Teenete eest Eesti nõukogude kirjanduse arendamisel ja seoses 60. sünnipäevaga autasustati täna kirjanik Eduard männikut Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga. Lugupeetud kirjanik Eduard Männik, tahaksime teile anda edasi raadiokuulajate ja lugejate kõige paremad soovid teie sünnipäeva puhul, juubeli puhul. Mothannaksing ka nii elu 60. verstapost teel. Tahaks küsida, milline oli teie esimene teos, mis nägi trükimusta? Pess, nii. Võis olla 1917 18 ametlikult on kaks kuni neli ja selleks ametlikuks teoseks oli oli Paul kuus Pärkki poolt üles leitud last, ju. Ta ilmus laste rõõmus ja tal on varjul Hinny, aga ma seda nime ei mäleta. Mis teie sulest ilmunud raamatutest on teile endale kõige südamelähedasem? Võib olla, kui, siis mõned sõjalaevatee, mida ma läbi elasin, see mõjub juba inimese pääl isenesest. Mis on teid tõmmanud just sõja teema viljelemisele ja käsitlemisele? Sellepärast, et meil ei olnud kahjuks Ani oma kolleegide kohta, vihkan kivi. Meil ei ole kahjuks ühtegi ajakirjanikku. Kas teil on praegu ka mõni töö käsil või vähemalt plaaniski? Ma olen olnud ligi kaks aastat haiglas ja mis seal käsi võib kool. Aga mõtteid? Ma ei teinud ja siin need keerlevad meiega inimese päält. Aga et need teostada, neid paberile panna, nii-ütelda, realiseerida. See on juba palju raskem. On koostatud raamat kodanlikuaegsed novellid. Pärast sõjaaeg, et novellid ja selle raamatu pealkiri on härral päev, mida te tahaksite ütelda täna edasi olla lugejatele, kes veidi praegu kuulavad maantee, tahan öelda neile edasi tervituse. Ja tahan kaneeli öelda edasi seda et ruumi jõutud ei ole. Ei, tean mis väärt. Aga lugegu aitäh, soovime teile hästi palju jõudu ja mis kõige tähtsam, hästi palju tervist edaspidisteks aastateks. Jääme ootama uut raamatut, mille kaanel on autorina märgitud Eduard Männik.