Mis on meie jaoks kõige tähtsam täht? Päike muidugi. Aga miks? Kui me sõltume temast täielikult, aga võib-olla on universumi lõpmatustes teine päike ja täiesti võimalik, isegi tõenäoline. Aga meie jaoks jääb muidugi ikka see, mis siin lähemal olnud, sest temaga koos. Me oleme tekkinud ühest sellest samast ainest, kuigi väliselt justkui võiks esialgu arvata, sest päike koosneb ju gaasist vesinikust, heelium vist maalaga tahke ja hoopis raskematest aatomituumadest koos. Aga mis see päike siis on, kui ta meie jaoks on kõige tähtsam? Astronoom teeb Kalv. Vahest öeldakse tähtede kohta nii, et nad on isereguleeruv termotuumareaktorid ja niisugune on siis ka päike oma olemuselt. Sisemuses on tal 15 miljonit paadi ja see on siis piisav selleks, et et seal termotuumareaktsioonid käiksid. Muide, see on väga madal temperatuur ja päris ausal teel, päike justkui ei tohikski neid termotuumareaktsioone teha, sest maa peal saame ka näiteks 15 miljonit kraadi mingis seadmes ja püüame seal Kazis prootoneid põrkuma panna ühineksite auteeriumi tuumadeks. Siis mitte ühtegi dioteeriumiduva meil ei tekiks, aga päikeses päästab see need prootonid seal pööraselt palju. Ja siis ikka leidub seal ka niisuguseid, mille kiirus on piisav selleks, et nad ühineksid neuteeriumi tuumaks. Kas on karta, et meie päike kunagi kustub ära? Jaa ikka. Aga millal see juhtub? Kütust saab ju ometi ükskord otsa, sest neli miljonit tonni sekundis? Lõpuks lõpuks ikka naljaasi põleb akt kaugemal rehkendama. Päikese massiga tähtedele üldiselt on antud elada umbes 10 miljardit taastat. Päike on pool sellest olnud, nii et kuskil viie miljardi aasta pärast vastav vesinik otsas. Siis hakkab päikese tuum kokkutõmbamisest kiirgust seest enam ei tulemustele tasakaalus hoiaks. Ja tõmbub kokku, päike juhtkohaga hakkab nõrgemaks jääma, heledus väheneb. See kestab väga lühikest aega, sest kui tuum kokku surutakse uuesti, siis ta läheb veel kuumemaks jagu seal umbes 100 miljonit kraadi on siis hakkab heelium seal põlema ja see toimub nagu hüppeliselt, nii et siis päikesevälised kihid paisuvad, tast saab punane hiidtäht, võib olla kuni isegi 100 korda suurem läbimõõdult kui praegu. Nii et meie päikese atmosfääri sisse. Aga mis siis saab maakerast meil puhtaks, atmosfäär, ookeanid auruvat tühjaks ja midagi niisugust. Siis edasi käib kõik kiiresti, sest see hiiu staadiumi kesta päikesel kaua vähem vist kui miljard 100 aastat. Nii et siis ta põletab selle heelium ruttu ära, tekib seal süsinik, hapnik, teatas tekib ka magneesiumi ja väävlit Tom niisugust kraami. Ja kui niisugune kera valmis on jäänud, siis atmosfääri sealt ümbert hajub küll ära, siis ta jääb järgnema tähtede avaldaks, kääbuseks nimetatakse, tihedus on tal muidugi siis suur, seal ikka mõned tonnid mahuvad ühe kuupsentimeetrisse ära. Ja kui päike sinnamaani on jõudnud, siis ta on umbes kuus. Mul on niisugune pisikene tihe ja tuline kera, mis hakkab siis lihtsalt jahtuma ja muud temast siis ei ole enam ette näha, et temast saaks planeedid muide, aga tiirlevad siis ikka edasi tema ümber, sest et mehaaniliselt on see väike süsteem väga stabiilne. Ja niisuguseid tähti on ju teada, mis on ennem olnud kas päikesetaolised või ütleme, normaalsed. Ja siis on läbi põlenud ja on ka niisuguseid tähti, mis on teistmoodi, läbi põlenud, suure massiga tähed, need põlevad väga kiiresti läbi, sest nad väga pillavalt käivad oma energiavarudega ümber päikesest küll 10 või 100 korda suurem mass, aga põleb läbi seal ainult juba isegi vähem kui miljardi aasta jooksul. Ja niisugused tähed ei lõpetanud rahulikult nagu päike, vaid nad plahvatavad. Osa nendest lendab niimoodi laiali, et mitte midagi ja tähest järgi ja seal mõne sekundi murdosa jooksul võivad tekkida siis muide kõik Mendelejevi tabeli keemiliste elementide pik, kahtlemi, tuumad, kõige raskemate nimelt. Ja see on ainus koht looduses, kus niisugused asjad võivad tekkida need rasked aatomituumad. Ja kui galaktika tekkis, siis esialgu tekkis mõlemaid tähti rohkem kui väikeseid, sest et tähe tekkimiseks peab aine saama teatava iseseisvuse ja siis saab täht moodustada. Ja need suured tähed siis peaaegu vist erandite, kõik plahvatasid supernoovade. Ja meie, kus on see täiesti otsustava tähtsusega, et niisugune asi toimus, tänu sellele me üldse olemas oleme. Sest kui tekkis päike, tekkisid siia ümber planeedid, siis ei tekkinud, tähendab puhtast vesinikust ja heeliumis, nagu see esialgne lähteaine on, mis maailma tekkimisel tekkis tähendab vesinik, heelium, vaid see aine oli juba astutud nende supernoovade plahvatustest. Ja kui maakera näiteks tekkis mass, esialgu oli 100 korda suurem kui praegu see raskem osa, see koondus kõik sinna keskele, nagu ikka, raskem vajub põhja. Nii et siis maakeral tekkis niisugune tihe tuum sellest ainest, mis ta praegugi ümber jäi, suur vesiniku heeliumi pill, kui päike valmis sai, kui ta hakkas kiirgamist, ta puhus ümbert kõik ära. Järgi jäi ainult see tihe tuum supernoovadest välja paisatud aine. Nii et tänu sellele me siis olen olemas ka meie supernoova seestunud.