Kuulub kuulab seda jutt jälle taas rahvateenrite kuulajatele, meil siin laua ümber käib juba enne saadet südamelt. Äge arutelu, et, et saate alustamisega on, on mõningal määral raskusi. Aga ei ole midagi eetris, me nüüd oleme. Ja see pime ja, ja kõige koledam aeg. Ja kõige õudsam aastaaeg minu arvates vähemalt on, on käes ja oleks paras aeg tegelikult talveunne hakata nagu karu, aga aga paraku. Ma arvan, et meie kalli väikse Eesti ühiskonna ees on käimas mitu sedavõrd olulist debatti et praegu on kõige õigem aeg nende debattide ka väga aktiivselt kaasa rääkida. Täna on siin vikerraadio ümmarguse laua taga kolleegid Margus Mets Pärnu Postimehest, Peeter Kaldre Eesti televisioonist ja mina, saatejuht Aarne Rannamäe samuti Eesti televisiooni palgale. Jätkame, tahaks seda arutelu, mida me siin nagu enne enne saadet rääkisime, siis tõepoolest suurte debattide aeg pääs tahtsid. Nädal aega tagasi algas Roomas valitsustevaheline konverents. Palju kauaoodatud ja palju-palju loodetud ja paljukardetud konverents, kus, kus panused on, on kõrged ja paralleelselt ei ole väiksemad kui, kui meie riigi tulevik, püsimajäämine. Koht selles suures Euroopa ühisturus. No aastas väga meeldib, et mõned meie tipp-poliitikud on praegu no ütleme, sundpuhkusele ja neil on aega kirjutada artikleid, neil on aega panna meie ühiskonda mõtlema. Ma pean silmas siin eelkäija, eeskätt ekspeaminister Siim Kallast ja ja eksvälisminister Toomas Hendrik Ilvest, kellel on, on tõepoolest mõnusalt jäänud aega riigikogu töö kõrvalt, et et põhjapanevate kirjatükkidega välja tulla. Tahate kolleegilt midagi lisada? Jah, ei, see on minu meelest väga tervitatav, et, et Eestis siiski on neid me oleme sageli kurtnud selle üle, et Eestis puuduvad need inimesed, kellel oleksid kas siis originaalsed või radikad reaalselt või kontseptuaalsed mõtted ühiskonna arengu küsimustes. Siiamaani on häda on selles, et suur osa nendest inimestest, kes on selleks võimelised, on olnud, nagu öeldakse, rakendatud mingisuguse konkreetse ameti posti külge ja ja kui sa oled näiteks peaminister või välisminister või kaitseminister või suursaadik NATO juures, siis on sul paratamatult suu üks pool kinni, sa ei saa kirjutada lahtise tekstiga asju, mis on Eesti ühiskonnale olulised. Aga kui sa oled tõepoolest selline öeldakse vabakutseline nagu Siim Kallas ja Toomas Hendrik Ilves ka sisuliselt ju on ka parlamendi töö ilmselt väga konti ei murra, siis siis selles mõttes on tõepoolest tervitatav, et sellised kirjutised ilmuvad. Kui me siis meenutame Siim Kallase oktoobri alguse kirjutist Väga enda jaoks elegantselt põhjendas ära selle, miks Eesti peab minema üle palgaarmeele siis see sellel nädalal tulnud algatus uue ühiskondliku leppe projekti asjus. Toomas Hendrik Ilves on kirjutanud väga palju Euroopa Liidu ja Eesti teemadel. Need on tõsised lugemismaterjalid. No hakkame nagu sellest viimasest peale siis Rooma konverents, mis, millele siis stardipauk anti Roomas, kuna Itaalia on praegu Euroopa Liidu eesistuja riik. Toomas Hendrik Ilves muretseb siis südant selle üle, et kas Eesti jääb Euroopa liidus ääremaaks või ta hakkab tegutsema Euroopa Liidu keskmes. Kas me loobume korralikult, kas me, kas lõimumine nii-öelda täielikult see, mis vanasti oli integratsioon ja kui kasutada nii-öelda nüüd uut omakeelset sõna ja Ilves arvates on artikkel, siis ilmus Päevalehes eile. Et tegu on täiesti värske sellise mõtteainesega meie jaoks. Ja, ja on selles mõttes väga väga huvitav jälgida nagu ilvese ilvese arenguid, et mulle mulle lihtsalt meenub, et välisministrina ta ei, ta ei rääkinud üldse nii palju nendel nendel teemadel, nii, nii konkreetselt talle ilmselt ei olnud aega nagu, nagu siin ka Peeter ütles. Aga, aga mõningate tema seisukohad on tema endaga vastuolus võrreldes võrreldes sellega võtame kas või nii-öelda julgeoleku ja ühtse Euroopa julgeolekuühtse välispoliitika. No me teame, et siin neli Euroopa riiki on tahtnud luua sellist oma struktuuri too kõrvale või NATO alla või NATO üle, ühesõnaga mis oleks nagu puhas Euroopa struktuur. Ja me teame, Eesti seisukoht on olnud, et, et see ei ole nagu meie jaoks Narva pilves, et me soovides täielikult lõimuda Euroopasse, me peaksime nagu just järgima seda suunda ja lõimuva kõiges. Põhimõtteliselt tähendab nende seisukohtade esitamine ju täielikku kannapööret pööret Eesti Euroopa Liidu poliitikas. Kui me meenutame neid, kuid enne referendumit referendumi aega, siis käis ju põhiline ratsutamine selle tiitli peale, et kes on kõige vingem eesti huvide kaitsja Euroopa liidus ja klišee, see oli see, et Eesti huvid tähendavad seda, et kõigele asjale nagu öeldakse, vaatame omast vaatevinklist ja kui meile meeldi, siis me paneme veto peale ja me sellega kaasa ei lähe. Nüüd Ilvese artikli seisukoht on hoopis teistsugune. Et Eesti huvides on just kaasa minna nende suurtega, sest suured lähevad niikuinii oma teed ja kui me kaasa ei lähe väga paljudes küsimustes, siis me jääme tõepoolest ääremaaks, nii et see on nagu kardinaalne pööre ju kogu Euroopa liidu. Mõtlemiseks nupp veidi rohkem kui nädalatagune üritus Radissoni hotellis, kus ekspresident Meri arvamusliidrite lõunal ütles ka selle mõtte, et minu arust tegema nagu Soome tõstis Soomet eeskujuks, kuigi võib-olla nõustute sellega, et viimastel oli aastatel, on pigem ajakirjandus, on räägitud sellest, et Eesti on kuidagi Soomest üle kasvanud, kuskilt kaugemalt mööda ideaale otsivad ka Ilves toob eeskujuks Soomet ja siis tähendab eeskujuks selles mõttes, et ekspresident Meri arvates on just Soome lõimunud nii-öelda Euroopa ääre maailma Euroopa Liiduga hästi valutult ja edukalt. Ja samas astus ta väga valusalt Rootsile kanna peale, meenutades seda, et Rootsi on just selline mõttetult isepäine riik, kes näiteks ei soovinud oma Rootsi kroonist loobuda ja tõi näiteks sellest, et selline riik ei saa olla Euroopa liidus edukas. Mina arvan, et vastuseks Peeter sinule, et kui kui ilves oleks nende mõtetega või ütlemegi, jätame siia Ilvese, vaid ütleme, need mõtted oleks tulnud välja, oleks olnud üldrahvaliku niisukese arutelu aines enne euroreferendumit, siis oleks mõtteesitaja, nagu öeldakse, naelutatud ja kahe jalaga väga pikkade naelte ja väga rohkete nooltega oleks naelutatud sinna, kus, kus ta koht on, sellepärast et see eesti iseseis iseolemise ja iseendaks jäämise küsimus oli tegelikult ju referendumi noh, põhi põhiküsimus enne selles kampaanias, mida tihti enne referendumit, selline juba filosoofiline küsimus, et et kas loobudes iseotsustamisest isepäisest otsustamisest on võimalik jääda iseseisvaks. Ta poliitilises mõttes ja oma pööre on tegelikult toimunud küll, et alles nüüd arutleme selle üle, et millist enam me Euroopa Liidu liidu liikmesriigina oleme, hakkame või et kõik see, millest ma rääkisin, et me astume Euroopa Liidu liikmeks, ütleme, nii-öelda iseseisvaks, me otsustame ise oma isepäiseid otsuseid, otsustame ise, millist maksusüsteemi me tahame. Et milline rahamelon edasi siis nüüd on tõesti poliitikud hakanud rääkima sellest, et peaks loobuma mitmest sellisest isepäisest otsusest Euroopa Liidu kui terviku kasuks. Aga see on ka praegu väga õige aeg selleks, et sellepärast, et referendum on selja taga, asi on tehtud, ukse selja taga kinni löödud ja On ju räägitud selles, et et Eesti välispoliitika ja sisepoliitika väljakutsed nüüd uues olukorras on ju need, et me peame väga targalt oskama valida nii neid riike, kellega liituda, kui ka neid küsimusi millega liituda ja milliste riikidega, et siin ei ole niimoodi, et okei, me oleme siin kuskil põhjamaa, teeme nii, et me oleme põhjamaa ja me kõigis küsimustes olema nii nagu on Soome ja Rootsi või Taani. Ei ole. No vot, sa jätabki juba tegelikult Norra kui põhjamaa selles mõttes väljast Euroopa Liidust ka väljas, jah, noh, ma arvan, et me teeme juba tegelikult mingist valikuid. Nii et see on nagu väga oluline. Ma arvan, et meie siin laua taga me ei ole Eesti välispoliitika kujundajad. Me oleme ainult selle hinnangu andjad siin ajakirjaniku positsioonilt, et et välispoliitika kujundajad peaksid nüüd väga targasti väga kiiresti kokku istuma, et need otsused langetada, sest ega Teppateerimis aeg väga kaua kesta ei saa. Siin tuleb nagu mingeid selgeid valikuid juba tegema hakata. Taani on need valikud tehtud, siiamaani on Eesti esindajad öelnud, et me ei ole nõus selle selle ja sellega vist oli neljas veel nelja asjaga, millega Eesti nõus ei olnud. Võib-olla see põhjamaakaardi juurde tagasi, et seda terminit tõesti, et me oleme põhjamaa riike käituma nii nagu meie head naabrid siis tegelikult ütleme ausalt, ega meie, need põhjamaa naabrid ei ole sugugi üksmeeles kõigis küsimustes, et Norra nagu ma ütlesin, üldse Euroopa Liidust väljas Rootsi võttis vastu otsuse, mitte Euroopa Liidu ühisrahale eurole üle minna. Nii et ega sellised vastuolud on siin täiesti olemas või ma ei tea, kas me võimegi neid vastuoludeks nimetada, vaid need riigid on näidanud seda, et nad võtad isepäiseid otsuseid siiski vastu sees, kui väljas. Maksustamise küsimus, kus hiljuti Eesti leidis endale suure sõbra Suurbritannia näol Peske hoopis kaugelt, et Ma arvangi, et tegelikult me peame neid sõpru ja liitlasi nii mõneski küsimuses otsima hoopis soojematel maadel, et Vahemere äärest see on vaieldamatu, et, et ühes või teises küsimuses meil võivad olla ju erinevad liitlased, aga meil peab olema siiski ilmselt ka mingisugune meie välispoliitikas niisugune ühine ühtne kontseptsioon, mille, mille kaudu me siis ütleme, avalikkusele teeme, teeme selgeks, et mida me tahame ja et mis on, mis on Eesti rahvuslikes huvides ja, ja mis on kõige parem viis nende huvide kaitsmiseks, selles mõttes on, on natukene kummastav on minu jaoks, et Eesti välispoliitika praegused kujundajad kelle nimi on Eesti vabariigi valitsus, ütleme niimoodi, on juba Roomat või ütleme enne enesele konverentsi algust ja selle konverentsi esimestel päevadel läinudki väga selge niukse eitamise teed meil on, meil on kuidagi väga-väga kummaliselt selgelt, et siis meil meil valitsusel väga kummaliselt selged seisukohad, mis tegelikult riigis ja ühiskonnas on nagu kokku leppimata, kuid mis on olulised ühiskonna arengu edaspidise arengu seisukohalt. Tuleb hakata kirjutama uut välispoliitilist kontseptsiooni, sest senine kontseptsioon saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks täidetud. Sest et kui sa arvad, et see meie endine, see vana, armastatud projekti majandus töötab kõige paremini, võtame, võtame ees eesmärgiks kirjutamine projekti ja hakkame seda raudselt ellu viima. No aga, ega siis ega et iseenesest ei ole halb, ma tean, et projektil on võib-olla viimastel nädalatel halb kõla juurde tulnud seoses igasuguste projektidega, mis iga mees endale kirjutab. Aga selliseid kontseptuaalsed asjad, nagu on välispoliitika kujundamise kontseptsioon, armeereformi kontseptsioon, need peavad ikkagi paide paigas olema. Ja mis minu jaoks nagu kõige olulisem, et selles küsimuses, mis on otseselt suunatud nagu meie riigist välja, see on siis ehk see, kuidas me nagu oleneb positsioneeru mäe, siis kõigepealt Euroopas, aga laiemalt ka maailmas ja teiseks, kuidas me paistame, et see oleks nagu väga selge, et välispoliitika ei ole ilmselt see koht, kus oma majandust harrastatakse. Ka sinna hulka loen ma nii seda, kuidas me võime maa saate jooksul ehk jõuda selleni, kuidas, kuidas meie president soleeris New Yorgis kohtades Venemaa presidendiga, aga tegelikult ka ka peaministri hüüatused. Sellisele Euroopa põhiseaduslikule leppele me alla ei kirjuta. Nojah, aga siin on ka teine küsimus, et me ei saa hakata nüüd välja töötama või koostama uut välispoliitilist kontseptsiooni, ilma et meil sisepoliitikas mingisugunegi konsensus arengusuundade üle üle puudub ja see ju puudub, kui me näeme seda tantsu ja tralli, mis toimub selle ühiskondliku lepp leppe ümber, kus erinevad osapooled ei suuda kokkuleppele jõuda, et milline see Eesti ühiskond peab siis välja nägema, seesama ühiskond, mis seal Euroopa liidus hakkab lõimuma, nagu siin keegi Ilves kirjutab. Keegi Ilves jätab muidugi minu jaoks vähemalt olles väga hoolikalt tema selle artikli eilsest lehest läbi lugenud jätab ikkagi mõned asjad nagu lahtiseks, mis on halb selles mõttes, et ta ei näita neid viise, kuidas üks või teine asi, nii nagu me oleme praegu otsustanud, nii nagu meie valitsus on praegu otsustanud, mõjutab halvasti, ta lihtsalt ütleb, et see mõjutab halvasti, ta toob ilusaid näiteid Moskvitšid ja Mercedese, sest et kui me teeme, niisiis me istume Moskvitši ja me panime erinevad arengukiirused, me ühel pool ühineme, tuumik Euroopaga, teisel puhul me kuidagi ei saa sinna kuuluda. Aga, aga vastus küsimusele, miks see on nii, jääb kahjuks selles artiklis vastamata. Loomulikult igas artiklis ei saagi anda vastuseid kõigile küsimustele, aga siin ongi see debatti kohtnud. Sa võid ilvese jutust välja sedasama, et nagu Lennart Meriga ühte meelt, et Soome on väga hea näide ja Soomet on tõesti toodud, ütleme viimaste aastate juures sellise positiivse näitena, et põhjamaa kaine arukus ja Soome arvab niimoodi. Jaa. Jaa. Ma arvan seda, et tegelikult Eestil olekski tegelikult kõige parem välja paista samasuguse kaine rahuliku põhjamaa riigina ja kui me suudame tekitada selle, et võib-olla aasta võib-olla kahe pärast Euroopa Parlamendis ja kus iganes Brüsselis öeldakse, et vot põhjamaa riigid Soome ja Eesti arvavad selles küsimuses nii, me oleme ühte meelt, et läbi selle soome kainus on võime võib-olla tõesti võimalus Euroopa liidus jääda iseendaks ja väga palju enam ära teha kui sellise üksiku isepäise riigina. Ja seda mõtte mõtte mõeldes, et tegelikult me oleme ju Soomega väga-väga tihedalt läbi lõimunud nii meie majandus kui meie inimeste suhtlemine, kui ütleme, meie keel ja sellel sellel tasandil, nii et et nii-öelda see Soome, Soome kaart ei ole sugugi mitte halb, selle tasuks mõelda ja unustada, nagu need väited, et aeg on nii kaugele, et me oleme Soomes kuidagi üle. Noh, Soome kohta on paraku öeldud ju seda, et kui hakatakse Soomet Eestit võrdlema, et heakene küll, et meil on väga paljudes välispoliitilistes küsimustes Euroopa liidus olla ühised seisukohad ja me võime nad kasvõi vägisi kujundada, et paista välja põhjamaa, on aga et meie ühiskonnamudelid on siiski niivõrd erinevad. Alati ju eestlased tunnevad suurt kadedust sele nõndanimetatud heaoluühiskonna ja materiaalse kindlustatuse olemist Soomes valitseb ja mis on Eesti ju kõige teravam probleem praegu. Väga olekski imelik, kui neil oleksid kuidagi väga lähedased juba võttes arvesse seda, et Soome iseseisvus on kestnud 80. aastate natukene peale meie oma 10 ja natukene peale ehk siis 90.-te alguses me pidime alustama täiesti nullist ja ei ole võimalik, aga me ei saa väita ikkagi ka seda, et me ei ole 10 aastaga Soomele väga oluliselt lähemal astunud. Elatustasemelt meenutagu seda ikkagi, kui kaugele Soome riigist olime, noh, kasvõi 13 14 aastat tagasi ja milline seis on, seis on täna ja ei ole Soome enda riigis rahuloluga sugugi nii sügav, tänu oma väga karmile maksupoliitikale aktsiisis astmelisest tulumaksu see kõigest, seda nii, et ma jätkaksin ikkagi oma niuksed, vana joru, võtame siis nagu kihtide kaupa seda, seda, mida nüüd siis. Mis asi, mis võiks olla debati aluseks, mida, mida Ilves soovitab, no ütleme, seesama voliniku koht. Meile muidugi tundub, et et Eesti peab saama enda voliniku, ta peab saama tugeva. Ärme räägime persoonidest. Kuid Euroopa liidus igati aktsepteeritud ja loomulikult iseenesest mõista. Hääleõigusliku voliniku praegune põhiseaduslikku leppe tekst jätab selle küsimuse noh, mitte lahti, vaid lausa ütleb konkreetselt, et ei ole tulevases Euroopa liidus on 15 volinikku, kes hakkavad siis roteeruma. Sest muidu läheks liiga liiga suureks, Euroopa Liidu valitsus, nii-öelda valitsus ja ei ole, ei ole enam otsustusvõimeline. Ilves vaidles sellele vastu, ütleb, et kui me täna saame ühe lahja voliniku koha, kui me hakkame vastu puinima, siis tulevikus me saame äkki ühe tumisema voliniku koha. Hea küll, sellega võib leppida. Võib-olla tõesti, kui neid on 15 ja kunagi ütleme Eestist pärit härrasmees või proua, kelle nimi on yks saab seal Euroopa Liidu sotsiaalvolinikukoha, siis kahtlemata see on noh, see on vaieldamatult kõva koht. Võrreldes sellega, kui me täna saame lihtsalt mingisuguse uute riikide voliniku või laienenud riikide voliniku portfellita rahvastikuministri koha näiteks. Kuid samas samas noh, see on, ütleme jah, niisugune noh, niuke võib-olla mitte kõige teravama vaidluse koht, et mõlemal sellel on nagu oma argumendid. Kuule nüüd aga läheme edasi nii-öelda poliitikate peale, ehk siis maksupoliitika, julgeoleku, välispoliitika siis ikkagi mind huvitab, kus on see, kus on see mehhanism, et, et nii-öelda väga tihe lõimumine tuumik Euroopaga, Saksamaa, Prantsusmaa, võib-olla mõnes küsimuses Suurbritanniaga toob Eesti nüüd automaatselt sihukese eluka ja arenenud riigi riikide perre, nagu nagu väidab Ilves. On sul Peeter näiteks mingisugust retsepti või arusaadava retsept? Oiguma kummuli retsept oleks siis ma ei töötaks Eesti televisioonis kuskil mujal. Et see on, see on debati koht, ma, ma ei oska selle kohta öelda oma kindlat seisukohta, see kõik oleneb sellest, kuna asjad on veel lahtised, midagi ei ole otsustatud. Ja, ja me ei tea tegelikult, milline see kompromiss saab olema nüüd nende vastu põtkivate ja suurte vedurite vahel, et siis siis nagu ei saa, ei saa nagu öelda, et kas, kas see küsimus lahendada nüüd Eestile niimoodi, et me lähemegi suurtega ühte paati on kasulikum või siiski kaubelda välja? Kuna kompromiss ei ole, et kaubelda ikkagi Eesti jaoks kõige rahvuslikes huvides, kõige olulisem kompromiss välja, aga kuna nagu ma ennem ütlesin, meil puudub see kontseptsioon, et mis siis on meie rahvuslikus rahvuslikes huvides siis ei oska ka sellele keegi vastata. Erinevad parteid on vist neid asju toonud välja ka erinevalt, et Reformierakond on minu meelest jätkuvalt seisukohal see, et meie tulumaksusüsteemi maksupoliitika on kogu meie majanduse, sellise käivituse haku või niimoodi algläte sellest ei tohiks mitte mingil juhul lähiaastatel loobuda, et vähemalt kümmekond aastat peaks kestma selline tulumaksu vastandamise poliitika. Ettevõtte tulumaksuvabastus, et 10 aasta pärast olenes selle majandusmudeliga arenenud Euroopale tunduvalt lähemal kui üle võttes näiteks põhjanaabritelt astmelise tulumaksu. Nojaa, aga kuna jutt käib 10 aasta peale, siis me jällegi ei tea, ega Reformierakond oledki mingi jumal, ei ole, ta oskab kaugele näha ja teised on niuksed, ullikesed lollikesed, eesotsas siis Keskerakonnaga, kes nõuab astmelist tulumaksu, eks ole. Konsensus puudub. Aga konsensust ei ole mitte üheski ühiskonnas ega Soome ühiskonnas on täpselt sama, nagu ma ütlesin seda, et on neid, kes senise maksusüsteemi praegu väga ägedalt kritiseerivad ja ütle, et just, et Euroopa Liidu liikmesriigina peab Soome väga põhjalikud, reformima maksusüsteem ja tegema seda käibemaks, et see on ületanud igasugused piirid, et kus ikkagi reaalselt üksikisikult võetakse ära üle 50 protsendi tulumaksu tema poolt teenitud tulust, nii et kui me hästi väheke peate, kuna selle julgeoleku välispoliitikale ühtsel, siis ma tõesti ei kujuta ette, kui eesti ühineks selle neljapaktiga. Kes, kes tahavad nii-öelda tuumik Euroopas oma oma julgeolekupoliitikat arendada, ehk siis on lükanud sisse nii-öelda teise käigu nende enda sõnul ja üritavad mingisugust julgeolekupoliitikat ajada väljaspool Natot, siis ma ei kujuta ette, mis missuguseks näiteks suhted Ameerika Ühendriikidega lähevad või kuidas, kuidas NATO laua taga me peaksime nagu, mis, mis näoga siis peaksime seal nüüd olema. Ma ei saa aru, kas näiteks ilves soovitab seda või mitte, aga aga ta paneb kõik nagu ühte patta, et kõik, me peame kõigest nagu olema. Tuumik Euroopaga ühte meelt. Samal ajal on ju öeldud ka seda, et et Eesti küsimus ei ole mitte ainult kellega nüüd pakkuda, lõimuda, ühineda, milliseid gruppe valida vaid ka see, et Eestil oleks ka mingisuguseid omi ideid välja pakkuda omi kontseptsioone näiteks võtame või suhted Venemaaga. Kui me näeme praegu, mis maailmas toimub, võib-olla me jõuame selle juurde, need Venemaa uued suunad, Venemaa ja NATO minu meelest täiesti kardinaalselt muutunud suhted seoses Venemaa uue sõjalise doktriini ka samal ajal kui NATO nõupidamisel. Robertson peasekretär teatab, et noh, nii nagu meie parteid omavahel koalitsioonis, et NATO ja Venemaa suhted pole kunagi nii head olnud nagu praegu, mis on märk sellest, et midagi on lähenemas. Pead silmas nüüd Venemaa uut sõjalist doktriini, eeskätt seda lõiku sellest, et Venemaa võib kasutada ka tuumarelva, kuigi ta teoreetilises mõttes seda ei ei tee, on öelnud Venemaa kaitseminister. Suve osas meenutab natukene nihukest last, kes on äsja õppinud potil käima, aga ühel hetkel vanemate üllatuseks tega püksi. Ei, aga mis jutu alguses mõte oli, see, et Eesti võiks olla see, kuna me saame Euroopa Liitu ja NATOsse, kes sellistele asjadele väga teravalt tähelepanu juhib, aga mitte ei sörgi, ütleme Lord Robertsoni või suure Saksamaa sabas, kes võib-olla vaatavad asjadest liiga kaugelt üle, nad ei saa nendest asjadest aru. Miks ma räägin sellest, et see uus kontseptsioon tähendab täielikku muutust siis kui me võtame mingisuguse lord Robertsoni sõnavõtud või usume vene Ministrite sõna võtta, siis noh, et ega asi nii hull ei olegi, aga kui me võtame kätte venelasi ajakirjanduse, siis on seal selgelt öeldud, näiteks sellised pealkirjad. Venemaa kuulutab NATOle uue külma sõjaminister, Ivanovi preventiivne löök ja nii edasi ja nende leheartiklite järeldus on see, et mesinädalate periood, mis valitses NATO ja USA ja NATO ning Venemaa suhetes pärast Kosovo kriisi ja pärast üheteistkümnendat septembrit, et see on kardinaalselt muutunud. Aga ma ei loe seda kuskilt nagu mingitest Euroopa liidu või NATO nendest sõnavõttudest välja praegu. No et see pilt oleks natukene täielikum, siis ilmselt sa pead ka tsiteerima seda kohta, mis no ütleme, vähemalt teoreetiliselt ka meid võib puudutada, kuna meie oleme ka Venemaa üks üks naabritest ja endisest Nõukogude Liidust osa. Nojah, kui kaitseminister Ivanov ütleb selles uuest uut doktriini selgitades sõnaselgelt välja selle, et Venemaa jätab endale õiguse kasutada ennetavaks rünnakuks, eriti endise nõukogude liidu territooriumil elavate venelaste kaitseks, mitte tuumavägesid. Tõepoolest ei ähvardada meid tuumarelvaga, aga ma arvan, tänama mitte, tuumaväed on ka piisavalt koletu. Kall dessantvägedega lihtsalt välja lugeda. Ja ja seal on kontseptsioonis näiteks see, et mis võib siis saada sellise rünnaku ajendiks sellise rünnaku aiandise ajendiks 100 ükskõik mis asi. Näiteks see, kui Venemaa naaberpiirkondades tekib ebastabiilne olukord põhjendamata või seletamata lahti, mida see tähendab? Näiteks Narva, Narvas, Narva, Kreenholmi kas või 400 jamisega seisundit korraldab Narva linnaplatsil kuskil mingisuguse meeleavalduse ja need kestavad päevast, päevane palub appi, et tulge meile appi. Jah, aga selle valguses võib-olla me sel teemal rohkem ei räägi, sest see on nagu hästi pikk ja mahukas teema, et selle valguses tundub kogu see kontseptsioon, millele nüüd on rajatud meie armee ülesehitamine ja ka ja ka NATO strateegia, mis räägib sellest, et lähema 10 aasta jooksul puudub Eestile igasugune otsene sõjaline oht, siis andke andeks. See oli vähemalt minusugusel selge juba mitu aastat tagasi, et see on vale. Tõe ja selguse huvides peab muidugi ütlema, et tegu ei ole nüüd veel vene uue kaitse kontseptsiooniga, vaid uue projektiga kontseptsiooni mingisuguse projekti projektiga, mis on selle projekti. Kes muide on president Putini täielik Millega on välja tulnud jah, vene kremlile võimuladvik eesotsas kaitseministri ja presidendiga või vastupidi siis presidendi ja kaitseministriga ja see on teatud sellesse propagandarünnak on, on, on nüüd välja tulnud muidugi seoses kindlate eesmärkidega Venemaal lihtsalt natukene kitsas käes. Mis on selle konkreetsed mõjutajad, ei oska kindlasti praegu öelda, üks on see, et Venemaa on väga pahane. Selle üle, et ta ei ole maailma kaubandusorganisatsiooni võetud, see on kindel surveavaldus Euroopa liidule, kes ilmselt selle taga, kes ei ole nõus Venemaa odavate energeetikahindadega. Ja võiksin olla ka teisi põhjusi, nii et et selle kontseptsiooni Vabadusega jõustunud varianti me ei ole veel näinud ja, ja loodetavasti ei näegi ehk endist näidet kasutades äkki laps hakkab endiselt potil käima. Nojaa, aga seletuskirjas on ka öeldud, et sa kontseptsiooni või selle uue doktriini peamiseks põhjuseks on see, et NATO on endiselt ikkagi kõige olulisem Venemaa vastu suunatud sõjaline organisatsioon ja mis meie juurde nüüd asi jälle puutub, on see, et Eesti saab NATO liikmeks. Peab hakkama seda nato poliitikas kaasa rääkima. Teine asi on see, et ärme unustame, et Venemaal on ees valimised nii parlamendi kui presidendivalimised ja, ja valimiste eelne aeg nagu üks kuulus diplomaat öelnud ei ole kindlasti kõige parem aeg hea poliitika tegemiseks, nii et see võib olla vabalt avad sellega seotud, aga Eestis käib tõesti mingisugune. No ma ei oska seal isegi nime anda, mingisugune hiiliv sõjaväereform, mis tekkis kuskilt tundmatusest, kus, mis on praegu kuskil mingisuguses imelikus debati soos ja, ja millele nagu võimul olevad poliitikud ütlevad, et ei ole mingit põhjust tähelepanu pöörata, sest et mingisugust sellist reformi, et, et Eesti on võtnud selge kursi üleminekuks palgaarmeele ei ole. Samas NATO suunalt, kuhu me juba kuulume sama hästi, kui tulevad, väga selged signaalid, et kogu NATO läheb üle uutele uutele mõtetele. Sama palgaarmee nüüd ei kasutata, aga, aga ütleme, NATO räägib väga selgelt, et vana vanad struktuurid on oma aja ära elanud ja peab kohandama uutele uutele arengutele maailmas. Miks, miks Eestis need asjad niimoodi tekivad? Mina küll ei oska öelda. Mina ka ei oska öelda, ma tegin siinsamas laua taga, tegi neile argipäeva saadet ja ja, ja võtsin külalisteks auväärsed Maret Maripuu ja Trivimi Velliste, kes on siis riigikaitsekomisjoni liikmed ja Tartu stuudios oli kindralmajor Ants Laaneots. Ja ma küsin seda, et kas kas see viisin kõigi kolme käest, et kas see et Eesti peaks minema üle palgaarmeele, mida kõige selgemini on esitanud siis Siim Kallas, kas see on nato nõue või mitte ja kõik kolm inimest vastas, et see ei ole NATO nõue? NATO ei ole kunagi mitte midagi säärast. Note. No see seol, küsin ma, mida tähendab NATO nõudmine, kas NATO nõudmine tähendab seda lusikaga lauale lööma või on NATO nõudmine ka see, kui, kui NATO kaitseministrid, kes alles olid siin koos eile üleeile USA-s? Rääkisid väga selgelt uutest nõudmistest, mis, mis NATO-s on ja rääkisid ka sellest, et vanad, sellised territoriaalkaitse põhimõtted on oma aja ära elanud uutes tingimustes eriti pärast üheteistkümnendat septembrit. Muidugi nüüd ei tähenda seda, et me siin võib-olla kipume ka natukene mustvalgelt asja nägema, et et nüüd NATO ütleb, et loobuge totaalkaitsest minge üle palgaarmeele. Et mida NATO strateegia küll eeldab, on see, et NATO liikmesriikide sõjaväed oleksid professionaalsemad, et nad oleksid mobiilsemad paremini varustatud. Ja ilmselt on NATO juhtide mure see, et riikides, kus on totaalkaitse, pannakse liiga palju raha selle asja peale magama, et seda raha võiks kasutada professionaalsemate üksustel loomiseks. Nii et see on nagu see, et ilmselt on ka Eesti tulevik see, et meil on mingisugune segaarmee, kus on ikkagi osa, on, on nagu ajateenistus, osa on kaitseliit ja siis on tõesti väga hästi väljaõpetatud no kasvõi viie pommikoera asemel seitse näiteks. Kes ei väsi ära, kes jätkavad tööd programmi baasis Afganistanis ja see diskussioon palgaarmee totaalkaitse üle on ju olnud tegelikult kauem kui aasta. Minu meelest on see Eesti vabariigi taastamise hetkest alates käinud ja, ja oma iva seal olnud, kui vaadata kas või Iraagis toimud Afganistanis, siis ega selliseid väga suurepealisi armeesid ju tegelikult ei liigutada. Maailmasse on tunduvalt kallim kui selliste väikeste teravate hästi koolitatud üksuste liigutamine, igal juhul on see enam tulemuslik. Nii et mina leian küll, et põhimõttelise kontseptuaalsel tasandil on sellise hästi koolitatud. Palgaarmeed alati efektiivsemad. Lihtsalt ma arvan, et siin on mingisugune kala sees poliitikutes suhütlemisel rahvaga, et et vaatame nii eemalseisja pilguga, siis on teema tõusetunud just nagu tühjast. Ta ei ole olnud valimiskampaania teema või kui, siis äärmiselt vähe. Valimised on läbi, pool aastat on ametis uus valitsuskoalitsioonileppes, midagi sellist kirjas ei ole. Ja samas samas järsku järsku tekib kui, kui nüüd nagu NATO ringkondades initseeritud asi, see on väga tore, aga siis tuleb seda ka niimoodi öelda, et see, see on nii, et Eesti vajab oma kaitseväes muudatusi. Kui see ei ole, niisiis siis on see niisugune tühja tuule tallamine, lihtsalt intellektuaalne vestlus ette antud või lihtsalt meid huvitaval teel. No ma räägin veelkord, et kõik suuremad erakond, välja arvatud reformi Erakonna juht kõik suuremad erakonnad ju on teinud avaldusi, et see totaalkaitse peab jääma ja palga arvele Eesti üle minna ei saa. Keski keegi inimene kommenteeris seda, kui Siim Kallas selle artikliga välja tuli. See oli vist teise teisel oktoobril pärast seda, kui toimus erakondade ümarlaud armee kui teemadel, et Eestis, et kes tahab Eestis palgaarmeed, Eestis tahab palgaarmeed ainult üks inimene ja see on Siim Kallas. Kindlasti on see väga-väga vale vale väide. Ja see, et see totaalkaitse tuleb igal juhul säilitada, mina ei ole küll lugenud selle kohta väga veenvaid argumente, miks see tegelikult nii peab olema ja ma olen siin vestelnud viimase aja jooksul mitmete noormeestega, kes on Eesti kaitseväest tsiviilellu naasnud ja küsinud tema käest, et noh, et mida sa siis juurde nagu said, et ta ütleb, et okei jah, iseenda jaoks sain võib-olla veidi parema füüsilise vormi ja teine küsimus on olnud see, et etc. Tunned sa nüüd endast seda, et sa suudaksid hakkama saada mingisugust kriisikoldes, olgu see Bosnias või Iraagis või Afganistanis või, või kasvõi Eestis nii-öelda piiri ääres, kui seda vaja peaks minema? Nemad on vastavalt ei vaata seda tunnet mul sees küll ei ole, seda, seda minusse kui tsiviilinimesse süstida ei suudetud, ilmselt ei suudeta ka edaspidi palgaarmee. Kõige suuremat miinust näen ma hoopis selles, et kui me, sest totaalkaitse on ju tegelikult nii-öelda noormees, tuleb pealesunnitud see kaitseväest eemalejäämine eemale, hiilimine on tegelikult karmilt karistatud, karistatav ja kui me ütleme seda, et meil on palgaarmee sinna, võtame ainult neid, kes on vabatahtlikud. Kes, kui palju Eestis on tegelikult noormehi, kes ütlevad seda, et jah. Ma tahan minna palgaarmeesse, see ühelt poolt, aga teiselt poolt, et aga nii füüsiliselt, vaimselt, psüühiliselt on võimeline tegelikult palgaarmees töötanud, kui palju neid noormehi on, kas neid on 1000 on neid 2000 on 10000? Ma usun, et neil on palju, sest seda näitab praegune olukord, kus ajateenistuse tahab minna tunduvalt kannupoisse, kui, kui jõutakse vastu võtta. Seal on muidugi oma probleem ka nendes sotsiaalküsimustes, et väga paljud tahavad sõjaväkke saada lihtsalt sellepärast, et kodune majanduslik olukord on, on selline, nagu ta on, et see on nagu selline noh psühholoogide ja analüütikute koht, kus peaks. Tahaks ikkagi kaitseväkke väga palju noori, kes mitte mingil juhul sinna minna ei tahaks ja kellest mitte kunagi tegelikult ei saa ka sõjaväelast. Jah, need on, need on keerulised küsimused, näiteks. Margus ütlesid, et ilmselt nagu pagar me oleks oleks efektiivsem siis siinsamas argipäeva saates eile esinenud Ants Laaneots küll väga veenvalt, väga loogiliselt jaga, väga kirglikult tegi selgeks selle mis juhtub palgaarmeega, kui meile kallale tungitakse ja millised eelised on sellel totaalkaitsel just palgaarmee ees. Palgaarmee lüüakse lihtsalt kohe puruks, aga kui on ikka nagu öeldakse mehed oma või on mehed ikka, kes oskavad oma kodud tanumad kaitsta ükskõik millise relvaga, et siis on nagu tõhusam. Jah, eks automaat peab ikka olema lakas valmis absoluutkodu Kaido ei olnud Meie metsavennad ka väga, väga nii-öelda totaalkaitse, selles mõttes pigem tegemist pigem pisikeste, suhteliselt hästi organiseeritud jõukudega, nii et. No me siin saate alguses rääkisime sellest, et mõned meil poliitikutel on, on palju vaba aega, nad kirjutavad sisutihedaid artikleid, et võib-olla ongi see väikene Kallase krutskise see artikkel tegelikult, mis oli avaldatud vist oma erakonnakaaslastele umbes loomulikult läks kõikidesse lehtedesse avaldati täielikul kujul, nii et. No Eestil on ikka niimoodi kombeks ka eelmised peaministrid Ma korraks teema lõpetuseks ütleks seda, et minu meelest oleks selle armee küsimus siiski aeg teha üks selline disk, puhas diskussioon, ma ei tea televisioonis või on see üks korralik analüütiline artikkel, kus tuleks panna kõrvuti ikkagi palgaarmee ja nii-öelda totaalkaitse plussid ja miinused. Ma ei ole lugenud, ma olen lugenud ühte ja teist arvamust, ajakirjandust, sellist korralikku, ütleme analüüsi. Küsimus kui plusse ja miinuseid on väga raske kõrvuti panna, ostsin, tahtsin, ma mõtlen lõpetada, et järsku kallas, eesmärk ongi see, et esile kutsuda mingi antud ajahetkel meie ühiskonna jaoks suhteliselt mõttetu diskussioon, et, et tähelepanu kõrvale juhtida hoopis muudelt asjadelt. No ma ei tea näiteks kas või ühiskondliku leppe sellelt variandilt, mis, mis praegu allkirjasid ootab ja kuhu siis suuremad Eesti erakonnad eesotsas siis võimuparteidele Reformierakonna, Res Publica ja suurim opositsioonipartei Keskerakonnaga on kinnitanud, et tema selle alla ei kirjuta, nii et aga, aga samas on jälle väga selgeid märke, et ühiskondlik lepe praegusel kujul, nii nagu te võite ka interneti vahendusel selle teksti leida. Ja mis praegu täiesti juhuslikult meie ees siin on. Et ikkagi saab oktoobrikuu jooksul allkirjad, kuigi kuigi ütleme nii-öelda võimu ja rahakanalid sellele alla ei kirjutanud. Mina ütlen seda, et selle dokumendi võib alla kirjutada sellisel kujul, nagu ta siin meie ees laual laual on ja mille kohta padu Lukasele öelda, et igal juhul saab, see oktoobrikuus on allkirjad. Aga ma olen täiesti veendunud selles, et see ei muuda meie elus lähema aasta 50-ga 20 jooksul tegelikult mitte et midagi. See dokument on tõesti natuke liiga üldine ja kui ma loen sellest samast dokumendist seda, miks seda dokument iseenesest vaja oli, siis põhine väide on see, et heaolu kasv pole jõudnud õiglaselt kõigi ühiskonnaliikmeteni. Eesti sooviksin järele jõuda arenenud maailma elukvaliteedile. Ma otsisin seest väga konkreetseid väiteid numbreid ja ma leidsin Sestokumis ainult kaks numbrit. Siin on öeldud seda, et elatustase peaks aastaks 2015 kahekordistuma see on üks number ja teine number, selles dokumendis on see, et hariduskulutuste osakaalu SKP-st peaks suurendama 0,2 protsenti anda. Kui sa enda kirjutada poole võrra, siis 200 see number aga jah, ja kahjuks on see dokument selline, et siin ei tahaks nagu vastuväiteid ega mitte ühelegi väitele. Nad on iseenesest väga õilsad ja läbimõõt väited väga heast tekstilises. Väga heasse teksti pandud aga mina ei näe seda, mis reaalselt aastast 2004 muutma hakkaks. Riigikogu valimiste eel, kui me Aarnega sinuga tegime ka ju televisioonis neid valimisdebatte erinevate erakondade esindajatega, siis olude sunnil, muidu ma ei võtaks seda lektuuri üldse kätte, olime sunnitud läbi lugema erinevate parteide programme ja põhikirju siis see ühiskondliku leppe projekti uus redaktsioon nagu pealegi kõlab, meenutab mulle kahtlaselt suvalise erakonna programmi, kus on sees väga palju õigeid ja ilusaid asju, mida tahetakse ellu viia, aga on ära näitamata jäänud need teed, mismoodi seda teha. Mida ma peaks tegema näiteks sellise väitega, et Eestis rakendatakse õiglast palka ning Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse ja töösuhetes standardeid? Väga raske on selle midagi vastu väita. Aga mis hakkaks, mida me peaks homme teisiti tegema see, mille üle me siin väga elavalt just saate eel vaidlesime, siis. Ma küsisin teilt ja selle küsimuse, et kas te oleksite nõus midagi pärast sellele leppe allakirjutamisendate ära andma, sest tegemist, igasugune ühiskondlik lepe on ju ühiskondlik, millegi ümberjaotamine. No aga see lepe ei nõuagi millegi äraandmist ju tegelikult ära andmist, kui ma ei eksi, nõuab see. Siim Kallase öeldakse lühiprojekt lühilepe, mida ta ise küll on öelnud, et seda ei tohi nimetada alternatiiv ühiskondlikuks leppeks, seal kindel protsent sees. No ümberjaotamist nõuab kindlasti ka Keskerakonna soov nii-öelda astmeline tulumaks sisse kirjutas samas ühiskondlikus leppesse ja ma tahakski näha seda, seda lepet, kus, kui siin sees oleksid väga konkreetsed väited satuvad vastuollu nii-öelda parteide oma rammide ja ideedega, et kuidas sellele leppele saaks ära koguda need allkirjad. Mulle tundubki Siim Kallase ettepanek teha omale ette nädala jooksul hästi kiiresti panna kokku ja seal on küll väga konkreetne number jah, et ettevõtted peaksid kasumist andma kuni 10 protsenti teaduse uurimistööks mis on iseenesest tore kohustus, kui see endale võetakse, aga aga leppena nii-öelda ei, ei näe seal midagi muud taga kui, kui selle ühiskondliku leppe projekti mille on siis ühiskondliku leppe sihtasutus kokku pannud saanud ja mis tõesti ootab nüüd allkirjade saamist naeruvääristamist ja see on nagu nagu Reformierakonna või siis ka Kallase poolne selline väikene ninanips või. Väikene irooniline žest kõigepealt Kadrioru suunas, kes on olnud selle eest seisja, aga, aga miks mitte ka oma koalitsioonikaaslaste, eeskätt rahvaliidu vastu, nii et Kallase tegevus viimase nädala jooksul ongi esile kutsunud ju teatavaid selliseid sarkastilise märkusi tema koalitsioonipartnerite suust. Noh, kui me võtame siit lahkame nad tükkideks, siis Res Publica puhul on asi nagu arusaadav, Res Publica on, annab meile praeguse peaministri. Ja tal on väga raske minna Kadrioruga vastuollu. Aga ütleme, Villu Reiljan Rahvaliidu juhina on väga selgelt ja väga kindlalt öelnud Kallase kohta üht koma teist Kallas olevat Reiljani arvates elukauge inimene ja no nii ja nii edasi. Väike lõhenemine nagu toimunud pärast sõda. Ma loeks veel ühe lõigu siit ette, mis tegelikult kus on minu meelest iva, miks praegu võimul olev valitsus ei saa leppele väga hästi alla kirjutada. Ja välja selline, et lepitakse kokku pikemaajalises riiklikus eelarve eelarvestrateegias, mis võimaldab täita käesolevas järgmistes ühiskondlikes lepetes püstitatud eesmärgid tegelikult tähendaks seda, et kogu seda ühiskondlikku lepet hakatakse finantseerima läbi riigieelarveriik, võtab kohustuse täita kõik need kokkulepitud punktid. See ongi. Eks. Leppe vastased on öelnud, et, et meil on olemas põhiseadus, meil on olemas konstitutsiooniline valitsus, kes tegutseb oma volituste piires ja, ja Eesti vabariigi seaduste alusel. Ja milleks veel see ühiskondlik lepe? See ongi see, see peamine põhjus. Nüüd lõppev nädal tõi ka muidugi väga huvitava. Ma ei tea, kas on intellektuaalselt huvitav joon, see ongi huvitav ettepanek keskerakonnalt siis rahva seadusalgatusega võtta vastu seadusi ja lasta lahti valitsusi ja parlamente, see on siis Keskerakonnast välja tulnud ettepanek 25000 kirjaga, mille, mille kohta ka siis võimulolijad on väga-väga teravalt sõna võtnud, kuigi väga põhjust pole, sest et selle, selle eelnõu edulootused olid tegelikult ju minimaalsed. Ja selle kohta. Kui võim on rahva käes, siis kelle käest on? Jah, kui prof parafraseerides. Ja kuna see juhtub selle võimuga, kui taanda rahva kätte, ma parafraseerisin seda lauset, noh idee on ju selles, et kui põhimõtteliselt on 25000 rahvaallkirja võivad allkirjastada seadusandliku akti sisulised või nagu siin tuuakse väide, et isegi on võimalik riigikogu laiali saata. 25000 häält Eestist kokku korjata ei ole sugugi tegelikult ta ei ole kerge, aga ka minu meelest mitte ülesaamatu küsimus, kui sellega tõsiselt tegeleda. Ja kahjuks on nii, et ega rahvas on. Manipuleeritav ühendus ja sellest üle ei saa. Ja olete nüüd seda, et kui Keskerakond sooviks olemasolevat valitsuskoalitsiooni kukutada siis ma arvan, kui ta saaks seadused tuge sakslase 25000 häält Eestist igal juhul kokku ja riigikogu laiali saata. Võtame, paneme Edgar ja vilja Savisaare valimistel kogutud hääled ja me saamegi peaaegu selle selle selle summa, võtame Heimar lengi ka veel koos Marika doosiga ja meil ongi need hääled koos. Aga ma ei saa nagu aru sellest probleemist probleemi vajalikus, õigemini ma saan küll aru, et see on nagu soov rahvale meeldida aga meil süsteem olemas, et kuidas neid samu asju korraldatakse, need on olemas omavalitsuse valimised, on olemas riigikogu valimised, kus rahvas valib, pealegi on, kui opositsioon tahab valitsust kukutada, siis on olemas selleks ka seaduslikud meetmed Riigikogus torpedeerima midagi näiteks. Nii et ma nagu ei näe seda Novgorodi WC-vajadus siia juurde veel, et oleks vaja tekitada. Aga kuulame BNSi nupu pealkiri pealkirja suurt poliitikud pelgavad rahvaalgatust, see kõlab ju väga-väga halvasti tegelikult ega võib öelda, et poliitikud kardavadki seda natukene. Aga pakun välja teine variant. Teine variant, teine variant on see demokraatia teostamise viis, mis meil on praegu. Ja ma kujutan ette küll, et me muutume täiesti operetivabariigis, nagu kirjutab Mihkel Mutt viimases sirbis seda räägib kui natuke teistest probleemidest, aga, aga põhimõtteliselt kui meil Meil ikka leidub ju 25000, kes tahaksid midagi muuta ja, ja mis, mis riiki me siis nagu etendaksime iseenda jaoks, kui ka kui ka maailma silmis, kes me siis niuksed oleksime, kui kui meil valitsuses muidu kukuvad, kui riigikogu tuleb ja läheb. Kui kui niiditõmbajaid on, on neli-viis-kuus, nagu nagu meil meie ühiskonnas vähemalt politseis ringkondades on mis, mis me riigist siis saab. Muuseas, opereti Wabariigi termin, seda võiks ka ilmselt banaanivabariigiga võrdsustada, see oli muidugi mutil väga, väga kena leid ja, ja me oleme siin ka rahva teensetes sel teemal rääkinud. Tõsi küll, enne seda, kui kui väga sümpaatne laulja Siiri Sisask nagu hakkas alles minema või tekkis võimalus selline võimalus, et ta, et ta läheb sinna, siis me siin küll üsna üksmeelselt kolmekesi mitte selles koosseisus nagu praegu, aga ühes teises soovitasime nagu populaarsel lauljanna, mitte sinna minna. Tema valik oli muidugi nüüd teistsugune, ta on seal juba. Ma ei oleks päriselt nõus sinu selle paralleeli tõmbamisega, et operetivabariigi saamis banaanivabariik minu jaoks banaanivabariik on nagu midagi muud, tunduvalt halvem. Kas üks on teise sees? Ei eelnes teisele, ehk banaar eelnes operetile banaanivabariiki. Ta oli Eesti vabariik 100 90. aastate esimesel poolel ja banaani igaühel on muidugi oma arusaamine, mis asi. Aga äkki operetivabariik on üks osa banaanivabrikut? Ei, ta on siiski järgmine etapp spiraali mööda arenedes, et banaanivabariik on see, kus sa võid banaani eest ükskõik mis asja osta. Kõik on ostetav ja müüdav, aga operett oli vabariik, see on juba kõrgem nähtus. See on juba midagi niisugust, nagu on Ameerika Ühendriikides, kus jõu muskli ja filmimees Arnold Schwarzenegger valitakse California kuberneriks ja, ja see on nagu natukene kõrgem tase, kui meil valitakse samasuguseid kroonika Riigikokku. Mina arvan jah, et tegelikult, kui see rahvaalgatus oleks läbi läinud riigi kogusi siis oleks nii-öelda seda operetti nii Toompeal kui ka mujal tunduvalt sagedamini näha. Sest kas 25000 inimestel on rahvas? Kui Eestis on hetkel 1,3 miljonit inimest, hääleõiguslike on muidugi alla alla miljoni. Mis te sellest arvate? Minu meelest 25000 on ikka äärmiselt väike grupp. Kui palju on see piisavalt suur grupp? Et arvestatavalt võiks hakata rääkima 100-st 1000-st, see tundub nagu loogiline või loogilisem, ütleme nii. Aga 25000. Noh, kõige nõrgem lüli sellest rahvaalgatus asjad ongi, sealsamas on minu meelest see 25000, mis ei kõla sugugi rahvana. Idee iseenesest ei ole justkui paha, aga samas tuletame meelde ikka neid sajatuhandese kampaaniaid on küll olnud raekoja platsis, kogutakse hääli ja ja keegi ju ei kontrolli, kas hääl antakse, kas, kas hääleandja on sisuliselt olemas, kas linnukene allkiri tehti sinna kellegi teise käega või tegi tõesti inimene, tähendab, see asi eeldab mingisugust kontrollimehhanismi vähemalt samal tasemel nagu on seda valimiste puhul. Et on ikka erapooletut, komisjonidelt on urnid ja Pillet ainult ja nii edasi, et see ongi, keegi peab ikkagi läbi viima, keegi peab läbi viima ka selle 25000 hääle kokku. Aga otseloomulikult seda ei saa raekoja platsist teha. Ma arvan, et tegelikult oleme päris mõnda aega rääkinud nüüd need asjad, mida kunagi ei tule, tegelikult, et ma arvan, et seda seda ei lase. Nii nagu sa tsiteerisid siin BNS-i poliitikud, kas rahvas kardavad lihtsalt läbi? No hea küll, räägime siis sellest, mis on, miks sa arvad, et rahva lemmik Arnold Schwarzenegger või? Või Hannes Võrno vaieldamatu rahva lemmik on viletsamad, viletsamad parlamendisaadikud võimukohtade täitjad, kui, kui mõni teine? Aga ma ei ole seda öelnudki. Aga muuseas said nõus terminiga operetivabariik ja Mihkel Muti märga, Arnold Schwartzernegger. Tegelikult nii rumal mees ei olegi, nagu ta oma filmi filmilinadest paistab, sest et ta on asutanud Ameerikas päris mitu ettevõtet ja läbi selle oma tegelikult miljoneid kokku ajanud, mitte mitte filmilinal, nii et et selline klantspilt, et need on muidugi teine. Aga et suudab teha Ameerikas. Ma arvan, et seda ei suuda mitte keegi ega, aga kui rahvas ootab imet ja ta valib oma iidoli samamoodi nagu rahvas ootas imet, Eestis valis oma iidoli. Res Publica ka õigus peab rahval olema õigusega pettuda. Tuletagem meelde sedagi, et California kuberner oli ka Ronald räigem, kellest sai väga edukas Ameerika Ühendriikide president, kes, kes läheb ajalukku sellega, et ta murdis Nõukogude Liidu selgroo oma võidurelvastumisega. Kui Karoli, siis öeldakse, et president ei saa vist Ameerika põhiseaduses on punkt, et see inimene põlemist Ameerika territooriumil sündinud vähemalt hetkeni. Jah, jumal tänatud, ainult, et. Millal, nagu pannakse siis need need käed ette, kus öeldakse, et see või teine inimene oma elukutse pärast ei, ei sobi näiteks kandideerima või kui kandideerima, siis vähemalt mitte istuma meie kalli vabariigi parlamendis. Seda aega vist ei ole? Ei ole praegu ja ei ole ka tulemas. Ma arvan, et me oleme siin laua taga tegelikult mõnenädalast sellest rääkinud, et ei tasu inimesele päevikule mingisugust piirangut pannud läbi tema elukutse või harrastuse. Siin oli Rein Veidemanni väga head näited Soomest, kuidas mitmed Soome tippsportlased on väga edukad, et niipeaaegu Soome kui Euroopas poliitikas? Kahjuks Eestis jah, ütleme selliseid näiteid ei ole, näited on pigem teistsugused. Meie tippsportlastest ei ole saanud arvestatavaid poliitikuid. Nojah, aga samal ajal sai omal ajal ju väga tuntud ja rahva poolt armastatud humorist Priit Aimla üks paremaid töömesilasi Riigikogus, kus ta põhiseaduskomisjonis väga suure töö ära teinud räägivad kõik tagantjärgi. Oponent. Ja võrdselt võrdeliselt tema kasvamisega poliitikuks tema kui naljamees, kui humorist kadus samas samas tempos, niiet humoristi ainest me oleme hakanud alles jälle viimasel ajal kuulma. Sellest on muidugi äärmiselt kahju. Vahepealsetel aastatel seda ei olnud selle töö juures sama sama võib öelda ka, et oleks ikkagi ju päris päris halb, kui, kui tuntud lauljad ei eksisteeri meie jaoks enam kui enam plaate ja kontserte ei tule ja, ja selle asemel tulevad kehvad või lausa viletsad poliitikud. Nii aitäh, täna olid siin aitäh kuulamast, aitäh osalemast. Täna olid siin vikerraadios siis laua taga Margus Mets, Peeter Kaldre, Aarne Rannamäe. Ja nädala pärast rahva teenrid uuesti. Kuigi täiesti uues koosseisus Mart Ummelas juhtimisel ja ilusat vihmast nädalavahetust.