Enne oma püha õhtusöömaaega polnud Leonardo pikki aastaid üldse maalinud. Pirendsest lahkumise järel oli ta tegelenud maalikunstiga juhuslikult. 14 aasta jooksul oli ta lõpetanud kõigest paar maali. Lakkamatult süvendas ta oma maaliteooriat ja koostas nõuandeid maalikunstnikele. Nõnda tekkis järgnevatel põlvkondadel kujutelm, et ta koondas Milanos enda ümber suure hulga õpilasi või asutas koguni akadeemia. Mitte midagi taolist polnud olemas ainult oma üksildast del õhtutel ning öödel pani ta kirja aina uusi ja uusi mõtteid kavatsetava teose traktaat maalikunstist jaoks. Võib-olla luges ta seda ette ka oma mõningatele keskpärastele õpilastele, aga mitte ühtegi silmapaistvamad maalikunstnikku pole ta kunagi kasvatanud. Praegu seisab ta Santa Maria tellega raatsi kloostri refektooriumi suure valge seina ees. Selja taga on tal Montorfano vilets pilt. Ta peab sellele maalima, hertsogi ja viimase abikaasa aga ei, nende portreed, ega ta kiirustama ei hakka. Esmalt peab ta selgusele jõudma omaenda tulevase pildi suhtes. Itaalias kaiguvatel prantslaste suurtükkide viimased paugud ja juba jälle kõneldakse uuest sissetungist. Tuhanded maha põletatud majad hõõguvad veel prantsuse tõbi immutab läbi Itaalia. Aga siin valitseb vaikus, rahu. Ainult akna tagant välgatavad aeg-ajalt mööda aias jalutavad debaikivate munkade valges riides kujud Prama niite, kiriku lahtisest uksest tungib kõrvu palve sosinad. Peaaegu üheksa meetrit onlaise sein, millele ta maalib oma stseeni. Viis meetrit kõrge tuleb tema pilt et see seisaks laudade taga istuvatele munkadele silme ees. Esialgu aga heidab Leonardo väljakutse see valgeks krohvitud puutumatu sein. Selle peal peab etenduma see lugu Jeesusega. Sellel õhukesel krohvi korral peab ta elu sisse puhuma 13-le inimesele, kes enne oma lahkumist siin viimast korda koos istusid. Üks neist löödi risti järgmisel päeval. Leonardo da Vinci mõtles järele, kui palju Itaalia maalikunstnik oli juba katsunud maalida püha õhtusöömaaega ja kui paljudel on nurjunud. Seni olid kõik kujutanud seda hetke, mil Kristus jätab hüvasti oma abilistega, et ennast vabatahtlikult ristipuul ohvriks tuua ja siinse maailma inimeste patud nõnda lunastada. Maalikunstnikud ei väljendanud inimlikku traagikat õhtu söömingul enne piinamist ning kannatusi. Vaid lunastustoova jumala poja ohvri ülemust. Nende maalidel on kõik juba otsustatud. Kõik on selge. Üksteistkümmend ustavat apostlit armastavad Jeesust. Ja nad on lunastatud ainult 12. juudas, reedab. Tema, istub eraldi, teisel pool lauda. Tema on seltskonnast välja visatud ja tema neetud. Hea ja kuri on siin selgesti eraldatud teineteisest. Leonardo silmitseb oma lagedat seina. Ta peab otsustama, missugust draamat tema kujutama hakkab. Isegi selle pildiga ei taha ta religioossed dogmad teenida. Just nendele aastatel kirjutab ta oma päivikutesse Kristuse kohta ketserlikke lauseid, milledest järgmise sugupõlve ajal oleks piisanud inkvisitsiooni, et teda tuleriidale saata. Ta otsib püha õhtusöömaaja sündmuses inimlikku saatust. Tema pildil peavad elama inimesed jutustama oma kannatustest, oma tunnetest, omaltragöödiatest. Tema ei taha, et Jeesus oleks 11 ustava apostli keskel ja Juudas asuks hüljatuna teisel pool lauda. Tema ei taha seda rahu, mis on juba selge, kes on hea, kes on halb, kes on ustav ja kes reedab. Isegi see ei tundu talle küllalt inimlik olevat. Tema tahab, et hea ja halb oleksid segamini ühe laua ääres. Tema tahab kirjeldada riidu nende vahel ja pajatada otsimisest ning ebakindlusest. Tema tahab rääkida meis kõikides peitumas hirmust sellest, et meie kõikide sisemuses on omajagu kurjust ja kahtlus võib langeda igaühele. Leonardo käsitluses muutub püha õhtusöömaaeg selle inimese tragöödia haripunktiks kes on tulnud levitama inimeste hulgas armastust, headust ning tunde, puhtust. Seest lüüakse ta homme risti. Seda kõige kibedamad inimlikult raamat, mis kordub erinevates variantides igavesti tahab Leonardo oma suurele valgele seinale jäädvustada. Ta silmitseb seina. Ta juba näeb oma kolmeteistkümmend inimest laua ääres istumas. Veel seob neid kõiki vendlus. Mitte keegi ei aima, mida toob homne päev. Nad on söömise lõpetanud. Ja siinse üks laua keskpaigas toetab oma käed lauale. Kõik jäävad vait, vaatavad talle otsa ja kuulevad tema häält, mis teatab homsest ristipuust. Aga on rahulik ning vaikne. Ja sellest hoolimata kõlab õhtusöömaaja vaikses hingerahus kõue kärgatusena. Tema hääl. Üks teie seast annab mind ära. Juudad on juba oma 30 hõbeseeklit kätte saanud ja lubanud Pariseridele, et annab oma õpetaja nende kätte, et aga siin laua ääres ei kahtlusta teda mitte keegi. Näoilmed peavad jutustama, mis toimub 13 inimese hinges. Mitte keegi ei aima, et juudas on reetur. Aga maalikunstnik peab juba tema silmavaate ja žestidega ütlema, et tema on Jeesuse vastane. Ja nende kahe ümber on kohkunult püsti tõusnud teised. Leonardo on nende näo ilmetega vahendanud tavalisi ebaolevaid inimesi, kelle sooviks on karistada kurjust. Tema ei tahtnud maalida püha õhtusöömaaega kui lunastus hetke. Tema tahtis maalida reedetud inimesed tragöödiat. Oli ju kogu see maa reedetud. Ikka veel laastasid Itaaliat võõrad hordid. Aga võõramaalased ei ole süüdi. Kõik unistused vabadusest ja uuestisünnist, mis olid sündinud Itaalias eelmiste sugupõlvede ajal olid juba reedetud. Kõikjal olid haaranud valitsusvõimu jällegi üksnes türannidel. Raha otsustas kõik ja rikkuse ihas kihutati ummisjalu ohvritest üle. Kirik üksnes sahkerdas Kristuse pärandiga. Apostlite mälestustest olid preestrid teinud endile tulutoova elatusala. Leonardo õiendab arveid oma kaasajaga. Mitte kunagi pole olnud nii sõjakas kui nendel aastatel, mil ta töötas oma suure maali kallal. Ta otsib kõikjalt igasuguseid Juudaid ja ründab neid oma joonistustega, millel on üles puhutud ning moonutatud lõustad. Ta kujutab nende ahnust kasu, iha ja enesega rahulolevat nürimeelsust. Aga ta leidis ka võimaluse, kuidas oma karmi tõtt õukonna ja kiriku kõrgetele aukandjatele otse suu sisse ütelda. Tollal armastati erilisi mänge ennustuste kujul, mis sisaldasid mükse kaasaegse ühiskonna ebakohtade pihta. Seesuguseid allegoorilise ennustusi luges Leonardo da Vinci etega moor õukonnas. Püha õhtusööma ja kallal töötades ei kõhelnud ta ründamast kogu vaimulikku seisust. Me näeme paljusid inimesi, kes hoiavad endid kõrvale tööst, kes on eemal viletsusest ja hädadest võtavad endile elamiseks oivalised hooned, elavad nende sees keset rikkust. Ja selle kõige juures teesklevad, et see on paratamatus, kuna seda soovib jumal. Oma märkmikku kirjutab ta tähelepanuväärse preestri ja maalikunstniku võrdluse. Kui halbadel preestritel ongi heade maine. Mitte ükski neist ei saa rahva hulka tüssata. Lõppude lõpuks, mis tõestab, et inimesel on kergem saada preestriks kui kunstnikuks on asjaolu, et ühe maalikunstniku kohta tuleb vähemalt tosin preestrit. Looritatult ründab taga pühakujusid, mille poole usklikud asjatult pöörduvad oma abipalvetega. Inimesed räägivad inimestele, kes neid ei kuule ja isegi oma silmaga neid ei näe. Kõnetavad neid, kuid ei saa ühtegi vastust, paluvad abi nendelt, kellel on kõrvad, mis ei kuule süütavad küünlad pimedate ees. Kas Leonardo üldse uskus jumalat? Kui me kahtleme iga seal isegi asja juures, mida me oleme hästi tundma õppinud, kuidas me ei peaks siis kahtlema selles, mida me meeltega ei taju, nagu on seda jumala olemasolu, hinge ja muude taoliste nähtuste eksistents Lõppude lõpuks langetab Leonardo oma otsusega Jeesuse kohta mis annab kõige selgema tunnistuse sellest, kuidas ta tegelikult suhtus oma maali keskmisesse kujusse. Oma otsusele on ta pannud pealkirjaks suurel reedel valatud pisarad. Ja siis lausub ta oma terava jäise lause. Euroopa kõikides maades hakkavad pisaraid valama kõik inimesed ühe mehe kaotamise tõttu, kes suri Idamaal. Ei, sellele, kes lausus niisuguseid sõnu ei saanud Jeesus olla jumala poeg. Ta oli kannatav ning reedetud inimene. Nendel aastatel ei piirdu Leonardo üksnes kiriku ründamisega. Ta koostab mõistujutt, annab nendes pihta ahnusele ning rikkuse himule. Viimaks kuulutab ta kõige raskema kohtuotsuse inimeses asuvale kurjusele. Ei jää mitte midagi maa peale maa alla ega mida jälitatakse, laastataksega hävitatakse. Inimkehad muutuvad hauaks loomadele, keda ta on tapnud. O maailm, kuidas on võimalik, et sa ei avane ega kukuta inimest sügavusse ning koobastesse vabastab taevast sellel lepitamatu ning julma monstrumi nägemisest. Kahtlemata tahab loodus hävitada inimsugu, kuna see on tarbetu ning teeb otsa peale kõikidele elusolenditele. Siis tuleb ühel päeval Leonardo õukond laste hulka. Ja kui kõik on paik jäänud esitab neile mõistatusi, mis ei olnud pimedatest ja süngetest koobastest väljub miski, mis heidab kõik inimpõlved lõpmatutesse piinadesse. See kasvab ja ajab inimesi mõrvama, röövima ja reetma. See tekitab umbusku nende hulgas, kes seda otsivad. See võtab võimu vabadelt linnadelt. Selle tõttu kaotavad paljud elu. See ässitab inimest inimese vastu salakavaluse, pettuse ning reetlikkusega. Oo, kui kohutav on see elajas. Kui ta küll pöörduks tagasi põrgusse. Mis see on? Küsib Leonardo. See on kuld. See on paha. On säilinud mõningaid tunnistusi inimestelt kes Leonardo tundsid ja kes on jutustanud, kuidas ta töötas oma kuulsa maali juures. Giovanni Batista keraldi pajatab seda, mida oli kuulnud isa käest. Luuletajad peaksid endale eeskujuks võtma kuulsa Leonardo da Vinci. Kui see suurepärane maalikunstnik tahtis oma pildile mõnda isikut maalida siis mõtles ta kõigepealt järele, missugune tolle iseloom, kas ta on ülev või lihtlabane, lõbuskurb või karm, vana või noor, vihane või rahulik, õiglane või kuri. Ja kui ta niimoodi tolle olemust tundma oli õppinud, siis läks ta sinna, kus teadis selliseid inimesi kohata võivat. Seal jälgis ta hoolikalt nende nägusid, nende käitumist, nende kombeid ja nende kõiki kehaliigutusi. Kui ta nende juures avastas midagi, mis tundus talle tüüpiline olevat selle inimfiguuri puhul, keda tema tahtis kujutada siis joonistas ta selle pliiatsiga vihikusse, mida ta alati kandis vöö vahel. Ja kui ta siis oli niimoodi teinud palju kordi ja kui tal oli kogunenud juba paljus kitse ja talle näis, et nüüd küll juba piisab alles siis asustab päris töö kallale ja nagu imeväel läks tal korda. Nõnda tegutses ta iga oma teose juures ja samuti töötas taga usinalt oma pildi kallal Milano kloostris. Leonardo apostlik pidid olema lihtsad inimesed, raha poolest vaesed, aga rikkad oma tunnete ja siseelu poolest. Ta otsis neid kõikjal, kus aga saia. Ta teadis, et ta ei leia neid õukonnasaalides. Ta jalutas agulikvartalites, astus sisse armetutesse trahteritesse, seisatas töökodade ja poodide juures, uitas turgudel ja käis sageli ka Milano linnaväravate taga. Et otsida Jeesuse abiliste nägusid maanteedelt. Tee lahkmetelt, urtsikutest ja põldudelt. Kold märkas ta tänaval maameeste jõuku ja ta liitus külameestega ning kutsus nad enda poole. Seal kattis ta neile õhtusöögilaual, rääkis neile oma lookesi, ajas neid naerma ja panin neid kurvastama. Ja talupojad ei saanud aru, mida ta tahab. Ta ei tahtnud mitte midagi. Ta tahtis neid näha. Ta silmitses nende nägusid, jälgis nende käsi, mis lõunamaise itaalia temperamendi tõttu ei tunne rahu. Vaid erutuvad, vaidlevad tungivad kallalegi. Alles siis, kui maamehed olid kummarduste saatel lahkunud, võttis Leonardo kähku oma eskiisimapi. Joonistas sinna kibekiiresti nende nägusid rääkivaid käsi. Paljastunud hingi. Juudas oli ta kaua otsinud ühiskonna heidikute hulgast, ent polnud sealt leidnud. Ta oli endale välja pressinud sissepääsu Milano suurimasse vanglasse. Aga isegi siin varaste ja kelmide hulgas ei näinud ta tõelist, juuda nägu. Lõppude lõpuks, nagu kinnitab loo matsu otsis ta reeturi prototüüp piss surmamõistetute seas. Kõndis nende kannul nende viimsel teekonnal, kuni Põllani jälgis nende näoilmet kuni viimse hetkeni, mil nende mõrtsuka elu puudutas surm. Ent ometi juudel, keda tema otsis, pidi olema teistsugune nägu. Ei, siin ta teda ei leia. Ei vaeste kurtsikutestegapäraste hulgast, keda nälg oli näppama ajanud. Ja siis korraga kerkis talle vaimusilma ette mälestus. Kohe haaras ta Skitseerimis pihiku, joonistas sinna näojooned, milliseid oli nii sageli näinud Need nõudeid pärinenud põldudelt ega töökodadest vaid sealt balleedest, pugejalik õukond, laste hulgast do rannide ja nende perekondade hulgast kuni 11 reedeti palgasõdurite juhtide hulgast. Seal oldi valmis 11 maha müüma, mitte 30 hõbe Seegli eest maid lihtsalt seepärast, et reetmisest kättemaksust naudingut tunda. Ja korraga on ta ümber terve jõuk tõusikuid nii kopsakaid inimesi. Kelledele sobib igav vahend, et selle abil kõrgemale rühkida ka üle teiste inimeste ka üle laipade. Ma ei väsi jälgimas seda inimjätiste jõuku, tema kirgede ja žestidega. Aga kuidas väärilisel kombel neid nuumatut nägusid värviga maalile kanda. Ta kirjeldab ja liigitab neid täpselt oma märkmetes. Sageli kui ma näen neid inimesi kätte võtma seal raamatut, küsin ma endalt. Kas ta ei tõmba seda ahvi kombel endale vastu nina või kas ta ei küsi endalt, äkki kõlbab see hamba alla panna? Sest juba demeetrioosel oli kombeks niisuguste inimeste kohta öelda, et pole mitte mingisugust erinevust nende tühja häälekõla ja nonde häälitsuste ning müristamise vahel, mida toob kuuldavale tuulest pungil kõht. Nende inimeste puhul pole tähtis kummast avavusest neil hääl välja tuleb. Olgu selleks keha alaosa või suu. Neile on nii üks kui ka teine oma olemuselt ning väärtuselt ühesugune. Nõnda tekkisid kurikuulsat Leonardo inimvärdjate kujud. Neid on väga palju. Mõnikord nimetatakse neid karikatuurideks teinekord fantastiliseks või värdjalik, eks joonistusteks. Need ongi fantastilised. Ent sellisel moel nagu on fantastilised inimeste häbematus ning küllastamatus ülespoole pürgimisel. Küllap leidis ta nende nägude hulgast oma juuda prototüübi. No oli see vast alles galerii, kui Leonardo nad kõikumatuaalse intelle riputas. Näe. See hoopleja mokk töllakil, kuidas ta ennast eksponeerib? Tema vastas on upsakas hambutu vanamees loorberipärg ümber kiilaspea, nagu oleks teda kroonitud tema tuimus eest, mis paistab tema silmadest ja natuke maad eemal salakaval irvitaja, kelle reetlik naeratus tuleb harvade hammaste vahelt ja nende tagaõgard, kes ehtsa kisa kõrina lõuad viimse võimaluseni lahti on ajanud. Se põhjatu kur on selle mehe iseloomustav märk. Leonardo kirjutab jällegi oma päevikusse. Inimene see esimene metsloom metsloomade hulgas. Aga need nõud fastsineeriv valt teda uuesti. Ta peab joonistama uusi ja riputama neid oma toas üles. Küüratlikus, latramine, kuritahtlikkus, salakavalus, karjäär, reetmine. Missugune maskide rongkäik. Ei, inimene ei ole kuningas loomariigis. Tegelikult on ta kõige julmem kiskja. Akende taga on loojumas päike. Maastikule muna hakanud laskuma hämarus. Sellesse ruumi on tulnud 13 meest. Lunastaja ja koos temaga Peetrus, Johannes Jaakobus, Toomas Filippus, Bartholomew jõus Matias, Andreas Matteus, Paulus, Siimon ja Juudas. Oma õpetaja tõe nimel olid nad hüljanud oma perekonnad ja käisid tema järel. Leonardo on pannud nad istuma sellesama pika laua ümber, mis näib refektooriumi otseseks jätkuks olevat. Laual on samasugune siksakiliselt ojakest meenutava tikandiga lina nagu saalis asuvatel laudadel samasugused taldrikud, samasugused, samasugused leiva tükid, millede küljest mungad murravad oma suutäisi. Kristuse vastas õhtusöömaaja kestel. Igal päeval hämaruse saabudes istuvad prior ja mungad. Siin tagaseinal õhtustas Jeesus koos oma jüngritega ivakese aja eest. Nad kannavad lihtsaid riideid, nagu on neid kantud vaesed kõikidel aegadel. Kogu sellele seltskonnale, nii nendele inimestele, maalil kui ka neile, kes seda pilti vaatavad, ütleb lunastaja. Üks teie seast annab mind ära. Neid seal lunastaja laua ääres ärevusse ajanud õudus, viha, valu ning hirm, et üks nende hulgas on reetur siis nad Gibistusidki igaveseks. Aga need, kes vaatavad seda pilti peavad endalt igavesti küsima. Kes reetis, kas ainult üks sina või sina või mina? Kui palju meid, reetureid siin on? Kui palju on neid, kes reetsid juudaseeklit pärast? Kui paljud müüsid maha oma au, kui paljud tõi, kui paljud oma usu oma väärikuse, oma selgroo, oma armastuse ja mispärast üksnes rahakoti pärast või oma võimuahnuse pärast oma egoismi pärast oma armetuse pärast? Siin on kaks igavest raamat. Üks pildil ja teine nende hulgas, kes seda vaatavad. Leonardo freskol püha õhtusöömaaeg on suunatud kõik keskpaika tegelaskuju poole, kes istub oma 12 kaaslase keskel ja sellest hoolimata on ta üksi hüljatud kõigest elavast, juba eemaldunud. Selle meheni, kelle äärmiselt lihtne nägu on läbinisti üksainus puhas tunne ei ulatu enam ükski hääl. Mitte keegi ei suuda eemale peletada suurt kurbust tema silmades. Ta teab oma saatust, ta teab ka reeturit, aga ta ei osuta tollele. Las igaüks otsib enda ümbert, las igaüks uurib omaenda südametunnistust. Lunastaja pead ei valgustan, imbus salle, langeb üksnes tuhm valgusakna taga laiuvalt maastikult. Kas uskuda, et Leonardo andis Kristuse kujule omaenda näo? 12 erutatud, vihase kohkunud mehe tekitatud murdlainetus suundub keskkohta mehe poole, kes homme risti lüüakse. Aga lained peatuvad tema käsipartiis tema kurbuse ees. Itaallasest maalikunstnik valis oma apostlid Itaaliast. Nad on selle maalihased pojad. Seepärast on nad täis kirgi, nende erutus keeb üle ja nad ei hoia oma žess debaos. Kõik nendes tormitseb nende hinged kõnelevate pärastavate näoilmete abil, aga samuti ka vehkivate käte kaudu. Räägivad püstiste nimetissõrmedega ja kaitsevad endid peopesadega. Ärgu keegi towni, kui seda paatuslikkusest ja ülemäärasest žestikuleerimisest kantud erutatud kätemäng. See on Itaalia. Ja ometi esindavad need mehed siin meid kõiki. Johannese ja Peetruse vahil istub kangistunuski, juudas Parema käega pigistab ta rahakoti. Teine käsi eksleb laual, jan soolatoosi ümber ajanud. Ta ei pööra oma pilku Jeesuselt. Kas lunastaja reedab tema nime? Kas Jeesus tõesti teab, kes riits? Juuda nägu kannab endal jälgi kõikidest nendest reeturite porta, peiedest, milliseid Leonardo oli hiljuti joonistanud. Aga kogu see julmus ja tundetus oleks siin nagu rohkem looritatud lähendatud inimnäole. Nõnda kõnnib reetlikus tabamatuna ringi maailmas ega ole kerge seda kinni püüda. Sest kurjus ja reetmine on endile ette pannud inimese maski.