Laevatee suvekülaline. Kui me palusime päeva tee suvekülaliseks Jaan Eilarti ja andsime mõista, et suvel võiks alustada pikemat jutuajamist ühes kenas kohas siis enne, kui lause sai lõpule vastasjaan, et võiksime minna taevaskotta. Ja nüüd ma küsin siit edasi on Taevaskoda siis palju näinud, palju käinud ja palju teinud mehele. Eriline koht on eriline olnud küll ühele Järvamaa mehele, kes lõuna Eestit ei tundnud ja esimest korda kuskil 49. aastal jalgrattaga mööda kruusateid tulijat näha Taevaskoda ja suurt munamäge. Ja sellest ajast on kuidagi jäänud silme ette. Ja vast ei olnud siis juhus, et 1000 958. aastal, kui see asutada. Nüüd tagantjärele selgub, et maailma esimene sellise profiiliga üliõpilasorganisatsioon on Tartu üliõpilaste looduskaitsering. Et me hakkasime sellest 58.-st aastast sel aastal siin käima avaüritusel et suure taevaskoja all on suur esimene uute liikmeks tahtjate ring vahel oma 200 inimest esimesel üritusel. Paljud nendest ju pidama, aga selle 58.-st aastast saadik aastate jooksul on ikka üle 4000 inimese läbi käinud sellest ringist ja natuke kõikidelt erialadelt, mitte kõikides teaduskondades, kõikidest osakondadest, ka Arnold Rüütel hiljuti ühes hinnangus just pidas seda kõige olulisem, sest et nii erinevatel aladel ja me nagu andsime selle loodushoidliku ja kodutundva põhja ja selle traditsiooni, siis tõeline pidepunkt, tee algust, taevaskojas ja lõpp Kastre-Peravallas. Leegu järve ääres 25 kilomeetrit läbi metsade sinna ja hommikuks 25 kilomeetrit tagasi. Nii on need asjad olnud. Ja Taevaskoda lõpuks on saanud mulle selgeks, on erakordne ka põhja poolt meile tulijatele ka juba sõpradele soomlastele. Lõuna-Eesti oli suled. Siin tohtis tulla ainult Põlva kolhoosi, loomulikult ka erilubade eriprogrammidega. Aga ühel hetkel ma kuidagi sain asja ajatud niimoodi, et lugeda Taevaskoda Põlva kolhoosi kuuluvaks, kuigi ta on tükk maad eemal ja nii sai siia tuua esimesi väliskülalisi. Ja nendele oli see absoluutne kohe üllatuste üllatus. Nemad ütlesid, et nemad arvasid, et alles Šveitsis esimest korda põhja poolt tulles võib leiduda niisuguseid panian teid, niisuguseid maastikke. Ja eks see kõik kuule siis aastate jooksul liitnuta kuidagi hinge. Lemmikkohana jah, ja täna, kus päike läks pilve taha, ometi on siin hääli nii metsas põõsastikus ja vesi üle kivide oma kärestikulisel teel. Laulab ju ka oma laulu. Mina siin tudengina käisin ornitoloog Ahto Jõgi kaasas vaatamas jaanuari pakases, kuidas kahe kivi vahel oli, pääses auk ja sealt käis üks täispruun, valge kurgualusega lind väljas ja tegi lauluhäält vesipapp. Siin on mõne inimese jaoks häälinud olnud lummavaks ja esimeseks kraadi tööks meie loodusteadlaste hulgas. Ka selle paljandi ees pea tuleb ikka kuklasse ajada, kui tahad üles vaadata maailmas mägesid kõrgemaid ja suuremaid aga kes oskab selle liivakivi sisse vaadata ja tema alla, siis siin on soliidne vanus. Ja see on meil avatud. Tema kihilisus ja aastaarvu pole siia peale kirjutatud, aga see on ju meie kauge eilne päev, millal see mägi tekkis. Ja ilmselt teadjamees võib siin seda looduse raamatut lahti harutada väga mitmest kohast. Jah, eks see keskdevoni liivakivipaljandi, see on meie, Eesti kõige vanema ajaloo suuri tunnismärke küll. See meri, mis neid kihtessetitas, oli ju 350 400 miljonit aastat tagasi. Liiasus geograafiliselt tookord kuskil Tatari lähedal, nii et, et need erineva värviga punakamat kord valgemad, triibud selles liivakivis, need peegeldavad ka tegelikult seda kliimat, neid olusid, mis seal ümbruses tookord üldise maa keraktsionaalsuse alusel olid. Ja muidugi sõltub palju ka kogu režiimis oli alles esimeste taimede tekke aeg, esimesed silofiidid kujunesid siin. Vee kemism, Riti, rauaühendite hulk ja see sõltus kõik jälle paljusid, midagi omastati. Palju seda alles kuskile jäi ja nii selle tohutu värvikirevus ja, ja punane eredus siin ju tekkis ja selles samas liivakivist need suuremad avad ongi ju jäälinnu pesaavad, umbes meetri pikkune kesakäik tuleb ja siis juba kesa õõnes, milles uurijad on kindlaks teinud, et pojad käivad kellaosuti ringiga, kõik see aeg seal. Kui ema tuleb pesakäiku mööda oma midagi, siis iga kord on juba järgmine poeg eest eelmine on nõksu võrra keeranud ära ja niimoodi ringleb see pesakond seal kogu aeg. Ilus nimi seal jäälinnul soome keeles on kuningas kalastaja sest tõesti, ta on sihuke kiire tsuh-tsuh lennuga ja kui ta siis näeb viidikat või midagi muud, võtab selle ka pool kohe laskudes edasi lennates ära ainult veerežiimid ja kõik on ka muutunud sinna aegade jooksul muidugi saesaare omal ajal siia ehitamine kaotas forellid suuresti. Aga. Loogia kandist on ikka muud muutused ka neidsamu viidik käitumist siin vanasti nii palju oline viidikat enam ei näegi. Ja, ja nii lihtsates asjades mõistad, kui palju ikka meie loodus ka nende aastakümnetega on muutunud, mis ise oma silmaga siin taevaskojas on nähtud ja käidud. Ja samal ajal selles stabiilses koosluses võib koos külalisega matkates äkki avastada midagi täiesti uut ja nii mõned päevad tagasi juhtus. Ahjaa. Me käisime Soomes sõpradega kahe Soome looduskaitseliidu presidendiga, Rauno rühi järvi ja olli ojal, aga jaanipäeval siin ja siitsamast suure taevaskoja purde pealt vette vaadates. Rauno vaatas pikalt ja natukene üllatunult ja ütles siis. Kuule, siin on ju lappima taim, see oli Kalta palustris subspetšess radikans. Tähendab meie tavalise varsakabja siis haruldane lappima vorm, mis ainult vee all elabki, on palju kitsama lehega ja nõuab sellist kärestiku list hästi külma vett, nagu siin salakuulaja kivi juures suure taevaskoja all just on. Kive on siin palju, need on omast ajast ja jälle võivad jutustada, millal nad siia ilmusid või lükati või, või paljandusid. Aga inimene on aegade jooksul tõsiseid ühel kohal seisvaid, justkui igiajalisust sümboliseerivad kive hakanud kasutama ka inimeste töösaavutuste julgete mõtete tähistamiseks. Ja hiljaaegu Jaan Eilarti 70. juubelil öeldi välja. Mälestuskive ja plaate on looduskaitse selts pannud üle Eestimaa ajal, mil kultuuriministeerium ei oleks saanud seda teha üle 300. Võib öelda, et tegemist on rahva mälu alles hoidmisega jäädvustamisega. Et väike rahvas väikesel maal on kandnud suuri mehi ja naisi. Aga see arv tundub ikkagi uskumatu ja alles mõni päev tagasi tuli lisa. Me oleme endi üritustel, nendeks üritusteks on eelkõige olnud üle-eestilised loodussõprade kokkutulekul alates 56.-st aastast ja Ajad hiljem. Kui looduskaitse selts loodi, siis hakkasid ka veel piirkondlikud kokkutulekud ja nende üheks selliseks ettevalmistavat siia tagantjärgi tähistamaks tööks on ikka olnud mingi kanti kordategemine, aga ka mingi tähise jätmine sealkandi olulistele sündmustele või või inimestele niimoodi näiteks esimese Jüriöö samba panime sinna kose lähedale, kus Tallinna-eelsed jüriöö lahingulased Vaidest tulnud orduväega suure lahingu esimese maha pidasid. Saaremaale panime suuregi selle mehe, Johannes Aaviku monumendi auline trimmi portreeööga jälle randveresse sellel ajal, kui Aavik oli veel keelatud, kui emigrant läksime, tegime selle kodukülas lihtsalt ja see koht on kiviaiaga piiranud. Nad on siiamaale inimestele vaadeldav ja meeldetuletus meie rahva üht kõige olulisemat keelemeest nooreestlased. Ja see viimane, millele osutamine oli, oli ka Kagu-Eesti osakondade piirkondliku kokkutulekul. Ühel puhul pandi mälestustahvel Saru vallamajale mille ühes otsas oli Raimond Kolga. Meie nüüd juba kirjandusklassikuks, mehe sünnikoht, isa oli vallasekretär ja seal lame, teises otsas, siis meie kirjamees sündis. Tahtsime seda panna, eriti selle tõttu, et eks Eesti ja, ja üle mereeestlaste vahel ole ka aastakümnetega olnud küllalt keerukusi ja, ja üksteisest mööda pakkumisi ja võib-olla natukene liialt õelusegi ütlejaid. Aga Raimond Kolk oli üks nendest esimestest, kes katsus seda kahe eestlaste hulga vahel sidet ja silda ehitada ja selle eest peab meest mina oma selles kohas, kus ta ise on kõige suuremad eesti elamused saanud, kus on valminud tema esimene luuletuskogu kodumurdes üksik täht, üksiku tähe mälestusmiljöö puhas nüüd tahvel on ja niimoodi on põhjuseid erinevaid tulnud ja ma arvan, et Ta on aidanud tõesti meie rahva mälu natukene hoida ja seda järjepidevust kultuuri ja ja ühe või teise paiga mõistmiste vallas. Ja kui nüüd rohkem avatud varamut Dokumentide kogusid lehitseda ja tolmu pealt ära pühkida, siis leiab sealt andmeid meeste kohta. Kes on Eesti puudus. Liigilisus tähtsust omab ära viinud palju kaugemale, kui seda on Eesti piirid ja nende mõtted ja meetodid on leidnud äramärkimist. Nüüd on moes rääkida Euroopast ja ka Euroopas ja palju varem, kui kui seda tänavune aasta vahel tasub vanu asju meelde tuletada. Jah, see on õige. Ja just äsja ma olin liigutanud ja erutunud kui saatis oma õnnitlused, jätte porisk. Meie praegune kõige vanem teadlane 96 aastane Johannes Lepiksaar on juba peaaegu pime mees ja niimoodi kirjutatud tema allkirja. Kas või on juba ülimalt liigutav lugeda ja samal ajal teise inimese kirjutatud sattunud, aga tema ET pöördud teksti alusel lugeda, et ta soovib ikka, et me jätkaksime seda ühist tööd Eestimaa looduse mineviku mõistmisel. Lepiksaar Nendest meestest, kes Eestit loodusteaduses üle maailma on viinud, on üks kõige olulisemaid tehtud meie teda ka Eestis tunneme liiga vähe aga tema on sellele loomastiku arengu peamine uurija mammutiaegadest peale. Ja kõik see palju arheoloogiline materjal, mis Eestis oluline olnud ja välja tulnud arheoloogiliste kaebamistega on eelkõige kõrgetasemelise teadusliku hinnangu saanud juba 30.-test aastatest saadik. Johannes Leppik saarelt ja hilisemal ajal õpetas ta Rootsis välja teistele, aga teie jaoks niisuguseid spetsialiste doktorante tal oli korraga erinevates riikides ka erinevates maailmajagudes kakskolm, meest alati koolipoiste kodus, kes koju minnes tegid sellest kopteri. Ja alati ei pea olema tegija taga eesti nimi. See võib olla venepärane, see võib olla saksapärane. Aga kui alusmaterjal ja mõtted on võetud eesti pinnaselt, siis on see ikkagi Eesti oma. Eesti asi ja sõnum Eestist kaugemale. Jah, see tuletab tõesti meelde kasvõi Aristokli reptoffi, kellest me rääkisime ka mõned päevad tagasi Mõnistes täpsemini Varstu vana veneusukiriku juures, kus tema isa töötas Aristokli krüpto. Nii üllatav kui see on tagant teedel, vaatlemisel ja võrdlemisel on kohe Euroopa looduskaitseisaks loetud Hugo konventsi kõrval, kes teatavasti on loodusmälestusmärkide õpetuse ja Venemaal, võttis selle omaks kõigepealt botaanika, akadeemik Ivan Borodin. Ja porotinni. Arhiivist avastasin ma just reptofi ringkirja ühe eksemplari, mille ta oli saatnud vallavalitsustele Saaremaal juba 1913. aastal täpselt ära öeldes, mis asju tuleb ühes vallas või koguduse piirkonnas kaitsta. Esimeste kaitsealade loomine sellel ajal, kui mingit riiklikku kaitset olemas stepis mõisnike ka kokku ja loode tammik ja Kuressaare linn tahk võeti juba 1913 kaitse alla tähendab, et see tema loodusmälestiste õpetuse arendamine ja riiklike abinõudega, tõsi küll, ainult ühes piirkonnas, noh, see on otse konventsi järel, teine tegu Euroopas. Konverents oli enne seda jõudnud teha Preisimaal ühe looduskaitseameti riiklikult kuidagi koordineerida kaitse alla võtmist ja nüüd teine niisugune amet oli Saaremaa koolide inspektori kaudu, rajab. Me elustasime möödaniku ja möödaniku suurmehi, kellest mõni tõesti on nii auväärses eas, et paneb juba imestama, et ta kirjutab, kui silmanägemine on kadunud. Aga eks aeg võtab maha ka kõige võimsamad vanad puud. Ta mõjub ka inimestele sõltumata sellest, kui suured loodus armastad. Nad on kui võiks arvata, et nagu metsamehed, kes elavad väga vanaks meil on olnud siin ju neid ka ligi saja-aastaseid ja mõnigi välismaale sattunud ja aasta. Aga ometi näiteks Jaan Eilart, kes omal ajal tudengid vedades 25 kilomeetrit Peipsi poole ja tagasi, kui neid löödi ringi liikmeks. Täna astusime koos üsna väärikal aeglasel sammul. Ja nii pikki matku enam Jaan Eilart ette ei võta. Kui olete kodune millega siis aega sisustate, sest on palju kirjutatud ja võib riiulilt välja võtta, lugeda omi asju, võib lugeda teiste autorite asju, mis kogu aeg ilmuvad, võrrelda, mõelda, olla selles atmosfääris, mis on nii südamelähedane aka ja ega päev tühjaks jääda vist ka siis ei tohi, kui iga päev ei saa pikkamatkadel, kuidas teie siis seda aega kasulikult kasutate, või on siin ka midagi eeskuju teistele, kes on sama staažikad kui meie või isegi veel staažikam. Tundnud ja mõelnud, et vanajumal karistab mind selle eest. Vanasti olevat ma nendel käikudel liiga pika sammuga liikunud ja naised olevat pidanud tagapoolkõikseks sörkima. Sageli neid mitmekümneid kilomeetrid ka. Ma arvan, et ma käisin nii keskmise sammuga, aga juurde siis ikka oli natukene liiga pikk lühema sammuga inimeste jaoks, noh, Oliver Priit põlvedes hakkas väga ammu ja selle põhjuseks on olles mõned ajad gaasiAmeerikas selgitatud, et on erinevate kudede erinevas temperatuuris hoidmine. Ja ma olen kuus aastat teinud taimkattekaarte igal hommikul välja päeva jooksul umbes 40 kilomeetrit 11 kilomeetrit ühes suunas kaarti lehe ühest servast teiseni, siis võtab pool kilomeetrit kõrvale, ei lähe jälle 11 kilomeetrit tagasi selles samas kaardilehest niimoodi päevas keskeltläbi 40 kilomeetrit läbi sortne läbi jõgede hoiab oma mapi kohal lihtsalt ja ja summad ööd sai olla kuskil lakas. Viited ei jõudnud ära, kuivõrd samamoodi märgade riietega läksid edasi ja ja mina mõtlesin niimoodi, et see on aina hea vanaema tekkinud, et jäi alati paljajalu kaste sees, et see on jalgadele ja, ja mina mõtlesin, et nüüd ma olen põlvist saadik kõik see aeg märg, et seal peab eriti ja inimesele olema. Kuni äkki selgus, et et teooria ütleb, et ei tohi olla, et jalad kõik särgid nii külmad, kõrvits, saadik ja ülejäänud kehatemperatuurist nii erineva kraadidega. Aga selles olukorras muidugi jah, eks Fixus läheb suuremaks ja selle paiksuse arvel. Kas sul laua taga tööd teha, ma ei ütle, et rohkem kui enne see töömaht on ka vähenenud, tiku, ma arvan, viis-kuus korda vähemalt võrreldes endiste aegadega, siis ma suutsin ikka ööde viisi kirjutada ilmat üldse hetkeks oleks magama läinudki, oli hiire, oli tarvis mingi asi valmis saada, kirjutasin hommikuni hommiku läksin tööle ja tegin neile töötava edasi ja juhtus vahel, et järgmises tööst ka veel suure osa uuesti olid üleval. Et intensiivsus on kohutavalt langenud. Aga kirjatööd katsun teha ja peamine mure on praegu, katsuda kuidagi kaante vahele saada eesti rahvus maastike monograafia. Meie naabritel on see olemas. Soomlastel, rootslastel, taanlastel, nende metoodika ja nende osalemine ka nõunikena selles minu poolt juhitud komisjonis kaasas. Aga mure on selles, et Eesti maastikud nii kiiresti muutuvad halvas suunas. Raske on paljusid kohti, mis algul on sinna planeeritud, veel rahvusmaastike hulka lugeda. Rannikud on täis ehitatud ka kuulsate vandeadvokaatide seadusvastaseid, maju ja, ja nii edasi, kõige magusamat kohtade peal panesid sinna silt üles. Rahvusmaastik, see mõjub ju pilkena. Vilsandil tuli maha võtta rahvusmaastike hulgast, sest nii kui Saarele lähed, laiub seal suur jaanalinnuaed. See on Baltimaade kõige vanema linnukaitseala siis praegune kese. Ja on täitsa loomulik, et lapsed jaanalinnuaiast kaugemale ei lähegi ja järelikult peaksime rahva rahvusmaastikuna tutvustama. Jaanalinnukasvandust ei sobi, tuleb maha võtta. Paljud kohad on hiiglaslike metsaraiete tõttu nii oma näo kaotanud, et jälle tuleb kõiki muuta. Vot niisuguste raskustega seal maadleb ja mõtleb ringi ja otsinud muid variante, aga, aga noh, midagi, et inimene peab tegema. Siin on kõik kuidagi rahustav ja ja nii oli lapsepõlves, kui siin inimene käisin Ahja jõe kallastel paljandite all ja metsa vahel ja nii on siin ka praegu oleks ääretult kahju küll, kui need aga sihvakad, toekad, 100 kolmekümneaastased ja vanemadki männid maha lõigatakse, oleks nagu tükk meist tükk meie maast meie rahvast amputeeritud. Öeldakse, et elu tuleb elada, äri tuleb ajada. Aga kui ikkagi uskuda teid ja teie kolleege, siis Eesti looduses on nii vähe Väärtusliku, nii omanäolist, nii hästi säilinud veel ja niipalju et siin veel ja veel toimetamistega seda vähemaks. Me ilmselt kaotame. Mitte ainult looduses, vaid ka meis endis meie suhetes ja teie olete just püüdnud maad loodust, inimest, kultuuri tervikuna näha ja kui üks neist logisema hakkab või muutub teisejärguliseks, et siis ka need teised komponendid käivad alla. Ja see on juba kompleksne mure, see on juba tõsine asi, mis võib-olla täna veel ei löö nii välja, aga samade tempude juures olla tuleb väga palju veel Eestis maha kirjutada. Jah, kahjuks need tendentsid on üsna suured. Ei, kaitsealade arv on Eesti vabariigis ohutult tõusnud, aga kui me vaatame pindala, siis on sageli vanasti loodusmälestise staatuses olevale asjale antud kaitseala nimetuse suurus on ainult seal paar hektarit. Ja need suured alad, mis tähendavat ökosüsteemide terviklikkuse kaitset, need on suuresti kas katkestatud osa maha kriipsutatud pindaladest ja ka niisugustel maadel nagu Lahemaa rahvuspark, mille ruumisega sa jumala ajal päris palju vaeva nähtud. Kui hakata vaatama sealset rannikut, mis oli selle rahvusega pargi loomise peamine alus siis need on muutunud ainult negatiivses suunas ja teevad järjest ja järjest enam häbi meile, kes oleme omal ajal nagu aidanud seda asja välja mõelda ja, ja teistele rahvastele nauditavaks ja tõelist nagu väärikust ja uut sisuandvaks teha. Aga eks peab katsuma selles olukorras samuti ikkagi midagi ette võtta ja, ja seista väärtuste eest samas taevaskojas Ma olen peatunud ka ratsutajate kolonni lähedal on rapsutajate talu ja tullakse siis siia ratsutama, kui viiekümnendatel aastatel oli suur võitlused taevas kojalt saada välja põlva laulupeod, mis siin ütlesid täiesti liivakõrbe, sest täna muru ei jäänud. Ja nüüd on uuesti seesama olukord tekkimas. Liiv läheb jälle lahti suure taevaskoja all, sest et hobuse kapjade all võib olla mitu korda päevas siin käimine ei ole mõeldav sihukesele õrnale pinnale, peab siis rapsutamisega just nimelt siia tulema just nende ideaalpaljandite alla. Nii et ööd ja seadmist ja mõtlemist on, et katsuda tänapäeva võib-olla liiga majanduslikust aspektist liiga raha aspektist mõeldud taotlusi ühendada üldinimlikega tõeliselt eestlaslike arusaamadega, mis meie rahvasse on sisendatud, on välja kujunenud juba aastatuhandete jooksul. Kui aga vahel tõesti tuju ära läheb kasvõi ilm, ma arvan, et loodusemees vihmane ilm, ei segasest ta vihmal vaja, ta tuult on vaja ka mõnel talvel, kui lund rohkem tuleb, on ju ka tore ka see on vajalik, kui aasta peale kõik see vee hulk ära jagada. Aga kui kisub kuidagi isiklikuks baromeetri alla, siis kas on mõni nipp ka, millega saab jälle kraade tõsta? Jah, ma arvan, et mul ikka jälle selleks esimeseks nipikson raamatute juurde minek ja sellel puhul on päris kindlat raamatut, mida ma selle tahan vaadata ja ma arvan, et nende hulgas number üks raamat on peri valitud teosed millele omale Jaan Kaplinski palus mul järeldusena kirjutada. Jaan Kaplinski on sellest suure osa tõlkinud. Luulet olen nendel puhkudel päris palju, eriti sõpru August Sanga, Kersti Merilaasi, Ravarandit ja veel hulka autoreid ja ma tunnen, et siis läheb jälle kuidagi kergemaks ja, ja elu mõte läheb uuesti nagu taastamis väärilisemaks. Kui midagi nii lähedast on kirjutatud ja olnud või, või kui tahan eriti kiiret efekti siis loen kas või Pansort tema portreid minus ja minu ümber, seal on nii paljudest minu sõpradest kirjutatud sihukese huumorinurka all niisuguses Vansulikus erakordses sõnastuses, et et selle peale hakkad tagantjärgi jälle mõttes turtsuma, ehkki täpselt tead, mis ta, mis ta kirjutab, ta kirjutab ka seal sageli sellistest asjadest, mis üldse niimoodi olnud. Erinevate meeste ujumisstiil ja näiteks kui nende hulgas on mõni mees, kes kunagi ei ujunudki, aga see üldse ei häiri, sest tore on see, kuidas ta situatsioone lihtsalt kirjeldab. Et raamat on ka siin esimene asi. Ja teine vast on lähem Vana-Jaani ja Maarja kalmistule. Seal mitte ainult ei ole see rahupaiga ümbritsus oluline, vaid on oluline ja käia jälle nagu sõprade keskel. Vaatad vasakule või paremale vanntunnet, palju rohkem sõpru kohtad kui Tartu tänavatel ja see on niimoodi majanam, nooremaid inimesi, kes teinekord ehk mind tunnevad, mina neid enam niimoodi ei tunne, aga neid, keda mina tunnen? Neid on jah, seal vana jaanis Maarjas palju rohkem. Ma nagu mõtlesime. Olen nendega ja noh, ja kui siis päris midagi tahaks, võta, siis katsun minna kodutalus Järvamaale. Reegel talusse, aga peale seda, kui vend suri minust hulka, noorem vend suri, kes selle isa edel seda taluhooldus ja ümberehitamisega, kuidas ta seal tegi? Kui tema ära on, siis ei ole, see kudu kannab nii lähedaseks jäänud ja selle all ma palju kannatan. Aga, aga ikka kõik olulised asjad vahel maastikuliselt on, on reegla talus hiljuti nägin, kuidas Main Kiira kandiga vestlesin, peeg Laida ees viljaaida siis täpselt missuguse koha pealt, et sa täpselt näen, kui kaugel lukuauk meie vestlemist kohast on ja niisuguseid kummalisi situatsioone, hoone, kus maastikule taust on kodune veegla, neid on nii tohutult palju ja see näitab, kui palju mõtteski selles oled. Elukoha jutus pikas tänavas asuva korrusmaja kolmas korrus aknavaadet loodusesse ei paku. Suur, uhke fassaadiga, kivimaja lagunenud, nüüd on ta seestpoolt risustatud. Aga kui pöörane Ta ringi, siis võib elutoa seintelt loodust palju näha. Mitmelt meie tuntud kunstnikult Elmar Kits mitme pildi kaudu. Ja seal on ka üks paljalt, ta ei ole see kõige suurem, aga selge, et Ahja jõeäärne paljand on ühe pildi peal ja selle pildi all on hoopis teistlaadi pilt. Jah, Elmar Kits oli väga hea sõber ja need pildid on ta mulle kinkinud, nende hulgas on Saaremaa loopealne, ma olen omal ajal olnud ju loopealsete uurija ja, ja see on tal maaliliselt ja hästi kuulus töö paljudel näitustel olnud. Mul on hea meel, et see loobial neist käes on. Aga see paljand on valge metsopaljand. Üks nendest ja tema kodu oli ju valgemetsas, nii et seal läks ta lihtsalt välja ja ja ta oli hästi kiire töötaja. Tal ei olnud tarvis nuputada kompositsiooni ega millegi üle, see oli nii nagu loomulik käes ja mõistuses ja, ja tahtmises olev toiming inimene teeb seda nagu poolautomaatselt, sest ta ei pidanud mõtlema, kuidas seda teha, ainult teadma, mida sa tahad teha. Ja seda ta suutis ja selles kõiges teda imetlen. Ja see abstraktne pilt, mis seal paljandi all on, see oli terve ajajärk tema töös rohkem kui aasta sellel ajal, kui veel sellist, abstraktsete figuuride käsitlust ei tohtinud olla, Elmar neid asju siiski tegi näitusele välja neid ei läinud. Aga Ilus võimaluste järk, sellist tõelist koloriidiga ja värviga mängu on selles ajajärgus tema sees. Noh, olgu öeldud veel, et mu käes on Elmar kitse viimane käe kasutamine kunsti tarbeks, kui ta raskelt vähihaigena äkki mulle ütles, et kas tuua mulle ühte kaarti, ma vaatan kuskohalt see Valguta oja või jõgi õieti tuleb, ma tahan kevadel sinna kala sisse viia, forelli sisse viia, sellepärast et et seal enam ei ole ja, ja kui nad ei ole maaparandusega seda ülemjooks ära rikkunud olnud, siis, siis ma viiks sinna kevadel sisse. Too mulle see kartma, uurinud seda asja. Ja siis, kui ma ära läksin, on ta abikaasade kunstnik Linda Kits mäele öelnud. Kuule, anna seks, Eilarti raamat, mis mu käes on lugeda. Ma joonistan talle sinna midagi sisse, ta tuleb selle kaardiga siis tal on hea meel seda siis saada. Ma läksin ta viima, Elmarit enam ei olnud. Ja see on signeeritud joonis. Neeger. Mõlemas käeskalad, nii, pikkade sabauimed on vastu maad. Miks neeger sellepärast, et see on kuulus Shoi Adamsi raamat lõvidest ja neegrite maasti, ela sinna kaanel, ta joonistas siis ka selle tõttu neegril. Noh, niimoodi need kunstisõbrad on ka palju muu elu rikastamiseks, kui seda natuke primitiivset sõna kasutada andnud, sest tõesti Elmar kitse kõrval. Alfred Kongo on mul palju Wana, Johan Mupsi viirati õpingukaaslast ja Pariisi ajajärgu kaaslast ja sõpra. Siis on seal aluhoidjat, loola, liiva. Ja muidugi graafikas on hästi palju meie puukunsti suur mees Märt Laarmanni, kellega ma jälle kaua aega sõber olin ja muide siinsamas valgemetsas palju kordi kohtusin. Siin asus tema suvekodu. Ja muidugi on palju sõber Kalju põllud ikkagi mitukümmend ööd, nii et paljudel korteritel on põllunäitused olnud minu kogust, tema ise olid väga tagasihoidlik, ei pannudki oma töid kliki kõrvale. Eriteks liiblisega. Jaan Eilart on alati olnud mõtlik mees eesmärgi kindel mees. Ja vahelgi, kui nüüd tagasi ütelda aegadesse, kus kõik ei olnud soositud mõni asi lausa keelatud pani peaga lausa pakule või mõõgaterale. Praegu, kus lapsed lasteaias joonistavad rukkilill ja paljud suitsupääsukest sest teatakse, et tegemist on rahvuslillega ja rahvuslinnuga. Omal ajal nende ametlikuks tunnistamine jah, Öelda, et selleks läbi verd ei lastud aga võinuks minna hoopis keerukamalt. Isegi Arnold Rüütel juubelipäeval ütles, et no küll ikka Jaan mängis meile seal looduskaitseseltsis väga ohtlikku vingerpussi. Osa inimesi teab, aga ma arvan, et see on ka üks tahk tänaseks vestluskaaslase mõtte ja vereringest, et kui vähegi võimalik siis tuleb sõnum rahvale laiali saata. Et iseseisvus ei ole kadunud. Me mäletame ja mäletame seda värvikalt. Jah, see rukkilille rahvuslilleks tunnistamise lugu oli 67.-le aastal. Looduskaitse selts algatas terve aasta kestnud viktoriini, televisiooni, viktoriini oli Tammelehe viktoriin pik habe paljude küsimustega ja loodusest, lõikude ja kõige vahelevõtmisega erinevates Eesti kohtades ülekandega. Ja seal sai esitada siis suure ringi küsimuseks. Milline on teie kodukandi lemmiklill rahvussõna küsimuses sees ei saanud olla. Aga siis, kui vastused tulid üle Eesti. Kokku. Oli kaks põhilist konkurenti. Kullerkupp ja rukkilill. Kullerkupp on ka kaunis, aga kullerkupp taandus tahaplaanile selle tõttu, et rahvuslillepõhimõtted on olemas rahvusvaheliselt. Ja seal on öeldud, et rahvuslill peab olema kasti kujutatav erinevates tehnikates. Näiteks mustvalges kullerkupu võib kujutada, on nii nagu mingi pung täiesti võimatu eritleda, tegemist, kuller kukuga, sellega sai ta juba kujutlus aspektist pisikese miinuse ja rukkilill suurte häälteenamuse võimalustega tuli võitjaks ja kui see väljakuulutamine siis sai teha, siis ma söandasin juba seda nimetada eestlaste rahvuslilleks. Ka Eesti looduse analüüs, artikkel selle kohta Kaljo Põllu tegi kohe eraldi rukkilillegraafilise lehe, mis ilmus seal eesti loodusega sisega, pane peal. Aga ülikooli parteiorganisatsioonis jah, leidus inimesi ja nagu ma tagantjärele ja on räägitud, on ori tookordne matemaatika-loodusteaduskonna dekaan kes mind tundis natuke rohkem algatajaks ja ülikooli organisatsioon võttis vastu suure eitava otsuse selle teo kohta ja esitas selle keskkomitee keele öeldes, et, et Eilat täiesti sihiteadlikult matsionalistlikel põhjustel siukse asja tegi, sest kodanlikus riigilipukirjelduses on öeldud, et selles lipud, sinimustvalge on sinine, rukkilillesinine. See on jah, tookordses statuudis otsa sees. Ja see kiri taotlus, et ma ei saa juhtida niisuguste vaadetega vabariikliku organisatsiooni ideesse kuidagi leevendus siiski ära tänud eelkõige Edgar Tõnurist-ile, kes sellel büroo istungil, kus seda arutati ütles, et asi ei ole sugugi nii hull ja, ja tõesti rukkilill, nagu me tookord ka põhjendasimon eesti leiva ja eestlastel leib alati olnud tähtis ja kui selle leivaga koos tema iluhinnanguga Sa ideaaliks on rukkilill, see on meie maarahvale meie talurahvale ju igati loomulik ja, ja on täiesti selge, et rukkikõrval on meie austusealune ka selle leivaviljaga koos kasvav taim. Ja niimoodi ta siis püsima jäi. Järgmine vastulöök, mis minule väga palju mõju ei avaldanud, aga teistele tegi. Palju muret oli, et Eesti laulupidude 100 aastase juubeli puhul 69. aastal Mari-Liis küla ja sõbra Voldemar Panso tookordne abikaasa otsustas kolonnide vahel kantavaks kolme Meet kõrgusteks sellisteks stendideks teha. Rukkilille kõiki kandsid iga kolonni vahel kaks meest. Ja kaks päeva enne laulupidu äki. Kõrgele majale. Selgus, et rukkilille hakatakse kandma kolonnide vahepeal ja enam uusi stende teha ei jõutud. Anti käsk. Rukkililled tuleb värvida punaseks. Värviti siis hulga inimeste tohutu kiire hoogtööga, kõik need dubki lilled punaseks. Kõik ajalehed rõhutasid seda, et kolonnide vahel anti punaseid nelke. Noh, kes vähegi taimi on näinud, teab, et tupilile iga kroonleht on niivõrd iseloomulik, et seda ei saa ära segada ühegi teise Meil kasvava taimega ja nii olid siis need punased nelgid rukkilille kroonlehtede kontuuridega, aga hädaga tuli seda lubada ja, ja teha nii et jah, selleks väikestes asjades, aga aga pahandusi on tekitatud ja vahel sellest Vitsuga saadud. Kui võtta see rukkilillelipu sinine ja rahvuslinnu suitsupääsukese mustvalge, siis sinine, must valge. Väga selge. Aga Jaan Eilart on oma täies pikkuses terve, elab vähendak. Kes julgeb seega sõnumi? Ta saadab. Nüüd aga on Eesti ja eestlaste jaoks need kolm kõrvi kuidagi otsustamise all. Inimesed peavad ütlema, kas Euroopa liidule ja või ei. Kuidas tundub, kui teie käest keegi küsiks, kas võõras inimene või väga hea tuttav. Et kas me need kolm värvi tuhmistame, kui me Euroopa liitu astume või milline oleks Jaan Eilarti sõnum? Täna oma rahvale? Ma ei taha seda sõnumit avalikult välja öelda, selle vastusega ma juba teen, teen viite, sest ma ei taha olla järelegi ja nendele, kes ütlevad, et minek on hädavajalik. Aga samal ajal kõrvalejäämine minu meelest enam ei ole. Ümber otsustatab, aeg on liiga palju edasi nihkunud, tõsist asja oleks pidanud hoopis paremini meelsemalt ja tõe meelsemalt ette võtma. Aga praeguses olukorras ja ma jää ei skeptikute ega, ega toetajate poolele. Soov, nagu me oma sõpruskonnast punast jalati August Sanga pidasime, sest ta katsus mitte kunagi ei ühele ega teisele poolele liiga teha ja selle tõttu geenisalatisoomõiste, olgu ma siis euroliidu asjas ka soo Või teisisõnu jätkab Jaan Eilart ka siin oma rada millesse ta usub, milles on ta veendunud mille üle on tal mõelnud ja mida ta peab õigeks. Sääraseid mehi on, kes julgevad oma rada astuda siis ei tohiks see mitte ka halb olla, natukene pehmendada seda meie vestluse lõppu siis soomlased, kes teil külas käivad teie juba aastakümneid ka meil siis nemad vist ei ole küll ka kurtnud, et nende lipuvärvidest sinivalgest oleks midagi tuhmimaks läinud pärast seda, kui nad Euroopa liidus on. Ja nende ajakirjandus ka nagu selle koha pealt noorseid noote ei ole välja käidud. Jah, see on õige. Soomlased on paljus osas varem isegi võitnud, aga olukord teatavasti Euroopa Liiduga praegu kõik see muutub keerukamaks. Soomlased, kui nad astusid, said ka põllumajandustoetusi ja kõiki palju rohkem praegu mitmes osas juba pahandatakse, sest olukord on, on muudetud. Aga ma arvan ka, et soomlaste puhul see niisugune klassikaline põhjalasse oma ettejäämine on ka oluline. Ma olen veendunud, et kultuur on selline asi ikkagi, mis väga hõlpsasti lahustub ära, kui ta satub lahtiselt erinevatesse tuultes erinevate tulijate hulka, ükstapuha kust kandist need tulijad on. Et selline täiesti lahustumise situatsioon nii väikse kultuuri jaoks nagu Eesti võib tekkida, selles ma küll olen üsna veendunud isegi aga kultuur on oma olemuselt tegelikult süsteemne nähtus, kasutan uuesti siin taimegeograafia terminit, tähendab ta on kuskil tekkinud ja püsib seal, kus ta on tekkinud. Kui ta tekkekohast välja ei lähe, siis tema unik reaalsus sellega tõuseb. Aga unikaalsuse hoidmiseks on eestlastel varsti niisugune situatsioon nagu praegu meil on endi rahva keskel setude unikaalsuse hoidmine see on juba eraldi abirahadega eraldi toetustega ja nii edasi. Ja mida aeg edasi, seda raskem on meie endi hulgas väga setuliku väga omapärast kultuuri hoida. Ja ma arvan, et ei ole kaugel aeg, kus me kogu Eesti kultuuri hoidmiseks vaat seda Emmdeemsuse nõuet palju rohkem peame arvestama, et ikka iseseisvaks. Oma nendes aegade lähtekohtades, selles, mis meile läbi aegade omaseks on saanud, ennast väga hõlpsasti teistele ära otada, kui sul anda on suhteliselt vähe. Meie väiksuse tõttu ma seda ei pea kõige meeldivamaks. Nii me siin taevaskojas Ahja Tõe kärjestikulise vee taustal selle veehääle ja kohati ka linnulaulu taustal ja tasases tuules tasa liikuvate kõrgete mändide ja kuuskede laimata Ottawas mühinas. Rääkisime Jaan Eilarti ka. Vikerraadio poolt oli väljas Toivo Makk.