Kaua läks üheksa aastane Nataša oma väiksema venna Antoushaga ühiselu kolhoosist Panjutino külla. Siin oli ainult neli kilomeetrit, aga lapsepõlves on maailm suur. Daša võttis venna sülle, kui see ära rezis ja talle haledalt otsevaates pani, siis jälle maha tagasi, et astuks ise oma väikeste jalgadega, sest vend oli hästi toidetud ja raske. Ta oli saanud juba nelja aastaseks ja Natasha katkestas ennast temaga ära. Laia juulikuise tee ääres kasvas mõlemal pool kõrge rukis, mille kõrred olid juba pead longu lasknud, nagu oleksid viljapead pikast suvest ära räsinud. Nataša vaatas hirmuga rukkipõldude poole. Ega äkki keegi sealt välja tule? Kindlasti on seal keegi peidus. Keskpäeva kuumusest hägune ja kahvatu pilvitu taevas tundus nätažele kurbi hirmuta. Talle tuli meelde öine tähistaevas majakesi õue kohal, kus ta kolhoosis koos isa ja emaga elas. Ning ta mõtles, et öö on huvitavam ja parem. Öösel siristavad kolhoosis ainult head tasased ritsikad kraaksuvad konnatiigis ja lohiseb pull laudas. Ja karta pole midagi. Nataša võttis Antoushel kõvemini käest kinni ja jooksis temaga rukkipõldude vahelt läbi, et näeks kiiremini vanaema ja vanaisa. Kuid venna jõudsay varsti otsade kukkus maha ja hakkas nutma. Natasha ei taibanud tema kätt kohe lahti lasta ja lohistas teda kogemata veel mööda maad edasi. Siis võttis ta venna uuesti sülle, lohutas teda ja ronis koos temaga kurgaanist üles. Siin kasvas madal rukis, sest maa oli kihv ja kaugele oli näha, kuidas mööda rukkipõlde käivad tumedad tuulelained. Ja helendab, voogab õhk rukkipõllu heledate laikude kohal mida ei katnud veel tuulevari. Natasha alates ringi kaugelczybaniootina, siis on. Ja nägi veski tiibu, mis tõusid kaugete rukkipõldude tagant ja kadusid jälle sinna. Des uhkes kergendatult veski juba paistab, seal jahvatatakse vilja, küllap on vanaisa koti sinna viinud, ta teab, et lapselapsed tulevad ja siis tuleb värskest jahust pliine küpsetada. Vanajahul neil juba otsakorral, sellest tehtud tainas ei taha hästi kerkida ja pliinid ei tule nii kohevad nagu värskest jahust. Nataša hingas sügavalt sisse, lõhnas õlgede piima kuuma mulla, isa ja ema järel. See oli talle tuttav ja armas. Ja tütarlaps kandis venda edasi antosoli õe kaela ümbert kinni võtnud ja tukkus pea Nataša ülal. Nii läksid nad edasi mööda teed, mis lookles läbi rukki tekkinud Daša karjatas seisma. Rukkipõllusügavusest tuli laste juurde kõhn palja tundmatu näoga vanamees. Kasvult ei olnud ta Natašest pikem jalas vanaaegsed lõuendist, püksid sõjaväe Kalevist lapik peal. Ta kandis seljas punutud korvi oblikat nõgestega, millest saab head suppi keeta. Anname sei samuti last, teete seisma. Ta vaatas nad taastatuma kahvatute heasüdamlike silmadega mis olid juba ammu näinud kõiki maailmas. Võttis koduvillase mütsi peast, tervitas ja läks edasi. Ei, seda pole vaja karta, mõtles Nataša. Vanamees vaatas ettevaatlikult talle vastu tulnud lapsi. Talle jäi meelde Natasha nägu, tema hallid terased, mõtlikud silmad, avatud hingav lapsesuu, täidlased, põsed ja heledad juuksed, mida oli pleegitatud päike kuivatanud põldude vahel lõõtsutab tuul. Ilus talunaine tuleb temast, järeldas anamis. Nataša, vanaisa ja vanaema elasid puumajakeses paniootinu küla serval. Vanaema Uly Anna Petrovna vaatas väravast välja. Kas ei tule juba tütretütar ja tütrepoeg. Ta oli juba kolm päeva tagasi saatnud postiljoni oma tütrele sõna, et see laseks lastel Panjutinasse külla tulla. Võib-olla kirjakandja unustas tütre juurest läbi astuda, mõtles Uljana Petrovna, silmitsedes tühje päikeselõõmas helendavat teed läbi rukki. Juba varavalgel oli ta pannud õled ahju. Valge taigen oli juba eelmisest päevast valmis. Ta oli pidanud seda kaks korda potist savikaussi tõstma. Öösel oli tainas üle ääre kerkinud. Kõik oli valmis pliinide küpsetamiseks. Kuid külalised polnud veel tulnud. Ka vanamees, nii nagu hommikul järvele kala püüdma läks, polegi veel tagasi tulnud. Küllap istub sepikojas, ajab sepaga lobajuttu. Vanaema segas tainast, aeg oli hakata juba pliini küpsetama, muidu läheb veel kätte hapuks. Mille muuga pidi ta veel lapselapsi postitama? Ta ei teadnud, mis on maailmas vajalikum, kui see tema postitamine. Vanaema ei püüdnudki midagi muud head või paremat välja mõelda. Tema oskas ainult tainast kerkima panna leiba või pliini küpsetada, et sugulasi toita. Ta ei teadnud, kuidas veel hästi elada. Seal polnud rohkem vajagi. Olgu ainult tütar ja tema mees terved ja saagu nende lapsed õnnelikuks. Hõljana Petrovna süütas õled ahjus põlema. Esimene pliin tuli kohe hea välja ja ega see juhuslik olnud, kui palju oli vanaema neid oma elu jooksul juba küpsetanud. Nad unistasid kenasti ja kippusid ise panni pealt ära. Ainult sööjaid polnud. Uljana Petrovna sõi omavalmistatud toitu alati kõige viimasena. Ta kraapis poti põhjast taigna kokku ja küpsetas selle ära, et hea kraam kaotsi läheks. Keegi koputas väljast tasakesi vastu akent. Vanaema võttis panni tulelt, et pliin ära ei kõrbeks ja läks akna juurde. Aknast vaatas sisse tütretütar Nataša. Tema seljas rippus antosca õe kaela ümbert kinni hoides. Ta magas praegu suur pea Nataša ülal, nii et tütarlaps oli vennakese raskusel kõveras. Ühe käega hoidis ta oska käsi kinni, et need lahti läheks. Teisega oli haaranud tema pükstest, et poisi jalad ei ripuks õhus ning ette maha ei kukuks. Nataša toetas venna jalad muldrikule, vabastas oma käe ja koputas veel kord tasakesi aknale. Vanaema, ütle seda. Tehti lahti. Me tulime sulle külla. Oli Anna Petrovna oli tähele pannud, et mida rohkem Nataša kasvab, seda ilusamaks mõtlikumaks ta näost läheb. Ja järjest rohkem tema moodi, kui tema veel tütarlaps oli. Vanaema oli liigutatud elu nii suurest headusest, mis kordas teda uuesti tütretütres, nii et igaüks Natasha, vaadates meenutekski Uljana Petrovna pärast surma. See mõte lohutas teda ning ta ütles rahulolevana. Oh, te vaesekesed, tulge kohe tuppa. Toas tahtis venemanduse voodisse panna, aga pois ringutas ja tegi silmad lahti. Vanaema, ütles ta, küpseta meile pliin. Me tulime nii kaua. Liinid on juba ammu valmis, vastas vanema, istu pingile, ma küpsetan sulle kohe uued, vanad on juba ära jahtunud. Kohe-kohe ma käin keldris kaera, ütles vanaema pärast. Teen teile veel pannkooke, soojendan teed. Aga kui vanaisa tuleb, siis hakkame lõunat sööma. Ma tegin kalja juba eile valmises sülti, keetsin ka. Mida siis veel on vaja? Maasikamoosi ja seeni ka, soovitas näkkas. Toon, kullake, toon ikka, kuidas siis muidu, kinnitas Anna Petrovna ja läks välja, ise rõõmus, et tal on palju häid asju ja on ka, keda toita. Toas lõhnas kuuma mulla küpsetatud pliinide suitsu järele. Akna taga särasega päike võõra küla võõrarohu kohal. Ära virise, ütles nad Ashantoscal, sa tulid vanaemale külla, mis sa virised. Pühin su nina puhtaks. Antušee vait. Ta jättis virisemise ja hingas tasakesi tühja laua tagapingil istudes. Väetisena ema puhaskambrit. Seal oli puhas, igav. Kaks rasvast kärbest pekslesid vastu aknaklaasi. Suur petrooleumilamp rippus laua kohal, mis oli kaetud väljaõmmeldud linaga nagu pühade ajal. Nataša istus laua taha toolile ja hakkas uurima välja õmbluse mustrit. Neil kodus ei olnud niisugust laudlina. Aga neil polnud seda vajagi. Nataša ema küüris iga päev laude ja kraapis seda noaga. Neil oli niisamagi puhas ja hea. Kuked kisasid õues alguses üks, siis teine ja selle järel kohe kõik. Ka poegadega kanad pistsid kaagutama, kutsudes poegi enda juurde. Teedel tõusis tuul ja keerutas tolmu, õue. Montaaž, kärbsed söövad mind. Tule siia, kutse saanud osa õde teisest toast. Las söövad külmal tule nad selleks akna juurde ja suus näo vastu klaasi. Ta tahtis näha väljas midagi tuttavat või omast. Nii nagu neil kolhoosis olid talle tuttavad varbaaedrohi ja puud. Aga vanaema aknal kasvas ainult üks väike põõsas. Selle lehed olid kaetud tolmuga. Ta liigutes nõrgalt toksin. Kuumus ja põud, olite ära kurnanud? Ta elas nagu unes võõras ja troostitu kõigi jaoks. Ja ka tal endal ei olnud kedagi vaja. Nii mind koju, ma tahan ema juurde palusatus. Nataša pöördus venna poole. Vennal oli igav. Tahan koju, lisandus ei ole, vajab liine, ma söön putru. Email'e keetis. Ta võttis koldelt ühe jahtunud pliini ja peitis selle põue. Sa hakkad teedelt süüa nuruma, sa küsid alati valel ajal ütles Nataša vennale võttistes sülle. Vanaema oli ikka veel keldris madal, sammaldunud välisuks oli lahti. Natasha läks ukse juurde, piilus sisse, kuhu vanaema oli kadunud. Keldris oli pine, mitte midagi polnud näha. Et mitte väravaga kolistada, haaras Natasha venna paremini sülle, läks mööda jalgrada kartulimaa poole ning lipsas läbi aiaaugu rukkipõllule. Rukis oli vaikne. Kuumas vaikuses rippusid viljapead allapoole, nagu oleksid nad uinunud. Nataša vaatas võõral põllul tagasi, et näha, mis päikese tdi oli tulnud. Kauge välk lõhestas taeva vihaselt pooleks. Ja sealtsamast Panjutinu küla tagant tõusis tolmune tuulehoog koos aeglaselt liikuva raske pilvega. Sealt kostis kõuemürinat, mis alguses olid tume ega teinud üldse hirmu. Siis aga krimisesse järjest kauemini ja tulinad Dašele nii lähedal, et ta lõi valu südamesse. Nataša läks rukis tantousega peitu pugeda. Ta tahtis otse läbi rukkipõllu tee peale joosta ja sedasama teed mööda pilvist ära isa ema juurde minna. Siis aga mõtles ta ümber, sest kartis rukist maha tallata ja nii läks ta mööda põllupeenart edasi. Anto osa oli juba märganud, mis kaugemal toimus pilve ja tuulehoogu ja välku. Ta surus ennast vastu õde ja peitis oma pea vastu tema kuuma kaela, nagu ta ema süles tegi. Nad oleks teele ja pistis sedamööda kodu poole jooksma. Antoshelkusid jalad edasi-tagasi, ta peksis nendega tahtmatult vastu jalgu, kuigi katsus olla hästi paigal ja temast kõvasti kinni hoida. Kuhugi mujale ei olnud tal praegu minna. Natasha jooksis, mis jaksas. Ta tahtis ainult Antouša kiiremini koju viia, et nad lagedate põldude vahel äikesevihma kätte ei jääks. Rukkipõld oli ikka veel vaikne, tuul ei olnud veel siia jõudnud. Ja võib-olla läheb mürin siit mööda. Võib-olla sajab siis hirmus pilv kaugemal maha. Andrus oli vait, kartis, mis temaga võiks juhtuda. Aga teda huvitas ka pilvi ja välgud. Ja ta tahtis, et juhtuks midagi hirmsat. Dima vaataks pealt, aga ära ei sureks. Ta piilus yle õe õla tagasi küla poole. Ta nägi veel vanaema maja hütti ja sinna võis tagasi minna. Aga siis pigistas ta ehmatusest silmad kinni, sest seal kaugel vanaema õue lähedal vajus rukkipõld äkki madalaks. Torm oli juba sinna jõudnud. Nataša, peida mind kiiresti kuhugi, ütles tože vihaselt. Kas sa siis ei näe, mis seal on, kas oled poolaruga või? Küll ma näitan sulle, kui me koju jõuame? Ähvardas, mätas, ei jõuagi koju, välk lööb meid maha. Sosista sõltus nii mind kiiresti, sa kõnnid jälle jooks. Tuulepööris, sai lapsed kätte ja peksis nende vastu liivapuulehti rohukõrsi ja külast üles keerutatud prahti. Kas oleks vennaga rukis peitu ja istus seal maha? Aga tuul painutas vilja nii madalale, et Natasha nägi aeg-ajalt vanaema maja, küla ja ka seda, mis oli kaugel põldudele taevas. Kuus tuulepöörisega tuli rahe ja hakkas peksma põldu maapinda ja Natasha Kuusantoshaga. Õde kattis venna oma kehaga ja varjas ta pead oma käsivartega. Rahe peksis vastu Natasha oma pead ja selga. Aga Natasha oli vait, sest ta teadis, et ta on duši all. Ei ole valus, vaid mõnus olla. Rahe muutus jämedaks külmaks, vihmaks. Tõusul hakkas igav, ta tahtis näha, mis väljas toimub, tahtis vihma käes märjaks saada ja ütles. Annatašel. Lase mind, ma tahan vaadata. Ole paigal, muidu välk lööb su maha. Keelas Natasha. Ei, välgud on kaugel vaidle, Santose rabeles välja. Seistusi võttis venna sülle, varjates kätega tema pead tuule ja vihma eest. Antuurse tõusis Natasha põlvedele püsti, uuris ümbrust, kissitas silmi tugeva tuuleviljapeade ja vastu nägu pekslevate vihmapiiskade pärast. Ta nägi musta madalat liikuvat taevast. Seljal rippusid liikumatult hallid pilved, mis saatsid oma rüpes talle pikki vihma juukseid. Pilved muutsid kiiresti kuju sulasid ja lakkasid antuurse silmal elamast. Otsustas oodata, mis edasi saab. Aga õde käskis tal enda kõrvale varju pugeda. Ando ei kuulanud teda ja hakkas jälle taevast ja maad uurima. Natasha kuivatas kleidi kantossa märga pead ja andis talle vastu kukalt. Külmetad noomist, missugune ta on, tema tahab tormi vaadata. Ma ütlen emale, küll ta sulle vastu pead annab. Antoso tahtis vastata, et ema ei peksa teda kunagi vastu pead. Kui teil jäi hing kinni äkilise tuulepuhangust, mille tagajärjel kogu rukis maha langes. Ja kohe paistis siit kaugele antoosunegi vanaema küla ja heinamaad küladega mis asus juba sealpool jõge sinises välgu valguses ja tuules. Tuulel jooksis tema pooli hirmunud värisev rohi. Heki vihm lakkas, tuul vaibus ja kõigi vaikseks. Aga raske, rukis ei tõusnud enam üles. Antoso vaatas uuesti sinnapoole, kus elas vanaema ja nägi teda. Vanaema oli tulnud majakese kõrgele trepile, vaatas ringi ja uuri silma. Ta muretses, kuhu lapselapsed olid kadunud. Kas neil hakkas igav minu juures mõtesta. Aga kuidas neil sai hakata, nad ju alles tulid. Võib-olla läksid niisama ringi vaatama ja tulevad kohe tagasi. Ma lähen ajan kanad kuuri all otsuste Zuliana Petrovna kuid kukkus siis tugevast mürinast istukile. Mürin kordus lähedal veel mitu korda. Antušenegi välkumissachis tumeda pilve taustal. Alguses sööstis välk maha, kaugel küladega, kihutas siis uuesti kõrgele taevasse ja sealt alla tormates tappis kohe üksiku puu, mis kasvas külatänavast tahmunud puust sepikoja kõrvalpuud lahvatas põlema sinise leegiga, nagu oleksite õide puhkenud. Siis aga kustus ja suri. Ja ka välk suri puus. Läheneva äikese ajal hakkas liikuma ka rukkipõld. Vanaema istus veel ikka trepile kaskeldanud õues nagu tavaliselt. Jantossionääristadeta kardab. Välgu järel tuli tihe vihmasabin, need ümberringi läks pimedaks ja vanaema ei olnud musta vihmas heina tagant enam üldse näha. Kuid kõrgeli sööstis valgustes välk uuesti rukiste küla ning siis nägi ant uže musta suitsu ja punast tuld keset suitsu, mis tõusis aeglaselt vana sepikoja katuselt. Kui tuli, ei saanud suureks minna, sest vihm kustutas ta ära. Natasha võttis venna ümbert kinni, surus teda kõigest jõust enda vastu ja läks temaga rukkist välja, tee peale. Ta tahtis kiiresti vanaema juurde tagasi joosta, et kaitsta antoshad vihmavälkude eest. Kuid vihmi hõredamaks piisad langesid harva. Jälle lõhnas kuumusest. Õhk muutus lämbrikse igavaks, võõra küla lähedal. Peatus ja laskis venna sülest maha. Sepikoja katus oli nüüd haaratud elavast tulest. Leek oli kuivatanud, märjad lauad ära ja läinud edasi. Juba jooksid inimesed tulekahjule kokku ühed veeämbritega, teised kirvestiga. Kaevuvinn, kriiksus. Antuurse surus ennast õe vastu ja hakkas hirmu pärast nutma. Ta kartis sepikoda põleb ära. Jõe tagant tuleb uus tintmust, pilv puhkeb uuesti äike, kes otsib maad, et tappa puud ja panna põlema nende vana maja kolhoosis. Ta vaatas ringi, ta nägi, et pilv oli veel kaugel ja ta jõuab koos antosaga koju minna. Ütles ta, tõmmates põuest jahtunud pliini antushistus õe kukile, hoidistel ühe käega kaelast kinni, teisega see pliini. Nii et varsti oligi otsas. Nataša jooksis aga kodu poole, püüdes rinnaraskuse all mitte maha kukkuda. Ta jooksis tõusva tumeda pilvehämaruses kahe vaikselt seisva rukkimüüri vahel. Antose vaatas longus viljapäid ja sai aru, et singa saab leib. Kõige tähtsam asi inimese elus. Isa ütles ikka. Las rukkis kasvada, kõik muu tuleb siis iseenesest petrooleumiriided ja pildiraamatud. Kuid pimedus ja pilv said varsti lapsed kätte. Hakkas jälle sadama ja pärast igakordset välgu siksakke ja kõuemürinat kallas vihma järjest tihedamini kiiremini. Pimedast taevast tuli vihma nagu oavarrest. Vihm tagus niisuguse jõuga vastu maad, kündis teda nagu adraga. Ta peatus, istus rukkipõllu äärde maha ja surus tugevasti enda vastu märgantoushat, et temagi jääks elusana ja soojana tema kõrvale, kui Natasha juhtub ära surema. Kuid siiski heistel mõte läbi pea teki antosha sureb, aga tema jääb ellu. Ja Nataša karjatas kõvasti nagu täiskasvanud naine. Et teda kuuldakse, appi tuldaks. Talle tundusid kõige halvem ja kurvem on viimasena maailmas elada. Välksahvris mitu korda Natasha Jentouša kõrval kuskil siinsamas maha langenud rukis. Vend ja õde olid äikest kartes teineteise ümbert kinni võtnud ja toetusid teineteise vastu Antouša õe rinnale, õde vastu tema õlga, et mitte midagi enam näha. Kuid tugevas vihmasajus ei olnudki mürin enam kohut. Jälle mööda, ütle sandus, kes siin on? Küsis kuskilt lähedalt võõras hääl. Tossu tõstis pea. Nende kõrval põlvitas tundmatu näoga vanamees, keda nad olid ennest kohanud. Kui vanaema juurde külla läksid kas väsisid või kohkusid ära. Mees? Küsis vanamees Nate aastalt tulles lastele veelgi lähemale, et nad paremini kuuleksid. Meil hakkas hirm, ütles Nataša. Muidugi muidugi nõustus võõras mees, ilm on hull. Vihma kallab ja müristab ja välku lööb. Mina olen vana ega karda enam. Mina ei karda rumalusest. Aga teie kartke, teil on see tava ja meie harjusime juba kartmisega ära, ütlesid, mätas, nüüd ei olegi enam hirmu. Aga kes sina oled, kust tuled? Mina olen kaugelt vastas Vanamis. Siit tuleb oma 20 versta Loomakasvatus sovhoos, Pobeda olete kuulnud? Sealt ma olengi. Mul on seal agendi koht, kuhu saadetakse. Kohe lähen. Käisin ühiselu kolhoosis mul käest öelda, et kolhoos võtaks endale tõupulli. Saadavad inimesed võtma. Kas ütlesid, küsis nates, ütlesin nüüd lähen tagasi. Eks sa mine pealegi, meil ongi pulli ammu vaja, ütles Nataša. Vanaisa tõusis püsti, hakkasin ennast pikaks teekonnaks valmis seadma. Tõsidus kurvi kõvasti, selge, võttis mütsi peast. Teie siit üksi läbi ei pääse, ütles ta lastele. Tee on pehme, muld on siinkandis rammus ja tihke. Aga karta on, et vihm läheb veelgi tihedamaks. Ta pani oma mütsi antuursele pähe. Kummardus nii, et puudutas maad. Käskis lapsel korvi ronida ja seal rahulikult istuda. Athose lipsas kohe sisse, tal oli seal mõnus pehme olla. Kuhu seda viid? Küsis Nataša. Kiiresti. Kisu, käskis teda kaasa võtta. Liin isa ja ema juurde, kuhu siis mujale vastas vana ise teie kolhoosi, käsinovin sinna. Vanamees kummardus veel kord võttis Natasha sülle ja läks tihedas vihmasajus kolhoosi ühine elu kandes endaga kaasas kahte last. Ära karda, ütles Nataša vennale, kes istus mõnusasti, tema vastas. Külma tal silma peal hoian. Tema ei ole niisugune nagu sina, tema on tugev, ütles Antouševele. Vanamehel olid kaelasooned paisunud vihmi, higi, pesite keha ja nägu. Aga tema läks vilunud kannatlikult muudkui edasi mööda pori ja vett. Lapsed vaikisid, oodates, millal oma maja näevad. Nataša muretsesid, võib-olla põles nende maja juba välgust maha. Vanamees hoidis jõudu kokku ega rääkinud midagi, ainult ühe korra, pomises omaette. Jumal tänatud, et rahet ei tulnud. Vahest on terad tuvimunasuurused, vaata, et lööb lapsed maha. Kuitsetes peent uduvihma. Äikest enam ei olnud. Varsti nägi Natasha läbi saju oma kolhoosi äärmise talu pistaeda. Ta naeratas rõõmsalt. Tähendab, kõik on alles, ei ole mingisugust tulekahju. Aga võib-olla põles nende maja juba maha ja tulekahju on juba kustunud. Ja Natasha hakkas jälle muretsema. Aga seal ongi hõbepaju, sega sar Nataša maja kõrval, Dana alles juba paistab nende maja õlgkatus ja korsten kukk otsas. Natasha pööras näo ära ja pühkis selle, käis ja ettevaatlikult vihmast kuivaks. Isa mäe lähedal hüppasid Natasha maha. Antosha kandis vanamees korviga otse pöörusesse. Natasha kodu puhas. Kambris oli palju inimesi, kes kõik ootasid vihma möödumist. Isa kostitas neid tee ja püülileivaga ja pani suhkrutoosi tükksuhkrut kuhjaga täis. Siin oli kolhoosi esimees Jegorjevsk himovitš progarootuv vanaisa tegigi tundmatu mees, kes teab, kust tulnud. Nataša ema võttis tütre riidest lahti, andis talle kuivad riided tõotades, et ta ei lase neid enam kunagi kuhugi külla minna. Kuna mees oli eeskojas riietest juba vett välja väänanud ning istus nüüd puhas kambris laua taga, jõi teed ja jutustas, kuidas see lugu kõik tegelikult oli olnud.