ausalt öeldes, ma arvan, et peab olema vastutustunnet ka sellel momendil. See on siiski peab ütlema, et need artiklid, mis lehtedes on ilmunud nii Postimehes, Päevalehes ka eetris ja arvamused, kommentaarid, et need on siiski väga selgelt seisukohavõttudega, et niuksed laveerimist on ikkagi suhteliselt vähe. On filosoofilisemaid, on praktilisemaid, on rohkem tulevikku, vaatavamaid on lihtsalt banaani kõverustele orienteeru kaid, selliseid arvamusi, mis mulle jääb mulje, muidugi on see, et, et nii-öelda nende hääletajate põhimassi ehk siis nagu lihtsate inimeste arvamust ei ole. On tõesti lehtedes, arvamusliidrid, on, on poliitikud, on filosoofid, on kirjandusinimesed, aga ei ole sellist. Noh, ma saan aru, et noh, nendega võib-olla see kirjapanemise oskus ei ole, ei ole nii hea kui, kui sellel teisel kategoorial, aga, aga, aga seda arvamust ehk siis hääletajate põhimassi arvamust on, on nagu vähem. No seda me saame lahendada siiski ainult põhimõtteliselt ja kirjarubriigis, mida ma näen nendest kirjadest, mis tuleb, et sa võid eelmisel? Ma olen, vastan nendele kirjadele ja, ja tõepoolest vastane soovitan inimestele tihti ka noh, võib-olla mitte kõige viisakas vormis kulutada see aeg, mida nad kulutavad toimetusele kirja kirjutamisele, valelugemisele, sest mind teeb kurvaks see, kui kui me eelmisel päeval kuskil samal nädalal või mõni päev tagasi me ei räägi mitte kuude kaupa, räägime sellest asjast ja siis tuleb ikka seesama kivistunud veendumus, et mina ikka tean ja ärge teie seal valetage, eks ole. Et noh, kuidagi ma ei näe ka seda õppimisvõimet paljude inimeste puhul. Ma ei näe seda õppimisvõimet tahtmist teada saada, muidugi see eestlase ja mitte on ju ikka uudishimulik rahvas, eks ole, aga, aga ma praegu ei näe praegu seda asja. Siin on, võiks öelda siis president saada ka selles mõttes on eesti k ike tervikuna kreenis. Et eriti palju skepsist selle Euroopa liidu suhtes, nagu me nüüd asja veendusime, kui president külastas Kihnu saart väikesaari ja näiteks kas või meie kolleegi Peeter Ernitsa vahendusel ikkagi selgus, et just nimelt see kuskilt paidest alates ja allapoole Eesti kipub ära vajuma. Ja, ja, ja seal on seda skepsist märksa rohkem, nii et et kaks Eestit tuleb ka selles Euroopa Liidu otsuse noh ettevalmistamise suhtes väga selgelt esile. Paidest allapoole ei hakka muidugi Tartu näiteks, aga aga ju siis ütleme siin ongi see koht, kus nagu presidendil on, on otsustav sõna öelda või väga-väga kaalukas sõna, vähemalt sellepärast, et tema, tema reiting teatavasti on, on just eriti kõrge. Nendes piirkondades Peeter Ernits tuli tagasi ja noh, niisama mööda minnes ikka küsida, jäime pidama, et kuidas siis on, ta ütles, et tal jääb kogu aeg mulje, jäi kogu aeg seal mulje, et nüüd me alles saame aru, mida me jätsime möödunud aastad ja mitte ühte-kahte, vaid möödunud aastatel tegelikult tegemata. Et ma ei mõtle seda isegi konkreetselt seda europropagandat, noh selle ütleme arvudega mingisugust selgitanud seda manipuleerimis, aga seda hoiakut selle inimese hoidmisele, inimese väärtustamist, me kogu aeg põhjendasime, et suured muudatused vajavad, eks ole. Noh, inimesed peavad kannatama, peame kannatavad. Ma arvan, et see võib olla nüüd see koht, et see on kättemaksukoht teatud määral, see on muidugi kurb. Aga me just seda tegematajätmist seda riigi hoolt, mida väljendasin. Mart Laar väljendas ikka väga selgelt ju seisukohtadelt. Kuulge, sööge kartulikoori, eks ole. Et mulle tundub, et Peeter enne, justkui see, see sellega makstakse praegu lõivusele. Ma tahaksin juhtida sellega seoses just väga kosutav lugemine oli täna hommikul õhtulehest lugesin Mihkel rauda ja ta toob ka selle esile, et temal muidugi ütleb, et meil tema näeb sisuliselt, et Euroopa liitu valik Euroopa Liidu kasuks, meie pääsemine, sest ema on ikkagi. Mulle paistab üsna veendunud, et selle 10 aasta jooksul on, on kaks väga olulist momenti esile tulnud, esiteks see, et, et me ei ole meile kättevõidetud vabadust osanud kasutada sel määral, nagu see oleks kogu rahva hüvanguks tulnud ja, ja teiseks, ega me ikkagi oma valitsemisega sellisel, kui hakkama ei saa, et meil ei ole lihtsalt nii palju ressursse, et kõik tähendab riis vajalikud tasandid, kata, kui nüüd tõsta see tagasi niisugusse noh, natukene nahkemasse keelde, aga Mihkel raud on väga värvikas, väga otsesõnaline. Mulle väga sümpatiseerib Lisaks on seesama, mida ma tahtsingi täienduseks Sinusele. Mis veteraniks meie Läti kandis öeldagi? See on ka Peetrile, et küsimus on minu arvates ta ei ole küsimus mitte, ma mõtlesin, ma olen veendunud, küsimus ei ole mitte see, et me ilmselt välisministrid oleks pidanud tihedamini väikesaartele sõitma ja selgitama, selgitama, selgitama, küsimus on sellest lihtsalt selles üldises Hoole tahakski rõhutada, Aarned et siin on meie kogu aeg suhted, mida rahvas näeme, kardavad seda, et see on ainult üks poliitikute otsus ja eliidi otsus mis, mida neile tahetakse peale suht. Vaat see on see põhiline protest ja, ja sellepärast ma näiteks küsin tagant tagantjärele ütleme et kas see käik tähendab ava käikus. Ergma, Rüütel parts tegid selle esimese avalduse, et oli see nii-öelda propagandistlikult kõige õigem käiku nüüd seda järgi, kui need euroskeptikuid, kes on hakanud konsolideeruma, kutsuvad välja, et teeme siis avaliku mõtlema veel debatti ja samal ajal ütleme, kaks riigi juhtivad isikud töötlevad, jäi ja nemad on, kui selles ei tule. Ja peaminister, nii ma ütleksin võrdlemisi ülev olevat, naeratades ütlen, mina tulen, eks ole. Et mis, kuidas saanud selle kommenteerida üldse, kas kuivõrd-kuivõrd üldse aus propagandaga üldse Eestis midagi teha saab lasta, pagandan seda enam. No see oli avakäiguna, oli ju tegelikult? Aarne ma ühe asja, ma tahan sulle selle kohta öelda. Ma ei näe, kui Eesti Televisioon hakkab jälle saadete kaupa näidva enne neljateistkümnendat septembrit ja tõepoolest päevast juba eurodebatt, ma ei vaata neid patareid siis, kui ühel palun krässid teisele Parts ja, ja kogu Eestis ja ma ei vaata seepärast, et see ei ole ju küsimus, see on propagandaüritus mõlemad pooled siis nii või teisiti näitavad ennast, seal ei ole sisulist sisuline töö, tuleb teha kuskil mujal. Jah, ma nõustun sellega, et välistada igasugused sellised nagu debatid, et debateerida ei ole nagu enam millegi üle. Ma ütleksin, et ma ei, ma ei vaata kindlasti selliseid saated, mis ei lasku, mis on demagoogitsevad nii nagu nad Tanina demagoogitseb, seal see tuleb valimissaadete kordus kus, kus oli ju ka ikka meeletul hulgal demagoogiat. Milline on see vorm, millised on need küsimused? Muidugi, sisust oleneb, kui nad lähevad samasugusesse vormi, et kõigist seisavad ümber laua. Ühel polo krae siin, teisel pool on parts uskunud mind, seal ei ole sisu. Kui me räägime sellest sisust. Me kogu tähelepanu koondub sellele vormile sellele isikutele, eks ole, mitte sellel nädalal. Sellega olete nõus nagu, et inimesi peab jätkuvalt teavitama ja peab neile nende küsimustele vastama. Ausalt, keerutamata. Ei, ma arvan, et peaminister ega ega raig ei ole need, kes ausalt sellele küsimusele vastaksid, vaid need inimesed peavad olema tõsiselt kompetentsed, nad peavad usaldusväärsed olema, eesti rahvas peab neid usaldama ja need inimesed peavad vastama. Sa nagu sellega välistada üldse poliitikute osavõttu sellest, ma ei ole selles protsessis sisukaid sõna võtta sellel teemal. Aga samas ma vastan sulle, Rein, et, et ega ma ei, ma ei oskagi öelda, kas see propagandistlikult oli nagu hea käik. Igal juhul oli ta üks üks selge käik. Et riigi kolm esimest persooni võtsid väga selge seisukoha erinevalt näiteks siis Eesti suurima partei valimised võitnud partei juhi juhi positsioonist, kes kes ei ole siiamaani meile öelnud kuidas tema nagu kavatseb hääletada või kuidas ta kavatseb oma oma toetajaid üles kutsuma hääletama. Tema puhul võib öelda, et ta annab vastuolulisi signaale. Diplomaatiliselt öeldes, aga pikemalt tähendab. Ma olen sinuga päri tõepoolest, et see oli väga oluline käitlejad kolm. Antud hetkel tähendab, riigijuht positsioonis olevad isikud väljendasid oma hoiaku ära ja teiselt poolt kui vaatame nüüd seda Valitsus on üldiselt langustrendis siis kuigi president Rüütli reiting on kõrge. Siiski see kõrgus puudutab, tähendab ühte osa noh, valijaskonnast, mis määrab lõppkokkuvõttes reitingu, tähendab arvamusliidrite ja ühe teatud eliidi osas näiteks Eesti enda, ütleme poliitilise ja, ja võib-olla ka teise eliidi silmis see asi nii ei ole päriselt millel on ka mõnes artiklis tähelepanu osutatud. Ma tahan öelda seda, et ja ka ajakirjandus tervikuna on, on, ei, ei ole ju alles kuskilt lugesin uurimust, et see usaldusväärsus ei ole ootuspäraselt nii kõrge, nagu me seda tahaksime ise soovida. Siis tekib ikkagi minu jaoks küsimus. Kus On see hääl, kelle hääl see on, mis, mis tähendab mõjuks Eesti ühiskonnas usaldusväärsed, et inimesed tõepoolest Jääksid mõtlema, et see valik, ütleme kogu rahva ja riigi seisukohalt on saatuslik valik ja et, et võib-olla just nimelt saatuslik valik ja seetõttu see otsus peaks olema olema täitsa sügavalt Ma arvan, et see oleks meie riigile suur hukatus, kui meil oleks olemas üks selline hääl. See oleks mingisugune, aga väga kõva mees, kellel oleks aga kõva rusikas. Ma arvan, et kõik see kokku moodustabki ühe niisuguse järgi alates sellest, mis meie siis praegusel hetkel siin räägime kuni riigijuhtide sellise arvamusavaldusteni propagandatööni ja siis kõik otsustab selle, kuidas see nagu settib siis valijates või hääletajates, kes 14. September tulevad kastide juurde. Vaadake, mul on selline, noh, sellel nädalal oli õnneks kogemus, ma olen ka väga ettevaatlikuks muutunud need artiklite suhtes, kui ma tunnen, et ma ise ei kanna, ma ei tunne neid, tean, et olime, ma rääkisin sulle ka ennem seda tollimäärasid või asju, mis on ikkagi väga detailsed küsimused, siis me oleme kasutanud sellist asja, et me paneme need kompetentsetele inimestele lihtsalt lugeda ja nad siis ütlevad, kes tunnevad end täpselt seda seadustikku ja kõiki neid reeglistikku tervikuna, mida ma näen. Tegelikult on see, et, et kui sellises avalikus saates üks ütleb, et see oli, ma arvan 40 protsenti vastaspool ei suuda seda tollimäära peast võtta, saad aru, lähevadki käiku sellised üksikud laused, mis hakkavad kinnistuma nii nagu Igor Gräzin, Ta oli Edgar Savisaarele, Savisaarele viitab Lukaženko kompleksile, eks ole, see on ju väga tugev kujund, tegelikult Sa tähendab hakkavad mängima kujundeid, mille peale hakataksegi panustab. Et kuhu, kuidas jõuda selle tõepoolest sisuliselt see, kes tahab teada seda banaani kõverus, tahab teada toetuse, seisab oma vastuse ja see, kelle jaoks on olulisemad märksa. Ei ole välistatud, et nendes debattides on olemas ka sellised inimesed, kes ma loodan, kellel ei ole, tähendab ma tahan täienduseks tuua seda. Ekssoo määrab. Oota, sa ütlesid Aarne, et väga hea, et meil ei ole niisugust keskset autoriteeti või autori jah, autoriteetset häält kes seal olgu nii, hüva, aga tegemist ei ole ju ikkagi mingi partei valimistega või, või erakondade valimistega, see on ikkagi tõepoolest Eestile tulevikku. Ja minu probleem, ma ütleksin, mitte mure või midagi, aga probleem on selles, et et et kui me võtame selle suuna, et usalda ainult iseennast, selle valiku, teise musa, kui lähed tähendab hääletust hääletama või üldse ei lähe hääletama, usaldan iseennast. Siis ma leian, et selles olukorras ei ole ka see päris õige jätta jätta nüüd tõepoolest ainult niimoodi noh sellises tyhja stiihia peale, et, aga, aga samal ajal ma küsin kus on siis see nii-öelda mõistlik nõuanne? Kuna üldist usalduskriteeriumi usaldusnivoo on väga madal, usaldatavaid inimesi ei ole, erakondi ei ole, ajakirjanduse usaldusväärsus on ka nii nagu ta on siis. Kuidas sa ütled, et erakond ei ole, minule vajus kogu selles kampaanias ka väga tervendavat Villu Reiljani seisukoht küllaltki selge seisukoht, mis ta välja ütles ja ka tema panustamine tõepoolest, et noh, et nad tõepoolest hakkavad seda, nad oli maal on või põhiline nende valijaskond seda selgitustööd tegema. Võib-olla on see tõepoolest liiga hilja, aga ma arvan, et siiski parem hilja kui mitte kunagi. Aga sa tead väga hästi. Et iga erakond püüab ka eurodebatti kallutada oma erakonna populaarsus suunas, vot see Me ei saa välistada seda asja ja mina arvan ka, et meil ei ole ühtegi sellist isakest. Ja siis võib-olla teise erakonna toetajaskonnas, vat milles asi on. Ei, ma ei tea, mul on siiski minu jaoks see erakond, kes püüab ilmselt, ja ma ei paneks ka siin erakond sellele nime nime ma ei viitaks seda tervikuna erakonnale kes püüab siit lõigata selgelt sisepoliitilist profiiti, sellepärast et me oleme võimelised selle juurde tulla. Ei, mina teen. Poolase siin aga me oleksime selle teema juurde varem või hiljem tulnud, sellepärast et Keskerakonna liider Edgar Savisaar on teinud järjekordselt väga sellise temaliku käigu, kus ta nagu jah, propaganda teinud ühes lehes ja ei propaganda teinud teises lehes ja samas noh, keerutanud kolmandas lehes vastuseid kokku. Kolmas leht oli siis. Mine reede ilmus tõepoolest Edgar Savisaare artikkel Eesti Päevalehes ja kes seda luges, eks ole, jäänud kahtlus sellesse. Noh, ütleme vaekauss kipub jah poole, ma ei ütleks, et seal oli selge, kuigi paljud viitavad, et ridade vahelt võis ka ehk välja lugeda midagi muud. Aga hämmastav on ja siis sellel eile ilmus siis neljapäevases lehes ilmus siis Postimees selge, Hei, Poola. Nii et, aga kuidas see tekkis, sest mõlemad artiklid laekusid toimetustes ühel ja samal ajal. Nii et see, et Postimees seda tollel reedel ei avaldanud, no ma ei tea, kas oli kaval käik see, et kahel suurel lehel andus ühele jah ja teisele ei ja mõned avaldavad ühel ja samal päeval mis oli siis Keskerakonna liidri ja tema selja taga seisvate jüngrite mõte? Võib aimata, eks ole, tervikuna see Postimees seda ei avaldanud, ei avaldanud sellel põhjusel, et oli Peeter Kreitzbergi artikkel ja me ei arva sugugi, et me ei hakka kaaluma ühe erakonna inimesi, et üks on parem, teine on halvem, meil oli artikkel, me avaldasime selle. Aga põhimõtteliselt oli ikkagi see natuke hämmastas nende artiklite teke, eks ole. Et noh, justkui ma ei tea, millise loogika alusel, eks ole, võtan hääli eilt ja jah, ja ja tõstan oma erakonna reitingut, eks ole, kuigi ma ei tea, valimised on taga, mis on selline käigu, ma ei tea, aga mina näen selles asjas noh, ütleksin inetut käitumist siiski suurima erakonna Nii et midagi üldse nagu selgemaks oleme saanud, siis vähemalt Savisaar on nagu lubanud, et mina olen küll niimoodi aru saanud, oled õieti aru saanud, selgub, praktika on tõe kriteerium, nagu üks üks suur ütles, et me saame üheksandal augustil Tartus toimuvast erakonna kongressilt siis teada, selge vastuse, keda erakonna juht või millise seisukoha kasuks erakonna juht on oma otsuseni kallutanud. Ta ei tee seda. Üheksas august on liiga vara, on väitnud, et tal on see vastus olemas, ta on lugenud oma sellest kõnest, mis ta väidab, et tal valmis on teinud juba juba avalikuks selle, selle nii-öelda eelmängu selle väga kõditav eelmängu, et mina siis ütlen nii ja siis peab tulemuse lause kuidas mina nagu kavatsen väga intiimselt selle hääletuskastiga üksi jäädes hääletada ja kutsun ka üles oma oma valijaid oma toetajaid seda tegema. Ma saan aru, et, et nüüd nagu peaks tulema. Kui sa ütled, et väga veendunult May, et see nii ei ole, siis on see järjekordne maius suhteliselt niisugune noh, väga väga Edgar savisaarelik keerutamise. Mäng no ma ei ütleks, et ainult Edgar Savisaarele Või ütleme, niisugused poliitilist käitumist meie lähinaabrite juures olnud ka mulle tähendab, esimene paralleel tuleb alati see, kui see niisugune positsiooni võtva positsiooni võtmata jätmine hakkas üha selgemaid piirjooni võtma, siis mulle meenus ei keegi muu kui Paavo taureneni fenomen Soome poliitikast väga eksaktseid puhtal kujul nagu maha kirjutatud. Ma ütleksin, väljunene oli. Ma algul raudselt selle vastu, siis, siis hakkas tähendab kallutama siia-sinna ka Aho läks. Esko. Ma ütleksin, et tüüpiline tsentripartei käitumine ei liha ega kala tähendab. Ja mulle tundub, et praegu noh, võib-olla siis erakonna liider püüab ka oma erakonda positsioneerida, tähendab selles aspektis, et nemad on nii-öelda keskel, kus kus apelleerides siis kusele. Kõikuvale kõhklevale skeptilisele positsioonile püütakse, siis ma ei tea. Mida püütakse võib-olla seda kogu eurodebati hästi teravaks ajada, nii et tuleksid välja tõepoolest väga selgelt buti vastuargumendid veega. Aga pärast ma tahan öelda, et ma ei, ma tahan öelda, millega lõppes mai, mai, millega asi lõppes Soomes, Värnen. Lähenronist sai siis Soome Euroopa Liidu nii-öelda esindaja ja istus seal ja. On, ega me vist trein, keegi ei arva, et meie Keskerakonna juht on nüüd tõesti kogu maailma mastaabis täiesti erakordne. Millist varem pole olnud ja sellist ei tule, võib-olla ta ise arvab niimoodi endast, aga aga see võtame ikkagi konkreetse aja sündmused ja, ja konteksti niisugune lõpmatu keerutamine. See kuulub meelelahutuses mingisuguse, ma ei tea, võib-olla bingo show juurde, kus saetakse nagu kired üles, siis tuleb suur vulkaan, mis hakkab järsku purskama ja, ja siis tuleb mingisugune niisugune vastus. Minu arust on see lihtsalt nagu vastutustundetu oma valijate arvamusega valijatega mängimine, et ma ei näe. Nojah, poisina luges sellest, nad arutavad seda artiklit, luges sellest artiklist välja, ei sõna, meie, meie oleme niimoodi aru saanud sellest Hei sõnast jaajaa, kui tuleb, kui see tuleb välja juuli keskpaigas, suurepärane. Eks ole, see on selles suhtes, mida varem, aga, aga, aga ma ei ole sugugi muidugi veendunud, et see jääb lõplikuks eix. Et augusti alguses tuleb selge veel kord kinnitust sellele asjale, ma arvan, et siin on eliidis püsimine lihtsalt pidev mängimine, sellepärast et Ma olen kuulnud ka, mina küll ei ole käinud küll kanepi, sega noortekogul ja, ja aga olen kuulnud, et tema argumendid mõnikord valiti argumenti vastavalt sellele, missugune kuulajaskond kas muukeelne või eestikeelne ehmatades küll kodakondsuse ja muude asjadega, nii et noh, kuidagi sellest mulje jääb. Kahju sellest Eesti riigist ausalt öeldes, mille looja ikkagi ka üks loojatest Edgar Savisaar on, aga, aga nüüd paistab, et talle, kui sellest riigist ei ole Mart, mida välja tõmmata, ehmatada venelastele kodakondsuse andmisega eestlasi ja siis anda sedasama kaart venelastele öelda, teate, näete, et siin on nüüd Therese kaart, et, et noh nagu nagu olekski üks suur juhuste mäng ja millise ässa või millise poti soldati sa just välja tõmmata. Ma eeldan, et Edgar Savisaar võtab siis ma ütleksin, riski ei öelda Eesti liitumisel Euroopa liitu, siis tegelikult võib-olla teed sa seda juba poliitiliselt poliitikast lahkumise hinnaga, et nagu ta siinses samas artiklis viitab, et tema tegelikult oma ülesande juba täitnud ja et, et nüüd on uue uue põlvkonna otsustused, aga tema siis tähendab umbes niimoodi nagu veteran poliitikuna jätab siis sõnumi ja, ja võib-olla siis niisuguse žestiga lahkub. Aga kuna ees eesotsast ja jätab ka erakonna teiste juhtida, siis nende oma uue põlvkonna poliitikutele Sven Mikser-ile, kes seal iganes tema järele. Tulema usud seda, mida sa ilma võie, ma ei usu, ma praegu. Kuule sina harvajana jama, ma pean mõtlema, tähendab, ja ma praegu püüa mõelda nii, nagu võib-olla väga paljud mõtlevad, et mida ta, mida ta sellega, mida tema sellega oponeerida. Sulle sellest seisukohast, et võib-olla see on seni dispüsimine, on sellepärast, et reiting on erakonnal kõrge, Tallinn ei ole erakond ikkagi, vaatamata kõrgetele reitingutele, mis püsivad juba aastaid suutnud ikkagi valitsust moodustada ja see läheb Eesti eru juhtida, eks ole. Miks mitte kuigi valimistele kaugelt taotleda 30 protsenti toetust 35 40 aga miski pole ju võimatu poliitikas ka tervikuna, eks ole. Ja võta see lõpuks teha ära, sest kõik näitavad, et tal ei ole ju tegelikult liitlasi selles suures mängus, mille nimi on või kui me räägime võimust otseses mõttes. Võimu saab realiseerida ikkagi see, kui sa oled peaminister, eks ole, sa kujundad, seda me teame. See võib olla ka tema siht. Kus, kus Edgar Savisaar on tulnud noh, ütleme piltlikult öeldes linttraktori alt välja ikka edukalt poliitikas jätkanud, nüüd praegu kus ohustamas otseselt ju ei ole midagi noh, sellised avaldused, et loobun ja uus põlvkond ja noh, see ei ole ka vist väga siiras, sest et viiekümneaastane või mis iganes noh, 51, me täpselt ei tea, kui kana on Edgar Savisaar 1009 natuke ainult sündinud 50 natuke peale 50 ütleme nii, jah, on ju parimas eas parimas poliitiku ja igal juhul on vanust, on kogemusi, on küpsust, on kõike, mis, mis üks poliitik võib üldse tahta. Jah, kuigi ma ütleksin, et tal on erakonnas noormees Sven Mikser, kellel on ka küpsust, mõistust, küpsust ja kõike muud oskust hinnata, see on, see ei ole noorusega kaantega, oli vot see on, kuigi ma möönan Seega, millele tegelikult eri kasvama Intervjuus Postimehele viitab, mida esmaspäeval veelkord saab lugeda, on see, et tema mure on see, et Euroopa Liidu valikud ja kogu see Otsustamise käiketsetest, muidu on see muudetud poliitiliste manipulatsioonide objektiks ja vaata, siin on nüüd tõepoolest see kahetsusväärne olukord tekkinud ja sa võid seda, ma saan aru, et Aarne saatsime, tähendab teatud šõuks, aga ma ise kujutan ette, et üheksandal augustil võib-olla teatud üks Katarsis, oletame niimoodi, et näiteks Keskerakonna üks osa Keskerakonna siis juhtkonnast mõtled tõepoolest oma erakonna, selle, selle, selle protsentide peale, eks ole, ja taablid korraldada suure etendus üheksandal augustil, siis me kõik kogu Eesti vaatab tähelepanelikult nende kongressi poole, kus siis kõnemidest praegu tsiteeriti teatatakse, et see otsus oli raske. Aga siiski jah, kõiki asjaolusid kaaludes. Me läheme kastide juurde ja nüüd Keskerakond on otsustanud siiski ka toetada. Nii et siis siis. Sellele järgnevad ainult kogu rahvakestvat kiduvad. No võib-olla, et, et seal on niisugune, ei, ma lihtsalt. Ma lihtsalt parafraseerides, sellepärast et tahetakse teha kohe praegu näiteks Keskerakonna ühele osale tema eliidist on vajalik. Just nimelt olla erinev, tähendab sellest üldisest niisugusest kõnekoorist või toetuskoorist, mis kõik teised erakonnad on nagu liitnud. Ma mõtlen seda. Rein jah, aga seal taotlus Kremli kongresside palee järele see tuletab mulle meelde, sinu kujunes kogu see asi tuleks selle pärast lihtsalt kiiduaalse. Me teame, et seal erakonnas on olemas selline nii-öelda väga siseopositsioon nagunii, aga, aga väga lojaalne väga juhile väga-väga kuulekas valijaskond kes ammuli sui kuulab, mida, mida juht ütleb. Ja nende pettumus on ju siis üüratu, kui, kui ta ütleb, et kõigele vaatamata on jah ja samas nii-öelda ärksama osa selles mõttes ärksamad, et need, kes on nagu nähtavamad endised ministrid, riigikogu liikmed, kauased tegijad erakonnas ja kogu Eesti poliitikas, need siis jäävad nagu. No ma ei, ma lihtsalt ei kujuta ette, kui, kui erakonna juht ütleb nüüd, et, et see on, tema on ei, kuidas need, need liikmed jätkavad seal seal erakonnas või kuidas nad üldse oma poliitikukarjääri jätkavad, selle, selle erakonna kaudu? No mina ütleksin, et Edgar Savisaar ja tuli ikkagi sellise globaalsete visioonidega, eks ole, Eesti poliitikasse paljugi, tuletame meelde siin asjast, aga mulle tundub, et et antud asjas ei aeda Venno taguseid samme ette või, või nagu sa ütlesid ise, et kavaldada püüate kavaldada iseennast üle selle seitse käiku ütleja seitsmes sügavas vastuolus esimesena just sellepärast Postimees võttis seda artiklit ja ja väga hea teised erakonna esimehed ütlevad ka kindlasti oma arvamuse Postimehe veergudel välja. Kõige kurvem muidugi on, on see, et me siin räägime jah, ja kogu ajakirjandus räägib, aga aga kuna ajakirjanduse usaldusväärsus on niivõrd madal, siis ehk see on võtnud selge seisukoha, ütleb, et ah, rääkige, rääkige nagunii keegi suunab teie suudia ja teie lõugade liikumistele. Mis sest ikka on, millisesse ajakirjanduse usaldusväärsus on üks, üks üks kummaline asi, tõestatud nagu mõõdetakse, et see on puhas emotsionaalne suhtumine, kõik on ühes pajas, sinna võib muidugi alati kõrvale panna meie siis enda kaitseks, et pange sinna poliitikute, riigikogu reitingud kõrvale ja nüüd on veel madalamad, nii et noh aga Mihkel Mutt kirjutas eile väga-väga hea artikli sirbis mis oli küll väga nagu spetsiifilise joonega, siis nagu välis välisuudistekirjutajatele aga, aga põhimõtteliselt seesama kehtib ka siseasjadest, rääkijatele ja kirjutajatele. Noh, mulle tundub siiski, et isegi väliste puhul on välisuudiste ja välissündmuste kajastamise koha pealt on see probleem siiski märksa teravam ja, ja, ja ka muuseas see ei ole lihtsalt, see on väga oluline küsimus tegelikult, sest selle järelmõjud on märksa suuremad. See on ikka küsimus, kuidas me maailmast aru saame. Eestlastele, kes on ju väga egotsentriline rahvas ja väga-väga individualistlik ja näeb oma mätta otsast ja kelle ego on kõrge, on on, ma arvan eriti oluline tegelikult näha maailmas toimub protsessi, osata neid hinnata, mõtestada ja kõike muud, aga, aga seda tegelikult ikkagi ei ole. Meie arusaamad on siis suhteliselt mustvalged ja oleneb, oleneb väga palju antud ajakirjanike subjektiivsetest arvamustest, kui maa paha, siis ta hamba, eks ole, kui kui palgaarmee paha, siis on paha, et noh, nagu seda erapooletust ja seda tarkust ja seda ettevalmistust on tegelikult ikka erakordselt vähe. Alle sina muidugi ise tegeled selle sfääriga, ma võib-olla ei tahtnud sulle sisse. Ei, mis ma võtan igasugust kriitikat hea meelega vastu minu arust nagu küsimused on algava taga proosalisel pinnale ikkagi välisuudised, väliskommentaarid on olnud ju vaeslapse osas, tegelikult toimub peatustes rahaliselt noh, ütleme võtame kasvõi see, et, et nad on kallid, nende tegemine on kallis, sellepärast info sisseost on kallis. Välismaal käimine on kallis, miks meil praegu on ainult üks väliskorrespondent kogu Eesti ajakirjandusmaastiku peale? Meil on ainult üks väliskorrespondent, on vaese väikese Indrek Treufeldt ja õlgadel on siis nagu selle selle teavitamine. Noh, ja ja sealt see algab, ei. Esiteks vaene riik, vaene, jõuame tagasi ja, ja vähe on lihtsalt jah, sellega nagu tegelenud ettevalmistust, on spetsiaalset akadeemilist haridust. Selles vallas antakse alles nüüd viimased aastad. No ma pean silmas siin mingisugust filosoofia harusid, politoloogiat edasi. Ja Vello tulevased põlvkonnad nagu hakkavad teisiti suhtuma, aga mulle tundub ikkagi, et ka Meie ajakirjandustoimetustest sageli suhtutakse välis temaatikasse kui, kui ruumi täites kahjuks on, kahjuks on see olnud nii minu kodukanalis. Ja, ja ma arvan, et ka võib-olla lehtedes, kuigi ma nende tegevust Kuulad Raadoki tähendab, kui kodus uudiseid ei ole, siis lihtsalt nendest välisagentuurides kopeeritakse, võetakse lihtsalt üle. Loetakse näidet. Olulise välissõnumiga alustatakse saadet või või pääseb lehe esiküljele ikka siis, kui kodust tõesti enam mitte midagi ei ole. Aga. Enamus kepiga näitusi on nagu ära kajastatud, aga mina. Vaese riigi tingimustes ei saa teha siiski paremad, ma alati protesteerib museline objektiivsete põhjuste taha pugemine. Aga ma teen, ma siiski näen ka seda, et ettevalmistus on kehvem, kehvem, kehvapoolne ja, ja kuidagi see tuleb aja aastatega jah, kui seda ise õppimist on. Aga meie arvamuskülgedel ma tahan öelda, arvamuskülgedel kama pöördunud, puutume kokku ikkagi seda, et meil on vaja teinekord ühe või teise sündmuse analüüsi, eks ole, me ei taha ka jääda, ainult et noh, sisepoliitikast siis me näeme noh, kes suudavad mõtestada suures plaanis, need on ise väga palju tegema nüüd juba tegev, tegev või kuidas öelda välispoliitikas tegevad inimesed, eks ole, Harri Tiido tuleb, Jüri Luik, Toomas Hendrik Ilves, eks ole, tervikuna kelle, kelle nägemus ja võimalused on suured, aga samal ajal me hea meelega avaldama Jarmo virma virde artikleid, kelle, kes oskab ka näha nagu neid seoseid ja protsesse ja, ja kelle haridust see võimaldab ja kelle kruvi võimaldab ühe käe sõrmedel üles lugeda, Eestis tegeleda. See, mida mina olen ajakirjanduses kaasa lüües sest minu põhitöökoht on kirjandus õpetamine ülikoolis. Olen tähele pannud, et Me valdame suurepäraselt ja ka noorem põlvkond, kes ju põhiliselt täidab meie meie lehti ja isegi ajakirju valdavad suurepäraselt uudisteta tootmise, tehnoloogia tehnoloogiat, valdad, valatakse seda, õpetatakse hästi, kuidas juht lõikusid teha, siis erinevad allikad kokku, kiiresti nii-öelda miksida ja, ja sealt. Seda osutatakse käsitööoskus jah, jah, aga, aga. Jah, see on üks asi ja ka, millest meil ka juttu on olnud ja mida ma ise kirjutanud või ka poole te siis enesekriitiliselt või oma kolleegidel. Kolleegide kolleegium valitsedes on see, et meile on see meie vaatenurk, tegelikult see silmade vaateulatus on niivõrd kitsas, et ei oska uudiseid näha. Ja mõnikord on öelnud, et et see kolleegide lööge maakondade lehed lahti. Nendest väikestest ütleme, rohujuure tasandil, seal on mingid vihjed ja, ja kui ta korrakski vaatasime sügavusest ja näete, sealt avaneb tegelikult tõepoolest uudisväärtusega materjal see eeldab kohale minekut, siin tulevad jällegi kõik need tehnilised probleemid ja nii edasi ja nii edasi, sest ma saan kõik aru. Aga, aga see, see on küsimus, hoiaku küsimus tähendab, et kas, kas, kas me iseennast Harime, ja kas me suudame näha tõepoolest siis selle taustal olevat metsa, nagu sa ütlesid praegu, et see ja millele Torop näiteks Peeter Torop, professor Torop ühes oma intervjuus äsjases oli, see ka sirbis viitab, et et see terviku nägemine ja terviku loomine, et sellest on meil väga palju puudu ja ajakirjandus töötab ka ikkagi põhiliselt nii-öelda fragmentaarsuses siis igasuguste lõikude, üksik piderežiimil, aga just nimelt nende, et, et me saaksime aru sellest tervikust, mille taustal kõik miski toimub. Vaat sellest jääb puudu. Muide, Toropi kõrval ma tahaksin ja mutti kõrval, kes siin kõneks tuli. Täna tahaksin viidata ekspresident Lennart Mere seisukohale, mille ta väljenduses oma esinemises. See oli üle-eelmisel nädalal kuskil. Et Eesti ajakirjandus on üks parteis sellega päriselt nõus ei ole, tähendab milles ja seda ma tõepoolest olen ka väljendanud, kus ajakirjandus käitus parteina valitsusparteina, see oli sellesse Iraagi kriisi päevil ja see on siiamaani üks okas, mis meil on lahendamata minus, millest avalikkuse ees on ikkagi küsimus meie otsustajatele, meie valitsust. Sellega öelda, et ajakirjandus ei olnud sel ajal selle ajajärgul nagu objektiiv ei olda Kuule, see tuleb nüüd esile Soome ajakirjanikele. Tuleb esile inglist, tuleb igal pool. Esile ja no kuulge, see mädapaise hakkab nüüd ju alles avanema. Ja me oleme kaastegevad selles olla. Jah, aga ega me päris vait ei olnud vist selles mõttes, et me avaldasime ikka kogu aeg kahtlust, et ja iga päev nagu, kui neid uudiseid edastasime, vähemalt minu kanalis küllalt. Neid massihävitusrelvi ei ole leitud, siiamaani ütlesime täna ja homme, kui oli esimene kahtlus, et nüüd kohe leitakse, siis avaldasime kohe kahtlust, et kas, kas ikka leitakse, aga Eesti kaasajooksmine. Kui siia maakuni välja selleni, et meie sõdurid on 23 miljoni eest Rein osalema Rein, ma arvan, et ükski asi pole nii palju nii palju, tähendab see on ka Mihkel Muti möödadest küsimus või kirjas on, et me vaatame kõik IIA ja positsioonidelt. Vot see on üks Eesti ajakirjandus, oli selgelt omane gaasi, et on olemas eia ja vot analüüs, analüütiline mõtlemine, sa tead, ise tähendab ikkagi mõlemat mõlemate poolte lahtimõtestamist, eks ole, jätta selle otsuse tegemist, mitte teada, mina tean kõike, ma arvan, et just see, et sina ootad praegu, et, et me oleks pidanud selgelt vastanduvad, see on justkui õige seisukoht. Ma kahtlen selles. No ma vastan sulle, Rein, selles mõttes, et pane tähele, ma ei hakka nagu kihla vedama ega oma mütsi ära sööma. Aga, aga pane tähele, varsti on Iraagis kõigi nende suurimate kritiseerijate armeed vähemalt mingisuguseid väeosad. Ja nõus ÜRO või sellisel juhul Kui ka Saksamaal või Prantsusmaa kaasajooksikud, see on, need on hoopis teised protsessid nagu, mis, aga ma arvan, et, et me ikkagi ühemõtteliselt seda invasiooni meie ajakirjandust siis ei märtsis-aprillis ei ei toetanud ja ei toeta seda ka praegu, et ja toome, ma arvan, päris selgelt ja objektiivselt, meie kuulajateni lugejateni. Noh, kõik need nüansid, mis kuule aeg-ajalt, käed jäävad lühikeseks. Mihkel Mutt kritiseerib õigusega, et me ei jõua. Ma ei näe seal väga palju nagu suhtumise probleem ja ma näen seal jõudmise probleeme. Aga mis mul tuleb? Selle kogu selle probleemistiku tuleb meelde üks asi, kus ma tõepoolest tundsin natuke piinlikust, kuigi võiks öelda, et see pole kivi otseselt minu kapsaaeda. Aga oli see, kui need Euroopa intellektuaalid, eks ole, pöördusid Euroopa suuremate lehtedes selle noh, nagu üldse sele Euroopa contra Ameerika küsimuses avalikkuse poole ma mõtlesin Jürgen Habermasi ja seal tooteid ja nii edasi ja nii edasi. Siis ausalt öeldes meie oma toimetuses ei teadnud mitte keegi. Ma mõtlen tarvetust laias plaanis, et see asi ilmus, ma oleks küll eeldanud, et siis noh, see oleks nagu olnud see rida ja see koht, nii et et ma kohe tõepoolest Eesti Eestis leidus üks vastutusrikas inimene ja vastutustundel inimese Mati Sirkeli, kes tegi ju ikkagi tõlked eesti lehtede jaoks need nendest ära ja Ma arvan, et see oli üks väärt lugemine tervikuna. Et tegelikult võib-olla Eesti inimene ootab ka sellist just lugemist natuke kaugemalt seda nägemust ja tervikuna, aga me ise ei tunne vastutustunnet ja meil ei ole vastutustunnet alati noh, nagu vaadata laiemalt seda asja. Aga kuidas suhtuksid sellesse, mõtlesin nüüd tulles tagasi, tähendab selle noh, mitte ainult selle Iraagi kriisi suhtes, kus ma oleks tahtnud ka rohkem eesti intellektuaalide häält kuulda, tähendab. Kui see, mis cabrio, aga see oli nüüd Oli taandatud nagu internetti või veebikeskkonna, tähendab Kaplinski, nad olid sõjaväelased ja aga abi lauden ja aga ma oleks tahtnud. Tahaks nüüd kuulata ka, ütleme nende esileastumisele Euroopa liige ka seoses näiteks ma mõtlesin praegu siin teid kuulates ja enne saadet tules kuidas mõjuks selle kõrval, mida ma Aarne küsisin nende kolme tähtsa tegelase kõrval, kes meil juba esinesid ütleme, üks 40 kiri või seisukohtade võtmine, kus Eesti loovharitlaskonna esindajad võtaksid seisukoha või näiteks tuleksid nemad rahva ette või kas neid usaldatakse rohkem kui seda ajakirjandust või ütleme, poliitilisi liidreid. Ma mõtlesin, kas näiteks võiks olla keegi geelitaoline hästi tundliku meelega inimene, närvis inimene ja kes, kes ütleks, et vot nüüd on see koht, kus me peaksime võib-olla jälle oma rahvaga. Mis sa küsisid, kas usaldatakse rohkem, sa arvad, et siis tuleb mõõta, mõõta protsentides kui palju aru, et, et mina isegi kasutaksin siin võib-olla väljend, et võib-olla see oleks nende kohus, mul tuleb kohe meelde, et nad ütlesid selle loovisiku seaduse kohta väga selgelt oma seisukoha välja. Väga hea, et ütlesid, seepärast nad kaitsesid, eks ole ennast ja ütlesid välja ja, ja see ei ole taunitav absoluutselt. Aga ma ei ole tõepoolest sellises asjas nagu suhtumine Euroopa liitu ja kuulnud seda seisukohta, et võib-olla see oleks ka missiooni küsimus, mitte ainult see, et kuidas neid vastu võtta. Mina näen missiooni selles osas, aga 40 kiri on muidugi koon meie lähiajaloo 23 või 20 jah, sotsioloogide arvamus, aga, aga ma arvan, et ega tal nüüd niisugust mõju pole, nagu ta nendel avaldustel lähiminevikus on olnud, aga aga kindlasti mingisugune seisukohavõtt selge teatud grupi poolt on alati teretulnud, sest me kõik saame aru, et, et Euroopa liitu minek, see ei ole mingi roosamanna oma negatiivsed ja positiivsed. See, mida siin partei juht ühes lehes ja teises lehes nagu esile toob, me ju kõike seda teame. Aga otsus tuleb langetada selles, sellel sedelil on ju kaks kasti. Kolmas, kolmas kas ta mõtteline, see on mitte minna üldse hääletama? Ei maga, mina arutlen seda sellepärast. Et minu jaoks on endiselt probleem, millega ma saatesse tulin ja esimene lause vist oli sellega, keda ja mida Eesti riigis üldse veel usaldada. Vot see on minu, minu probleem, hüva, usaldavad iseennast, aga sel juhul ei ole tegemist ühiskonnaga, sel juhul ainult usaldan iseenesest seesama ikka tähendab nii-öelda minu tõde, minu õigus, mina surun, mina lähen. Aga reisija ei arva, et sinu naabrimees, naabrinaine võib-olla kuskilt usaldab sind ja sina oled see inimene, kes peab selgeks tegema. See on raske öelda, ma kujutan ette, kui ma räägin inimestega minule kindlasti veenvalt, sest nad teavad mind, ma olen sisuliselt seal olnud veerand sajandit ja et nad on selle asemel, kui sinna tuleb, ma ei tea, ükstapuha, kes kõrgelt ja kaugelt ja tuleb ja ütleb oma seisuga välja, ma arvan, siin ei ole ühte ühte inimest, jään ikka enda juurde. Ei saa olla sellist, aga on ka minu käest küsitud ja ma olen alati olnud arvamusel, aga samal ajal. Kuid inimesed tegelikult kujundavad üldise usaldusnivoo. Olgem sellega valgete prii. Tsooniga. Minule. Minu panus jääb väga väikeseks, kui me kõrval näeme, mis, mis, mis tegelikult toimub, eks ole, et, et see nii-öelda poliitiline manipuleerimine siis need igasugused poliitilised käkid, mis, mis pidevalt meie silme sarjas see show, see etendus, see. Aga minu arvates on siin üks asi, mida peaks küsima nende inimeste käest, kes on nüüd, see oli ka peaministri vastusest, tegelikult ma mõtlen vaba uurimiskeskuse Vaba-Euroopale, eks ole, Ivar Raig, Igor Gräzin ja Martin Helme, et kõigepealt kohtumisel vaadata, kui suured euroskeptikud nad tervikuna unustame maa, Martin Helme jätan praegu siin korrast välja, aga need kaks meest oma vaateid muutnud, pagan võtaks, mida arvata? Me ju teame, mida me arvame nendest, kes kuues parteis on olnud ja muudkui vahetanud ja mugavamat positsiooni olnud. Minule ei tekita inimesed usaldust, kes muudavad oma vaateid elu jooksul. Nad võivad kahelda, aga nad on ju alati olnud. Nad on just nimelt öelnud välja. Ivar Raig on olnud jah. Ja ei nedega, ta ei selgita, kuidas ta sinna jõudis. Noh, ta lihtsalt ütleb, valgustus tuli peale, jumal tuli pähe, see on selline põhjendus, ei saa tõsiselt võtta inimest, eks ole, ma tahaks öelda, et mulle tundub, et see usaldage majandusi. Jaga ka nende seisukohad on muidugi väga seinast seina, kuigi ühe seina poolt on ikkagi selgelt rohkem. Sisuliselt ütleme, Ivar Raig ja, ja võib-olla veel mõni selgelt erakondlik majandustegelane või siis ütleme, eks majandustegelane poliitik on, on seal teises seinas valdav osa on ikkagi nii-öelda jah, seinas ja ja eks nende nende sõna on kõige tähtsam sellepärast et et kes siis veel, kui, kui mitte nemad ei suuda seda prognoosida. Muidugi ei suuda prognoosida, me, me ei, me ju ei tea, mis hakkab toimuma järgmine maailma vahel. Me ei tea kõike seda, aga kui siis, siis vast nemad, sest et ülejäänud on kõik niisugune emotsionaalne müra, ma ei tahaks öelda, aga siuke emotsionaalse lähenemisega suhtumine, et mulle meeldib see rohkem kui teine, mulle meeldib see nägu rohkem kui teine. No igaüks muidugi. Muuseas, üks üks inimene ütles, et tema sai väga lihtsatest asjadest, sai tema siis aru, kui ta tuli, tuli vist. Ma ei tea, kas ta välismaalt tulija ja ta vaatas, eks ole. GRU ja omab, eks ole, nagu need koridorid seal on ja kui ta vaatas, kuidas mitte jõumaadel, eks ole, kõik seisid ja seisid ja kuidas ta mõttesse kujutas ette, kuidas lätlased ja leedukad hakkavad kõik minema sealt, tema seisab siis venelaste türklastega koos, tähendab, on väga lihtsaid argumente, ta kujutas, järsku tuli tarkart silmadeta ja ta kujutas seda kaarti Soome, Läti, Leedu, eks ole kõik ümber. Venemaaga see on väga lihtne, seesama seesama lihtne argument. Viitabki tegelikult sellele, millele ka mina laenan Airi klassi, et et küsimus on selles ikkagi väärtusotsuse tegemist. Et nagu tema ütleb ja mul on hea meel laenata temalt, et on kaks ise asja, kas sa mingisuguses põikpäises uhkuses istud üksinda laua taga ja arvad, et nüüd on nüüd ma olen tõepoolest kõva meen või sa istud vanade kultuurriikidega ühise laua taga olgugi et su hääl on pisike. Aga. Sul on sellel Vanade kultuurriikidega ühise laua taga istumisel no minu jaoks on see nii veenev argument, et ma. Ei, no see on seesama nunn ja taga, see on teise surma. Liiga palju, võib-olla isegi räägime sellel teemal, et jah, et võib-olla ei, et see, see veelahe ei ole võib-olla nii järsk, et me, ma võib-olla hirmud on võib-olla jah, mõne jaoks on need hirmud nii suured, et, et just nimelt meil, eestlastel, 900-l 1000-l ja midagi juurde inimesel tõmmatakse nüüd nahk üle kõrvade, kui me sinna läheme. No ei tea, miks just neil tõmmatakse miks teda ei tõmmata lätlastel, leedulastel, iirlastel poolakatel, et need vanad ja suured noh, miks nad ei tõmba Luksemburgil ja nii edasi, eks ole. No ei, ei tulda meie kallale, spetsiaalselt, ei ole meie vastu, mingisugust viha ei ole, meile meeldib mõelda, et meiegi eraldi ja tegelikult me ei ole isegi piiblirahvas. Noh, ma olen küll teistsugusel arvamusel, et meie haridusest Siiski väga lähtunud siis kristlusest ja on on väga tugevalt mõjustada saanud. Nii et oleme. Olgu ilus lõpp, lõpetame täna sellega. Siin vikerraadio stuudios olid mai vöörmann Rein Veidemann ja Aarne Rannamäe järgne kord. Uus seltskond Mart Ummelas juhtimisel. Kõike head, ilusat laupäeva.