Ja nüüd kuulete puhkehetkel musitseerimas Toomas Velmet sõpradega. Kuulake, sest Toomas seletab pärast, mis selles loos erilist on. Esiteks oleme me tänu võlgu Tallinna riikliku konservatooriumi raamatukogutöötajate eksitusele. Selle loo autor on vanameister Bergoleezi kelle kohta me tundsime väga suurt huvi seoses ansamblid riiusanaadiga ja leidsimegi Bergol esinimekaarti tagant. Ühe kena sihukese jätsime teise kahe silma vahele, et sellele on lisandunud üks teine nimi Fritz Chrysler, kes oli tuntud viiuli kõikidele muusikameestele tuttav moment. Kui tekib üldine kriis, väsimus, kus järgneb üksteise järele helirežissööri käsklused. Stopp, stopp, ei lähest must jää. Lugu tekkis suitsutunni ajal. Ja pärast sõda pudenes palju paremini. Sest et me avastasime, et see lugu ei ole üldse see lugu. Ja eks me siis lisasime ka omalt poolt seda, mida me heaks arvasime. Kreikelerile veel ja nii kujuneski sellest välja Bergol esijaoks väga võõras muusika Kreesleri jaoks võõras, aga meile sai seal väga koduseks, võib-olla ei tohiks seda nimetada paroodiaks, see oleks natukene liiga pretensioonikas, kuna paroodia nõuab natuke rohkem professionaalsust paradiseerimiseks. Aga see on lihtsalt lõbus vahepala muusikute enda jaoks, nende enda üleskütmiseks. Ja inimesed, kes seda kuulnud on ennast väga hästi saanud tühjaks naerda.