Või ta, kuid oska kaotada. See oli saati Pealkiri. Esimest korda olen ma niisuguses kimbatuses, et ei tea, kuidas alustada saadet. Kas nii? Paljud lapse eile on tulevikus kõik võimalused avatud. Teil on kõik teed lahti. Puit, teie eluteel võib esineda ka kaotusi. Jääge sellises olukorras mehiseks. Raskused selleks ongi, et neid ületada. Armastus mitte vägivald, armastus, mitte sõda. Võit ei ole õnn ja kaotus ei ole õnnetus. Naeratage kaotusele. Armastus armastus, armastus, midagi täheke, armastage kogu inimkonda. Lõpuks, mina pean alustama saadet saadet, mille pealkiri oli võida, kuid oskaga kaotada. Ja ma alustan seda mõtteliste kääride ulatamisest, see tähendab, te võite välja lõigata mis tahes osa sellest saatest. Mis tahes mõte, kui te sellega päri ei ole, kui see teile ei meeldi. Mind põrmugi ei häiri, sest kellelegi teisele peas on see mõte ikka olemas. Ja saade ei muutu sellest ei paremaks ega halvemaks. Väga lihtsal põhjusel. Nende võitmeste ja kaotamistega on nii, et kes siis ikkagi vaata seepeale välja läheb, kõik lähevad võidu peale. Aga niisugust täiuslikku õpetust või retsepti, mis lubaks kõigil võita, ei ole õnnestunud kellelgi koostada. Alati ja ikka on keegi kuskil kaotaja. Kõige vähem võib üht inimest võitma õpetada raadiosaatega. Sellepärast ongi üsna ükskõik, kas te seda tervenisti omaks võtate või mitte. Ehk saab ka kaotuseta läbi. Malelaua taga istub kaks mängijat, ainult üks saab võita, teine on kaotaja. Kohtulaua ees seisab kaks poolt. Ühele annab kohus õiguse. Teine on kaotaja. Kui sisseastumiseksami sooritanud vist võetakse vastu vaid pooled peab jälle keegi olema kaotaja. Alati on keegi kaotaja. Õnn ei ole maailmas võrdselt jagatud. Need sõnad ütles ühes oma filmis kuulus nukunäitejuht Sergei obrast sov. Väga õigesti öeldud. Maailmas on mitmeid maid, kus 10-st lapsest saavad koolis käia ainult kaks aga haridusest ilmajäämine on elus suur kaotus. Õnn ei ole maailmas võrdselt jagatud. Saisa sündides valida oma vanemaid, on nad tugevad ja terved või Haiglased ja põdurad. Sa ei saa sündides valida oma maad ja rahvast. On see sul suur ja tugev, et iseenda eest seista? Või on ta väike ja õnnetul laiuskraadil? Et sõltuda saatuse armust ja imperialismi röövpoliitikast? Sa ei saa sündides valida ühiskonnakorda on see õiglane või ebaõiglane? Õnn ei ole maailmas võrdselt jagatud, tõestas Sergei obrast sov oma filmis. Kaamera süüdistab. Muide, see oli lubatud vaid vaatajaile 16.-st eluaastast alates. Kahju küll, oli hea film. Kuid see tõendab veelkord, et kõigile ei ole võrdset õnne. Minul oli õnn seda näha. Kui oled alla 16, siis sinul mitte. No aga see on suhteliselt väike kaotus ja ajutine. Elus valitseb alati ebavõrdsus. Mõned mehed tapetakse sõjas, mõned mehed saavad haavata ja mõned mehed ei lahku kunagi kodupaigast. Raske on sõjaväes või eraelus kindlustada täielikku võrdsust. Elu on ebaõiglane. Mõned inimesed on haiged ja teised on terved. Ja nüüd võib lisada veel, et mõned mehed saavad selja tagant kuuli, kui see suurendab teiste meeste kasumeid. Kuuldud sõnad kuulusid president John Kennedyle. On maid, kus presidente vannutatakse ametisse, käsi piiblil kohtuniku poolt ja võetakse maha täpsuspüssiga palgatud kurjategija poolt. On maid, kus maksavad niisugused elu reeglid, julmad, hoolimatud, halastamatud. Inimene valida ühiskonnakorda, kus tal elada tuleb. Kuid ta saab võidelda ühiskonnakorra eest, milles ta elada tahab. Ja kui ta laseb juhtida end õiglustundest, siis ta isegi peab võitlema. Ainult sõnast võitlema on tuletatav sõna võit. Aga tegelikult. Aga kui palju seegi sõna sisaldab tegelikult kaotusi? Mäletan, kuidas seltsimees Linder kongist kohtu ette viidi. Veel selgemini on silme ees tema tagasitulek välikohtust. Ta oli ära olnud vaevalt paar tundi. Linder astuskongi viskas palitu narile ja naeratas vaid kurvalt. Kõik vaikisid. Keegi meist ei söandanud Linderilt küsida, milline otsus tema kohta tehti. Embasime teineteist vaikides. Pole midagi teha, võitlus nõuab ohvreid. Seon paratamatu. Lausus liider katkendlikult. Aga kuidagi liiga rahulikult. Siis lisas nagu elavnedes, endal silmad põlemas. Egas nad meid kõiki tappa jõua. Punaarmee oli juba Tallinna lähedale jõudnud, isegi paksude müüride vahele kostis rindelt kahurite mürinat. Kommunist Linder valitses end suurepäraselt. Ainult silmad muutusid tal kuidagi sügavamaks tumedamaks. Me magasime naril kõrvuti. Minu jopp oli meil mõlemal külje all ja Linderi karakul kraega talvemantel Kateks peal. See oli öösel vastu teist jaanuari 1919. Tukastasin veidi ega kuulnudki või kongi. Uks avati. Tundsin, et keegi rebib mind jalast ja poolpimedas kambris püüab kellelegi rabe hääl. Lender tõuseb olles. Tõusin istukile ja nägin nari juures seisvat tunnimeest. Ta märkas, et on eksinud, hakkas Linderid jalast raputama, hüüdes endiselt. Tõuse, lendar, aeg on minna. Lindel tõusis hakas vaikides õietuma. Ta oli väliselt rahulik, kuid väga kahvatu, nagu ma seda viletsa valguse juures märkasid. Anna mulle külje alt jopp, ma jätan oma pali tänu sinule. See on ikka veidi väärtuslikum, sõnas lindel. Pole mõtet, vastasel mine kas pole siis ükskõik, kumb meist need riided siit Rahumäe rabasse viib? No olgu siis pealegi. Hakkasin kiirustades peaalusest kotist sigarit otsima, mille olin mõne aja eest sinna pannud. Ulatasin sigari Linderile. Kust sa selle said? Küsis ta. Mäletad, meile toodi jõu, jõulukspataljoniga sigareid, seletasin mina. Linderali liigutatud. Tal oli hea meel. Süüdanud sigari vaikides põlema. Embasime teineteist viimast korda. Nende viidi kongist välja. Oled tugev lindel, sinu eest tasume käte, laususid mehedkongis. Võidelge vapralt, elagu töörahva Eesti. Nende sõnadega lahkus meie kongist üks parim tööline, tööliste seas. Kommunist Leopold Linder. Väljas tugevnes automüra ja kaugenes pikkamisi. Ei leia nagu sobivaid sõnu praegu ei tihka? Ei söanda või ei tahaks nagu midagi ütelda. Ja kas ongi vaja midagi ütelda? See oli lehekülg mälestuste raamatust trellide taga. Kirja pannud Richard majak. Ühed mehed hukkusid. Teised mehed pidasid vastu. Kui mehe tee viib vanginarilt valitsushoonesse Toompeal siis on see oskus võita. See on aga ka nende mõttekaaslaste oskus kel tuli minna vastu kaotusele. Hendrik Allik poliitvang, kodanluse Eestis, plaanikomitee esimees, nüüd Nõukogude Eestis temalt külastusloa, käisin Toompeal tema käest küsimas, mida ta arvab oskusest võita ja oskusest kaotada. Vaevalt peaks nüüd õppima selleks, et osata kaotada. Õigem oleks. No see on muidugi selget võitlusest, tuleb vaestajatega kaotusseisu kuid meie peame ka kaotusseisust ikkagi otsima ja leidma teed, kui ta sellega pääseda. Võidule eesmärgiks on siiski võita, aga mitte kaotamine. Kas te siiski tunnistate elus kaotusi ja kohe, teine küsimus, kas te tunnistate lõplikke kaotusi? Nojah, see küsimus muidugi, võib-olla on natukene liialt laialivalguv muidugi elus tuleb kaotusi ette. Nii isiklikus elus kui ka ühiskondlikus elus võivad üksikud klassid ja terved rahvad võivad vahest kaotada. Aga mida need just mõelda selle lõpliku kaotuse all, seda võib-olla vaid seda on raske öelda, aga no isiklikus elus ütleme inimesel nool lõpeb surmaga nagu teadus. Noh, see võib olla niisugune kaotus, mida enam isiklikus elus heaks ei saa teha. Ühiskondlikus elus me teame ka, et on lõplike kaotas, seisused on muidugi tervetele klassidele ja ühiskondliku telegrupeeringutele kuid see ühiskondlik klass, kus mina ja loodetavasti ka mitte loodusesse, seda kindlasti ka teie kuulute tähendab töölisklass, me ei ole praeguses olukorras, et et neil oleks näha lõplikku kaotust, vaid me oleme tõusev klass. Ja võidukas klass oleme võimul Readel maadel ja kahtlemata saabub ka aeg, kus me oleme nii-öelda võiduseisukorrast terves maailmas, et meie klassi jaoks lõplikku kaotust mina vähemalt praegu küll ette ei näe. Kui me räägime kaotusseisust, kas kaotuse korral kehtivad mingid mängureeglid, mingid käitumisreeglid, kaotaja jaoks, see on jällegi mena, arvatasime ta medame selleks kaotuseks, loeme. Kui me võtame kaotuse mingis spordis, ütlen mina, võin kaotada malepartiis ehk võidujooksus vägipulga vedamises. No siin on ju kahtlemata praegusel ajal siiski üldised neist sportlikud reegleid, igal pooled sel juhul me vastasele lähemite kätega kallale, vaid surume kätt ja õnnitleme teda võidu puhul. Ja iseendast muidugi mõtleme et peame kriitiliselt vaatama oma võimeid ja püüdajanašveima paremasse vormi, et järgmine kord jällegi võita. Aga mis puudutab nüüd kaotustesse, ütleme, poliitilises võitluses ja siin muidugi. On reeglid, teissugused no võtame näituseks kasvõi niiviisi Eesti töölisklassi Eestimaa kommunistliku partei ajaloost sellest ajast, kui mina siin tegutsenud, meil on terve rida ka. Meie tulime võimule Eestis oktoobrirevolutsiooniga 1017 aastal 1900 18. aastal võitluses saksa okupantidega meie kaotsi. Me võitlesime kodanusega kodusõjas 1918. 1920 kah kaotasime. Eesti töölisklass kaotas relvastatud ülestõusus 1000 924. aastal. No need olid nii-öelda suuremad kaotused, aga vähemaid kaotasime mõõdukale peale selle ju väga palju terve rida igasugu rüüstamis arreteerimisorganisatsioonide sulgemisi, kodanluse poolt, nad olid ka kõik kaotused. Kuid sarnased kaotused need muidugi ei nõua seda, et me peaksime vastasele kätt suruma ja õnne soovima tema võidu puhul vaid vastupidi, need pidid meist veelgi rohkem süvendama viha vaenlase vastu, sundima meid uuesti jõudu koguma selleks et uues lahingus vastasega kokku menna saavutada võidu nii nagu tegelikult juhtus. Ja saavutasime võidu oma vaenlaste eest kodanusele 30 aastat, iseasi kui ka on ajutisi kaotusi, siis kindel peab olema meie uske, seda don, et võit on ikkagi meie pärast ja igast kaotusest, me peame iga kaotuse järele, peame otsima uusi teid uuesti jõudu koguma, et saavutada võit. Ja kui mõtletani puhtisiklikke võitlusi võistlusi, siis mina ka kahtlemata olen kaotanud malemängus ja kaarde mängus ja, ja sportlikutel võistlustel ja nõnda edasi annetad olnud. Aga kui võtla seda asjani laiemalt poliitilisest seisukohast siis koos töölisklassiga on ka minul kahtlemata olnud küllalt olnud olnud kaotuse seisukorras, vaat needsamad juhused, mida ma siin üles lugesin. 1918 aasta 1000 920924, kui Eesti töölisklass kaotas siis ka mina selle töölisklassi liige ja töölisklassi juhi, kommunistliku partei liige, kas siis mina olin ka kaotaja olukorras, kuid see ei tähenda sugugi, et mina ennast siis oleks tunnistanud nii-öelda selleks kaotanuks vaid see oli siiski nii nagu noh, võtame nagu sõda, sõjas ju ka üks ja teine pool võib kaotada, kaotab lahinguid, kuid igast kaotatud lahingu järel otsiteed kohandavad oma jõudusid ümber, et tulla võidule. Ja neid täpselt, oli see olukord ka minu kaotustega neis poliitilistes võitlustes, mida Eesti töölisklassil SMA kommunistlikule parteil oma ajaloo jooksul on tulnud läbida. Mida teha siis, kui on raske, kui on tõesti väga raske olukord aga minu arvates sinna peatähtis on EKA sarnastel aladel noh, kindel teadmine, et sa oled õigel teel, kui sul ei ole seda kindlat teadmist, siis muidugi võivad need asjad tihtipeale paista lootusetult. Kuid minu elus niipalju kui ei ole olnud ka neid raskusi kaotusseisukohade poliitilises elus, minul ei ole kunagi olnud kahtlust selles, et tee, mida mööda lähme, siht, mille poole püüame siis kanna õige ja et kui suured ei oleksid ka raskuselt üksikul tal kordadel. Ja kui nii võiks öelda, kui ähmane vaest, ta ei oleks ka silmapiir, kuid tingimata peab olema tee, mis sellest välja ei pea. Ja see tõesti olnud. Kõik on raudselt loogiline, kindel ja selge. Selge siht silmade ees. Võit, mis vaata, ma teab ja saabub. Ainult et vahepeal on esinenud ka kaotusseis. Ainult et vahepeal on tulnud taanduda. Ja mis tuleb meil kõigil elus vahel taanduda. Sinul ja minul? Ja veel üks asi hakkab mul selgemaks saama. Kui oled kaotusseisus, ärgu paistvuse teistele välja. Ära räägi sellest. Mehed ei räägi kaotustest. 1951. aasta detsembris märatsesid atlandil nii pöörased tormid, et isegi hiigelliinile laeva Queen Mary jõudis Ameerikast Inglismaale Kolmepäevase hilinemisega. Samal ajal andis Hamburgi sadamas otsad kaubaaurik. Fling Enterprise. Pääsenud Põhjamere ududest langes laevuke ookeanil 12 pallise orkaani meelevalda. Kapten Kurt Carlsen seisis und silmale saamata 72 tundi sillal. Just nõnda kaua, kuni maru veidi järele andis. Siis läks ta kajutisse veidi puhata. Vastu hommikut viskas ootamatu tõuge kapteni tema goist. Laevale langenud 20 meetri kõrgune laine purustas pilbasteks päästepaadid ja osa teki ehitust. Eetrisse lendas SOS signaal. Merehädalisele ruttas appi viis kaubalaeva tanklaev ja veel üks sõjalaev. Enne pimeda tulekut ei jõudnud aga ükski kohale ja alles järgmise päeva hakul korjasid päästepaadid uppuvalt laevalt ükshaaval vete hüpovaid inimesi. Enterprise nüüd tugevasti ühele küljele kaldu. Viimasena jäi pardale kapten Carlsen, kes lehvitas lahkujahile. Tema arvates oli vara laeva maha jätta. Jäänud üksi otsis kapten laeval valitseva segaduse keskelt üles väikese raadiotelefoni. Meisterdas laualambijuhtmest antenni ja viis illuminaatori kaudu välja. Kuus päeva ja kuus ööd elas karssen kütmata, valgustamata küljele vajunud laeval. Liikuda oli raske, mis enne oli, põrand oli nüüd sein ja seinast oli saanud põrand. Lähikonnas valvavate laevadega pidas kapten raadiosidet hommikul kella kaheksast õhtul kaheksani kõigile ettepanekutele tulla teise laeva pardale vastast Avaikimisega. Hiljem põhjendas ta seda järgmiselt. Olin teadlik juhtumist, kus hukkuva inglise traallaeva kapten kolis kogu meeskonnaga päästelaeva üle. Aga Mahler ei vajunudki põhja. Kas võib kaptenile olla suuremat alandust? Õhtul jõudis kohale päästelaev termoEll. Puksiirtrossi kinnitamine vajuval laeval, mis on tugevasti kaldu, on keeruline lugu. Päästelaeva kapten kavatses esialgu saada Enterprise'i pardale kümmekond kangemat madrust kuid tormi tõttu ei tulnud sellest midagi välja. Siis teatas kapten Carlsen, et võtab trossi üksinda vastu. Neljandal katsel see õnnestuski. Pidage meeles, et kapten ei võinud sekundikski kaht kätt korraga lahti lasta või ta oleks olnud ülepea vees. Vaevalt õnnestus trossi kuidagiviisi kinnitada, kui järsk laine paiskas päästelaeva eemale ja tross katkes. Teisel päeval alustati uuesti, lainetus tugevnes. Korraks tõstis lainelaevad sedavõrd ligistikku, et ühel madrusel läks korda klammerduda Enterprise'i käsipuudesse. Kapten Karlssoni kohe kohal, sirutas käe, sikutas mehe pardale ja sõnas. Tere tulemast, tundke end nagu kodus. Saabunu ei saanud sel ööl korralikult silma kinni. Laev, vappus, vööris, tahtreni, lahtised esemed, veeriside libisesid kolinal siia-sinna. Ahtri pool püksis, miski asi Lartsialarts vastu. Laeva raudkeret. Hommikul ärkas madrus Karlssoni küsimuse peale. Tassike teed, mis ta Daci nimetatu vaatas nagu nõidust. Kuidas kapten tasakaalu hoidis? Põlev küünlajupp ühes konservitoos teises käes. Vesi kees. Kõigi päevad ei pöördunud kapten kordagi teisiti oma külalise poole, kui sõnadega Mesdodaalse. Ta oli ülimalt tähelepanelik ja armastusväärne. Viimaks ometi sai päästelaev puksiirtrossi üle anda. Algas vaevaline tee, lähima sadama poole. Kiirus kolm sõlme. Ööl vastu üheksandat äratas päästelaeva pile Karlssoni ja Danzi tross oli katkenud. Tohutu laine paiskas Karlssoni jalust ja kandis üle parda. Imeväel õnnestus ujujal haarata Fokk masti vantidest. Kümnendal jaanuaril paisus torni ähvardavaks, et sõjalaeva kapten andis korralduse helikopteriga mehed ära tuua. Kapten Karlsson andis lõpuks oma nõusoleku. Kell 15, null kaheksa. Enterprise hakkab vajuma. Kell 15, null üheksa. Raadioteade helikopter ei saa tormi tõttu startida. Kell 15 26. Karlsson ja tantsi hüppavad vette. Kell 15 30 päästepaat võtab mehed pardale. Kell 16 13. Enterprise upub. Üheteistkümnendal jaanuaril ootasid sajad ajakirjanikud Falmouffi sadamas taanlasest kapten karssonit. Juhtunust jutustab ta väga tagasihoidlikult. Kirjastuste ja filmikompaniide ettepanekutele vastab laeva, päästa on sõjamehe kohus. Ma ei saa sellega äri teha. Pealegi jäin maa kaotajaks. Teist korda selle saate jooksul olen kimbatuses, ma ei tea, mida öelda lõpetuseks. Teil ei ole midagi õppida? Ei minult ega teiselt-kolmandalt. Endal tuleb õppida, oskust võita ja oskust kaotada. Ühe mõtte siiski tahan ma teie kõrvu kõlama jätta, juhuks kui teil on väga raske. Ennast kokku võtta isegi siis, kui pole kedagi nägemas. Et sul on ikkagi pisut tähendust.