Sünnipäeva eelõhtu tulemas on õnnesoovide ilusate sõnade päev, päev, mil meil järsku aega meenutada sünnipäeva lapsega seotud sündmusi, rõõme, mida argitegevuses oleme enamasti endastmõistetavusega võtnud tuleb pidugi, kuid kõigini on veel pisut aega, millest ühe tunni tahaks kulutada selleks et koos olnuna tagasivaadet. Minu eneselegi üllatuseks tuli mulle meelde, et minu lavategevus ei hakanudki teps mitte klaverimänguga vaid tantsimisega. Pandi mind nagu ikka niimoodi edasipüüdlikkust perekonnast, lapsi tantsu õppima, et noorest inimesest saaks paindlikke graatsiline daam. Tartus oli kolmekümnendatel aastatel võrdlemisi nimega, kas Tiina Kapperi, tantsustuudio ja sealne mudilased kõik koos olime. Igatahes jõudsime isegi teatrilavalaudade peale. Millalgi enne kooli see oli, ma ei mäleta täpselt. Ja toimus see saksa teatris praeguses Vanemuise väikeses majas. Instrumentalistina Aga esinenud algkoolis, mitte klaveriga, nagu ehk võiks arvata, vaid lapsed pandi kohe mängima orkestrisse. Ja mina olin seal kõige väärikamalt ametikohal, maalin trummimängija. Edasi esinesime me nagu kõik lapsed klaverit õppides ikkagi mingisugustel kooli kontsertitel. Õpetajaks oli mul Leonhard Milk, tema oli nimekas pianist, ise mängis hästi klaverit, iseäranis ma usun. Tehniliselt. Talle meeldis ülimalt ette mängida, iga lugu enne seda üles andis, noh ega ta palju ei mäletanudki. Minu tunnid olid enamasti alati õhtupoolikul pärast kella viie teed või kohvi. Ja olles mõnda aega natuke oodanud ja tema Rootsi ajakirju sirvinud. Tema abikaasa oli rootslanna lauljatar, kus mind eriti võlusid karikatuurid. Seal oli üks väga lõbus sari deodorist ja Klaarast ajakirja viimasel leheküljel. Ja siis algas minu gammade mängimise niisugune elu raske periood. Õpetaja seisis aknaäärise, hüüdis mulle süüdistavat faadjees. Ja siis elemendis mulje, midagi ette, mis oli üsnagi imetlusväärne. Sellest ajast ma mäletan sinna siginenud väga võimekat noort pianisti, minu seisukohalt täiesti noormeest, juba see oli Eugen Kelder kui ta mängis fantastilise vägevuse ja tehnikaga šotaani c-moll Nocturni, nagu ma hiljem selle pala ära olen tundnud. Aga enamuse noorpõlve muidugi nagu ikka muusika inimestel kulgeb isetegevuse pinnal, aeg-ajalt on ka üsna jultunud ettevõtmisi olnud niimoodi kerge häbiga pooleks tunnistama, et pärast sõda Valka sattununa olin ma seal ootamatult klaverimängija koolis ja pandi ka esinema. Aga minul ei olnud mitte midagi meeles, õieti korralikult ja nooti muidugi midagi ei olnud. Kodu põles ära Tartus sõja ajal. Ja siis ma tuletasin meelde Weberi ronto briljanti, mida ma tookord olin õppinud, ma jõudsin temast meelde tuletada poole ja siis natuke veel, aga ise ei tulnud mulle meelde seda, kuidas kordusjah ja siis ma koolis lihtsalt juurutanud mängisin. Nii palju kui ma teadsin, tegin mingisuguse üleminekulõpu peale. Aga sealt saadeti mind edasi Tallinnasse koolinoorte olümpiaadil. Ja ma ei julgenud siis muidugi enam ütelda, et ma olen niimoodi teinud ja nii ma siis siin Tallinnas, oh õudust, mängisingi seda, niimoodi sain kogemata kolmanda koha ja siis ajalehes kirjutati umbes nii, et noor pianist natuke küll läks segamini, aga üldiselt oli täitsa tubli ja püüdlik. Mina üldse ei teadnudki, mis seal vahepeal oli. Nii palju siis loomingulisest tegevusest helikunsti vallas, isetegevuse suhtes, noh, koolis me tegime kõike. Valga keskkoolis oli päris palju koolipidusid pikkade kavadega. Üks ilusamaid ettevõtmisi meie kõikide jaoks oli Simmi kosjasõidulavastus kus me kõik hästi suure hooga kaasa tegime. Valga keskkoolis lauluõpetajaks oli hilisem laste muusikakooli direktor Puusta. Tema tegi minule hirmsasti liiga sellega, et pani mind kord koori juhatama. Ka see oli n võrdub ärge unustage laulukooli koor teatavasti on ikka niuke suur instrument, ma olin siis arvatavasti kuskil kümnendas klassis või irvitasid minu üle, kui mina niimoodi häbelikult katsusin kuskil 10 sentimeetri ulatuses maha terrigeerida selle loo. See on üks vastikumaid muusikalisi elamusi, mida ma mäletan. Hariduse tee on olnud kangesti pik, lünklik, kestev, isegi kõrgema kooli nimekirjas on mul olnud Rõõmu püsida küll kahjuks ainult ühtejärge peaaegu 14 aastat. Noh, see on kõik seotud sõjajärgsete oludega ja mitmes linnas elamisega perekonnaga argipäevase Tartu koolipõlve järel tuli mul lõpetada hoopis Valga keskkool. Selle kõrvaldada ka üks väga põnevat nime kandev õppeorganisatsioon veel nimelt TNS Valga laste muusikakooli rajamisele. Selline asutus nagu Olga muusika üldhariduslikud kursused. Ma ei ole kuskil mujal niisugust ime hiljem kuulnud. Vot selle, ma ei tea, kas ainus, aga vähemasti esimene lõpetaja juhtusin mina lihtsalt parasjagu olema. Pärast keskkooli lõpetamist maandusin ma uuesti muusikakooli ja selle kõrvalt saatsin peaaegu kõiki Tartu koore. Väga ilusad olid väljasõidud ja kontserdid akadeemilise meeskooriga Richard Ritsingu käe all. Nemad olid esimesed, kes avastasid minu jaoks aga kalli koorilaulu seose minu nimega. Türnpu Helju hella tuulekene ja neil oli ikka kombeks kontserdil isa palaksis laulda seda mina niisugune nooruke saatis sind häbelikult klaveri juures ja siis nemad delikaatselt pöörasid oma näod minu poole ja just nagu viitamisi laulsite minu jaoks. Tartu muusikakoolis. Me õppisime, pärast seda ei olnud mitte mingisuguseid plaate peale paari väga naljaka ja ühe vana grammofon, imiste kesti, lustakat häält. Ja kogu muusika, mida kaalutundides vaja läks, mängisime meie Valdeko viruga Tartu praeguse dirigendi ja heliloojaga. Kadunud Juhan Simm oli meie literatuuri õpetaja temani, aga mees võttis meil lihtsalt tukast kinni ja panin klaveri taha. Mängisime kolossaalsetes tempodes, ta ise dirigeeris kõikvõimalikke sümfooniaid neljal käel, pahatihti ei olnud takti peal ühtegi õiget nooti, aga me küsisime koos. Ja saime vähemasti ise küll mingi mulje. Sellepärast et noh, me oleme sõja ja lapsed. Ja kuigi sai kontserdil käidud, aga noh, need olid ikka soolokontserdid. Mis on meelde jäänud, et orkestrimuusika minuni on tegelikult jõudnud. Just nimelt niukse klaveril, püüdliku aga väga hoogsa logistamise kaudu. Ja nii on tulnud õppida veel Tartu muusikakoolis ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Ma olin seal kaua aega tudengiks ja see oli väga tore aeg. Tänu niisugustele Lektoritele, nagu professorid Ariste võib eesti või Rammul veel Alttoa ja, ja paljud teised tänu üldse üliõpilasõhustikule ja juba sellele sammastega majaleja ühele kaheksateistkümneaastasele inimesele, see on väga tähtis kuidagiviisi emotsionaalselt ja psüühiliselt nimeliselt läbi käia. Ja konservatooriumis muidugi siin tervise tõttu klaverieriala asendas muusikateadus. Siis ongi nii välja kukkunud, et et juba üksi kursusekaaslasi kõigi nende mitmekordsete olekute peale on umbes viiekordselt tavalisega võrreldes. Kuigi väga südamelähedaseks on muidugi jäänud see kursus, kellega ma konservatooriumis uuesti alustasin, kuigi mitte koos ei lõpetanud eriala vahetamise tõttu. See oli erakordne kursus, tema ees olid niisugused mehed nagu Mikk Mikiver, Aarne Mikk, Ants Üleoja, Venno Laul, Tiit Tralla, Ülo Pajur ja nii edasi, ja nii edasi, tähendab inimesed, kellest said ka kõvad kunstiinimesed. Midagi, aga, kes ka konservatooriumi põlved ennast väga avaldada tahtsid. Teadupärast me oleme vist ainuke kursus, kes tegi pidevalt ja ülekoolilisi kursuseõhtuid väga rikkaliku kavaga, mis kohati oli erakordselt põnev fotode järele vaadates tänninigi noh, niisugused näiteks nagu armastus läbi aegade küll varjude mäng ja mittevarjude mäng, suur kompositsioon, arvatavasti tänu Arnemiku fantaasiale eeskätt kokku pandud, seal olid kõik inimesed, peab ütlema ka kõige tagasihoidlikumad ja arglikumad ja need, kes mitte ühegi hinna eest üldiselt ütlesid, et nad seda ei tee. Vaat sellises hoos need õhtud olid väga populaarne lihtsalt konservatooriumis ja rahvast tuli meil hästi palju seal kuulamas, neid ja nalja sai ka kõvasti. Peagi sai minust konservatooriumi kõrval filharmoonias niuke tuletõrjuja, nagu nad mind nimetasid. No kuna ma olin suhteliselt siis vanem tudengi perekonnaga, oli mul vaja natuke mõelda ka selle peale natuke rohkem ülalpidamise raha teenimise peale. Ja ma meelsasti peale selle üldse olen alati valmis tegema midagi, mis on ootamatu. Ja nii ma käisin väljas kõikvõimalikud inimestega, kirjude, kontserdite, ka väga sageli muidega estraadiga, kuigi mul vähematki oskusi ei ole selles vallas. Ja selles mõttes olen ma täiesti uhke, et näiteks kui filharmoonia avasema estraadistuudio siis vastuvõtueksamite sattusid, mine olemas ja klaverimängija nende jaoks kohutavalt, küll tundis piinlikust pette saudi ees, kes minu õnnetuseks siis Moskasina eksamile pärast. Et mul on olnud au näiteks olla Vello Orumetsa esimene klaverisaatja tema õpingute alguses madam am järve juures kus ma siis veidike aega töötasin. Sellised olid siis Helju Taugi temaks kujunemisaastad, ehk ütlen seda tinglikult sest saamise olemise lugu on temas algusest peale nagu kuulsime, väga tihedalt põimunud ikkagi, millisena nõelata meis oma väga paljudes sõprades kolleegidest, õpilastes ka lihtsalt tuttavates. Nüüd täna seda käisin mikrofon käes pärimas mitmelt inimeselt, keda polnud küll kerge valida Helju Taugi arvukast austajate ringist. Need on need vastused kirju kimbuna teie ees. Alustame sünnipäevalapse ühest õpetajast. Leonormetist. Helju Taugi ka on meil pidevalt kokkupuuteid olnud ja peab ütlema, et juba päris kaua aastaid. Ma mäletan, et tutvusime temaga 49. aastal, siis kui Tartu muusikakool pidas oma alles mitte väga suurt juubelit ja kui ta oli alles seal õppimas. Siis aga tuli ta viiekümnendatel aastatel juba konservatiivid tooriumi ning lõpetas konservatooriumi. Muusikateadlasena juhendasin tema diplomitööd ja teemaks oli meie uus soololaululooming. Laululoomingut ei vaadelnud Helju Tauk ainult teoreetilisest küljest. Ta tegi seda ka väga palju praktiliselt ja ma pean ütlema, et siin on minu elu mitmed kõige rõõmsamad muusikalised sündmused olnud just seotud Helju Tauk, seda selles mõttes, et, et olen õige mitmeid omaeneselaulutsükleid andnud talle nüüd juba kui pianistile. Ja mul ei ole kunagi põhjustanud pettuda. Sellepärast hiljuti haugil on omadus kuidagi just seda tabada, mida oled mõelnud nooti kirja pannes. Kuidagi ta oskab, iga nähtuse igasuguse kunstilise mõtte võiks öelda, põhjani jõuda, ta mõistab selle olemust, haarab seda nagu lennult hea noodist lugejana ta kiiresti sukeldub asja sisse ja talle omase väljendusrikka temperamentsed, mänguviiside toops just kõik nii välja, nagu sa oled mõelnud ja võib-olla isegi natuke paremini. Nii et selline koostöö on muidugi väga tore ja ma mõtlen, Helju Tauk on meil kujunenud üheks selliseks kontsertmeistriks kes väärib kohe päris ajalukku minemist sest me ju teame, et meil on olnud toredaid pianisti just eeskätt kontsertmeistrid. Selline mees oli kunagi Olav Roots mul rõõmunud kuulata, kuidas musitseeris klaverit, aga Elsa Haavesson ja muidugi kõneleme Bruno Lukist alati, kui meie ühest esik pianististaga on rõõmu kuulda olnud ka, kuidas ta on suurepärane ansamblist Helju Tauk aga kuulub just nende hulka, kes on eeskätt andsablistid. Ja sellise andsablisti olemasolu meil, noh, see on hirmus tänuväärne nähtus. Siis olen kaasa elanud väga palju Helju Taugi esinemistel, olgu pedagoogina olgu Raadios, olgu televisioonis ja siin ma tulen täpselt sama jutu juurde, mida ma rääkisin temaga pianisti kohta tema kui ansamblist kohta ta oskab jällegi asja põhja, siis tulla on igasuguseid sõnaseadeid maailmas olemas, on sõjas teadmised, mis on noh, jäävadki ilusateks sõnadeks. Taugi puhul see nii ei ole. Helju Tauk oskab sõnu nii seada, et ta asja välja toob. Et on kohe selge, eks ole, millest ta räägib, oskab esile kutsuda kujutlusi, pilti assotsiatsioone, kui ta räägib. Ja selle eest on tal tänulik juba terve generatsioon muusikakeskkooli õpilasi ja tudengeid. Sellest on talle tänulikud kindlasti väga paljude muusikaõhtute kuulajad, kus ta on olnud sissejuhatava sõna ütlejaks ja muusikateoste tutvustajaks, sest ta tutvustab tõesti nii, et sa pärast seda tunned, et sa oled selle asjaga tõesti edutu. Nii et kui Helju Tauk on jõudnud oma esimese juubeli, niisiis loodame, et see tähelepanu temale ei piirdu ainult ilusate juubelitega vaid et me elame selles teadmises, et meie keskel elab väga aktiivselt, tegutseb lausa põleb tegutsedes hirmus tore muusikainimene, kelleta meie muusikakultuur oleks tükk maad vaesem. See on avalaul Leo Normeti tsüklist akvarellid. Põhitöökohaga on Helju Tauk ametis Estonia teatris. Tema kolleege esindab täna jutuga meestrio koosseisus Mati Palm. No mina, Helju Tauk, keda tunnen juba aastaid nii kaugemalt, sest tema õppis siis teist korda konservatooriumis ja oli lõpetaja, kui mina algasin juba sellest ajast mäletan teda väga mõtlevana teistega pidevalt tegevuses, pidevalt vestluses aruteludes ja ta jäi mulle kuidagi teiste hulgas silma ma temaga eriti kokana hiljem ei puutunud, kuni biodok tuli meile teatrisse, balletti kontsertmeistriks ja siis meil ooperisolistide hulgas tekkis nii-öelda kerge nurin. Et miks nii võimekas inimene, muusika, teadlane ja kontsertmeister. Et miks tema ei võiks olla siis meil ooperis abiks oma teadmistega. Me tõstsime selle küsimuse solistide koosolekul üles ja palusime reaktsiooni seda ühisarvamust siis arvesse. Ja meie kõigi suureks rõõmuks mõne aja pärast siis ta ukrakovski meiega tööle, aastat nüüd juba töötame ühise nimetaja all Estonia ooperiheaks, kaasa arvatud ka siis kontserttegevus ja see töö on nii ühele kui teisele on nad küllalt viljakas ja palju on saanud ära teha juubelijuttu pool tahaks siis öelda talle kõige südamlikum suurete. Helju Tauk tema kohta võib öelda seda, et nagu hea haldjas hõljub ringi eksklusiiv vilksti seal ja kui siis temaga kokku saada ja seda ühistööd teha, siis see tundub ka, et see läheb väga kiiresti see aeg. Alati. Ma ei teadnud, kuidas kõikide lauljatega on, aga mina olen küll alati temaga koos, olen nagu süvenenud sellesse arutlusse, mismoodi teha, kuidas teha no siis nagu ikka muusikateadlastel kombeks on, siis tehakse lauljatele puust ette ja räägitakse ära üksipulgi, mis seal ja seal seekord nõuab ja kuidas sellele tähelepanu tuleb pöörata, kuidas üht või teist kohta peaks tegema nii nagu muusikalised etele. Samas jälle tuleb ütelda seda, et kuigi on tal väga kiire ja ta on hõivatud inimene, on ta väga vastutulelik ja pole kordagi olnud, kus oleks tema poole pöörduda huviga, et oleks tarvis seda või teist asja harjutada või teha, et oleks ära ütelnud oma abist. Nüüd viimased kokkupuuted on poris kodunovi ettevalmistamine ja siis kontsert, mis meil peaks olema Mare Jõgevaga, Kiek in de Kökis, Helju Tauk on siis meil kontsertmeistriks? No sellest muidugi on praegu veel veidikene vara rääkida, sest jutt on tõelised Helju toogist. No lauldandama ka väga hea kolleegina on ta kõike ise ka väga seltsisõbralik tema puhul köidab see, et kunagi mingisugused arusaamatused või momendi eksimused ei muutu tüliküsimuseks lahti lahendatavad. Ja Arne Mikk Meil ju tõuke, mina ise tean juba väga kaua, õppisime koos konservatooriumis kunagi mõnda aega. Aga need viimased aastat, mis me oleme teatris, ooperi lavastamist ega tegelenud, see on meeldejääv ja väga huvitav töö olnud. Sest Helju Tauk ei ole ju lihtsalt klaverimängija klaverisaatja, nagu vahel öeldakse, tema tõepoolest kontsertmeister selle mõiste kõige paremas mõttes, olles veel ise muusikateadlane ja väga palju lugenud, väga palju näinud inimene teatrikunst, on ju niisugune mitme tahuline kunsti oskabki just kõige olulisemana neid seoseid. Ja, ja need põhitelgi kuidagi alati silmas pidada. Sest et mõnede inimestega detailid mängivad kuskil mingist passaaži või akorde või käik. Aga heli on kuidagi niisugune tore paist või seesmine taju dramaturgia suhtes. Ja tehakse on see tohutult oluline, eriti nüüd, kui me teame poriscotonoomi, mis on oma redaktsiooni mõttes natuke Uudne tegelikult küll kõige vanem ja esialgne variant, aga just uudne selles mõttes, et me tunneme teist varianti ja selles analüüsis selles proovi käigus. Heljo on just väga tore partner lavastajale, dirigendile ka laulja selles mõttes, et tema alati on võimeline osa võtmast diskussioonist ja ta ta tahab seda teha ja teeb seda. Ja see on suur kasukon, proovis veel üks niisugune lisastimulaator, kes sunnib kõiki tegema suure tähelepanu, seda tööd ja kes annab mõttelist ja sisulist laengut alati omapoolselt ka lisaks. Ning veel kord Mati Palm sedapuhku Villem Kapi lauluga. Kui lõpeb suvepäeva ilmnemine. Kontsertmeistrina on Helju Tauk kõik need aastad pidevalt tegev olnud ja mänginud koos väga paljude meie muusikutega. Mõistagi kõlab ka meie saates valdavalt tema kooslusele salvestatud muusika. Tema ammuse maid, ansamblikaaslasi on Ines Rannap, kes nüüd jutujärje üle võtab. Meie sõprus ja koostöö heljuga on kestnud juba paarkümmend aastat. Ma vist ei liialda, kui ütlen, et nii head ja kestvat kontakti niisugused toredad hingesugulust leiab elus üsna harva. Ei mõelda, et me oleksime väga sarnased. Kuid kahtlemata me iseloomudest palju ühisjooni ja küllap see põhjuseks, miks meil on nii hea koos musitseerida olnud kõik need aastad mullal tunned heljuga tülli minna on peaaegu täiesti võimatu sest isegi katse postitada või kapriisid seda hääbub otsekohe tema naljajuttudesse optimismi. Alati leiab ta midagi sobivat ja toredat ütlemiseks. Ja meeleolu on jälle parimas korras. Me oleme nende aastate jooksul mänginud nagu tihti viiulimuusikat, no võiks öelda 75 protsendi ulatuses ja niisama palju ka varem kirjutatud. See aga tähendab, et me oleme alati tegemist teinud interpetatsiooniga, millel puuduvad igasugused traditsioonid ja eeskujud. Ja huvitav, et alati on meie arusaamised sellest muusikast olnud väga üksmeelsed. Küll pean aga ütlema, et Heljo minu jaoks alati olnud autoriteediks, kui ma olen kõhelnud mingi probleemi juures või siis on suutnud tema mind kallutada momentaanselt enda poole nendega kaasa suutnud viia. Ja ma olen alati temasse uskunud. Uue muusika puhul on mind ja meie teisi ansamblipartnerid alati hämmastanud tema oskus haarata niisugust teost, mille teksti ta ei ole veel võib-olla sajaprotsendiliselt suuteline ära mängima värskuse tõttu on suutnud seda teost alati haarata juba esimestel proovidel tervikuna ja leida sealt see kõige olulisem. Mina isiklikult vajan terviku tekkimiseks ikka juba ära õpitud teksti, siis ma alles omana ülevaadet sellest, aga Heljo on valmis esimesel proovil juba suunama meid kõige tähtsama juurde, kusjuures veel juhatab sisse solistid või ansamblid õigetel kohtadel, tähendab, suudab ka jälgida partituuri. See võime on muidugi tema kui kontsertmeistritöös äärmiselt oluline ja harvaesinev, aga neil on ka väga tore olla. Kui publik on hea, võtab südamlikult vastu. Siis on ju paratamatu, et proovis paika pandud nüansid tugevasti võimenduvad emotsionaalne ilmselt tunned, et saared hoopis eredam ja ja erksam. Ja vot see niisugune improvisatsioon laval on võimalik olnud vähemalt minu kogemuste kohaselt ainult heljuga. See on äärmiselt tore kõrvust tõstev kõne. Et sa lähed edasi, tunnetus, partner tuleb kaasa, läheb mööda veel omakorda lisab sinna. See värve ja pärast on küllaltki õnnelik tunne laevalt tulles. Et midagi ilusat publikule. Te olete minu sõbranna on jõudnud juba oma esimese juubelini sest nüüd järgnevad need poolteist kuud, mille jooksul mina olen temast noorem ja ma ei jäta seda mitte hetkekski ühelgi kohtumisel talle ninale kirjutamata. Tokkeriini sõnad oli tuua üks lemmikuid. Helju Tauk on palju aastaid töötanud pedagoogina meie muusikakeskkoolis aga selle loomisest peale. Ta oli selle kooli esimene õpetaja koosseisus ja ka esimese lõpetanud lennuklassijuhataja. Üks tema lastest Tõnu Reimann ongi nüüd mikrofoni ees. Meil ju laps muidugi, kus sa pääsed, kui nii kaua koos oldud ja tööd tehtud ja proove tehtud, tunde kuulatud. Kõigepealt hakkas juba oi oi 17 aastat tagasi see oli siis kaheksandas klassis, kus temast sai minu kontsertmeister. Aga no see oli nüüd üks pool asjast, teine pool oli see, et ta luges muusikaajaloo loenguid ja see oli ka väga meeldejääv. Mispärast just meelde ja üleüldse ta on ju inimene, kes sõnu taskust otsima ei pea ja kõik need tunnid olid ikka elu täis. Ja kuna talle väga meeldis ka ise muusikat tutvustada kohe tunnis oma suurepärase lehest lugemisega, noh seal ikka elus muusika, kogu aeg, mis tema ümber valitses. Ja mitte ainult see, et kuigi ta kõik teavad, kui hästi ta oskab klaverit mängida, selle vaatamata näiteks tuleb mulle praegu meelde, võtsime tunnis läbi muuseas pildid näituselt tsüklit. Siis kutsus ta meile klassi lihtsalt hundi mängima. Vaike Vahi, kellel see parajasti oli repertuaaris ja tõtt-öelda vot selline tund jääb ikka meelde, päris kauaks ajaks ma seda Vaike Vahi mängu vaevalt unustan. Kuidas oli siis Suvorovi puies klassis, selle peale ei pea tulema, sellised asjad peavad tulema loomulikult. Ja tema puhul, kuna kõik need asjad tulevad loomulikult, siis võib arvata, et selline klassijuhataja töö, mis ta meiega tegi, tuli nii loomulikult, et ega me ei märganudki seda. Klassi ettevõtmised olid muidugi matkad olid kontsertidel sai käidud, kuna ikka tõesti muusika oli see, mis kõiki neid kõige rohkem vast ikka sidus kontserte korraldatud sel ajal. Mäletan praeguste kontserti Porkunis, kuna meil klassis puudusid niisugused pillid nagu aldid ja tšellod, siis tuleb mulle meelde üks moment, kus me mängisime. Kõik õpilased hellide esinenud, aga noh, nihukest suuremat numbrit, kus rohkem rahvast laval oleks, kusagilt ei olnud võtta. Ja siis oli meil läbi vaadatud Mozarti väikese muusika, vist esimest osa, kil mängisime osa viiuleid, sisemängisite esimesest viiulipartii tasemelisi, teise viiulipartiid ja Helju Tauk mängis klaveril aldi bassipartiid. Kas see ettekanne nüüd hiilgav oli, aga, aga igatahes meile andisse kindlasti jälle midagi. Kontserdid, mis niimoodi korraldatud olid rohkem rajoonides, kultuurimajades isegi olid need siis oli ka meie poolt tants, mingisugune osa estraadikava. Ja seda kõik sai ära tehtud. Peab ütlema, et see oli ju hea seltskond, kus temal ja kus meie olime, kui tema oma säravate silmadega sinna seltskonda tuli, siis lihtsalt andis asjale veel elu juurde ja hea meel on seda näha, et ta pole neid siiani kaotanud. Ja lõpuks on Helju Tauk meie heliloojate liidu ammune liige, kõneleb Eino Tamberg. Helju Taugi juures veetleb mind võib-olla kõige rohkem tema aktiivsus ja tema suur armastus muusika vastu muidugi muusika armastusse jah, on enamikul muusika inimestel aga tema puhul on tore see, et muusikateadlane on ta armastab väga palju ise mängida. Tähendab, ta on inimene, kes pidevalt tahab olla kontaktis elava ja elavalt kõlava muusikaga kellel on vajadus seda ise teha ja samal ajal tema aktiivsus, see avaldab väga-väga mitmes lõigus jah, tema iseloomus, kõigepealt see, kuidas ta sinuga juttu ajab ja see, kuidas ta kasvõi seltskonnas tekitanud toreda toonuse või, või see, kuidas ta mõne ansambliga või lauljaga töötades korraga väga energiliselt ja kaasakiskuvalt oskab. Ta ei ole mitte kunagi lihtsalt saatja vaid ta on aktiivselt kaasamõtleja ja pedagoog, ma mõtlen isegi oma Kontsert mehke tegevuses on ta pedagoogiks jäänud. Tore on see, kuidas ta vestleb inimestega, ükskõik kas see on siis Skahelises kolmeses grupis või suure auditooriumi ees. Minu jaoks on, ei saa ütelda, olulisemad kui tema kirjutatud artiklid, aga vähemalt sama olulised olnud, aga publiku ees esinemised tähendab see, kuidas ta oskab inimestega kontakti võtta ja oma mõtteid väga selgelt viia. Kuulajateni mäletan kunagi ammu me tegime heliloojate majas stiilide õhtuid barokk ja renessanss ja palju muud. Ja seal oli Helju Tauk minu meelest asendamatuks tegelaseks. Ta oskas mõtelda mitte ainult muusikas ja mitte ainult muusikast, vaid vaid lülitada väga toredasti nii kirjandusse kui ka kujutavasse kunsti. Ja see laiahaardelisus, mis on muidugi vajalik igale muusikateadlasele ja tema juures võib-olla esineb veel eredamalt kujul. Ma pole kunagi kuulnud. Ja siis on ta veel väga tore reisukaaslane mulloni ohustanud, temaga käia nii välismaal kui ka Nõukogude liidus. Ja see, kuidas ta endasse ümbritsevat ahmib, kuidas ta püüab võimalikult paljut näha. See nakatab ka kaasreisijaid. Ma usun, et temaga koos reisides on võimalik natuke isegi rohkem näha kui üksinda. Ta on alati niisuguses eas reibas optimistlikust tujus. Nii et endalgi hakkab vahel piinlik, kui sa arutad või tööd ei ole teinud. Tegelikult mul on kahju, et ta suhteliselt vähe on kirjutanud viimasel ajal eesti muusikast. Need lood, mis ta kirjutanud, on minu meelest alati väga asjatundlikult tehtud ja huvitavalt ja põnevalt aga inimese aeg on kord niisugune, et kui ta üht rohkem teeb, siis ta läheb midagi tegemata jätma selle arvel. Ja ma tean, et Helju Tauk aeg on küll viimase piirini täis. Ta jookseb ühelt ürituselt teisele ja imetlusväärne on, kuidas ta neid kõiki suudab siiski teha. Heal tugeval professionaalsel tasemel soovis talle, et tal sa jõudu jätkuks veel väga kauaks. Muidugi teemal Helju Tauk võiks veel palju ja paljud rääkida, kuid anname selle kimbu üle sellisena, nagu ta sai ning veedame saate lõpuminutid koos tema enesega. Sest oleme ju tõepoolest palju kuulnud teda kõnelemas kõikvõimalikel teemadel, kuid enesest vist küll haruharva. Ja seda suurem on järgnevate hetkede väärtus. Muusikalised noorpõlve muljed on väga eredad, võib-olla need, mis iseendast võttes noh ka seal ei tunduks nii tugevad olevat. Näiteks pääsesin ma Tallinnasse pikemaks juba kuskil Nikeani neiupõlves ja sattusin riikliku akadeemilise meeskoori kontserdile Estoniasse. Ma istusin rõdu esimeses reas ja nad laulsid Türnpu meelay äärset tänavat. See oli nii võimas ja nii erakordselt ilus maa, nutsin suurest õnnest üldse minu elu võrdlemisi vähesed ja suured nutmised ongi olnud seotud nihukeste muusikaliste kannetega. Aga need ei ole sugugi mitte alati seotud väga suurte kunstnikega või väga kõrgel tasemel kunstilist elamust, ega neid ka. Aga samahästi võib inimest paelude näiteks see kui tema sõber, kes elukutse poole son, arst laulab talle nii musikaalselt, et harva keegi seda suudaks järele teha, näiteks Mozarti ooperi retsitatiivi täiesti peast sujuvalt ilmekalt, innukalt, südamlikult üleni ise muusika olles niisugust rõõmu näiteks on olnud elus mitu korda võimalik nautida. On ka teisi väga sügavaid elamusi, elulisi ja muusikalisi, mis ei ole mitte otseselt Concertlikud näiteks ega ka mitte koolilised. Nii näiteks on uue looga tuttavaks saamine, kui seda sulle mängib helilooja ise. Seda õnne on mul mitmete heliloojatega olnud rabavamaid elamusi näiteks on seotud Heino Dambergiga, kui ta järk-järgult kutsus mind kaasama Syranoloomise radadele. Või kui ta mängis ette esimest kordama sümfooniat, seda, mis nüüd alles hiljaaegu kõlas Pansole pühendatud. See on ju kummaline, see kõlab klaveril inimene ei saagi seda partituuri, mis on küll tema seest sündinud, aga ei saa ju seda terviklikult mängida, ta mängib seal jumal teab mis noote selles meeletus nihukeses eneseandmises. Aga mulje sümfooniast jääb sügavam kui, siis, kui ta kõlab nagu päris ja sümfooniaorkestriga laval. Või teine selline sügav mälestus on Veljo Tormise Eesti kalendrilaulude esimesest esitamisest heliloojate liitu töökoosolekul, kus me kahekesi niimoodi koostikast koori partituuri katsusime, teisteni viia. No kui väga paljude inimestega koos töötada ja kui olla nende õpetaja või nende, et ja kahe muusikakooli ja konservatooriumi peale kokku on selliseid partnereid lugematu arv olnud, seda enam, et Tartus tuli töötada kõikides erialaklassides peale lauljate, kes nüüd on kätte sattunud neid partnereid on olnud väga palju ja juba läheb segamini, kes mind on õpetanud või, või kellele mina olen õpetaja olnud, sest et meil hakkamatult oleme õnnelikud ja tänulikud, sellepärast kui meil on võimalik kellelegi midagi anda, tähendabki stimuleerivad meid, toome välja seda, mis meis on, igas ühes on niisugust inimest ei olegi, kelles ei ole ja vajadust, et anda, on ka igaühes olemas on suur õnn, kui, kui leidub tarbijaid selles mõttes ja teiselt poolt on õpetaja ja ometi üks peamine voorus kahtlemata selles, et et lakkamatult võimalik õppida reageerimiste ja suhtumiste kaudu annab õpilane arvatavasti õpetajale rohkem kui õpetaja kunagi suudab anda õpilasele. Muidugi on neid ka otseselt õpetajaid või kaaslasi olnud siiski, kellelt nüüd lausa õppida, kes rabavalt õpetaja no ikka palju ja kes suudaks neid üles lugeda. Ma tahaksin siiski tänuliku kummarduse teha oma klaveriõpetaja ees Tartus Tartu muusikakooli endise direktori Aleksandra sarve ees, ma sattusin tema käe alla. Ma olin siiski juba siis 14 aastane ja mu näpud juba natuke ludistasid klaveri peal mängida. Ma ei teadnud muusikast peaaegu mitte midagi, ma ei saanud üldse aru, mis asi see on. Ma õppisin noote, kohati oli päris ilus ja enamasti oli ka üsna igav. Aga see, mis muusika on, seda tegi tema minu silmade ja minu südames lahti paari esimese tunniga. Klausel. Ma mäletan, kuidas ta laskis mul mängida Beethoveni sonaati kevatsionaadiks kutsutud ja ma püüdsin muidugi olla tubli ja viisin kõik oma meelest peasti, olin täitsa. Ta tegi mu tümaks töötajates ühe lehekülje kallal umbes kaks tundi, see on üks rikkamaid tunde, mis üldse minu elus on olnud muljet ja saamise mõttes, mis üldse võib-olla klaverimäng, mis võib-olla üldse muusika, mis muusikas on sees teda vanema, suuresti tema käest kuulnud. Aga ütleme, mina niisukestest õpetajatest meie kõikide väga paljude mustameeste jaoks nagu Karl Ester või Heino Eller. Ja ei saa unustada professor Alumäed õpetamas meile Mare Teearuga, Heino Elleri viiulisonaati ja fantaasiat viiulile ja klaverile. Ega ka mitte väga kaua aega kestnud. Kontakti Heljo Sepaga. Teda klaveritundides teda klaverit mängimas. Anti Marguste nelja käelugu on salvestatud tuhas koos õpetaja Heljo Sepaga. Kuna põhitöö siiski kõige lähedasem, mis saab üldse olla, on olnud kellelegagi koos mängimine ja siis on arvatavasti ka ühed lähedasematest inimestest need elus, kellega on saanud koos mängida. Üks nendest ja kõige kauaaegsem on olnud Ines Rannap, ütleme sellest juba 20 aastat. See töö laabus esimesest hetkest peale kui me tuttavaks saime. Või Mare Teearu, kellega kadunud professor Alumäe meid kokku viis ja tänu kellele mõlemale Heino Elleri looming nii väga lähedale astus. Väga kasulik oli koostöö nõudliku ja samal ajal esinemiste ajal järgmised särava ja kaasakiskuva August karjusega. Tööle pani ja paneb alati koostöö Toomas trumme lehega. Kõige esimene Estonia esinemine oli aga hoopis Tartu tenori Johannes lükiga. See oli kuskil 50.-te aastate teisel poolel ja siit on minu sisse jäänud Eduard Oja. Tema laul. Ma ei näe enam, see oli niisugune, kuute mõju tähendab, et raske on ise kaasa teha raskem klaverit mängida selle suure pingepeaaegu jubeduse sees. Mida see traagiline laul endast annab. Umbes samasugune oli ka esinemine Theo maistega, samuti Estonias, kui ta laulis mussaski surmalaule ja tantse. Erilist põnevust pakkuvad muidugi suuremad ansamblid. Me hakkasime triot mängima juba Tartu muusikakoolis, haaralt aasa ja Udo kolkiga mängisime läbi terve rea, osalt õppisime ära, osalt mängisime noodist, see kirglik huvi, mis nüüd kohe tuleb, kuidas mitu pilli kokku kõlab, kuhu muusika viib teadmata ja samuti samal ajal oodatult see Ta inimeste, arvatavasti mitte kõrge vanaduseni. Ilusamaid elamusi selles vallas oli muidugi kokkutulek Tamme nimelise puhkpillikvintetti ka kui n Armeenia dekaadi. Nad kutsusid mind Mozarti ja Beethoveni kvintetti kaasa mängima. Need olid väga kõlavõimalustega ja huvitavad töötunnid. Kui inimene kas teid töötab, siis ta teeb palju tööd enamasti alati ta kellelegi tänu võlgu. Ma tahaksin südamlikult tänada oma ema sellepärast, et tema on kogu elu võtnud raskema poole enese peal ja selle tõttu minul on nii palju võimalust olnud olla teiste inimestega kuna kõik muu töö on tema enese õlgadel kandnud. Ma saan nüüd täis üht 32 tööaastat ja mida ka poleks olnud vaja teha mitte midagi põnevamat kui inimesed, ma ei ole kohanud, küll nad lähevad järjest huvitavamaks täiesti valikuta, kas nad meeldivad mulle rohkem või vähem või mina neile või, või kas me oleme lähedasemad või kaugemad. Huvitavad nad on alati olnud. Ja pole see on ka sellepärast, et kui inimene on loomult tubli mängija et siis tema jaoks nagu elugi kujuneb mingisuguseks suureks katkematult kulgemaks ja rikkaks ansambli musitseerimisega.