Täna räägime kõigi mõtete mõtlejast inimesest enesest. Protes on öelnud, et rohkem kui kõik need kivid kännud ja taevatähed peaksid inimest huvitama tema enda loomus. Siit ka tema juhtlause tunne iseennast tunda iseennast tähendab tunda aga kõiki asju, millega inimene kokku puutub kõiki protsesse, milles ta osaleb kõiki asjaolusid, kuhu ta satub ja mida esile kutsub. Sest inimese olemus on ju nende ühiskondlike suhete kogusumma, milles inimene osaleb, nagu õpetas maks mõistesse. Inimene on mõtleja, olen alati pannud sügavalt eetilise sisu. Alati on teda püütud käsitleda vastandina neile üksikrollidele, mida indiviidi elust tuleb täita. Seesama Belinski on öelnud, et hea on olla õpetlane, poeet, sõjamees, seadusandja, kuid halb on seejuures mitte olla inimene. Tsiteerigem siin Götet. Kui inimene iseendaks jääb, siis jääb talle palju. Vastandina iseendaks jäämisel on läbi aegade pelganud hukkamõistu tuulelipp, plus ja hetkekasu tagaajamine. See, mis igav päevases elus meile nii sageli muserdavalt peale tungib. Tsiteerigem siin veel kord Götet. Leidub inimesi, kes üldse ei eksi, kui nad midagi mõistlikku ette ei võta. Ning tema nagu kordavat lihtenbergi on inimesi, kes ei julge midagi väita. Nad ei usalda ütelda, et väljas puhub vilu tuul. Kui väga nad seda omal nahal kai tunnetaks, enne kui nad seda teiste suust pole kuulnud. Inimesele on omane püüd muuta end oma tegudes surematuks. Selliseks saab ta aga vaid ühtse inimkonna liikmena. Inimvaimu ja mõtte edasikandjana. Eriti kujukalt on sama mõtte jäänud kõlamaga säält eksepteri sõnade kaudu olla inimene son, täpsemalt öeldes olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis Eney sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, milles seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad ehitada maailma. Siit kasvab välja ka inimese missioon aja suhtes ja vastutus tuleviku ees. Mida hästi on väljendanud inglise 18. sajandi mõtleja Toomas Kaarlil. Inimene ei tohi kunagi kurta halva aja üle. Sellest ei tule midagi head. Aeg on halb, mis siis inimene selleks ongi, et teda parandada? Karl Marx, omamata valanud täpsesse filosoofilise vormi asjaolud loovad samal määral inimesi, kui inimesed loovad asjaolusid. Olude muutumise ja inimese enesemuutumise kokkusattumist saab käsitada ja ratsionaalselt mõista ainult revolutsioonilise praktikana.