Mulle ja mu vendadele andestas Renuaar peaaegu kõik välja arvatud selle, mis võis riivata inimväärikust või asjade väärtust. Meil võisid olla halvad hinded, võisime teha tundidest poppi, teha lärmi, kui isa töötas. Ajada maha prahti, ajada ümbertoit, laulda ebasündsaid laule, lõhkuda riideid. Tean nüüd, et ta palus ema meid lapsikute tempude eest mitte karistada. Näiteks kord, kui panin Gabrieli uskuma, et kitsepabulad on oliivid ja Gabriel ühe neist suhu pidi panema. Ema, kes põlatust tundes karjatas, vabastas Gabrieli ebameeldivast kogemusest, siis võttis taskunoa, et põõsa küljest vits lõigata. Isa nägi vaeva, et mind keretäiest päästa. Seest pragastaminuga kord, kui lõikasin endale tüki juustu keskosast jättes seega teised sellest kõige maitsvamad ja sõrmemast osast ilma. Ta nimetas mind mühakaks, mis kõlas tema suus äärmiselt bulastavalt renovaaridepressbeeti mühaklust hullemaks kui eksimist peente kommete vastu. Isa ärritus hirmsasti, kui inimesed ei rääkinud otse, vaid keerutasid ja maneeritsesid. Üliviisakust pidas ta ebaviisakuseks, mis tekitas temas soovi jäme olla. Tema nägi selles vana aja tseremoonitsemise karikatuuri, mis andis tunnistust kodanluse edevusest. Lihtsusest loobumisega uskus Too aristokraatia tasemele jõudvat karikat. Turistid kujutasid tol ajal sageli mühaklust. Mühatas mees, kes mõtles ja ütles nii, miks ma ei võiks tallata nende lillede peal, kui olen nad kinni maksnud. Samuti vaene mees, kes rongi kla sätist tualettpaberit näpaslast järgmine teeb, mis tahab. Mühakas söö viinamarju noppida sotse vaagnale olevast kobarast. Nägin kord, kuidas isa lahkus lauast, kui keegi nii toimis. Mühakas lärmab, kui teised magavad, suitsetab, kui teised köhivad, sülitab kaevu ja võrgutab naisi, teades, et põeb suguhaigust. Teatri direktor, kes publikut pornograafiaga mürgitab või tapakirge õhutab. On mühakas spekulant, kes raius maha stseeni kaldal kasvanud viljapuuded sinna raudbetoonist üürimaja ehitada oli isa silmis samasugune mühakas kui noore tütarlapse au rüvetanud võrgutaja. Renuaari rabas veel üksusi. Suurtes kohvikutes panid kelnerid lauale avatud pudeli alternatiivi lootes klientide aususele. Rahvamass, mis 1900. aastal Pariisi maailmanäitusele voolas ei koosnenud aga üksnes ausatest inimestest. Nende seas oli tahumatuid, mühakaid, kes endale klaasi ääreni täis kallasid, sest hind oli üks. Tagajärjeks on see, et tänapäeval valab kelner teile ise äärmiselt kokkuhoidlikult. Hävib pudelilaualt ära. See on solvav. Üks mühaklus toob endaga kaasa teise ja levib nagu epideemia. Mühakluse riik on suur ja lai, ulatudes kõige rängematest tegudest kuni kõige tühisemateni. Meilt nõudis Remaar üht jääda selle piiride taha. Varasest lapseeast oskasime taanduda, et vanemaid mööda lasta. Oskasime trammis kohta loovutada. Teades, et inimesed on võrdsed, osutasime viisakusavaldusi kõigile. Kurbod, riist kuni Leoni. Krediidipanga presidendi Sharm häälini välja. Igasugune purustamine oli Renaari meelest mühaklus. Oleks ta olnud hindu, poleks ta järginud Šiva usku purustamisel rajanevalt loomise jõudu, vaid oleks valinud Višnu hoidja ja säilitaja. Maharaiutud puu tegi Renuaarile haiget, rääkimata hambuteerimisest, asjade lõhkumisest, hoolimatult puhastamisele, hinnalise metallirikkumisest, kaunist kivikplokist, näotu kuju välja, räiumisest jahipidamisest, lapse hingerikkumisest, loodusvarade metsakivisöe, nafta inimesed, tööande andumuse, armastuse raiskamisest. Tema balleti kirjeldamine räägib aga rohkem kui kõik minu selgitused kokku. Eelkõige tuleb meenutada, mida kunstniku ballett endast tavaliselt kujutab. Suurtesse hunnikutesse kuhjatud värvid katavad 11, segunevad omavahel. Paks värvikiht katab täielikult balletipinna. Et sellisest suurest segust on puhast tooni raske kätte saada, laseb kunstnik sinna tuubist uut värvi juurde, mis pärast esimest pintslipuudet massiga seguneb. Kunstniku ümber on tervelt pintslimets, kust ta pidevalt uusi võtab, sest paari tõmbe järel pintsel rippuva värvimassiga koos. Lõpuks ei jää muud kui kogu värvimass noaga maha kraapida ja uued stuubi täied peale pigistada. Sahtlid on täis tuube, mida peatselt ootab sama saatus. See pole sugugi öeldud kritiseerimiseks. Nii toimivad väga nimekad kunstnikud, kes isegi mõnikord värvituubist otse lõuendile pigistavad. Renaari ballett säras puhtusest nagu uus münt. Talle neljakandiline ja mahtus täpselt maalikasti kaane sisse. Ühte kahest topsist pani ta puhast linaseemneõli, teise segas võrdsetes kogustes sama õli tärpentiiniga. Madalal lauakesel morberti kõrval oli klaas tärpentiiniga, milles ta peaaegu iga tõmbe järel pintslit loputas. Kastise lauakesel olid mõned pintslit tagavaraks, korraga oli tal need kasutusel vaid kaks, kolm. Niipea kui pintsel hakkas kuluma, karvu ajas või mõnel muul põhjusel absoluutselt täpset tõmmet takistas, viskas ta pintsli minema. Kartusest, et vanad pintslid talle uuesti kätte satuvad, nõudis ta, et need hävitatakse. Väikesel laual olid ka puhtad lapid, millega ta aeg-ajalt pintslit kuivatas. Timaali kastis, kui laual valitses absoluutne kord värvituubi keerasid otsast rulli, et pigistamisel vajalik hulk värvi saada. Kui ta maalima asus, oli ballett alati absoluutselt puhas. See oli puhastatud pärast eelmist maalimisseanssi. Ta kraapis värvi maha kaabitsega, mille pühkis paberisse, mis kohe tulle lendas. Seejärel nühkis tärpentiiniga lapiga balletti senikaua, kuni puu pinnalt ühtki värvi jälgi polnud. Lappi põletas ta samuti pintslid pesi aga üle külma veeseebiga. Pintslikarvu soovitas ta tasakesi peopesal hõõruda. Mõnikord usaldati see austav ülesanne minule. Renoaron ise oma balleti kirjeldanud. Toon ära ilmselt impressionismi peri roodi kuuluvad märkmed. Argentum, valge kroomkollane, Naapoli, kollane, kollane ooker, naturaalne Siena muld, kinna ver, Graplak, Veneetsia, roheline, smaragdroheline koobaltsinine, ultramariin, nuga, kaabits, tärpentiin. Kõik see on maalimise jaoks vajalik. Ookerkollane Naapoli kollane ja siia enam muldon vahetoonid, milleta võib läbi saada, sest neid saab segamisel. Pintslid olgu nugisekarvadest lamedad ja siidised. Tähelepanu äratab musta puudumine. Pärast Itaalia reisi kuulutas ta ka selle värvide kuningannaks. Elu lõpul lihtsustes ta oma balleti veelgi. Nimetan värvid selles järjekorras, nagu neid mäletan ajast, mil ta kolleti ateljees Lowry suuri suplejaid maalis. Altpoolt pöidlaaugu juurest. Argentumbalge pisikese törtsuna Napolit kollane nagu kõik järgnevadki. Kollane ooker, Siena muld, punane ooker, Grapla, roheline muld, Veneetsia, roheline, koobaltsinine kondimust. Selline valik polnud lõplik. Harva nägin ka hiina kinnaveri, mis oli Graplakija rohelise mulla vahele paigutatud viimasel ajal juhtudeta värvivalikut veelgi lihtsustades ajades läbi ilma naase ookria rohelise mullata. Ei Gabrielle, ka mina pole teda kunagi kroom kollast kasutamas näinud. Tema vahendite lihtsus oli tõepoolest hämmastav. Imetillukesed värvihunnikud näisid tühjal ja puhtal balletipinnal kaduvat. Värvi kasutas ta väga ökonoomselt. Talle tundus, et ta oleks solvanud möllama paari, kes need värvid nii suure hoolega oli valmistanud, kui ta neid oleks balletile kuhjanud, ega oleks neid viimsel asuni ära tarvitanud. Peaaegu alatise kaasRenaar värvid lõuendil hoolega jälgides pilt igast staadiumis läbipaistvuse säilitaks. Ta töötas samaaegselt tervel lõuendi pinnal ning motiiv ilmus sellest näilisest segadusest umbes nagu foto ilmutamisel. Peent lõuendit ta ei armastanud, on küll mõnusam maalida, kuid pole nii vastupidav. Sellele teadlikule põhjendusele lisandus veel ebateadlik põhjendus. Imetlus Veroneese Tiitsejam ja laske seevastu, kes kõik olid maalinud jämedale lõuendile. Põhjused täiendasid teineteist. Ta oli veendunud, et suured meistrid tahtsid luua kauakestvat kunsti. Vastupidavuse mure polnud Renaari puhul seotud auahne veendumusega, et tema kunst on igavene. Ta oli kindlalt veendunud, et umbes 50 aastat, enne kui tema pildid leiavad oma koha. Ta kasutas just seda väljundit ütles ta. Tahaksin oma nõuandeid kaua enda käes hoida ja paluda ka oma lapsi hoida neid enda juures enne avalikkuse ette toomist. Oma mustaks tõmbunud noorpõlve lõuendit põhjal tuli tal veenduda, et maalida antud hetkel on ohtlik. Nüüd 40 aastat pärast tema surma võivad maalikunstiarmastajad veenduda, aga tema meetodi maalida tuleviku jaoks. Kusjuures peaaegu kõik Renaari maalid, mis on loodud tulevikule mõeldes, on aja möödudes võitnud. Muidugi mõista pole muutunud, maalid, meie vaatame neid lihtsalt teiste silmadega. Renaar oli liiga tagasihoidlik, mõtlemakset on oma ajast ees. Kõik suured kunstnikud on seda alates hetkest, mil publik laieneb ning ületab meedidžite, François ka esimese ja teiste professionaalsete ja pärilike metseenide ringi. On täiesti seaduspärane, et miljonite inimeste maitse paraneb aeglasemalt kui esteetilisi vaidlusi pidama harjunud väikese inimgrupi või mõnesaja Ateena kodaniku maitsekes Aguraal kunsti üle vaidlesid. See oli treenitud eliit, kellele ei tundunud uus kunagi vaenulik. Kriitiku elukutse sündiski vajadusest selgitada uut ja ebaharilikku massile, kellel puudus vajalik ettevalmistus. Kuid mingi veidra asjade kokkulangemise tõttu juhtus nii, et ajast, mil tekkis kriitika, eriti tema hoogsa arengu ajal 19. sajandil osutusid selle ora haakli ennustused sagedamini valeks kui õigeks, sest nad on harva leidnud kinnitust järeltuleva põlve poolt. Tallati porri Impressioneestit põlati ära. Kublistid tembeldati Veiderdajaiks, isegi teenroo kuulutas omalajal tobedusi. Alfredi müüs see arutluse taga, ajavad külmajudinad peale. Näib, et kriitiline meel pole kunagi suutnud eksisteerida võrdsena loomingu suurusega. Lõpliku otsuse teeb ikkagi avalik. Temal kulub aga selleks aega. Massi hulgast kerkivad üksikud asjaarmastajad Alašoki, kes äratavad ka teised. Renuaaria ajas marru aeglus, millega kaasaegne ühiskond kunsti, kirjanduse, muusika ja mõtte arengut tunnistas. Selles nägi ta Lääne tsivilisatsiooni hukk. Seda arengut aeglustavad kaasaegsed levivahendid, nagu näiteks ajakirjandus, mis peab oma lugejale muretsema toitu, mis talle üle jõu ei käiks. Kunstnikul on võimalus põgeneda oma väikese kaaskonnaga elevandiluust torni mida Karenuaari pooldanud. See kujuneb kohe vastastikuse, eks ülistamiseks ja siis on lõpp. Isal ootasitab pildid, püsivad küllalt kaua, et ära oodata soodne hetk mil nende väärtust tõeliselt hindama hakatakse. Renuaari soov on täide läinud. Ajal, mil maa ateljees teiste modellidega võrdselt poseerimas käisin, nägin isa harva kalkeerimas. See juhtus vaid siis, kui ta oli rahul mõne keha või inimgrupiga, mis aga ei harmoneerinud fooniga või isa sõnade järgi ei loonud ansamblit. Et uuesti hakata otsima asendist, kus modell nagu kord ja kohus oma tagumiku peal istuks, tegi isaäratõmbe, pani kõrvale ja asus teise töö kallale. Ta võttis tõmmise hiljem välja ja kasutas seda, kuid sageli alles aastate möödudes. Renaarile meeldis modelliga rääkida ja kuulata, kui nemad räägivad. Talle meeldisid lihtsad jutud, seepärast hindas ta kaasoorset pesulaule. Isa tahtis, et modell loobuks heietama tõsiseid jutte jäeta lahustuks meeldivatest mõtetes, mis lähendasid teda igavikule. Vaim ja keha ei tohtinud pinge all olla. Võib-olla oli see naiste ja laste selgus ja lihtsus, mis isa just neid maalima sundis. Mehed on alati pingul, sest nad mõtlevad palju. Ta uskus, et tõsised mured, dramaatilised ja kirglikud üleelamised jätavad näole ja kehale ajalikkused pitseri. Kunst aga peab end rakendama ainult igaviku teenistusse. Kangelane, keda on kujutatud hetkel, mil ta vaenlasele väljakutse heidab. Naine, kes vaevleb sünnitusvaludes, ei ole suure kunsti jaoks. Mees ja naine, kes need katsumused on läbi teinud, selle läbi õilsaks saanud, on väärt, et olla kujutatud suure kunstniku poolt, kes oskab meid tabada nende saavutatud hingerahus. Marmorises ei tule jäädvustada inimese hetkelist tuju, vaid tema iseloomu, mis on kujunenud kõikide eluhetkede, nii kangelaslike kui nõrkade, nii igavate kui meeliköitvad tagajärjel. Lühidalt kunstniku ülesanne ei seisa selles, et inimese üht hingeseisundit näidata vaid selles, et avada inimest tervikuna. Egiptuse kirjutaja ei kirjuta üht kindlat kirja, vaid kõikide egiptuse kirjutajate kõiki võimalik kirju oma elukogemus, oma pärilikkuse, Niiluse kallaste, kliima, oma uskumuste ja kõige muuga, mis ühte elus olendesse on kuhjunud. Tahe vabaneda kõigest ajalikust seletabki suurte kunstnike moepõlgust. See selgitab ka keha tähtsust kunstis mis on veel igas Vesemalt kui inimese keha. Renaar rääkis õndsas tundest, mis tekib looja kõige kaunima loomingu inimese ütlemisel. Ta lisas. Minu maitse eelistab naise keha. Kui oled noor, mõtled, et kõik pudeneb sul näppude vahelt, jooksed, kuid hilined rongile vananedes mõistad, et sul on aega ja sa jõuad järgmisele rongile. See ei tähenda aga, et peab jääma tukkuma, peab olema kiire, kuid mitte närviline. Tema iseloomu jahimehelik külge ei vähenenud, see püsis alles lõpuni. Grenuaar varitses motiivi kuni surmani. Ent jahisaak laskis endale ligemale, olles mõistnud, et kui jahimees ta avastab, ei tulista talle kuuli. Rindavaid pakub oma ammendamatud armastust. Tean sellest üht teistest, olen ise olnud jahisaagi osas langenud enam kui 100 pildi lõksu. Isa nõudis, et kannaksin pikki juukseid, sest need kaitsevad kukkumisel pead. Sellele lisandus üha enam tema soov neid maalida. Seetõttu jalutas ringi peaaegu seitsmenda eluaastani ringi oma kuldpunaste kiharatega. Olukorra muutis väikese venna ilmaletulek. Vanemad otsustasid panna mu sante Kruasse. Tuli juuksed maha lõigata, terve maja viibis selle operatsiooni juures. Isa kurvastas, mõeldes kõikidele nendele piltidele, mis ta selle lõvilakaga maalida oleks võinud. Ema alati praktilise meelega ja täpne, jagas juuksurile näpunäiteid. Gabriel ja pagariemand nutsid, mina aga juubeldasin. Nende juuste tõttu oli mul tulnud läbi elada palju erinevaid tundeid nagu shoti dushi all. Kodus ateljees kuulsin meelitada vaid komplimente. Tõeline kuld korrati üksmeelselt. Renoaari järel. Tänaval aga hüüdsid poisid pliikaksia laevapühkimis harjaks. Kui mõni detail pildil, mille jaoks porteerisin, nõudis liikumatust. Lugesin Gabriel mulle Anderseni muinasjutt, mis talle endale kui ka isale suurt lõbu pakkusid. Eriti meeldis meile praevarda supp, teadsime seda peast. Kiir jutustab õukonnapaketist, olin meie vana hea kuninga kõrval 20. vasakult, arvan, et see on väär ka auväärne koht. Ning meie kujutluse kerkis Burgundia pulmapeost inspireeritud kuninglik pidu. Lõbus, kui hiireneiu oli selgitanud, et retsepti järgi peab kuningas oma saba kolm korda keeva supi sisse kastma. Kui kuningas sellest katsumusest pääsemiseks hiire neiuna naiseks võtab, pilgutas Renuaar silma ja ta nägu tõmbus kelmikalt naerule. Ta jättis maalimise ja nõudis sigaretti. Meil valdas magus erutus oli mõnus olla. Seanss algas taas ning Gabriel hakkas lugema vankumatut tinasõdurit. Renuaaril oli endiselt komme võtta külastajaid vastu ateljees pärast seansi lõppu. Ühel õhtul püsis soovitud valgus kauem ning maalimisseanss venis pikemaks. Niisiis saabus üks külastajatest siis, kui töö polnud veel lõppenud. Ta kuulis inetu pardipoja lõppu ning lausus, kuidas ta küll lasete oma pojale muinasjutte lugeda. See on kõik puhas väljamõeldis. Lõpuks hakkabki ta uskuma, et loomad kõnelevad. Kõnelevadki vastas isa. Kriga Anderseni muinasjutud mind enam paigal ei suutnud hoida, saates Isamaa minema ning asus maalima lilli, puuvilju, pagariemanda, õlgu või Gabrieli profiili. Mind ei karistatud kunagi, kui vahel poseerides võimatult olin käitunud. Jumal teab, et seda juhtus üsna tihti. Ärge talle midagi öelge, muidu hakkab veel ateljeed vihkama. Kui olin mõistlik olnud, rahulikult istunud ja renoar oli töös kõvasti edasijõudnud, ei tahtnud ta, et mulle selle eest tasu antaks. Tal oli vastu võtmata mõte muuta lapse elu pidevaks võitluseks vooruseauhindade pärast. Ta lubas anda kere peale kasulik nii vanematele kui lastele, kuid ei teinud seda kunagi oma käega. Ta keelas kategooriliselt kõrvakiilu andmise ja üldse näopuutumise öeldes. Selle jaoks on tagumik. Ta ei tahtnud, et meile mõne teene eest raha antaks. Talle tundus olevat alatu osutada teene teenimise eesmärgil. Üsna pea saavad nad raha olemasolust teada. Renaari sooviks oli, et niisugused asjad nagu ligimese aitamine, sõprus ja armastus ei oleks müüdavad. Hiljem kolledžis tegutsedes kaaslaste eeskujul, kes tegid äri, müüsin pliiatsi, olles ise uhke, sest arvasin, et olin aru saanud selle maailma seadustest. Rääkisin sellest ka kodus uhkustundega. Oma suureks imestuseks pidin saama keretäie, millest ainult ime läbi pääsesin. Pidin saama saadud raha tagasi andma ja ära kinkima oma püstoli, mille olin saanud ristis Arhrilt. Vanemate hirm, et meist võiksid oma helde ja kokkuhoidliku isa kõrval saada. Ärimehed sisendas meisse lastesse kindla kujutuse, rahal põhinevate asjade väärtuse suhtelisusest. Kujutan ette isa nägu, kui ta oleks näinud Ameerikas rikaste lapsi tänaval karastusjooke müümas või ajalehti kandmas. Kui need noored konformistid uhkusest upakile vanematele oma saaki näitavad, õnnitletakse neid. Sellist praktikat oleks isa võtnud kui üht rituaali kuldvasikakultusest, mis on vana kui maailm ja mis nüüd oli tema arvates kõikjal välja tõrjumas. Ristiusku. 40 aastat pärast poseerimist ühele viimastest piltidest, kus mul olid veel pikad juuksed. Nägin seda taas New Yorgis türangriell-i juures. Pilt oli välja pandud müügiks ja tekitas minus ja mu naisest suure ostu kiusatused. Ma olin kujutatud ilusas peenest sinisest sametist ülikonnas, mida kroonis imekaunis pitskrae. Selline riietusele levinud nimetuse all väike lord Faotleroy. Käes oli mul ajamisrõngas. Ma seisin näoga vaataja poole ning mu ilme polnud eriti vaatamisväärne. Miks oli isa tahtnud mind kujutada selles veidras rõivastuses, mida vihkasin? Seda ma ei tea. Kas mängis siin oma osa helge mõttevälgatus, vandaikist? Soov proovida nahavärvile kahju tegemata toime tulla tohutus sinise massiga, mis on tume kui öö? Enne lõpliku otsuse langetamist küsisime abikaasaga nõugabriellilt, kes hakkas erutatult seletama. Sina ei olnud tavaliselt selline, see ülikond tuli sulle jõuga selga toppida ja sa peksid mind jalgadega. Isa oli oma kavatsusele kindlaks jäänud ning minul tuli alla vanduda. Kuid nende kohutavate stseenide meenutamine võttis meilt selle pildi ostmise isu.