Muusika võib kaevata kaugest minevikust esile mitte ainult helgeid, vaid vastupidi, ka ebameeldivaid mälestusi. Ma ei ütleks, et see, millest ei tutvustan, oleks praegu enam taevas teab kui ebameeldiv. Pigem paneb ehk muigamagi nagu vanadel inimestel viisiks alustan selgitava eellooga. Nimelt oli mu isa tõeline raadiofanaatik. Tõsi, ta nautis rohkem küll uute aparaatide ehitamist kui raadio kuulamist. Nii oli meil kodus muusika, nii ammu kui mäletan. Olin siis umbes kaheksa aastane, ilmus majja ka vändaga üleskeeratav kohvergrammofon. Ega isa poleks seda poest ostma läinud, kuid tal oli ema arvates üks suur viga. Ta kippus sõpradele kergekäeliselt raha laenama. Et aga laenu võtta, on kergem, kui tagasi maksta, pakuti vahel laenu katteks mõnda eset, et parem pool muna kui tühi koor. Ja nii andis jämeda hääle ja vaimuliku eesnimega sõber Cornelius isale selle grammofoni koos paksu pakki. Plaan kidega. Võrreldes raadio kooli grammofonid on see eelis, et üht lugu võis kuulata pähekulumiseni. Anna ainult vänta ja vaheta nõelu. Mäletan tänapäevane Aleksander Arderit laulmas Kännu Kukk tuli tuvast välja, soputas ja tegi nalja. Katsume redellita pööningule minna, neiuke, mina ei jäta, mitte sind, süda tuksub, tuks, tuks tuks ja nii edasi ja nii edasi. Ilmselt oli sõber, keda kodusemalt kutsuti Kornieliks, suur Arderi jalaka laulude armastaja, ehk nagu nüüd öeldakse fänna ja märkan, et sissejuhatus kipub liiga pikaks minema. Niisiis asja juurde. Ühel õnnetul päeval libiseks plaat mul käest kukkus vastu grammofoni teravat serva ja purunes. Need sellakplaadid olid imekerged purunema. Kaks aastat noorem õde kommenteeris lakooniliselt, aga sa nühid saad teades hästi, et meie peres ihunuhtlust ei harrastatud. Aga midagi pidi ütlema. Tegelikult mind vaevama oma lohakus ja plaadi kaudu tus. Kui sellest isale ette kandsin, ei teinud ta sellest üldse välja. Grafon teda ei huvitanud, ehk ainult niipalju, et hiljem ehitas ta uhke elektrigrammofoni, millega plaati kuulati raadiovõimendusega. Aga sellelt purunenud plaadilt mäletan ainult ühte poolt Roberstoltzi laulu adjöö, mu väike kaardiohvitser. Seda laulis pool sajandit hiljem Dagmar koller, Günter Fischeri orkestri kantus koori saatel.