Oli oma seitsmeteistkümne jala pikkuse kogu keskosas nii halvasti välja raiutud et igasugune katse teda praeguses olukorras kuhugi mujale üle viia oleks võinud saatuslikuks saada. Väiksemgi võnkumist põhjustav liigutus või kallutamine võis samba pooleks lõhestada. Ta ostis mõningad suuremad saadaolevad paberid liimis need maas lamava samba pinnale ja lõikas Sago oma siluetti mõõtes hoolikalt sügavat välja raiutud kohta. Siis viis ta paberit, pead seal asuvasse töökotta ja laskis Argentol selle naelte abil seinale kinnitada. Leppe töömehed tegid uuele tööpaigale sileda tee. Nad kasutasid blokki ja ta oli 2000 naela raskuse samba tõstmiseks ja talle ümmarguste rullide alla panemiseks. Sammast nihutati pikkamisi. Iga kord, kui ümmargune palk tuli tagumise otsa alt välja jooksis töömees ette ja asetas selle esiotsa alla. Eha ajaks oli sammas Michelangelo aias kuigi veel horisontaalasendis. Tema ja ta hiiglased Taaveti kivi olid kahekesi. Ta tajus nüüd esimest korda joonistest, mis olid komisjoni rahuldanud. Ei olnud temal enam mingit kasu. Ta oli neist algelistest mõtlemisastmetest üle kasvanud. Ta oli kindel ainult selles, et tema Taavet peab olema see Taavet kelle ta oli taas leidnud. Et ta kasutab võimalust luua mehe keha, poeesiat, ilumüsteeriumi ja loomulikud raamat, luua proportsionaalset vormidega ürgs tüübi põhiolemust. Ta põletas ära oma varasemad joonised, asus uurima iseennast. Kreeklased olid raiunud valgest marmorist proportsioonilt ja jõult nii täiuslikke inimkehasid et need ei suudeta kunagi ületada. Kuid nende kujudel puudus meel ja vaim. Tema Taavetist saaks selle kõige kehastus, mille eest Lorenzo de Medici oli võidelnud. Milles Platoni akadeemia oli uskunud olevat inimese õige olemuse. See ei oleks patune, väike olend, kes elab ainult tulevase elu pattude lunastamisest vaid hiilgav looming, kelles on ilujõudu, julgust, tarkust, usku, oma taolistesse, mõistust, tahet ning sisemist jõudu kujundada maailm inimese loova mõistuse viljade aidaks. Tema, Taavet oleks Apollo veel rohkem Heracles kuid isegi veel rohkem. Aadam täiuslikumalt tajutud inimene, keda maailm on seniajani näinud inimene, kes elab ratsionalistlikus ja humaansus maailmas. Kuidas joonistada need kujutlused paberile? Sügise algnädalatel leidis ta ainult osalisi lahendusi. Mida rohkem ta pettus, seda keerukamaks muutusid ta joonistused. Marmor püsis vaikivana ja liikumatuna. Koidu ajaks oli ta jõudnud selgusele samm-sammult terav valgus sädelest ajus. Tähistus varjus samba ees joonistas Taaveti pead nägu ja silmi. Küsides endalt, mida tunneb Taavet sel võiduhetkel uhkust, rõõmu. Kas ta tunneb, et on suurim ja võimsaim mees kogu maailmas? Kas seal idas raasugi põlgust Koljati vastu ülbust, kui ta vaatas põgenevaid vilisteid ja pöördus siis vastu võtma iisraellaste poolehoiuavaldusi? Kõik olid väärtusetud tunded, mida ta ei suutnud joonistada. Mida leiab ta võidutsevastaavetis? Küsis ta iseendalt, mis oleks väärt kivisse raiuda. Traditsioon kujutas teda pärast võitu. Kuid siis oli Taavet kindlasti laine põhjas. Tema suur hetk oli juba möödas. Milline oli siis tähtsam, Taavet? Millal sai Taavetist hiiglane pärast Koljati surmamist? Või sel hetkel, kui ta otsustas, et ta peab Koljati tapmist üritama. Kas oli kangelane, see Taavet, kes lingutas kivi hiilgava surmava täpsusega või see, kes otsustas enne võitlust, et iisraellased tuleb vabastada viilistite orjusest? Kas polnud otsus tähtsam kui tegu ise? Tema loomus on otsustavam kui tegu ise. Michelangelo meelest tegi Taaveti hiiglaseks tema otsus mitte kolleti surmamine. Koljat oli otsinud väljapääsu, kuid aeg polnud selleks kohane. Kuidas ta oli võinud olla keegi muu kui piibli Taavet, teatud indiviid aga Michelangelo rahuldanud ühe inimese kujutamisega. Ta otsis universaalset inimeste inimest, kes algusest peale oli otsustanud võidelda vabaduse eest. Seda taavetit oli ta otsinud seda, kes oli just praegu oma otsuse rõõmutseval kõrgpunktil ja kelle näost peegeldasid veel hirmu, kõhkluse, vastikkuse, kahtluse tunded, meest, kes soovis elada omal kombel Jeruusalemma Cuncoil kes vähe hoolis relvade tärinast ja materiaalsest tasust. See mees, kes tappis Koljati, pidi pühendama kogu elu sõdimisele ja selle tagajärjele võimule. Vastumeelsus püsis Velda näol. Ta peab loobuma karjuse elust, milles ta oli olnud õnnelik ja vahetama selle eluga õukondades ja kuningate seltsis kogema kadedust ja intriige, valitsema, juhtima teiste inimeste saatusi. See lõhestatuse esines kõigis inimsaatustes. Mõtlik elu ja aktiivne elu. Taavet teadis, et inimene, kes pühendub tegutsemisele Peab ennast müüma karmile isandale, kes käsutab teda kõik tema elupäevad ja aastad. Ta teadis vaistlikult, et eimiski mis ta saab, tasuks võiduka tegutsemise eest. Kuningriik, võim, rikkus ei saa korvata inimesele. Tegutsemine tähendab ühendusse astumist. Taavet ei olnud kindel, kas ta tahtis ühendusse astuda. Ta oli olnud üksik inimene. Kui ta juba kord asub Koljati kallale, ei ole enam mingit tagasipöördumist. Ja kui ta võidab kolleti, on tagajärjed kindlamad kui siis kui ta ise osutub võidetuks. Kahtlasi tõrkus muutmas oma tõekspidamisi selle tõttu, mis ta tajus endast tegevat iseendale mis ta mõistis maailmategevat temale. Tema valik oli tõepoolest raske. See viimane tõekspidamine avas Michelangelo Ale laialt perspektiivid. Ta tuju tõusis. Ta joonistas kindlalt ja jõuliselt ta modelleeris kaheksateistkümned olli kõrguse savimudeli. Ta sõrmed ei suutnud sammu pidada mõtete ja tunnetega ja imeteldava kergusega, leidis ta. Taaveti kivirahnu piirjooned näisid voorustena, mis sundisid teda tegema nii lihtsa kavandi et see poleks tulnutele pähegi kuigi oleks olnud terviklik ja täiuslik. Nüüd hakkas marmor elama. Taevas rippusid rasked vihmapilved Pepe ja tema mehed ehitasid puust katuse, mis tõusis terava nurga all tagamüürist jättes ruumi seitsmeteistkümne jala kõrgusele sambale. Katsid selle siis hoolikalt katusekividega, et see läbi ei jookseks. Marmor lamas ikka veel pikali maas. Ta tegi puust sama pika katuse, mille külgedelt rippusid tinaraskusega alla rihmad, mis näitasid missuguselt kohalt. Ta peab kivist otsima Taaveti kukalt lingu, keerutavad kätt, puusi, mis olid kaldunud kõrvale petiteelt suurt paremas käesolevat kivi puutüve, mis toetas parema jalasäärt. Ta märkis need süvendid söega ja siis köideti sammas 15 liikmelise meeskonna abil ploki ja tali külge. Ja tõsteti aeglaselt pöördlauale püsti. Siis ehitasid nad Argentoga tellingutornid lahtiste tugiriiulitega millele võis igasugusele kõrgusele asetada laiad plangud mida Michelangelot oli töötamiseks vaja. Samas otse kisendas tema järele andustele tervenisti. Tema Tööriistad tungisid metsikult edasi, rebides puruks samba liha otsides küünarpäid ja reisirinda ja kubet ja põlvesilmi. Valged kristallid, mis olid maganud pool sajandit andsid kergesti järele igale puudutusele kõige õrnemast paitamisest, kuni tungiva tahteni jõu ponnistuseni, milles ta vasaria peitel sööstsid teatamatult jala pektselt läbi põlve- ja reie üles. Ta tundis endas 100 mehe jõudu. See oli tema hiilgavaid kogemus marmori raiumisel kuna tal ei olnud iial nii suurt kuju nii lihtsat ehitust. Iial varem polnud tal niisugused täpsuse, jõu ja arusaamise kire sügavuse tunnet. Ta ei suutnud mõelda millestki muust, ei suutnud end sundida peatuma isegi söömiseks või riiete vahetamiseks. Ta toitis oma marmori nälga 20 tundi ööpäevas. Kirvendav tolm tarduste sõrmetes. Ta juuksed kattusid valge korraga nagu vanal Fidžintol. Marmorkoevärinad jooksid peitlest ja vasarates tema õlgadesse siis rinda mööda alla puusadesse Raitesse ning põlvedesse. See tuksus ja värises tema kehas ja ajudes kaua pärast seda, kui ta oli heitnud voodisse rõõmutseva väsimuse võimuses. Kui ta parem käsi värises. Vasara vibutamisest vahetas ta selle vasakusse ja peitel liikus selles käes niisama täpselt ja õrna hellusega. Traius öösel küünlavalgel täielikus vaikuses, sest argient oleks päikeseloojangul teise töökotta. San Kallole, kes käis vahel õhtusöögi järel kontrollimas, pöördlauda ja tellingut tähendas ta. Tahaksin raiuda kogu aasta. Praegu on kesköö ja kuur on jääkülm. Kas sul külm ei hakka? Michelangelo irvitas sõbrale vallatult vastu. Ta merevaigu silmad särasid nagu kassile öösel külm ning põletab palavik. Vaata, kuidas kerge pinge hakkab paistma. Veel paar päeva ja elu murrab läbi. Selleks, et märkida esiküljel väljaulatuvaid punkte Taaveti vasakut jalga vasakut põlve, paremat rannet, vasakut käsivart ja õlal asuvat kätt kinnitas ta naelapead marmorisse. Kui need kohad olid kindlaks määratud, raius ta alates põlvest Läbi reie ja rinnatõusva joone mis kujutas Taaveti tugevat füüsilist jõudu. Kõhulihased vasema käe, mis hoidis lingu suure parema käe, mis oli valvel, kivi peos. Kindluse mõttes oli ta jätnud tagakülge poolteist korda rohkem marmorit, kui oleks tingimata vaja olnud. Sest ta pidas meeles, et kuju vaadates avaneks 40 erisugust vaatenurka. Ta oli kavandanud Taaveti sõltumatuks olendiks, kes seisab eraldi kogu teda ümbritsevast ruumist. Kuju ei tohi kunagi panna kuhugi niši vastu seina kasutada teda mõne hoone fassaadi ehtimiseks või mõne ehitise tühja nurga kaunistamiseks. Taavet peab alati olema vaba. Maailm on võitlustander inimene alati pinge all. Ohustatud oma õrrel. Taavet oli võitleja. Mitte brutaalne arutu hävitaja vaid mees, kes suutis saavutada vabadust. Nüüd muutus kuju agressiivseks. Hakkas oma massist esile tungima. Püüdis end määratleda ruumis Michelangelo töö kiirus pidas sammu materjali hooga. Niiet sam Gallo ja Sanzovino, kes külastasid teda ühel õhtupoolikul olid hämmastatud tema kirest. Ma pole säherduste asja iial näinud, hüüdis Gallo. Tan viimase veerand tunniga raiunud selle kõva marmori küljest rohkem kilde kui kes tahes kolm tema kiviraiuja sõpra suudaksid seda teha kivimurrus nelja tunniga. Mind ei heiduta, mitte kogus, lisas Sansa. Viina Vaidze ägedus. Vaatasin, kuidas killud paiskuvad nelja jala kõrgusele õhku ja mõtlesin, et nüüd laguneb kogu marmor tükkideks. Michelangelo hüüdis son, Gallo, sa oled raiunud nii joone lähedalt, et kui sa oleksid juuksekarvagi võrra üle läinud, oleksid võinud kaotada kõik. Michelangelo peatus pööras ümber ja vaatas sõpradele näkku. Kui marmor on juba kordama murrust välja toodud pole ta enam mägi, vaid jõgi. Ta võib voolata muuta oma sängi. Seda ma just teengi. Aitan seal marmorjõel oma sängi muuta. Algasid viimased töökuud, mis valmistasid talle suurt naudingut, sest kahe aasta pikkune töö oli nüüd lähenemas tipule taasust Taaveti näo viimistlemisele raiudes seda õrnalt kogu oma loomuse, armastuse ja õrnusega. See oli nooruki tugev üllas nägu. Nooruk, kuigi, kes teeb hetke pärast hüppemehe ikka. Kuid on sel hetkel veel murelik. Kulmud on tugevasti kipra tõmbunud. Silmad küsivad, täidlased, huuled on ootel. Näojooned pidid moodustama ühe terviku kehaga Ilme Taaveti näol pidi väljendama, et halb tuleb võita. Olgu seal seljas kas või 1000 naelane raudrüü. Halvas on kindlasti mõni koht, mis on kaitsmatu ja kui inimeses peituv hea valitseb, siis leiab ta paljakoha ja viisigi, kuidas halvale ligi pääseda. Meeleolu peab suunama mõtet, et Taaveti võitlus Koljatiga oli hea ja halva võitluse võrdkuju. Pidi tekkima tunne, et Taaveti pea ümbrus valgustatud. See pidi tulema mitte ainult seestpoolt, vaid ka tema ümber olevast aupaistest. Selle saavutamiseks jättis ta ruumi Taaveti huulte, lõua, nina, sõrmete ümbrusesse. Silmade ja sõrmede jaoks kasutas ta oherdit silmakulmude jaoks väikest peitlid sügavat kõrvaaugud ja hammaste vahel olevad õõnsused puurist algul väikese puuriga siis suuremaga. Kui avad suurenesid juukse salkude vahele, tegi ta sarja süvendeid, nii et augud järgnesid üksteisele kindlas järjekorras valitsetud. Selles töös kasutas ta peenikest nõela hoides seda kahe kämbla vahel, üritades seda kasutades ainult äärmiselt kerget survet. Ta nägi ülimat vaeva, otsmiku kortse kergelt sisse tõmmatud, sõrmete pinget. Õrnalt pautatud huuli luues. Kui viimanegi tugiosa oli aeglaselt ära raiutud hakkas ta poleerima. Ta ei tahtnud kujule anda nii kõrget läiget nagu Pietaale. Selle asemel soovistajat, veri, lihased, ajusooned, luud, kõik saaksid nähtava kuju. Ta taotles tõde veenvat elu sarnasust, kauneid proportsioone, taavetit, kel oleks soe tukslev inimihu, kelle meel, hing ja vaim oleksid läbi paistnud. Tunnetes virelevad taavetit, kelle kaela kõõlused on pingul pea järsust käendumisest kolleti poole. Kuid kes teab, et elada tähendab tegutseda. Pahur Polaiulo töid juhtiv arhitekt sai endale ülesandeks Taaveti kohaleviimise kuid ta oli olnud tänulik, kui Antonio tasan. Gallo pakkus end appi veokit ehitama. Arhitekt Jan Jolo pakkus vabatahtlikult oma abi. Samuti nagu kaks noort puuseppa arhitekti. Kuna nemad olid huvitatud küsimusest, kuidas viiakse kohale suurim marmorkuju, mida oli kunagi läbi Firenze tänavate viidud. Kuju tuli kinnitada tugevasti nii, et ta ei kukuks uperkuuti kuid mitte ka nii kõvasti, et iga raputus, nõksatus või äkiline tõuge saaks teda rikkuda. Taavet tuleb kohale toimetada püsti, ütles Juliana. Raamistik, milles teda veetakse, on tarvis kohale viia, nii et marmor üldse ei tunnekski liikumist. Lahendus, vastas Antonio. Üks kandesõrestik teise kandesõrestiku sees. Mei kinnitagi teda, paneme ta rippuma suurde puust raami, siis ta kõigub tasakesi edasi-tagasi koos liikumisega. Kaks puusse past arhitekti ehitasid, saan Kallo juhiste järgi 20 jala suuruse Pealt lahtise puust puuri. Antonio leiutas terve rodu jooksvaid sõlmi, mis libisesid hõlpsasti köitel tõmbusid kõvemini kinni. Raskuse suurenedes lõdvenesid, kui surve nõrgenes. Taavet ümbritseti tugeva köitest võrguga. Teda tõsteti konksudega, pandi puuri sisemusse võrgule rippuma. Töökoja tagasein lõhuti maha. Puur tõsteti rullidele, tee tasandati. Kuju oli valmis oma penikoormapikkuseks matkaks. Hoolimata 40 töömehe pingutusest liikus kujuvaid mõne jala võrra tunnis. Öötulekuks olid nad saanute välja müüride vahelt kella tänavast alla järgmise nurgani teinud terava käänaku viijadel Prokon soolale, kus sajad inimesed jälgisid rongkäiku. Ja siis ainult pool tänavavahet, enne kui ilm pimedaks läks. Kõik soovisid head ööd. Homseni. Michelangelo läks koju. Keskajal lahkus ta rahutanu majast, et Taaveti juurde tagasi minna. Seal ta seisis, hõõgub valges kuupaistes aheldamatuna oma kaitsvas köiteski. Pilk ikka kolleti suunas, käsi küünitamas lingu järele profiil raiutud ja poleeritud veatult kauniks. Ta heitis vaiba puuri sisse Taaveti taha sinna, kus parem sääremari ühines puutüvega. Seal oli tal ruumi lebamiseks puust põrandal. Ta oli vajunud une rammetusse. Kui ta kuulis jooksvate jalgade müdinat enim hääli siis raamistikku, küljelaudu tabavaid kolksatusi. Ta kargas üles ja hüüdis. Valvurid. Ta kuulis jooksvaid jalgu, eemalduvad progonsolult. Läks neid taga ajama, hüüdis, kuidas kopsud võtsid. Pidage vaid, pidage nad kinni. Pool tosinat jooksvat kogu näisid olevat poisikesed. Ta süda peksis metsikult. Ta pöördus Taaveti juurde tagasi, leides seal seismas kaks laternate valvurit. Misse kära tähendab. Kuju loobiti kividega. Loobiti kividega, kes, ma ei tea. Kas nad tabasid teda. Ma ei usu, kuulsin ainult puu kolksumist. Olete kindel, et teil ei olnud luupainaja? Ma ütlen teile, et ma nägin neid, ma kuulsin neid. Ta käis ümber Taaveti, piilus läbi pimeduse. Arutas, kes küll tahtis teda rikkuda. Vandaalid ütles soderiini, kes tuli hommikul varakult vaatama, kuidas kuju kohale viimine jätkub. Kuid ma panen ööseks valvurid välja. Vandaalid tulid tosinat kesi pärast keskööd tagasi. Ta kuulis neid tulevat. Hõikas hoiatuseks, mis sundis neid oma kivikoormat liiga varakult tühjaks laadima. Järgmisel hommikul teadis kogu Firenze, et oli tekkinud liikumine, mille eesmärgiks olid Taaveti purustamine. Soderiini küsis, kes need võiksid olla. Kas sul on vaenlasi? Oma teada pole kedagi. Me peaksime pigem küsima, kas Firenze lon vaenlasi ütles Herold, filareete. Katsugu nad täna öösel veel tulla. Nad tegidki seda. Ent soderiini oli peitnud relvastatud valvurid esikusse õuedele Taaveti ümber. Kaheksa jõugu liiget võeti kinni ja viidi bar Kellosse. Michelangelo magamatusest poolsurnud, uuris nimed läbi. Nende hulgas ei olnud ainustki, keda ta oleks tundnud. Hommikul oli bar Kello, ülemine saal, Firenze lasi täis. Michelangelo vaatas süüaluseid. Viis neist olid noored, umbes 15 aastased. Nad tunnistasid, et nad olid liitunud seiklusega ainult vanemate sõprade meelitusel ega teadnudki, mida nad kividega loopisid. Nende vanemaid trahviti, poisid vabastati. Ülejäänud kolm olid vanemad, tigedad ja kättemaksuhimulised. Esimene ütles, et tal ei loopinud taavetit kividega sellepärast, et see on ropp ja alasti. Teine ütles, et see on halb kunst ja ta tahtis näidata, et mõned inimesed tunnevad asju paremini. Kolmas väitis, et ta tegutses ühe sõbra käsul. Sõber tahtis, et Taavet tuleb purustada kuid ta ei tahtnud nimetada sõbranime. Kohtunik mõistis kõik kolmstindschesse lausudes sealjuures Toskaana kõnekäänu. Kunsti vaenlase nimi on rumalus. Samal hommikul oma teekonna neljandal päeval jõudis Taavet oma sihtkohta. Tanjolo ja noored puussepad lammutasid puuri. San Kallod vallandasid sõlmed, eemaldasid köied, juudid kanti minema. Taavet asetati tema asemele palee trepijalale, nägu lahtise peatsa poole. Michelangelo hingas sügavasti, kui ta peatsale tuli. Ta polnud näinud taavetit niisuguselt kauguselt. Seal ta seisis kogu oma Essteetlikus, ilus. Michelangelo seisis kujust allpool tundes end tähtsusetuna nõrgana jõuetuna. Nüüd kus kuju oli tema käest ära ja ta küsis endalt, kui palju mul õnnestus edasi anda, sellest. Ta oli valvanud taavetit neli ööd väsimusest ainult pooliti teadvusel. Kas peab ta täna öösel jälle valvel olema? Nüüd, kus Taavet on täielikult paljastatud kõigi meelevalla all? Paar hästi sihitud suuremat kivi võiksid ära kiskuda ta käsivarre, isegi pea granatsi ütles kindlalt. Paigale toimetamise ajal juhtub ikka midagi, mis vaibub, kui kuju on lõplikult kohal. Ta viis Michelangelo koju. Võttis tal saapad jalast, aitas ta voodisse, kattis vaibaga Lodoweegole, kes vaatas ukselt, ütles ta. Las ta magab. Magagu kasvõi kaks päeva. Michelangelo ärkas värskena ja metsikult näljasena. Kuigi polnud lõunasöögi aeg sõid ära kõik pajatäieleent ja keedetud kala, millest pidi jätkuma kogu perekonnale. Ta kõht oli nii täis, et ta mahtus vaevalt puust pesuvanni. Ta tundis naudingut puhtast valgest linasest särgist, sukkadest ja skandaalidest. Nädalaid ei mäletanud olevat rõivaid vahetanud. Ta pöördus peatsasancherenselt Sinioria lõpu. Rahvajõuk seisis Taaveti all vaikides. Kuju küljes lehvisid paberi lipakad mis olid marmori külge liimitud öö jooksul. Ta oli näinud seda, roomas, kuidas inimesed olid liiminud pilkelaule Vatikani raamatukogu uksele. Või kinnitanud oma vihast hõõguvad kaebused peatsana voona lähedal asuvat Pascoliinu kuju külge. Ta läks üle väljaku läbi rahvajõugu. Se taganesid teda läbi lasta. Ta püüdis lugeda nende ilmeid, et näha, missugune on meeleolu. Kõigil olid silmad suured. Ta tuli Taaveti juurde, ronis alusele ja hakkas ära võtma pabereid, lugema neid ükshaaval. Kolmanda järel hakkasid ta silmad uduseks tõmbuma sest need olid armastuse ja heakskiidu läkitused. Olete meile tagasi andnud meie eneseaustuse. Oleme uhked, et oleme Firenze lased. Keegi ei või enam väita, et inimene on halb. Ta uhkeim olend maa peal. Oled loonud ilu. Seistes teda vaatava rahvahulga kohal. Turul valitses vaikus. Ja ometi polnud iial kogenud selletaolist täielikku ühtsust. Tundus nagu oleksid nad lugenud üksteise mõtteid nagu oleksid nad olnud üks ja sama. Nad olid osa temast iga Firenze elane, kes seisis seal all silmad suunatud temale. Ja tema.