Mida te teete, kui te saate anonüümkirja allkirjata kirja? Ärge jalutage vastamisega, mõtelge hetke. Mida te teete Saaris anonüümkirja, kirjanik Raimond Kaugveri anonüümkiri tavaliselt vaevalt selles kirjas mingit kiitust avaldatakse, kas siis mulle või kellelegi teisele. Mingit rolli mängib siin muidugi see, kelle pihta see kirja sisse ehitatud, kas minu enda pihta või, või mõne teise inimese pihta. Vanadele roomlastele on see ilus vanasõna, et alati jääb midagi rippuma ja kuigi me tavaliselt vastake, kipume nagu arvama, et anonüümkirja ei tuleks tähele panna midagi jääb temast ikkagi rippuma. Ja eriti sel juhul, kui see kiri on sihitud kellegi teise pihta, nagu seal sihitult minu enda pihta, siis no ma ei tea, ma kujutan ette, et ma loen ta siiski läbi umbes samasuguse tähelepanuga nagu kirja, mis kannab angerja. Ta võib olla küllaltki palju niisugust tõtt. Colotode juht ongi harilikult see, mida ei taheta nii väga oma nime all välja pakkuda, mida katsutakse varjata. No igatahes, ma loen ta tähelepanu ka läbi ja kui ta on asjalik eri, eks ma siis mingil määral võtan teda arvesse kirja, kui niisuguse väärtusse minu meelest ei kahanda, iseasi on, kuidas ma suhtun nüüd kirja saatesse, seal. Teine küsimus on muidugi, aga kuidas toimiksite teie, tal oli meil prokurör, seltsimees lang siis ma pean ette kujutama olukorda, sellepärast isiklikult ma ei ole veel saanud anonüümkirju küll ametiisikuna. Kui ma isiklikult saan, siis mind kõigepealt üllatab veidi see kiri. Sest ma ei usu, et ma oleksin põhjust andnud, mulle kirjutad anonüümselt. Aga kui see kiri on selline, mis on mulle mõeldud nii teadmiseks või või siis mingite järelduste tegemiseks, kas oma isiklikus elus või töös siis kui ma pean neid soovitusi sobivateks, ma võtan ka arvesse, vastasel juhul ma viskan ta prügikasti ja ametiisikuna. Ametiisikuna ma olen seotud mõningate seadustega. Töö, mida võib küll kritiseerida, kuid mis on siiski kulinaid kehtivad täitmiseks kohustuslikud ja tuleb vastavalt see kivi liikuma panna. Paber liigub, paviljon suur jõud, ta haarab palju täiteid kaasa. Ta registreeritakse, vastavale täitjale, suunatakse, kontrollitakse selle kirja sisu. Ja praktikas on juhtunud, et isegi mõnikord mõtlen, mõnikord selles kirjas on tõetera olemas, kuigi enamikel juhtudel on tegemist niisuguste tühjade sõna kõksudega. Alusetute kahtlustuste ka. Ja võib-olla just sellepärast, et kirjutaja ei olegi veendunud tões ja õiguses tema pool seisab ta julgegi oma nime alla panna, kuid kontrollimist ta siiski kahjuks vajab. Helilooja Jaan Rääts, mida te teete? Mina olen saanud anonüümkirju päris rohkesti. Muidugi ükski nendest ei ole puudutanud minu isikliku elu minu isiku taga küll loomingut ja siis veel enam mind kui ametimeest, televisiooni, muusika, muusikalist juhti ja niisukese kirju muidugi tuleb küllalt palju neid kirjamis puudutaksid minu loomingut. Neid on tulnud palju, eriti loomingu algusperioodil, taastilises loomiks, midagi niisugust võib-olla, mis paljudele ei meeldinud ja need enamasti on väga vihased. Kirjad polnud. Loomulikult ma lugesin, nad läbi ja minki jälginud jätsid, sest et selles ikkagi teatud ringkondade reageering peitus. Ma saan aru, miks nad kirjutatakse anonüümselt ja antud juhul ma seda ei pannudki pahaks, sest ta on ju küllalt inimesi, kes ei julge oma arvamust välja öelda see vihje eest eriti heale iseloomuomadusele, arvatavasti. Aga lõppeks, kui niisugused inimesed on. Ja kui nende kirjas siiski midagi mõtlemapanevat on, miks siis mitte selle üle mõtelda ma nende hulka ei kuulu, kes arvavad, et anonüümkiri tuleb vaatamata tema sisule visata prügikasti. Võib-olla mitte, tuleks asja vaadata ka teisest aspektist, sest minu meelest iga nähtus sünnib ja areneb ikkagi teatud keskkonnas, mis võimaldab tema arenemist. Ja kui me näiteks mõtleme sellele, et rida terroristlikke süsteeme nagu meilegi tuntud fašism kasutanud salakaebusi just ühe peamise vahendina inimeste represseerimiseks seda igati soodustanud, siis kindlasti jäljed sellest nende inimeste hinge, kes selle režiimi all kunagi on olnud, on kahtlemata jäänud ja võib-olla neid mingil määral väärastunud seal võib-olla need hästi niisugune ekstreemne näide. Aga on ka teisi, sest lõppude lõpuks inimene no kui tegemist on nüüd puhtal kujul Esukese kaebusega ta siin tuleks selle minu meelest ikka kindlaks teha millele see kaebus baseerub, kas on tegemist sellega, et juhitakse tähelepanu inimese teguviisile, mis tõepoolest kahjustab teisi inimesi ühiskonda ja nii edasi või on see lihtsalt mingisugune väiklane urgitsemine? Tantsida teab raske on siin muidugi seisukohta võtta. Teisest küljest masendav mingil määral anonüüm, kirjuta kirjakirjutajast aru sellepärast et kui ei ole tegemist otsese riskiga oma nii-öelda kasvõi juba ütleme, elule ja tööle ja nii edasi. On olemas risk sattuda naerualuseks või pilk aluseks või isegi vaenulikus objektiks selle tõttu ja ta lihtsalt ei taha eriti. Ma tean, näiteks tööstusalal ma olen kokku puutunud niisuguste juhtumitega, kus inimene töötab kollektiivis ja tahtis juhtida tähelepanu ütleme, terve asutuse või terve ettevõtte töös esinevale, mingisuguse niisuguse puudusele, millega on seotud väga palju inimesi ja sageli ka juhtivaid töötajaid. Siis väga paljudel juhtudel olnud, et inimene, tehes seda oma nime all sirgelt ja ausalt, on sellelt palju kannatanud ja tõde on uskmanud, hiljem päevavalgele tulnud ja on ka juhtumeid olnud, kus ta polegi tulnud. Ja sellepärast inimene on võib-olla lihtsalt ei taha riskida ja ei pane oma nimekirjale alla. Nojaa, aga siin käsitleme anonüümkirja justama kõige halvemast küljest, tähendab, me võtame anonüümkirja kui salakaebustega, iga anonüümkiri ei ole mitte salakaev, salakaebused on siis kui meie kohta näiteks läheb kiri mingisse kõrgemasse asutusse ja nagu mina tean, küll need reeglinemisetaks tõesti, prügi kastikuid anonüümne eeliselt ei visata kah nii hea, küll siis tähendab, me peame kõik neelame meie kohta läbi kaevata, muidugi seal esmane asi, aga siis ta salakaebus, aga teisest küljest anonüümkiri võib-olla mitte kaebus, näiteks ma tean ühest juhusest keskkoolis ühes klassis tehti niisugune eksperiment. Õpilane klassi õlas kirjutas teisele anonüümkirja, tähendab, mis ta temast arvab. Ja nii kõik õpilast vastastikku üksteisele kirjeldust iga präeges tervele klassile ja õpilast ise väitsid, et nad said sellest palju kasu, et nad said enda kohta teada seda, mida keegi nagu ei söanda ütelda. Nii et siin võis alonen kirjast isegi klassile kasvatuslikku mingit kasu olla, kuigi ma ei tea, võib-olla teisest küljest kasvatuslikus tegi kahju mingile muule iseloomu matusel, nimelt julgusele, aga teisest küljest need inimesed nagu ise väidavad, said midagi siiski ka sellest kasu Assadi enda kohta seda teada, mida muidu eluilmast teada ei saa, oleme realistid. Kõik inimesed ei ole ju väga julged ja väga õilsad. See oli vähemalt teadlikult organiseeritud igasugune ülevaate saamine teiste pilguga. Ja selles mõttes võib-olla see pole mitte kõige, olen variant. Aga kui me räägime ja anonüümkirjast tema kõige halvemas mõttes selles mõttes, et keegi tõepoolest arvab, ta on veendunud, et kusagil on midagi viltu ja siis ma võin ka mõista seda, et tal tuleb puudu julgusest seda avalikult öelda oma nimel. Aga heakskiitu ei saa, ei saa. Ja võib-olla selles ongi väga suurel määral veel meie niisuguse noh, ma ei taha öelda kasvatustöös, vaid niisuguse iga inimese teadvuse ja suhtumise kujundamisest, suur mahajäämus. Et me kuigi oma sisemuses ja tõepoolest arusaamismõistame hukka, aga samal ajal mööname selliste meetodite kasutamise võimalikkust. On õige, et see on teatud mõttes hiiga, teda kasutati juba varemgi püha inkvisitsiooni ajal oli ju väga moes ja aga praeguse ajatingimused Peaksid vähemalt võimaldama meil ikkagi niisugust riski mitte karta. Sest kui isegi tekib kas või minimaal, nägi võimalust sattuda mingisuguse kallaletungi ohvriks, selle tagajärjel oma kriitilise märkuse avaldamise tagajärjel. Neid tagajärgi on võimalik ju ka likvideerida. Kas on tagajärgi võimalik alati likvideerida? Nojaa, aga samas näiteks on igasugused salajased valimised sisuliselt ka midagi analoogilist, sellepärast siin ka inimene ei taha otse öelda. Tehakse niisugune salajane valimine. Paljudes organisatsioonides on ju see niimoodi ikkagi mis siis erineb anonüümkirja kirjutamisest? Nii heas mõttes, ma ütleksin. Ja siin on teatud analoogia olemas. Sest sellega tahetakse öelda, et inimesele antakse suurem otsustamisvabadus ja julgus. See on õige ja see on asi, mis paneb meid mõtlema küll, eriti just niisuguste, võib-olla mitte nii laia võlad ulatuslike valimiste puhul, kui on nüüd ütleme, ülemnõukogu valimised ja nii edasi, aga ütleme kasvõi näiteks asutustes ettevõtetes, igasuguste niisuguste väiksemate ülemuste valimine minu meelest võiks tahaks ilmtingimata olema lahtine, sest see on ju täpselt seesama anonüümkirja vorm, täiesti õige. Ma olen teiega täiesti nõus selles suhtes teadusala töötajatel, ütleme teatud ametkohtade komplekteerimine toimub ju ka salajase valimise tulemusena. Nii et siin mõningad sugemeid on ja ühiseid jooni, nii et midagi siiski inimkarakterist neist on, mis teinekord vajab varjamist. No mina isiklikult mulle adresseeritud kirja puhul kahtlemata teen ikka väga suurt vahet selle vahel, kas inimene on oma nime Joller alla panna või ei ole. Päris kindlasti kohe, ainult et me ei tarvitse olla surmkindlalt sellele, et kõik anonüümkirjade hindajat, kellest paljudel juhtudel siiski midagi nagu sõltub, et need, et need täpselt samuti alati mõtleksid, mõnikord on, rääkisid, küsisid just, et kas on võimalik alati likvideerida neid tagajärgi, minu meelest ei ole alati võimalik, sest paljud nendest tagajärgedest otsese niisugusi, represseerimise iseloomu vaid on lihtsalt kujutavad endast kas mingit vaikivat bot koti kaastöötajate oma ligimeste poolt, minust vaikivad vaenulikust iroonilist suhtumist ja seda likvideerida on kohutavalt raske olnud raske, seda küll, kuid teisest küljest, anonüümkirjad võivad luua ka väga tabavaid olukordi, ka mina ei kaitse neid. Ma leian just otse vastupidi, kui me väga täpselt ei püüa määratleda missugustest varjenditest välja minnes inimene anonüümkirju, kirjutab siis mees väga küllaltki otstarbekalt ja taga järjekalt rünnata Konsaskandmine asja või nähtuse vastu välja, kui sa selle nähtuse olemust põhjani tunne. Aga kui me võib-olla mõistma on jah, vale sõna ütleme siis tavaliselt me teise inimese mõistmise all mõistame kuidagi niisugust positiivset nähtust, aga mõista ütleme selles mõttes, et ma täiesti sama aru, miks ta niimoodi teeb, siis on võimalik teda rünnata, on võimalik nende põhjuste vastuvõtjate lihtsalt konstateerima, et anonüümkirjade kirjutamine oleks halb nähtus ilma et me neid juure selle asja olemust uuriksime, siis siis minu meelest me ei saa kuigi otstarbekas tema vastu võidelda. Millega ajendid kindlaks teeme, siis alustame võib-olla sellest, et inimesele selgeks teha, et need ajendid on oma olemuselt vale, põhjani valed. Siiski ei ole tarvis seda kui inimene näeb, et me teame, miks ta neid kirjutab ja, ja suudame talle selgeks teha, et ei ole tarvis kirjutada. Aga selles ongi nüüd anonüümkirjade autoreid me ju teame väga harva kindla selg. Tihtipeale ei ole vajadus, kuigi sisuline vajadus võib-olla on, aga ei ole lihtsalt niivõrd tungivat tarvidust hakata neid isikuid otsima selgitama see kujutaks enesest juba teatud uurimisprotsessi ja küllaltki kas aega võttev nähtus, väga huvitav asi. Ja sellepärast, nagu seda pole vaja ja sellepärast on meil ka raske anda hinnangut tema aienditele, mispärast ta kirjutas ühe või teise kirja anonüümselt ka meie juriidilisest praktikast, mõningad niisugused tegelased on toodud päevavalgele, kes anonüüm kirjadena on kirjutanud puht laimavaid kirju ja siis on meil väga lihtne lihtne öelda. Pärast seda ei julgenud alla kirjutada, sellepärast et pärast seda, kui tema isik kindlaks tehti, ta võeti vastutusele anonüümse laimu levitamiseks. Mida te arvate järgmisest loost? Mõni aeg tagasi sai Eesti Raadio kirja, mis algas niisuguste sõnadega. Kirjutan ühest juhtumist, mis ei mahu ühegi seaduse raamidesse. Iseloomult olen järsk, kuid olen alati julgenud otsekoheselt oma arvamust avaldada. Sellepärast olengi kahtluse all, et küllap mina kirjutasin selle anonüümkirja. Raamatud olid kõiki minu töökaaslasi, minu otseseid ülemusi, juhtkonda. Meil on vähe töötajaid, kiri anti ekspertiisi ja vastus tuli selline, et kirja autor olen mina. Nii seisingi administratsiooni ees ja pidin andma vastust selle kirja kohta. Mina ehitasin oma seed ja ütlesin, et seda kirja näen esmakordselt. Keegi mind ei uskunud. Keegi ei uskunud, eksperdi otsus oli olemas ja nüüd hakati kahtlustatakse silma peal hoidma. Peagi avastati tema töös viga, mis andis ettekäändetöötaja üleviimiseks madalamale palgale. Asjaosaline ise aga istub kõik vabad päevad kannatlikult ekspertiisi laboratooriumi ooteruumis. Kuni tema kurtmist kuulda võetakse, tehakse kordusekspertiis sama ekspert uurib veel kord samu ja uusi materjale ja annab samas küsimuses arvamuse, mis tema eelmisele otsusele risti vastu käib. Need on siis asjas juba kaks eksperdi arvamust üks administratsiooni käes mis lubab laimukirja autoriks pidada nimetatud kodanikku. Ja teine kodanikul, milles väidetakse, et tema käsi seda kirja kirjutanud ei ole. Nüüd on siis terve juhtkond töökaaslased kõik aetud vihale. Anonüümkiri, mis kirjutati kaks kuud tagasi on teinud põhjaliku töö. Selle kirja autor aga muigab omaette, kõik. Nii ladusalt läks Jaan ausa inimese kirjas edasi. Mis küll teha? Praegu olen haiguslehel, psüühiline trauma oli liialt suur. Oska sellest üle saada ega lahendust leida. Ehk saate teie aidata? Eriti kui seda kirja kuulates minu meelest on täiesti selge, et alustada tuleks selle asjaga siiski jah, nii nagu langesin enne, ütles, et määrused ja seadused on olemas ja kuuluvad täitmisele, aga eelkõige peaks vist kehtestama range korra, et mingeid anonüümseid kirju arvesse ei võeta, vähemalt amet alaliselt mitte. See oleks võib-olla parim viis nende ärakaotamiseks seadusega keelata anonüümkirjadele tähelepanu pööramine, kuigi ma saan väga hästi aru ka sellest, mis seltsimees lang ütles, et on asju, mis tõesti kuuluvad siiski kontrollimisel ja võivad sisaldada oma tõetera, aga kas see tõetera siiski on seda väärt, tervet niisugust kampaaniat üleval pidada, ma mõtlen, et vist ei ole. Me võime muidugi öelda, et hea küll, ekspert võis eksida antud näite puhul. Need andis kõlast risti vastupidise arvamuse. Muidugi see ei olnud õige üldse, sellise arvamuse andis sellepärast et oleksite pidanud siis juba nähtavasti korduvkomisjonile ekspertiis teiste ekspertide osavõtul läbi viidama jagu isegi. Ja kui leitakse, et tõepoolest kahtlustatav ei ole siiski kirja autor ega me sellega olematuks ei tee, kõike seda, mis juba on toimunud ei tee seda olematuks, et inimene sai psüühilise trauma ei tee seda olematuks, et jälle grupp eksperte on töötanud. Et asutuse töö oli häiritud, sigin-sagin on nähtavasti suur osa tööajast kulus arutamiseks, kas ta ikka on see või ei ole see. Ja kõik see oleks olemata, kui polnuks seda esimest anonüümkirja. Et see veel kord kinnitab, et, et maksimum ettevaatust ja tähelepanelikkust nende kirjade juures umbes niisama nagu värava peal silt kuri koer. Kui võrra aega ja vaevanõudev töö on kirja, eks ekspertiis ekspertide arvamuse järele kõige lihtsam käekirja ekspertiis, kus on olemas võta need materjal ja kus on olemas tõesti nii erakordset individuaalsed erinevused käekirja juures. Võtaks aega noh, miinimum 10 tundi, umbes seal on tegemist seal siis juba tegemist tõesti kõige lihtsama ekspertiisiga. Samal ajal on aga tehtud ekspertiis, mis nõuavad aega kümneid tundi, 100 isegi rohkem tunde ja kõik metsik mikroskoopiline töö, igati joonekest, igat Cousukest käekirja, kallet, kirjutusvahendi rõhku, üksikute tähtede vajutamisel. Kõike tuleb arvestada. Aga see on igatahes metsik vaev. Ja sellepärast käekirja ekspertiisi määramine võeti toimuda ikkagi nendel juhtudel, kus on tõesti vajalik põhjendada. Kujutagem ette ühte niisugust olukorda. Ühele naiskodanikule saadeti kirja leinaäärisega ümbrikus kirjas trükitud kaart. Avaldame kaastunnet abikaasa enneaegse surma puhul. Selle naise abikaasa meremehena viibis merel. Kujutage ette, tema vot sellistel puhkudel me muidugi oleme kohustatud vahele astuma hakkama selgitama, siis, mis kaalutlustel, mis pärast võib olla tegemist huligaansuse, siis kohandame seda seadust, mis juba huligaansuses näeb ette vastutust. Muidugi veel levinum liik on anonüümsed telefonikõne, mis on veel ebameeldivamad, sageli need inimesed ei oska ja ei saa kuidagi. Ühe või kaks lauset paneb toru ära, neid on raske hinnelides automaadist peale kõige muu. Aga oletagem, et helistatakse ametiasutusse küllalt soliidse ametiasutusse. Ja räägitu laseb kedagi halvas valguses paista. Mida te mõtlete? Helistajast? Suhtumine peaks olema põhiliselt sama missaringerja puhul, sest tegemist on ainult teise tehnilise vormiga, muud mitte midagi muud, mitte midagi. Ikka täpselt sama minult, võib-olla võib sellele helistada, anda hinnangut, on veelgi aara ja sest ta ei julge isegi kirja panna, seda tartlased pole siiski seal paljastada. Siiski seal tükk maad meeldivam vorm, sest siin saab vastata sellele anonüümsele rääkijale, kirja puhul ei ole võimalik. Teinekord saab oma terava kasvatada ja öelda talle midagi nii teravad, kui kontrollimisel selgub, et signaal ei ole põhjendatud, et kaebus ei ole põhjendatud. Ma loeksin selle koolikaaslased lihtsalt. Ja ma võin kohtupraktikast tuua ühe näite, kus huligaansuses võeti vastutusele. Anti kohtu alla inimene, kes telefoni teel kutsus välja tuletõrje konkreetsel aadressil, et seal põleb, tegelikult ei põlenud ja läks hästi. Me saime Kas ei tuleks siiski vahet teha alatu salakaebuse ja tõele vastavaid fakte sisaldavate anonüümkirjade vahel ja suhtuda nendesse erinevalt? Aga see suhtumine kujuneb alles hiljem välja siis, kui kaebuses või avalduses esitatud väiteid on kontrollitud. Sest me ei saa ju ette öelda, et nad vastavad tõele. See alles selgub hiljem. Ja selles mõttes on õige probleem, jääb püsima, jääb püsima, jääb püsima teatud mõttes reageerimine peab toimuma, kuid see ikkagi ka ümber seda põhimõtet, mis peaks olema, et igal inimesel peaks nii palju julgust leiduma, et ta ütleb, kes räägib ja miks ta räägib. Aga loomulikult ikkagi isiksuse ja, ja vastutuse küsimus puhtal kujul sellega maju, loobun täiesti vastutusest andmete eest, mida ma esitan, eks ole. Võib-olla anonüümkirja kirjutaja, kes täpselt ei tea, milles lugu on, loodab, et siis temale kahtlasena tunduvat asja kontrollitakse. Aga see lootus õigustab täiesti ka siis, kui ta oma kahtlustuse esitab avalikult ikkagi kontrollitakse, laetakse veel kindlamini ja isegi formaalselt on siis kontroll, peab olema tõhusam, sest siis ollakse kohustatud avaldajale vastu. Selge, ainult et kui see kahtlusi osutu tõeks, siis nähtavasti see kirjutaja ei vastuta. Kui vähemalt piinlik. Tal võib olla piinlik, aga kui ta ütleb, et jah, ma arvasin, niimoodi ma kindel ei ole. Ja kui me vastupidist ei tõesta, et ta seda pahatahtlikult avaldanud siis tema vastutuse küsimus langeb ära ja kui suudaks selgeks teha, just tulekski selgeks teha inimestele see veenvalt muidugi ja ja faktidele toetudes, et ei ole mõtet kirjutada anonüümselt, vaid on täiesti võimalik panna oma nimi sinna alla, ilma et sellest tekiks nii, et teil oleks mingeid niisuguseid tagajärgi, mis otseselt kahjustaks seda inimest ka sel juhul, kui sa eksid, näiteks. Siis need anonüümkirjad, mida me praegu loeme, nende tõetera sisaldavateks kirjeldaks, need muutuksid allkirjadega kirjades, aga lihtsalt niuksed salakaebused laevadelt jääksid lihtsalt ära. Ma mõtlesin siis, mis mõte on neil kirjutada, kui keegi tähelepanu ei pööra, me ei ole ju mõtet, ega nad vist siiski ei kao, sest väheseks jääksid igatahes väga vähe. Ma ei usu, et mingi aktsioon aitaks nende arvu vähendada, sest et ikka inimesed on niisugused, nagu nad on ja see on vaevaline protsess. Ei suudeta inimesi võõrutada nii kiiresti, ei joomisest ega suitsutammile, kahju. Kahjutegur on täiesti silmaga näha. Siis taolisest asjast inimesi võõrutada väga raske, see on ikkagi põlvkondade küsimus, easest lõpeks anonüümkirjad, see on iidsetest aegadest tuntud nähtus ja ma ei usu, et seda niipea suudaks kõrvaldada. Järelikult me peame ikka maailmale, vaatame, nii nagu reaalselt on ja selgeks tegema, kuidas võtame eeskirjadesse. Nojaa, aga ma mõtlen just eeskätt seda, et niisugust anonüümkirjade hulk, mis otseselt meie ühiskondliku elu segavad ja häirivad, sega, kahtlemata väheneks isikute pihta kirjutatud niisugust näidet, kui mina teile saadan ühe kirja ja panen sinna mingeid niisuguseid, need muidugi võivad võrdlemisi kaua püsida, kes teab, kas nad kunagi kaovad? Ainuke ametiasutustele saadetavad kirjad Lenemist jah, täiesti otseselt segavad meie tööd ehk kindlasti väheneksid niisugusel juhul, ma olen kaunis veendunud, kujutage ette, kui suured kulutused eksperdi töötasu on kvalifitseeritud eksperti puhul kuni kaks rubla tund, palun. Ja kui ta seal töötab 50 tundi mingisuguse sopaga. Aga kui saadakse kätte anonüümkirja kirjutaja, kas siis temalt saab sisse nõuda, need summad saab küll, tehakse kui leitakse, et keegi on tõepoolest süüdi selles, et ta tunnistatakse kurjategijaks siis kõik kohtukulud, sealhulgas ka ekspertiisi kulud mõistetakse temalt sisse. See on õige. Aga võib-olla ma nüüd lähen seadusandja, et ega, ja nii tema praeguse positsiooniga vastuollu. Aga kuivõrd siin seltsimehed tanaagiteerivad ikkagi avalikult ütlema ja siis minu arvamus on küll selline, et midagi katki poleks kui ka meie seadusandja suunaks rohkem sinnapoole. Et ei ole tarvis erilist tähelepanu anonüümsetele kirjadele pöörata. Ja see kindlasti peegeldub meie inimeste käitumises paratamatult, kui selle asemel, et näiteks mingisuguses seadusandlikus aktis fikseeritakse, et anun, eilsed avaldused registreeritakse lauajuhendi eri registrites tähed A, N kui selle asemel oleks antud seadusandja poolt selgitus, et anonüümkirjadele keerimine toimub vastava asutuse juhataja või töötajate äranägemisel. See annaks hoopiski teise maigu, sellele ma ei ütle, et alati peaks olema teadus, on, ta peaks ette kirjutama, et anonüümkirjad kuuluvad prügikasti heitmisele võib-olla mitte seda, kuid siiski jätta siin juba nende kirjade kontrollijatel suurem tegevusvabadus ja otsustusõigus kas väärib nii vajalikku tähelepanu või ei. Aga muidugi selliseks väärt eluõigus, et ega inimest ümber ei kasvata nii kergelt. Ja eks see meie praegune praegune süsteem, kus me siiski anonüümkirju hindame täpselt samadena ja mõned seltsimehed, võib-olla kusagil isegi püüavad neile erilist jah niisugust pinda anda, et vaadake, asi on nähtavasti tähtis, sest ta ei julge öelda, kes ta on. Ta kardab repressioone ka niisugune asi kasuks ei tuletõrjuja. Tundub, et me algasime siin kollektiivselt sellest, et me püüdsime mõista neid inimesi, kes anonüümselt kirjutavad ja me jõudsime järeldusele, et kuidagimoodi neid on võimalik mõista, aga aga nad siiski kuuluvat hukkamõistmisele enamikus ja me peaksime suutma vabaneda sellest. Missugune on siis meie otsus anonüümkirja ja selle saatja suhtes, alustame siis kirjanik kaugelistaja katiivne igal juhul minu meelest? Minu puhul küll igal juhul hukkamõistev ja ma kordan veel, et kui ma rääkisin mõistmisest, siis ainult selleks, et võib-olla on kergem võidelda asja vastu, kui me tema põhjusi teha. Aga mingit mõistmist inimlikus mõttes selles mõttes, et ma nüüd tõesti saaksin temast kui inimene aru ja ütleksin, et nojah, et kui need sinu seisukohast võtta, siis muidugi seal mõistena tegid seda nüüd küll mitte, öeldi oli igal juhul ikkagi hukkamõistev seisukohalt minu meelest prokurör sama ja helilooja, noh, selge, et olen kirja kirjutamine vihjab ikka üle viletsatele iseloomuomadustele, viletsale kasvatusele, selles olla kahtlust, aga siiski igale asjale tuleb läheneda sisuliselt. Kui anonüümkiri tuleb kasuks tööle, siis tuleb ta läbi lugeda ja teda kasutada, tähendab, kui seal ei peitu mitte ainult laim, vaid mingid ettepanekud. Vaat täname vast seda nii väga ei puudutanudki, ikkagi anonüümkirjades on ka väga vormide rikkus ja, ja vastavalt sellele peaks olema ka nendesse suhtumiste rikkus Need ikkagi nad jagunevad millekski. Ugas, laim ja puhas ettepanek, arvamuseavaldus, nii et nad on vist väga erinevasse liiki kuuluvad. Ma usun, kui helilooja, tema ütleme loomingu kohta oma arvamust avaldada tsoononüümselt, ega see polegi nii paha, sellepärast et võib olla näiteks, kui ma omaenda isikust lähtun. Ma ei ole niivõrd hea muusikatundja, et ma suudaks ühe või teise loomingu kohta oma arvamust avaldada, aga mul on vähemalt omal kujunenud mingisugune suhtumine. No mul on piinlik võib-olla avaldada seda. Ja ma tahan oma arvamus siiski talle teatavaks teha. Mis seal siis paha, sellest pole midagi katki, see ei ole ka niisugune, see ei ole ka niisugune kiri, mis vääriks nii, ütleme erilist uurimist ja närvikulu ja see ei ole midagi niisugust hukkamõistetavad niisugune vorm. Ma ei tea, ma siiski ütleksin igasugustelt reservatsioonidega ära sel puhul kui täitsa põhimõtteline seisukoha, et kui juba kui vastu, siis vastu. Ja miks, miks ei võiks kirjutada allega eeldage kirja võidu vormistada ka selliselt, et autor aru saab, eks ole, et tõepoolest mees, kes talle kirjutab, näiteks kauber kirjutab ratsaläks, aga tõepoolest muusikat ei tunne, kes teab, mis avaldab oma kuule arvamuse lihtsalt asja kohta ja miks ma võisin oma nime alla panna. Nojah, aga kui, aga kui rääts oma kolleegide seltskonnas kõlast hakkab valutama näetmiseks prokurör arvas minu loomingust ega, ega see mulle meeldiv ei ole. Kusjuures. Seda liiki kiri, mis ei kahju, ei kahjusta kedagi. Ta ei too kahju, ei räätsale, ei kellelegi teisele peegahjustel tapab teinekord võib-olla isegi kasu, sest unisuse kirju tuleb üks, no siis muidugi. Ta ei mõju, aga näiteks kui kirju tuleb mitu, paneb teinekord mõtlema toniganist inimesed, neile tuleb ka mõelda. Ja siis on muidugi veel veel testliik anonüümkirjad, need on mida nüüd kõik kunstiinimesed sageli saanud, võib-olla mis on ka tunnustavad ja ka ilma allkirjata austaja allkirjade jaoks ja ka niisuguseid kiri on ka ja aga näiteks kui palju me teame, et meie kuulsad lauljad, kui palju nad saavad kirju, enamik anonüümsed ja sageli on nad täiesti kiitvad ja tunnustavad, tahavad head meelt teha. Nii et sellise anonüümkirjaliigi puhul isegi tekib küsimused. Kas see on halb? See pole üldse võib-olla halb inimene, ei taha iseseisvalt ise Minnard inimesel oma allkirjaga tunnustust ütlema. Kaaluline anonüümne kiri. Ja see on juba hea anonüümne kiri, nii et me leidsime nüüd isegi ühe hea tüüpi anonüümse kirja ilmselt, kusjuures ma ikkagi aruldamiks pärast allkirjaga kiri halvem oleks. Aga ei, ta ei ole üldse taiele halvem, halvem mitte, aga anonüümne kiri ka pole mitte, aga võib-olla on see tagasihoidlikkus olgu jah, kätte tabelid, kus tõesti, võib-olla jah, nii nagu nii nagu oma esimese teose avaldamise ja teiseks mõeldav ja teiseks, kas inimene lihtsalt Peab ennast küllalt tagasi mitte niivõrd suureks, et nüüd otse oma allkirjaga näiteks avaldada tunnustas, ütleme seal professor Ernesaksale, Nadal tundub tema isik võib-olla nii tagasihoidlik, milleks on nüüd oma allkirjaga misse, ütleb Ernesaksale. Aga ta tahab sammas oma vaimustust väljendada, kirjutab anonüümsetele mingi kiituse, aga mis selles halba on? Mitte midagi. Kas te olete kunagi saanud anonüümkirja? Ma ei tea, tegite teid õnnetuks või õnnelikuks, ma ei tea, õigustati te selle saatjat või mõisteti hukka. Aga räägime sellest täna lähemalt. Mida te teete, kui saate anonüümkirja? Ootame vastust teilt ning siin stuudios Tallinna linna prokurör Evald langilt, helilooja Jaan Rääts alt ja esmalt kirjanik Raimond Kaug-verilt. Anonüümkiri tavaliselt vaevalt selles kirjas mingit kiitust avaldatakse, kas siis mulle või kellelegi teisele ja mingit rolli mängib siin muidugi see, kelle pihta see kiri on sisseehitatud kas minu enda pihta või, või mõne teise inimese pihta. Vanadele roomlastele on see ilus vanasõna, et alati jääb midagi rippuma ja kuigi me tavaliselt vastake, kipume nagu arvama, et anonüümkirja ei tuleks tähele panna midagi, jääb temast ikkagi rippuma. No ma ei tea, ma kujutan ette, et ma loen ta siiski läbi umbes samasuguse tähelepanuga nagu kirja, mis kannab allkirja. Sest ta võib ju olla. Küllaltki palju niisugust tõtt, sest võib-olla tõde just ongi harilikult see, mida ei taheta nii väga oma nime all välja pakkuda, mida katsutakse varjata, kui ta on asjalik ja eks ma siis mingil määral võtan teda arvesse kirja, kui niisuguse väärtusse minu meelest ei kahanda, iseasi on, kuidas ma suhtun nüüd kirja saatesse, seal selle juurde jõuame hiljem. Aga kuidas toimiksid teie Tallinna prokurör, seltsimees lang? Saadis isiklikult ja nende ametiisikuna võidki isiklikult anonüümkirja, kui ma isiklikult saan, siis mind kõigepealt üllatab veidi see kiri. Sest Ma ei usu, et ma oleksin põhjust andnud, mulle kirjutad anonüümselt nähtavasti nagu seltsimees kaubergil, ma loen selle läbi kirja, mõtlen selle kirja sisu üle, aga kui see kiri on selline, mis on mulle mõeldud nii teadmiseks või või siis mingite järelduste tegemiseks, kas oma isiklikus elus või. Võist viskan ta prügikasti ja ametiisikuna ametisse, kuna ma olen seotud mõningate seadustega mida võib küll kritiseerida, kuid mis on siiski kulinaid kehtivad täitmiseks kohustuslikud ja tuleb vastavalt see kivi liikuma panna. Paber liigub Babylon suur jõud, ta haarab palju täiteid kaasa. Ta registreeritakse, vastavale täitjale, suunatakse, kontrollitakse selle kirja sisu ja praktikas juhtunut, et isegi mõnikord mõtlen, mõnikord selles kirjas on tõetera olemas, kuigi enamikel juhtudel on tegemist niisuguste tühjade sõna kõksudega alusetute kahtlustega. Kuid kontrollimist ta siiski kahjuks vajab. Helilooja vaevalt on saanud anonüümkirju, kuid küsimuse esitaksin siiski. Jaan Rääts, mida te teete? Mina olen salat, anonüümkirju päris rohkesti, muidugi, ükski nendest ei ole puudutanud minu isikliku elu minu isiku taga küll loomingut ja siis veel enam mind kui ametimeest, televisiooni, muusika, muusikalist juhti, neid kirjumis puudutaksid. Minu loomingut ei tundunud palju, eriti loomingu algusperioodil, taastilises loomiks, midagi niisugust võib-olla, mis paljudele ei meeldinud ja need enamasti on väga vihased. Loomulikult ma lugesin nad läbi ja minki jälgi Nad jätsid, sest et selles ikkagi teatud ringkondade reageering peitus. Ma saan aru, miks nad kirjutatakse anonüümselt ja antud juhul ma seda ei pannudki pahaks, sest on ju küllalt inimesi, kes ei julge oma arvamust välja öelda see vihje eest eriti heale iseloomuomadusele, arvatavasti. Aga lõppeks, kui niisugused inimesed on. Ja kui nende kirjas siiski midagi mõtlemapanevat on, miks siis mitte selle üle mõtelda ma nende hulka ei kuulu, kes arvavad, et anonüümkiri tuleb vaatamata tema sisule visata prügikasti. Nende talitaks helilooja, prokurör, kirjanik anonüümkiri tähendab vaevalt midagi meeldivat. Aga kui see sisaldab asjalikku, võiks mõtelda ja arvesse võtta. Missugune on teie seisukoht? No kuidas teie kirjanikuna suhtuksite salakaebajasse anonüümkirja kirjutaja on sisuliselt salakahtleja Kaebaja iseendast ja kui sinna lisandub eesliide salasiis midagi kaunis räpast minu meelest. Aga teisest küljest selleks tuleks asju vaadata ka teisest aspektist, sest minu meelest iga nähtus sünnib ja areneb ikkagi teatud keskkonnas, mis võimaldab tema arenemist. Ja kui me näiteks mõtleme sellele rida terroristlikke süsteeme, nagu meilegi tuntud fašism kasutanud salakaebusi just ühe peamise vahendina inimeste represseerimiseks seda igati soodustanud, siis kindlasti jäljed sellest Nende inimeste hinge, kes selle režiimi all kunagi on olnud, on kahtlemata jäänud ja võib-olla neid mingil määral väärastunud seal võib-olla need hästi niisugune ekstreemne näide, teisest küljest ma saan mingil määral anonüüm, kirjuta kirjakirjutajast ka aru, sellepärast et kui ei ole tegemist otsese riskiga oma nii-öelda kasvõi juba ütleme, elule ja tööle ja nii edasi siis ikkagi on olemas risk sattuda naerualuseks või pilk aluseks või isegi vaenulikus objektiks selle tõttu ja ta lihtsalt ei taha eriti, ma tean näiteks tööstusalal, ma olen kokku puutunud niisuguste juhtumitega, kus inimene töötab kollektiivis ja tahtis juhtida tähelepanu ütleme, terve asutuse või terve ettevõtte töös esinevale mingisuguse niisuguse puudusele, millega on seotud väga palju inimesi ja sageli juhtivaid töötajaid. Siis väga paljudel juhtudel on ju nii olnud, et inimene, tehes seda oma nime all sirgelt ja ausalt, on sellelt palju kannatanud ja tõde on uskmad hiljem päevavalgele tulnud ja on ka juhtumeid olnud, kus ta polegi tulnud. Ja sellepärast inimene on võib-olla lihtsalt ei taha riskida ja ei pane oma nimekirjale alla. Igale inimesele antakse sündimisel nimi, kas ei käi vastu kõigi nende õilsate kõrgete põhimõtetega, mida inimesele lapsest saadik õpetatakse? Mehelikkus, sirgjoonelisus, otsekohesus, avameelsus, aga kahtlemata põhimõtteliselt oleme, meil on muidugi igast mõtet õigustada siis anonüümkirja saatjat ja ega ma ei õigusta, ma ütlen, et ma mingil määral võin teda mõista, miks ta seda teeb, eks ole, iseendast on ta muidugi minul on vastav ühineda võib heaks kiita, teha teine, mis on teie asi ja, ja siis võib mõista ja samal ajal ka hukka mõista. Siiski ei hakka, siin, käsitleme anonüümkirja just tema kõige halvemast küljest, tähendab, võtame anonüümkirja kui salakaebustega, iga anonüümkiri ei ole mitte salakaheksasada, kaebus on siis kui meie kohta näiteks läheb kiri mingisse kõrgemasse asutusse ja nagu mina tean, küll need reeglid, millised tahaks tõesti prügikasti, kui anonüümne eeliselt ei visata Kahni? No see on veel hullem. Et siis nii püütakse inimesele, võib-olla see ongi asja sisu hea küll siis tähendab, me peame kõik neelame meie kohta. Vaata muidugi seal esmane asi, aga siis ta on salakaebus, aga teisest küljest anonüümkiri võib-olla mitte kaebus, näiteks ma tean ühest juhusest keskkoolis klassis tehti niisugune eksperiment, et iga õpilane klassi hülas kirjutas teisele anonüümkirja, tähendab, mis ta temast arvab. Ja õpilased ise väitsid, et nad said sellest palju kasu, et nad said enda kohta teada seda, mida keegi nagu ei söanda ütelda. Nii et siin võis anonüümkirjast isegi klassile kasvatuslikku mingit kasu olla. Kuigi ma ei tea, võib-olla see kasvatuslikus tegi kahju mingile muule iseloomuomadused nimelt julgusele ennast väljendada, nii mida me kasvatasime. Jah, aga teisest küljest need inimesed, nagu nad ise väidavad, said midagi siiski ka sellest kasu enda kohta seda teada, mida muidu eluilmast teada ei saa. See oli vähemalt teadlik kult organiseeritud igasugune ülevaate saamine teiste pilguga, aga kui me räägime ja anonüümkirjas tema kõige halvemas mõttes keegi tõepoolest arvab, ta on veendunud, et kusagil on midagi viltu siis ma võin mõista seda, et tal tuleb puudu julgusest seda avalikult öelda, oma nimel aga heakskiitu õis. Mulle tundub, et suhtute võrdlemisi leebelt ja võrdlemisi mõistvalt. Anonüümsus ma esitaksin teile ühe väga lihtsa küsimuse. Aga mis muutuks sel juhul, kui anonüümkirja saatja otsustanud saata allkirjata kirja viimasel hetkel siiski nime alla kirjutanud, mis sisuliselt muutub? Sisuliselt mitte midagi. Aga kas tema isiku omandaks seega nagu mingeid uusi jooni või hindaksime me tema isikut sel juhul teisiti, nad on ikka tükk maad, sel juhul mina isiklikult mulle adresseeritud kirja puhul kahtlemata tehnika väga suurt vahet selle vahel, kas inimene on oma nime, ei ole veel alla panna või ei ole. Anonüümkirja saatja ei ole muidugi sümpaatne, ammugi mitte mehine. Aga püüdkem teda mõista. Võib-olla ei jätkudel lihtsalt julgust, võib-olla ta kardab kättemaksu. Püüdkem vähemalt mõista, miks ta jäi nimetuks. Kuidas suhtute teie anonüümkirja saatjasse põlgate teda? Suudate teda mõista või jätab ta teid ükskõikseks? Anonüümkiri on sama vana, kui kirjaoskus oli minevikus on praegugi inimesi, kes ei riski iga kord kirjale nime alla panna. See on õige, et see on teatud mõttes hiiga, teda kasutati juba varemgi püha inkvisitsiooni ajal oli ju see väga moes ja aga praegu sajatingimused Peaksid vähemalt võimaldama meil ikkagi niisugust riski mitte karta. Sest kui isegi tekib kas või minimaalnegi võimalus sattuda mingisuguse kallaletungi ohvriks, selle tagajärjel oma kriitilise märkuse avaldamise tagajärjel neid tagajärgi on võimalik tuga likvideerida, kas on tagajärgi võimalik alati likvideerida? Ainult Me ei tarvitse olla surmkindlad sellele, et kõik anonüümkirjade hindajat, kellest paljudel juhtudel siiski midagi nagu sõltub, et need, et need täpselt samuti alati mõtleksid, nii mõnikord on. Et rääkisid, küsisid just, et kas on võimalik alati likvideerida neid tagajärgi minu meelest ei ole alati võimalik, sest paljud nendest tagajärgedest ei kanna otsese niisugusi represseerimise iseloomu vaid on lihtsalt kujutavad endast kas mingit vaikivat bot koti, kaastöötajate ligimeste poolt minust vaikivat vaenulikkust, iroonilist suhtumist ja seda likvideerida on kohutavalt raske olnud raske, seda küll, kuid teisest küljest, anonüümkirjad võivad luua ka väga täbar raid olukordi. Ja nad on loonud eriti kriisiaegadel, sõjaaegadel, kui palju oleme me kaotanud häid inimesi tänu täpanonüümsi ridadele. Kas see nähtus siiski ei kuuluks hukkamõistmisele? Ja minu meelest kindlasti ma rõhutan veel kord, et ma olen absoluutselt selle vastu, ainult et ma püüan nüüd kuidagi musti argumenteerida nii-öelda selle inimese seisukohalt, kes anonüümkirja kirjutab, et kuidas tema võiks mõelda missugustest vahenditest võiks ta välja minna, kas on mõtet esineda tema advokaadi osas, kas seal mõtet anonüümkirja saatjat kaitsta üldse minu meelest olla ehk elu oleks palju lihtsam ja kergem ja ilusam ja puhtam. Anonüümkirju üldse ei olekski, paraku nad on, aga võib jääk oleks palju lihtsam elada anonüümkirjadeta anonüümkirjade saatjat. No kahtlemata oleks see ka mina ei kaitse neid, ma leian just otse vastupidi, kui me väga täpselt ei püüa määratleda missugustest varjenditest välja minnes inimene anonüümkirju kirjutab, siis me ei saa teda ka küllaltki otstarbekalt ja taga järjekalt rünnata. Seda on raske on minna asja või nähtuse vastu välja, kui sa selle nähtuse olemust põhjaniidule. Võib-olla mõistma on jah vale sõna ütleme siis tavaliselt me teise inimese mõistmise all mõistame kuidagi niisugust positiivset nähtust, aga mõista ütleme selles mõttes, et ma tõesti sama aru, miks ta niimoodi teeb, siis on võimalik teda rünnata, on võimalik nende põhjuste vastuvõtjate lihtsalt konstateerima, et anonüümkirjade kirjutamine on üks halb nähtus ilma et me neid juuria selle asja olemust uuriksime, siis, siis minu meelest me ei kuigi otstarbekalt tema vastu võidelda. Miks siis inimesed ikka ja alati on kirjutanud allkirjata kirju, süüdistame aegu ja olusid, aga ajad ja olud on kõigil samad, ent Ühed kirjutavad, teised mitte. Oli minevikus, kuidas oli, aga miks ei kao anonüümkaebus, et meie päevil meie ühiskonnast? Mida te arvate järgmisest loost mõni aeg tagasi sai Eesti Raadio kirja, mis algas niisuguste sõnadega. Kirjutamisest juhtumist, mis ei mahu ühegi seaduse raamidesse. Iseloomult olen järsk, kuid olen alati julgenud otsekoheselt oma arvamust avaldada. Sellepärast olengi kahtluse all, et küllap mina kirjutasin selle anonüümkirja. Naimatud olid kõiki minu töökaaslasi, minu otseseid ülemusi, juhtkonda. Kirjanti ekspertiisi ja vastus tuli selline, et kirja autor olen mina. Nii seisingi administratsiooni ees ja pidin andma vastust selle kirja kohta. Mina ehitasin oma seed ja ütlesin, et seda kirja näen esmakordselt. Keegi mind ei uskunud. Keegi ei uskunud, eksperdi otsus oli olemas ja nüüd hakati kahtlustatakse silma peal hoidma. Peagi avastati tema töös viga, mis andis ettekäändetöötaja üleviimiseks madalamale palgale. Asjaosaline ise aga istub kõik vabad päevad kannatlikult ekspertiisi laboratooriumi ooteruumis. Kuni tema kurtmist kuulda võetakse, tehakse kordusekspertiis sama ekspert uurib veel kord samu ja uusi materjale ja annab samas küsimuses arvamuse, mis tema eelmisele otsusele risti vastu käib. Nüüd on siis asjas juba kaks eksperdi arvamust üks administratsiooni käes mis lubab laimukirja autoriks pidada nimetatud kodanikku. Ja teine kodanikul, milles väidetakse, et tema käsi seda kirja kirjutanud ei ole. Nüüd on siis terve juhtkond töökaaslased kõik aetud vihale. Anonüümkiri, mis kirjutati kaks kuud tagasi on teinud põhjaliku töö. Selle kirja autor aga muigab omaette, et kõik nii ladusalt läks Jaan ausa inimese kirja sedasi. Mis küll teha? Praegu olen haiguslehel, psüühiline trauma oli liialt suur. Ei oska sellest üle saada ega lahendust leida. Ehk saate teie aidata? Eriti kui seda kirja kuulate, siis minu meelest on täiesti selge, et alustada tuleks selle asjaga siiski jah, nii nagu langesid enne ütles, et määrused ja seadused on olemas ja kuuluvad täitmisele, aga eelkõige peaks vist kehtestama range korra, et mingeid anonüümseid kirju arvesse ei võeta, vähemalt amet alaliselt mitte. See oleks võib-olla parim viis nende ärakaotamiseks seadusega ära keelata anonüümkirjadele tähelepanu pööramine. Me võime muidugi öelda, et ekspert võis eksida antud näite puhul. Ta andis kõlast risti vastupidise arvamuse. Muidugi see ei olnud õige, üldiselt sellise arvamuse andis, sellepärast et oleksin pidanud siis juba nähtavasti korduv ja komisjonile ekspertiis teiste ekspertide osavõtul läbi viidama. Ja kui isegi ja nüüd komisjon ekspertiis ja kui leitakse, et tõepoolest kahtlustatav ei ole siiski kirja autor ega me sellega olematuks ei tee, kõike seda, mis juba on toimunud ei tee seda olematuks, et inimene sai psüühilise trauma, ei tee seda olematuks, et jälle grupp eksperte on töötanud. Et asutuse töö oli häiritud, sigin-sagin on nähtavasti suur osa tööajast kulus arutamiseks, kas ta ikka on see või ei ole see. Ja kõik see oleks olemata, kui polnuks seda esimest anonüümkirju. Et see veel kord kinnitab, et, et maksimum ettevaatust ja tähelepanelikkust nende kirjade juures umbes niisama nagu värava peal silt kuri koer. Kui võrra aega ja vaevanõudev töö on kirjaekspert teeks ekspertide arvamuse järele. Kõige lihtsam käekirja ekspertiis võtaks aega, no miinimum 10 tundi, umbes seal on tegemist seal siis juba tegemist tõesti kõige lihtsama ekspertiisiga. Samal ajal on akadeemik ekspertiise, mis nõuavad aega, mis saada isegi rohkem tunde ja metsik mikroskoopiline töö igati joonekest igat konksukese kirjaga allet kirjutusvahendi rõhku üksikute tähtede vajutamisel. Kõike tuleb arvestada. Ikkagi nendel juhtudel, kus on tõesti vajalik ja põhjendatud, kujutagem ette ühte niisugust olukorda. Leele naiskodanikule saadeti kiiri leinaäärisega ümbrikus kirjas trükitud kaart. Avaldame kaastunnet abikaasa enneaegse surma puhul. Selle naise abikaasamehena viibis merel. Vot sellistel puhkudel me muidugi oleme kohustatud vahele astuma, võib olla tegemist huligaansuse, siis kohandame seda seadust, mis juba polügoon sees näeb ette vastutust. Muidugi veel levinum liik on anonüümsed telefonikõne, mis on veel ebameeldivamad, sageli inimesed ei oska ja ei saa kuidagi. Ta ütleb ühe või kaks lauset. Turvera Neid on raske leida, automaadist peale kõige muu ei ole. Suhtumine peaks olema põhiliselt sama, mis angerja puhul, sest tegemist on ainult teise tehnilise vormiga, muud mitte midagi. Ja ma võin kohtupraktikast tuua ühe näite, kus huligaansuses võeti vastutusele anti kohtu alla inimene. Anonüümkiri teeb palju halba, rikub tuju, häirib normaalset tööõhkkonda eksperdid kulutavad tunde, uurides kirja tähtimis kokku veerituna sisaldavat kõigest õelat, pahatahtliku laimu. Anonüümkiri või anonüümne telefonikõne on vaadeldav isegi kuriteona. Kas ei oleks õigem neile üldse mingit tähelepanu pöörata, kas ei tuleks seadusega ära keelata anonüümkirjadele reageerimine? Kas ei tuleks siiski vahet teha alatu salakaebuse ja tõele vastavaid fakte sisaldavate anonüümkirjade vahel ja suhtuda nendesse erinevalt? Aga see suhtumine kujuneb alles hiljem välja siis, kui kaebuses või avalduses esitatud väiteid on kontrollitud, sest me ei saa ju ette öelda, et nad vastavad tõele. Ta ümber seda põhimõtet, mis peaks olema, et igal inimesel peaks nii palju julgust leiduma. Ta ütleb, kes räägib ja miks ta räägib. Aga loomulikult ikkagi isiksuse ja, ja vastutuse küsimus puhtal kujul sellega maju, loobun täiesti vastutusest andmete eest, mida ma esitan, eks ole nüüd mitte ainult seda, vaid ka oma isikust ja oma nimest täpselt. Nii võib-olla anonüümkirja kirjutaja, kes täpselt ei tea, milles lugu on, loodab, et siis temale kahtlasena tunduvat asja kontrollitakse. Aga see lootus õigustab täiesti ka siis, kui ta oma kahtlustuse esitab, avalikult ikkagi kontrollitakse? Jah, kui ka nimi all ja kindlamini ja isegi formaalselt on siis kontroll, peab olema tõhusam, sest siis ollakse kohustatud avaldajale vastu. Selge, ainult et kui see kahtlus ei osutu tõeks, siis nähtavasti see kirjutaja ei vastuta. Kui ta ütleb, et jah, ma arvasin, niimoodi ma kindel ei ole. Ja kui me vastupidist ei tõesta, et ta seda pahatahtlikult avaldanud, siis tema vastutuse küsimus langeb ära. Me peame ikkagi asjadest alustama ikkagi nendest jõududest, kes on nii-öelda kutsutud ja seatud ja võimelised kõrvaldama neid olukordi, milles anonüümkirjadele niisugune jõud on, nagu neil praegu siiski kahjuks teiste sõnadega asetate küsimuseni, kas anonüümkirjad kui nähtus üldse on õigustatud või mitte, kas nad toovad kogumina üldkokkuvõttes kahju või kasu? Ma ütleksin nii, et kahju nad võib-olla toovad vähe, aga kasu nad toovad veel vähem, kasutegur on väike, hästi väike, hästi väike ja kui suudaks selgeks teha, just tulekski selgeks teha inimestele veenvalt muidugi ja ja faktidele toetudes, et ei ole mõtet kirjutada anonüümselt, vaid on täiesti võimalik panna oma nimi sinna alla, ilma et sellest tekiks nii, et teil oleks mingeid niisuguseid tagajärgi, mis otseselt kahjustaks seda inimest ka sel juhul, kui sa eksid, näiteks. Siis need anonüümkirjad, mida me praegu loeme, nende tõetera sisaldavateks, anonüümkirjadeks, need muutuksid allkirjadega kirjades, aga lihtsalt niuksed salakaebused laimudelt jääksid lihtsalt ära. Ma mõtlesin siis, mis mõte on neil kirjutada, kui keegi tähelepanu ei pööranud? Ega nad vist siiski ei kao, sest väheseks jääksid igatahes väga vähesed. Ma ei usu, et mingi aktsioon aitaks nende arvu vähendada, sest et ikka inimesed on niisugused, nagu nad on ja see on vaevaline protsess, ei suudeta inimesi võõrutada nii kiiresti, ei joomisest ega suitsutammile, kahju. Kahjutegur on täiesti silmaga lähe siis taolisest asjast inimese võrra, teda on väga raske, see on ikkagi põlvkondade küsimus, easest lõpeks anonüümkirjad, see on iidsetest aegadest tuntud nähtus ja ma ei usu, et seda niipea suudaks kõrvaldada. Järelikult me peame ikka maailmale vaatab, nii nagu reaalselt on ja selgeks tegema, kuidas me suhtume kirjadesse isikute pihta kirjutatud niisugust näidet, kui mina teile saadan kirja ja panen sinna mingid niisugused, need muidugi võivad võrdlemisi kaua püsida, kes teab, kas nad kunagi kaovad. Niisugune ametiasutustele saadetavad kirjad Lenemist jah, täiesti otseselt segavad meie tööd. Ehk kindlasti vähenesid niisugusel juhul ma olen kaunis veendunud, kujutage ette, kui suured kulud iga anonüümkirju selgitamine. Eksperdi töötasu on kvalifitseeritud eksperti puhul kuni kaks rubla tund, palun. Ja kui ta seal töötab 50 tundi mingisuguse sopa kallal, talle tuleb maksta töötasuna 100 rubla või me hakkame materiaalsete väärtuste ümber arvestama. Peale selle tema psüühiline pinge. Aga kui saadakse kätte anonüümkirja kirjutaja, kas siis temalt saab sisse nõuda, need summad saab küll. Kui leitakse, kui leitakse keegi tõepoolest süüdi selles, et ta tunnistatakse kurjategijaks, siis kõik kohtukulud, sealhulgas ka ekspertiisi kulud, mõistetakse temalt sisse. See on õige. Aga võib-olla ma nüüd lähen seadusandja, et ega, ja nii tema praeguse positsiooniga vastuollu. Aga kuivõrd siin seltsimehed täna auditeerivad ikkagi avalikult ütlema ja siis minu arvamus on küll selline, et midagi katki poleks kui ka meie seadusandja suunaks rohkem sinnapoole. Et ei ole tarvis erilist tähelepanu anonüümsetele kirjadele pöörata. Selle asemel, et näiteks mingisuguses seadusandlikus aktis fikseeritakse, et anun, müümsed, avaldused registreeritakse lauajuhendi eri registrites tähed A, N kui selle asemel oleks antud seadusandja poolt selgitus, et anonüümkirjadele reageerimine toimub vastava asutuse juhataja või töötajate äranägemisel. See on üks hoopiski teise maigu sellele tundub, et me algasime siin kollektiivselt sellest, et need püüdsime mõista neid inimesi, kes anonüümselt kirjutavad ja me jõudsime järeldusele, et kuidagimoodi neid on võimalik mõista, aga, aga nad siiski kuuluvat hukkamõistmisele enamikus ja, ja me peaksime suutma vabaneda sellest. Kas anonüümkirjadest on rohkem kasu või rohkem kahju? Vähem kasu, rohkem kahju arvame meie. Aga teie? Kas teil on usku, et kunagi õpib iga inimene oma nime kirjutama või on anonüümkirjad paratamatu nähtus, mis iial ei kao? Teeme kokkuvõtte. Missugune on teie lõplik hinnang. Raimond Kaugveri. Igal juhul hukkamõistev kordan veel, kui ma rääkisin mõistmisest, siis ainult selleks, et võib-olla on kergem võidelda asja vastu, kui me tema põhjusi teha. Aga mingit mõistmist inimlikus mõttes selles mõttes, et ma nüüd tõesti saaksin temast kui inimene aru ja ütleksin, et nojah, et kui need sinu seisukohast võttes, siis muidugi seal mõistsin, et seda tegid seda nüüd küll mitte ühelgi oli igal juhul ikkagi hukkamõistev seisukoht, minu meelest prokurör sama ja helilooja, noh, selge, et olen kirja kirjutamine vihjab ikka need, mine viletsatele, iseloomuomadustele viletsale kasvatusele, selles olla kahtlust, aga siiski igale asjale tuleb läheneda sisuliselt. Kui anonüümkiri tuleb kasuks tööle, siis tuleb ta läbi lugeda ja teda kasutada tänapäevast seda nii väga ei puudutanudki. Ikkagi anonüümkirjades on ka väga vormide rikkus ja, ja vastavalt sellele peaks olema ka nendesse suhtumiste rikkus uga slim ja puhas ettepanek arvamuseavaldus, nii et nad on vist väga erinevasse liiki kuuluvad. Ma usun, kui helilooja tema ütleme loomingu kohta. Oma arvamust avaldatakse anonüümselt. Ega see polegi nii paha, sellepärast et võib-olla näiteks kui ma omaenda isikust lähtun, ma ei ole niivõrd hea muusikatundja, et ma suudaks ühe või teise loomingu kohta oma arvamust avaldada, aga mul on vähemalt omal kujunenud mingisugune suhtumine. No mul on piinlik võib-olla avaldada seda. Ja ma tahan oma arvamus siiski talle teatavaks teha. Mis seal siis paha, sellest pole midagi katki, see oli ka niisugune, see ei ole ka niisugune kiri, mis vääriks nii, ütleme erilist uurimist ja närvikulu ja see ei ole midagi niisugust hukkamõistetavad niisugune ma ei tea, ma siiski ütleksin igasuguseid reservatsioonidest ärasel puhul kui täitsa põhimõtteline seisukoha, et kui juba kui vastu, siis vastu ja miks, miks ei võiks kirjutada allega, eeldage kirja võidu vormistada ka selliselt, et autor aru saab, eks ole, et tõepoolest mees, kes talle kirjutab näiteks kaugel, kirjutab ratsaläks, aga tõepoolest muusikat ei tunne, kes teab, mis avaldab oma kuule arvamuse lihtsalt asja kohta ja miks ma võisin oma nime alla panna. Nojah, aga kui, aga kui rääts oma kolleegide seltskonnas kõlastatav, valutavad näetmiseks prokurör arvas minu loomingust ega, ega see mulle meeldiv ei ole. Kusjuures, aga kas te ütlete oma arvamusest lahti, kui teile meeldib ja läheks Hiiumaa juba oma arvamust avaldan, eks ole, siis ma julgen ka, öeldakse, on meil korraga, see on siiski seda liiki kiri, mis ei kahju, ei kajasta kedagi. Ta ei too kahju, ei Väätsale jäi kellelegi teisele ei kahjusta. Ta toob teinekord võib-olla isegi kasu, sest et unisuse kirju tuleb üks, no siis muidugi. Ta ei mõju, aga näiteks kui kirge tuleb mitu, siis paneb mõtlema, et on ikka nii, sest inimesed neile ka mõelda. Ja siis on muidugi veel veel teist liik, anonüümkirjad, need on, mida nüüd kõik kunstiinimesed sageli ei saanud, võib-olla, mis on ka tunnustavad ja ka ilma allkirjata austaja, allkiri, tööjõu ja ka niisuguseid kiri on ka ja aga näiteks kui palju me teame, et meie kuulsat lauljat, kui palju nad saavad kirju, enamik anonüümsed ja sageli on nad täiesti kiitvad ja tunnustavaid. Tahad head meelt teha? Nii et sellise anonüümkirjaliigi puhul isegi tekib küsimused? Kas see on olnud, see pole üldse võib-olla halb, nii et me leidsime isegi ühe head tüüpi anonüümse kirja ilmselt, kusjuures ma ikkagi aru mikspärast kõige halvem oleks. Aga ei, ta ei ole üldse taiale halvem, halvem mitte, aga inimene anonüümne ka pole mitte. Aga võib-olla on see tagasihoidlikkus vot olgu kätte tabelid, kus tõesti võib-olla ja teiseks mõeldav ja teiseks, kas inimene lihtsalt peab ennast küllalt tagasi mitte niivõrd suureks, et nüüd otse oma allkirjaga näiteks avaldada tunnustus, ütleme seal professor Ernesaksale Nadal tundub tema isik võib-olla nii tagasihoidlik, milleks on nüüd oma allkirjaga misse, ütleb Ernesaks. Ta tahab sammas oma vaimustust väljenduda, kirjutab anonüümsetele mingi kiituse, mis sa salgad, mitte midagi. Niisiis. Kas eitada kõiki anonüümkirju? Kas eitada anonüümkirju ainult mõnel juhul, olenevalt sisust kas on ka häid anonüümkirju? Ja ikkagi kas allkirjaga kiri ei oleks veelgi parem?