Tere kuulama teatri magasini kahes meie linnakeses Viljandis ja Pärnus on toimunud esietendused. Ugalas jõudis lavale tillule Spiegel ning Endlas Meie linnake ja neist lavastustest. Täna tahamegi kõnelda stuudios nagu ikka, Pille-Riin Purje. Mina olen maris Johannes, aga lisaks saavad saates sõna veel meie linnakese lavastaja Moskvalane Aleksei Prodin ning näitleja lavastaja assistent Madis Kalmet ning Ugala esietendusjärgseid jutud, on kõneldud Peeter Tammearu, Andres Noormetsa ning Tõnis Mägi ka, nii palju siis Meie tänase saateplaanist. Mis neid lugusid ühendab see, et nad on üsna ühel ajal esietendunud aga ühendab neid ka fakt, et mõlemat lugu on mängitud eesti teatrites. Küsime tänastelt tegijatelt, kas ka nemad teavad midagi möödaniku lavastustest? Tiluulen Spiegel, ei, lavastaja Peeter Tammearu. Loomulikult oleksin võinud näha, aga ma juba täna kuulsin seda noorsooteater vähemalt sel ajal mängis kolme aasta peale üheksa etendust, aga ma ei näinud seda ja, ja ma ei sattunud kavatsema pärnatalist. Miks ta mulle niimoodi pähe lõi, eriti ikkagi tegelikult omaaegne film, mis mulle stsenaarium mehena kohutavalt meeldis ja lugesin raamatu läbi ja ja polnud seal mingit nalja ega naeru, aga üsna tõsine asi, väga julm, nagu hea film, ajasin teda taga, Ursakil endal ka ei olnud, siis ta vist sai, aga siis Moskvast sain ikka saata seda huvitaval kombel teda noh, mingis Eestis ei ole olemas kuskile. Natukene vaatasin, aga teadsin küll juba, mis seal on, ega mul nagu seda polnud vaja, sest ega see koorini näidend on täiesti teine ja veiste rõhkude ennast nagu tahtsin nagu kahte asja, nagu omavahel ühendust koorimine näidendites Vernese mälestus tegelikult sellest, kes või mis Emonospikena. Tõnis Mägi, kes seekord on klaasirollis Kunagine noorsooteatri etendust mõnegi kahjuks selle Pärnumaa näinud noori teatrist mäletan Andrus Vaarik lammekul, kohe tuleb meelde samuti Oja mingist diili ja kui ma ei eksi, mängis klaasis rolli, mida ma praegu teen. Mängis Andres Ots, see mul küll meeles, et see oli, see oli väga uhke etendus omal ajal, kui palju see nüüd midagi mõjutanud on? Seda ma hästi ei usu. See oli nii ammu tagasi, et ma olen tõenäoliselt ise nii palju muutunud. Ja kalakaupmees Andres Noormets Mitte enam, noormees, kas sa mäletad ka eelmise nelja-aastasi? Ma ei mäleta midagi? Ei, tegelikult ma olen filmi näinud, kus oli esimene eesti till. Aga ega ma sellest filmist palju ei mäleta, ma olen näinud seda. Ma olen näinud tegelikult noorse teatri tilli. Mul oli otse sõjaväest tulnud, muidugi. See põhjendab ka seda minu vaatajakogemuse saunam kuulsust. Mäletan, et mulle tundus, et isa hüüti kuidagi veidralt. Et meie olime harjunud kuidagi selle tsükloni klaas teist tähendust omistada seal nagu meest, hüvitis edasi, mulle tundus nagu kohatu lahend ongi põhimelist. Nii palju siis ules Spiegelist ja nüüd läheme Wilderi meie linnakese manu, Pärnu teatrisse. Kas Moskva lavastaja Aleksei Rodin teadis omaaegsest legendaarsest meie linnakesest Ingo Normeti lavastuses? Alles siis, kui siia tööle tulin, sain kuulda sellest 20 aasta tagusest lavastusest ja sellest, et 10 aastat tagasi mängiti seda linnakese lugu Viljandis. Nii et igal kümnendil on eesti teatris oma Meie linnake, aga tegelikult on see ju hea tõdeparodin. Aga küsime Madis kalmeti käest ka, kas tema mäletab Ingo Normeti lavastust. Ma olen näinud seda etendust, jättis minus väga sügava hinge minema mulje. Kui mõelda Wilderi Meie linnakese peale, siis tundub, et see on teema, millega inimene hakkab tegelema siis, kui ta on juba teatud vanuses küpsesse ikka jõudnud. Vaatasin Borodiini sünniaastat, see on 1942, no võib öelda, et tegemist on juba kogenud härrasmehega. Vaelder ise kirjutas selle siis, kui ta oli 41 aastane aga kõige hämmastavam, et see Pärnu teatrilegend lavastus Ingo Normeti lavastus sündis siis, kui Ingo Normet. Ta oli vaid 30 neljane. Mulle meenub aegade tagant, et see oli väga küps lugu ja uskumatu, et 34 aastane mees suutis selle nagu lavale panna ja siit ka küsimus, et kui palju siin on nagu lavastaja teha ja kui palju on see vaelderi tekst, mis nagu ette kirjutab selle, sest tegelikult julgen ma küll kosta oma arvamise, et selles Normeti Jaborodiini erinevatel aegadel sündinud lavastuses on mentaalsuses väga palju ühist. Mis on minuga nõus, vaidled vastu, Pille-Riin Purje ei, ka vastu vaidlen simuline praegu. Mulle tuli ka sellest tookordsest Ingo Normeti lavastusest meelde ju pigem üldine õhustik kui üksikud detailid. Ega ma ei olnud ka väga kõrges eas siis. Ja see meeleolu vist on sarnane küll. Seda ongi kuidagi keeruline defineerida, ühelt poolt on temas midagi ju niisugust Minoorset või nukrat see elu kaduvuse tunnetamine, aga võib-olla tõesti, et see on juba Remarkide kaudu sisse kirjutatud, aga ilmselt peab ikkagi midagi olema ka lavastaja hingelaadis. Ega niisugust efektset action lavastust ei maksa sellest materjalist teha, kuhu meid siis seekord kutsutakse? Pärnu teatri lava on üks suur must auk kus siis käivad üles-alla mõningad vaheriided ja justkui rohkem seal lava peal ei ole, nii et isegi teatrikuluaarides kõneldi, et kontrolletenduse eel oli tekitanud teatud segadused, kas teater ei ole jõudnud nagu oma deklaratsioonidega ühele poole saada või valmis saada tõesti ainult lumist, et selle lavastuse kunstniku sai isiklikult tänatud selle eest, et ükskord on mind kutsutud saali kus ei ole kola ja, ja varandust lavale toodud, vaid lavale on ruumi inimesele ja laval on ruumi näitlejale, kes improviseerid tühja lava mõjuväli tõesti oli väga jälgimist soodustav ja see tühi tume avarus kuidagi tõstis inimese suurde plaani või noh, kuigi need on, ütleme väikese linnakese väikesed inimesed võib ju niimoodi öelda selles kehvlikkus tähenduses võib-olla siis see, nende paigutus seal avaral laval ja stseenid ja kõik see ansamblimäng ainult võitis sellest, et see ümbrus oli tühi, noh, rääkimata sellest, et, et kujundus väga olulise rolli andis vaatuste kontrastis elavate ja surnute maailmas, mis on ka sinna näidendisse sisestatud. Et alguses on kõik pinglik esemed kujuteldavad ja siis, kui ehmatavalt mõjub see, kui äkki läbi surnu silmade nähtud elavate maailm on mingite päris esemetega mingite ebaoluliste asjadega igaviku seisukohalt vaadates, millega tegelikult meie elu on täidetud. Siinkohal katkestame stuudio vestluse ja läheme tegijate jutule. Järgnevad intervjuud on lindistatud pärast meie linnakese esietendust. Lavastaja Aleksei paradiis on Moskvast. Ta on sealse laste ja noorsooteatri kunstiline juht. Kitise haridusega ja omal ajal on seal teatrikoolis ka õpetanud. Boradiini kutsus Pärnusse Raivo Trass, keda omakorda ootab töö Moskvas. Selles teatris, kus töötab Prodin. Vene lavastaja kiidab Pärnu teatri head taset ja siinseid säravaid näitlejaid. Wilderi näidend on Borodiinil ammu meeles mõlkunud ja kunagi on ta selle lavastanud oma üliõpilastega. Paradiinile tundub, et täna on mõtet selle sajandivanuselooga uuesti tegeleda selleks, et anda inimesele võimalus meie dünaamilise aia tohuvabohust pöörata kord jälle pilk elu põhiväärtuste poole. Aeg-ajalt oma elus tuleb mõelda sellele, et hetk, milles elan, sõna ainukordne. On vaid üürike aeg, mis meile on antud. Sünd ja surm, elu ja armastus. Kõik need on asjad, mida inimene ei tohiks maha magada või maha mängida. Teater ei pea ainult ajavooluga kaasa minema. Vahel tuleb vaataja. Sellelt ajarajalt ka maha võtta ja anda aega mõtisklusteks. Kui ajavoolust juba kõnelda, siis võiks küsida ka mainstreami kohta, kuidas meie linnakese laadi teater suhestub teatri niinimetatud peavooluga. Varadiil ei ole kavatsust oma lavastusega millegi vastu võidelda, pigem käib ta peavooluga. Ristuvad teed. Lavastuse sõnum on imelihtne. Me peame elama oma igapäevast tavalist elu. Meil pole lihtsalt teist võimalust. Ja. Sobituma oma toimekasse dünaamiliste argipäeva ja samas jääma väärikaks jääma inimeseks. Selle tõe teenistuses, olgu kunstia sellest kõnelgu teater, tunnistab Vene lavastaja Aleksei paradin. Aga nüüd küsime Madis kalmeti käest, mida tema Moskva lavastajast arvab. Nimelt oli ta meie linnakese juures lavastaja assistendiks. Mul oli siin mingil moel nagu selline kaksipidine roll, et ühest küljest olla näitleja, teisest küljest olla ka külalislavastaja assistendiks või siukseks puhvriks trupi lavastaja vahel muude osakondade vahel, et meie minevikust Ikkagi pärandatud meile enamusele. Vene keelt, kuid siiski nooremale põlvkonnale nooremad näitlejad, nemad, nad ei saa aru enam nendest terminitest. Ja, ja seal oli nagu vaja, nagu täpsustada kommunikatsiooniaeg-ajalt ikkagi tegime paralleelselt proove, kus tema tegeles nagu stseenidega, aga samas näiteid tüüdil, mis seal etenduses on, neist on nüüd jäänud võib-olla üks kolmandik, võib-olla üks viiendik võib-olla isegi neid mõtlesime eraldi paralleelselt ja see oli siis nagu minu nii-öelda tekstivälised kohandumisede mängud. Kas laval on hea olla praegu Brodynnil ja nagu mul on varasematest kogemustest vene koolkonna lavastajate puhul, et nad meeletul nõuavad proove, nõuavad näitlejatelt aeg-ajalt tekib selline tunne, et nagu oleks nagu mingi Karabas-Barabasi teatris, et noh, et sa pead pead prodenniga, meenub omaenda õppejõu, Merle karusoo nõudlikkus kursuse juhendajana, kui ta tegi lavastajana tööd, olgu see sein või müür, nii paksu jäme, kuitahes sellest tuleb kasvõi peaga läbi minna, see võib olla valus. See võib olla vastik. See võib olla ebameeldi. Alastust ei ole, sa pead tegema, sa pead tegema, sa pead tegema ja võib-olla lõpuks kingib mingisuguse vabaduse, ma ei tea, ma ei tea, mina ei ole seda tüüpi lavastaja, sest et see sõltub iseloomust. Kui su inimlik karakter ei ole nii jäik, võib-olla sisesünniga kunsti, et sa võid olla vitaalne, aga, aga samas, kui sa teist inimest ei suuda allutada ja viia äärmusliku nõudlikkuse piirini, karjuma ma ei taha. Aga sa pead ikkagi, et võib-olla siis sealt tuleb, tahetakse inimene sellisesse ummikusse, et ma pean nüüd hüppama, see on täpselt sama nagu langevarju hüppamine, et ega näitleja ei ole nii väga julge inimene, aga ta peab lendama, ta peab hüppama üks hüppamise. Instruktor võib öelda seda, et tule koos minuga ja me hüppame koos, kui mina surma ei saa, ei saa ka sina surma ja teine ütleb, sa pead hüppama ja lööb jalaga perse ja sa hüppad ja jääd ka ellu, ainult et kogemus on erinev. See viimane variant on siis see, mida teie kogesite Pärnu teatris. Ei, ma ei taha nii drastiliselt öelda, aga ma ütlen, et on olemas kaks täiesti erinevat meetodit ja ma ei tea, kumb neist paremad on seda lugenud ja kogenud, et kui sa hakkad usaldama näitlejat liialt palju, tema on nagu sinu sõber. Näitleja on täpselt samasugune egoist nagu lavastajaga, et kus akad eeldama seda, et ma loodan neile ja et minu ideed, mõtted peaksid toimima juba läbi minu sõnade või isiksuse ilma sellise käsu ja autoritaarsuseta, et ma ei taha aisaga pähe lüües tõestada, et ma tahan teha midagi ja kui mõttekaaslasi jääb üha vähemaks ja vähemaks ja kui sa eeldad, et tegelikult teater on ainult mõttekaaslast Siis kolm punkti, tuleme tagasi Pärnus esietendunud vaelderi meie linnakese manu, aga noh, tegelikult me ju kohtumegi surnutega selles lavastuses see lugu on juba niimoodi kirjutatud ja siis ma jõudsin mõelda selle peale, et tegelikult on see ju sündinud nii-öelda Ameerika väikelinna mudeli pealt. See väikelinna elu on ju kohutavalt igav elu pigem Chicagosse või New Yorki kui kuhugi mingisuguse hajuva väikelinna sattuda. Oma elus toome siis Ameerika näite siinkohal, et pakutakse seda väikeline nostalgiat läbi surnu silmade või inimese silmade, kes on oma elu juba nagu elanud. No siit küsimus, et võib-olla siis Polegi sellel väikelinnaelul väärtus siis kui me parajasti elame või me ei oska seda väärtust nagu anda, et jah, takkajärgi ütleme, teises elus teises dimensioonis oleme me juba siis nagu seda hingamas, et kuidas need väärtushinnangud ja orientatsiooni siin täna on siis võrreldes selle Ameerika väikelinna mudeliga võrreldes siis selle mudeliga, mis meil on Eestis täna siin praegu. No see läheb juba ajaliseks või sotsiaalseks küsimus, aja ja ruumimängud ikka ikka. Tuleme siin oma aja ja ruumi mõtete ja mängudega korraks tagasi maa peale ja lask kõnelevad nüüd tegijad ise, kuidas nad tunnevad end ühes väikeses linnas ja seekord võimalik vastandada kõnelejaid üks on siis Aleksei Borodin, lavastaja Moskvast ja teine on lavastaja assistent Madis Kalmet. Mis nad arvavad elust meie linnakeses näiteks elus, Pärnus? Muidugi, ma armusin Pärnusse, see on imetunnistab paradiis. Siinsed pargid, meri, tänavad, oi, ma hulkusin palju Pärnut pidi. Ma tajusin, miks vene intellektuaalid on ikka ihalenud Pärnusse, neil on seda paika vaja, et ennast koguda. Pärnus on see võimalik. Annaks jumal, et siinne õhustik oleks lähedane sellele lava meie linnakesele isegi kui vaelder ei ole seda niimoodi mõelnud. Kui meie linnake on meil hinges olemas, siis on. Korras ja pole oluline, kas me elame Tallinnas, Moskvas, Pärnus või kusagil mujal. Loomulikult on minu jaoks pärnu nüüdsest väga tugevalt seotud vaelderi meie linnakese nimelise näitemänguga. Mis mind isiklikult pärnus võlub? Ma tohutult armastan eelkõige seda linna ja linna kaudu armastan ka teatrit, minu esivanemad on Pärnust pärit ja minu vanavanaisa oli Eliisabeti kiriku organist ja kuigi ma ei ole siin sündinud, ma olen Tallinna ja nõmme poiss. Aga ma tunnen, et see ei ole minu jaoks võõras linn. Ma hingan siin hästi. Ma tunnen siin ennast hästi ja Mul on ka kogemus tõelise teatriga polütasemel, nagu Pariisis olles ja elades hakkavad tekkima nišid, kes juba kultuuriliselt elavad näiteks mingis suures metropolis Londonis, New Yorgis või Pariisist, seal on araablasi, seal on indusid, seal on aafriklasi, kõiki, kõiki kõiki ja kui mingi asi tõeliselt õnnestub, siis sa leiad selle auditooriumi, tuleb sinu juurde, sest aga selle jaoks jätkub inimmassi. Ja just nimelt selle kultuurilist eripära. Võib-olla me oleme niuke, kultuurilised, Monogaamneb. On olemas venelased, aga samas Vene Draamateatri näite ka mingisugust täituvust eriliselt, eks ole. Meil on ainult kaks kogukonda, suures laastus, aga Pariisi linnas on vähemalt 10 kogukond, kõik need koloniaalmaad, kes on kunagi olnud kõigil, on oma kogu. Kas Pärnus on midagi sellist, mida näiteks Pariisis ei olnud Pärnu 100 korda väiksem, kui te müügigrupilt küsite, siis see on negatiivne, aga kärmed n ütleb näiteks ütleb, et talle nii kohutavalt meeldib, see on nii ilus ja nii vaikne ja meri ja väravas ja nii rahulik ja nii kaunis ja nii energeetiline ja nii intelligentsed inimesed kõik kokku ja kõik on nii väiksest nagu tikutopsis. See on ühest küljest seadelistlastele all. Nii kõneles Pärnu näitleja Madis Kalmet, aga nüüd jälle stuudio vestluse juurde, Pille-Riin Purje, et jah, muidugi, seal on niisugused iseloomulikke Väikelinna detail, et kõik teavad kõigi elust kõike, kõik on tihedalt koos, kõik jälgivad 11 mingis mõttes, aga sellises suuremas mõõtmes on kuidagi ikkagi inimese elu üleüldse inimese elu siin maa peal ja selle ajutisusi ajalikus ja, ja siis nojah, võib-olla selleks ongi vaja seda surnuvaatepunkti siis, et, et mõelge selle peale kõrvaltvaatajana, mis elus on üsna võimatu ja on ju lisatud siia siis veel üks niisugune raamtegelane, keda ma ei oskagi öelda, kes ta siis tegelikult on kelle nimi on näitejuht, keda selles lavastuses mängib Jaan Rekkor, kes tegelasi aega kuidagi väga diskreetselt Ta allutab või kes annab ette need mängureeglid, millist elu, situatsiooni menüüd kordame, kui palju aega me laseme mööduda ja kuhu me tagasi pöördume, kui tal jube vahele jätame? See on ka niisugune huvitav, tingliku teatrivõtte, selle Wilderi näidendi teeb niisuguseks natuke müstiliseks või mõistatuslikuks heas mõttes. Jaan Rekkor kõrval tahaksin mina esile tõsta näitlejapaari Madis Kalmet ja Carmen Mikiver, kes olid pandud siis nii-öelda vanurite rolli ja suutsid mõnusa distantsi ja huumoriga seda mängu läbi viia. Ja kummaline on see, et ka teine paar Piret Rauka, Enn keerd, nemad läksid mulle nagu rohkem korda, kuid see noorteliin ei saa ma nüüd päris täpselt oma tunnetest aru, kas see on lihtsalt see samastamise rõõm ja ilu, et seda ma ei ole veel seda mõtet? Ma ei ole veel enda jaoks selgeks mõelnud, missa kostad, peaaegu võtsid mul sõnad suust, ma tahtsin hakata sedasama mõtet arendama, et huvitav ikkagi 20 aastat on mööda läinud, et nii palju, kui ma mäletan, ma nägin selles meie linnakeses tookord siis 80. aasta ringis ikkagi noorte, kahe noore inimese armastuse lugu. Ja üks kõige kirkamaid hetki pidi olema see kokteilibaaris nende armastusavaldus või see suur õnnehetk. Ja tegelikult mängisid ju siis ka üsna algajad näitlejad vähese lavakogemusega Merike, tantsija Aarne järvesaar Emilyt mängis hiljem ka Katrin niitsin, ma mäletan. Aga praegu mängivad neid rolle siis lisa Aibeli, Lauri Kink ja noh, vähemalt viisaybelile tegelikult ju lavakogemust rohkemgi. Ma usun, kui kui Merike tahtsin sel hetkel võib-olla oli tehtud jah, see panus sellele nooruse siirusele sellel hetkel, aga ma hakkasin mõtlema, üks asi on iseenda vananemine ja samastumine vanema põlvkonnaga aga et võib-olla oli selles lavastuses õnn lihtsalt suurde plaani rohkem tõstetud, ma mõtlen Ingo Normeti lavastuses, et äkki praegune lavastus ongi valdavalt läbivalt meeleolu nukram, et võib-olla ei olegi ei saagi kätte seda suurt armastust, mida tahaks mäletada. Mõtlesin niisuguse seletuse, jah, aga võib-olla see, et üks oli 30 nelja-aastase mehe lavastus ja teine on kuuekümneaastase mehe lavastus, et see, kuidas näeb see lavastaja seda noort armastust, et seegi on nagu erinev ja, ja noh, võib-olla temalegi läksid need vanemad lood ja laulud nagu rohkem korda. Aga üks, mis kindel, on see, et nagu ta võis, võimalus on olemas või see eneseotsimise võimalus, aga nüüd on küsimus selle meie linnakese puhul see, et kuidas seda lavastust täna vastu võetakse, mida prognoosivad tegijad ise, Aleksei paradin ja Madis Kalmet. Loodan, et publik leiab selle lavastuse. Esietenduse järgi otsustades on ikka suur hulk neid kes ei oota teatelt, vaid naljad tegu vaid hindavad atmosfääri sisu. See lugu ei ole igav, kuid nõuab vaatajalt hingetööd pingutust. Loodan väga, et meil õnnestus selle loo. Sisse panna midagi sellist, mis annab võimaluse lavastusel kasvada, pihib Prodin. Väga põnev on võrreldav praegu publikut, mis on meil esietendusel, ei ole ju rõdul täis, noh, enam-vähem täis saal esietendusel, eks ole. Aga sellel ajal, kui 80. tuli Ingo Normeti lavastus, siis seda mängiti väga pikka aega ja täissaale jätkus rohkem. Aga millest see tuleneb ka sellest, et inimesed ei usalda enam seda hingelist kontakti teatriga või on nii palju pakkumised siia-sinna, igal pool käib mingi drillal laadralla la on kontserdimajad on kõrtsud, kus mängib elav muusika pakkumist on palju, nalja, palju telekat tahaks näha, isegi kuulnud inimestel, kes ütlevad, et nad mingi seriaali vaatamise pärast satub ühele samale päevale ma ei saa tulla teatrisse. Käed püsti, meie praegu eeldame siis, et seal hingeliselt tähtis see, et see täidaks selle vaakumi, mida nad ei saa sellest ei seriaalidest ega mingitest miljoni mängudest Viktoriinidest mingit muudest valduritest ja, ja kas nad on valdurite Maied, nad ei tule, tõotan vaidlali linnakest vaatama, kunagi käisid. Nii palju siis meie linnakese väikese teatrimuredest. Aga eks Eesti tervikuna ei ole üks paras väike linnakene Moskvaga võrreldes, kas teatril on Moskvas head või halvad ajad? Aleksei paradin. Töötan teatris juba väga pikalt ja tean, et ajad on siin alati rasked olnud, tunnistab Borodin. Kõige olulisem, et teater elab palju, on jama selle kõrval agaga tõeliseid pärleid. Oluline, et teater suudaks säilitada oma selgroo, et ta ei muutuks pelgalt konjunktuur, seks kommertsettevõtteks, mis hulbib publiku, maitse-eelistuste ja päevatrendide kiiluvees. Samas Vene kultuuritraditsioon on kord juba selline, et teater, seon, kulid, Kalfiedra kui õppetool, kus maailmale palju head on sündinud. Midagi sellist olla kunagi öelnud koogol, usun, et lõppkokkuvõttes võidab just selline mentaliteet. Publikut jälgides tunnen, kuidas ta januneb inimlikkust kunsti järele. Avangardi ja äärmuste kõrval hakatakse sedalaadi kunsti üha rohkem hindama. Inimesed on väsinud ängist koduteatris lavastan parajasti Tšehhovi kirsiaeda. Sedagi näidendit mängitakse Moskvas paljudes teatrites. Alles esietendus nekroosseuse Kirsiaed. Aga mulle tundub, et Tšehhovi on täna väga vaja lugeda. Tunnistab paradin, millise kogemuse see Wilderi Meie linnake Pärnu laval meile annab, ei ole kuhjatud mingeid liigseid detaile ja ei ole kuhjatud ka liigseid emotsioone, et ta on kohati väga askeetlik. Samas võib tekkida hirm, et ega see askees või minimalism või noh, kuidas seda iganes iseloomustada. Ega see ei ole selline asi, mis läheks eriti korda. Võib-olla vaatajale. Kes hindab sellist naturalistlikumat lähenemist, et, et siit see küsimus, et kes võiks olla selle vaelderi, Meie linnakese publik. Tegelikult oleks ju, vaat seda adressaati kuidagi piirata, aga teatud süvenemis võimet või sisemist rahunemisvõimet ilmselt eeldab selle lavastuse vaatamine, sest selles tänases maailmas tundus, see, tundus see rahu või sordiini allasurutud mängulaad, niisugune sisemine intensiivsus ja samas niisugune läbivalt vaiksel häälel ja vaikses toonis mängitud lavastus. No see tundub peaaegu väljakutsuv ajaga võrreldes. Ja mulle see hirmsasti meeldis, et ta oli läbi viidud niisuguses ühtses stiilis publik peaks lihtsalt laskma ennast sellest kanda või, või selles voolus olema. Aga kuidas sinna sisse pääseda, kui tulla, ütleme, keerulisemas trütmist, seda on väga raske öelda, ei peaks pelgama. On kuidagi elitaarne lugu või mingis mõttes on see, et mängureeglid jah, tinglikud siin on viimasel ajal sellest juttu olnud, et publik kuidagi hakkab kaotama tinglikkuse taju on neid ohumärke kirja pandud minu meelest ka viimases teatrielus. No seesama näitejuht ja seesama ajatu aeg ja elava ja surnupiiri kaotamine ja tegelikult kõik see elu, mis seal meie linnakeses meie silme eest läbi voolab, on ju meie oma elu, et võiks seda täiesti vahetult ja rahulikult vastu võtta ja, ja vaadata, kuulata ja mul on küll tunne, et see peaks igasühes seoseid tekitama omaenda isikliku sisemaailmaga, kui ainult lasta vabaks. Veel kangesti soovin, et meie linnas kese näitlejatel jätkuks seda tarmu ja, ja jõudu olla seal laval sellised, nagu nad olid esietenduse ajal, et seda igapäevast kohutavat dünaamikat sinna nagu juurde ei tuleks, et siis on ju kõik hästi. Aga meie vahetame teemat, läheme teise linnakesse, läheme Ugalasse, läheme vaatama til ule Speegelit ja kuna tegemist on laulumänguga, siis alustagem siis seda laulu. Aga see on rännulaul ule Spiegel iia lamme esitused. Kui pikk on tee ja miks ei ole hobuseid ja teenreid kui kaua veel ei vaja ükski tobu meie neid? See mees, kes ootab, et üks nord ajas naerma Ja naised, need, kes süüa, teeks ja kargas talle kaela. Pole Spiegel ei, legend on vana ja teda on kodustatud nii Saksamaal kui Flandria, teda tuntakse prantsuse keeleruumis ja meie teatriruumi on see legend sisenenud ennekõike Grigori koorini dramatiseeringuga. Ja sellelgi lool on mitu mängukorda olnud enne seda noorsooteatris ja Pärnu Endlas 10 aastase vahega. Nüüd siis jälle, kui mängitakse ühte mugandust ühest pikast legendist ühest pikast romaanist, siis tekib kohe küsimus, et oi, et kas see mugandus töötab või kas tõesti see, mis kõnetas meid Spiegel legendi puhul 86. aastal, et kas sellel on praegu veel kohta ja jõudu ja mõju meiega kõnelda? Peeter Tammearu, miks sa ise dramatiseeringute kirjutanud? Ma arvan, et võib-olla ma oleksingi teinud, kui ma oleksin saanud kätte partituurid, ma kujutasin millegipärast ette, et ta nagu muusikaliselt hästi seotud, kui ma nüüd saan aru, et sisuliselt on tegemist ikkagi lauludega, eks ole, mitte nisust läbiva pargitud ja seda ma ei teadnud, seal on lihtsalt paljuga ajastu nägu, millest no lihtsalt on sõitnud neist Rannuke stiilide on, on niisugune niisugustesteerikest, Kapusnikut või sketšilaadsetest asjadest, kuni epopöa laadsete hetkedeni seal sees oli kui sellist farmiotsimisi vormi mängimise natuke teisiti, noh mitte pabistas külatänavail seda, nagu oleksid stiilide segu ja kõige segu teatristiilide segaduses töötaks tegelikult noh, lava, mis ma palusin, et oleks tühi lava oleks hästi teinud, aga siis tuli sild, siis tulid redelid kui vorminud neljas kiht, mis on stseenid, on vist peaaegu kõik olla täiesti teistsugused ja mõned kindlasti kolm või neli korda teistsugused. Veel enne lõppu keerasin küll kõik pea peale, lõi kogu alguses ja teiseks on ta palju muutunud tegemise käigus ka mägi oli vist veel suurem ja noh, ma olen siin ma eelmises perioodis ka siukseid suuri asju teinud, kunagi jumalad lahkuvad maalt, eks. Samamoodi terve torte tordides rahvast suurte asjadega on ka hea teha, aga nüüd ma tahaks küll midagi kahe inimest, lihtsalt natuke palju on läinud, need ühtegi, tunnen, et vajab, vajab natuke aju, teistpidi puhkus lihtsalt. Sisuliselt kärped, mis on onuga, rippusid ära sellest, et aeg oli ümber käinud. Nii seda kui teist, mul ei ole timukas ja klaasomavahelise mooduselt selle sõbra ja seetõttu on ka nende omavahelised naljad, meil ei ole lihtsalt enam mõtet või tähendust, kuidas mingid asjad välja tulevad, ei tea, mis sellest ikka rääkida, mis üle seletate, tahtsid ja tahad, aga lõbumaja ei ole, ei ole, väga lõbus kohtunik tänapäeva kontekstis. Meil on 43 teed päevas, mis, mis seal, mis seal naljakat minule ta ei ole selline romantiline, lõbus, mõnus naljategemise koht, kus kõik on õnnelikud, kui seal on see, et viige mind ära siit ometi juba eksas parandama. Nagu mingisugust tonaalsuse paikatselt ertzeni samastuda. Kelmus nalja ja ja seda on vist kõvasti vähemaks jäänud vä? Jah, sest paljud asjad lihtsalt tundusid natukene liiga nali omaette olles palju omaette küll vaja seal niigi jäi, seda siis, sest tegelikult stsenaarium toetub mingist hetkest väga niisugustele pisikestele punktikest saarekest jälle noh, süžeed, et sealt edasiviiv, mida sa pead sisse jätma, muidu ei ole lihtsalt võimalik üldse aru saada ja need, mida teise vaatuse poole, seda nõrgemad nad on, kõik need sõjaväepreili ründamised ja noh, ma sealt katsusin natukene midagi mingisugunegi sots säilub, sest sest muidu võiks selle asjaga jääda venima ja venima ja venima ja venima, kuna ütleme samamoodi võib mõelda need vaimud, eks ole. Samas on nad, nad on olulised mõistmaks lihtsalt seda kolme suurt küsimust, mis tilli tabavad ja muidu muutuks mõttetuks see, mida ta teeb teise vaatuse alguses Nelega ta peab saama läbi klopitud, sellest ei piisa, et me teeme tuld ja tõrva ja vaatame, kuidas isa ragiseb ja praegu, et, et need on inimesed, küsimused ja, ja seetõttu on need vaimus ajalehtedes. Neist ei tahtnud niimodi loobuda, nägemuste klappisin lihtsalt kokku, need seal on ka stseenid muidu väga pikkade eraldi iseseisva ja seda teist kolmandat seal Oisinil palju iga stseen siineri, terved redelitäied, vendi, kes istusid apsidega ja olid seal väiksed varblased traadi peal ja lihast tina asju ühel hetkel kõigest loobuda, lihtsalt selleks, et läheks lakoonilisemaks välja. Aga Spiegel oli sul kohe kohe see mees? Jah, kott sobib selleks ja teiseks, et talle oli vaja nagu sellest sellist tööd, kus ta, kus ta saaks oma nagu Elmo koolis, on öelnud, et sul on teine, kolmas käikesesin, üheksas, 10. kohe sul vahepealselt käik ei ole, aga need olid just need kohad, kus sai lausa märkusena sotsion. Üheksas 10. käik, millega tuleb seda sõitjad siin, et see ei ole teine, kolmas ja nii-öelda leida neid vahepealseid käike tema poole. Pahatihti sedalaadi lood, nagu olev Spiegel eeldavad kangelase olemasolu, see tähendab sellist lugu, et on see, kelle ümber käib see tants ja trall ja siis ülejäänud rollid, noh justkui täidavad selle maailma või loovad siis selle atmosfääri selle legendaarse tüübi ümber, ma läksin seda niinimetatud kangelast sealt otsima. Olin ma alguses pisut segaduses, et kes ta on või, või mis ta on. Tegemist oli ott Aardamiga, ta on väga sarmikas noormees, aga kui sul on käes Ugala väga-väga suur lava ja kui sina pead olema see kangelane, kes siis täidab oma energiaga oma sarmiga oma jõuga selle lava, siis seda jõudu ei ole selle luulespeegelil ja see on võib-olla see esimene tagasilöök, kui ma esietendust vaatasin. Aga kui ma nagu välja mõtlesin selle, et lõpuks võib vaadata seda lugu ka ilma ules peegelite see rahvas tõusis selleks peategelaseks ja vot sellel rahval siis Ugala trupil konkreetselt, kes teda mängis, sellel oli jõudu küll ja sellel oli isegi nüansse, nad olid kord kurvad, kord tigedad, kord isegi hirmuäratavat, et kohati oli nagu samasugune hirm, kui vaatad mõnda sellist. Totalitaarse riigi sünnilugu kehastavad filmi kas siis stalinismi või fašismi. Et kui mass kannab nagu mingit mentaalsust, et see mass nagu suutis hingata ja ta oli hingestatud. Nii, nüüd ma pean selle monoloogi küll ära lõpetama, võib-olla see juba tükk aega ootan, et saaksin sõna sekka öelda. Nii intrigeeriv, mulle tuli meelde see kuulus lause, et kuninga mängib suureks õukond. Siin ei saa seda päris kasutada, sest kuningas on siin hoopis üks teine mees, kellest me võib-olla ka räägime, kellest on raske mööda vaadata, aga ütleme siis nii, et kangelase mängib suureks rahvas. Siis nüüd tuleb tõesti sellel suurel Spiegelis välja vastupidi, kangelane mängib suureks rahva. Ja võib-olla see ongi selle ott Aardami rolli võlu siis jälle teistpidi. Sest kui Peeter Tammearu ise on öelnud, et ta pühendab lavastuse kõigile kahtlejatele, küsijatele ja tõeotsijatele, siis see märksõna kahtleja äkki iseloomustab seda Ulenšpeegelit kõige paremini, ta ei ole niivõrd narr. Ta ei ole niivõrd see elumängur. Ta ei ole minu meelest ka nii väga võitleja, kuigi Boriss tuh oma väga huvitavas arvustuses on seda aspekti esile toonud. Ta on pigem niisugune veel noor, ebakindel, kahtlev tõde otsiv inimene. Ja tegelikult selles ajas, kus väga palju on igasuguseid valmis vastuseid ja ja niisuguseid poolikuid läbi seedimata seisukohti siis, kui keegi kahtlejatele pühendab oma lavastuse minu jaoks juba see on sümpaatne. Aga räägime nüüd vast nendest ja nendega, kes olid selles lavastuses selgemini välja joonistatud. Üks asi on rahvas, Ugala trupp, aga on veel kaks tegelast, kellega tasub juttu teha ja kes teatud mõttes kannavad selle pede Tammeru lavastuse mentaalsust ja need tüübid on siis klaas, mängib teda Tõnis Mägi seonule. Spiegel isa, selline huvitav huvitav nimi tal. Ja teine tegelane on kalakaupmees Andres Noormetsa esituses. Las kõnelda kõigepealt Tõnis Mägi. Tuleb leida seda, mis konksu otsa tänapäevast, ehkki panna, mina lihtsalt leidsin seda, et poliitiliselt üldse ei arutle. Ma kujutan ette, et 80.-te aastate keskel oli see kindlasti väga suur märk, teadagi kes olid hispaanlased siis meie jaoks ja nii edasi või vähemalt mina. Ja ma arvan, et ka Peeter ei tahtnud seda poliitilist. Ridasin ajada inimeste inimestevahelised pinged või on kohtusaale näidatud, eks ole dokumentaalseid kaadreid, kus öeldakse, kohtuotsus, mahalaskmine või, või 15 aastat ja ma ei ole kordagi näinud, et oleks keegi murdunud sellel hetkel. See on üks kummaline asi, seda muidugi ise ei kujuta ju ette, kui sulle endale seda täpselt silmades jalaga mitte nutuseks seda teha, see on kõige raskem koht kaua selles etenduses minu jaoks Survamiose stseenist tuletasin meelde, mida ma näinud olen, isegi suured kurjategijad tihtipeale naeravad pigem. Ja see on kummaline. Mõtled, kui näiteks teinekord riided lapsega või kui on tõesti midagi väga olulist, laps on mingi pahanduse täiend, riidetega hakkab naerma, millegipärast siin oli nii palju, näiteks klaas on selline mees vähemalt minu jaoks, kes pole iialgi ütelnud ühegi inimese kohta halvasti, mitte iialgi, ta elab seal tammelinnas, kõik teda tunnevad kõik teda väga austavad, sellepärast et alati on uksed valla ja sinna võib tulla kasvõi kalakaupleja, kes on no ikkagi täielik saast reetur ja mis tahes kõik kokku, aga ta suhtub kala kauples, suhtub ikkagi kokkuvõttes kui inimesse timukastel, rääkimata, timuka verd istuvad koos ja räägivad seal, et noh, mis siis ikka, on see sinu töö ja et see on iseenesestmõistetav. Sinu töö, kui sa oled, kasvõi müüd mu järgmine hetk maha, aga noh, see on minu töö lihtsalt, alles hiljuti oli, eks ole, oli talle Estonia katastroofi aastapäev ja siis mõtled seda, et kui oleks ise laeva peale, mida ma oleks teinud seal tegelikult me ei tea, ekstreemsetes olukordades, mida me teeme, kunagi mäletan, ma lugesin ühte raamatut, kus oli üks palgamõrvar, kirjutas oma elust, sealt läheb niimoodi, et ma kodus kunagi rääkinud tööst väga koomiliselt kõlakas lauset ja siis on tema naine kirjutab seal, ütleb, et suurepärane lastega mängis ta alati, hoolitses meie eest tohutult hell, tähendab supermees, mis moodi need asjad toimivad ja kui siin on nendeks timukaga, on see, et uue, nagu ta ütleb teises vaatuses, et mulle pakuti tööd ja öelda, et see näikse gootor. Ma mõtlesin, et äkki on see tisler ja võtsin selle töö vastu seda, ta ei teadnud seda mõistet ja ta sattus jälle selle tee peale isegi sellistesse inimestesse nagu kalakaupleja või see timukas suhtub vähemalt klaas suhtub inimlikult panedale silti külge, et ta võtab kõik need põhimõtteliselt. Te olete nüüd väga erinevaid rolle mänginud näitlejale, kui rollis on laul, kas see on abiks või on siis kergem mängida? Õudselt raske on see draamatükk ja need on, äkitselt tuleb laul, tegelikult sa pead ikkagi lülitama hoopis teise, teise kanali peale ennast, mitte selle kanali peale, mis on minu tavapärane teada töö võis, ole Tõnis Mägi kui muusik, ma ei saa teha sellest ühest laulust omale estraadinumber, et jah, see nonsens paratamatult sellel hetkel sa oled, nüüd oled laulja, eks ole, et sa ei tohi mõelda niimoodi, kui sa oled hoopis teises olukorras, oled, oled laval, kui sa laulad omi laule nagu viimastel aastatel ma teen, eks see on hoopis teine, teine situatsioon, siis on see, et ma panen ennast maksma oma asjadega. Probleem on palju muidugi see, et ma ei ole haridust saanud teatriharidust ja kõike muud, ma arvan, et see on, see on üks probleem kindlasti, aga suurim probleem minu jaoks on see, et ma ei taha olla laval. Ühesõnaga, läheb lavale, hoonemeks tuli mis ta teeb seal, et see on kuidagi, noh, on minuga kaasas kogu aeg. Püüan vähemalt sellest niivõrd lahti öelda, kui üldse võimalik on, sellel hetkel peale see ei ole mina, see keegi teine ja sestap ka igasugused habemed ja mis tahes vähemalt muuta, muuta ennast. Jah, ei tõsiselt, et võiksime sedasama lõuaga teha, mis siis ikka, aga annab hoopis teistsuguse tunde. Sa vaatad peeglist natuke aega ennast ja hakkab midagi kooruma, hoopis mingisugune teine, teine mees, see on minu jaoks oluline jumala pärast, et see oleks nii, et ma käisin Mäks, tegi täitsa toredalt käia, laulis ja kui ikka nagu ei, seda ma ei tahaks, mõni on läinud nii rappa, et ma ei ole osanud sellega mitte midagi peale hakata. Ja samas on mingisugune pisikene roll, ütleme, aida näiteks kui mul tuli praegu meelde, et ma ei pea seda väga suureks õnnestumiseks üldse põhimõtteliselt varem ta ei olnud, kui ei viida, kui muusikalavastustest rääkida. Seal ma leidsin mingisuguse sellise nipi, et mulle mulle meeldis õudselt teha ja need, kelle arvamust ma nagu pean, ütlesid, et tõesti, et see õnnestus sealsamas ka raske raske asi, teatreci. See söekandja klaasi roll, kes tuleriidal hukatakse, on hästi oluline tegelikult selles materjalis ja ja Tõnis Mägi oma väga vahendit oli väga orgaanilisel moel kui alguses, kui ta hakkas mängima draamalavastustes öeldigi, et see lihtsus on, ongi tema trump või see kuidagi eristab teda teistest siis nüüd, et nüüd ma ütleksin seda kuidagi teise tooniga, et ta mõjub igas suhtes professionaalse näitlejana laval teiste seas, aga see vahenditus on ka alles või ei ole mingeid niisuguseid omandatud näitleja Stampe, tegelikult see klaasi surmamineku stseen oli ikkagi minu jaoks lavastuses kõige mõjusam ja ma mõtlesin sellele, et ta laulab ju noh, niisugust lihtsa tekstiga laulu loomadest ja, ja mingil hetkel ma mõtlesin, et nii nagu see koorini variant degusteeri romaani põhjal on kuidagi ühe epohhi oma, võib-olla et siis kindlasti Priit Aimla tõlge ja laulutekstid on sellega con geniaalsed. Et ma hakkasin mõtlema, et kui oleks olnud originaalteosest tehtud, siis oleks vaja vähemalt Viidingu laulutekste. Aga mida ma öelda tahan, et kuidas Mägi suutis selle lihtsa laulu vahendusel terve selle oma tegelaskuju olemuse avada tema igapäevaelu ja selle ta niisuguste lihtsate väärtuste järele haarab ka surmahetkel või räägib? Ei räägi millestki ülevast ei räägi suurte sõnadega, vaid räägib sellest, mis on elus tähtis. Et see oli niisugune hetk, mis väga sügavalt puudutas, tunded samad, aga läheme nüüd siis hoopis teist tüüpi kangelase juurde. Igapäevanäpuga näitamise oht võiks ju selle tegelase puhul olla, kui ta ei oleks mängitud niivõrd kujundlikult ja ja teatud sellise näitlejapoolse mõnusa distantsiga. Ja loomulikult see mees on kalakaupmees, mees on Andres Noormets esmalavastusest no kus on meeles ju niikuinii Rein Oja huulel, Spiegel ja Andrus Vaariku lamme on mulle kuidagi meelde jäänud, Jüri Aarma, see kalakaupmees, niisugune tumedaväljaga ja, ja tõesti see äraneetud, et see, et ma olen äraneetud, see oli tema puhul kuidagi palju süngem, siis mind üllatas Andres Noormetsa. Temale omane niisugune huumoritaju ja maast lahti kergus ja teatavasti Noormets on ju ikka olnud pigem positiivse valuga näitleja, et ta mängib kuidagi teiste vahenditega ja siin oli veel lisatud, et isemoodi niisugune liikumisjoonis ma ei tea, kas see pidi mõnda looma imiteerima või mida see plastika õieti tähendas, ma mõtlesin selle peale, aga see oli väga põnev ja see distantsi hoidmine ja samas jah, tõesti see, kui endastmõistetavalt seda kõike oma reetmisi võtab ja kuidas ta ütleb, et aeg on niisugune, et mis mina sinna parata saan. No selles oli midagi väga ajatundlik. See oli säravalt tehtud efektne roll ja rolli juurde veel nii palju, et tegelikult sel päeval, kui esietendus Ugalas dile Unaš Spiegel sai Andres Noormets 40 aastaseks. Nii Andres Noormets uus elu 10.-na alanud vägagi pragmaatilise rolliga on see nüüd kuidagi kooskõlas sisetundele ja ma kavatsen järgmise kümnendi reeta. On see tuluste ümbrust vaadates ja on ka häid eeskujusid võtta, küll on see kalakaupmehe rolliks tänuväärne roll näitlejale? Jah, on sellepärast, et näitleja ikkagi üldjuhul ei ole lurjus. Aga südamlik inimene. Tegelikult mina mängin ka südamlikku inimest. Südamlik inimene on nii südamlik ja vastutulelik kõigile, et järsku hakkavad asjad segamini minema ja lähevad nii sassi, et ta tegelikult enam midagi vahet. Kas tema on siis nüüd see, kes ta on või ta on otseühenduses jumalaga või on jumal kuskil tema käsualune või nii edasi. Niimoodi juhtub meil iga päev kogu aeg sugenes selle Rally joonis plastiline joonis ma mõtlen, kui palju oli näitlejaga palju lavastajakätt, c5 või liikumisjuhi, selle Zucketasime koos. Ei, ma kujutan ette, kuidas ma ütlen, et näpp oli minu oma ja siis liigutus jälle tulenes valgusest, mille oli teinud lavastaja ja näpuliigutus. Nähtuse intensiivsus tulenes sellest, kuidas liikumisjuht sellepeale hingas. Mõiskem seda kõike üks-üheselt kui ajatundlik materjal tundub olevat see olen Spiegel. Ükski materjal pole ajatundlik, materjalid on kõik surnud ja kokkuvõttes võib mingisugused aja tundlikkused sealt tulla ainult nii-öelda esituse kaudu või esitusele õhutajate kaudu. Kui see praeguselt on ajatundlik, siis on see esitajad või esituse lõhutajad selles süüdi, aga iseenesest materjal on pigem aja tundmatu, sellepärast et ta on kirjutatud aastatel. Mingisugune 80 on tegutsetud tegelikult päris hästi, aga noh, selle selle süsteemi kontekstis praegu me, Me oleme absoluutselt teistsuguses keskkonnas ja kes tahab nüüd öelda, et oi, kui hästi asi kokku läks. Vaat siis oli niimoodi, praegu paneme samamoodi. See pole tõsi, tegelikult seda asja on päris palju muudetud ja me oleme päris palju hädas olnud sellesamase nõukaaegse taagaga, mis seal sees on, materjal ikka sureb mingil kombel ühes ajas, tähendab, ma arvan, et Tillu Spiegel ise kui kangelane, kui see flaami vaim on tegelikult ajatu, aga väga paljud asjad, mis on temast kirjutatud, on siiski ajalikud. Ja sajalikus jääbki neile igavesti külge. Kui ei tule keegi, kes nagu tahaksid kust hajutada või noh, sinna sinna midagi muud, siis on. Kui paljud trupid näitlejatel aastal kulus selle ajamurdmis, kas äkki läks liiga palju auru sellele? Küsijad on väga idealistlikult, tühja me tegeleme siin mingisuguse ajamurdmisega, me tegeleme rohkem niisuguse asjaga, et üks asi teise kohta veereks ja valgus sinna libiseks, kuhu vaja on ja need asjad tegelikult ilmuvad kuskilt ridade vahelt, ilma et neid väga niimoodi sihiteadlikult puudutataks. Asi on ikkagi selles, et, et me elame selles ajas siinsamas ja praegu, kalakaupmees kui niisugune on, ajate lähtest. Jah, loomulikult kala on alati püütud isegi sellel ajal, kui veel inimesi olnud, ma arvan, et suurem, tige kala, see väiksemat kala ja kalakaup ei ole mingisuguse tõpruse sünonüüm, aga noh, reeturid on igal pool olnud, kusjuures ma arvan tõepoolest, et suuremad ja kõige olulisemad reetmised on tehtud täiesti puhtast südamest. Inimesed lihtsalt rumalad kuidagi vaatavad teistmoodi, nad tahavad teha kõige paremat, aga noh, tähendab Bulgakovi lambist niimoodi öeldud või kus on, et, et ma olen vaimekeseks, kes kurja kurja kavatseb ja korda saadab head tegelikult näitustele. Kuid on olemas, aga vot see on head, aga tuleb ikka veel nagu tavaliselt tuuline? Jah, siis ma tahaksin küsida veel lähiminevikust, et mul on andmeid, et Andres Noormetsa hiljutise maali omanikuks ta tahaks teada, mis seal pildi peal on. See maal on üks selline asi, millega suutsid esimest korda minu elus eesti kriitikud mulle teha niisugust süvarõõmu, et ta mul siiamaani alles ei, ma mõtlen, et rõõm on alles maali kohtumal, vihjates ta mulle ikka seina peal, kõige väärikam on kohapeal tõesti tegid metsikult rõõmu, sellepärast et Eestis on kuidagi nagu see asi läinud. Vaatan auhinnafondi järgi ja vaatan selle järgi, teise järgi, aga niisugune maal kinkida, kus peal on keset suve nisugune tükike lund ja mingisugune niukene mulgi tüüp, kes jääpurikate ka mingisuguseid jäneseid toidab ja seal taga on metsad ja, ja seal on veel säilinud asuniku talud ja metsahütid ja sarv loomi. Hobused on palju. See on suurepärane. Ma sellepärast küsisingi, et anda selgitust raadio kuulajatelegi. Nimelt kui oli Draama festival, siis sealsete auhindade hulgas figureeris ka niisugune asi nagu hea teatri auhind ja võib-olla ta kadus natuke nende draamafestivali auhindade sekka ära ja siis ma tahtsingi rõhutada, et see on kriitikute ühenduse auhind, mida nüüd anti välja teist korda. Esimene laureaat oli Guido Kangur ja tänavuse Andres Noormets ja see ei ole raha, vaid see on siis maal kunstnik Ave nahkuri maal tellitud spetsiaalselt sellele inimesele ja jänesed ilmselt vihjasid siis Andres Noormetsa kirjutatud ja lavastatud väga sümpaatselt lastenäidendile Lumejänesed mida ka draamafestivalil mängiti, sest Andres Noormets osales seal kõigis programmides nii algupärandi lavastaja nagu siis näitlejana põhiprogrammis ja lastelavastuste programmis lumejänestega ja küllap seda tema mitmekülgsust ja vormisolekut igas vallas, siis nii kirjutajana, lavastajana kui näitlejana tegelikult seda kriitikute ühendus silmas pidaski auhinda andes. Nonii, nüüd on selge sait aga tuleme tagasi, siis kuulen Špeegeli loo juurde, Ugala trupi sai juba kiidetud, sai kiidetud ka Tõnismäge ning Andres Noormetsa, aga üks töö on veel tegemata. No ma enne püüdsin vihjata kuningale nimelt siis Felipe teise rollis ilmus lavale üllatavalt disainitud kuju niisuguse atraktiivse blondi juuksetukaga ja üleni mustas nahas. Matša matšimagoga jutumärkides, võib-olla see maitse on, ma ei oska öelda ja väga atraktiivselt mängis seda rolli Priit Võigemast, kelle ümberkehastumine oli üks niisuguseid suuremaid üllatusi, ma ei oska nüüd täpselt öelda, kas see roll nii ideaalselt vastas Tammer lavastuse mentaalsusele, nagu sa siin enne teiste kohta ütlesid, aga ta oli äärmiselt efektne, atraktiivne ja ja muidugi olid seal ka oma sisulised võimuri kompleksid täiesti olemas. Kui sinu leivanumber on ikka näitlejast kõnelda, siis mina seekord tahan jälle nagu ruumist sõna võtta, on seekord ka oi kui hinge puhastavalt large kunstnik Jaak Vaus. Nii et selles mõttes on on meile tänasesse saatesse kokku saanud kaks sellist sugulaslavastust, et ta on samasugune kui meie linnakegi. Hästi minimalistlik ja üks asi veel, mida siis nagu meie linnakeses Jon, ta kuulas, Spiegelis oli, oli nagu mängitud ka kõikvõimaliku valgusrežiimiga. Ja Tammeru nimetas seda kõike küll üheks suureks klektikaks, aga mina pean tunnistama, et mina nagu väga nautisin seda eklektikat ja ja, ja noh, kui ma vahepeal jälle mõtlesin sellele, et ikka on vist lõivu makstud natuke ka sellisele meeldida tahtmisele ja need toredad ja vahvad laulud, mis kõlavad ja rahva hinge nagu leiavad tee ja ja nii edasi, niisugune väike muusikali fenomen sealjuures, aga lõpuks ta leidis teega selle hinge, kes võib-olla nagunii väga seda muusikali rütmi ja laulumängude, et uksed ei tunne oma hinges kutsuvas selle pika tiraadi lõpp on reed, vormi otsikud tammearu puhul olid minu jaoks väga huvitavad. Tõsi, ma ei ole näinud, niiskame, ma ei tea, mis ta seal tegi suure lavaga. No ega me ei ole vist öelnudki veel, et selle lavastuse helilooja Olav Ehala tuules peegelile muusika kirjutanud ja tegelikult tõesti see vormistus, need laulud koos siis Teet Kase koreograafiaga ja sellel suurel tühjal laval, kus väga huvitavalt oli ka kõrguse mõõdet kasutatud teist lavakorrust, need pääsesid ikkagi mõjule, neis tekkis oma sõnum ja minul oli ka väga suur rõõm tõesti, seda Jaakko pausile minu meelest küljelt ebatüüpilist kujundust vaadates, sest nihkamäe kirgede puhul ma just mõtlesin, et natuke see väga tihedalt ära täidetud lava äkki töötab isegi lavastuse sõnumile vastu oleks rohkem õhku ja rohkem tinglikumat ruumi mitte nii olustikulist. Nii et ma arvan, et Peeter Tammearu need suure lavaotsingud jätkuvad, need olid ju ka mingis mõttes vabaõhulavastuses suvernimpernaadis, kuigi Õuja, teatrisaal on erinevad paigad, aga meil tuleb vist oodata tema järgmist suure saali lavastus, kuigi ta ütles, et ta praegu on neist väsinud, et veel kord tulles tagasi selle juurde, et kahju just sellest, et on võetud see koorini stagnaaegne dramatiseerinud selles mõttes, et Peeter Tammearu ise on ju üks sõna tundlikumaid dramatiseerida ikka ise olnud või niisuguse hea kirjanduse vaistuga teatritegijaid, et kui tal oleks olnud mahti, energiat, aega, ma ei tea, milliseid tingimusi seda degusteeri romaani ise seada, mis on ju hoopis poeetilisem, keerulisem õhulisem legendi laadsem, kui see koori niversioon, et siis oleks võinud sündida ime siinkohal täna lõpetame üks, mis kindel, on sündinud kaks vaatamisväärset lavastust eesti teatri suurel laval, et ega seegi ole nii tavaline aitäh kuulamast, ütlevad Tänak, Pille-Riin Purje ning maris Johannes. Aga järgmine kord tahame rääkida Hamletist, mis sedapuhku on Theatrumi esituses ja mängupaigaks on Katariina kirik Tallinnas. Kuulmiseni.