On taas hea meel tervitada kõiki meie kuulajad täna siin vikerraadios rahvast teenimas. Maive Postimees, Margus Mets, Pärnu Postimehes, Aarne Rannamäe. Endiselt Eesti televisiooni palgal. Ma ei saa enam öelda, et meil hapukurgihooaeg oleks, täna on meil jutt kindlasti veeremas ette antud teemal siis selles mõttes, et ei ole veel keegi seda nagu vägisi ette andnud, ei ole meile keegi selle eest maksnud, et me mingil teemal räägiksime. Kas kunagi varem on siis? Ei, aga mullist rõhk oli vales kohas, kus on niimoodi aru said. Aga on üks teema, mis meie ühiskonda nagu praegu üleval hoiab. Pisut isegi arusaamatu, miks see nii on. Aga, aga ütleme aitäh siis meie suurimale erakonnale keskerakonnale selle eest, et aga üheksanda augusti järel hoolitses selle eest, et ajakirjanikel oleks tööd ja leiba. Ma arvan, et keegi meist ei, ei arvanud siis et algab selle suure erakonna agoonia, see, mis, mida nagu ennustati ja oodati ja mõned võib-olla lootsid. Aga, aga ta kuidagi järsult pärast seda kongressi hakkab kongressi eelmine laupäev. Ja, ja siis me räägime natuke täna ka neid asju üle, sellepärast et meie eelmine saade nagu langes täpselt sellesse aega, kus kongress alles kuskil vaprad keskerakondlased, olles marsiks, valmistusid Tartus. Mina igal juhul, nii et, et, et sellest saab mingisugune sündmus ka pärast üheksandat augustit. Teil. Sa arvasid, et tuleb südametunnistuse resolutsioon ja kõik saab ilusti, läheb, veereb vana rada pidi. Olukord on kontrolli all. Maga arvasin ausalt öeldes, kui ma seda laupäeva õhtul mingisuguste uudisteprogrammis seda tulemust kuulsin, ma olin maal, siis ma olin natuke üllatunud küll isegi noh, Keskerakonnast saab väga paljusid asju oodata, öelda, et oleksin šokis olnud, mitte aga üllatunud ja sellest tulemusest ma olin üllatunud sellest, et Edgar Savisaare poolt pakutud resolutsioon jäi kolmandaks, et see ei kogunud nii, et suurjuhte ei saanud ikkagi oma tahet tervikuna. Ma isegi ei, ei olnud nii üllatunud, et see ei tuli välja. Sellest ma ei olnud aga just nimelt selle liidripositsioonist ja tema selle hääletamise tulemusest, mis sellest ikkagi välja. Järelevalve nagu selles mõttes seisukohal, et tulemus oli ka suurele juhile ootamatu ja ebameeldiv, mitte kasulik, et mitte öelda lausa kahjulik. Ma usun, et ta oskab seda pöörata enda kasuks, sest tahan, ma arvan siiski, et aga, aga ma arvan küll, jah, olles ajalehe kesknädal veendunud lugeja, ma, ma siiski olen täitsa täitsa kindel, et et selleks oli kõik tehtud partei juhi nõusolekul ja palaval heakskiidul, et see tulemus oleks just niisugune. No võib ju arvata tõepoolest. Raja need, kes mürisesid viimasel momendil ülemääraselt ja kes oma joont ajasid, võiks öelda, et tõepoolest oli neid vajadust ikkagi välja heita, aga ma siiski ma siiski millegipärast seda väga etteantud resolutsiooni ei või väga Edatud varianti ei usu, seda stsenaarium, et sa ütled, et see kõik oli läbi mõeldud, ma seda ju. Ise ei viibinud seal Tartus, mina vähemalt ei viida teie. Ma ei läinud selleks spetsiaalselt Tartusse Vanemuise kontserdisaali, seda seda vihkamisest tiinet õhku nautima, nagu pärast olen lugenud, kolleegide ja kirjutistest ja, ja elektroonilisest pressist näinud, kuulnud aga. Meiega ei, ma ütlen, et ma kohtusin Rootsi ajakirjanik, aga kas, kas enne Postimehe toimetusest läbi ja nagu natuke kuulas maad ja arutas meiega asja, ta tuli läbi ka pärast sõda. Pärast seda, kui Andres ma ei tea, kas siis teisipäeval või, või, ja tema selliseid muljeid oli, oli väga huvitav kuulda, eks ole, tervikuna tema just niimoodi niimoodi saigi aru, et need mõned asjad olid seal üllatusid, saab seda vestlust ka tõepoolest erapooletuna väga paljude inimestega, ma mõtlen vilja savisaarega Edgar savisaarega, tõsi ei ole tal mitmekordselt õnnestunud kohtuda. Peeter Kreitzbergi, Sven Mikseriga, Eino Lengiga, kellega ta olevat seal vestelnud, aga mida tema oli tema pani selle stsenaariumile kuidagi niisugused hammas kriipsu alla, ütles, et see oli tragikoomiline. See oli tema selline, aga seal nüüd välispilt täiesti. Minu jaoks on nagu ehmatus see mitte ainult ilmselt minu jaoks, vaid ka osade kongressil osalejate jaoks, see, et seal paljastus väga selgelt, et tegemist ei olegi väga tüüpilise Keskerakonnaga, vaid vähemalt pooles ulatuses, on tegemist sügavalt vasakpoolse erakonnaga. Ja kui ma lugesin just siin saab veel selle, Heimar Heimar lengi sõnavõtu kongressile mõjutas kõrvalt, et ära ära loe, ära vihastu, siis ma tundsin tõesti, et vererõhk tõusis kuskil seal 150 160 peale ja käed läksid higiseks. Et see on selline tõeline kõne, mis oleks tulnud pidada võib-olla. Mida soomusauto pealt. Peterburis nii-öelda talvepalees või Johannes Lauristini poolt siin teatud üritustel. Et kõik see sõnavara, mis siin sees on, see on tohutu vihal nagu turumajanduse ja ettevõtjat ja ei, see on revolutsioonieelne situatsioon selles kõnes ja ma kardan, et selline selline kõne võis tegelikult ehmatada ka nii-öelda Keskerakonna sellised tõelised tsentristlik vaadetel olevaid inimesi, aga muidugi mitte vasakpoolse maailmavaatega inimesed ja Elmar Trink kindlasti on. Ja ma ei tea, kuidas teile tundub, aga mulle tundub minule isiklikult, et Heimar lengi nagu persoon selles erakonnas ja tema roll noh, otsuste langetamisel või ütleme, tippjuhtkonda kuulamisel on, on kõvasti üleliialdatud või ühes bussitud, et ta on selline atraktiivne näpuviskaja, kes, kes läheb teatud seltskonnale hästi peale ja noh, tuletame meelde, et tema tähelend algas valimisreklaamides. Mida ta tegi ju väga šarmantsed. No aga kas sa ei arva, et igalühel ongi selles erakonnas oma roll, et keegi ei loodagi tolt või ootage midagi enamat kui väga-väga hea propagandisti na. Ja ma kasutan selle sõna tõepoolest selle revolutsioonilises tähenduses nagu sinagi tõid välja rääkida noh, on ju oma roll, on Lauri Laasile, eks ole, keda me teame, kes on valmis annetama kogu oma sissetuleku selle partei heaks või või Enn Eesmaal, kes, kui me meenutame teda ikkagi TV3 aegadest neid uudiseid lugemas ja nüüd, eks ole, siis noh, iga igaüks on asetatud seal suure juhi pealt oma rolli ja vilja savisaarel on kindlasti oma roll olemas, nii et, et ma arvan, et keegi ei ootagi väga paljudel inimestel, et mingisugust tohutut mõttelendu või põlgust. Sellepärast ma ütlengi, et see erakondade nii või teisiti ma nüüd ei tea, kas Arne Otter on päris selle erakonna liige, aga ta seal viibis, eks ole, ta jagab siis seda maailmavaadet, erakond kõlgubki kalgeks Aarne Otterit, kuni Sven Mikser, kelle kõne ma lugesin läbi, ei ole sellele seltskonnale määratud üldse inimesed, kes tsiteerivad kõrgele ikkagi siin tsiteerivad njuutonit Platoni ja Aristotelese, kas te tõesti arvate ja takka poolt ääri siis, no kuulge, pange sellelgi kõnega kõrvutades, mõistate, eks ole. Lengi kõnet lugedes ma just mõtlesin seda, et kas tegu on tõeliselt veendunud kommunistiga, kes usub seda, mida ta räägib või on tegemist äärmiselt kavala poliitikuga, kes räägib just täpselt seda, mida talle tundub, et hetkel situatsioonis vaja oleks. Ja ma ei oskagi selle küsimuse tegelikult vastata, kui see oleks ta sügav veendumine, mida ta, mida ta räägib, siis ma võib-olla mõistaksid isegi lingi teatud seisukohtadest maailmas on igal ajajärgul ja igas riigis on teatud inimeses sarnastel seisukohtadel olnud. Siis sa isegi aktsepteerisid. Jah. Ma ei tea ma, ma ikkagi nagu rõhutaksin oma oma seda mantrat üle, et, et noh, et kojanarrid on alati niisugused tüübid, kes, kes tähelepanu pälvivad, aga nad nagu väga otsuste langetamisel suurt suurt rolli ei mängi, nii et kes langetavad otsuseid? Kui me räägime Keskerakonnast, noh, ma ei ole Keskerakonna liige ja veel vähem selle selle erakonna juhtkonna liige, nii et ma ei, ma ei oska seda öelda, ma arvan, et praegu lihtsalt laine on läinud nii kõrgelt üle pea, et, et need inimesed, kes veel, ütleme, valimiste eel väga tulihingeliselt, kaitsesid kõiki oma erakonna seisukohti, oma oma juhi seisukohti, oma juhi keerutamisi, musta valgeks tegemisi pooltõdesid ja poolvalesid ja kes lükati ette, ma pean silmas siin loomulikult neid praegu kahte dissident eel eeskätt eksministreid, kes kelle nime all avaldati ja kes, kes sõimasid ajakirjandust, et miks need suhtuvad keskerakonda halvasti ja, ja nii edasi. Et siis nüüd laine on löönud lihtsalt nii kõvasti üle pea, et nad ei saa enam samastada ennast selles, sellest ka, ma arvan, see mikseri appikarje ajakirjanduses, mis oli minu meelest väga tugev artikkel. Päevalehes, järgmise kongressi päev ülejärgmise kongressi päeval, nii et No otsuste langetamist jah, tõepoolest, me ei ole ju selle erakonna liikmed, neil on raske öelda, aga no seal on ka kaks suunda. Küllo Arjakas vannub kogu aeg, et juhatus arutab konsensuslikke Alutel ja kõik on kõigest informeeritud, samas kui Keskerakonna nüüd juba endine aseesimees Peeter Kreitzberg on öelnud, et see on väga kitsa ringi otsustus, nii, seal paistab olevat väga paljudes asjades see kahe tõemotiiv, eks ole, tervikuna olemas. Aga no selge see, et jah, et dissidentide dissident ikka igatahes karistatakse. No selge see, et väga palju hääli sai Peeter Kreitzberg juhatuse valimistel, eks ole, aga ta aseesimehe kohast jäi ilma nagu. Nojah, me võime siin spekuleerida selle üle, et, et mis siis saab ikkagi kui no oletame, et, et Kreitzberg mikser erakonnast lahkuvad, sest lihtsalt nende sisetunne ei luba enam samastada ennast selle, selle erakonnaga. Ja see, kuidas nendega käitutakse ja nii edasi, kaasa arvatud lengi kõne ja kõik see sõimlemine palju õnne järgijaid. Mina isiklikult usun juba pärast eilset päeva, kus, kus suurt ühtsust deklareeriti, vähemalt loodan, et järgijaid on vähe ja, ja neid lahkujaid tabab lihtsalt isegi mitte arengupartei saad saatus sellepärast et nad nad ei hakka, on mingisugused oma uut parteid, nad ei ole suutelised oma uut parteid looma lahustuvad kuskil mujal, kas siis tippametnikena kusagil töötamas või, või siis mõnes erakonnas. Aga tegelikult Skasse leppimine polegi nendepoolne ehmatus selles, et kui nad olid mingiks hetkeks aja maha võtnud Nad taipasid seda, et võib-olla kummalgi tiival ei ole tegelikult väga selgelt tulevikku ei selle Kreitzbergi tiival ega ka siis nii-ütelda Clegi lengi lengi tiival, et kui ei ole teist tasakaalustavat poolt või jällegi jällegi ma taon oma mantrat ei ole olemas. Juhan Kivirähk valikuid on kaks liin ja teine see on Savisaar või savisaarte, kui soovite erakond ja liin ja teine on siis noh, nimetame siis Kreitzbergi liin ja, ja seal kindlasti vahel on olemas mingisugune soo. Me ei tea, kui suur see on, kes kõigub, kes ei suuda otsustada ja kelle peal trambitakse, keda kellega manipuleeritakse. Ja kõik see, ma arvan, meil ikkagi jääb nägemata, mis, mis seisukohal tegeleda. Mina arvan ikkagi, et on kaks tiiba kogu aeg olnud ja savisaared olnud olnud just siiani selles siduvaks tasa kaalustavaks jõuks. Aga miks Savisaar ei ole suutnud või Savisaared ei ole suutnud viimasel ajal oma erakonda nii-öelda tasakaalus balansis hoida? Põhjused on tegelikult möödunud kohalikes ja riigikogu valimistes, kus tegelikult seesama eksimatu juht, juhi perekond sai lüüa ei jõudnud selle tulemuste, mis oli ja seda enam hakkasid pead tõstma ja öelda, et erinevate tiivad No mina ütleksin, et Keskerakonna juhatuse ja ma ei tea, mis nad, kuidas nad on otsus, avaldus nüüd käib nende sõnadega kuidagi niisugune mäng, et ei jaganud. See, et me oleme nüüd ühtsemad kui kunagi varem osa võtnud ees, ma mõtlen seda ja sama kant. Kreitzberg, Lepikson ei olnud kohal, mind kurvastab natuke, andke andeks, mulle ma oleks oodanud eksministritelt, kes ikkagi ju sellest sele kongressil oma demonstreerisin, oma selgroogu ikkagi natuke kindlama keelsemad käitumist igatahes ükstapuha, kuidas nad seda ise ei tõlgendanud, seda otsust on ikkagi see, et me oleme teate ikka jälle suured sõbrad ja minu silmis ma mõtlen, Siiri Oviir või Liina Tõnisson on raudselt diskrediteerinud. Ma võin inimlikest motiividest aru saada, et neil ei olegi teist varianti, kui koos savisaarega poliitikas kõndida. See võib olla väga paljudel kingitud. Kreitzberg ja Mikseril, ma usun, et on see liin olemas ka ilma Savisaar võimalus jääda poliitik. Ütleme, et need, kes kongressi järel kõva häält tegid ja lõpuks suu puhtaks rääkisid, neid seal nagu eile ei olnud ja see on ju jällegi niisugune imelik mänglemine tõsise teemaga, kui öeldakse, et üks on, üks on Peterburis mingisuguseid konverentsil või seminaril, teine noh, ma ei tea, mida teeb Pärnus mingisuguse spordiklubiga seotud ja, ja kolmas lihtsalt ei saa tulla. Ma tahtsingi, sõbrad, ärge ärge niisuguste asjadega mängige, kui te olete nagu võtnud endale selge vastutusekoorma olete võtnud lõpuks selge seisukoha, siis, siis minge kohale ja kaitske seda. Ma tahtsingi täpsustada seda, et keda siis nii-öelda sellel juhatuse istungil ei olnud, ei olnud Kreitzbergi, kes väitis, seda eriti ei olnud. Lepikson oli Pärnus Kalevi päevadel nõukogu esimees, ta on Sven Mikser, oli visiidil Peterburis ja Robert Lepikson oli euroteavitusüritusel Võrumaal, nii väitis Kreitzberg. Aga ta ei ole ühtegi ühtegi avalikku ametit praegu, et ta peaks olema mingisugustel üritustel kuskil kuskil Eesti riigist ära kui tema erakonnas. Sellised asjad toimuvad aga see, et see, see oli nii-öelda ainult ettekääne. Tuleb välja ka Kreitzbergi teisest kommentaarist, kus ta ütleb, et põhimõtteliselt olema selle avaldusega nõus, ta mõtleb siis nii-öelda seda Keskerakonna ühtsuse avaldust kuid ühtsusele on teatud baas. Kõigepealt tuleks erimeelsused läbi arutada ja siis ühtlus ühtsust deklareerida. Meil on, mille üle arutada. Et tegelikult ilmselt ta nägi nagu seda seda ette, et jõuga võetakse see vastu või andis lihtsalt alla. Raske öelda, aga minu loobus, loobusid võitlusest, nähtaks, loobusid võitlusest. Ka need eksminister, kes sellele alla kirjutasid, täpselt samuti loobusid. Jah, siin on kahesugune võitlusest loobumine. Sellel alal. Andke andeks, ma kasutan seda sõna, et Sirjovi nagu vaidles lingile ajakirjanduse vahendusel, meie ajal ikkagi ei kasvanud nii palju neid ja need ravimite hinnad, see on tagantjärele seal detaili täpsustus, mis ei oma tähtsust tegelikult selles üldises liinis minu jaoks. No eks näis, täna on siis see päev, kui erakonna piirkondade esimehed ma mäletan, oli üks üritus siin Tammsaare pargis, Tallinnas, kus narri Raudele rääkis, jah, nõmme piirkonna juht ütles selgelt, et laupäeval tuleb mingisugune asja, vormistused. Tuleb leida, partei peab leidma ühtsusega, ta peab leidma ühtsuse sel teel. Selliseid kompromisse nagu enam ei tehta või kui ma tahtsin õigesti aru sain, et üks tiib peab loobuma. On selge, et niisugune tiivse siis loobub ja mis, mis edasi saab? See sõna partei ühtsus, mida sa mitu korda korrutad just sellisel kujul partei ühtsust, nagu mulle ei meeldi, hoopis teised ajad. Ja hoopis teise suhtumine, et juhtumid teisitimõtlejatest või ma ei tea, kas see oli sul taotluslik, aga niimoodi ta jäi praegu kõlama. Et surume kannaga maha ja kes ei ole meiega, see on meie vastu. Et mis, mis muidugi üldse sellel asjal nagu seost on, et 14. septembri üritusega siis euroreferendumiga, kas, kas ma olen kuulnud arvamusi, et et mis te siis üldse nii palju rääkida, et see et jah, tõsi, et Edgar Savisaar ja vilja savisaar on suured häältemagnetid ja loomulikult valimistel on saanud palju hääli Keskerakonna suurpartei suure liikmeskonnaga partei kõige enam hääli kogunud viimastel valimistel Keskerakond on võitja positsioonil, Tallinnas on teistes linnades koalitsioonis. Et kas üldse tasub kõik kõigele sellele vaatamata teha üldse niisugust. Nii suurt kisa ühe ühe erakonna ümber, et las nad olla, et, et võib-olla ongi parem, kui, kui asjad saavad selgeks, et võib-olla tõesti see on nagu nagu teene, et see, see keerutamine ja see hämamine ja see manipuleerimine, et ongi Lasic asi klaar teiste erakondade jaoks, nii nagu rahvaliit ütles, et see otsus teeb väga raskeks suhtlemisel erakonnaga teised erakonnad küll ei teinud seda. Et mõned asjad saavad lihtsalt verelaskmine, aitab nagu nagu asju selgitada, et taevas läheb, läheb uuesti päiksepäike, tuleb välja, et ei ole nihukest pilvist ja vaata, kui selline asi oleks juhtunud mõne väikeparteiga. Ilmselt Mõõdukad ja Isamaaliit võib praegusel hetkel väikeparteiks nimetada, siis võib-olla ei tohiks sellele nii palju tähelepanu pöörata. Aga Keskerakonna toetajaskond Eesti ühiskonnas on just uuringute järgi valimistulemust järgi üle 40 protsendi, tegemist on nii-öelda suur parteiga. Ja ma arvan seda, et et Keskerakonna kongressil juhtunu noh, võib öelda, et Eesti avalikkust või osata rahvast mõtlevaid inimesi vapustas, see on iseenesest väga loomulik, kui see asi oleks juhtunud mõnes teises väiksemas parteis, ilmselt oleks jäänud igal juhul sellise avaliku kõla pinnata. Ma arvan, et see rohkem kui sa ei, ma ei usu, et sellel on väga suur mõju, no nad püüavad ise ju ka seda pisendada, sellepärast noh, selles suhtes ma olen Edgar savisaarega nõus, et igaüks on oma südametunnistusega seal boksis üksinda, eks ole. Ja, ja noh, ikkagi see ei ole ennustada maniks üheselt neid välja referendumi ennustamisega tohutule mõjule, see on pigem Keskerakonna Eesti poliitilise maastiku küsimus, seda küll seal mingisuguse, sellise maailmavaateliselt küsimus, mis demonstreerib ühiskonnas tõepoolest, nagu sõitsid äärmisest vasakpoolsusest kuni kuni ütleme mõistuspärasuse nii välja, tähendab, ta otsib mingisugust teed ühiskonnas tervikuna, mind ehmatab muidugi tõepoolest, et see, see pagana lengi liin võib nii räige olla nii, nii, nii julmalt mängida tegelikult sellistel kuskil tõepoolest revolutsiooni aegsetel tunnetena, nendele lootustele, eks ole, ja mängida tegelikult sellise mõistega nagu et me tahame proletariaadi diktatuuri peaaegu, et läheme mättasse, rikkad, eks ole, see mind ehmatab märksa rohkem kui, kui selle. Ma mõtlen, see selle ei mõju referendumile. Ma tuleksin, keeraksin natuke juttu nagu tagasi ütlesid, et sa oled nõus sellega, et, et suure erakonna juht ütleb, et ta poksis hääletuskabiinis on oma südame kahekesi. Loomulikult, iga inimene on seal seal kahekesi ja ta talitab oma parema äranägemise järgi selle, selle üksinda üksinda langes selle bülletääniks, eks ole, selle kahe kastiga, mis seal on. Aga ma siiski pean sügavalt ebaeetiliseks seda, et Eesti suurima erakonna juht ei kongressil ei teatanud Seda ma olen sinuga nõus, ma ütlen, ma olen nõus sellega, et igav. Baas ei lubanud, teatavasti lubas seda öelda selgelt välja kongressil ja ta seda siiski ei teinud. Vaat see on, vot seal need märk, millest, millest ikkagi kõik need, kes, kelle äkki kellelegi, kelle sümpaatia seni on, on kuulunud, keskerakonnale võiks, võiks selle selle selle keerutamise nurka heita ja küsida, et aga, aga, aga miks siis ikkagi nii. Sellega ma olen nõus, et erakonna esimehena oleks tema pidanud välja ütlema, seda ma ütlen absoluutselt, ma lihtsalt ütlen seda, et, et selles on, et kui lihtne inimene läheb sinna, et siis ta on üksinda tõepoolest seal me ei saa ikkagi suruda talle peale ei üht ega teist, ta peab selle otsust, ta peab mõtlema. Oleneb tõepoolest, millele ta mõtleb, kas naaberküla jussi jussile või ta mõtleb, globaalsemata, mõtleb Eesti riigile, see vahe tuleb selgelt. Vaat Edgar Savisaare parteijuhina ideega selgeks sedasama vahet, kas ta mõtleb keskerakonnale ja Heimar Lengile maid kujundlikud või Eesti riigile. Ma olen nõus sellega, et igaüks on seal oma südametunnistusega. Oota, kas südametunnistus ei ole ju tegelikult asi iseeneses? Ja sa ütlesid väga hästi, et. Ma arvan, et lihtne inimene mõtleb sealsamas kabiinis või eelnevalt seda tõesti võib-olla mõtleb ta Savisaarele, mõtleb natukene Lengile, mõtleb oma naabrimarile või laboriküla jussile, kellega ta on mingil üritusel just koos olevat seda Eesti mass ja asja arutanud. Aga noh, kindlasti sellised dogmaatiliste ideede võimendamine, nii nagu see Keskerakonna kongress tegi, võtame siit sellest samast lengi kõnestki, et alles 12 aastat tagasi saime jälle vabaks ja üldse oleme pärast seitsmesaja-aastast orjapõlve vaid pisut üle läinud sügava mulje jääda vegeteerima ja sul ei ole kunagi olnud õnne temaga koostööd. Heino elus on ikka kokkupuuteid olnud, aga ma tegelikult tahtsin enne saadet arutasime, et jõuda läbi selle Keskerakonna kongressi nendesamade pragmaatiliste seisukohtadeni mis ka sõltumata sellest, et Keskerakonna kongressist Eestis praegu liiguvad ja mida, seda ma keskkongress küll paraku võimendas. Seesama näiteks see hindade asi, mida me ka enne enne saadet arutasime, et paljud pensionärid on äkki seisukohal, et kui me Euroopa liitu ei astu siis ükski hind ei tõuse. Ja mis veel naljakam winderiti šokeerinud on, on see, et nad ütlevad, et viimase 10 aasta jooksul Eestis ju hinnad oluliselt tõusnud ei ole, järelikult ei tõuse edaspidigi ja järelikult ei tõuse ka edaspidi. Sest Eesti elab ju vaakumis, meil on siin omad naftavarud olemas ja kõik tuumaelektrijaamad töötavad ja kus on, siis tõusevad loomulikult. Kelle süü see on, et, et inimesed niimoodi mõtlevad? Mina arvan, et see on konkreetselt osad poliitikud, see oli meie süü ajakirjanduses ajakirjandus aastalt jooksu sellest väga palju väga-väga palju. Mõnikord mulle tundub, et me korrutame selliseid triviaalsed tõdesid, aga võib-olla me räägime liiga raskelt keeruliselt mõne inimese jaoks, et meil on vaja ka noh, veel lihtsamalt tulla välja ja öelda mõningaid asju. Eilne Postimees seletab minu meelest väga rohujuure tasemel ära seda, kuidas kütusehinnad tõusevad, palju nad tõusevad. Rahandusministeeriumi euroinfonõunik Katrin Jaakson ütleb väga täpselt ära, et järgmise aasta mais läheb bensiiniliiter läbi aktsiisi kallimaks üks kroon. Pluss käibemaks ja diiselkütus üks kroon 28 senti pluss käibemaks. Ja samast ütleb ka siin väga hästi ära selle, et kallid inimesed, ärge uskuge seda, et kui me nüüd euroliitu ei astuks, et siis see bensiiniliiter ja ma tea, langeb tagasi kolmele kroonile, nagu ta kunagi meil 90.-te alguses siin Eestis oli, seda ei juhtu. Et jah, aga, aga siin ongi see küsimus. Sa nimetad ühe ametniku kõrgametniku nime? Tavaline lihtne, võib-olla, noh, olgu ta pensionär või mitte, pensionär, kas kõik pensionärid, lihtsameelsed ei ole, siis tekib ikka küsimus, et võib-olla ta on võimu poolt manipuleeritav, võib-olla ta tahab oma töökohta säilitada, peab ajama valitsusele meelepärast jutt ja nii edasi ja nii edasi, et sina ütled, Margus küll näed, ei tule üksipulgi selgeks, puust ette ja punaseks, aga, aga võib-olla sellest ei ole, ei ole piisav, aga miks ta peaks siis rohkem uskuma? Benzo vina pea ja teised mõtlevad jälle, noh me ilmselt jõuame täna ka selleni, Vene kaart. Kõige laiemas mõttes julgeolek. Ma ütlesin, aga ma tahan öelda, et siin pahandati väga nii. Ivar Raig, Igor Gräzin ja Martin Helme pahandasid tohutult Siim Kallase artikliga, kus ta ütles, et te ju, no võib-olla ei olnud hästi valitud, ma olin pesumasin või külmkapp, meil niisugune elektrooniline seaded olijad, et kui te seda ostate, side, käsitöö, müüjad parameetrid järele, te usute seda? Ei hakka kahtlema, et tal ei ole nii palju võimsust ja ei ole nii palju seda masinat lahti, et miks te siis ei usu neid inimesi, kes ütlevad sedasama inimest, kes ütleb ja kes tunneb seda, et vot see bensiini siin nii palju tõuseb ja tõuseb ka ilmasele, vaata, kui me astume Euroopa liitu. Ma leian, et vaatamata võib-olla tõepoolest väga triviaalselt näitel võib-olla seda kordadel väga triviaalne, tähendab, ma ei tea mingisuguse muu võtma. Aga on tegelikult see niisugune, kuskil peab olema see uskumise piir ka vaata minule. Seda, et mida nooremad inimesed seda paremini nad taipavad tegelikult ära, et tõesti hinnad tõusevad, aga tõusevad ka palgad ja mida vanemad on inimesed, seda vähem nad usuvad seda. Et ka palgad tõusevad koos hindade tõusuga ja selle peale mängivad praegu väga mitmed Keskerakonna poliitikud. Oma nii-öelda ses ei propagandatöös, no seda enam on, kui me tuleme nüüd saate alguse teema juurde tagasi, siis seda enam on ju kahetsusväärne või hukatuslik mõnes mõttes isegi mõne inimese jaoks, kes tõesti ei suuda otsustada, on, on selline noh, hämamine. Ma ei taha öelda ei ja ma ei taha öelda jaa. Aga kui sa lähed sinna sinna paksi, siis on su ees kaks kasti, siis ei ole sul seal jah ja ei, südametunnistust ei ole. On jah, minu südametunnistus on jah, jäi aluseks mõlematel juhtudel, tegelikult ei ole siin midagi pistmist südametunnistusega, see on puhtalt nagu teadmise põhine. Kes teab, ja sellise otsese loiu abilises teadmisest lähtudes. Ei no ma ei ütleks, ma ei hakkaksin piirides mullusega, see südametunnistus ei põhine ka mingisugusel emotsionaalsus. Kindlasti põhineb teadmistel, sellel kogemusel selle võimalusel vaadata ka EDP poole tervikuna, eks ole, nii et noh, ma ei hakka siin jaotama, mõlemal puhul on ikkagi aluseks, aga, aga ma usun, et on tuhandeid argumente, mis räägivad ei kasuks ja paar 1000 argumente, mis räägivad jah kasuks inimene peab endale selgeks tegema, me oleme seda 10 korda rääkinud siin. Kas oluline on seesama suhkru hind või oluline on selle riigi tulevik? Temal lasteaia, selle riigi tulevik vaat-vaat natuke laiemalt. Huvitav, et kui Balti ketis Eestist, siis kõik mõtlesid riigi tuleviku peale. Nojah, need on, need, saad sa aru, valikud ikkagi sealse naaberküla juss ja ma ei tea, noh nagu. Ja aga ma ise olin, kui see on naaberküla Edgar näiteks, eks ole, kes on nagu inimese noh, iidol olnud või, või arvamusliider kõik need aastad, mida see inimene peab siis tegema, eks ole kui, kui, kui see Edgari järsku hakkab keerutama ja veab kuskil näppu mööda planku ütleb, aga ma ei tea. Ma ei, ma ei tahaks öelda, et see on ühest küljest nagu on üks liit ühest liidust teise minek ja teisest küljest jälle ei ole ja ja kongress käitus, ei käitunud poliitikutena ja ühesõnaga kõik see noh üks üks argument on midagi, mis on hästi salakaval argument ja minu meelest on see ka Edgar enda kõnedest läbid läbi tulnud. Kus ta näitab seda, et ta ise on kõhkleval seisukohal, aga annab inimestele justkui vihje, et on asju, mida teil ei ole räägitud. Mida mina kuidagi nagu tean ja mis on meid kõhklema pannud. Minu arust see on nagu eriti ohtlik asi, sest et selliste seisukohtadega ei sa isegi mitte vaielda või vastu väita. Kallid inimesed, mõelge siis poliitika peale, kes ei tea asju võib-olla järgmisel nädalal Eesti peaministriks ja ta ei tea ka, kuidas toimida, eks ole, ma pean väga sügavalt usklik. Kusjuures poliitikat noh, kas meil on neid ainult üks, Heino kindlasti rohkem, aga on ühe järgijaid No vaatame, mis seal edasi saab, nagu öeldud, täna kogunevad piirkonnajuhid ja ja, ja kui see see mäss õnnestub ka maha suruda, siis, siis ongi nii, et oli torm veeklaasis või teeklaasis, nagu on öeldud, et te ei tulegi sealt erakonnast nagu rohkem praegu midagi. Ma tahtsin seda öelda, et ma muretsen moodi, selliseid on ju veel, tulin siia ja mõtlesin Igor Gräzini peale näiteks ikkagi tervikuna mõtlesin, et võitleb vapralt Eesti iseseisvuse eest, miski ei takistanud tal istuda Notre Dame'i ülikoolis ja samal ajal ise iseseisvaid siis parlamendist ja võta siit pension. Ivar Raik, kes sai järsku nägijaks pärast seda, muuseas, tal on, kui tal on ka selle riigipension olnud ja ta kindlasti me võiksime mõelda need kenad välja, mida ta riigikogus rääkis, mulle lihtsalt ei meeldi inimesed, kes vahetavad põhimõtted ja, või kes kaotavad selgroog. Sellele peaksid inimesed mõtlema. Ja on väga tihti on viidatud siin ka Keskerakonna programmile ja kui me seda programmi tõesti neid vastavaid sätteid, mis puudutavad suhteid Euroopa Liiduga või siis tulevasi suhteid Euroopa Liiduga, siis seal tõesti nagu ei jää mingit kahtlust, et et nii, nii on see mõeldud, et, et Eesti peab olema Euroopa Liidu liige, sest ainuüksi Selle erakonna mingi 37. punkt, ütleme, Keskerakond leiab, et valitsus peab intensiivistada koostööd Euroopa Liidu organisatsioonidega. Et noh, seal ei muidugi puudub lause, et Eesti välispoliitika ainus ja tõsine eesmärk on ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Seda lauset seal tõesti ei ole. Enam ei ole, aga kõik ei ole programm, mis siis Vanemuise kontserdisaalis vastuvõetud otsus on, ei ole otsus. No värske aseesimees ETV ekraanil. Vot see ongi praegusel momendil kõige kurioossem, et selle erakonna liidrile jätku selgroogu sellest samast programmist lähtudes väga palju. See näitabki põhimõtete vahetamist vastavalt oludele. Kahetsusväärne minu jaoks muidugi see, et tuleb jälle üha uusi tegijaid, nii-öelda tuntud inimesi, kes on parteistunud ja kes kohe hakkavad neid mänge kaasa mängima lõbusal ilmel nagu oleksid need tegu nende seisukohtadega, mitte nendele peale surutud seisukohtadega kolleeg, endist kolleeg Enn Eesmaa, peame kahjuks silmas. Mõlemad lehetegijatena avaldate neid arvamusi Euroopa liidu poolt ja vastu, mis, mis, mis seisukohal te olete, on, on, see, on see töö see, mida ajakirjandus teeb, on see olnud nüüd nagu piisav või, või on jäänud veel mingisuguseid tahk avamata aega, vähe jäänud laengu? Summa summarum on Eesti ajakirjanduses küll seda tööd teinud küll rohujuure tasandil, intellektuaalsel tasandil keskmisel tasandil, kõik grupid on esindatud, kõik on oma sõna saanud öelda? Jah, no ma lihtsalt ei näe, võib-olla tõepoolest sellised väga konkreetsed küsimused, mis nüüd välja tulevad ja väga selget vastust tavatseb saama bensiini aktsiin, võib-olla need peaks nüüd veel kallid inimesed, saatke need oma küsimusi, me kindlasti leiame nendele vastuse ja ma arvan, et kõik kogu ajakirjandus teenib seda huve, et saaksite need vastused, aga ma arvan, et seda on olnud piisavalt, kui mitte öelda palju. Eesti ajakirjandust on küll täitsa kohatu süüdistada selles, et et on teatud inimesed, poliitikud, kelle arvamusi ei ole avaldatud, sellepärast et ta kuidagi euroliidu vastased olnud, vastupidi, minu meelest ajakirjandus on päris sageli otsinud inimesi, kes suudaksid oma ei nägemust argumenteeritult põhjendada. Toimetustes on jäänud avaldamata tõesti mõned artiklid mis on küündiva küündimatud. Ortograafia vigadega mõttevigadega. Ja. Täispoliitilist propagandat, mitte argumentatsiooni. Et neid on küll, aga ka neid on olnud tegelikult üksikud, igal juhul ei ole neid mitte kümneid ega, ega sadu. Ja toimetused on aidanud ka inimestel nii-öelda ei mõtteid korrektselt, et sõnastada ja toimetada, et lugejad nendest aru saaksid. Jah, propagandat on olnud viimastel kuudel siiski tunduvalt rohkem. Ja ma arvan, et Eesti ajakirjandus on suhteliselt, et ühel meelel, et Eesti peaks minema Euroopa Liit. Ma arvan, et selle arvamuse tegelikult võib välja öelda või tahate vastu väita seda, et ei ole, ei ole ju sellist asja, et Eesti ajakirjandus oleks, ütleme, toimetuste tasandil juhtkirjade tasanditel veel diskussioon selle üle, et kas minna või mitte minna juhtkirjade tasandil on tekkinud. Olgu tegemist siin Postimehe, Pärnu, Postimehe, Eesti Päevalehe Äripäevaga ollakse tegelikult selles mõttes ühel meelel, et Eesti jaoks oleks parim lahendus. Ja enamik lehti püüavad küll olla ka objektiivsed ja alati välja toonud ka need nii-öelda need miinused, mis Euroopa liidus minekul kaasnevad. Kuid alati on öeldud, otsesed plusse on siiski rohkem ja see valik tuleb 14. septembril kõigi jaoks jaoks jaoks teha. No aeg on nagu öeldud, tõesti vähe jäänud ja valitsus on nüüd teinud asunud kõnelda aktiivselt tööle, kuigi alguses öeldi, et me ei hakka tegema ei ega jah propagandat, vaid me lihtsalt nagu teavitame. Suured vabariigi kõige kõrgem juhtkond on, on siis asunud mööda Eestit ringi käima, peaminister Parts isiklikult on juba ei tea, mitmendas linnas ja, ja see, see töö nagu käib. Mis on huvitav see, et valitsus on tellinud? Niisuguse noh, raporti või teatud seltskonnalt grupilt spetsialistidelt kus on kirjas siis nii-öelda faktoloogiliselt, mis siis hakkab juhtuma, kui, kui Eestis öeldakse ei, Eesti ei lähe, vähemalt sellest selle lainega ei lähe Euroopa liitu. See on jällegi nagu minu meelest nagu kahe otsaga asi, et kui valitsus on tellinud, siis valitsus järelikult võib ka nagu manipuleerida numbritega. Loodetavasti seda suudetakse nii selgeks teha, et kõik need numbrid on väga-väga selgelt ja konkreetselt seal on kirjas mis konkreetselt hakkab juhtuma juunis septembris, järgmisel aastal, kui, kui Eesti ei liitu Euroopa Liidu. Vot siin tahaks öelda seda, et mitte ükski selline prognoos ei saa olla lõpuni pädev. Sest me teame kõik, et maailma majandus, nii Euroopa majandus, Ameerika majandus on tegelikult hetkel kriisis. Ja sellest, kas Eesti läheb Euroopa liitu või ei lähe või kas üldse on, et Euroopa Liit laieneb, ei sõltu otseselt maailma majandusest tegelikult mitte midagi. Hoopis teised hoovad, mis määravad praegu ära maailma majanduse edasise käekäigu aasta kahe viiekümnepärast maailmatasemel suurtel konverentsidel, majandusanalüütikud arutavad selle üle, kas see kriis on möödas maailma majanduses, kas see kestab veel aasta, kaks, viis, kas tuleb nii-öelda selline? Vaikiv ajastu, aga selline. Stagnatsioon tagasi stagnatsiooniperiood majanduses, kus ei lähe halvemaks, aga ei lähe paremaks ja kui pikalt see kesta, kolm neli, võib-olla äkki isegi 10 aastat. Nii et ma panen kohe magus ennast Euraid rolli, küsin, et aga mis meil siis kiire on selle Euroopa majandusruumiga ühinemisega, las nad stabiliseerivad ennast. Aga kui me sinna ei astuks, siis toimub toimiksid meie kallal needsamad protsessid, täpselt sama samamoodi. Ei, ma arvan, et mitmekordselt jätka mitmekordselt siis kriisiolukorras tavaliselt hoiavad ikkagi need riigid kokku, kellel omavahel nagu kindlamad kokkulepped ja sidemed. Nii et ma tahan öelda seda, et kui me praegu püüame teha täpselt sellise majandusmudeli, et kui me läheme Euroopa Liitu, siis need keskmine palk on järgmisel aastal nii palju ülejärgmisi, nii palju teatud hinnad ja pangaprotsendid ja mis mis iganes. Siis see ei pruugi nii olla, see protsess võib olla tegelikult aeglasem, aga see võib olla ka väga oluliselt kiirem, aga seetõttu juba kõik Euroopa ja Ameerika ja maailma majanduses toimuvast sama nei puhul ja samaga samaga. Aga siiski on ikkagi vist tänuväärne, et valitsus niisuguse asja ette võtta, siis ma ei saanud päris hästi aru, miks ta nagunii viimasel minutil sünnib, sest et see selline raport, et noh, ütleme prognoose ikka tehakse, sa räägid küll, et on ebastabiilne ja kõik on selge, aga kõik riigid teevad prognoose, pangad teevad prognoose majanduse kohta, tehakse kõikvõimalikke prognoose, et tegelikult see raport oleks pidanud nagu ammu olema laual, et kirjutatakse. Kuule, lihtsalt, ma olen absoluutselt veendunud, majandusanalüütikud on seda prognoosinud, see lihtsalt esitletakse praegu võib-olla mõnevõrra hiljem tõepoolest, aga ma ei usu, et need seda nüüd kramplikult praegu kokku kogutakse. See on see õige, see on pidev töö ja neid analüüse tehakse tegelikult maailmas igal pool pidevalt, nii et see ei ole mingisugune ülim dokument, mis on millegipärast nagu siiamaani tegemata töö, mida mingil põhjusel ei ole siiamaani tehtud, olime, katsume kiiresti-kiiresti ära teha, et saada teada, mis tulevikus toimuma hakkab. Analüüse tehakse väga palju maailmas ei, seda muidugi ma pidasingi silmas konkreetseid gaasi, mille siis nüüd valitsus tahab nagu lauale panna, et siis noh, argumenteeritult diskuteerida ei seisukohal olevate kas siis inimestega, inimeste pööramiseks või, või mida iganes. Et vähemalt nädal kaaned on äärmiselt vajalikud, see on vajalik, aga seal kaante vahel ei ole kindlasti mingisuguseid suuri üllatusi või suuri saladusi, mida siiamaani ajakirjandusühiskond ja analüütikud ei ole, ei ole teadnud võib-olla seal tõesti mingit arvamust faktide arvude kogu seal ühe kaante vahel olla üllataval kombel jäseme, selle ei taha enam rääkida keskerakonnas asudes kõigest sellest, mis on toimunud viimaste ta mõnes mõttes on see kaunis tülgastav. Aga, aga siiski ütleme, rahvaliit oli ainukene, kes tegi sellise, väga selge avaldas ja teised erakonnad ei ole siukse asjaga välja tulnud. Küll, aga üksikud poliitikud muidugi on, on võtnud sõna selles selles suhtes. Minu arust oli väga sümpaatne, et, et Reformierakonna juht, ekspeaminister Siim Kallas tuli välja sellise noh, ma jällegi ei saa aru, miks nagu oma parteikaaslastele mõeldud emailis või koduleheerakonna koduleheartiklis pidi seda tegema, seda oleks võinud ju ka avaliku kirjana või, või lihtsalt arvamusavaldusena kuskil ajalehes avaldada, aga noh, see on nagu tehnika tehniline küsimus, minu arust see nopiti lohe üles. Sulid jah, tuli välja sellise noh ütleme, et mitte väga jah. Aga väga uute seisukohtadega selliseid seisukohti on Kallas ennegi avaldanud. Eriti siis, kui ta enam ei olnud peaminister. Aga nad on kõik koos, sedakorda minu arvates jõuliseks. No ma ei oska ühtegi paha sõna selle avalduse kohta öelda või selle selle artikli kohta öelda, on, on see on see seisukoht, mida väga suur osa muidugi eesti rahvast jagab ja see ainult väärtustab seda, et peamine ekspeaminister, kellel kellel on teineteistsugune informatsioon, kellel on, peab olema riigimehelik suhtumine, tuleb sellise sellise asjaga välja. Või kuidas teie arvate? Ei, mina ka ei näinud mingisugust probleemi. Selles ausalt öeldes seepärast kõik, see on ju tegelikult juba pikkade aastate aastakümnete jooksul kõik teada olnud, eks ole, need on lihtsalt siia kokku pandud, et kokku pandud siin need faktid tervikuna ja siinjuures on ka muuseas midagi uut, midagi sellist, mida Kallas on ise kogenud, kas olles välisminister või olles peaminister, eks ole siin seesama Modriegoga kohtumata jätmine ja kogu see asi, kuidas on palu ja rollis olnud ja sina said seda ka peale selle ilmselt seda feelingut sees, mida ei tunne tegelikult tavaline inimene kuskilt. Et see teeb ta selliseks tõepäraseks võib-olla et me võime. Ma tahtsin ka propagandistlik nipp, aga ta on igatahes tõepärane, ta kajastab mingisugusel määral neid ja suurel määral neid läbielamisi, mida rahvas on läbi elanud. Mida poliitikud on vastupidi silunud ja nüüd Jätnud ja ütlen, et vahepeal tõesti ei kallas ise, kui ta oli välisminister ja peaminister olid tunduvalt leebemad seisukohta kui artiklist välja tulede. Ma mõtisklesin eile, et noh, miks see nii on. Aga nii, poliitikute hulgas võib öelda, et viimased viis, kuus aastat on olnud üldlevinud selline seisukoht, et, et me teame küll, mis me sellest Venemaast ja nende poliitik kast ja lubadustest arvame. Aga ärme seal nii kõva häälega välja ütle, et nii on selle vene karu jaoks natuke rahulikumaid, oleb natuke alalikumad ja, ja hoiame need mõtted enda teada. Ja Ma mäletan sedasama kohtumist viiendal novembril 2002, kui Siim Kallas patriencoga Venemaa asepeaministriga kohtus. Seal suhteliselt leebe kohtumine, kus Valentiina tõesti telekaamerasse naeratas ja Siim Kallasele meeldivate Siim Kallas, kui ta kokkuvõtet ei ole, midagi, et noh, asjad juba arenevad presidendi auraha ka tagasi saame. Matvijenko andis tõesti selliseid minu meelest peaaegu nagu otsese lubaduse, et noh, et see on aja küsimus, ma ei tea, kus just nädala või, aga vähemalt noh, kuu või poole aasta küsimus. C-ala, ja et tegelikult Venemaa armastab teid kui sellist väikest ringi ja, ja küll need asjad mihkel kussarofoni siis andnud üle meie suursaadikule Moskvas, aga Ta oli selline, lihtsalt selline leebe emakaru, kes siin Eestimaal käis ja ja tegelikult tema lubadustest ei ole ju mitte ükski tegelikult täitunud. Ja see presidendi auraha, mis on minu meelest meie ise taasiseseisvumise ajast olnud teatud sümbol või selline detektor, kuidas see Venemaa meisse suhtub või kuidas ta meile antud lubadustesse suhtub tegemisteni ka pisikese asjaga, ütleme ausalt, et kui kui Venemaa tõesti tahaks ja Eestist natukenegi lugu peaks siis selle saaks kättetoimetaja tegelikult Eestile paari päevaga, noh, äärmisel juhul nädala ajaga, et võta lennukipiletid ja tulla sellise suurema delegatsiooniga Eestimaale andis presidendile üle, seda ei ole tahetud teha. See on märk sellest, et ta tunnistame iseseisva riigina siiski nüüd ja praegu ja headust. Jah, see on minu jaoks nagu see, mis nagu Venemaa teeb jätkuvalt, see ei ole kaugeltki mitte üllatus ja, ja see on kogu aeg olnud teiega, selles mõttes ju viimasel ajal ei ole mitte midagi muutunud, tuletame meelde siin vene suursaadiku järjekordseid avaldusi, mida ka siin kallas oma artiklis uuesti üle kordab, et härra proua lage arvates peaks meie parlamendis vastavalt rahvastiku koosseisus olema vähemalt 30 vene saadikut ja ja kaasmaalast, huve tuleb siis vene kaasmaalaste huve tuleb kaitsta kogu suure vene riigi autoriteediga ja nii edasi ja nii edasi. Ega siis proual homod oma peaga midagi välja ei mõtle, tema valab need mingisugusesse vormi selle selle sisu, mis nagu Moskvast ette antakse ja ja selles mõttes on ju väga selgelt näha, et, et Venemaal kui siis suhtumises Ameerika ühendriikidesse, Saksamaast, Euroopa liitu, Jaapanisse võib-olla on midagi muutunud ja kindlasti midagi muutunud. Ja Venemaa muutunud oma välispoliitikas pragmaatilisemaksis Eesti suunal ei ole tegelikult mitte midagi toimunud. Küsimus on minu jaoks ikkagi sellest, kuidas nagu Eesti on reageerinud sellele. Ja noh, eks siin muidugi tõmblemist on, tõmblemist on, on isegi liiga palju olnud, noh, tuletame ikkagi seda meelt, et kui välisministriks sai Kristiina Ojuland, siis millised sellised vestlused hakkasid toimuma Venemaa suunal, mida, mida öeldi selle kohta, et meie vene suuna töö on ikka tegemata ja siis kui peaga vastu seina joosta ja üritate midagi teha, sest midagi välja ei tulnud. Et suhteliselt täpselt niisugused nagu Venemaa tahab presidendi kantselei püüdlased täpselt samamoodi presidendi kantselei püüdlused ja, ja kõik, kõik need kokku panna siis selles mõttes selliseid Kallase artiklid on nagu ilus värskendav tuul, et ärme loome endale illusioone ja, ja Vene kaart on endiselt mängus ja Vene kaart on ka Euroopa Liiduga ühinemisel Eesti jaoks väga oluline kaart. Ükspuha, mida siin ka ei väidetav. Mida, mida siin teised poliitikud, no ma siin lugesin äsja Jaak Alliku ja mida ka Savisaar on öelnud, et ei maksa seda kaarti üle tähtsustada ja nii edasi, see on jällegi niisugune, see kaart on kahtlemata olemas ja, ja väga huvitav on see, et viimastel päevadel seltskondades olles lihtsalt igasugustes seltskondades, mitte ainult ajakirjanduslikes ikka läheb jutt eurotemaatikale ja ikka ja jälle tuleb välja see, et venelaste hirm vene, järjekordse, selle, mis meil on tehtud, see, see hirm on ja jääb meie meie südamesse, meie hinge ja sellega peab arvestama. Mul tuletab Siim Kallase artikkel toob meelde. David Vseviov jääb ikka siin kuskil juunikuus ilmunud Postimehes, mis tegelikult ju intellektuaalsel tasandil täpselt sedasama Kallas pani selle ütleme väga konkreetse täitis väga konkreetsete faktidega, aga, aga see on toona, mis me siin ka rääkisime, see on need needsamad eksistentsiaalsed valikud, eks ole. Mis, kas me käime selle kaarti lauale, võime, ei käi, on ikkagi fakt see, et seda mõjutanud meie ajalugu ja mõjutavad edaspidi see riigimehelik mõtlemine, mida ma tahan pidevalt ikka rõhutada. Muidugi, mida Kallas ei ei ole maininud, on see, et. See on lihtsalt isiklik arvamus, aga ma arvan, et ega selles meie suhtlemisest siis Tallinna ja Moskva suhtlemises ei suurt muutuga midagi pärast Euroopa liitu astudes, ainult et meil on lihtsalt kindlam olla. Meil on meil julgem olla, sellepärast et meiega on, ei saa enam noh, niimoodi talitada nii nagu aegade aegade algusest peale talitatud, et. Aarne siin on, ma tean, et mõned on ka öelnud, et Kallas nagu seostub selle Euroopa Liitu astumisega ka meie julgeolekupoliitilist mingisugust määrust, olukorda või olukorra muutus tervikuna, et siin on nagu vastukaaluks on öeldud, et noh, et euroopalik ei ole niivõrd rohkem nagu NATO on vajalik selleks, mida sina nendele Ütled ma arvan, et NATO ja Euroopa Liit on ühe terviku kaks poolt. Põhimõtteliselt ei ole üht ilma teiseta, üks ei välista teist üldse ja samas üks ei välista teist, on on nii-öelda puhas või, või siis nagu kõva julgeolek, mis on siis nagu see nato pool on, majanduslik julgeolek on, stabiilsus on vaba areng mis garanteerib meie selle teise poole julgeoleku ja mõlemad, mõlemad on hädavajalikud, ei ole olemas ühtegi. No ma arvan, et see on üks punkt, mida võib-olla peaks rõhutama, mida ma viimastel päevadel olen näinud nii telefonikõnedest kui ka mulle saadetud mõningatest artiklitest, just et mis me ikka sinna Euroopa Liidu astume, julgeolekutabab meile NATO, et võib-olla veel kord vajavad need asjad ülekordamist. Just mulle tundub Aga teisalt muidugi ega nüüd Euroopa liitu astumine ei lahenda kõiki meie probleeme, mis meil Venemaaga on naiivne arvata seda, et kui me Euroopa liitu astume, et siis koheselt antakse sama presidendi auraha meile tagasi, naiivne on arvata seda, et NATO läheb seda Venemaalt lennukitega meile ära ära tooma. Ma toon seda just president auraha, kui noh, pigem sümbolit. Ahah, väga pikkade aastate sümbolit suhetes Venemaaga ainult symbol ta tegelikult. Ütleb, et seda parafraseerides seda ütles, et, et selle auraha meil sama palju vaja nagu kilpkonnale täikammi, et et las ta jääb sinna ja võtku endale mälestuseks ja käigu Vene rahvas seda relvapalatis vaatamas või, või kus iganes ta on seda küllaga. Ma mõtlen, Venemaaga on väga palju ka muid lahtisi asju on küll igavesti Vene pankades külmutatud Eesti raha ja Tartu Ülikooli varade ja jah, ja meie, ma arvan, et me kõik koos võime meie kuulajatele öelda seda, et märksa hullem on see, kui, kui Vene kapital hakkab kontrollima meie majandust, mida ta on viimastel aastatel eriti aktiivselt püüdnud teha kindla suunaga ainult sellele, et esimesest maist 2004 on Eesti Euroopa Liidu liige. Ja pärast seda on siin toimetamine palju, palju raskem. Juba see annab, annab nagu kindluse mitte ilmaasjata Kallas juba selles paljutsiteeritud artiklis ei ütle, et meil oli üks seltskond ärimehi, kes ajas, kes pidevalt Moskva vahet ja, ja võib-olla nad käitusid kõige paremat silmas pidades, tähendab paremal muidugi ma pean nende endi ärihuve kõigepealt silmas, aga ka Eestile oleks olnud kasulik. Aga see, et Venemaa meega majanduslikult niimoodi käitunud, nagu ta on käitunud, kõik need topelt olid asjad, see on ainult hea. See on väga tore, sellepärast, et seal tänu sellele toimus meie kiire orienteerumine lääne poole märksa kiirem, kui, kui vene turud oleks olnud veel avatud. No me rääkisime mingil moel, joome nüüd selleni välja, et me jõuame hea, et ta meile tagasi jäänud auraha hea. Tegelikult saada nägijaks mingis moel ja toimida iseseisvalt tegelikult antud valikus. No ütleme, ei oleks ka Kallasel põhjust artiklit kirjutada, sest alati oleks valmis Käia kaart lauale. Aga näete, presidendi auraha andis ta meile tagasi. Ise ei saa, ma utreerin muidugi ei, absoluutselt õige, ma olen tänulik olema, et just see 700 aastat orjapõlve nägijaks teinud lõpuks, niiet mõnes mõttes alati inimene, kes on rohkem näinud ja kannatanud ja elanud üle raskusi on, on kindlasti palju tugevam ettenägelikum ja mida iganes veel, kui see, kes on elanud CD, septiline siidi, skeptiline ja on ikka siidi ja vati sees ja ei oska neid ohtusid karta. Mark Soosaar on öelnud väga huvitav mõte, mis on et ei ole suurimat vaenlast oma kultuurile, rahvuspärandile kui eestlane ise. See on väga esmalt ehmatav, ehmatav seisukoht, aga ta ei ole ka väga konkreetsed näited, et Eesti muinsusmälestisi, aga Kihnu kultuuri ja seal sama Pärnu rannapiirkonna vastu ja mis iganes. Et eestlased, eesti ametnikud, eesti rahvas, on palju ükskõiksemad, kui tegelikult euroametnikud Brüsselis, kes taipas ära nende asjade tegeliku väärtuse ja teevad teatud asjade säilimiseks palju enam. Nii et see on ka tegelikult üks tõde. Tuleb meelde kohe Tallinna vanaliik ja Unesco maailmapärandi ma kujutan ette, et kui seda ei oleks, siis oleks meil neid noh, ikka tugevasti käinud seal kinnisvarabuumi üle ütleksime niimoodi. Kui me Euroopa liitu läheme, siis munakivid võetakse üles, nii et seda ei tohi olla Euroopa Liidus. Euroop uskumatute jaburdustega on ikka, on ikka mõned euroeitajad. Noh, välja tulnud ja kui sa ka käsi piiblil vannuksid, et sa oled näinud kuskil Euroopa Euroopas mujalgi Aga ütle praegu, et sa tegid nalja, sest mõned saate kuulajad kuulsid seda. Ja pärast hakkavad ka omavahel arutada, ma loodan, et iirlased ikka lehti loevad ja teavad, kellele see see lause kuulub, nii et noh et need dogmaatilised seisukohad on küll, et ma kuulsin seda, et näiteks, et kui Euroopa liitu astume, siis me lehmapiima enam juua ei tohi, et me tohime juua ainult seda piimapulbrist tehtud piinav sans veega lahjendatud, sest see pidi ka euroliidu direktiiv olema. No hea küll. Lõpuks lõpetame selle anekdoodikogumikuga tagaja ja aeg läheb edasi, vaatame, mis hakkab toimuma. Mis viimased paar-kolm nädalat enne siis kauaoodatud euroreferendumit meile toovad. Täna olid siin stuudios vikerraadiolaua taga Mai pöörman Margus Mets, Aarne Rannamäe ja järgmine kord saatuse ja. Ma ei tea, kelle tahtel olete sunnitud leppima sama saatejuhiga, kuid ülejäänud seltskond on teile ilusat nädalavahetust, ilusat laupäeva ja kuulake meie saate kordust ka täna õhtul.