On taas laupäev ja kell on saanud 11 ja neli minutit meil siin rahvateenrite sedapuhku hästi konditsioneeritud stuudios on rõõm tervitada teid kõiki meie arvukaid kuulajaid seal palavate raadioaparaatide taga seal südasuvisel päeval. Tänasest raadio ümmarguse laua taga. Kolleegid Kallas, kirjanik Ainar Ruussaar mina, saatejuht Aarne Rannamäe, mõlemad Eesti televisiooni palgal. Kaks teemat on sel teemal, valan sel nädalal alanud meie meie meeli ja täitnud Meie ajakirjandust. Üks oli ootamatu. Rohkem kui uudislik kaugeleulatuvate mõjudega traagiline. Ja mingi vahefinišis oli sellel asjal eile tatart, teine võiksime nimetada jälle taaskord poliitikute mängudeks. Mõlemal teemal tuleb täna juttu. Tahaks, kes peaks Eestis hukkuma, et meil see olukord, et kõik kogu ühiskond tunneks, et häirekell on, on nii tugev, et enam vanaviisi edasi elada ei saa. Ma alustaks. Rõõmsalt teise meenutusega ühiskonna ühiskonna lõdvast mälust. Kui Lauri Aus hukkus ja, ja, ja sellele järgnes noh, väga väga loogiline pahanenna tulv kõigis meediakanalis ja absoluutselt kõikjal siis siis tekkis mul niisugune tesa kuu tunne, nii et see on juba kõik olnud ja, ja ega seda tunnet ei pidanudki kaua taaselustama. Olin ju minagi hiljuti tegevajakirjanik aastaid enda meelest ma olen kirjutanud analoogsetes puhkudel vähemalt kahel suvel. Vähemalt kolm juhtkirja ja, ja aga raevukat ja mitu repliiki ja arvatavasti seda on teinud väga paljud, väga mitmed arvamustoimetajad, reporterid, ligilähedast tööd, iga korda, motiiv olnud erinev, aga, aga muudatusi selles selles valdkonnas, mis hirmutaks, kedagi praktiliselt ei ole. Mäletate, aastaid tagasi oli üks ministritel suvi, kus eriti keskära või poliitikute suvi, kus eriti Keskerakonna ministrid üksteise järel joobnudpäi mõtisid, mõlkisid autosid ja õnneks seal inimohvrit küll ei olnud ja kes siis eluks ajaks küll joomise või kes, kes lubas. Aga oli üks särav noor daam, kes Ojuland meenutama, praegune välisminister, kes õigustas oma oma kahe klaasi veiniga sõitmist, kuna Euroopas nii tehtavat ja sinnapaika see jäi. Oli üks suvi, kui üks politseinik vintis päi, suvila suvilateel tappis, noorukese söövad, vallandas, vallandas järjekordse pahameeletulva. Mitte ainult see oli, kui sa rääkisid poliitikute suvast, siis see Viljandi lähedane juhtum, kus politseinik sõitis vindise jalgratturi surnuks vallandas tegelikult naljaka ahelreaktsiooni, sest et siis hakkas siis hakkas politseinikke purjuspäi. Aga see rohkem vahele. Ja ma mäletan, kui tollane politseijuht ütles, et noh, et mis toimub, et ta ei saa aru, mis on, eks ole. Seisak reapolitseinike suvi. Järelikult ei ole ühtegi hooba siiski veel tõmmatud, mis kedagi nii tõsiselt mõtlema paneks. Ta ei istu rooli purjuspäi selles suvekuumas või üldse kunagi. Ta ei karda, tal ei ole põhjust karta, ilmselt trahvisummad ei ole ju need, mis. Jõuame kohe seal olid need siiski, mulle tundub, et, et Lauri Ausi juhtum oli kuidagi eriliselt äratav, sest tuletame meelde siinsamas suves. See on paratamatu Meie elus, et et tuntud nägude ja nimede ka toimuv erutab nagu ühiskonna meeli natuke rohkem kui, kui lihtsalt mingi umbisikuline inimene, kes järjekordselt hukkub roolijoodiku rataste all. Tuletame meelde, et endise kolleegi Urmas Liivi juhtub, nagu kipub juba ununema või ma väidaksin, nii et et kuigi Ta on endiselt raskes seisundis haiglas, et joodud pärisse ärataja, aga. Veel üks lugu oli ju, mis pääses vist üle noatera. Lauljatar Leila Miller sai kõva kopsu kihutavalt kant. Pealt aga, aga siis oli see jalgratturite juhtum, keda üks patrullpolitseinik, kes saatis neid oma mootorrattaga, rammis järjekordset roolijoodikut ja ja olukord on õudne kahtlemata ja on täiesti seaduspärane, et see meie ühiskonna meeli erutab. Kui ainult nüüd tulemust oleks. Ajakirjandus on tõesti olnud ääreni täis ja kuigi on peal arvamusartikleid selle kohta, et mida peaks tegema, et muuta suhtumist. Aga kuidas tulemust ikka päevapealt muudad, lihtsam on, on võtta midagi konkreetsete, no politsei on oma sammudest teatanud, seadusandja on suvepuhkusel, nemad väga palju sõna ei ole võtnud, noh, ekssiseminister, et me oleme küll lugenud igasuguseid arvamusi. Me võime täna sel teemal muidugi arutan ma ikka noh, üks asi on need hoovad tõepoolest, et et ainult teadlikkusele liiklejate teadlikkusele rõhudes ei saa ja, ja tõepoolest, ma roolijoodiku roolijoodik on üks asi, eks ole. Tegelikult Tal on täpselt sama ohtlik purjuspäi jalgratta selga istuv inimene, et kui kui tegelikult sõita mõnel suveõhtul Eestimaa kaugemates paikades vähe sõidetavatele teedel, siis siis ausalt öeldes võib seal kohata nii palju purjus purjus rattureid, et et see on kriitiline mass, mis on teedele tulnud. Kui sõita ja vaadata ümbritsevat liiklust, siis noh, mina võin küll väita, et näiteks suunatule näitamine ei ole enam üldse nagu, nagu mingi mingi kohustuslik atribuut või element või või et rajal üle tee minemine või, või rohelise tule ootamine või, või see ei lähtu ainult autojuhtidest. Jalakäijad on täpselt samasugused, sama hoolimatult sama huligaanseid liiklejad. Tegelikult on täitsa õudne, ma üks päev päeval nägin, kuidas kuidas kihutas mis kihutas, sõitis, aga üheksakümnealal sõitis üks noh, umbes 30 aastat vana Volkswagen golf, roolis oli noor naisterahvas, tagaistmel istus kuus inimest, kolm täiskasvanud, kellel igalühel oli süles väike laps. Noh, eks ole, taevas appi, tahaks öelda, mis toimub. Natukene liikluses on tegelikult üldse selline selline äärmiselt äärmiselt hoolimatu, et kui mulle tundub, et võib-olla võib-olla sellist nagu turvavöö kampaaniast on nagu abi olnud, et noh näiteks ma ise panen ikka turvavöö nüüd 99 protsendilise kinniga linnaseid. Ma ei tea, paar aastat tagasi ma, ma nii nii täpselt seda reeglite jälginud siis siis mõned teised lihtsad elemendid, nagu liikluseeshinnanguid kehtiks aasta, sest mul on selline. Autoregistrikeskust, kus andis lõppeval nädalal välja väga huvitava statistika poole aastaga on 6000 juhiluba hoiule antud. Mis tähendab siis tõenäosusteooria järgi ma ei oska öelda, kas on siis need kolmandik või neljandik või, või Viiendik tegelikest juhtumitest püks, kus need lood peaksid olema, need on lihtsalt avastatud juhtumid. Need juhtumid, kui, kui politsei on, on, on kedagi kätte saanud ja enamus nendest juhtumitest on rooli joodikusse siis roolis purjuspäi sõitmisega ja seal on ka muid muid rikkumisega. Valdavalt on need ikkagi nii-öelda autorooli joomase peaga ronimine. Olukord on, on selles mõttes hull? No politsei nagu kahtlemata tunneb, et tema on mõnes mõttes süüdi, no me siin räägime inimeste suhtumine ja vaadakem oma kaaskodanike ja kaasreisijaid, et kui me näeme, et ja omane mees ronib rooli taha, siis siis lähme ja ütleme või, või teeme midagi, kutsun politsei, võtan võtme ära, midagi, mida iganes. Jevgeni, kuidas parasjagu nagu situatsioonile sobiv lahendus tundub olevat. Aga politsei, aga nüüd nagu tundub, et ei, ma ei taha öelda, ärganud, aga on võtmas ette drastilisi meetmeid, mis on ka nagu meie ajakirjanduses juba parasjagu sihukest kriitilist seisukohavõtte leidnud ekssiseministrid kõik on üksmeelselt öelnud, et, et noh, et see eriüksuse loomine nagu nagu, nagu ei ole see päris õige lahendus siin Ainar tegid lõppeval nädalal teles ühe saate politsei suhteliselt uue peadirektoriga ja mis, kas, kas oled, oled sina veendunud näiteks, et, et see on see kõige õigem? Tunnistama, et see liiklushuligaanide või, või nagu ka uus politseijuht ise on korduvalt olnud nii-öelda rullnokkade püüdmise üksus. Ma ei ole veendunud, et et see oleks samm, mis, mis millelegi kaasa aitab ja ausalt öeldes üritasime Robert antroopovilt teada seda mida see üksus siis tegema hakkab, mismoodi seal üksuse iga päeva välja hakkab nägema ja ka mina ei saanud küll väga selget ja veenvat põhjendust, et mida siis nagu tähendab, et kihutava auto puhul tõstetakse õhku kopter, kas see on nagu mõnes halvas halvas märulifilmis, kopteris on maskides mehed, kes nöör redelilt laskuvad, kihutav auto puiduemale kihutav auto kapotile, et mis nagu toimub, et, et kas, kas on mingisugune halb noh, niuke kodumaise politseidraamalavastus või või, või, või on tõesti Jaan, kuhugi kiirreageerijad hakata kiireageerid, hakata paiskama ühe kihutava rullnokkade auto pärast Eesti ühest punktist teise. Ma ei usu, et see on, ma ei usu, et see aitab, aitab väga palju kaasa sellele olukorrale, tundub mis mulle eriti silma on taganud, on see, et räägitakse, et üksusesse kaasatakse ka helikopter, siis räägitakse ainsuses. See tuletab mulle meelde omaaegset ütlust, et, et lahingusse läksid kõik kaks tanki. Et noh, et, et kas tõesti see ainult üks kopter meil ongi nagu kogu Eesti peale. Et kui rullnokk kihutab Võrumaal ja kopter asub Tallinnas lennuväljal, siis, et kuidas siis nagu ta sinna jõuab. Mulle küll tundub, et palju lihtsam viis oleks ikkagi nagu, nagu tõhustada. No seda olemasolevat süsteemi, et kui juba see auto kihutav auto avastatakse, siis on palju lihtsam kopteri asemel eriüksuse asemel saata kohale lähim politseipatrull, ehk siis küll miilitsavõtetega tõmmatakse, kuidas see oli nii-öelda siil tõmmatakse tee peale et autot peatada, aga no mingid mingid võimalused. Minule läks tõsiselt hinge tuntud tuntud inimese ja väga leebe inimese tegelikult Leevi arukinimise Jaak Mae. Ettepanek, mis ta vahetult pärast oma sõbra jalgrattur Lauri ause surmategijat, et seadust tuleks karmistada, selleni välja esimese joobnudpäi söödu eest, kuidas ta ütles, olid kaheks aastaks, load ära, aga teise pool eluks ajaks vangi kas just nii, et eluks ajaks, aga aga siin on kuskil see uba, sest suhtumine inimelusse on. No ütleme. Meil ma ei ütle ta täiesti paigast ära, on, aga, aga suurtel puhkudel tundub see märksa tühisena kõrvalisem, kui näiteks võlaõigusseaduses välja loetavad. Kohutavad ähvardusena mingisid mõnesaja krooniga puhul isegi. Jaa, jaa. Midagi midagi on noh, meie ühisteadvuses nihkes, kui me ikka aina arutame ja arutame ja ei leia meetmeid, kui ikka jätkub see, noh, loeme lehest. Kuuega 55 aastane tema nimel Uljan, Postimees oli see, kes ta nime välja selgitas ja omal riisikol ikka süütuse presumptsioon nende inimeste kohta, kes on ilmselgelt kellelegi noh, midagi vägagi jõledat korda saatnud maanteel. Tänuväärne. Need 22 aastased kolleegid ja, ja kolme 30 üheaastased Riinad, kes, kes jäävad vindise peaga, peaksid olema samasugused Baby ääbi tahvlil, nagu linnalehes on kuskil mingist võlgnike nimekiri. No vaadatakse roolijoodikute nimesid või avaldati vähemalt kuni viimase ajani on ikkagi väga minu meelest nende, nende hulk on, on kasvanud nende aastatega nende nende kuudega, et, et see nagu ei, ei mõjutas politsei küll väidab, et roolijoodikute vahele jäänud roolijoodikute arv ei ole sel suvel suurem kui olnud eelmistel suvedel, ehk siis me tegelikult ei tea. Roolijoodikute tegelikku arvu, me teame, vahelejäänute arv ei ole suurem, aga aga just nimelt, mis on need hoovad? Karistustest rääkides, noh, ega trahve ei alla. Ega trahvi ana nagu lõpmatuseni tõsta põhimõtteliselt annab, aga, aga. Selle trahvi kättesaamine muutub siis paljude puhul raskeks. Ongi jah, vangi panemine on muidugi üks argumente argumente, üks mõjutusvahend, vähemasti inimene, kes, kes teist korda purjuspäi sõites põhjustab siis avarii või kellelegi vähemalt kehavigastusega mitte hullemat, siis siis jah, seal argument, seal argument võiks olla argument. Samas jälle neid kordi tõenäoliselt kui istutakse rooli joomase peaga ja võrreldes nendega nende juhtumitega, kui tehakse joomase peaga avarii, on tunduvalt rohkem. Selles mõttes peab hakkama, nagu, nagu lähtume ikkagi sellest, et, et sinna ei istuta. Et see on juba karistanud. Naljakas, et ma mäletan, nõukogude ajal oli oli selline pool rahvalik ütlus, et kes on kõige hullemad liiklejad, et kõige hullemad liiklejaid on traktoristid kelle puhul kehtis selline naljakas müüt, et kõik traktoristid on kogu aeg purjus, eks ole, ja sõidavad kõrvalteelt peateele ja teine kategooria oli sõjaväeautojuht ehk siis peeti silmas tollast Nõukogude sõjaväeautorit. Noh, nüüd ei saa niimoodi nagu küll Katari kategooriatesse jagada, et, et ma ei teadnud, milles nagu asi, sest et tegelikult juhiloa saamine on muutunud aasta-aastalt keerulisemaks, ehk siis need need trikid ja nipid, mida tuleb eksamil teha, on sellised, et ma pean tunnistama, mina neid arvatavasti mina praegu sõidueksamit ära ei teeks, sest nõutakse tagurpidi slaalomit. Talvel. Ma ei ole kindel, et ma esimese ropsuga ära teeksin, ehkki mul on juhistaaži 15 aastat. Aga samas need inimesed, kes nagu loa saavad, need nagu ei oska sõita või või vähemalt noh, ma ei kujuta ette või kõik on nagu siuksed vormel üks mehed aga, aga, aga istumise all ei ole vormelirada, ei ole ka vormelirada, vaid on siiski täiesti tavaline maantee. See, kuidas meil nagu lubasid nüüd ametlikult ausal teel saab, see on omaette täiesti teema, sest et see on, see on ikka müstika. See vist ei ole kuskil maailmas nii keeruliseks aetud. Suve talvesõidud ja kõik muud asjad, tuleme nagu selle selle endise teema juurde tagasi. Kui nüüd politsei oma eriüksusest tahab teha või taastada uuesti liikluspolitseid siis tundub, et asjal on nagu nagu jumet jah. Ainult et siis tuleks seda asja ka niimoodi nimetada. Jätame need imelikud kopterijutud ja, ja maskides mehed ja mingisugused ülikiired, autod, mingi arvesime, eile saime teada, et need autod polegi ülikiirelt, mis politsei nüüd kavatseb endale osta. Millest osa läheb? Läheb siis sellel loodava eriüksuse teenistusse, olen sinuga nõus, Aarne, selles mõttes naljakas, et miks ei julge näiteks praegune politseijuht välja öelda, et nimetame teda eriüksuseks või mis üksuseks tahes, tegelikult just taastame liiklus, salapolitsei eksis, värvib politsei värvideta autos täiesti tavalises autos on videokaamera, on kiirusemõõtja, on kõik vajalikud testerid, alko, alkoholomeeter, eks ole narkotestid ja, ja need poisid Ongi põõsas ongi kuskil ennast ära peitnud ja keegi kahtlustada, et tegemist on politseiga, et tõepoolest nimetame seda näiteks salaliikluspolitseiks, kes hakkab teid teedel kontrollima, miks peaks seda mingisugust eriüksuseks nimeta. Samas on selge, et meil on Eestis, olgu ta nii väike riik, kuitahes meil on tuhandeid kilomeetrit teid, mida, mida ükski politsei ei suuda patrullida, pidevalt jälgida. Ja ilmselt tuleb siin teha väga suuri investeeringuid, et jõuda ja käia sama sammu nagu, nagu mujal Euroopas käiakse. Ma pean siin silmas salvestavaid kaameraid mille pilte kiiruse ületamise fakt on, on kohtus asitõendiks ja kõik autojuhid austavad seda, sest nad Nad teavad seda, et sellest saab hirmsa hirmsa litaka Kruuda korra üle 100, kui sa ületad kiirust, kuigi ükski politsei sind pole näinud ühtegi politseiautot, pole sina näinud. Aga sul on, sa tead, et põhimõtteliselt, et sul on kogu aeg nagu valvas Silvia Põhjamaades oli aastaid tagasi, kui nad läksid sellele süsteemile, et nii-öelda kaugvarjatud jälgimine ehk siis mõõdeti kiirust tegelikult radar või, või, või, või kaamera koos radariga oli, oli maantee servas kus politseiniku ei olnud, et kusagil Elmari juhtimiskeskuses nähti seda ja, ja ma mäletan, et Rootsis oli oli üleriigiline arutelu ja arutelu selle üle, et kas seda peaks autojuht teadma, et teda kaamera jälgib, pärast seda ju pandi nendesse piirkondadesse, kus kaameraga radariga filmis liiklejaid pandi sildid, radar, radar, et autojuht peaks teadma, et ta nüüd radareid tsoonis ehk siis tegelikult see ei ole nagu varjatud jälgimine. Aga no jahmatav. Ma arvan küll, et tehnilise ajase tehnilisi tehniliste võimaluste poolest noh, saaks ka sellist varjatud jälgimist, jälgimist nagu teha. Sest tundub, et politseil on tõesti praegu jõudu siiski ainult põhimaanteedel suurte trasside jälgimiseks, et need tegelikult nelt kõrvalteed, kus kus juhtub küll liiklusõnnetusi vähe. Aga kui, kui see mats käib, siis on ikka ikka ikka traagiline või kui viis-kuus inimest saavad hukka, sest mõni auto sõidab hommikul kell neli vastu puud, eks ole. Et noh, nende, nende jälgimiseks ei ole tõesti politseil võimalus ja vist ei saagi kunagi olema, sest noh, teid on tõepoolest rohkem, politseinike peabki olema kilomeetreid rohkem, kui tuletame meelde, et omal ajal siis oli siseministriks Robert Lepikson, kes siis liikluspolitsei nagu ära kaotas, mul suurt suurt lõbu tema põhjendusi lugeda lõppeval nädalal mäletasid, millises lehes miks ta seda omal ajal tegi, et liikluspolitsei büroo direktor oli, läks väga ülbeks, lubas joonlauaga mõõta kõiki asju ja ja, ja see oli, see oli nagu üks üks põhjusi. Naljakas, kui meil mõni või, ja siis, et liikluspolitseinikud võtsid pistist ja millegi muuga kui tegelenudki, et, et noh, kui meil mõni riigiametnik pistist võtab, saadame kõik kogu riigiameti laiali. Et see, see oli väga-väga imelik, aga noh, näiteks seal on muidugi persoon, kes, Ta on rallisõitja ja tema, tema nafta, seal esines rohkem rallisõitja nagu ministrina, kasutades ministri võimalust. Üks, üks episood on, ettepanek oli siiski mulle isiklikult üsna sümpaatne, see on see nii-öelda autode konfiskeerimise asi. Loomulikult seda ei sa hakata tegema homme, sellepärast et selleks puudub nagu seaduslik alus. Aga kui see alus luua, siis, siis miks ka mitte? Siin on ainult sinul ainult kohe üks on selles mõttes, et idee poleks halb, et kui sa purjuspäi sõidad, siis võetakse võimalus purjuspäi sõita, sest sul võetakse lihtsalt see riistapuu, millega sa sõidad käest ära. Muidugi tooks kaasa, isegi kui seadus seda lubaks hulgaliselt kohtuprotsessi, kus saaks vaidlustada üht ja teistpidi. Loodan, et see on, see on keeruline ka sellepärast et nii suur hulk autosid, mis Eesti teedel sõidab, ei kuulu mitte autojuhile, vaid liisi firma. Ehk siis liisingfirmad küsivad kohe, et kuidas siis kuidas midagi erikonfiskeeritud, kellelt. Ja kui inimene on maksnud nagu liisingut näiteks pool autoliisingut kinni maksnud siis küsib ka inimene, et noh, et vabandust, Manibak, raha tagasi. Või mida iganes see on, noh, aga see on keeruline pealse sisse panna ja see on minu meelest eriti valus, kui su liisinguauto pannakse platsi peale seisma. Samal ajal maksab liisingut uhkelt edasi. Meie arutavad, jah, viivad aina enam selle loogilise järelduseni, et tundub, et sõnajärg on nüüd seadusandja käes. Kahju ta niipea täies kogus kokku ei tule. Aga, aga midagi peab seal sügisestel istungitel esimeste asjade seas liiklusega seoses. Mida ma kõige rohkem kindlasti kardangi ongi see, et praegu on suvi ja palav aeg ja aasta ära valitsuses on uimane seadus ainult tuleb kokku, no siis on teadagi teema, mis, millega hakatakse tegelema, millega üldse poliitikud tegelevad, siis läheb euroreferendum ja, ja nii-öelda soodus hetk, aga siis tulevad talvekummid, ilmad lähevad halvaks, liiklejad muutuvad ettevaatlikumaks, mida on alati näha. Üritused lõppevad, üritused lõpevad ära hommikuni, kestvad peod lõpevad ära. Sest suur osa roolijoodikutest vähemalt nagu politsei väidab, ei ole ju on ju selles mõttes need naiivsed inimesed, et mitte need, kes, kes õhtu otsa joovad ja kell 12 öösel hakkad sõitma, suur osa vahelejääjatest on need, kes kella kolmeni panevad pidu. Siis kaks tundi magavad ja hommikul kell seitse mõtled, et oh, ma olen ju maganud, et pea huugab, aga see on äkki sellest, et ma olen vähe maganud. Tegelikult puhub oma promillid välja küll ja veel. Et lõpevad sellised asjad ära või neid, neid, neid hetki jääb lihtsalt vähemaks ja, ja, ja ongi nii ja siis tuli veel uus kevad ja kuni esimese Matsuni, vaat vaat seda ma tahtsin, kuni esimese suure maksu Järgmise suveni ja annaks jumal, et meie järgmine suvi jälle kedagi ei leinaksin. Oioi. Noh, ja üks tahk asjana muidugi meie alkoholipoliitika, mida täna ilmselt aga lähemalt ei hakkaks puudutama seoses Euroopa liitu astumisega või siis ütleme praeguse seisuga tõenäolise astumisega. Muidugi mõned asjad siin hakkavad muutuma. Siin Soome üks juhtiv politseinik, kes asja meil külas käis, vangutas ka pead, ütles, et Eestis on asjad ikka halvad ja, ja liikluspolitsei kaotamine oli suur viga ja ja soome pakkuge küll igasugust abi, aga et te peate ise nagu oma probleemidega põhimõtteliselt hakkama saan. Aga ma ei tunne kaasa praegu ka või? Ei arva, et, et soomlastel parimad päevad ees on. Oodake soomlased, kui Eesti läheb Euroopa liitu ja, ja siit hakkab voolama. Postimees avaldas need arvud väga, väga kena selle nädala ühes lehes. Kui kui, kui iga inimese kohta iga piiri ületava soomlase kohta ütleme siis nii ühekorraga võib võib kaasa võtta siis Eestist odavat, 110 liitrit õlut, 90 liitrit veini, 20 liitrit mingit peenemat napsi, Aperatiivi või, või mida iganes ja 10 liitrit kanget alkoholi siis üks inimene, ühe piiriületus, aga üks soomlane ühe korraga, Soome. Ehk siis ehk siis sellisel juhul, kui Eesti on Euroopa liidus näha Tallinna sadamas pilti, kus üks inimene veab laevakasti viina, kolme kasti veini. Ja peaaegu kümmet kasti õlut. Ja ta saab ja, ja labaga sõites, mille pilet on suvel kusagil sinna 300 ja 400 krooni vahele saab ta teha neli sellist diili. Kui ta väga pingutab, kui ta väga pingutada tähendab, sadamas. Ja kõik on absoluutselt seaduslik laiakäik, absoluutselt seaduslik jaht on? Jah, seda võib vaid ette kujutada, ehkki noh, see, see odav odav Eesti viin on ju, on ju alati alati Soome jõudnud sõltumata takistusest, aga oleks ka. Ja muidu ma tahan jõuda küll, aga ütleme, kui savika legaalselt sellistes kogustes viia, siis ma ikkagi tahaks näha ja ma olen, kuid Soome ajakirjandusest nagu aru saanud niimoodi, et Soome poliitikud ei taha oma ülikõrget aktsiisi teatavasti Soomes on üle 80 protsendi alkoholi hinnast, poehinnast moodustab aktsiis. Põhimõtteliselt ei taha seda alandada, sest see annaks nagu noh, esiteks oleks nagu mingisugune allaandmise märk. Et senine poliitika jookseb täiesti karile ja teiseks annab see muidugi vale signaali ühiskonnale, mis on õige, ainult et ainult et midagi peavad ka nemad siis ette võtma. No Soome pole ainus, eks ole, Soomes on ju tegelikult noh, Rootsi on ka oma süsteem pulaagetiga ju tegelikult selline riik mille üle ülejäänud Euroopa ju ju tegelikult sageli täiesti avalikult irvitab. Eurooplased küsida, et kuidas on võimalik, et ma ei saa osta laupäeval selles riigis õlut, et see on nagu sakslasele on, see, on see või ka naabermaale ta naabri siis Taanile on see täiesti arusaamatu, et kuidas, kuidas see niimoodi võimalik on? Soomes on ju, on ju käinud korduvaid debatt teemal, kuidas nende riikliku alkoholimonopoli veelgi karmistada, kuidas, kuidas alkopoodide arvu vähendada, kuidas, kuidas nende lahtioleku aega piirata? See on päris kindel, et, et selliste meetoditega saab nagu võidelda võidelda alkoholismi vastu. Seda enam, kui siis odavam viinapoes käia või Eestis ja tuua kohe korraga kastia kastia kast. Millega siis saab, et väga tahaks teada, mis on saanud näiteks meie oma maal sellest maikuisest algatusest Ave, ehk siis alkoholivaba Eesti, et kaugele on meie karskusliikumine jõudnud jälle jänesesaba. Jälle seesama hoobade küsimus, eks ole, veni hea ärimeeste ja praegu. Võib-olla plaanib hoopis alkoholiärisse minekut, sellepärast et toodangut peame suurendama ja kõvasti. Vennad, soomlased hakkavad kastide kaupa välja viia absoluutselt. Ja kuigi alkoholiturg on ilmselt üleküllastunud, siis uuest aastast äkki avanevad uued horisondid. Mine sa tea, vähemalt olemasolevad ettevõtted võivad kindlasti ennast praegu suhteliselt hästi tunda. Nonii see teine teema, mis meid mis meid lõppeval nädalal paelus, mis oli tegelikult nagus, lõppematu järjejutt. Maksuameti juhi töölt vabastamine, rahandusministri ootamatult käigud ja maksud on ju teema, mis meid kõiki puudutab, kuigi nüüd mind palgatöötajana minu, minu, minu, minu maksud võetakse maha nii, et paned, ei näegi, ma ei pea kuskilt nagu midagi enam deklareerima. Ja, aga iga riigi jaoks kahtlemata on see väga oluline teema, seda enam, et sellised noh, ütleme mitte Mitla mustad vaidlused siis hallid vaidlesid kindlasti ei jäta just meie riigist kõige paremat muljet. Välismaailm oleks teie, saate aru, mis, mis nagu tegelikult selle asja taga. Noh, kui ma, kui ma seda suveelu elades raadiost kuulsin ta väga ei üllatanud mind, aga muidugi muidugi ma kohe lõin endale vastu näppe, et kas tõesti asi on nüüd nii lihtne pidades silmas seda, et vastasel rahandusminister Tõnis Palts-il Eesti ühel rikkamale inimesel vähemalt nii ta väidab ennast olevat, on tõsised see, mis selle ametiga, kas, kas tõesti nii lihtsalt need asjad, et, et sai vihaseks ja, ja võttis maha. Arvatavasti on see muidugi märksa keerulisem, aga hämmastav. Aga võib olla ka mitte hämmastav, selle isiku puhul on see, et ka see tuli ju koalitsioonikaaslastele valitsuse liikmetele ikkagi üllatuseks, kuigi kuigi mõni pidi head nägu teha ja mõni mõni ei suutnud varjata oma jahmatust või üllatust. Aga, aga pigem pigem noh, detaili te teate ehk paremini igapäevase ajakirjandust nendesse süvenemata olen mina tähele pannud, et Eestis on üks. Aeg-ajalt kerkib üks inimgrupp, keda, keda võib isegi pidada üheks meeskonnaks, ma ei tea, kuidas nad omavahel läbi saavad, aga neis on midagi ühist nende aimamatus, noh natuke mõtlen kraadelikus isegi noh käitumises või tegutsemises. Ühte, me nimetasime endine kunagine siseminister, ka Tallinna linnapea olnud Lepikson, siis on Jüri Mõis ja siis on Palts ja veel veel mõned nad, nad on noh, inimesed, keda on julgustanud tegutsema, toimima. Nende vormid on edu oma saris, aga, aga, aga muus nagu selgub, ikkagi riigitöö ja kogu see kogu see asjandus tundub meil ka väga lihtne olevat, aga vist ei ole. Ma ei tea, kas prohmakas või, või noh, igatseda annab siluda, kaua detailid. Kõige kõige hämmastavam minu jaoks on see, et et nüüd selle nädala jooksul, kui kestab rahandusminister Paltsu ja ja ametist nagu kuidas me nimetame kõrvaldas ajutiselt ametist, noh, ütleme kõrvaldatud mitte nii väga ajutiselt arvatavasti kõrvaldatud maksuameti juhi Sõerdi vaidlus, siis siis mulle tundub, et tegelikku põhjust jäävad ainult paar inimest. Kes, kes päris veenvalt või mingil põhjusel ei ütle avalikult, mis on tegelikult põhjused? Eesti ajakirjandus on kollektiivselt tunnistanud, et nemad ei saa aru, mis toimub. Siim Kallas on tunnistanud, et tema ei saa, valitsuse liikmed on tunnistanud, et et Palts ei ole suutnud nagu veenvalt põhjendada. Ja siis, ja siis tulevad äkki esile sellised pool faktikesed, et et keegi arutleb tõsimeeli selle üle, et kast sellise Võimsa institutsiooni juhi juhile võis saatuslikuks saada lõunasöök näiteks savisema. Noh, ma ei tea. Noh, Jüri Mõis, kes omal ajal omal ajal stripiirib striptiisibaaris, et mitte öelda bordellis ja, ja ei juhtunud ka midagi, eks ole, et noh lõunasöök kellelegiga, kas saatus Savisaar on tunduvalt hullem, kui poleks bordell? Ei aidanud kindlasti mõned mõnede väitel siis küll jah, ja noh tegelikult ei, ei tea ju me keegi, mis, mis on selle asja taga, mis on selle põhjus tuletada, mõelda, et me võime aimata ja ministrid on kohtunud ka sellise ja ametlikult asju ajanud niisuguse väikse pätiga nagu Itaalia kodanik Sposato ja, ja ka ei ole midagi juhtunud, ei ole midagi juhtunud, täpselt niimoodi. Meelis Lao on, on paljude sõber. Jahtub Tallinnas aga Eesti poliitikaga nagu iga päev kokku puutudes ja oma töös sellega tegeledes ma arvasin, ma olin kindel, et, et Palts ei saa maksuametiga praegusel hetkel mitte midagi ette võtta. Nüüd selgub, et ma peaksin oma ametist tagasiastumise pärast, et ma ei tea Eesti poliitikast mitte midagi, tuleks ajutiselt tagant. Ma arvan ja paariks kuuks. Paltsu rahaasjad on selge, on selged ja et inimene, kelle haldusalas olevas ametis uuritakse tema enda võimalikku väärteomenetlust ehk siis maksudest kõrvalehoidmist noh, just nagu peaks hoidma vist madalat profiili, see oleks, see oleks noh, aus see oleks märk ühiskonnale väljapoole, et et ma ei ole pätte, et ma ei ole siga, et ma hakkan nüüd nüüd käsi väänama lihtsalt sellepärast, et minu enda asjad on nagu seal sees jätab igal juhul määritud kätega. No ei, ei saa ju, puhast mängu mängib isegi sel juhul, kui tõepoolest maksuameti juht tulnuks välja vahetada, kui maksuametis on asjad halvasti, mida me ju tegelikult päris täpselt ei tea, see võib nii olla. Isegi sel juhul ei saak, saanuks seda otsust tõepoolest teha, mitte mitte Tõnis Palts. Sest et seda seda oleks pidanud tegema kasvõi peaminister Juhan Parts, ükskõik kelle ettepanekul valitsuse kollektiivsel heakskiidul sõltumatu komisjon ja andes samal ajal avalikkusele väga sell raporti või väga selge ettekande, mis maksuametis toimub, mis on juhi vahetamise põhjus? Praegu praegu ükskõik, kas, kas sul on tegelikult õigus või ole tal tegelikult õigus, on see tema samm või tema käik igal juhul väga-väga kahtlusi tekitada. Ja väga halva ja väga halva maitsega. See lõhnab ja mitte öelda, haiseb väga-väga inetute kuigi noh, väidetakse, et see on nagu suure osa Eesti ettevõtjad ja, või vähemalt siis noh, ütleme res publikule lähedal seisvate ettevõtjate sugune kollektiivne tellimus juba enne valimisi, et maksuametiga peab midagi ette võtma, sest see on ju iseenesest õige, et maksuametnik ei pea tingimata olema Maksuterminaator ja kindlasti mitte jah, seal sees stimuleeri on küll, see on filosoofia küsimus, sest seal peab väga-väga paljudest asjaoludest. Kõigepealt ma arvan, riigi arengustaadiumist ja, ja mõnikord on ka Maksuterminaator lus mõnedel juhtudel nagu õigustatud, kuid üldise filosoofia seisukohalt ilmselt nii ei peaks olema. Küll aga peaks sulid ja maksudest kõrvalehoidjad kindlasti värisema selle asutuse ees, nii nagu ta tsiviliseeritud maailmas on, et maksuamet on kõige-kõige kardetuim, vaatajat kardetu meil kui, kui politsei jah, ainult et on kaks äärmust, eks ole, on tsiviliseeritud riikides, kus tuleb kus maksuametnik on selline. Kümnendates aastates range soengu ja kuldraamidega prillidega niuke proua, kes tuleb sisse niimoodi, et kõik firmajuhid hakkavad värisema ja teine äärmus, Venemaa, eks ole, kus, kus maksupolitsei on, on maskides eriüksus, kes lööb lihtsalt ukse ja võtab lihtsalt raha ära, eks ole. Et, et need on need kaks kaebust, mis on meie naabrid Nende hulgas ehk siis Rootsis ja, ja Venemaa. Ja kuidas need asjad nüüd meil on? Ega ma ei olegi päris hästi aru saanud, mulle tundub, et mingisugune korrastatus on nagu maksuametis või maksusüsteem siiski viimastel aastatel seal nagu toimunud ja ja üha enam ja enam tuleb välja neid juhtumeid, mis on nagu aastatetagused, ehk siis need maksudest kõrvalehoidjad on ise ära unustanud, et nad on maksudest kõrvale hoidnud. Maksuamet on nüüd selle üles leidnud, nii et tegelikult ja ma usun, et seda poliitikat jätkates oleks või satuks löögi alla veel nii mõnigi tuntud Eesti ärimees mitte oma praeguse või eelmise või üle-eelmise aasta tegevuse eest, vaid just nimelt näiteks viies, 94. 95. aasta suur segadust, arhi mängud, börsimängude aeg. Mõttekäik muidugi toetab väidet, et see võis olla kollektiivne tellimus nende inimeste, nende ärimeeste poolt, kes on siin 10 aastat toimetanud. Väga hea ja ilus ja õpetlik on selle asja puhul jälgida praegu, kuidas nagu koalitsioon siis ma pean silmas meie valitsevat kolmikliitu. Kuidas seal nagu nendesse asjadesse suhtutakse Öelda, et koalitsioon käriseb igast otsast, on on ju põhimõtteliselt jälle õige, aga ainult, et tundub, et seekord hoiavad kõik ülejäänud pooled ka Reformierakond ja Rahvaliit väga niuksed, madalat profiili, ei, ei minda nagu noh, Sõerdi pärast või või, või siis noh, on nimetatud siin ka hansatee grupi Tallink ja, ja nii edasi. Selle selle grupi pärast lahingusse mis on jälle jälle üks märk nagu meie sellisest olukorrast, kus me, kus me hetkel oleme. Mul hakkab üha rohkem tunduma. Vaadates seda, seda praegust koalitsiooni. Et Reformierakond ja Rahvaliit on, on sõlminud salajase protokolli, et, et laseme Res Publical toimetada teatad aja, kuni mõõt täis saab, me ise hoiame kõrvale ja teadlikult eriti ei hakkagi vastu, et noh, küll me selle uue valitsuse ilma Res Publicat kunagi ära moodustama ja keegi ei saa meile ette heita, et me oleme nendega. Meil pole proov, et meil pole proovinud jah, ja tundub küll ja ja keegi ei saa süüdistada ka selle pärast, et me oleme nende nende tegudega kaasa läinud. See võib olla täielik fiktsioon, aga, aga rohkem ja rohkem hakkame sellele mõtlema. Sest et miks peaks sellisel juhul kui rahandusminister, kes on uurimisalune või kahtlusalune või uuritav vallandama maksuameti või kõrvaldama maksuameti peadirektor Mikk peaks sel juhul koalitsioonipartnerid ses mõttes vait olema? Noh, eks see, eks see, see ei ole häbiasi, et kolme erineva parteiliidus sees tekib, tekib vaidlus bioonilistes vaidlustes tekibki tõde, eks ole. Milles küsimus, et jah naljakas on see asi, kuidas eksfailides on, tõde on kusagil kusagil mujal kusagil mujal? Jah, aga, aga nii-öelda kolmikliidu koospüsimise ja nii-öelda selle koosseisukohalt on ikka väga-väga kõnekas fakt, mis ka ajakirjandusse jõudnud, et vaene Sõerd siis ma ei tea, kuidas seda peab nimetama. Eks maksuameti juht, teatatud volitustega juht palus peaministrilt audientsi ja ütles, et Atonen, Reiljan tulevad ka kaasa, mille peale peaminister ei tule. Et üks on ikkagi nagu erakonna liider ja teine on erakonna juhi asetäitja mõlemad kõrged koalitsioonipartnerid ja, ja lihtsalt peaminister ütleb, et ei tule. Et midagi on, midagi on selles koalitsioonis praegu ikkagi nagu väga, väga mäda ja, ja paraku paistab selgelt välja. Ja ja noh, kui tagasi tulla ikka selle juhtpartei juurde siis, siis eks ta ikka kurb har paariunud lasin ka muidugi korduvalt harjunud, et noh, need, kes tulid särasilmi, tukad silmil lubasid olla ausamad ja siiramad ja on juba ikka, see pole ju esimene komistus oli, oli, oli noh, liitusest tagasi rääkida. Siis ikkagi justiitsminister ka ju liiklushuligaan. No vot, aga me ju teame, et noh mitte mitte ükski inimene ei saa tegelikult ju öelda, et ma olen kõige ausam, ma ei, ma ei eksi kunagi. Ja sellepärast oleme kõige parem. Noh, nii ei saa ju öelda mitte keegi. Aga nemad ütlesid, see oligi kõige hullem, aga nemad ei pääse. Me oleme kõige ausamad. Me oleme kõige paremad ja sellepärast me oleme olemas noh, ei saa nii-öelda, aga jah, nii see läks. Nii, see läheb edasi veel mõnda aega vähemasti. Aga võib-olla läheb veel kõik hästi, sõbrad. Ja mis asi on hästi selle juhtumi puhul? Hästi ainult seal siis kui, kui tõepoolest, et maksuametil kellel on asi antud lahendada siis rahandusministri rahaasjad ja peavad tulema välja mingisuguse järeldusega, mis on kirjalikult vormistatud ja, ja kui seal on kirjas, et rahandusminister Tõnis Palts ei ole rikkunud vaata, see kõik on toimunud õige õigesti. Tol hetkel või siis praegu toimivaid seadusi arvestades ja maksuametil rahandusministrile etteheiteid ei ole, tead, ma arvan, et see, see lugu maandub sinna tüüpiliste nii-öelda eesti lugude jah ka ehk siis see on, see on selline spasaatosse stsenaarium. Et, et läheb veel aastakene kaks, tulebki uus lugu ja see, see vana lugu võetakse üles ja, ja ja nii osapooled kui ajakirjandus, kui, kes veel, kui kogu avalikkust, kus on sunnitud tunnistama, et jah näed aastal 2003, südasuvel tehti järjekordne suur lollus, aga on aasta 2006 südasuvi ja mis meil sellest, mis aastal 2003 suvel tehti. Tüüpiline üks seeria sellest Eesti lugude sarjast, mida me iga päev enda ümber näeme. Ja on veel üks veel üks huvitav uudis lõppevast nädalast see kui jällegi ma pean tunnistama, et, et ma ei vääri oma oma ametit, ma arvasin, et nii ei saa olla, aga Eestisse saab nii olla kui saabusid uudised sellest, et Tallinna vanalinnas asuv neitsitorn tahetakse lihtsalt maha müüa. See oli ka niisugune Laksakas vastu vastu kõrvu, et, et noh, et ei saa olla, nad kuu tuuakse maa peale või või Eesti saadab homme esimese kosmonaudi marsile vä või midagi midagi taoliselt, et, et noh, et Unesco kultuuripärandi nimekirjas olev Tallinna vanalinn ja selle üks õisi, neitsitorn ja veel mõned mõned objektid Patkuli platvormi ja nii edasi, mis, mis on nüüd välja tulnud. Lihtsalt tahetakse ära müüa. Ei ole, Aarne ei ole mitte midagi uut. Aastakest poolteist tagasi. Mitmed praegu riigikogus olevat kõigile tuntud poliitikud käisid välja kollektiivse idee, et miks ometi on Tallinna vanalinna muuseumidel kasutada nii hea kinnisvara. Ometigi võiksid võiks ju muuseumid ühendada ja viia nad kuhugi Lasnamäe servale linnast mitte väga kaugele, umbes sinna, kus kerkib uus kunstimuuseum, ehitada sinna üks moodne angaar, kus saaks kõiki neid kogusid eksponeerida, mis neil praegu ei mahu. Püsige püsiekspositsiooni ära sellepärast, et noh, ruumid on väikesed, et miks ometi peavad nad olema laial pikal ja nii edasi tänaval kallistas, kinnistada, need võiks ju maha, see oleks puhas raha. Mõte pole uus ega seda mõtet. On ju pikka aega väikegrupi inimene inimesi mõlgutanud, et kuidas saaks Unesco kultuuripärandiga raha teha. Kõiki jõledus saladusi kuulates ja juba enam jahmatada jaksates tuleb mulle ikka meelde. Noh, sedavõrd vana vana tegija ma siiski mõnes mõttes olen. Kuidas, kuidas 90.-te algul esimene siis uue ajastu, Tallinna linnapea küllalt keeruline inimene ja kireva elulooga Hardo Aasmäe tuli mulle tänaval temades jala jala tööl ja tänaval vastu ja hakkas intensiivselt rääkima asjast, mida ma tookord ei taibanud, ma ei osanud seda ohtu ette näha, ütles vanal, aga ei tohi mitte üht maja erastada, siis hakkate nägema, mis, mis jubedus saab sündima ja, ja, ja tal oli õigus, kuigi ta ise alustas vales servast vanaline otsas küll see ei olnud väga ajalooline hoone, aga aga see, kus varjate Tallina likvideerimine oli siiski juba juba tema, tema politsei sõitis esimese tempe linnavalitsuses, aga see tuleb mulle alati meelde ja, ja, ja noh, see peaks kehtima küll selle selle imelik imelise pärliga. Töötamis toimuks Prantsusmaa ajakirjanduses, kui Osmo leiduks poliitik või, või ütleme Pariisi linnavalitsuse mõni mõni juhtfiguur, ütleks, et aeg on nii kaugele, et Eiffeli torn tuleb panna müüki. On veel parem, aga vahepeal liiga liiga, võib-olla võib olla suur ja, ja raskelt hoomatav troofi kaar või või, või, või, või jah, noh Eiffeli torn või, või mida iganes. Bastiid. Kastasin vaata nendes uudistes vilksatanud, et mingid mingis omanik on talle ka Ameerikas juba tekkinud. Vahiks jumala, eks sellistele asjadele tekib ikka omanike ja, ja huvitatud inimesi või siis on pääselgi jumalalt. Jah, no olgu nende kiviobjektidega, kuidas on. Nad, ei, päris kiviobjektid ei ole, kiviobjektid on Lasnamäel meid, meie, meie, meie suurim rikkus on ikkagi nagu meie meie inimesed, film, ma arvan, vaieldamatult. Ja mõned neist teenivad praegu kuskil kaugele palavas Iraagis nimelt anonüümselt mind tõsiselt hämmastas meie peaministri avaldus sel nädalal, et ta möönis, et minu meelest see on niisugune rahuvalvamise emissioon, kus Eesti sõdurid võivad ka surma saada, aga tal oli õigus. Talongi võivad küll kindlasti õigus ja kui saadetakse inimene relvaga kuhugi välja, kus on palav ja kus sind ei oodata, siis alati võib surma saada absoluutselt ja võib juhtuda igasuguseid asju. Ainult et kas peaminister seda nagu praeguses situatsioonis täpselt niimoodi peab väljendama, see on nagu nagu teine küsimus. Ta ju ei ole minu teada enam seotud riigikontrolliga, et ta peab otse põrutama. See amet nõuab nagu rohkem diplomaatiat, nendel poistel seal on, on olemas sugulased, naised-lapsed. Noh, ma kujutan ette, mis nad seda kuuldes lülitun Minul tekkis tegelikult peaministri seda emotsionaalset sõnumit kuuldes küsimus, millele ma olen küll vastust otsinud, aga millele ma ei ole vastust saanud, ehk siis. Kas meie üksust on võimalik ka tagasi? Ehk siis, kui juhtub, kui juhtub seal midagi sellist, mida me loodame, et ei juhtu. Ma ei hakka täpsemaid näiteid tooma. Kui, kui osa üksusest ei ole enam võitlusvõime, kas siis seesama Juhan Parts või keegi teine Eestis saab öelda, et me kutsume oma üksuse tagasi. Või või peab Eesti sellises olukorras teatama, et jah me saadame sinna nüüd viis meest asemel. Ma kardan, et Eesti ei saa seda üksust tagasi kutsuda isegi kui ta tahaks, minge, ei ole mulle suutnud vastata, kas on. Tunne ju kuigivõrd seda mehhanismi, kuidas nad ikka sinna sattusingi. See käis niimoodi mäletada. Mõni aeg tagasi lasime hämmeldust siinsamas selles saates kuidas käituda. Noh, kui poola saatis, kui leedu saatis, noh, kuidas siis meie ei saa, eks meiega saada, eks ole. Seda seda otsust tehes ei teadnud ju keegi, et kas Eesti rahuvalvajad hakkavad turvabagdadi ühte turgu või mitte, sellepärast et turg iseenesest noh, vähemalt vähemalt meie avanega teame, et turg on üks, selliseid kohti ei saa üldse üks üks üks sõjajärgse segaduse sõjajärgses segaduses olevates riikides üks kõige ohtlikumaid kohti. Turg on isegi rahuaegsete ohtlikud alati ja ikka näiteks lained. Ei, aga ma arvan, et Eesti otsus, Eesti välispoliitiline otsus ei oleks sellest kindlasti muutunud, see seal langetatud ju hoopis teisi põhimõtteid silmas pidades. Kui siin avalikkuse jaoks võib-olla oli kergelt shokeeriv teada saada, et poisid lähevad Bagdadis patrullima ja mitte sinna kuhugi põhja poole, kus on rahulikum. Või hoopis naaberriikidesse seal lennukisaadetisi maha laadima, nagu üks meie osav üksusest teeb minu teada Kuveidis siis ega sellest see otsus ei oleks ikkagi muutunud, see on, see on poliitiline otsus ja ja avalikkuse jaoks on kahtlemata väga palju küsimusi nagu vastuseta. Aga ükskõik suured oleksid meie kaotused seal või nagu sa ütlesid, nimetasid numbrit ja ütlesid hüpoteetilist numbrites, fiktsioon, võrdleme neid kahte asja, kui, kui me saatsime oma demineerijad koos oma vahvate koertega afganistani sissemissiooni. Meil oli algusest peale avalik. Me teadsime. Me teadsime eesti timineerijate kohta, kes sinna lähevad, kõike me teadsime eelarve. Me teadsime koerte nimesi. Me teadsime, kuidas, kuidas liitlasteiste liitlasriikide eridemineerijad armastasid eesti koeri, kuidas Eesti üks eesti koer võitis isegi mingisuguse Konku. Konkurss seal kõik oli avalik, hämamist ei olnud. Me saime, vähemalt mina sain aru, et noh, Eesti peaks osalema sellises sellises missioonis, mis on tegelikult ükskõik, millises riigis toimub. On see Afganistan või Kambodža või kus iganes. Kui, kui, kui tegemist on eridemineerijate, siis on igal juhul teenib humaanset eesmärk, ehk siis lõhkekehade hävitamine. Nüüd teame mitte absoluutselt mitte midagi. See on jah, kummaline, et meie naabrid on nagu oma pataljoni pildid üles riputanud ja nad teavad, kes seda juhib ja teavad, kes sinna kuuluvad ja et kas ma ei olegi lõpuni aru saanud, et kas nüüd nagu ameeriklaste nõudmine, kuna nad on reaalselt ohukoldes. Või, või on see Eesti enda tarkusest sündinud otsust? Mulle jälle tundub, et see on jälle järjekordne seeria aastaid kestvast sarjast Eesti Eesti lood. Et kas, kas tõepoolest Eesti riigi ja Eesti armee sellised avalikkuse suhtlemisega nõuandjad arvavad, et kui mõne Eestis sõduriga peaks peaks midagi juhtuma, et siis, kui ajakirjandus ja avalikkus ei tea nende nimesid, et siis me saame äkki niimoodi vaikselt tagasi tuua ja maha matta, et keegi ei teagi? Kas kas, kas võib, kas võib inimese mõtte liikuda seda suunda katsioon, aga jällegi, mulle tundub, et üha rohkem hakkan mõtlema, et äkki äkki ongi nii. No tahaks loota, et ei ole, aga igal juhul ei ole saanud jah, nihukest ammendavat selgitust, kuigi peastaap On ju püüdnud mingisuguseid pressiteateid väljastada ja ja meil on isegi olemas, ma ei tea, kas täna hommikul see nii on, aga meil on olemas ka telefoniühendus ju Iraagiga need vastavad lepingud on sõlmitud ja räägitakse, et vahepeal see ühendus on katkenud, aga aga, aga kummaline see igal juhul see salastatus on ja et kõik, isegi intervjuud peavad toimuma läbi peastaabi vastavate inimeste ainult emaili teel. Noh, ei, ei, ei oska siin rohkem kaasa rääkida. Ei ole ise tegelenud selle asjaga nüüd viimastel nädalatel aktiivselt. Nii tänaseks on meie teemad ammendunud. Täna olid siin vikerraadio stuudios kirjanik Teet Kallas. Ainar Ruussaar, Aarne Rannamäe, Eesti televisioonist järgmine laupäev, rahva teenrid läbi suve. Uus kolmik Mart Ummelas juhtimisel. Aitäh kuulamast ja kena suve jätku kõigile.