Alma mater Tartuensis on sajandite vältel näinud erinevaid aegu arengukonverentsi, mille eesmärk on tulevikule vaatamine, peetakse esimest korda. Kui d umbes aasta tagasi välja käidi, oli ülikoolis kõhklejaid omajagu. Täna, 24. oktoobril on ideest saanud reaalsus. Ülikool on kutsunud oma probleeme kuulama valitsusjuhi, riigikogu esimehe ja mitmed ministrid. Kas Eesti vajab rahvusülikooli ja kui vajatakse, siis millist ning kuidas peab olema korraldatud rahastamine. Tartu Ülikooli rektor professor Jaak Aaviksoo ja kaasa tähtsa päeva hommikul oma mõtteid ka Eesti raadiole. Alustasime ülikooli arengu kavandamist, kaasates nii väliseksperte, ülikooli enda tarkust, tuleviku kavandamisel tekkis arusaam, et üksi ülikool oma tuleviku väljakutsetele lahendust leida ei suuda, ei oska ja ega vist peagi nähes, missugune on olnud ka väljaspoolt ülikooli huvi selle vastu, tundub mulle, et see arengukonverents kujuneb vahest olulisemakski veel, kui me omal ajal arvasime, sest ülikooli arengust rääkides on olnud ilmselge, et me ei saa mööda minna ka eesti hariduse arengust. Rikuna ja haridus on ühe riigi jaoks juba nii tähtis asi, et seega siis ei saa mööda minna ka Eesti riigi tulevikust. Millised saavad olema kõige kesksemad momendid hariduse areng üldisena siin juba kõlas läbi. Oleme need kõige üldisemad probleemivaldkonnad sõnastanud läbimurdevaldkondadega, need on niisugused küsimuste ringid, kus tuleb saavutada oluline edasiminek võrreldes tänase päevatasemega selleks, et kindlustada ülikoolihariduse tulevikku Eestis esikohal oleme seadnud sõna rahvusvahelistumine, see läheb ilusti kokku Eesti liitumisega Euroopa Liitu avanevate haridusturgudega. Eesti üliõpilane saab Pariisis ja Londonis olema samasugune üliõpilane nagu prantslane või inglane oma ülikooli jaoks. Ilmselt muudab see eluga siin Eestis ja Tartu ülikooliski palju tihedamat osasaamist maailma teadusest maailma ülikoolides. Kultuurist tähendab rohkem välisõppejõude, rohkem välisüliõpilasi ja ilmselt samavõrd ka suuremat osalust meie poolt teiste ülikoolidetöödes ja tegemistes õpetamises õppimises. Kui nüüd rääkida õppekohtade arvust ja üldse ülikoolide rahastamisest, siis see on minu meelest olnud juba õige mitu aastat. Üsnagi valus probleem on öeldud, et miks luuakse ülikoolis juurde tasulisi õppekohti, aga paratamatult aega dikteerib oma riigieelarvelistest vahenditest ei piisa, kui palju praegu üldse Tartu Ülikoolis on tasulisi õppekohti ja kas on näha, et tasuliste õppekohtade arv võib veel suureneda. Oma õpingute eest ise maksvaid üliõpilasi umbes 40 protsenti ülikooli õpilaskonnast, suur hulk nendest on avatud ülikooli üliõpilased, kes õpivad erinevates kaup või distantsõpe või e-õppevormides aga on terve rida ka neid, kes tavaliste üliõpilastega ühes ja samas auditooriumis istuvad ja teevad seda. Vahest see arv on pidevalt kasvanud, nii nagu on kasvanud üldse tasulise kõrghariduse osa Eesti riigis. Kahjuks ei ole olnud see selge ja avatud poliitika riigi poolt. Siiamaani on seaduse tasemel ettekujutus, nagu oleks Eestis kõrgharidus tasuta tegelikku eluolukorda me teame. Ma ei ole Ei tasulise kõrghariduse vastane ega väga kirglik tasulise kõrghariduse pooldaja, ma tean, et maailmas on lahendatud neid küsimusi ühte voodi ja teistmoodi ja ilmselt ei saa öelda, et üks nendest oleks parem või halvem. Päris kindlasti aga ei kuulu hea kõrghariduspoliitika hulka see, kui need küsimused jäetakse saatuse hooleks, kui ei peeta seda riiklikku kõrghariduspoliitika osaks. Tahaks väga loota, et selle, see küsimus kerkib üles ka arengukonverentsil ja et need, kes on kutsutud ja seatud vastuseid andma ka midagi selle kohta kostavad ja kui mitte homme, siis vähemasti lähiaastatel, et meil saaks selge kuidasmoodi, missugused võimalused on õppida tänastel koolilastel ja, ja lastelastele. Ülikool valmistab ette tulevasi noori spetsialiste, teise pidi on ka probleem selles, et nad ei leia Eestis rakendust. Võib-olla ma eksin, aga semiootika haruga noor inimene lõpetab, ta läheb lapsehoidjaks Saksamaale, Belgiasse, Prantsusmaale. Kas me siis selleks kulutama raha? Valmistame ette kõrgharidusega lapsehoidjaid Lääne-Euroopa riikide jaoks. Ühiskond on arvamusele, et kõrgharidus on see ainukene haridus, mis õnnelikuks teeb. Lisaks riiklikele kohtadele on tekkinud tasuline õpe, on väga palju neid, kes seda õpetust pakuvad. Erinevas kvaliteedis on Eestis praegu 57 asutust, kes kõrgharidusdiplomeid välja jagavad, siis pole ime, et kõikidele jätku haridust sisuliselt nõudvaid töökohti. Ilmselt on meil tegemist üleproduktsiooniga, kohati ka täiesti masendava kvaliteediga Eesti riigi otsus lubada kõrgharidusdiplomeid välja anda kutsekoolidel on pretsedenditu maailma ajaloos. Tõsi on ka see, et paljud erialade lõpetajad Eestis ei leia tööd ka sellisel juhul, kui nendega nad õpivad nii-öelda riiklikul õppekohal. Mis teha, kui arsti ja õpetaja palk jääb kolm korda alla lapsehoidja palgale kui mujal maailmas? Drastiline näide peaks panema mõtlema Eesti hariduspoliitikuid ja ka selle üle, missugune võiks üldse olla Eesti riigi tulevik, sest vaevalt, et metsa langetamise õlivedamise ja raha vahetamisega saab eesti riik aegades püsima jääda. Liigolon teadusõppeasutus siin töötavad lugupeetud õppejõud, kes oma teadusavastustega kogu ühiskonna arengus määraksid otsustavat jõudu. See raha, mis tegelikult praegu Eesti riigi suunatakse teadusele on tunduvalt väiksem kui näiteks Lääne-Euroopa riikides. Kindlasti on ka oht, et sedasama teaduse eest, olgu ta siis Sorbonni, Berliini, Müncheni ülikoolis õppejõud, võib saada tunduvalt suuremat raha. Probleem on keeruline taanduda pelgalt kõik rahale on ka ilmselt ebapiisav. Täna me oleme silmitsi tõsiasjaga, et mõistlikud teadustöötingimused on ülikoolis üksnes nendel õppejõududel ja teadlastel, kes üha enam ja enam orienteeruvad välisrahastamisel ja see oli iseenesest halb. Ma arvan, et me peaksime päris kindlasti hankima rohkem vahendeid rahvusvahelistest fondidest, koostöödest, välisfirmade tellimustest ja see kõik on, on suuremad pärane aga ometigi midagi peab tegema ka nende inimestega, kelle teadustoodang ei ole rahvusvahelisel turul müüdav, olgu see siis Eesti ajalugu või, või etnoloogia, midagi, mida meil endal omaenda eksistentsiks vaja on. Ja kui me, kui me selle jätame unarusse või unustame ära, siis, siis ma arvan, et me ei ole suutnud täita Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli ülesanne, mis on rahvusülikool, mida me tahame rahvusülikooli käest saada ja kuidas me selle rahvusülikooli funktsioonide täitmist rahastame. Täna ei ole eelarves sellest mitte ühte rida, ehk teiste sõnadega siis mitte ühte senti. Niimoodi ei saa kaua edasi minna. Ülikool on püüdnud teha ühte teist selle funktsiooni täitmiseks aga, aga päris entusiasmist tänapäeva ühiskonnas ei sünni enam midagi koostöös tööandjatega, ettevõtjatega, ühiskondlike organisatsioonidega. Ma arvan, et me siiski mingisuguse lahenduse leiame, saame sedavõrra kindlamad olla. Ülikooli tulevikku. Arengukonverents ei ole nõiavits, mis koheselt paneb rahalaevad liikuma. Tartu Ülikooli arengukonverentsil on peaminister Juhan Parts, on haridusminister Toivo Maimets. Mõlemad on tegelikult alma materi vilistlased. Rektor, professor Jaak Aaviksoo. Võib-olla on lihtsam. Praegu aeg on mänginud kätte, et minna meeste juurde, võtta kuuenööbist kinni, et kui me nüüd praegu seda asja ära ei tee, siis 50 aasta pärast me kahetseme aeg meile seda ei andesta. Võiks võib-olla tõesti öelda, et mingil arenguetapil on vajalik niinimetatud tõehetk, kus kuhjunud probleemid pannakse avameelselt laua peal ja öeldakse oma partneritele, et meil on vaja rääkida. Ma usun, et arengukonverents on niisugune sündmus. Ma arvan, et see arutelu saab lähtuma eelkõige Eesti riigi kõige laiematest ja pikaajalisematest huvidest. Päris kindlasti ei ole Neid küsimusi võimalik lahendada ei ühel parlamendi koosseisule ka isegi mitte ühe valitsuse koosseisuga. Küll aga võiks kokku leppida selles, et me võtame need küsimused lahendamisele, otsime lahendusi ja ma arvan, et kui seda teha mõistlikus koostöös vastastikku silmas pidades, missugused on meie võimalused, missugused on meie riigi võimalusele, missugused on ülikooli võimalused, et siis sellel dialoogil on ka oma viljad, ma arvan, et selle nimel tasub kokku tulla küll.