Siin Eesti Raadio Moskvas. Kuulu järgi olevat teil Tallinnas viimastel päevadel vihmased ilmad. Kui saju ravin akna taga tuska teeb, tuleb vahel ehk meelde see päev, millal õpetaja teid tol ajal põlvpükstes poissi või patsidega tüdrukut esmakordselt sellesse saladusse pühendas. Miks Eesti talv ja suvi vihmane? Kas mäletate seda lauset? Soe golfi hoovus 70 kilomeetrit lai toob lõunameredest Põhja-Atlandi-le 20 korda rohkem vett kui kannavad ookeanidesse kõik maailmajõed. Samasuguse viljastava hoovusena tõid Moskvasse südamesoojust kõigi mandrite ja saarte noored inimesed. Ja täna õhtul polegi vaja maailma mereavarust ja kõiki kaugeid randu. Et näha viit maailmajagu. Piisab Astankino väikesest järve silmast ja imeilusast vanast pargist tema ümber. Just siin elustavat festivali õie kroonlehed ning kohtuvat kollane, pruun, punane, valge, roheline manner. Rajal maade noorte sõprusestud meie hõbehääl, masin peatub järve kaldal. Mitmesaja aastase pärnal pärna otsas moskvapoisid masina ümber, seda keelt ja murret. Katusel istub jalad ristis, pikk neeger, jää tema kõrval meie hõbehalli juht. Niisiis sõpruse õhtu massilisena ja miniatuuris. Ja nii on see siin igal pool kogu selles Tallinna Kadrioru suuruses pargis. Siin on pool tosinat kontserdilava, kuid õigem on neid mitte loendama hakata. Nagunii puudub siin lava ja saali tegelaskonna ja publiku vahel igasugune vahe. Kõik nahavärvid, keeled, rõivad, kombed on siin segamini. Ja tarvitseb kõndida vaid mõnikümmend sammu, et astuda ühelt mandrilt teisele. See siin aga ei ole veel kontsert. Pidulisi tuleb alles juurde, neid on 10 20000. Ja nad tulevad siia selleks, et lihtsal südamlikul viisil. Ühises peoringis õhtut mööda saates avaldada oma solid väärsust kõigi maailmaäärte noortele, kes võitlevad koloniaalkorra vastu. Vabaduse ja rahvusliku sõltumatu. See-eest sellist pidu pole vana tankina park seni kindlasti näinud. Tunnete seda paika? Põgusalt vist päris kindlasti. Vähemalt need, kes üleliidulisel põllumajandusnäitusel on käinud tasub samas rajoonis Moskva kirdeserval, kui sõidate linna poolt mööda Jaroslavli maanteed ja otsene näituseväljakul suure tee ristil pöörate vasakule Astankina hotellide linna poole näitaja juba mõne minuti pärast teeserval lastankina lossi valged hooned. See püstitati seitsmeteistkümnendal sajandil pärisorjade poolt Žeremmeta Kiievi pärusmõisa peahooneks. Selle tuntud suguvõsa nimi vilksatab mitmel korral ka läbi Eesti ajaloo. Eks olnud ju krahh. Boris Šeremetjevo Põhjasõja ajal, Peeter Esimese ratsaväe ülemaks Gelsot esimestena Narvast Rakvere poole Kaarel 12. vägedele vastu liikusid, ei saa lisamata jätta ka seda, et sama kindral siis juba Peeter Esimese vägede ülemjuhatajana juhatas Vene armeed võidukas Poltaava lahingus. Kuid mitte Šeremetjevo ordenid, säravaid midagi sööstu vaimule, hoobist lähedasemat on toonud selle lossi ja pargi riikliku kaitse alla. Siin mõisahoones töötas Venemaa esimene teater pärisorjade teates. Praeguseni on lossis sellest tolle aja kohta imetlusväärset sisseseadet kuni tõstetavale avani mis kõik on valmistatud puust pärisorja kätte ja kardinate tööriistadega. Tänaseni on säilinud ka tundmatu pärisorjuse kunstniku teos portreemaal orjade teatri andekas solististav tootjast, kelle mõisnik vahetas jahikoerte vastu. See kõik kõlab nii kujutlematult jõhkra ja ammuaegsena, et me tihti unustame. Ka tänapäeval leidub laias maailmas maid, kus inimene on vahetuskaubaks, kus töötasu makstakse nahavärvi järgi, kus maa põliseid peremehi hävitab, alandab, hoiab pimeduses ja viletsuses kolonialismi, Raudneike. Kui palusime enne mikrofoni avamist taga nii ikka Martinikija Madagaskari noortelt paari rida festivali eel välja lastud kõigi maade lippudega autogrammide ploki pidime võtma maabiks lisalehed. Meie kauged sõbrad märkisid kibedusega, et nende isamaadel ei ole rahvus. Seda suurem rõõm on praegu näha, kuidas õhtuhämaruses paljude prožektorite valgus jugadest helgib. Eilsete koloniaalmaade, India-Pakistani Seiloni, Birma, Vietnami-Kambodža, Tai, Laose, Indoneesia, Jordaania, Anja, Jeemeni, Sudaani, Liibüa, Maroko, Tuneesia riigilippude siid paljudega, et osutavat kolme värvilisele lipule. Punane, kollane ja roheline, keskel must, viis nord täht. See on maakera noorim riik, Ghana endine briti kullarannik. Ja need hõõguvad värvid Moskva tänaõhtuse sumeda taeva kohal on sümboliks, et rahvas rahva järel raputab endalt kolonialismi ahelad. Ajastu, mil kõige väiksemgi rahvas nõuab õigust oma kodumaale emakeelele loodus, leia kultuurile peremehe õigust oma isade maal. Ja selles suures liikumises toetab ärkaid koloniaalmaid. Kogu eesrindlik inimkond kelle tulevane põlvkond praegu määratu sõprusperena täidab Ostankino parki järvekesi kaldeid. Õhtu on juba üsna hiline, kuid järve kaldal pole veel süüdatud täis valgust. Viis mandrit peavad videvikupuudel rippuvad värvilised valguskuulid nagu festivali Anjussid. 10 prožektorid libistavad valgus vihke üle rohetavate puulatvade hõbedavad järvepinda ja panevad elama miljon värvi tema kaldail. Kogu park kihab juba noortest. Nüüd suunati helgiheitjad kaldale, kus bambusest parvele on rajatud väike tribüüni. Parve kõrge kolmnurkse purjevalgel taustal on hiiglasliku musta ülestõstetud kätega inimese siluett koloniaal see vabanemise sümbol ja praegu astub sellele Ta tõmmunäoline valgeis rõivais inimene india noorte esindaja. Zuckindu matšundaar. Kaasvõitlejat koloniaalmaadest. Kui ma seisan siin laskmas õhtuhämaruses keset tuhandeid noori selle järve kallastel, Me kinnitame ajal, mil me elame, ei saa ega tohi kesta kolonialism. Kui ma seisan siin mulle meenuvad populaar Ladina-Ameerika laulusõnad. Me seisame ühes paadis, vennad. Ja seistes siin sellel sümboolsel parvel Aafrikast pärit parvel. Ma ulatan käe Aafrika vendade, leiab kõigile teistele rahvastele, kes veel kannatavad kolonialismi. Et ütelda neile. Vennad Me seisame samas paadis, vennad. Kui teile, et meie rahvas ei ole suuteline iseennast valitsema see oli valgete õigus. Nende õigus, kes nimetasid end tsiviliseerituix ja selle nimel, valitsesid. Mil meie maa nagu paljud teisedki on saanud vabaks maaks on see tõendiks, kui põhjendamata niisugused väited olid. See on tõendiks, et me ei ole üksnes suutelised isend valitsema, vaid kaasa töötama kogu inimkonna õitsinguks. Me ulatame oma käe kõigile neile, kes võitlevad kolonialismi vastu. Ja me oleme kindlad, et nagu tõuseb päike ranniku kohal pärast pilkas tööd. Nii, oleme kindlad, et tuleb vabadus ja keegi ei saa seda takistada. Ja päev tuleb, ta tuleb varsti. Kui kogu maailma noorus ulatab sõbrage, laulab nooruse ja tulevikulaul, nagu siin neil päevil siis kuulutame, maailm on meie nooruse oma. Me ulatame käe koloniaalmaade noortele ja kinnitame veel kord. Kolonialism peab kaduma. Elagu koloniaalmaade ja kogu maailma noorte solidaarsus. Lõpp kolonialismi-ile. Plahvatas taeva poole mitukümmend värvilist raketti. Kõigis festivali värv, sädelevad tulekerad, kerkivad tumedal laotuse alla, peegelduvad kirjeldamatult kaunilt järvevees ning langevad kaartena alla vee kohale kummarduvatesse Remmelgatesse. Ja nüüd jõuab pealtvaatajateni ka solidaarsusõhtu korraldajate kaunis mõtte. Tumedas öös vabadusaate sära tribüüni juures eraldub rannast bambusest värv, sellel on kolm inimest, ilmselt erinevate rasside esindajad. Ja käsikäes neeger, eurooplane, hiinlane. See on midagi taolist, nagu Õhtumaa kultuuriisade muinaskreeklaste kujutelm meie planeedist. Uju keset ääretut ookeanost. Parvan järve keskel ja nüüd süttib seal kõrge püramiidina. Vabadus tuli ning nagu selle kajastusena süttivad rakettide prahvatades tuled kõikjal järve kaldal, alleedel, vabaõhuestraadidele juures. Põlispark särab täistuledes. Märkige wet kuuendat festivali valgustab lisaks moskva tavalisele valgus merele veel miljon elektrilampi, mis sealt üles sõpruspeo eel. Eriti sobib see aga siia. Vabadust on alati võrreldud valgusega. Küllap jõuame teile veel vesta, kuidas nüüd parkija kihale elu temas välja näed. Nüüd aga tuleb rutata, sest sõpruspidu poolel tosinat estraadil korraga jõudnud taktikepitõstmiseni. Kuid kuulake tähelepanelikult ja püüdke mõisteta, kust see viis on toodud. Kad kuivetanud saledad noormehed, mustad kõrge krae, kuldnööridega kuued, punased lamp, passid niisuguses rõivastuses erit, pillimehed tubli 100 aastat tagasi ja kõrge mütsi ees kuldne kuningakroon. Keda see kõik iseloomustab. Muidugi on need uduse Albioni pillimehed Suurbritannia noorsoo delegatsiooni joogsairi. Tekstiilitööliste puhkpilliansambel. Pole juhused koloniaalmaades. Sõpruskontserdi avavad suurima koloniaalriigi noored. Taoliste marsihelide saatel heisati inimpõlvi tagasi ise sadamates paljudel laevadel purjed ning hülged mehed. Osavad meresõitjad võtsid kursi senitundmatut telekaugetele randadele, et panna seal lehvima merede valitseja lipud. Kadusid valged laigud maakera kaardilt. Inglise, hispaania, prantsuse, portugali, hollandi lihtsad meremehed. Tõid vanasse maailmateateid üha uutest tundmatutest maadest kuid ise seda alati teadmatagi viisid enamusele maakera pinnast kaasa kaua kestnud koloniaal seike asumaatsaid, ohjeldamatu kurnamise ja toore äritsemise Areeniks saksa kolonisaatorite läbi hävis Aafrikast täielikult eero rahvas. Traagilisi oli läänepoolkera, egiptuse, Ameerika indiaanlaste hiilgava maia ja inka kultuuri häving. Hispaania kolonisaatorite tallal. Muistne kroonik pajatab, kui uhkete inkade pealik Atafoo Alpa oli toonud oma pealinna relvitu rahva 6000 meest ja naist lagedale väljale, et kohata valget meest tissarrot läänes talle dominikaani munk, isaransaan, ristija, piibel käes, manitseda Ma vastu head võimsat ristiusku ja Hispaania üle võimu. Atafalpa kostis, et temagi isade usk on hea. Ja et ta ei vaheta tuttavat asjatundmatu vastu. Mitte vastu võttes pakutud piiblit astuste tagasi ja raamat kukkus maha. Raevukas munk käskis püha kirjate ootamise pärast avada. Tule. Pooled incad tapeti, ülejäänud koos pealikuga vangistati. Hispaanlased rüüstasid linna, sulatasid kangideks loendamatu hulga kuldesemeid, millest igaüks oli oma kunsti väärtus ja saatsid Euroopasse poolteist miljonit peesot puhast kulda. Kolonialism on ajaloo põlastust, väärivaid lehekülgi ja kuus koguma maailmavabadust armastavate inimestega avaldab temale hukkamõistu ka Inglismaa noorus, kes tänasel sõprusõhtul muistses mundris ja nooruslikkuse viisil ühendab oma pilli, hääleb kogu maailma noorsuse solidaarsusviisidega. Kaugete lõunamaade valged, võõras peremehed võtsid sõduri käega, võtsid luba küsimata. Kuid luba küsimata tulid kolonisaatorite kodumaale koos varastatud väärtustega ka päris rahvatantsu ja muusika. Ja nüüd on nad toodud siia koloniaali veeriumi emamaalt kuulata neile sünnist saati seerias veres. Osad on vahetunud. Need on vana, rõõmsa Inglismaa uued rütmid laval Londoni ülikooli üliõpilasorkester. Nii kiiresti kui kaasakiskuvad neegrirütmid esimese maailmasõja järel vallutasid poole maailma. Nii kiiresti vallutasid nad täna õhtul Moskva ja siin maailma. Kiik on viiest maailmajaost raske öeldagi. Keda siin on kuulda, kas esinejaid või kuulajaid? Ei. Siin ongi üks üks elujõus noorusvaimustus ja olemisega. Ja seda suutsid paari minutiga teha kunagi tsiviliseerimate rahvalt laenatud. Ja niisuguste rütmide ja 500 Kodumaal on neist olnud üksikud. Kuid igal meist on olemas silme ees kujutluspilt sellest kaugest palavast maast. Eks ole, tingimust õhtu värelev lõkke leek ümber ringe lehtedest ja rohust katusega bambushütid. Tule juures, pikad õõnestatud puutüved, kaetud pingule tõmmatud nahaga tammtammid. Nad annavad kiiret kõmisevat rütmi ja ühtlasi jää maha valge mehe telegraafist. Lõkke leegi paistel õõtsuvad terved tugevad noored üles kasvanud keset päikest, õhku ja ohtu. Ja kuigi praegu Astankino pargis lõkkeleeki asendavad Jupiter, lambid ja džunglis salapäraseid hääli vaimustatud kiiduavaldused. Ometi kandub meieni killuke sellest palavast ärkavast mustast mandrist. Sõnadest aru saada oleks liig palju nõutud. Muide siiski peale ühe sõna mina kõlab suulu kahvlite keeles täpselt samuti nagu eesti keeles. Kuid nagu näitab kavaleht, ei lauda Aafrika südames ammu enam mitte ainult õnnelikust jahiretkest vaid üha rohkem vabadusest. Teeme oma hõbehalli, toreda ja ainulaadse külalise. Tal on jalas maalid ümber keha ja ühe õla lõvinahamustriga kangast ja põsel kolm tätoveeritud triipu. See on prantsuse Lääne-Aafrika esindaja sõprusõhtul. Albert. Näete päris eesti nimi. Alberte Balima. Tema kodumaja on saanud oma nime kolmest jõest. Need jõed on must Walta, punane, Volta ja valge Volta. Tema maa naabermaadeks. Ülem-Volta naabermaadeks on Nigeeria Elevandiluurannik jagana. Output. Ülem-Volta on põllumajanduslik maa ja eriti Siis kasvatab Ülem-Volta rahvas veel väga palju maisi, nisu ja mõningaid teisi teravilju, mille inglisekeelseid nimesid meie vestluskaaslane kahjuks öelda ei. Kõneleja kodumaa on täiesti põllumajanduslik maa ja seal ei ole tööstust, kuna ta on kaua aega olnud koloonia ja koloonia maa saatus on kord juba selline. Sealsed inimesed peavad töötama peavad tootma põllumajandussaadusi ainult metropoli jaoks. Nii tööd tehakse ainult suvel. Ja töötatakse hommikust kuni lõunatundideni. Ja maa on Ekvatoriaal, siis seda päeval on seal väga kuum, nii et töötamine on võimatu ja töö jätkub alles hilja õhtul. Talviti aga tantsitakse, tegeldakse koduse majapidamisega ja, ja lauldakse ja. Kõneleja ütles ta olevat tulnud Pariisiva pisikese poisina, on elanud seal 12 aastat. Ta õpib sealses ülikoolis õigusteadust pärast ülikooli lõpetamist. Ta tahab minna tagasi oma kodumaale, et töötada oma rahva ja kodumaa heaks. Vaata Justsenkoga Alt sovjeti. Nõukogude Liidust ja mida nad arvavad Nõukogude inimeste kohta? Vastus oli, et siia jõudes nad olid väga imestunud kuidas neid vastu võeti, kui hästi vastu võeti. Iga väike poiss ja iga väike tüdruk tervitas neid ja kõik, nõukogude inimesed on väga vaatsed. Kõneleja sooviks on veel kord tagasi tulla Nõukogude Liitu ja võib-olla ka Eestisse. Kui me märkisime, et Eesti on väike maa ainult ühe miljonilise elanikkonnaga, siis meie vestluskaaslane ütles, et k maarahvas ei ole eriti suur, ainult neli miljonit. Tujunov haude piiblil, Ghana liulao embrintipendanud. Meie vestluskaaslane ütles, et tema kodumaa naabermaa Ghana rahvas iseseisva Ghana rahvas on nüüd praegu õnnelikum, kui ta seda oli varem, sest iseseisval kaanel on lahendada palju probleeme ja laenata ootab suur tulevik. On, on iseasi, kas töötada koloniaalriigis või vabana. Kui vaba inimene töötab, siis ta võib rohkem anda rohkem luua. Avaldab lootust, et võib-olla juba kahe aasta pärast tulles järgmisele festivalile Hiina rahvavabariiki, võivad nad tulla oma iseseisvast riigist oma delegatsiooniga oma rahvuslipu all ja kohata seal Eesti delegatsiooni. Bändi Uwerimatasindid. Kuid kuulake tähelepanelikult ja püüdke mõisteta kust see viis on toodud. Pole vaja vist lisada, see on eilne koloniaalmaa, tänane sõltumatu, rahuarmastav. Seal, kus on selle kõigile tuttava viisikese kodumaa tõestas 400 miljonit inimest veenvalt, et aastatuhandetesse ulatuva kultuuriga rahvad ei vaja mingisuguseid hooldajaid. Batumi sajand peab kujunema Vabaduse sajandiks. Meenutagem veel kord sõnu, mida tänase sõprusest valguses ütles India sõber sukendu matsu, mida me oleme kindlad, et nagu tõuseb päike ranniku kohal pärast pilkas tööd. Nii, oleme kindlad, et tuleb vabadus ja keegi ei saa seda takistada. Aidata selleks kaasa kogu oma kätte vaimu ja hingejõuga. Selle vande annad tänasel sõprusõhtul maailma noorus.