Päevatee suvekülaline. Tere päevast alates tänasest kuni augusti keskpaigani on päevade saade suvekülaliste päralt ja täna on Saadet toimetamas Piret Krist ning muusika valib Kätlin Maasik. Selle suve esimeseks suvekülaliseks näitlejanna, kes rangelt nõudis enne intervjuu algust, et vestlus toimuks sina-vormis. Kuna me mõlemad elame ja töötame Viljandis. Ja tere tulemast päevade suvekülaliseks Ugala teatri näitlejanna. Luule Komissarov, tere. Räägime kõigepealt suvest, kuna selle suve esimesed maasikad on juba söödud, aga ma tean luulet, sinu suvepäevad algavad ujumisega Paala järve ääres. Ma olen nüüd harjutanud seda sellest päevast peale, kui ma Viljandisse päriselt tulin ja see oli kuus aastat tagasi. Ja siis siis ma hakkasin ujuma, aga minu jaoks ujumise algus hommikuti peab olema vesi juba ikka niimoodi 18 19, aga võin lõpetada juba ning 12 13 kraadi vesi, aga kui juba kirme peale tuleb, siis ma enam ei lähe ujuma. Väga tubli naine oled ja sa oled Viljandis elanud? Kuus aastat. Jutti, jah, ma olen nagu statsionaarselt tööl Ugala teatris, see on kuues hooaeg. Ja lapsepõlv möödus sul ühes imekaunis kohas. Ma olen lähenema tüdruk. Ma olen sündinud Haapsalus ja edasi elasin Lihulas. Nii et ma olen Lihula plika ja Lihulas ka lõpetasin keskkooli haapsalu perioodist, ma rohkem ei mäleta lapsepõlvest, kui ma olin kaheaastane, siis me tulime Haapsalust ära Lihulasse ära. Aga ma käisin edasi kuni keskkooli lõpuni, nagu ma koolis hakkasin käima ja vanaema juures Haapsalus. Suviti olin ma ikka kuu aega seal ja kuu aega olin ikka jälle maale oma talus, siis, kus meil sugulased olid seal kirikukülas Lihula lähedal. Üks niisugune koht nagu kirikuküla ja sealt alus seal ma väga-väga head mälestused. On sul mingit hetke või aega, või põhimõtet, mida sa oma lapsepõlvest kogu eluks oled kaasa võtnud. Ma olen vahest Lasse põlvest elust kaasa võtnud. Ühe kindlasti, mis mul hoobilt praegu meelde tuleb selle, et kui keegi tuleb minu juurde külla siis mitte keegi sealt ära ei lähe tühja kõhuga. Mis oli aamen kirikus meie paali talus ükskõik kes sealt uksest sisse tulla. Ja teiseks olen ma võtnud kaasa lapsepõlvest, noh, see on tänu emale. Korraarmastus. Ma tõesti armastan kord. Ja Ugala garderoob on tõesti puhas. Seda küll. Jah, see on mul nagu niuke. Võib-olla see alati ei ole nii õige ka, et nii hirmsasti selle tolmulapiga ringi käia, aga no nüüd ma olen natukene tagasihoidlikumast läinud, aga aga nüüd on mul jälle selles mõttes tagasihoidlikum, et ema elab minu juures, eks nemad rohkem seal seda kord. No Läänemaa tüdruku lapsepõlv ja elu ja need olid täiesti tavalised või. No ikka ikka tavalised selles mõttes, et noh, kui ma olin talus, siis tuli talutööd teha ja lehmi karjatada ja ja heina teha ja noh, peenraid rohida, mis olid mulle aegade raske töö. Raske töö, aga, aga noh, niuke tüütu ja suured, tolle talu suured suured peedipõllud ja seal hakaid täis kartulipõllud kohakaid täis ja need kartulivaod oli minu meelest nii hirmus pikad, selle otsa ei tulnud. No see, see oli ikka nii väsitav töö. Aga meid oli palju seal, ega siis mina üksi polnud ja siis sai kamba peale see ikka niuke lusti ja tralli ära tehtud. Aga meelde on jäänud kümned hommikused lehmakarja peamised. No need olid ikka niimoodi päikesetõusu aegu ja siis oli niimoodi külakorda, käidi üks talu, võttis siis kõik lehmad baas ja käis siis järjest ja, ja, ja siis, kui meie kord oli, siis pidin mina seda tegema. Poisid, pagana tee näetegi, teisi töösid ja siis oli see minu peal, see oli küll niimoodi nüüd tagantjärgi mõeldes on see romantiline. Aga hetkel, kui ma tagasi mõtlen niimoodi noh, et siis ma olin küll kuidagi unisest peast hommiku vara tulla, kaste maas, paljajalu, jalad külmetasid. Kas magasime lakast alla tulles voodisoojast heinast ja siis jalad külmetasid ja siis oli niisugune värk, et lehmad ju hommikuti kangesti, nad on juba seal kodude juures juba oma magusad rohud sisse söönud, siis näpasandasid ja siis pasa seisse jalgu soojendatud. Vaat niisugune lugu oli mul lapsepõlvest maal, aga kui ma siis läksin teiseks kuuks läksin, siis sain nagu linnaelu elada Haapsalu vanaema juurde tädide-onude juurde seeliku preili elus ja alles siis sai kaua magada ja niikaua kui tahtis laps magada ja ja sealt on mul meelde jäänud, et siis hommikul vanaema ikkagi, mis mulle siiamaani lemmikuks on jäänud rabarberi või tikrikisselli ja kui see oli külm ja just nimelt siis mannaputru süüa või siis näiteks sooja saiaga ja külmakisselli peale, no vot, see on mul tänapäevani lemmik. Kas sellel preilil luulel oli siis tahtmine ka teistele nii-öelda krutskeid teha? Ei olnud, mina ei olnud üldse niisugusest asjast huvitatud. Minul oli rohkem mäng, mängus oli küll. Aga, aga ma olen ikka rohkem niuke. Mayon dialaps oli väga, väga, väga, väga väga poisi vooditüdruk ja ema räägib siiamaani, et ega minul kleiti selga panna ei saanud, vota Haapsalus sai küll. Aga maale oli lootusetu, seepärast, et mul Tarzani pesasid, tegime metsa ja ja elasime puude otsas seal, kuna mul noh, põhiliselt sealmaal olid poisid, kellega ma mängisin, oli. Ja, ja selles mõttes noh. Ja ma olin kange, ma olin väga kange tüdruk. Kui mõnd ikka niimoodi maksuläksime, ma võtsin jalad selga, ma võisin öösärgis ka panna ära läbi alevile juures vana naljas, teises alevi otsas, anname jõuta. Nõnda paha tüdruk oli, seda nagu ei usukski. Nojah. Nii ta oli, niiden nüüd ma olen muidugi leebunud, noh, nüüd on omal lapsed ja ja, ja nägin nende pealt ka ära, mis on, missugune Bahama võisin olla, aga ma pean, ütleb mu lapsed nii kanged. Kuidagi nagu leebemad. Nojah, aga kanged tüdrukud löövad keelus läbi. No võib-olla küll ei tea, aga seda, et ma Lõvi tähtkujust, mida ma aasta-aastalt, mida rohkem ma hakkan selle peale mõtlema, üldiselt horoskoop ei vaata. Aga ma olen tagantjärgi vaadanud, kui miski asi on nüüd, kus hästi läinud või halvasti läinud, et mis horoskoop ütleb ja ma pean ütlema, mõningad asjad on täkke läinud ja ma lõvi ole, siis see peab küll paika, eks mulle ikka meeldib küll, kui mind ikka niimoodi vaadatakse ja Peetakse minust lugu ja noh, imetletakse, see pole meeldiv, ega ma tegin ikka tuule alla, kui keegi niimoodi kaklus oli, siis mina tegin ikka tuule all. Luule tegi tuule alla. Ilusti. Poiss tuurseldaval luulel oli unistus saada hambaarstiks ning ühe kavala nipiga meelitati ta toonasesse lavakunstikateedrisse astuma. Kaheksandast klassist saadik oli mul kindel idee fix, et ma lähen õppima arstiks Tartu. Ja just nimelt hambaarstiks. Kuna mul olid selle hetkeni väga head hambad, mul veel ei olnud üldse hammastega probleeme, ma ei teadnud, mis hambavalu mulle meeldisid need riistad mis hambaarsti juures olid ja kuna meil Lihulas oli tuttava hambaarst, kelle juures ma ikka üle tee, käisin seal kabinetis, ta lasi mind ka ja vaatamas neid peenikesi riistasid ja siis mul tekkis kohe mõte, et vaat selleks ma pean minema, aga minu klassijuhataja oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja joodema minus midagi Lägi. Ja tema pani mind küll tegema näitemängu mängima, mis oli mul täiesti vastunäidustatud, aga ma pidin sinna minema. Ma tihtipeale ütlesin emale, mind kodus ei ole, ma läksin pööningule, peitsin ära, ma ei tahtnud, soovin minna, lihtsalt mulle ei meeldinud. Ja luuletusi pandi lugema ja no nii nagu ikka, noh, kes see tuli vist iseenesest seepärast, et ma ei tahtnud seda teha. Mulle ei meeldinud, mulle meeldis laulda mamma, laulsin ansamblites. Ma laulsin solistina. Ma õppisin tšellot poolteist aastat. Ma õppisin kitarri, ma rütmikitarri mängisin isegi koolibändis. Mängib nüüd ka või oi ei, ei, ei, ei. Kee SC tuuri, kogu moos. Jäi sellest kaugemale, nomisse toksimine oli siis, aga no ikkagi ma olin. Jaa. Jaa, klassijuhataja ütles nõndaviisi, vaat kui rumal ma olin, et sel ajal olid sisseastumiseksamid, olid jaanipäeval lavakunsti ja augustikuus olid alles Tartusse sisseastumiseksamid. Jah, arsti klassijuhataja ütles mulle nõndaviisi, et mine proovi sisseastumiseksameid lihtsalt, et harjutad, et Tartu on väga raske saada ja kõike niimoodi ma läksingi seal need eksamid suurte kattunud. No võib-olla kirjand ainult ja, ja kõik, kogu moos hoopis teise teeksime, noh, eks ma ei teadnud nii, nii täpselt neid asju ja läksin sain sisse. Aga tänapäevani ma mõtlen, et miks ma sisse sain, võib-olla ikkagi selles mõttes ka, et ma olin kuidagi vist ilmselt looduse poolt antud üht-teist. Ja teiseks see, et ma olin nagu valge leht maid jäänud juu tuuristajatest, mitte midagi. Pansost teadsid ja teadsin Pansost teadsin sellepärast, et Panso õde oli Lihulas ja Panso tihtipeale käis seal. Aga ma ei teadnud teatrikoolist midagi, ma teadsin, pantsud kui niisugust isikut ja, ja ta teatriga tegeleb ja kõike seda, aga teate, koolist ei teadnud midagi. No mis sa arvad, kas sinus on nüüd kaduma läinud hea hambaarst? Kui mu käsi vaatad, siis mul head käed, tugevad käed oleks hea, neid välja tõmmake. No tänapäeval ei lähete viimse piirini hambahambaid välja tõmmata, selline nali praegu, aga üldiselt ma arvan küll, et oleksin. Ja ma arvan, et ma oleksin iseendaga rohkem rahul, et ma ikkagi pean arsti tööd väga-väga tähtsaks, see, mis praegult nendega tehakse, et see ei ole üldse väärtustatud. Ma mõtlen rahalises mõttes. Mulle on see küll väga valus. Sellepärast et nemad tegelevad ikka inimese eluga ja ja, ja see, see peaks olema kümneid kordi suuremat väärtustatud, kui ütleme, riigikogu istumine. Kui loojangulba Siimar. Ju ei looda sest unelm aisa siruugalee ka. Reeli. Seal. Seal kujutluses. Läheb tund ja läheb. Läheb tund ja näed siin seda rõõmu. Luule Komissarov, sa oled lõpetanud meie teatrikooli teise lennu, kui lugeda eesti teatri ajalugu, siis tundub, et kõik on nii nostalgiline, roosa ja roheline. Aga kuidas toonased tudengid tunnetasid, et nad on niinimetatud Panso kooli teisest lennust? Meie lend ei olnud selles mõttes roosa, roheline, et ta meiega juba hakkas, siis tasapisi nagu vähem tegelema. Ta hakkas nagu mööda väljamaad sõitma ja põhiliselt kui ta tuli, siis ta vaatas nagu asjad üle ja minule on jäänud jälle mina, mina olin tema ees hirmul, kartsin teda. Kuigi ta sisemisi ei olnud ju halb, aga kuna ta kui tuli, siis ta tahtis kõik maksimumi saada ja ja, ja see töö, mis me siis olime kalmeti ja Vello rõõmuga ära teinud, noh siis oli hirm, et kas nüüd on õieti tehtud valesti tehtud ja, ja tihtipeale ta asjatult ka ikka oli kuris noh, ta ei süvenenud asjasse, ta lihtsalt tahtis nagu paika panna asja ilma mõtlemata. Et mis selleks on tehtud või kuidas on tehtud või noh, selles mõttes ta pahastigi haiget oma oma väga-väga range harjumisega kohe kohe karjumisega. Tema nimi niisugune lause oli, mis oli väga hull lause, minule on ta kord seda öelnud, et kui hõlmad vöö vahele ja lennake Toompealt alla kui ta ikka seda röögatas läbi nende suurte prillide, siis oli ikka nii, et noh tund-poolteist nutsid seal koha Näitlejakoole oli raske kool mitte nutmise pärast, aga üleüldse. Ja ta oli keeruline, aga, aga nüüd käin praegu vaatamas neid sisseastumiseksamit, mida Kalju Komissarov teeb. No ma ütleks, meil olid palju lihtsam sisse saada. Nüüd on keerulisem praegult ma mõtlen lihtsalt, et see, mida neilt nõutakse näiteks rohkem seda ajuteadmisi, teadmisi, teadmisi ja näiteks, et ta võtab praegu ka lavastajaks, konkreetselt lavastajaks, mitte keskkoolist tulnud inimesi, vaid, kes on juba ikka teised koolid ka juba läbi teinud või et nad on juba ennast nii vaimu arendanud ja teiseks, noh need need testid, mis tehakse, no ikka, need on samad tüüdid ja, ja, ja kõik niisugused asjad, hääled ja, aga et mida väga nõutakse, on muusikaalsus. Et kui rütmitunnetust ja musikaalsust see ei ole, kahjuks langeb välja. Nii, see on, mis, mul oli täiesti üllatav, eile seda ma ei teadnud. Siis on veel noh, siin on need jooksu, tehti testid ja võhma testid ja ma ei tea, mis kõike siis kirjalikud. Ja meil läks Agunglibedamine nõudmised suuremad. Lavakunstikateedri teisest lennust moodustas ju Voldemar Panso siis noorsooteatri. Seal oli küll uhke asi jah. Kuigi ütleme meie lennule oli see selles mõttes traagiline, et me olime kõik absoluutselt üheealised. Ja, ja sellepärast tuli sealt see sõel ka väga ruttu. Kuna Panso võttis veel juurde ju juba väga suured näitlejad meile kõrvale, mis oli jälle need, kes teatrisse jäid väga suureks kooliks. Nende naer Me õppisime edasi, mis see teatrikool annab AB. Aga edasi oli meil see ikka väga suureks kooliks, meil niisugused suured näitlejad kõrval olid, keda sai jälgida ja vaadata, no võtame Järvet, Ants Eskola, Olev Eskola, Liisu, Linda, Linda Rummo, Silvia Laidla, noh, need olid ju kõige Heino mandri, no kõik kõige paremad näitlejad, eks ole. Ja, ja neid jälgides ja vaadates see oli suuremaks kooliks veel koolis, teatrikool. Mis oli ja on sinu jaoks toonane noorsooteater? Ta oli noorus. Me jätkasime koolist kõik koostööd edasi, mitte ei läinud laiali isegi sel perioodil nooruse perioodil väga tähtis. Me saime 11 toetada. Kolmandaks oli see, et ei, on pauh kohe, et tulid suured rollid ja ja, ja, ja kohe-kohe olid nagu orbiidis ja et, et tuli nagu tasa ja targu, et ka väikesi sutsakad kõrvalt nende suurte näitlejate kõrvalt teha. Mida ma kordan, oli kooliks õpetas ja meelde jäänud, on see, et et ega ei ole väikest rolli Belgia mängida. Selles mõttes sa pead selle suitsuga ennast maksma panema ja ja sa pead olema selles lavastaja kontseptsioonis nii niivõrd sees, et sa mitte ei lähe välja sellest. Noh, mis on väga lihtne minna väikese episoodi ka. Et sa pead tunnetama tervet seda teatritükki ja seda, seda õhkkonda kõike seda ja ainult selles suitsuga. Minu meelest see on, see on raskem kui, kui näiteks, kui on suurt rolli mängida, tähtamisi läheb niikuinii loogiliselt edasi, eks ole, nool läheb, üks seen, nahkano läheb järgmises võtad kokku, kolmandas või neljandas ikka parandada, on ju nii, vot see oli kooliks. Veel mis, mis olema väga tänu tänulik Oma esimesele lavastajale, kes mulle suurt tööd andis, oli Mikk Mikiver-il Kuda tema mind hoopis teise kandi pealt nägi. Noh, vot see ongi see õnneasi, kes näeb kesine, on nii, minul vedas selles mõttes Mikk nägi minus ka midagi muud. Ma võin ka midagi muud teha. Ja siis ma mängisin Travistid esimesel aastal. Lumekuningannast printsi ja ja siis oli üks niisugune laste tükk lihtsalt hirmus seda paha poissi Petkatmis, mul oli väga lihtne mängida. Kuule poistega koos olin harjutanud naat ja siis äkki libahundi. Tiina. No kujutad ette, niisugune hüpe, noh, see on tõeline, tõeline vedamine, õnn. Kas võib nii öelda, et toonane noorsooteater kasvatas sind järk-järgult näitlejale? Miks see hea ja väga hea ja, ja mitte hea ja see on, see on näitekunstis niivõrd noh seda ei saa mõõta, see on iga inimese nokkis vaata publikus on ju ka niiviisi, ma olen absoluutselt kindel, et, et on väga palju neid inimesi, kellele ma ei meeldi, siis on täitsa loogiline, on ju, mul on endal ka neid näitlejaid eesti teatrites, kes mulle tõesti ei meeldi, aga ometi ta mängib ja ta paljudele meeldib, on ju nii, siin ei saa teha niisugust noh nagu hüppad, kaheksa meetrit, siis hüppad, kaheksa meetrit, kindel, et sa oled kõigist paneb, on ju näitleja, ei ole nagu sportlane, vaat selles mõttes ei ole. Aga, aga tal on spordiga väga palju ühist küll. Et tal peab ikka olema, mingi auahnust peab pürgima kuhugi, ta peab midagi tahtma. Vot minul on seda, võib-olla ma. Oleks väga hea näitleja, kui mul oleks seda auahnus natuke rohkem antud, aga kui ma lõpetasin kooli, siis ütles Panso ka. Kulla tüdruk, kui sul oleks natuke auahnust rohkem, siis sa jõuad kaugele. Mina mäletan sind kui näitleja häält pühapäevadest ehk täna päevalikult väljendudes kunagisest Eesti raadio kaubamärgist meelejahutaja. See saade klammerdase liitis pühapäeviti kell 11 kogu eesti rahvaraadiote juurde. Kuidas sina kui näitleja, Eesti raadiosaadet meelejahutaja mäletab? Kui Kaarel Kilvet võttis selle üle nagu selle meelejahutaja, siis ta võttis otsioloogiline juba töö pärast, kuna me kõik oleme ühes teatasid, et võttis grupiga, siis noorsooteatrist enne oli ju Baskini draamateatri näitlejad. Aga mind ta ilmselt võttis ka sinna, et eks ma ikka niimoodi karakteri näitleja moodi rohkem olen. Ja naljaviskaja on ka. Ja jooda selles tahtis proovida seepärast, et ta proovis väga paljusid, aga kõik ei läinud läbi, lihtsalt paljud ütlesid lihtsalt, et nad ei noh, kardavad mikrofoni ja ei oska ja ei kõike niimoodi ei tahtnud proovidagi, aga paljud ka kes proovisid. Vaat see ei ole ka kõik, iga igaüks ei ole võimeline nalja viskama, aga meeleautos pole seal niivõrd naljaviskamise asi, vaid noh, seal on ju tekst sulle ette antud ja maha lugeda, aga seal peab ikkagi mingisugune suhe sellesse olema, et ta ikka naljakalt kõlaks, isegi niisugune kui nalja ei ole. No ma pean ütlema, et päris palju kordi juhtus nii, et nalja nagu ei olnudki, aga kuidas mina näitlejana seda serveerisin edasi andsid tulinali rahvas naeris. Vaat see oli kõige kihvtim kogemus, mis üldse selle meelejahutaja juures oli. Aga see andis jälle hüppelaua, nüüd mulle siis selle nõndanimetatud mina ei tea, see sõna ei ole päris täpne estraadi või, nagu nad nimetavad, seda ei ole tänapäeval estraadi. Ena On lihtsalt naljaetendused või nalja show'd või kuidas me nimetame estraadi, kui niisugust enam ei eksisteeri? Vaat seda ei ole minule õpetatud, ma pean jälle, ütleme, et ma olen seda teiste najal õppinud, näiteks meeletult palju andis mulle Ines Aru ja tema pealt õppisid. Mul polnud kuskilt seda õppida ja vaatasin küll need Baskini ja, ja neid, aga need olid kõik nooruse niisugused, kui nad käisid tegemas estraadi. Noh, ma ei osanud üldse selle pilguga vaadata, et ma hakkan kunagi niisugust asja tegema hakanud. Ja ma ei mõelnud üldse noh, et ma peaksin neid jälgima, et ma teadsin, et mina sihukese asjaga ei tegele. Nad olid väga naljakad ja väga noh, naersin ja, ja tõesti olid professionaalid. Aga, aga kui ma nüüd ise sellesse sisse läksin, siis sedapidi ikka natuke harjutama, see ei tulnud kohe. Sest ma jälgisin, kuidas Ines pause peab ja kuidas noh, et kas nüüd rahvas hakkab naerma või hakka naerma? No ma ei oska seda seletada, see peab tuulisem tunnetuse küsimus. Sinu elu põhilause ongi vist selline, panen vaikselt kõrva taha. See vaikselt kõrva taha panemine on ka niimoodi, et, et tuleb ikka jälgida, tähendab inimesi, kui ma eriti, kui ma mõnda saab mõne rolli ja karakterrolli, siis, siis see võtab tükk aega aega. Et siis ma hakkan küll, vaatame inimesi kõrvalt, et võib-olla seal mingi lipi mõne inimese käest, ega ma siis konkreetselt ei võta inimestega nipid, võtad. Kui palju on siis Õnne 13 laines Eestimaa inimesi? No eks sealt ole korjatud küll, aga nüüd ta on nagu alguses kobasin küll. Ja kui ma nüüd tagantjärgi ka vaata, noh, mul oli õnneks selline väegade hea, klappis Tõnis Kase ja nüüd on ta kompaktne. Ma, ega ma nüüd siis suurt enam ei jälgida inimesi, see on ikka nagu mul täiesti käest, kui nüüd mingite keeramist ei tule, ma ei tea, kuhu see laine võib keerata, siis ma pean jälle hakkab jälgima, kuidas siis. Aga praegu on ühe liini peal niimoodi, naine on laine. Elugi oski. See jooksis liiva, sest. Sa veel. Ei. Ta nigela. Miks sealjuures v? Mööda. Kogu Ugala teatrirahvas kutsub sind ju üksmeelselt ema luule. Aga see on mul jäänud noorsooteatriaegadest peale, jah, ema luule tuli sealt noorsooteatrist juba, kuna mul lapsed väiksed olid ja kui olid õhtul etenduse tegusalt koolis käisid, siis mina rippusina lõpmata igav, vaba moment telefoni otsas ja ja muudkui küsisin, noh, kas see õppetükk on tehtud ja kuidas ja kui nad ei osanud, siis nad küsisid läbi telefoni, siis ma õpetasin. Ja vot niuke asi ja sisend on ikka tõeline ema luule. Vot sealt jäise, sul on kaks last, poegi, tütar, seda küll, jah, ja lapselapsi on ka ju üks lapselaps ja kuueaastane Eva-Maria Komissarov tähendab ikkagi ma pean ütlema. Ma võiksin ikka rohkem temaga tegeleda küll ja, ja seda enam, et nüüd ta on juba selles eas, et hakkab kooli minema ja oleks vaja temaga palju rohkem tegeleda ja palju rohkem käia ringi ja aga see ajanappus on tõesti suur. Aga nüüd ma mõtlesin küll niimoodi välja, et kui ta nüüd tuleb, et siis sellest puhkusest jäänud on, et ma võtan kohe ta endale niimoodi hoolealuseks, hakkame siis käima, kõik kohad läbimisel käia, teda peab nagu arendama nüüd ka niimoodi. No ma peaks teda temaga rohkem käima teatris ja ma peaks temaga rohkem käima muuseumi öösel ma peaks käima. No kõike niimoodi, mis avardaks tema mõttemaailma, noh, noortel on ju endil, nendel on töö ja kiire ja kellelgi ei ole aega ju. Ja, ja see peaks olema vanaema kohus, eks ole. Aga kahjuks mul on vähe, aga nüüd võtan küll kaks nädalat selle jaoks, et ma tirin teda kaasa igale poole, mõtlen plaani välja. Mul veel ei ole mõeldud. Sulle on antud võimalus ja õnn hoolitseda ka oma ema eest, kes on ju praegu kaheksakümneaastane. Mõttes ma olen väga, väga õnnelik inimene. Ema elab nüüd lausa minu juures ja, ja tahan mulika. Ma räägin selleks, et on ema, on ta läbi-lõhki ema nagu mina ema ette kujutanud. Ja, ja teiseks, et ta on ka selline ema, kes väga palju mind aitab. Näiteks kui lapselapsest siin oli juttu, siis põhitöö teeb ära ema. Tähendab, tema hoiab teda, tema söödab teda, tema käib temaga jalutamas. Kui ma rääkisin, ei ole võimalik kaheksakümneaastasel inimesel nüüd seda maailmavaadet ja Aivo tal nii kangesti arendada, see peaks nagu minu kohus olevat. Meil on siis nüüd nagu ära jaotatud ja kui mul ema ei oleks, ei mina seda kõike jõuaks küll. Selles mõttes ma ei ole hea vanaema, aga mul ema kõrvale on, siis ma arvan, et me kahepeale kokku oleme väga tugev. Tugev niuke abiga noortele. No väga harva kohtab seda, et üks kaheksakümneaastane inimene on niivõrd tragi ja tubli Jah, seda küll, tema on kohe nii kui kitseki mul, tema on eluaeg harjunud kõiki käike kiirelt tegema ja ma olen lapsepõlvest saadik ikka sabas, solkidzebest on kiire käiguga ja tänase päevani ta on kaheksanda aasta, kui me läheme sealt oma paradnast välja, Ta kukub juba nagu kitsake ees mul minema, ma ütlen ema, tõmba tagasi, lähme natuke rahulikumalt. Kas see siis ei saa kassasse järgi, ma ütlesin ei, ema, ma saan järgi küll, aga miks me tormame, natukese aja pärast sa ikkagi väsid ju. Sa oled ikka 80 naasis, tõmbab tagasi, ütleb no seda küll. Jah, ma ütlesin ka tasa ja targu ja temaga pikad maad ära käia ka, ainult et see kiirustamine on, ta liiga kitsaks läheb. Eks näis, mis teil siis Tallinnas saab, no eks näis, eks näis, aga noh, tasa ja targu, tasa ja targu, aga ta teeb kõik kaasa. Raudselt teeb kaas. Ta käis näiteks praegult, nüüd Lihulas, oli ta mul seal 10 päeva noh, käis oma siis ka lapsepõlveradadel ja oma sõbrannadega pidas siis ka Lihulas juubeli veel tagantjärgi ja ja, ja tuliselt, nii õnnelikuna tagasi jummal ma mõtlesin, mida ta selle 10 päevaga kõik läbi käis, käis kuni Matsalu laheni välja penijõe peal mootorpaadiga sõitmas ja no uskumatu, lihtsalt ja hommikust õhtuni ja niimoodi rassisid. Kas sa tead, kui hästi ma magasin seal? Mõtlesin emakene, muidugi kui sa päevad otsa niimodi rakmeldasid. Ja noh, emotsioonid Kaarel kaasa arvatud, eks ole. Noh, et muidugi see asi demagasid rahulikult. Meie jutus on tunda puhkusemõtteid, veedad sa puhkuse Viljandis? Ja, ja ma käisin nüüd ära Haapsalu sanatooriumis, selle loo tahaks küll kõikidele raadiokuulajatele edasi öelda, millest, mille üle ma olen väga tänulik. See oli kuninglik kingitus minu jaoks nädal ramaares. Seal Haapsalus Paralepa rannas, otse mere ääres, ühel pool männimets ja teisel pool Merit ei ole lihtsalt puhkus, vaid see on tervislik puhkus. Sa saad muda, sa saad parafiini, et vesi raviisasad v võimlemisno 21 protseduuri tegime seitsmendad päevaga ja sa ütlesid, et ma olen. No ma tunnen, ma säran sellepärast, et ma tõeliselt sain tervisliku puhkuse. Nii et raadio kaudu suur-suur, aitäh samale juhtkonnale eesotsas Urmas Sukles, ega, ja teiseks kõikidele nendele inimestele, kes mind seal minu eest hoolitsesid minu tervise eest niimoodi hoolitsesid ja aitasid ja need olid ka kõik tasemel. Kes sõnud äkki kaantelt nägid neid, kes? Suprits. Kiirelt säranud tan andsinge kuuldes kiikuda. Kes nei? Kaldale jõudis, küsisin Mil. Kui neelust mulle igaks hetkeks Inscu, kas mitte ei. Kaldal ootab nii, tõesti kuuvalgel nägin kalda kohtate. Hetkeks nõusisku, ütles neiu. Mitte ei. Tal ootab meid. Ikka. Sellesuvise päevade esimene suvekülaline on luule Komissarov ja me räägime natukene ka tervisest, sest tööperiood on näitlejatel tõesti väga tihe ja kuidas siis tervis üldse vastu peab? Eks siin hakka juba tulema niisugused, aga need need veel ei sega niivõrd. Aga millegipärast hääl hakkab üles ütlema. Tähendab, ma just rääkisin kevadel, kui me lõpetasime, Leila Säälikuga siin rääkisin, et mis asi see on, et et mul pole kunagi olnud häälega probleeme. Aga sel talvel näiteks oli mul kaks korda läks hääl nii ära, et etendust pidi asendada, mis minu jaoks on väga valus küsimus. Et ma olen teinud ka neljakümnekraadise palavikuga etendust, aga peaasi, et hääl on. Aga kui sul häält ei ole, sa ei saa etendust lihtsalt teha. Ja vot see oli kurb asi, niisugust nalja pole olnud. Et kas hakkab nüüd vanus mõjuma või, või on see siis ülekoormatus? Ma ei tea, mis asi see on, ma, ma ei mäleta üldse, et mul oleks kunagi hääl ära olnud. Mul on väga kõva toru ju. Aga just see see aasta pani, kui tervisest rääkida, ka muud muu, on kõik okei. No nii nagu ikka, liigesed valutavad ja kui ilmamuutuse põlved ragisevad ja no see on nii, nagu tohtrid armastavad öelda, ealised iseärasused. See kõlas küll need väga hästi ja no eks tulevikus pöörad siis rohkem tähelepanu oma tervisele. Ja ma mõtlesin küll, et sinna Framaaresse, ma lähen raudselt tagasi. Kui ringi vaadata üldse Eesti elus, siis mis siin näiteks Eesti elu juures rõõmustada? Vaat kui niimoodi ringi käia, siis siis Eesti elus on selles mõttes, et tasapisi, väga tasapisi, aga me usume, kui niimoodi vaadata ümbruskonnas talusid üles lüüakse, kuidas neid väikesi maju noh, eriti kui autoga sõita mööda niimoodi neid teesid eestimaa teesid siis siis ikka siis ikka näha ja need hoolitsetud põllud ümberringi juba ja ja taasakene, tasakene kosume. Aga no ma ei ole ju absoluutselt originaalne, kui ma ütlen, no et ikka see rahaprobleem ja see vahe, mis praegu on, seda keskklass on ju väga vähe, on ikkagi, kes on ikka päris vaesed ja kes on ikka päris miljonärid. Vaat see vat millal see aeg tuleb, et nad natukenegi ühtlustukse asi. Aga praegu on see võrdsuse ja see vahe on väga kohutav. See on koht. Ja näiteks, mis mind hämmastab, aga võib-olla ma ei osanud ka vaadata ka? Ei, ma usun, et oskasin ja paljud räägivad, ma ise ei ole minu enda välja mõeldud või ende tarkus. Et kui palju meil on neid prügikasti kolle, nõndanimetatud, eks ole issand ajast, vaat see on, see on õhus, see on lihtsalt alus, et kui kaoks niuke asi ära. Aga muidugi, see on rõõmustav, et kosub ju pattu, kui palju Viljandis on muutunud, kui ilusaks Viljandi läinud taevane arm selle lühikese ajaga. Kui sa laval oled, kas sa natukene saad ka piiluda seda, kes saalis on, ma ei mõtle, noh, personaalselt, aga just ealiselt. Ja noh, ikka niuksed pausid vahest enne etendust sapiilutud, et mis publik on, ma pean, ütleme ikkagi keskealine publik on suuremas kaelus. Sellepärast et kuidagi noor lasteetendusi on, loomulikult on lapsed aga, aga ikkagi keskealine publik, aga just ma mõtleks, 20 30 40 aasta ütlesid et neid nagu teadis või? Ma olen täheldanud, võib-olla valesti, ma ei tea. Aga mulle tundub nii. Aga näiteks kui teha siin neid soodusetendusi ja siis on saal vabandustega prille täis. Need on pensionärid, eks ole, kui on soodusest, ta kasutab selle raskelt ära, sest tema on harjunud ka teatris käima, aga tal lihtsalt ei ole võimalust käia ta võib-olla aastas korra saab seda teha, aga mitte rohkem. Näitemäng on ju mõeldud rahvale, mitte mingi omavahel mängimiseks, on nõnda. Ja kui mul rahvas saalis ei ole, siis minul on kurb. Ma lihtsalt kurb ja kui ma ka sellest aru saan, et ta ei saa tulla, kuna tal ei ole võimalust tulla, ega see mind kui näitlejat ei lohuta. Patu vastuoluline kõik on, teisest küljest ei saa teater rohkem alla, Viljandis on ikkagi suhteliselt väga odavad piletid. Me ei saa seda alla lüüa rohkem. Seepärast me peame kuskilt elama, maja tahab kõpitsemist kopitsemist, noh kui see niisugune vastuolu selles mõttes ma ütlen veel kord, et riik peab toetama ja toetamine peab jätkuma. Teisiti ei ole võimalik ja riik peaks palju rohkem toetama veel teatrit kui me, no see on ju inimesel ka vaesele inimesele väga tähtis, kui ta saaks sellise hinnaga klassiga tulla, siia tõstab ta meeleolu, kõike, ta saab diaatrisse. Rääkimata sellest, et midagi vaimule ja ajule ja, ja kõikidega ei pea olema kõik tükid ju niisugused kommertstükid, isegi kommertstükki on sellepärast vaja, et ta lõõgastaks anneni. Augusti algul algab jälle teatrist töö ning kõigepealt on veel kahe suvelavastuse Toomas Nipernaadi ja neetud taluetendused. Need on taastusproovid ja aga viiendast august hakkab kohe uus tükk sondil hullem, Spiegel seal on jälle ilusti kenasti peaaegu terve teater haaratud. Ja minul on ka seal mingi rull, kahjuks ma ei tea, rääkige, mis roll, see selgub hiljem. Ma ei ole veel tüki läbi lugenud, mis, mis ja kuidas. Ja, ja eks ta siis ta saab, siis ei lähe. Ma arvan, et ma olen selle suvega nüüd oma sellenädalase Fra Mare ka endale endale väga palju lõõgastust saanud ja, ja tervist juurde, ma loodan ja ja et kõik need, mis ma edaspidi ka plaanile, et lapselapsega olla koos ja nüüd ema ja tütrega Tallinnas ära käia ja ma arvan, see kõik teeb ainult head. Luule Komissarov, sinu elu unistuseks on olnud saada hambaarstiks kui elu ja saatus pani sulle rolli, olla näitleja, ehk pakkuda inimestele vaimset rõõmu. Oled kehastanud laval küll juuditari tammaru Tiinat teleekraanil, oled sa meile laine? Kui sa ei oleks näitleja. Ja kui sul oleks valida elus üks tee üks rull. Kes sa siis tahaksid olla? Kui nüüd päris ausalt vastata siis eks hinge peal on ikka see hambaarst ja ma mõtlesin oma lastest nii pojast kui tütrest, et äkki nemad lähevad seda teed ja täidavad nagu minu unistuse. Aga noh, ega peale sundida kellelegi seal nemad leidsid oma tee ise. Nüüd ma mõtlen jälle salamisi, et äkki lapselapsest tuleb sinna kanti. Aga see on nüüd see, mis ma praegu veel öelda, mis ma mõtlesin, aga kuna ma olen nüüd selle elu näitlejana ära elanud siis ma pean küll ütlema, et praeguse seisuga ma ei tea, mis mõnekümne aasta pärast mõne aasta pärast räägin, ei tea. Ma olen õnnelik, et noh, näitleja ja ma vist praeguse aja juures mõtlen nõndaviisi, et ma ka valiksin ikka näitleja luht. Kuigi see sisimas kuskil käib vastu, aga ma pean seda tunnistama. Aitäh suurepärase intervjuu eest näitlejanna, luule Komissarov. Ühe inimese eluhetked ja mõtted muutsid meie kõigi jaoks suvepäeva ilusaks. Ja esimene päevade suvekülaline ongi tänaseks kuulatud. Saate muusikaline kujundaja ja operaator Kätlin Maasik ning toimetaja Piret risttänavat kuulamast. Jälle olen uueks rännakuks valmis ta. Ta mind saada ootab Slava. Ma ei kinni ja vaata seal te tänada. Minu rännutee siis laula, laula. Rannaaasta, see on uue elu, milles oled hooliku. Mõni ütle, mida saab uue elu pea kaelväes jalle uueks valmis. Täna oma saates, et akki, niikaua kui ei oleks reisiks Frandaks ega laulab oma laule. Mässaja häirel. Baaridaam olen jälle täi. Koju jõudes pära kaver.