Maipühade eelõhtul tähistab meie paljude sõjasõber ja kõigi meie kirjanike kolleeg Paul Kuusberg meie üks aktuaalsemaid ja teravama problemaatikaga romaanikirjanikke oma viiekümnendat sünnipäeva. Ja meie siin mõned tema kolleegid, olemegi täna kokku tulnud, et meenutada temaga koos läbi käidud teed ja kõike seda, kuidas ta kirjanikuks kujunes ja mida ta kirjanikuna meile tähendab. Eesti kirjanduses on üks huvitav seaduspärasus, mis väljendub selles, et suuliselt sõda karastas, kasvatas ümber ja kujundas Mik dublejaadi kirjanikke. Meil ei tarvitse siin meelde tuletada seda suurt gruppi kirjanikke, kes juba sõja ajal olid välja kujunenud kirjanikud ei tarvitse ka meenutada neid, kes üsna suure hulga ana tulid kohe sõja ajal ja sõjakannul kirjandusse sõjatule läbi teinud ja sõjakarastuse läbi teinud mehi ja ka naisi. Neid on kirjandus tulnud nüüd kuni viimase ajani. Ja Paul Kuusberg on üks sõjamehest kirjanikuks kujunenud mees, kes kümmekond aastat tagasi jah, 1957. tuli välja oma esimese romaaniga müürid. Mu kõrval istub siin Kuusbergi sõjaseltsimees Ilmar Sykeme. Ja aga ta võib kinnitada, et müürid ei olnud sugugi nii suur üllatus juba neljakümneaastase mehe sulest. Vaided nende vundamenti laoti juba hulga aastaid varem. Nojah, mis puutub Paul Kuusbergi romaani müürid või selle nõnda ütelda eeltöödesse siis tõepoolest asi oli nii, et kive sellesse müüri lauti. Ammu-ammu. Nüüd hiljem oleme seltsimees Kuusbergilt kuulnud mõnda puhku omavahelistes jutuajamistes, et suures osas käsikiri oli temal juba Valmis sõja puhkedes kuid paraku Velikije Luki lahingute möllus see 200 lehekülge käsikirja, mis tal sõtta kaasa oli võetud, läks kaduma. Ja tõepoolest on meeles niisugune fakt, et kui me 44. aasta kevadel olime koos rind ajalehe tasuja toimetuses, kus Paul Kuusberg oli toimetaja ja mina üks kaastöölisi siis muide, Kuusberg sellest oma romaanist ega tema kadumaminekust ei rääkinud tollel omavahelistes juttudes poolt sõnagi, kuid kogemata mina nägin ühel päeval tema töölaual suurt suurt paberit kus olid mingisugused erilised märkmed. Lähemalt vaadates paistis, et seal on mingi pikema asja kondikava rida numbreid, peatükkide lühikene iseloomustus, kõrvaltegelaste nimekiri ja kui ma siis Paul Kuusbergi küsisin, kas mitte ei ole mingi kirjandusliku teoseni algmaterjal siis ta muigas tõrjuvalt ja ütles, ah niisama, kuid 56. aastal äkki Kuusberg tõi Loomingu toimetusse romaani müürid käsikirja ja kui jutt tollele sõja lõpu suurele paberilehele läks, siis kuus Ford ütles, et nii ta oligi. Siis ta hakkas uuesti oma kaduma läinud käsikirja taastama, hakkas oma kavandatud romaani uuesti kirja panema. Nojah, nagu me teame, sellest tuligi tema esimene romaan mis 56. aastal hakkas ilmuma loomingus ja järgmisel aastal tuli välja raamatuna. Siin on omamoodi huvitav kokkusattumus, stsenaasikene olid ju 56. ses Loomingu toimetaja kui sedagi oma käsikirjaga loomingusse ja tuli ja ilma et sa oleksid osanud aimata, et sa selle toimetaja oled. 56. sa juba kuskil, ma ei tea, 44. saltosid selle terve. Kogemata sattusin peale ja, ja muidugi peab ütlema, et autor oli väga-väga tagasihoidlike niuke tõrju, tihtipeale lobiseme mina mõnikord ka lobisen oma poolvalmis või kavatsusele olevatest teostest seda ja teist, aga näete, Kuusberg oli niisugune mees. Ta ei andnud mitte isegi aimata, et ta mingisugune suurem teos käsil on. Nojah, aga seda tõrjuvam oldi tookord Loomingu toimetuses, sest ega eriti suure vaimustusega vastu ei võetud, seda romaani onni. Küllap toimetustes on alati teatud umbusk on olemas kui mees tuleb. Me tundsime Kuusbergi, kui kriitikud ja tõepoolest silmapaistvad kriitikud aga tuleb äkki romaani käsikirjaga, siis kuigi kriitikud on ühesõnaga nupugad, mehed oskavad, ütleme, romaanidest küll ja küll kirjutada, aga et nad ise ka maanteega hakkama saavad, seda väga palju ei juhtu, nii et umbusku pole, siiski oli, aga, aga no see umbusk muidugi muutus üsna pea ja on hoopis viimasel ajal ütleme, ära kadunud Kuusbergi suhtes, kuna temal onju. Iga romaan on omamoodi üllatuse uudis meile lugejaile. Tähtis veel midagi lisada ei mis ma eriti tahtnud lisanud midagi, ütleme ausalt, et sel ajal, kui Kuusberg selle oma esimese romaani nii-öelda ilma pilgu ette saatis, ei olnud eriti just moekriitikud läksid üle ilukirjanduse peale viimasel ajal see on nagu rohkem juba harjunud. Tõepoolest, nii nagu korduvalt on kriitikas väljendatud, Paul Kuusberg on teinud kolm suurt sammu edasi ja lähemal ajal on tal ilmumas juba uus romaan, mida võib. Ma arvan küll juba neljandaks suureks sammuks edasi nimetada, nüüd mõni sõna võib olla müüride meenutuseks veel ühenduses Paul Kuusberg isiku endaga. Paul Kuusberg on meil ju kirjanik, kes kirjutab iseendast oma keskkonnast, oma ajastust kuid mitte kitsalt isiklikult ja üldse on raske nii-öelda teda ennast nüüd autobiograafilise prototüübina kuskil näha või leida, kui kirjutab jah olulist ära tähtsad võla tüüpilist oma ajastust, oma ümbrusest ja müüride aine on ta ju kah ammendanud omaenese elust ja oma keskkonnast sest ise on ta pärit ehitustöölise perekonnast ja perekonnatraditsiooni kohaselt pärast algkooli lõpetamist tollases tööstuskoolis õppis kaks aastat ehitustehnikat. Siis proovis ka see mehekutseks ennast valmistada, õppis laeva mehaanikuks ühe aasta kuid tööpuuduse tõttu tal oli täiesti võimatu saada vajalikku praktikat ja nii jäid õpingud katki. Ja nii ilmusta jälle siis Tallinna ehituse müüridele, kus ta müürsepana töötas ja hiljem ehituse juhatajana töötas kuni 1940. aasta suveni. Ja mitte ainult töömeest ja keskkond ja töökeskkond ja töömeeleolud ei kanna müüre vaid just see revolutsiooni veeruv mentaliteet mis kulmineerus 1940. aasta juunis-juulis. Kui Kuusberg kujutab just Eesti töölisklassi suundumist revolutsioonilise ülestõusuni välja, siis mängivad seal jah, tema isiklikud kogemused ja isiklikud meeleolud väga suurt rolli. Jada enese saatus oli seotud 2940. 41. aasta revolutsiooniliste sündmustega. Ta võttis aktiivselt osa juunipöördest ehitustööliste ametiühingutegelasena. Kohe vahetult pärast juunipööret oli ehitustööliste ametiühingu sekretär ter, hiljem esimees ja 1940. aasta juulis sai temast ka kommunistliku ei liige. Kui nüüd sammukese edasi astuda ja rääkida uuest romaanist, sellest võib kindlasti rääkida, ma olen ja mitmed teised on lugenud selle käsikirja. Ja see romaan hakkas juba ilmuma loomingu aprillikuu numbris ja sellest võib ja tulebki mõni sõna rääkida. Ka siin mängivad Kuusbergi isiklikud kogemused, isiklikud tähelepanekud, hästi valitud, tüüpiliste olulistena valitud tähelepanekud. Roman kannab pealkirja südasuvel ja käsitleb sündmusi kahe kuu jooksul Eestis, nimelt Saksa fašistlike vägede Eesti territooriumile tungimise eest peale kuni Tallinna evakueerimise. Niisiis on kahe kuu kestes juuli-augustikuu kestes. Romaan on kirjutatud hoogsalt huvitava kompositsiooniga, kus minavorm vaheldub tema vormiga nii-öelda autoripoolsete vaatlustega. Romaan käsitleb peamiselt Ühe noore ellu astunud töölisvõitleja ja hävituspataljonide võitleja kujunemist tõeliseks teadlikuks võitlejaks ja selle teadlikuks kujunemise taustal. Paljudesse keskkondadesse kuuluvad tegelased libisevad meie silmade eest. Siingi on oma oma seos. Autobiograafilist ei tarvitse meil otsidavama seos autori isikuga, kellest me teame, et ta 41. aasta juulikuus astus vabatahtlikult Tallinna neljandasse hävituspataljoni ja selle hävituspataljoni ühe ruudu poliitjuhina tegi kaasa kõik need võitlused kuni Eesti lõunapiiril, sealt Pärnu ja Mõisaküla kandist alates kuni kuni Tallinnani ja Tallinna evakueerimise nii välja. Ja nii siis sattuski Paul Kuusberg evakueeruma 1942. aasta märtsikuus Eesti laskurkorpusesse, kus ta algul oli polgu agitaator, hiljem diviisi poliitosakonna agitaator aga 1944. aasta juunist peale diviisi ajalehe tasuja vastutav toimetaja, vot neist päevist, see on aastal 24 25 tagasi algavadki minu isiklikud kokkupuuted Paul Kuusbergi ka mitmesugustel rinnetel ja mitmesugustes olukordades. Paul Kuusberg on ka säärane kirjanik. Nii nagu meie paljud kirjanikud ja oma ajakirjandusliku töökohta kirjutab ta ise oma ankeedis et 1944. aasta juunis määrati ta 249. Eesti laskurdiviisi ajalehe tasuja vastutavaks toimetajaks. Siitpeale algab minu tööajakirjanikuna. Ma pean lisama, et Kuusbergi tööajakirjanikuna muidugi algas mõningal määral pisut varem juba ametiühingutegelasena 40. aastal ja enne seda kirjutas ta artikleid ametiühingu tööst ja ametiühingu väljaannetesse, aga 1943. 44. aasta talvel kui meie suurtükiväeosad olid kitsukeses kaelas ja kaitsesid seda kotisuud, kuhu suunati lakkamatult meie vägesid ja suurendati sakslaste tagalas seda kotti. Ja kust algas siis üks järjekordne suurem vastupealetung Saksa vägedele seal umbes kuu aja kestes Kuusberg nuusutas nii-öelda esmakordselt tõelist lehe tegemist. Asi oli nimelt selles, et me kahekesi istusime kah seal kuskil koti suudmes liivaküngas viletsasse miljankas ja tegime imetillukest operatiivset ajalehti, et nendele suurtükiväeosadele, kes selles koti suudmes kaitsel olid. Selle ajalehe formaat tuli pool praegust kirjutuspoognat. Aga ta oli ikkagi tõeline ajaleht, kõik kolmel veerul trükitud polügraafiliselt välja andsime teada umbes 200 250 eksemplari, niipalju kui käsitsi jõudsime trükkida. Sellel oli alati oma juhtkiri ja oma oma uudised ja oma joonealune ja, ja vahel vist isegi luuletusi sees. Nojah, sel ajal algasidki gaasikeme kokkupuuted Kuusbergiga diviisi ajalehe tasuja toimetuses, kus me koos töötasime. Nojah, tasuja toimetuses puutusin tasule kaastööd tehes juba eelmiste toimetajate ega kokku ja Paul Kuusberg kuidagi erines eelmistest toimetajatest minu arust selle poolest, et tema oli, võiks ütelda, demokraatliku hingega toimetaja tasu ja lõppude lõpuks oli ikkagi sõjaväe ajaleht. Toimetaja oli mitu kraadi teistest toimetuste meestest kõrgem ja sõjaväest paratamatult nende auastmete puhul tekivad tehtud, ütleme, distantsid. Kuid Kuusberg siiski oli niisugune mees, et tema ei pidanud lugu ülemuslikust distantsist ja suhtelise suhtlustoimetuse ja trükikoja meestesse teisiti. Ju tal on teatud demokraatlikud Allüürika tänaseni säilinud. Tundub küll jah, kuidagi mees on niukene, inimlik mees, ühesõnaga aga mina saan sellest tema nendest jutuajamistest, mida tihtipeale nõnda ütelda videvikus, hunditööl ja töö vaheaegadel tekkis mitte ainult minul, vaid kõigil teistel toimetuse ja trükikojameestel Paul Kuusbergi ka. Saan tagantjärele niimoodi aru, et nendel oli ka Kuusbergi poolt omamoodi kavalus või nõks sees. Temal ikkagi mõlkus meeles müüri tegemine, romaani kirjutamine ja siis ta tihtipeale viis juttu sõjaeelses ja 30 üheksandas 40.-sse aastasse, meenutas olukordi Tallinnas tööliskeskkonnas ja nii edasi. Ühesõnaga paralleelselt vähemalt, kas need sulg liikus, seda ei tea, aga mõtted liikusid tihedasti vabal ajal oma romaani kirjutamise ümber. Need ei olnud mitte ainult asjalikud jutuajamised vaid tihtipeale lihtsalt lobisemised ja lõppimised. Mis puutub tasujasse endasse, siis minu mäletamist mööda Paul Kuusberg oli ka see mees, kes tundis mured selle ümber, et tasuja mitte ei oleks üks tõsine lahinguleht vaid et sellel oleks ka mingisugune väikene lehtede üldse väikene pisikene nurgakene ajaviite ja nalja jaoks. Ja mina sattusin tasu eest töötades niisuguseks meheks, kes sinna vahetevahel kirjutas följetoni või omamoodi sõjamehel õmps jutte. Ja tundub küll, et kui need paar esimest olid ilmunud kuus, peaks siiski mind teatud määral nõnda ütelda, torkis tõukas tagant, et need tuleks veel ja veel kirjutada, sellepärast et sõjamehel oma tõsise raske töö juures on ka puhkehetkedel vaja mõnusaid ajaviitehetki, kus ta saab mõelda ja kõnelda mitte ainult sõduri elu tõsiste, vaid ka teistsuguste külgede üle ja ümber. Tundub nii, et kuus põld oli ja on ka siiani niisugune mees, kes laia armastab naljast, saab aru, kõigi meeste juures ei esine niisugust joont. On naljamehi ja niisugusi mehi, kes on ajamehed, aga teiste meeste näidu kuidagi ei talu, jäi seedinud. Nojah, ja 1961. aastal ilmuski Kuusbergi teine romaan Enn Kalmu kaks mina raamat, mis sai kohe kalliks meile kõigile, kes me sõjas olime, sest ta kujutas nii tõetruult meie poolt läbi elatud kaasaega. Aga võib-olla meil on isegi raske hinnata selle raamatu tähtsust, sest me oleme sellele raamatule liiga ligidal. Aga ma olen kindel, et see raamat on väga tugevaks sillaks ka meie põlvkonna ja järgnevate põlvkondade vahel, kes ise vahetult sõjast osa ei võtnud või sõda vaevu-vaevu mäletavad. Ja selles osas on võib-olla kergem öelda neil, kes ise sõjas ei olnud, nagu siin Aksel tammel või läinu ilusal Kui siit natuke vara veel teha üks sammuke tagasi müüride juurde, võib öelda, et müürid olid nii tähtsad rohkem siiski kirjanikule kui kirjandusele. Selles mõttes, et müürid ei avanud, võib öelda siiski mingit uut lehekülge eesti romanistikas, ta tõi uue aine eesti romaani aga kuidagi mingisugust niisugust lähtepunkti või ta ei andnud päriselt. Enn Kalm? Selles suhtes oli muidugi jah, nagu siin öeldud, suur samm edasi ja see ei olnud mitte enam samm edasi kirjanik Paul Kuusbergi elus, vaid kogu võib öelda kogu eesti kirjanduses, eesti proosas. Võib-olla kõige olulisem siin oli ka see, et Paul Kuusberg lähtus mingist oma kindlast kontseptsioonist, ta ei läinud sellele teele, ta püüdis ta lihtsalt sõja olustikku sõja sündmusi, nii-öelda musta-valget sinna panna parajalt vaid Ta kirjutas nimelt ühest saatusest väga tüüpilisest saatusest tol ajal ja saavutas sel teel tugeva kunstilise ja elulise üldistuse. Kahtlemata. Pürgi romaanil Kalmu kaks mina suudab suurepäraselt ja anda edasi seda mentaliteeti, seda uut maailmanägemist, poliitilist teadlikkust, mille kasvatas kümnetesse tuhandetesse Eesti sõjameestesse suur isamaasõda ja mis kujunes tõepoolest suureks suureks kooliks. Sellele põlvkonnale, kes võiduga tagasi tuli Eestisse ja võttis Eesti sotsialistliku ülesehitamise kõigil aladel oma kätesse. Vahepeal meenutame siiski seda, mis eelnes Kuusbergile kui romaanist üle. See on Kuusbergi kui kriitiku osa mis sai alguse aastal 20 tagasi jah, 47 49 peamiselt rahva hääle veergudel, kus Kuusberg oli toimetaja asetäitja küllalt pikka aega peaaegu kümmekond aastat, enne kui ta Loomingu toimetajaks tuli. Kuusbergi kirjanduskriitiku tööd iseloomustab just sekkumine aktuaalsetesse, kirjandus probleemidesse ja Kuusbergi mahuka kriitikakogumiku pealkirigi sõna sekka räägib sellest aktiivsest aktuaalsetest probleemidesse sekkumisest, kus raamat ilmus 1959. aastal ja võtab kokku kuu- Kuusbergi kui kriitiku tegevuse. Ma märgiksin eriti selles raamatus Jakobsoni ja Männiku käsitlusi, mis on õieti ikkagi esmakordsed Eesti. Nüüd oleks aeg astuda Kuusbergi kolmanda suure sammu vaatlemisele, see on tema romaani Andres lappetivuse juhtum vaatlemisele, mis ilmus 1963. aastal, mis on nii nagu tema eelmised kiromaanid ilmunud, et ka vene keeles. Ja mis kõigele lisaks on suurt populaarsust võitnud juurde ka lavalise instseneeringu näol teatris Vanemuine ja hiljuti valminud filmi, mis juhtus Andres lapetavusega näol. Õigupoolest on nagu isegi mõttetu hakata lappe tõusnud. Teda võrdlema Kuusbergi ka seda enam, et see on diskreetne teemad, lappe, tõuslus, kirjaniku positsioon, kirjaniku positsioon on selgemini viimase aja teoste puhul üsna mitmelgi puhul oleme nagu kahelnud, et kas kirjaniku asendama kangelaste suhtes on lugejale siis kasvatav või on see kahtlane. Kuusbergi asend oma kangelaste suhtes on küll üsna selge. Seoses filmiga on ju eriti jälle uuesti neid lappe tõuse, niisugune taassünd ja probleemide arutamine tekkinud nagu ja ega ma ei usu, et me siin midagi eriti palju lisame. Ainult et kui seda üldist joont vaadata, mille poole nüüd remmelgas oma ülevaadetes täna on siin katsunud minna siis üldine joon on minule igatahes küll lugupidamist tekitav. See Kuusbergi üldisemalt arengujoon ja paistab, et sellest oleks põhjust rääkida vähemalt nii minu isikliku pihtimuse mõttes. Miks pean ma Kuuscaniks lugu sellepärast, et ta töötas enda nii-öelda üles või töötasin ta välja? Kõigepealt muidugi kriitikust kirjanikuks? Jah, siukene remmelgas rääkisid siin sellest, et see ilukirjanik oli tema sammu juba enne sees olemas. Aga ju ta siis nii palju ei olnud, et sellest alustada. Ju see oli, see oli kah omamoodi kõhklemise aeg, aga tal oli siiski julgust välja tulla selle mehe asendist, kes õpetab ja öeldakse ju ka, et õpetaksega ise ise ei oska selle mehe asendist kirjutaja asendisse. Ma ei tea, Ilus kirjutas praeguse kõrvale paberlehed, ära solva kriitikuid. Lappe teise filmis on lause, ära solva sõdurit, ära solva kriitikuid, see on kurb küll, aga muidugi selle sõnaga, aga niisuguse enese teostamise ülim tipp kahtlemata on ilukirjandus. Ma ei taha öelda, et et see on muidugi töölise kriitiku töö, aga ma ei näe siiski neid ilukirjanikke, kes kohutavalt kriitikuteks püüdleksin küll, aga ma näen tõesti kogu aeg kriitikuid sellest juba ilusa ennegi rääkis, kes, kes püüdlevad kirjanik, eks ju, neil on oma õigus, ta siiski on suutnud ennast teostada, kui inimene, kes ilukirjandusliku sõna valdab, nii et see on huvitav, et see haarab. See on üks tema niisugune. Väljakasvamise tee aga on ka veel teine. Kuusberg kuulub 50.-te aastate metsikusse kriitikute põlve metsikusse selles mõttes, nagu lõunas käiakse puhkamas. Tähendab metsikul viisil ilma tuusikuteta, mis on tuusid. No ütleme, et uusikum, diplom, inimene käib ülikoolis kahtlaselt palju midagi õpib või ei, aga ta vähemalt saab mingi süsteemi, ta õpib Augar sajandite vastu ja õpib nägema seda, et paljudest asjadest on räägitud nii ja samas jälle teisiti ja et kriteeriumid on muutunud ja seisukohad on muutunud. Kuusberg ja kui nüüd tõsiselt rääkides isegi Remmelgas vastas kirjanduskriitikas ilma niisuguse niisuguse sajandite lasuta turjal. Nad tulid kui metsikud noored mehed. Jällegi palun sõna metsik võtta kuidagi need teatud reservatsiooniga, aga no ütleme, kui noored mehed, kes ütlesid välja pooled neist tõdedest, mis nad teadsid erinevalt nendest meestest, kes ütlevad, välja ajanud ühe sajandiku, näiteks tulid ja tegid ilma kujundasid kirjanduslikku meeleolu, ütlesid asju nähtavasti valesti, ütlesid õigesti ka. Nüüd, kui kuuskergist rääkida, siis Kuusberg sellest kategoorilisest kriitikust, kes kunagi milleski kahelnud ja kellele asjad absoluutselt selged olid. Kõik, kuni viimaseni on siiski kasvanud välja niisuguseks ühiskondlikuks mõtlejakse, niisuguseks kirjandus, poliitikuks, kes näeb asjade kõiki külgi. Et tänased tõed ei pruugi olla alati homsed tõed, et on vaja asjadega harjuda. Et igal asjal on nii-öelda, ma ei tea, mitu külge läheb asju kuidagi dialektiliselt. Ka selline välja jõudmine on siiski minu arust üks eneseteostamise vägev tee ja kutsub sinus esile aukartust. Kui lisada Sinugategoorilisuse leevendamiseks juurde. Mitte midagi, ma tahaksin märkida, et Kuusbergi kategoorilisus, mis ilmnes tema kriitikas, on kahtlemata tugevnenud ja sügavamaks muutunud, kindlamaks muutunud, mis sugugi ei välista demode elektriliseks muutumist, õieti tema dialektrilisemaks muutumine ongi tema sügavamasse tugevamaks muutumise avaldus. Ma tahan siiski siiski rõhutada seda, et Kuusbergi 10 aasta jooksul kirjutatud romaanide rida kui võtta veel lisaks nüüd ilmuma hakanud romaan, see on, tähendab ajalist printsiipi silmas pidades kõigepealt müürid sõnastatud ja 138940 siis 1941. aasta südasuves siis edasi isamaasõda Enn Kalmus ja sõjajärgne periood pikemalt lappi teoses. See annab siiski kokku mingisuguse, minu arvates väga kategoorilise joone. Väga kategooriliseks kinnituseks põhjust, et tegemist on meil inimesega, kes vahel võib-olla sõnaseadmise oskuses on küllalt publitsistlik küllalt isegi viimistlemata kuid kes on tabanud meie rahva viimase aja ajaloost siiski selle peamise joone ja läinud seda joont mööda ja olnud tõesti järjekindel meie ühiskonna ajalookirjutaja. Mina olen nii näitada tema kahe viimase romaanil sündi mõnikord natukene vähemalt kui eelmiste puhul ja ma tahaks öelda seda kõigepealt näiteks kuus põrkun on hirmus kõva töömees. Räägime, mis me räägime, ärme nüüd ikka ütleme, et 50 aastat näiteks poisikesi iga ja kõik on alles ees ja nõnda edasi. Edasi ikka päris nii ei ole, aga tema kirjanikudistsipliin või võime töötada ja sisse elada on ikka ka meile noorematele eeskujuks, sest ega need romaanid ikka nii kergesti ei tule, kui nende peal kogu aeg mõte ei liigu. Ja tõsiselt läbi ei seedi. Sest kuus põrkuni ju ikka kogu aeg ka. Ta ametis ja ta ei ole mitte mõni vabakutseline, kell on alati vaba minna oma kirjutuslaua taha, punast, ise tahab, tal on ülesandeid palju ja liigagi palju. Ja sellepärast ma mõtlen, et tema niisugune töövõime on ikka üpris tähelepandav. Kuusbergi töövõime on kahtlemata suurkirjutajana ja ma ütleksin ka, et tema mõtleja võime on suur. Temaga on üldiselt alati huvitav rääkida. Me elame ühiskondlikul kaunis keerulisel ajal ja kontseptsioonid ei ole mitte püsivad alati ja peab ütlema, et Kuusbergi soov isikupäraselt tungida kilesse poliitilistesse muudatustest kas välismaal või, või meil kõikidesse sündmustesse näha neid näha neid tõesti niisuguse suure ajaloolise filosoofia seisukohast ja, ja samal ajal ka väga konkreetselt hoopiski mitte targutadesse on alati meeldiv ja see teeb temast alati inimesed, kelle puhul noh, võib öelda, need on hea tema juurde minna pidama, kui mingisugused asjad on, on isegi mina tean teda kui romaanikirjaniku, kui kriitikud, aga ka kui ametnikust inimest kui kirjanduspoliitikategijad, sest oma väiksemas funktsioonis olen ma nüüd viimased aastad 50.-te aastate lõpust üsna tihedalt tema tööd saanud jälgida ja peab ütlema, et, et temaga on hea töö. Aga nojah, meie jutt ei kujunenud võib-olla juubeliväärselt pidulikuks, kuid Kuusberg on juba säärane inimlik inimene, säärane inimene, kellest vägisi kipud rääkima kui töömehest, kui tööle, muretsejast kui mehest, kellega ühtelugu on olnud juttu tõsistest probleemidest ja ju siis sellepärast ka meie tänane juubelijutt kujunes asjalikuks töö jutuks. Asjalikus tööinimesest, kes nüüd juba neli aastat täidab Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretäri kohustusi ja seal kõrval pidevalt kirjutab, kirjutab täie distsipliiniga ja mõtleb sügava mõtlejana meie rahva ja ühiskonnaelu probleemide üle ja mille tõttu ka tema romaanid on nii suure ühiskondlikku vastukaja leidnud.