Tere kõigile rahvateenrite vihkamise tunni kuulajatele. Natukene suitsetasin klassikuid, aga, aga täna on meil siin vikerraadio ümmarguse laua taga Sulev Valner Maalehes Peeter Kaldre ja saatejuht Aarne Rannamäe. Eesti televisioonist endiselt viimased kaks. Üks teema, mis meid nagu mis meid nagu on sel nädalal saatnud kõigi selle ilusa ja inetu ajaloolisel taustal, oli suur ajaloolise ajalooliste tähtpäevade nädalaga, aga üks teema on jätkuvalt. Ja ma ennustan sajaprotsendise kindlusega, et täid saadab meid ka veel järgmised kolm nädalat euroreferendumini 14. septembril. Ma pean ütlema, et kui ma isiklikult ei vihka nagu kedagi või midagi, et kui ma vihkan midagi, siis ehk valetamist ja vassimist ja eriti mulle nagu poliitikute puhul see hakkab väga nagu pinda käima. Kui me tuletame nüüd meelde ajaloolisi sündmusi. 23, täna, 23. august, me teame kõik, mis sel päeval toimus ajaloos me teame, mis toimus 20. augustil siis aga kui hakkad nagu natukene nagu oma oma tähendust muutma või, või kuidas teile tundub, et, et noh, ei ole, ei ole meil sellist enam sellist. Meie meie vihkamine või meie mehed on kõik suunatud kuidagi nagu, nagu teistesse kanalitesse. Vihkamise nagu olemas on, on kõvasti muutunud selle ajaga. Tuletame meelde aastat 12 15 tagasi. Nojah, kui sa ütlesid, et me kõik teame, mis asi on 23. august ja mis asi on 20. august, siis ma arvan, et me kõik ei tea. Või õigemini väga paljud ei tea, võib-olla noorem põlvkond, nendele need märksõnad kohe niimoodi ei pane lambikest põlema, nagu, nagu nagu meile või vanematele. Et 23. augustil 39 sõlmiti siis Molotov-Ribbentropi pakt ja 20. augustil 12 aastat tagasi kuulutati välja taasiseseisvus. Nii et ma olen olnud tänu sellele, et ma töötanud duaalsus, kaamera tuleb kogu aeg teha neid uudiseid, mis on selle päevaga seotud või nende tähtpäevadega. Ja see on selline iga-aastane vaidlus toimetuses, et 20-st August 91 sattumisest möödas kas kaheksa või 910 või 11 või nüüd nagu 12 aastat tuleks teha lugu sellest või meenutada. Ja toimetuses ka inimesed, kes on seda teinud aastate kaupa. Et oh jumal, jälle alles eelmine aasta ju tegime, no mis seal luuton. Ja ma olen juhtunud sellistesse nooremate inimeste, õigemini päris noorte inimeste seltskonda, nii 15 16 või 14 15. Ja kui mõtlikult ise ei ole näiteks tööl olnud ja tuleb mingi lugu, ütleme siis kasvõi Molotov-Ribbentropi pakti aastapäevast. Et mina vaatan seda hoopis teise pilguga, nemad vaatavad on, on olnud seltskondi, kus olin uurinud, väga huvitav, väga huvitav asi, ma sellest suurt midagi ei teadnud, juulis on midagi räägitud, aga aga kui inimene pildis seda või loeb ka ajalehest, et see on nagu, nagu hoopis teine see asi, nii et. Nii et need on ikkagi need asjad, mis arvatavasti tuleb nagu aasta üle käia, üle korrata vähemalt veel noh, ma kujutatud 10 aastat näiteks. Ma olen ise muide selle teise partei poiss, kes arvab, et noh, uudistesaates ei ole alati igasuguste tähtpäevade tähistamise koht, aga seda meelt olen ma küll, et, et neid tähtpäevi peab ära märkima kas siis üritustega, meedia vahendusel või kuidas iganes. Aga nad peavad nagu head rahva mälus olema, nad peavad aeg-ajalt just nendel päevadel üles kerkima, nagu sa ütlesid, lambike peab minema põlema vähemalt aastas korra, et midagi niisugust on olnud. Nojah, ja tavaliselt ju noh uudis ongi see, mis parasjagu sel päeval toimub ja kuni viimase ajani on ju toimunud ja iga kord on toimunud midagi 20. augustil. Midagi on toimunud 23. augustil, nii nagu nüüd 20. augustil see kand, augusti klubi, ehk siis need rahvasaadikud, kes omal ajal selle taasiseseisvuse poolt hääletasid, hääletasid nüüd Euroopa Liidu asjus ja ja täna, MRP aastapäeval on Tammsaare pargis kõnekoosolek, kuhu tulevad ka Eesti ja Läti peaministrid. Mhm jah, tule. Minu meelest on see ju täiesti täiesti loomulik riiklik rituaal, et me, et me neid selliseid päevi nagu 20. august tähistame ja peaks tegelikult palju krambi vabamalt tähistama. Palju sihukese normaalse uhkustundega sinimustvalget all, eks ole, selle üle, et see on võib-olla natuke vähem noh, ütleme need riiklikult tähtis päev, kui 24. veebruar. Aga, aga miks meil ei või miks ei võiks mahtuda meie kalendrisse aastas kaks sellist päeva, kus me nagu ükskord talvel ja ükskord siis ütleme suve lõpus mõtleme nagu tõsiselt Eesti riikluse üle. Et et minu meelest on see selline patriotismi need jaoks nagu väga-väga vajalik tegevus ja ja selles mõttes siin tuleks nagu igasugusest valehäbist küll üle olla. Aga minu meelest viimastel aastatel on sellest krampis nagu üle saadud mäletama veel aastakest kolm viis tagasi, kui eriti selle 20. augusti ümber käisid väga suured poliitilised kired, et kes ikkagi on see Baltimaade ehk siis Eestimaa parim ratsutaja ja kes selle iseseisvuse ära tõi. Ja nimetati seda Edgaripäevaks, seda kahekümnendat augustit, aga seekordne tähistamine oli minu meelest täitsa selline. Eks ta vajub aastatega rutiini ja need väikesed vaidlused, mis, mis selle ümber on ja, ja võib-olla mõningaid poliitikuid saadavad kuni kuni surmani, need nagu laiema publiku jaoks hakkavad oma tähendust kaotama. Võib-olla meie tähtpäevade tähistamiseks on niisugune taas selles, et, et meil on nagu liiga palju neid või, või nad on kuidagi ära lahustunud. Läbi aasta on, on ikkagi tegelikult ju midagi ja kui siin üks poliitik alles tegi ettepanekuid veel üks tähtpäeva võiks ju juurde tuua see vabadusristipäev ja nii edasi, et siis leiab lõpmatuseni, tegelikult lõpuks me läheme sinnani välja, kus, kus kääpa jões Kalevipoeg oma jalgadest ilma jäi, et, et see on ka nagu mingisugune päev ja mingi päeva välja mõelda ja on on lihtsalt liiga palju. Samas häda on ju selles, et nende tähistamine tänu sellele muutub. Ovaalseks eesti rahva ajaloos on ju väga traagilisi päevi, võtame kas või needsamad küüditamise päevad. Üritati siin juurutada kommet, et sel päeval tehase vile tundavad ja ja, ja inimesed, kes on tänaval, seisatavad hetkeks ja kõik ei tulnud sellest midagi välja, läksime meiegi oma kaameraga otsima tänaval inimesi, kes siis sel hetkel nagu seisma jäävad. Ei jäänud. Võib-olla üks või kaks leidsime aga üldine üldine massikad tegi oma töid ja edasi ja ja ei teinud sellest väljagi. Leidma need päevad, noh, me, keegi vist ei kahtle, et küüditamise kõrval see 23. august on, on see päev, kus, mis peaks nagu noh, nagu üks telereklaam ütleb ühe teise asja kohta, aga aga tempel mällu igaveseks, et on niisugune niisugune päev olnud ajaloos. Kummaline, et, et me tänasel hetkel siis kolm nädalat enne euroreferendumit vaidleme niisuguse asja üle nagu, kas minna või mitte minna kas ühineda Euroopa Liiduga või mitte ühineda Euroopa Liiduga, kujutleme ette ennast aega 91 92. No kellel meist tekkis küsimus, et, et kas saab üldse teist lahendust, jah, jah, muidugi. NATO, Euroopa Liit. Tol korral ei olnud sellel küsimus ÜRO loo. Euroopa nõukogu ja kümned teised organisatsioonid. Kena, täna käib meil tõsine debatt seal lausa minu jaoks, nagu isegi mingid hüsteeriliselt piirjooned võtnud või kuidas teile tundub? Nojah, siin on natukese küll võib-olla, kui need sellesse ajaloolisi tähtpäevi vaadata, siis just nimelt see vihkamine või, või ka see niisugune ohutunne millest sa saate alguses rääkisid, et see võib-olla on just nimelt ohtlikul määral nõrgenenud näiteks kas või selle 23. augusti ümber, et ma lugesin just vabadusvõitlejate avaldust, mis oli Postimehes avaldatud kus sellesama 23. augusti puhul nad nagu rõhutasid, et, et et tegelikult on ikkagi valik ju selles, et kas, kas mõtteline piir jookseb meie ja Venemaa vahelt või meie Euroopa vahelt. Et, et see on nagu tegelikult, et selle 14. septembri valiku põhiküsimus. Et selle kõrval, et kui me meenutame näiteks aastat 91 või, või sellele eelnenud ütleme, 88 91 kõiki neid debatti arutelusid Eesti taasiseseisvumise üle. Et no ei olnud meil nagu põhiküsimus selles, et kas Eesti peaks taasiseseisvuma sellepärast et tulevases Eesti vabariigis on äkki odavam bensiini või, või suhkru või hind kui nõukogude liidus. No ei olnud nagu põhiküsimus, eks ole, me selgelt oli põhiküsimus kusagil mujal. Et mingis mõttes on ka imelik, kui seda tänast arutelu püütakse nagu viia mingite noh, ikkagi üldpildis väga väikeste detailide peale öelda, et nagu kõige tähtsam küsimus on arutada sellest, et kui palju suhkru hind ikkagi võiks tõusta poliitu minna või et kas hinnad üldse tõusevad esimesel aastal kiiremini kui palgad või kas me saame sealt rohkem abi, kui me sinna maksame. Et need kõik on ju tegelikult arutelud, mis on niisuguses ühe aasta, kahe aasta kolme aasta perspektiivis. Aga see on ju nii-nii madal tase tegelikult selle otsuse puhul, et kas jaa või ei Euroopa Liitu minekule. Et me peame ikka noh, pikas perspektiivis noh näiteks 20 aasta perspektiivis, eks ole, me ei saa ju üldse praegu reaalselt prognoosida nüüd hindade-palkade noh, niisugust, et noh, see ei ole nagu põhiargument, me saame nagu uskuda selle selle tõusu, aga seda ei ole ju võimalik välja arvestada. Et selles mõttes, et siin on nagu minu meelest nagu liiga liiga madalad, madalad motiivid Sa mainisid seda nii-öelda ajaloolist faktorit jah seoses represseeritute ja vabadusvõitlejate, kõigi nende avaldustega, mis meie lehtedes on ilmunud teine leer, kes ütleb, et, et kõik see on tänase päeva jama, et, et maailm on muutunud ja, ja maailmas on hoopis teistsugused jõujooned ja noh venega vaat on on mõttetu, sellepärast et, et Venemaa ei ole enam noh, selline riik ja, ja Venemaa on, kas tõesti? Kas need on, kas seda räägivad kõik lood koos lehti? Me oleme ju lugenud seda, et vene kaarti Ei, no ma tean, et on mingisugust paar mõtegi kanti, kes tõepoolest seda seda kirjutavad, aga, aga mina muuseas peaksin seda avaldust, mida vabadusvõitlejad tegid. Seal on ju muid organisatsioone ka represseeritud poliitvangid esindab kahtekümmend, tuhandet inimest. Rõhutamine just sellele ajaloolisele kogemusele, kus põhimärksõna oli ju see, et me oleme ükskord üksi jäänud, siis oli just see 39. aastal ehk siis just tänasel päeval aegu tagasi. Et nende nende avaldus minu meelest selle Euroopa liitu astumise toetuseks, mis ei ole mingisugune ütleme niimoodi Pelektristlik muline ainult vaid see on ikka inimeste läbielatud südamevaluga kirjutatud avaldus minu meelest. Ja see, et tõepoolest me eurodebatis on kesksele kohale tõusnud sellised noh, nagu sa, Sulev, ütlesid majanduslikud küsimused, mis on ühe-kahe aasta perspektiivis siis siis see avaldus siiski noh, juhime tähelepanuaegadele tagasi kogu sellele teele, mis 39.-st aastast läbi käidud ja sellele teele, mis ees seisab ja, ja mina ei alahinda kunagi Euroopa liitu astumise julgeolekupoliitilisi aspekte. Tõepoolest jah, mingisugust vihmavarju meile ei anta, väed appi ei tule ja nii edasi, aga keskkond, see nagu ka vabadusvõitlejad, ütlevad, et kaks asja, kas me tõmbame piiri enda ja Euroopa vahele või enda ja Venemaa vahele, see on nagu kõige olulisem asi üldse kogu selle diskussiooni juures. See minu meelest on see viimasel ajal nagu kuidagi ära unustatud. Nojah, mõtegi kandid me ilmselt oma jutus ka selle jõuame veel, aga, aga ütleme, viimase küsitluse järgi, kus Euroopa Liitu minejate minemist rändavate inimeste arv on nüüd tõusnud isegi rekordiliselt kõrgele 69 protsendile siis see teine pool on noh, ütleme väiksele kõikujategi nii-öelda niisugust sood ja mitte mitte otsustanud, aga ütleme 30 35 protsendi peale. Siis vaatame ikkagi, kes on nende nende eestvedajad, need noored inimesed, Anett pole ka vanad inimesed. Need on, need on täies elujõus ütleme hästi haritud, elus hästi edasi jõudnud inimesed, kes on, selle ei peal ja, ja kui me räägime sinna omavahel niukses oma keeles, et noh, see on niisugune poliitiline sõnamulin siis väga paljud neist pole ju poliitikud üldse. Kes on sellel sellel seisukohal, tähendab ilmselt sellel asjal on ikka mingisugune põhjus. Nii on, on meie valitsejad teinud aastate pikku, kui ütleme, see Euroopasse Euroopa liitu minek algas, ütleme no ütleme, esimene verstapost 195. Niisugune reaalne ja tõsine siis on, on ilmselt tehtud ikkagi mingisuguseid vigu. Et, et praegu on, on selline suhtumine. Et pääsevad üldse, et üldse, kes, kes räägivad ühest liidust teise ja banaaniga kõverustest ja suhkruhinnast, et nende seal on, kostab ja et see on niivõrd mõjuks. Tal on mingi põhjus. Ei, kahtlemata see, minu arvates on see olukord ikkagi ka praeguses nendes avaliku arvamuse uuringute põhjal murettekitav tuttav, sest see ei ole minu meelest hea tulemus, isegi kui Eesti näiteks astub ütleme, ütleb ja Euroopa liidule kuskil häälte vahekorraga 60 40 näiteks. Minu meelest see ei ole mingisugune hiilgav tulemus, vaid see on suhteliselt selline kibe maik võib juures olla, sest kui ikkagi näiteks tervelt 30 protsenti inimesi leiab, et see on vale, siis minu meelest oleks veel nendel järgi jäänud nädalatel. Tegelikult on muidugi hilja juba, aga ma kirjutasin kevadel Maalehes sellest et kui üldse milleski Eesti vajab sel aastal ühiskondlikku kokkulepet, mida president on hirmsasti eest vedanud siis oleks vaja ühiskondlik kokkulepe sõlmida hiljemalt septembri alguseks selles, et astuda Euroopa liitu või mitte. Ja minu meelest, et selles mõttes, et selles valitseks ikkagi niisugune põhimõtteline konsensus. Täielikku konsensust ei saavuta kunagi, eks ole, me mäletame 91. aastal ja ja nendel aegadel, kui korraldati neid Iseseisvus referendumeid, noh, kuskil 90 protsenti oli poolt protsenti oli ikka vastu. Et, et ega seda täielikku pooldamist noh olekski imelik, eks ole, 99 protsenti. Tulemusi saavutud tagasi, Põhja-Koreasse pole vaja minna. Vaat, siin on nüüd asi selles, et mina peaksin siiski ka tulemus 60 40 päris heaks tulemuseks. Sellepärast et kuidas me ütleme, see on sisuliselt esimene referendum, kus hääletatakse selle üle, mida me veel ei tea, mida ma ei ole oma nahal veel läbi kogenud. Ja, ja ka need 40 protsenti, kes hääletavad vastu, eks siis aeg näitab, mis nad arvavad oma hääletamisest viie või 10 aasta pärast, kui nad näevad, mis juhtub nende elujärjega. Siiamaani on ju kõik referendum, mis Eestis on korraldatud või rahvaküsitluse rahvahääletused on millestki lahti saamiseks. Ehk siis selleks noh, mida me täpselt teame, me oleme kogenud seda ja seal noh 90 protsenti tahab Nõukogude Liidust lahti saada, siis on see arusaadav. Polegi meil neist rohkem referendumeid olnud kui üks üks, et me saame liidust lahti ja teised referendumit kutsume valimisteks ja seal on lahustub paljude teemade vahel. Tegelikult muidugi võiks öelda, nii et meil siiski on mingi kogemus ka selles osas, et et, et ei ole selles mõttes tegemist päris tundmatut, võib-olla valikutega, et ma, ma tuleks täna hea tulla nagu ajas ütleme 15 aastat tagasi, võib-olla ka 20 aastat tagasi võtame 20 aastat tagasi aastal 83. Noh, meie siin laua taga olime kõik sel ajal juba täiesti nii-öelda teadlikud inimesed nõukogude liidus. Ja meil on tegelikult, kui meenutada võrdlusvõimalus, ütleme, meie põlvkondadel ja enamusel eesti inimestel sellest, et näiteks mõelda 20 aastat tagasi teie elasite kuidas teie elasite ja samal ajal noh, enam-vähem ikkagi noh, kuigi muidugi eesriie oli ees. Aga mingite märkide järgi oli umbes võimalik aru saada, kuidas elasid samal ajal näiteks ütleme, sakslased, soomlased, Soome televisiooni nägime, ütleme Soome sel hetkel päris täpne olla veel Euroopa liidus ei olnud. Aga noh, Euroopa liidus olid seal sakslased, itaallased, prantslased, taanlased, et tähendab, mõelge, kas see oli nüüd nii-öelda just nimelt selle argumendi juures ühest liidust teise. Et kas need olid nüüd ikka üks ja sama, et ühte ja sama samasugused asjad. Et tegelikult on nagu, siis oli ikka väga selgelt ma mäletan nagu seda Nõukogude aja lõpu nii-öelda ühte lendlauset, et parim võimalus eesti tulevikuks on Rootsile sõda kuulutada ja ruttu alla anda. Et siis noh, nagu saaks, saaks tsiviliseeritud maailma rüppe. Nojah, ja selles mõttes muidugi ka on kogemus olemas, et väga paljud suur osa ikkagi eestlastest on ju käinud nendes Euroopa Liidu liikmesmaades ja näinud, mismoodi seal elu käib ja ja ma arvan, et need nendel inimestel nagu ei tohiks küll nagu mingisugust erilist kahtlust või kõhklust olla selles osas, et kas Eesti peab sinna minema, et ehk siis minema sinna klubisse, kus elatakse suhteliselt normaalselt. Sule mainisid ühiskondlikku kokkulepet, mis nagu on nüüd teoksil. Ilmselt selle kirjutatakse alla nüüd varasügise jooksul, aga ega tegelikult ju meil nagu see ühiskondlik kokkulepe, sest kes sinna nagu peaks alla kirjutama, noh nagu sellele eelmemorandumid ajal me nägime, kes alla kirjutasid. Need jõud ju no minu meelest 90 9,9 protsendi ulatuses. On ju seda meelt, et Eesti peaks minema Euroopa liitu. Maakond on öelnud oma kongressil, et, et ei hääletanud ei, aga aga ka hiljem sellest eest järjest rohkem taganema. Aga kõik ülejäänud erakonnad, kõik ülejäänud olulisemad nii-öelda ühiskondlikud organisatsioonid on, on öelnud ja sellele vaatamata see, see viimane ponnistus meenutab mulle nagu mingisugust lõpuspurti meie meie poliitikute ja riigi tippjuhtide poolt, et president käib ringi, peaminister käib ringi. Riigikogu esimees teeb kihutustööd, et mingisugune niisugune noh, ühest küljest Või, või hüsteeriline, natukene või, või ebakindluse moment on sellel asjal juures ka see värske uuring, mis nüüd Eesti tulevikku Instituudi poolt telliti või välisministeerium tellisinstituudilt, et, et see on ka niisugune nagu viimase hetke, nagu nagu tahetakse mingisugust kaigaste malakat saada kätte. Et sellega nagu vehkida, et see oleks nagu viimane argument. Kõigesse, sellesse võib alati suhtuda mitut moodi, ainult et noh, ei ole sellist, sellist kindlust nagu, nagu meie valitsejatega. Kas sa arvad, et seesama tuleviku-uuringu instituuti uuring oli need kuidagi nagu kas öelda manipuleeritud, või nagu ütleme USA luureandmed? Ei, ei, ma ei ole seda kindlasti öelnud ja ma ei ole isegi seda meelt, kindlasti mitte. Aga, aga see võib jätta mulje, tähendab küsimus on praegu ikkagi selles, et mis, mis mulje kõik see jätab nendele, kes ei ole veel otsustanud, need, kes raiuvad, ei, neid ei kõiguta miski, need, kes ütlevad ja need ei kõiguta ka enam miski. Küsimus on nüüd selles selles lahtises elanikkonna kiis, kes, kes tõesti ei tea, kes ootabki veel suu ammuli, oma omaarust oluliste arvamusliidrite poole, et need, mis need ütlevad, Nende häälte püüdmine on ja nagu praegu see eesmärk, nii ei-pooldajatel kui pooldajad. Nojah, see tuleviku-uuringute instituudi analüüs Natuke kehv mulje jääb tõepoolest sellepärast, et miks analüüs nüüd valmis sai? Miks ei olnud näiteks valmis kaks aastat tagasi, siis oleks võinud ju sealt välja võtta need, mis juhtub Eestiga siis, kui Eesti välja jääb. Ma ei tea, kirjutada puu peale punaseks värvida ja ei olekski rohkem mingisugust poliitilist Plamasena juurde vaja olnud, siis on noh, niivõrd selged argumendid need negatiivsed jooned välja toodud, mis Eestiga juhtub siis, kui me Euroopa liidust välja jääma. Et, et miks alles nüüd valmis sai, see nagu tekitab sellise. Mul oli eile võimalustest vestelda selle instituudi juhi Erik Tergi. Ma võin nagu tema sõnadega vastata, et tegelikult ju uuringud on toimunud kogu aeg ja kaante vahele on jõudnud üht koma teist. Küsimus on ainult selles, et, et nüüd, kui liitumisläbirääkimised on lõppenud ja on tekkinud niisugune noh, nagu hall tsoon läbirääkimiste lõppu ja referendumi vahele et see oleks võinud ilmselt saada või siis esitletud varem seesama see 30 leheküljeline dokument, mis, mis systerile instituut valmis on saanud. No ütleme kuu varem või kaks varem, aga ta ütles ka niisuguse nagu kõvera muigega, et valitsus nagu enne ei leidnud raha selle jaoks. Et seda nagu üritada, et, et sellepärast jäi ta nagu päris viimasele minutile. Ega uuring ise ei valminud mitte viimasel minutil, uued uuringud tegelikult kaante vahel juba. Sest tegelikult muidugi Erik Terk ei ole kindlasti see mees, keda peaks kuidagi valitsuse propagandistiks pidama, et ma mäletan minevikust pigemini, et teda on seostatud, kuigi ma usun, et ka selles mõttes alusetult pigem noh, nii-öelda teiste jõujoontega, et ta on kunagi olnud Savisaar lähedases kaastöös või niiviisi. Aga, aga et selles mõttes minu meelest on see uuring jälle noh, väga hea, et seda on teinud Erik Tergi juhid instituut. Et see siiski lisab nagu sellist noh, objektiivsuse usku sellesse asjasse ja ja minu meelest samas on see, et see uuring noh mul on, ma olen täitsa nõus Peetriga, et see on ilmselt oleks palju varem pidanud sellega tegelema, aga noh, see oleks, eks Eesti elu on, on selline, et parem hilja kui mitte kunagi ja et igasuguste vajalike asjadega kogu see nii-öelda poliitikute, see, see nüüd niisugune tormi jaoks nii-öelda viimase viimastel nädalatel veel, eks ole, et veel nagu inimesi nüüd valgustada. Et see on muidugi natuke, see on see muigama panev ja niisugune aga teisipidi jälle võib-olla ikkagi ka selle kohta võiks ju öelda, et parem hilja kui üldse mitte, et, et igal juhul kui praegu noh praegu nad seda nüüd lähevad, nende inimestega kohtuvad, siis igal juhul antakse inimestele võimalus kohtuda. Teisipidi jälle võib ju vaadata, ühtpidi võib seda ju näha, et nüüd sõitsid maakondadesse ajusid loputama võiks ju noh, pahatahtlikult nii-öelda asja niiviisi nimetada, aga teisipidi on see jälle võimaluse andmine inimestele, et küsige neid asju nüüd. Ja ärge pärast öelge, et Teil ei antud võimalust küsida. Mulle meenub, et analoogselt järeldusele jõudis kuskil paar kuud tagasi igatahes igatahes oli see suvel Hansapanga analüütik Maris Lauri nagu telgi instudki, et mis juhtub Eesti majandusega ja intressidega ja nii edasi ja siis sai ju kuskil keegi võttis sõna ja hakati rääkima. Selge. Hansapanga analüütik pankurite loomulikult on ju, on ju hea Euroopa liidus olla, et seal sa proovid seda ja nii edasi. Et nüüd, kui Tergi instituut on selle uurimuse valmis saanud, siis teda nagu ei tohiks vist küll keegi süüdistada mingisuguses kellelegi, kas siis kapitali või poliitikute laootsas olemises. Jah, sest terroriminu mäletamist mööda kas neid ühiskonnategelasi, kes väga jõuliselt sellest teisest Eestist rääkis ja siis näiteks samadele valitsejatele üldse ei meeldinud. Et selles mõttes on ta olnud üsna üsna sõltumatu tegelikult aga ilmselt selle vaidlusega natuke ongi seda tüüpi asi, et et kui väga meile kõigile võib-olla meeldiks mõnes mõttes noh, et asja ümber vaidlus ja jube igav on ju ka, et kui, kui on nagu üks õige seisukohti polegi nagu ja et ikka otsid, et äkki on mingid teised seisukohad äkki või midagi muud ka. Aga antud juhul vist, et noh, kipub nagu kujunema siiski selle noh, erinevate analüüside tulemusena, kus vähegi nii-öelda targad inimesed on seda Euroopa Liidu asju analüüsinud, siis selgub, et tegelikult ikkagi on üks õige vastus. Ja teine vastus ei ole päris õiged, et noh, me võime debateerida noh, ühiskonnas igasugust sellist toredat uitmõtete üle, mida, mida võiks teisiti teha ütleme näiteks mõni kibestunud lapsevanem võib püstitada küsimus, et tegelikult lapsed ei peaks üldse koolis käima, seal ainult rikutakse ära. Noh, me võime alustada sugust laiaulatuslikku debatti, aga tegelikult me võimega üsna kindlad olla, mis on tulemus, tegelikult me ikkagi lepime kokku, et lapsed ikka vist peaks koolis käima ja ilmselt selle euroküsimusega Saame kuskil käima, kas selle asja nimi on kool või midagi muud, ainult et haridus peavad nad ikkagi saama. Et selles mõttes ju euro ütleme, nende vastaste skeptikute olemasolu on tegelikult ju väga teretulnud. Et nad, et on inimesed, kes noh, väga niiviisi järjekindlalt püstitavad küsimused, aga äkki Euroopa liit ei ole päris õige mõelge kõikjale. Et võib-olla sellel on mingid vead ja siis on püütud need vead välja tuua. Ja nii kaua, kuni see nagu püsib niisugusel mõistuse tasandil, on see minu meelest ju väga teretulnud. Nojah, ainukene asi, mis mind natukene häirib selle selle kampaania juures on see et mõnda inimest, kes on ka siin poliitikas ääri-veeri olnud ja kes siiralt usuvad, et Eesti peab olema üksinda, et tal on oma šansse, tal oma võimalus ja tal on parem olla siis kui, kui eesti niukseid näiteks Eesti iseseisvuspartei juht Vello Leito, ma usun, et ta siiralt usub seda, et Eestil on parem Euroopa liidust välja jääda. Täna muide paides Eesti iseseisvuslased on koos ja peavad oma oma kongressi. Häirib mind asja juures see, et aga päris kindlasti tean mitut inimest sellist lipsustatud, hästi toidetud kes kindlasti mitte ei usu siiralt seda, et Eestil on parem Euroopa Liidust välja olles. Nad kindlasti arvavad, et Eestil on tegelikult Eestil kui riigil ja rahval on parem siis, kui nad on Euroopa liidus sees. Aga see on poliitiline nišš, selline nišš, kus kariristid saavad omale sõna. Ja, ja ma arvan, et neid, neid inimesi on mitmed ja järevot, nende inimeste tegevus minu meelest on selles mõttes nagu Pole päris kõige eetilisem, et nad ju tõmbavad kaasa lihtsaid inimesi, kes ei ole analüütikud. Aga tegemist on nende, nende puhul on ikkagi tegemist inimestega, kes jagavad majandust. Nad teavad, mis tegelikult juhtuma hakkab. Tahate nimetada nimesid ei taha? Nonii, mõnikord mulle tundub hoopis, et nad eriti nagu ei olegi ju, et, et noh, debatt on ikka nagu võrdsete väitlus või, või et, et noh, et ühel võivad olla ühe trumbid ja teisalt võivad teised trumbid ja aga kõik see, see tegelikult, ega me siin ei ole midagi uut leiutanud, siis ma mõtlen Eesti Eesti oma debatiga ja Euroopa liitu minekuga ega õige, mitmes riigis on olnud tegelikult ju samamoodi sisuliselt kõigis kandidaatriikides, aga ka nendes riikides, kus kes on nagu mõelnud Euroopa Liiduga ühinemise peale varem, noh, võtame kasvõi Norra, kus referendum kukkus läbi, selles mõttes, et Norra ei ole siiani Euroopa liidu liige, Kuitud võib, temast võib saada veel mõne aasta pärast seal olid ju nagu tõelised sellised argumendid poolt ja vastu. Oli tõesti olemas alternatiiv, et mitte Euroopa Liiduga ühinedes on parem. Ja võib-olla nii oligi aga, aga ühegi kandidaatriigi puhul praegu selles laines siis nende nende 10 riigi puhul ma ei näe küll niisugust nagu tõsist eurovastast trumpi ühegi ühegi riigi puhul ega ühegi käes, nii et sellepärast ma suhtun vaba skepsisega ka nendesse debattides, mis on mu oma kanalil, ehk siis Eesti televisioonist tulemas vahetult enne neljateistkümnendat septembrit, et et mis, mis väitluse siis nüüd selline on, mis seal hakkab siis toimuma, et mille üle vaieldakse, et kas jätkub seesama, et üks räägib aiast ja teine Ma väga suure tõenäosusega jätkub selle pärast et tegelikult on üks, üks, üks debati eeldus on veel see, et, et ollakse üldse valmis nagu teistpoolt kuulama ja ollakse valmis nagu aktsepteerima teisel poolel, noh, ütleme või natukesega õigus olla kui ta suudab nii-öelda seda veenvalt esitada, aga antud juhul näiteks ma kardan, et seesama iseseisvuslaste kongress, mis täna paides koguneb teatab et igasugune jutt Euroopa liitu minekust on Eesti iseseisvuse maha müümine ja need inimesed, kes seda räägivad, on reeturid ja see ei ole ju nagu debati üks mingisugune eeldus, sellepärast et reeturitega teatavasti debateerita reeturid lastakse maha või puuakse ülesse. Et, et selles mõttes nagu ja noh, ei ole nagu võib-olla mulle tundub, et olnud ka selleks debatiks isegi mitte väga suurt, et soovi. Sellepärast, et needsamad noh, just nimelt Euroopa Liidu vastased, kes on tegelikult väga häälekalt nõudnud, et nad tahavad näiteks debateerida Eesti riigijuht persoonidega. Ma olen Sulev sunnitud kahjuks sind praegu katkestama, lisaks meie Euroopa liitu minekul on meie elu tegemas ja kujundamas ka teisi teemasid. Üks neist on kahtlemata täna õhtul Andrea Bocelli kontsert. Aga see mitte ei katkesta praegu meie saadet, vaid hoopis Erik Lillo on reisist kergejõustiku maailmameistrivõistlustelt öelda midagi olulist, kuulame ära Erik Lillo ja siis tuleme tagasi siia stuudiosse.