Vincent Van Hoghi tembeldatakse veel praegugi vaimuhaigeks. Raske haiguse puhanguks peetakse jõule 1888, mil ta lõikas ära oma vasema kõrvalesta. Mõned asjatundjad on arvamusel, et vaimuhaigus muutis kunstniku isiksust ja kutsus esile ka muutusi tema maalimisstiilis. Maailmapildi purunemine seletaks tema teemade valiku. Jõulised pintslitõmbed ja pärsimatu värvikasutuse on esitatud ka teisi haigestumise põhjusi. Päikesepiste rohke alkoholi tarbimine, eriti närvisüsteemi ergutava absindi joomine, ebapiisav uni, vähene söömine, ohjeldamatu kohvi joomine ja suitsetamine. Räägitud on ka digitaalise ehk sõrmkübaradroogi tarvitamise tagajärjel tekkinud mürgitusest. Tol ajal usuti, et epilepsia, hooge põhjustavad häired vereringes ja selle vastu soovitati digitaalist. Ethan Hoosse ta kasutas, näib kinnitavat fakt, et ta maalist teda viimasena ravinud arstist doktor kašeest kaks portreed. Mõlemal on arsti käestigitaalist purpur ehk sõrmkübarakilp. Veel nimetatakse haigestumise põhjuseks ka tärpentiini ja õlivärvide mürgiste aurude toimet. Kõige rohkem aga viidatakse langetõvele, epilepsia-le ja selle segunemisele, psühhopaatia ja maniakaal depressiivsusega. Alates 1888. aasta kevadest tegi Fanho läbi kolm ravikuuri Lõuna-Prantsusmaal Arlis ning oli seejärel aastasen Remi sanatooriumis. Teda sel ajal ravinud arstid leidsid, et ta kannatab epilepsia sarnaste haigushoogude all. Filosoofia, psühhiaater, Carli aspers, Aga kirjutajast Van Hoghi skisofreeniat. Tema arvates ei saanu kunstnik põdeda epilepsiat, kuna tal polevat esinenud sellele haigusele iseloomulike krampe ja nürimeelsust. Jaspersi käsitlus oli omal ajal õige veenev, kuid skisofreenia vastu räägivad Fonhochi rikkalik kirjavahetus ja tema kaasaegsete mälestused. Neuroloog ja neurofüsioloog Ann riigasto pidas Van Hoghi haigust oimusagara vigastusest tulenevaga temporaalne epilepsiaaks. Seda 1956. aastal. Esitatud hüpoteesi toetas kolm aastat hiljem ka psühhiaater Wolfgang Müller. Kuulmis- ja nägemisluulud agressiivsushood. Korduvalt esinenud jõuetus perioodid, mis on Van Hoghi eluloost täpselt dokumenteeritud, viitavad just tüüpilise le temporaalne epilepsia-le. Vincent Van Hoghi ajutegevuse häirete põhjuseid võib oletada mõnede faktide põhjal. Tema näojoonte ebakorrapärasus jässakas kehaehitus viitava kaasasündinud aju defarmatsioonile. Tema ema esimene laps oli sündinud surnuna. Vincenti sünd oli ema nõrga kehaehituse tõttu pikk ja vaevaline. Arvatava sünnitrauma tagajärjel võis tekkida ajutegevuse häire niinimetatud Emmbeedee haigus, mille puhul organism talub erinevaid ärritusi tavalisest kehvemini. Alatoitlus, vähene uni, liialdamine, kohvi ja alkoholiga, aga ka peaaegu pidev psüühiline stress mõjusid ärritavalt ja avaldusid epiletiliste hoogudena. Fanho elas suures viletsuses külmas ja näljas. Belgia kaevanduse aladel puutus ta kokku tuberkuloosihaigetega. Võimalik, et sai ise tuberkuloosi ja selle tüsistusena ajukahjustuse. Tuberkuloos on kindel on see, et umbes 80.-te aastate algul haigestus ta tripperisse ja seejärel süüfilise. Selle tagajärjel võis tekkida ajukoes niinimetatud gamma moodustis, mis võib põhjustada ajukasvajalaadseid häireid. Ajukasvaja võib nii kahestunud isiksuse kui ka epilepsia põhjustajana kõne alla tulla. Üks kasvaja liike astrotsüst võib areneda väga aeglaselt ning avaldada just nimelt langetõvehoogudena. Selle kasvaja esimesteks ilminguteks võivad olla ka ebamäärased maovaevused, milliseid Van Hoghi esines seitse-kaheksa aastat enne surma. Kas haigus võis mõjutada kunstniku loomingut? Seda on arutatud aastakümneid ning vastuseid on nii poolt- kui vastu, nagu ikka siis, kui on tegemist loometegevusega. Vincent van hoo oli vaieldamatult väga andekas joonistaja ja maalija. Ta võttis oma õpetajatelt ja kunstnikest sõpradelt üle selle, mida pidas õigeks oma elu viimasel kolmel aastal aga arendas välja täiesti oma stiili. Ajukahjustusest põhjustatud neurootilisus mõjutas küll kindlasti tema piltide teemakäsitlust. See asetas teda tavapärasest üles või väljaspoole ning niimoodi vabanenud said esitada oma teostes inimesi ja maastikke selliste värvide ja vormidega, mida ainult tema oma tundlike meeltega nägi ja koges. Muidugi võib ainult oletada, kuidas mõjusid Van Hoghi loomingule haigushoogudega kaasnenud hallutsinatsioonid ja nende alateaduslikud meenutused. Paljud asjatundjad on teinud mõnede maalide põhjal küll vägagi üheseid järeldusi. Laialdaste uurimuste põhjal võib praegu küll enam-vähem kindlalt väita, et Vincent Vanhow põdes tüüpilist temporaal epilepsiat, mille tekkepõhjus on aga segane. Koos tema kaasasündinud kunstiandega tõid ajukahjustus ja selle tagajärjel tekkinud iseloomumuutused erilise stiili tema loomingusse mis sai maailma kuulsaks, tõsi küll, alles pärast kunstniku traagilist surma. Aksel Küngas esituses kuulame nüüd peatüki Winstoni romaanist elujanu pealkirjaga arl. Arli saabufanhow veebruarist 1888 Pariisist. Eelmisel aastal on tal olnud esimene kerge langetõve hoog. Ta on väsinud, halvas tervislikus seisukorras, liialt palju alkoholi tarvitanud, kuid loodab Arli päikese all leida uue parema elu. Harli päike tungis vänzanile otse silma ja avasta südame. See oli sidrunkollane põletavalt tuline keerlev keramis kihutas mööda eresinist taevast ja täitis õhu pimestava valgusega. Talumatu kuumus ja erakordselt selge õhk tegid maailma uudseks ja harjumatuks. Taastus kolmanda klassi vagunist välja varahommikul ja läks jaamast mööda looklevad Teed lamartiini väljakuni, mille rooni poolsel kaldapealsel oli turuplats ja teisel pool kohvikud ning viletsad hotellid. Arl lebas otse ta ees, nagu oleks ta müürseppa kelluga kenasti mäenõlvale kinnitatud. Uneldes palavast troopikapäikeses. Elukoha otsimise suhtes oli väens, saan täiesti ükskõikne. Ta läks esimesse ette juhtuvasse hotelli hotell tööle angaari, mis asus väljaku ääres ja võttis endale toa. Sisustuseks oli seal logisev raudvoodi, mõraga kann ja pesukauss ning mingi tool. Peremees tõi lisaks värvimata puust laua. Molberti jaoks ruumi enam ei olnud, aga vähemalt saan kavatses päevad läbi väljas maalida. Ta viskas kohvri voodi peale ja läks linna vaatama. Lamartiini väljakul. Viis, kaks teeb Arli südalinna. Vasakul oli sõidukite jaoks ringtee, mis kulges linna serval ja möödudes rooma foorumist ning amfiteatrist lookles sujuvalt mäe tippu. Vänson valis otsema tee läbi kitsaste munakivisillutisega tänavate labürindi. Tükk aega üles roninud, jõudis ta päikesepaistelisele plas tööla Merile. Teel möödus ta varjulistes nelinurkset testkivi hoovidest, mis jätsid mulje, nagu oleksid nad sellistena säilinud iidsest Rooma ajast peale. Et vältida päikese. Lõõnska olid tänavat tehtud nii kitsad, et sirutanud käed laiali, võis väensaan sõrmeotstega puudutada maju mõlemal pool teed. Kaitseks piitsutama mistraali eest aga looklesid tänavad mäeküljel korrapäratu rägastikuna, kus kuskil ei saanud otse edasi minna üle 10 jardi. Tänavad olid täis mustust ja prahti. Räpased lapsed logelesid maja vees. Üldse jättis kõik sünge ja haleda mulje. Pension läks plastela Merile siis lühikese allee kaudu suurele peateele, mis viis linna taha turuplatsile ja lonkinud läbi väikese pargi, ronisid ettevaatlikult mäest alla rooma amfiteatri juurde. Ta hüppas nagu kits kivi pingilt kivi pingile kuni jõudis üles tipuni välja. Istudes seal üle 100 jala kõrgel asuvale kivi murrakale laskis ta jalad ritta. Puu pani piibu põlema ja vaatas üle valdusi, mille valitsejaks ja omanikuks ta oli ise nimetanud. Planssoni üllatas ümbruse värviküllus, nii et ta hõõrus imestunult silmi. Taevas oli eresinine nii tugev ja intensiivne, sinine, et see polnudki nagu enam sinine, vaid muutus hoopiski värvituks. Tema ees laiuvate väljade rohelus oli oma meeletus puhtuses rohelise värvi põhiolemus. Ise lõõmab sidrunkollane, päike, veripunane pinnas, mon, ažuuri kohal hõljuv üksiku erkvalge pilve Valevus alati uuesti sündiv viljapuuaedade roosa õitemeri. Nii et nende värvide olemasolu oli võimatu uskuda. Kuidas suudaks neid maalida? Kuidas suudaks ta panna kedagi uskuma, et need värvid tõesti on olemas, kui tal õnnestuks kineid lõuendile üle kanda. Sidrunkollane sinine, roheline, punane, roosa loodus lausa asendas teda nende viie värvi lopsaka väljendusrikkusega. Pension läks mööda sõiduteed tagasi lamartiini väljakule, võttis molberti värvid ja lõuendi ning suundus piki rooni kallast alla. Mandlipuud olid kõikjal õitsele puhkenud. Ere päike sädeles veest vastu ja kiirgas valusalt silma. Ta oli mütsi hotelli jätnud. Päike kõrvetas ta pead läbi punaste juuste ajas välja Pariisi külma, kogu väsimuse ja arglikkuse, millega pealinna elu oli täitnud ta hinge. Käinud umbes kilomeeter pärivoolu märkas ta jõelt tõstesilda, millel sõitev väike vanker eraldus teravalt sinise taeva taustal. Jõevesi oli sinine nagu allikas, kalded, oranžid laiguti kaetud rohelise rohuga. Lühikestes jakkides ja värviliste peakatetega. Pesunaised tagusid kurikatega pesu üksiku puu varjus. Nüansson seadis molberteeles, ohkas sügavalt ja sulges silmad. Keegi ei suudaks haarata selliseid värve. Avasilmi. Talle ei tulnud meeldegi Sõrra jutt teaduslikust poentellismist, kogeni jutlused, dekoratiivset primitivist, ses anni arvamused, tahkete kehade kujutamisest, latreki värvijooned, tema pahura tigedusega tõmmatud jooned. Oli olemas ainult Vanzza. Lõunaajaks tuli ta hotelli tagasi istus paaris väikese laua taha ja tellis absinti. Dali liiga erutatud ja liiga küllastunud muljetest toidust mõelda. Kõrvallauas istuv mees märkas, et käed, nägu ja riided olid värviga koos ja alustas temaga kõnelust. Olen ajakirjanik Pariisist, ütles ta. Viibin siin juba kolm kuud, et hankida materjali provons saali keele kohta. Mina tulin alles täna hommikul Pariisist, vastas Vansson. Panin seda tähele, kavatsete kauaks jääda? Ja mõtlen küll. Võtke mu nõu kuulda ja ärge jääge. Arlon kõige ebatervislikum paik maa peal. Mida te sellega mõtlete? Ma ei mõtle, ma tean. Olen jälginud siinseid inimesi kolm kuud ja ütlen teile, et nad kõik on napakad. Vaadake neid ainult. Pange tähele, nende silmi. Kogu terasconi ümbruses pole ühtegi normaalse mõistusega inimest. Imelikku juttu räägite, tähendas Vanzza. Nädala pärast nõustute minuga? Arli ümbrus on kõige kurvem ja Neetum paik kogu promansis. Te olite täna päikese käes, kas te suudate kujutleda, missugust mõju avaldab see inimestele, kes päev päeva kõrval on selle pimestava valguse käes? Uskuge mind, see põletab meil kõigil mõistuse peast välja. Ja mis traaltöö ei ole veel seda omal nahal tundnud. Kullake, vaadake, oodake, kuni saate tunda, ta piitsutab seda linna meeletult 200 päeva järjest, igal aastal. Kui te tahate minna tänavale, surute teid vastu maja seina, kui olete väljal murrate teid maha ja litsub porisse. Ta keerab teie sisikonna pahempidi, kui tunnete, et ei suuda seda enam hetkegi taluda. Olen näinud, kuidas see põrgulik tuul kisub, aknad eest tõmbab üles puud, litsub Darrad maadligi ja piitsutab väljal inimesi ja loomi, nii et näib nagu kisuks tänad silmapilk tükkideks. Olen siin olnud ainult kolm kuud. Aga olen ka ise juba veidi tobedaks muutunud. Homme hommikul sõidan ära. Liialdate kindlasti ütles Vanzza. Arli elanikud paistsid mulle päris normaalsetena, nii palju, kui ma neid tänase päeva jooksul jõudsin näha. See on õige, mida te nägite? Oodake, kuni õpite neid lähemalt tundma. Teate, mis mina neist arvan? Ei. Mida siis? Kas jutte minuga Heab Cindy? Tänan. Mina isiklikult arvan, et arl on nagu langetõbine. Ta kruvib end üles äärmise närvipinge, nii et iga hetk on oodata suule vahtu ja ägedat krambihoogu. Ja see tuleb? Ei, see just ongi imelik. Siinne paikkond on pidevalt ülemineku äärel, aga ohu koidule? Kolm kuud olen oodanud, et puhkeb revolutsioon või plast õlamäe. Riil hakkab purskama vulkaan. Tosinaid kordi. Olen mõelnud, et elanikud lähevad just nüüd hulluks ja lõikavad üksteisel kõri läbi. Aga kui nad jõuavad, Tiny, kus peaks toimuma plahvatus lakkab mistral paariks päevaks ja päike peitub pilvede taha. Hästi määri Swanson, kui arl kunagi ei jõua langetõve hooni, siis pole teil põhjust teda ka EP Tyleptiliseks pidada. Kas nii või naa, vastas ajakirjanik, aga epileptiliseks pean ma teda ikkagi. Mis on? Kirjutan sel teemal artiklit oma ajalehele Pariisis. See saksa artikkel andis mulle selle idee. Ta võttis taskust ajakirja ja ulatas selle Vanssaanile. Arstid on uurinud sadu juhtumeid, kus inimesed kannatavad langetõvetaoliste närvihaiguste all, mis aga kunagi ei lõpe krambihooga. Meist graafikuist võite näha, kuidas tõuseb närvilisuse ja erutuse kõver, mida arstid nimetavad haistuvaks pingeks. Eranditult kõigil juhtudel elasid uuritavad üha tõusva palavikulise erutatavusega kuni 35 38. eluaastani. Keskeltläbi 36. eluaastal tekib meil äge langetõve hoog. Seejärel veel pool tosinat krambihoogu ja aasta-kahe pärast on lõpp. See on liiga vara suremiseks, ütles vajansson. Alles selles eas hakkab inimene ennast mõistma. Ajakirjanik pani ajakirja tasku tagasi. Kavatsete mõneks ajaks sellesse hotelli peatuma jääda, küsis ta. Mu artikkel on juba peaaegu valmis. Saadan teile ühe eksemplari, kui ta ilmub. Minu seisukoht on. Arl on Etilletiline linn. Ta pulss kiireneb juba sajandeid. Ta läheneb oma esimesele kriisile. See tuleb vältimatult ja varsti. Kui see toimub, oleme kohutavad katastroofid, tunnistajateks. Mine süütamine, vägistamine, täielik häving. Siinne paikkond ei saa edasi elada sellises piinavas vaevarikkas olukorras. Midagi peab tingimata juhtuma. Ma lahkun enne, kui inimesed hakkavad vahtu suust välja ajama. Soovitan ka teil ära minna. Tänan, ütle Swanson. Mulle meeldib siin. Nüüd vist koju minema. Tas kohtume homme. Ei siis kõike head teile. Ja ärge unustage mulle artiklit saata. Reinson tõusis igal hommikul enne koitu, pani riidesse ja läks mitu kilomeetrit mööda jõe kallast allapoole Leida paikkamist teda köidaks. Igal õhtul tuli ta tagasi valmis lõuendiga valmis sellepärast et tal polnud sellele enam midagi lisada. Kohe pärast õhtusööki heitis ta magama. Ta muutus pimedaks maalimismasinaks Aina, joonistades ühe lõuendi teise järel, olemata ise üldse teadlik oma tegevusest. Kõigis ümbruskonna aedades õitsesid viljapuud. Ta tundis vastupandamatut iha maalida neid kõiki. Enam ta üldse ei mõelnud, oma maalidest ta ainult maalis. Kaheksa aastat pingerikast tööd leidis nüüd väljenduse tormilises võidukas energia sööstus. Mõnikord, kui ta alustas tööd koos esimeste koidukiirtega, lõpetas ta lõuendi juba keskpäeval. Siis läks ta linna tagasi, jõi tassi kohvi ja asus uue lõuendiga teele mõnes teises suunas. Tal polnud aimugi, kas ta maalid on head või halvad. Mingit muret ei tundnud. Ta oli joobunud värvidest. Keegi ei rääkinud temaga. Tema ei rääkinud kellegagi selle jõunatukese, mis talle jäi üle maalimisest kulutas ta mistraalide võitlemiseks. Kolm päeva nädalas tuli tal molbert kinnitada maasse taotud vaiade külge. Molbert võnkus ja lõuend Lipendas tuules nagu voodilinapesunööril. Õhtuks tundis ta end nii läbi pekstuna ja muljutuna, nagu oleks ta hea keretäie saanud. Kunagi ei kandnud ta mütsi. Lõõmab päike kõrvetas nii et ta juuksed hakkasid pikkamööda peale häält kaduma. Õhtuti, kui ta väikeses hotellis oma raudvoodisse heitis, oli tal tunne nagu ümbritseks ta pead mingi tulekera. Ta tegi ta täiesti pimedaks. Ta ei suutnud eraldada põldude rohelust sinisest taevast. Aga kui ta naasis hotelli, leidis ta, et tema lõuendilt vaatab talle vastu hõõguvalt sädelev loodus. Ühel päeval töötas ta punase taraga viljapuuaias, kus lillas pinnasest kasvavat kaks roosaõielist virsikupuud eraldusid säravalt sinise taeva ja valgete pilvede taustal. See peaks olema parim maastikumaal, mis ma kunagi teinud olen, sosistas ta endamisi. Järgmisel hommikul leidis ta aia õitsvate ploomipuudega. Kui ta oli parajasti tööle asunud, tõusis marutuul, mis puhus iiliti nagu lainetus merel. Tuulepuhangute vaheaegadel paistis päike ja valged õied sädelesid puudel. Hoolimata riskist, et iga hetk võis kogu kupatus maha lennata, jätkas vänzan maalimist. Talle meenusid seeeffeeningeni päevad, mil ta töötas vihmasajus liivatormis ja laineharjad pritsisid merevett temale ja molbertile. Rohke kollase, sinise ja lilla värvuse kõrval jäi siiski domineerima valge. Kui ta oli lõpetanud Mägidama pildil midagi, mida ta polnud kavatsenudki väljendada. Mistraali. Inimesed arvavad, et ma olin purjus, kui seda maalisin, naeris ta endamisi. Harli elanikud ei käinud väänzzaniga läbi. Nad nägid, kuidas ta palja peaga raskem Albert seljas lõug energiliselt ette lükatud, silmis palavikuline läige enne päikesetõusu linnast välja läks. Nad nägid, kui ta tagasi tuli, märg lõuend kaenlas, enda ette šestikuleerides ja pomises, silmad põlemas nagu kaks leegitsevad auku, kui pealagi punane nagu toores liha. Linnas oli talle hüüdnimi antud. Kõik nimetasid teda nii furruu, punane hull. Olen võib-olla tõesti punapäine hul, ütles ta endale. Aga mis ma saan sinna parata? Hotelliomanik petis Fanssaanilt välja iga viimase kui frangi, mis ta vähegi sai. Nüansson ei saanud kuskilt korralikult süüa, sest peaaegu kõik Karli elanikud sõid kodus. Restoranid olid kallid. Käis kõik läbi, et leida rammusat suppi, aga kuskilt polnud midagi võtta. Lõpuks loobus ta korraliku toidu otsimisest ja sõi, mis kätte juhtus. Kuum päike andis talle energiat hoolimata sellest, et ta kõhule vähe tähelepanu pööras. Kosutava toidu asemel tarvitas staabsinti tubakat ja lodee jutte. Tarta räänist. Pidevalt tundide viisi molbertees seismine ja maalimis süvenemine sõita, närvid läbi, tabajas ergutust absinud, virgutes teda järgmiseks päevaks, aga mistral pühkis selle minema ja päike küpsetas kõik lõplikult ära. Jõudis kätte suvi ja kõik kõrbes. Ta nägi enda ümber ainult vana kulla, pronksi ja vasevärvi, mille kohal võlvus päikesest heledaks pleekinud rohekas sinakas taevas kõrvetav päike andis kõigele väävel kollaka varjundi. Ta lõuendil olid täis sädelevat läikivat kollast värvust. Ta teadis, et renessansiajastust peale ei kasutatud Euroopa maalikunstis kollast värvi. Aga see ei heidutanud teda. Kollane värv voolas tuubidest lõuendile ja kattis selle üleni. Ta maalid olid päikesest läbi immutatud ja kõrvetatud põletavas kuumusest pargitud ja neis oli näha õhuvoogamist. Ta oli veendunud, et head maali teha pole kergem, kui leida teemanti või pärlit. Ta polnud rahul ei endaga ega oma töö tulemustega. Aga tema sõõrgus lootus, et lõpuks läheb kõik ikka paremuse poole. Mõnikord tundus lootus Fata Morgana ana. Kuid ainult siis, kui ta oli töösse sukeldunud, tundis ta, et ta elab. Mingit isiklikku elu tal ei olnud. Ta oli nagu masin, pime maalimise automaat, kes igal hommikul kuumutas endasse toitu, kohvi ja värve ning õhtul tuli tagasi koju lõpetatud lõuendiga. Mis otstarbel? Müümiseks muidugi mitte. Ta teadis, et keegi ei taha ta pilte osta. Milleks siis kiirustada? Miks sunnib ja virgutab, tantsis maalima tosinaid ja tosinaid lõuen teid, kui ta viletsa raudvoodialune on juba maale täis tuubitud. Vansson olid kaotanud lootuse tunnustust leida. Kas sellepärast, et ei saanud maalimata jätta? Sellepärast et see vabastas ta hingepiinadest ja andis tegevust mõistusele. Ta sai läbi ilma naiseta koduta last, et ta sai elada armastuseta, sõpruseta ja terviseta. Ta sai olla kindlustatuse, tundeta Muugavuseta toiduta. Ta sai hakkama isegi ilma jumalata. Aga ta ei saanud läbi selleta, mis oli suurem kui ta ise. Mis oli ta elu Loomingu võime ja loomis rõõmuta.