Tänu talle loa eest, et saame sellele pilku heita. Tänuga teile, kuulaja, kes kirjutasite. Palume professor Marja Adamsoni meie kallist mari üks kord jutustada endast. Ja las ta räägib südame segamatult tühjaks. Kuidas neilegi meeldiks. Aga kas teate, kui pikk ja lai on tema loomingu kangas ja kui rikas? Seal on rohkem kirju, kui ühekorraga vaadata jõuab? Seal on rohkem värve kui meil sõnu. Saatesse saab korjata ainult lõimi kunstniku loomingu kangast. Kus siis kangas käima pandi? Neli aastakümmet tagasi tuli nooruke marimai, kus praegugi pauguvad kangaspuud. Professor Mari Adamson kangast looma õpetanud pea kogu meie tekstiilikunstnikepere. Kunsttööstuskooli, kui ma astusin, siis oli, mul on millegipärast meeles, 66 inimest võeti tolle laastal vastu ja seal oli väga palju. Tähendab, teile ei ütle see midagi, kui ma neid hakkaksin nüüd lugema, neid inimesi, aga kestid võiks vast huvitada on. Et siis sisseastujate hulgas oli Kaarel Karm ja Ants Eskola. Ja need töötasid kolm aastat kunstikoolis. Nii et nad tollest ajast on mulle koolivennad. Kas teil on isiklikult kahju, et näiteks Ants Eskolast või Kaarel karmist kunstnikku ei tulnud? Teate, see oleks nii vastu ülekohtune nii-öelda seepärast, et ma olen neid meeleti alati jälginud laval, aga ma arvan, et vähemalt Ants Eskolast oleks küll kunstnika kujunenud aga minu arvates see oli niisugune veidi niukene poisilik uljus oli, nemad seal kunstidest koolis mängisid ka vahel mingites väikestes osades ja oli veel üks helveste nimeline noormees siis koolis, keda meie pidasime küll kõige andekamaks neist kolmest. Ja nad läksid, suvel oli Estonias mingisugune niisugune eksamit, noori jõude, taheti juure saada või kuidagi nii. Ja läksid sinna eksami, leia meie suureks kurvastuseks helvest, keda meie arvates kõige andekam oli, ei pääsenudki sisse. Ja Eskola ja karm olid need, kes keda vastu võeti. Nemad tol ajal imetlesid väga alati Kreeta sälliku. Ja käisid ikka meeleti alati Estonias ikka kõnelesid sellest nii. Ja mina arvan, võib-olla kui nad seda kuulevad, on nad selle vastu, et neil oli vist see pooljuhuslik, see minek Estoniasse. Ja, ja pärast oli üheksa õpilast ainult neljandas astmes, siis nimetati neljas aste. Nii et esimeses 66 ja pärast ainult üheksa ja lõpetasid neist minu teada ainult Pallas, kes kunstnikuna hiljem töötas. Kivinukk, siis ükse Mihkelsoni nimeline tütarlaps. Mina muide ei lõpeta. Noored on alati veidi rahutud ja otsivad ikka paremad. See on ka nüüd nii. Ja võib-olla nagu tol ajal oli võimalust kohe, et Tartu Pallas oli meelitav nii kõikidele noortele. Nii ka minul tundus, et seal oleks nagu rohkem, mida nii leida. Kippusin ka sinna. Muidugi, kui pärast avanes võimalus Pariis Eestisse, siis see siin rohkem mõtlemist olnud selle puhul ja siis tuli seda kohe ette võtta. Pariis muuseumid, Vabaõhuakadeemiad, kunsti-, määratu varasel kümned tuhanded kokku sõitnud kunstnikud, otsimised, pettumised, mõnikord õnnestumised. Üks ballasest tulnud noor naine seisab Pariisi põhjavaksalis. Ta on kahekümneaastane. Ja Pariisi põhjavaksalist tulin ja parajast oli vihma sadanud ja see oli õhtu ja see tohutu tulemeri see muidugi jahmatas mõra juba ikkagi siit olin tulnud siis see suurlinna tulemeri see tõesti kohutas, kuigi ta praegusel ajal on mitmekordselt suurem, kui ta oli siis. Ja siis mis ma oli ennem sadanud, siis kõik läikis asfalt ja palju tuld, et see kaunis viis segadusse põhjavaksalist tuli sõita. Hotell, kus ma siis elasin, oli Eiffeli torni lähedal tuli peaaegu südalinnast läbi sõita, nii et see esimene mulje oli kaunis, rabav, suur, teine mulje või teine niisugune suurem ülemus kohe järgmisel päeval oli kui mind viidi, tähendab, nii saatjaga, läksin Louvre'i muuseumi ja, ja siis see, et see oli niisugune kiuslik, et tema ei tahtnud jätta mind kusagile nii seisma, et saaks vaadata ja tema oli sihiks võtnud, et ta viib kogu muuseumist uni lihtsalt kõndides läbi ja, ja see on üks väga suur karistuskunstnikule, nii lihtsalt nii marssida muuseumist läbi ja selle tulemus oli, ma ei tea muidugi, kas selle tulemus, aga tegelikult ma jäin haigeks, nädal aega olin haigeks. Kui suur Eesti kunstnikepere oli tollal Paris? Tol ajal muidugi see keskne kuju oli Wiiralt. Siis oli Grünberg, elas Kristjan Teder stipendiaadina oli sealt Vardi ja siis Sanna mees siis Adamson-Eric oli ka, tol ajal elas Pariisis. Kuidas meie kunstnikud oma elu olid seal sisse seadnud? Seda peaks küll ütlema, et see oli väga mitmemoodi, nii ühed, nii teised teisiti. Piiraldil oli üks niisugune väikenaatil. Niukene, kaunis niuke, boheemlaslik, nii elas, üks juhtum oli selline, Wiiralt istus kord kohvikus Toomi kohvikus Parmassil ja tuli üks Lätimaailmarändur, üks mees oli, näeb, et Wiiralt istub, ta tuleb juurte talle, tahtis tema laenata viis franki. Aga Wiiralt oli tagasihoidlik mees ja kui see tuttav küsis viis franki, aga temal ei olnud kahjuks anda. Ja tema kuidagi nii vaatas maha, Jäki vaatab, oli või all või kusagil seal, see oli nimed, bulvari, kohvik jah, kus tuul puhus seal igasugust prahti ja paberite kõiki maas ja, ja võtab maast 50 franki, tähendab bulvarilt seal kohvikus ja ise ka ei usu seda ja ütleb ta selle nyyd nii läks siiratist, et annan temale, mine vahetada, võta omale 10. Järgmisel päeval sama tuumi kohviku ees püsti seistes räägib seda lugu Wiiralt ja siis oli Grünberg, kes anname siis ka juures ja mina. Ja tema kõneleb, et jah, et lätlane küsib mu käest ja mina vaatan maha ja vaatab siis ka maha. Me seisame kõik. Ja vaatab, ütleb Grünbergi loetad lükkama jalga, näita mis seal on, ja tõstab 100 franki, tõesti? Mõni ütleb, et see oli lavastatud, aga see ei olnud lavastatud. Vot seda ma nägin seda võtmi. Ma käisin enne riigi mõistes koolis siis lühikest aega lases Tartus ja lõpuks siis Pariisis õppisin. Käisin seal vabades akadeemiates joonistamas ja ühes niukses nuku ateljees. Siis õppisin ja töötasin. Teeksid selliseid nagu tol ajal nimetati, salong, nukke, Need olid niisugused suured, kud, nii umbes sentimeeter kuus, 70 kõrged. Ja väga ilusa niuksed, siidist nägudega ja ilusad, isegi sõrmekesed olid neil nii välja töötatud. Keda nad kujutasid? Kõige rohkem tehti ühtru kokku igasugust nukuke siinseks aristokraat, juuste aristokraat, seltskonda, igasuguste printsessi kuninganna siiani. Muidugi ma tegin mõningaid kavandid ja kui need olid vastuvõetavad, et missugust kostüümi ma teen, siis ma juba ise teostasin kostüümiga. Ja seal oli väga suur ladu sellel töökojas ise võis riiulitel kohe valida, mis värvi kangast tahad selleks kleidiks kasutata. Milliseid pitsee ja paelu ja niisukese kostüümi juures on igasugused need lisandid väga olulised ja missuguste käed juuksevärv, milline seal kõik olid need kunstjuuksed ja see valik võiks ka rõõmu pakkuda, ma kujutan, oligi see huvitavam töö seal laos vaadata vastavaid seal olid ise ka hommikused, et mida sa lõpuks võtad, et kas see, et äkki üks teine värv sobiks või teine pitsupis rohkem. Aga vahel isegi sai nii tehtud, et tegid valmis ja pärast arutasid lahti, mõne osa tegid hoopis ümber. Ja ega seal üks kunstnik töötanud Medel. Ei, seal oli rohkem kunstnik, aga mina neid ei tundnud, ma töötasin peamiselt kodus. Nii, ja kuhu need nukud läksid siis nagu ma tean, neid saadeti palju küll. Ameerikas müüdi ka igasuguste rikkad turistid, nähtavasti ostsid neid ka Pariisis. Nii et väga mitmele poole saadeti, nad olid kaunis kallid, nagu mul meeles on tol ajal umbes 700 kuni 1000 franki tükk ja see tähendas juba, et üks päris hea sissetulek oli kuupalk siis umbes 1000 franki tol ajal. Nii et võib-olla kunstnikule endale ei olnudki see tollal tasku mööda. Ei mingil juhul ei oleks saanud seda kunagi osta. Ja muidugi minu tasu oli seal naeruväärt väikene, seal oli nii mõnikümmend franki, oli sisse teostuse tasu. Et. Kodumaale tagasitulekud. Ma hakkasingi tegema ka nukke, aga mitte ainult selles meeleolus, nagu ma neid kunagi seal Pariisis valmistasin. Maid mitmesuguseid, ka niisugust, noh niisugust ka aktiivsed nukud, nagu neid siis nimetati. Ja siis oli börsisaalis nihukesed nukunäitus 29. aastal ja siis ma esinesin esmakordselt kaks kuldauraha, üks üks vist siis tuligi mulle esimesena nüüd preemiaks. Teie nukud on ju välismaalgi kuldrahasid kaasa toonud? Välismaal Antwerpeni kutsaid kuldauraha ja siis 37. aastal Pariisi maailmanäitusel. Seal siis said ka kõrgema sele diplomdo nööri. Kes selle autasu toojaks olid, Kasmite Jukud mannid. Ja siis olid ka muud, seal olid loomakesed ka Jukud mannid olid siis küll seal niipea, aga mis need tegelased, need olid, nii väiksed poisid ja tüdrukud, umbes nii meenutasid mulle niisugune natukene maakoolipoiss, koolitüdrukuid tol ajal sellest, nii, nii, mul tekkis see mõte, neid omal ajal. Aga olid ka muud, olid ka loomad, nimelt alguses ma tegin rohkem nukke, aga hiljem hakkasin ka loomi mitmesuguseid, valmistas mu. Ja ma ei tea, neid on küll paljud paljud sajad mudelid olnud, tähendab erimudelid ja nad kunagi tulnud täitsa niisugust korduvald tehes ka ei tulnud, ikka Igalühel tuli ikka natuke oma nägu ja tiku igasugust kassid ja koerad, karud ja tiksust loomad. Kunstniku nukud rändavad mööda maailma. Ka kunstnik ise on väsimatu rändama. Itaalia, Saksamaa, Poola, veel kord Pariis, Rootsi, Soome Loomingu kangasse ilmuvad uued lõimed. Nähtud muljed ja maastikud kipuvad lõuendile ning paberile. Kunstnik harrastab õlimaali ja monotüüpijat. 38. aastal me olime mehega pojaga Soomes ühes pataljonis, see oli selle Helsingi ja Turu vahel öös klipula oli selle ilusa kohanimi Soome saarte jääs kääride vahel seal. Ja sõitsime selle sihiga et kuu aja jooksul nii natukene õppida tundma Soome maad. Tähendab Soome just nii, nii maastiku peamised ja mõlema Tuulsat maalisime seal. Ja siis, kui olime ära tulemas, sealt, siis oli huvitav just nii, nii, nii et kuidas soomlane ikka nii kunsti armastab või kuidas seda öelda. Meie loomulik, et neid oma asju ei näitan, nad ainult nägid need meie kaaslased, et me maalime midagi. Me viime. Aga siis paluti meid päris niukene, delegatsioon tuli ja palus, et kas me ei teeks ühe väikse näituse seal, et nad võiksid kõik näha, neid oli umbes nii lähedal inimesi või 80, mis nüüd seal elas kolmes väikses majas. Ja siis me tegime niisuguse improviseerige väikse näituse. Maalid olid nii-ütelda seina ääres maas ja kuidagimoodi nööpnõelaga seinas ja ja siis, kõige suurem üllatus oli veel see, et lõpuks nüüd, kui me seal need suvitajatest oli terve rida inimesi, kes ilmtingimata tahtsid neid omandata ja jäänudki muud üle, me olime nii nii üllatuseelsed. Selle peale nagu ei oskanud üldse arvestada. Et Adamson, Eriku jäid mõned maalid sinna ja mõned minu monotüüpijat, nii et meil selle Kuuaegne kõik need kulud ja suvitussee oli nüüd kuhjaga tasa tehtud, nii et see monotüüp ja sari on tollest ajast. Esimene nõukogude aasta. Mari Adamsoni kunstniku nimi on kõikjal tuntud. Küllalt on tema tööd toonud aurahasid ja diplomeid. Kuid veel kord seab ta sammud ülekunstikooli läve õppima. Seekord istub Mari Adamson kangastelgede taha ega tõuse enne, kui on selged kõik kudumistehnikad. Astume mööda kunstniku vaipadest viu laastupõimepindpõime sõlmtehnika vaipadest. Astume mööda kunstniku keelust, ärge hakake kodu kirjeldama. Vaatame vanu õlle, kappasid kulpi, talutarest pärit seinakella ja peatume vana auväärse rõivakirstu ees. Asumisele kirstu kallale, proovime ta lahti teha. Kui, kui varase kirst võiks olla minu arvates umbes kaks ja poolsada aastat, võiks vana ja meie maa meistritöö, arvatavasti kõneldakse, et olevad andmed, et Kullamaal olevateks ja sepp polnud, kes omal ajal neid vanu kirste just seda kirstu sepise osa hästi teinud. See võti on minu arvates juba väärtit muuseumis kohal. Ma ei teagi, kuidas ta on ära kulunud kellelegil mündil olles. Mõni perenaine kandis teda seal tähendab aga metallrõngas, mille küljes ja siin ta on siis kulunud, võib olla kümneid aastaid kellelegi vööl olnud ja siis nii ära kulunud selle tõttu ja, ja ta on ilus oma kujulgaa ilusa kirjaga sealt peal. Nii et see, see võti on tõesti ilus ka, vaatame siis, mis selles kirstus varju. Üks siin oleks väike Riio vaibakene, pisikene, see on jälle üks kate, tekk, millane ai, aga see on soe. Nagu nimetatakse neid soe on ta küll. Eks sekateti Kiyaa saaniteki mõiste, see on üldse väga lähedane arvates siin vahet peaaegu ei ole, nagu nende vana vanad sõbrad. Ja lõpuks pärast ta oligi üleminek meie nende voodi tekkidele. Sellepärast, et omal ajal kandsid naised neid ühte saanist sõites vanni ümber väljas kõndist ja siis muidugi magamiseks kasutati neid vanu, sedasi juttu puhudes hulga vaipu, siit kirstust välja tõstnud, aga kirstu põhi ei paista veel. No siin on üks kangas, see on. Lydia Koidula diaatrile tehtud ansamblist, seal tuli neli kangast teha. See on üks neist üks priort, jäär, eksport, jäär, jahiks ukse, niisugune eesriie. Sinna ma tegin lava eesriiet ja kolm kangast või mööbliriie ei segaks sporti. Ääri. Vaesriti polnud, ma ütleksin seda, et see oli mul esimene suurem töö ja selle peasüüdlaseks ma pean Kaarel Irdi tema ja ükskord tuli ütles vaat et mari, nüüd on vaja seal teha. Lava eesriiet ja sõitku aga Pärnu ja vaadake, mismoodi siis sealt tuleb teha. Ja siis see oli valmis, paari aasta pärast tuli jälle sama Kaarel Ird ja ja tegi ettepaneku, et nüüd lähme, teeme see ja Vanemuine nii natuke vastuvõetavad maksed, ta ei ole suurem asi, kõik see. Aga noh, vaatame, mis seal teha annab ja siis tuli teha Vanemuise ansamblile, sinna tuli ka neli kangast, mul teha lava, eesriie kolm kangast. Lava eesriidetegevuse juures vist kunstnik peab arvestama väga paljusid tegureid, nagu saali üldilme siis valgus, jaa, muidugi ikka kunstnikule on huvitav alati teha ikka ruumi, mis on tänapäevaselt niisugune uus ja, ja mitte nüüd niisugune ruum nagu see vana Vanemuine on. Ära ka ükskord katuse alla. No ja loodame, et seal tulevad sic, detailid hoopis hägusamad. Nii, vaatame siis neid. Vaimukas ja edasi üks maipakenes õuna- ja pirni motiividel, see on niisugune meiki, gobeläänvaip, pea kohal hästi, sügisene akna taga on sügis. Kudeni sügisest räägite, siis seal on näiteks kõrvitsat kapi peal ja üks kõrvits on seal kaks aastat vana, ma loodan, et ta üldse on nii, nii nagu ära kuivanud, nii ühtlased, et ta püsib mul veel mõned aastal, kas need kõrvitsatel mõne natüürmorti pärast siia toodud, ma neid sülemine aasta, kui see üks kõrvits sellest ajast ongi siis ma poole aasta jooksul väga palju maalisin üht, maalisin neid kõrvitsaid ja peeti ja porgandit ja ja tomati tegurke, keskuste juurvilju. Sellest ajast ongi ja ilmselt sellepärast on ka see kurb seal kõrval. Jah, see väike korvikene, see on minu vanaema tehtud, see on mulle väga lähedane. See asjakene. Kui ma laps olin, armastasime seenel käia, nagu ma seda nüüdki meeleti Laulasmaal olles teen. Ja vanaema leidis, et kõik korvid olid minu jaoks liiga suured ja tegi mulle selle ümariku väikse korvikesse ja see on väga. Vaadake teda lähemalt, ta nii peene vitstest tehtud. Ega selleks peab kannatust olema ja armastust ilusat korviks teha. Kuigi see kirst on kaunis suur, nii et kirstuga tähendab kahe mehega tõsta. Üks. Suur mees mahutas see siiski ainult ühe väikese osa Mari Adamsoni töödest kus on teised teised vaibad. Mul on nii raske öelda, eks nad ole rahva seas ja paljud on muuseumites, on Tallinna. Tartus on Leningradis Kiievi muuseumis ma teadnud. Ja üks on isegi Armeenias ja üks Armeenias. Iga vaiba, aga vähemalt suurema vaiba juures on loomulik, et peab ennem tekkimas idee. Kui te vaatate siit välja ja siin ma olen elanud juba 29 aastat. Ja, ja tõesti siin on nagu näete, Tallinn, Tallinn kohe, nii nagu öeldakse, nagu peo peal, jah, üks suur Tallinna vaip on vari Adamsonile alati silma ees, kui ta oma koduaknast välja vaatab. Siit avaneb väga ilus vaade Toompeale pikale Hermanile toomkirikule jaoleristele. Ja võib-olla see ongi ka veidi sisendanud mul seda ta tahtmist, et neid Tallinna vaipu mani korduvalt olen teinud. Tallinna Amotiil vaipa ma tegin vist esimeste, umbes 46. aastal, kus oli, tähendab vilja riigile, seal oli ülemine osa, on niisugune Tallinna teema sisse viidud suurem, nüüd juba omaette niisugune vaip oli, aga siis oli ka 48, vist oli see Tallinna taastamine, vot siis see oli ka üks nii suurem Tallinna, vaid, aga see suur nüüd, mille ümber ikkagi nagu rohkem tuntakse mind ära. See oli tehtud 56. aastal, siis kui meie dekaad Moskvas toimus oli see esimene kord, tuli seda vaipa teha ja hiljem mõne aasta pärast. Kingiti meie valitsuse poolt Leningradi linnale. Ta on praegu Leningradi muuseumis. Ja hiljem siis pärast tuli eksemplar tehasama vaipa, muidugi ta täpselt sama ei tulnud nagu kunagi ei tule. Nii ta natuke teistsugune tähendab värvidelt veidi teistsugune tuli ja see vaip väga palju rändas mööda nõukogude liitu paljudes kohtades päris ja, ja kus ta käis ja Vilniuses ja Moskvas, muidugi, Leningradis ja ja isegi Helsingis käis ta ära näitusel 60. aastal. Möödunud aastal komeedeegaa tuli Armeenias siis meie valitsuse poolt teistkordset kingiti, tähendab, esimene oli siis Lätile kingitud, teine kingiti nüüd Errevanile või Armeeniale. Seon Armeenia muuseumis, nüüd teine eksemplar ja kolmas hiljuti valmis, see on nüüd siis meie kunstimuuseumis, aga ma olen Tallinna teemalisi teinud ka väiksemaid asju. Üks on meie linna Muuseumis nihukseid Riho tehnikast Tallinna katused. See on hoopis teine nihukesed pruunikatest punakates toonides. Minule küll on kord või isegi vahel öeldud, jälle ta teeb Tallinnat. Ma olen tõesti korduvalt teinud, aga ma pean ausalt ütlema teile, et mul on tunne, et ma veeldim, tallinnad.