Kui pärisi teater vodevill ei oleks tellinud Alfonso tee näidendi arvita lavastuse jaoks muusikat Sorpi seilt, vaevalt siis tänapäeval üldiselt teatakski eto tee kunagi niisuguse näidendi kirjutas seda 1872. aastal esietendunud lavalugu pole teatrites enam 100 aastat mängitud muusikast näidendile, Harlitar on aga kaks, hüüti esimese, seadis kokku pisi ise samal esietendus aastal teise tosin aastat hiljem. Helilooja sõber Ernest Giro Needsüüdid kuuluvad tänini kogu maailmaorkestrite repertuaari. Nad on populaarsed sõna parimas mõttes kaunid rahvusliku koloriidiga meloodiad nappide vahenditega. Ent värvikas orkestratsioon. See põhimõte oli. Orkester peab kõlama õhuliselt arvitari muusikas, mida selle põhimõtte täiuslikult ellu viinud. Kõik on sind geniaalselt lihtne. Niisugused hästi meelde jäävad. Populaarsed orkestripalad on ehk paljudele alguspunktiks teel sümfoonilise muusika suurte keerukamate vormide poole. Arvitaril oli Sorpisi enda jaoks väga oluline osa. Esimest ja ka viimast korda sai helilooja nautida tõelist menu. Üldise tunnustuse, magusat võlu, ent sellest edaspidi nüüd pisut Odee näidendist. Tegevus toimub Lõuna-Prantsusmaal Browamsis Harley linna lähedal. Süžee on tihke. Noor talumees pretärii armastab kirglikult kaunist, kuid kahtlase minevikuga Harlitari. Too pole aga tema armastust väärt. Austusest oma ema tahte vastu ja talupoeglikust kohusetundest otsustab föderi petlikkus Darlitarist loobuda. Malbe külaneliuvi veti armastus tõotab vaikset, rahulikku õnne. Frederi Javi, Vedki Sluvad kogu küla peab rõõmsat pidu. Saatuslik kirg Arlitari vastu ei ole kustunud kiivus viib noormehe meeleheitele ja omaenda kihluspeo ajal võtab Fredari endalt elu. Näidendile kirjutatud muusikat on kokku 27 numbrit, lühikestest sideosadest, omaette terviklikke ning vormi täiuslikke paladeni. Põhiliselt teenib näidendi muusikakujunduslik eesmärke, miljöö edasiandmist ja meeleolu süvendamist. Ent Bizee seadis endale žanri pildikeste maalimisest suuremad ülesanded. Ta tõi sisse ka näidendi põhiolemusest lähtuva muusikalise dramaturgia. Saate alguses kõlas prelüüd muusikaline sissejuhatus, kus on kõrvutatud kolm teemat. Külarahva terve elurõõm, intiimsed, tunded ja meeleheite traagika. Seega tõeline ekspositsioon, mis valmistab ette, tekivad konflikti ja hargnema hakkavat draamat. Arlitari muusika kohta on öeldud, et need lühikesed vormi täiuslikud vahepalad kajastavad sügavalt näidendi sisu ja iseloomustavad ka kõrvaltegelasi paremini kui mõnigi suur ooper seda suudab. Harva on õnnestunud heliloojale öelda niipalju tähendusrikast nii vähestes helides. Üks niisugune kõrvaltegelaste teema on esimese süüdi, kolmas osa atrjeta. Kahe vanainimese lambur Balta, Saaria faretärigi, ema arrenoodi liigutav kohtumist siin. See on mälestus nende kaugest noorusarmastusest ja nukker meenutused. Saatus sundis nad teineteisest loobuma. Flööti duett keelpillide taustal. Neljas osa karijoon, kellamäng, see elurõõmus pala valmistab, et tekkis just pidu. Kuulutab rahulikku õnnelikku elu algust. Ent ta topsis sega ärevateelaimust, valmistades ette järgnevat krahhi. Kihluspidu on täies hoos, tants järgneb tantsule, meeleolu on üles köetud meeletu kirglike üle keeva temperamendiga. Farandoola siin on piss, ei kasutanud tõelist probamsi, rahvaviisi rahva viisanda, kindla rütmiline kolmekuningamarss prelüüdis, mille teema sind parandoolaga põimub. Parandole viib rõõmupeo haripunkti ja just selles elurõõmust joobunud rahvapeo virvarris teeb kiivusest kirest painatud Fredarii. Üldine lõbusus rõhutab tema traagikat eriti. Harlitari muusika tähendas pitsee loomingust küllalt pikale otsingute ajale järgnenud leidmist, selgimist Ta kirjutas. Mis ka ei juhtuks, ma tunnen rahuldust, et olen astunud sellele teele, millest ma ei tohi loobuda ja millelt ma enam kunagi kõrvale ei astu. Olen veendunud, et leidsin oma tee CD viis Carmeni, millest sai lavastuste arvu, menu ja muusika tuntuse poolest. Maailma populaarseim ooper. Mina ei ole sündinud sümfooniat jaoks, ma vajan teatrit. Ilma selleta olen ma eimiski. Nii olevat öelnud pilsiivse Assange'ile. See oli kaua aega enne Carmenit. Samal ajal oli tal juba kirjutatud sümfoonia. See valmis 1855. aastal. Autor oli siis seitsmeteistkümneaastane. Alles 80 aastat hiljem avastati, milline võluv helge koloriidiga teoson pitsee sümfoonia C-duur. 80 aastat oli teos otsekui olematu, sest nii esmatrükk kui ka esmaettekanne sai teoks alles 1935. aastal. Pisiil olid kõik eeldused saada kiiresti tuntuks ja kuulsaks. Ta pärines muusikaõpetaja perest, oli erakordselt andekas, nii kompositsioonis, pianistina, Zarens, solist ütles tema mängu kuuldes. Mina arvasin, et meid on ainult kaks, see tähendab list ise, Jahans bülo, kuid osutub, et on veel kolmaski. Ja tõele au andes peab ütlema, kõige noorem neist on kõige julgem ja sädeleva virtuoos. Pianisti virtuoosi karjäär oleks tõotanud paremat teenistust. Ent piss loobus sellest, sest tundis oma kutsumuse olevat heliloomingu ja just lavamuusika. Esimest lühioperetti doktarmi rakul, millega ta võttis osa ohvenbachi korraldatud võistlusest kroonis esimene preemia. Samal aastal lõpetas Pisi Pariisi konservatooriumi ja sai parimal õpetajana nõndanimetatud suure Rooma preemia stipendiumi kolme aastaseks enesetäiendamiseks Itaalias. Õppimisvõimalusi kasutas ta innukalt nõutava vaimuliku teose jätisega. Kirjutamata asemel pakkus koomilist ooperit Don Prokoopio, mille esietendus toimus alles 46 aastat hiljem. 1906 Monte Carlos. Nici kui esimene operett on hiljemgi laval olnud ja mõlemad on võlunud publikut vaba nakatava huumoriga. Eesti Libretodes on olulisi puudusi. Teos jumal ei tule või seal ei püsi, ei too autorile midagi sisse. Elatist andis tantsumuusika loomine ja klaveriseadete tegemine kirjastustele. Vee peal hoidis küll, aga loomingu aja võttis ära. Sekka kirjutas pisiga laule klaveripalu, mõned teosed orkestrile. Tema tõeline pürgimus oli siiski lavamuusika poole. Noort heliloojat mõjutasid tugevasti kunnoo Wagneri varasema perioodi, eriti aga Verdi looming. Ent ta ei püüdnud neid matkida, vaid jäi truuks oma põhimõttele. Mida parem eeskuju, seda naeruväärsem tundub järe laimamine. Matkib ju Michelangelot šeik spiri Beethovenit. Jumal ise teab, millised kohutavad asjad sündisid tänu sellele jälgimiskerele. Tema otsis oma teed vaevade ja pettumuste hinnaga. Seda tunnistab hulk lõpetamata jäänud lavateoseid, ent kindlalt, uskudes, et ta selle oma tee leiab. 1863 pärlipüüdjad nõrki, libreto, ent meloodiliselt leidlik, hea vokaalitunnetusega loodud muusika, värvikas orkestreerinud. Neid voorusime, tekkis oma arvustuses vaip, erlihhioos, teised kriitikud suhtusid teosesse jaheda ükskõiksusega. Ooper pidas vastu 18 etendust. Tänini on paljude Tenarite kontsertrepertuaaris nadi romanss pärli püüdjatest. 1865 ooper Ivan Julm toodi lavale alles 86 aasta pärast 1951. aastal. Meerberliku stiilis kangelasooper ei ole PC-le loomuomane. 1867 esietendasid üks operett ja ooper PÖFFi kaunitar. Viimases lisandusid pärlipüüdjate muusikalistele voorustele veel süvenenud karakteri kujutus ja tugevam muusikaline dramaturgia. Uudne oli ka lihtrahva hulgast pärineva nii vastandamine, aristokraadid, tugev regi, oleta mõju, 11 etendust ja see oli kõik vastuvõtt jahe. 70. aasta paiku kirjutas Pisi ooperit tuulekuningakarikas, kus esmakordselt käsitles kire ja armukadeduse teemat, mis hiljem sai nii oluliseks Harlitaris ja Carmenis. Selle ooperi partituuris pole peaaegu midagi säilinud. Andmed põhinevad peamiselt autorikirjadest sõpradele. 1872 lühiooper Chamyylee, milles esmakordselt ilmneb helilooja oskus kindla käega stseeni valitseda, anda edasi inimese hingeseisundite muutumist. Väga oskuslik koori kasutamine, teosel menu ei olnud Eestis, selle muusika kohta ütlesid häid sõnu paljud autoriteedid. Sel aastal esietendus Harlitar ja samal aastal telliti Bizeelt veel üks ooper opera kommiti jaoks. Helilooja enda ettepanekul sai selleks Carmen. Paralleelselt töötas pisiivil mitme teose kallal, mis jäid aga lõpetamata ja millest pole õieti nootegi olemas. Reaalseme lõõgabysee pani tavaliselt oma muusika nootidena kirjale septegandeel. Tema oma tarbeks tehtud märkused andi sifreerimata. Karmen erines kõigist teistest Pisi lavalugudes selle poolest, et väga tugeva kirjandusteose prospeeerr Merimi Nobeli alusel tegid meid jakkia hale Vii väga tugeva ja elulise libreto. Heliloojapoolselt koondusid siia kõik eelnenud teoste paremad omadused, rikas, meloodika, värvikas ning ühtaegu õhuline orkestratsioon individualiseerunud elulised karakterid, tugevad kired, koor kui aktiivne tegevuses osaleja hea vormitunnetus nii peaosas tervikuna kui selle üksikutes osades. Ja mis eriti võlus optimism ja elujõud teose üldises muusikalises koes traagilisest lõpust hoolimata või nimelt seda trotsides nisu sees karakterites, kui kujundusvõtetes on tugevad ühisjooned Arlitariga ent võrratult selgemini välja arendatud ja süvendatud. Eellugu sai pikk, kuid internetisee ei olnud ühe teose autor, et Carmen ei ole keskpärase heliloojaid juhuslik õnnestumine. Niisugune seisukoht valitses küllalt kaua. Alles aastakümnete möödudes jõuti arusaamisele, et pisi oli potentsiaalselt ja kahes teoses Arlitarise Carmen-is ka tegelikult Prantsusmaa suurimaid heliloojaid. Ja meie sajandi uuslavastused, tema vähem tuntud ning oma sünni ajal läbikukkunuks loetud lavateostest on olnud küllaltki menukad. Carmen tutvustamist ei vaja meenutuseks ehk vaid niipalju, et ooperikukkunud läbi vaid jäi Pariisist lavale püsima. Ehkki suur osa publikust oli šokeeritud küll sisust, mitte muusikast. Piss seest sai esietenduse järel auleegioni kavaler. Carmeni võidukäik algas lavale tulekuga Viinis. Nüüd aga kuulame. Carmenit laulab Jelena obrassova, kes ooperi esmalavastuse 100.-le aastapäevale pühendatud konkursil Pariisis 1975. aastal tunnistati parimaks. Hozee aaria esitab Rootsi laulukuulsus Nikolai, keda. Eskamiliogopli laulab Tiit Kuusik, kes on kaasa teinud kolmes Carmeni lavastuses Estonia teatri 80 hooaja jooksul Carmenit lavastatud seitse korda. Arvestades, et nii populaarne ooper püsib laval neli, viis hooaega, võime laias laastus eelda, et umbes pool teatri eksisteerimise ajast on Carmen meie laval olnud. Halloo? Halloo? Jaa. Karmen esietendus kolmandal märtsil 1875 täpselt kolm kuud enne suur Spici surma, mis oleks oodanud oma tee leidnud heliloojad seda teed edasi astudes. Seda ei saa kunagi teada. See on mõistatus. Niisama nagu on enam kui 110 aastat laval olnud ooper Carmen ikka veel mõistatus kõigile lavastajatele ja lauljatele. Mida edasi, seda enam ilmub uusi variante, uusi tõlgitsusi, uusi töötlusi muusikast kes särab Karmini kuju ja kogu sündmustiku tantsuvahenditega, kes orkestreerida ümber teistsugusele koosseisule, kes lavastab algvariandist lähtudes ooperikõne dialoogidega, kes jätab massistseenid hoopis ära. Carmenit on toodud tänapäeva ja paigutatud ümber teistele maadele ja mis sellest, Carmenit ei suuda miski väärata. Töötlused kas või popmuusikani välja, ainult suurendavad ta populaarsust. Üks esimesi töötlusi on Pablo Sara saate seatud Carmen fantaasia viiulile ja orkestrile. Disi ja sara sate olid sõbrad. Viimaselt on, et isegi üks Carmeni, see käib hiljemadki. Selefon seda tahakski saate lõpetada. Äsja kuulsime samu viise laulduna. Inimhäälel on lõputult nüansse, ent meistri käe all on neid viiulil vahest veelgi enam. Rutsi Iierroridži ja Londoni filharmoonia sümfooniaorkester bjorina kamba juhatusel.