Nädalapäevad on pidutsenud festivali linn, nädal aega on tantsitud, Trallitud, vaadatud, kuulatud, arutatud, jalutatud. Nüüd esmakordselt pandi piduriided varna ja võeti pihku, labidad. Festivalirahvas astus tantsu parketilt poole pöiani pehmesse kahevasse mulda kus me oleme. Kohtume teiega, seekord moskva kaugel loodeserval Himki veehoidla juures laial küla Vainul, kuhu pole veel jõudnud kasvav linn oleme pealinna noorimas pargis. Kuid ärge oodake siit tuule mühinat. Varjurikkaid võrades seda ei kuule. Sellest pargist on praegu olemas ainult nimi. Tunni aja pärast aga seisavad seal lagendikul siin ridades rühmades mitme maailmajao tuhanded noored puud. Nii sünnib sõpruse park. Kuues mis seda nime kannab? Sõsar nendele, mis juba täies kasvuhoos kohisevad. Taeva toonud pree ja pihlavete ääres. Elav puu. Tema on alati olnud elu, elujõu ja tulevikusümboliks. Ega me muidu armastaks korrata neid tuntud sõnu, kui sa oled elu jooksul istutanud kas või ainsagi puu pole elanud asjata. Nagu sirguv mänd päikese poole, nii püüab inimene valguse vabaduse õnne poole nagu tugeva juurelist tamme hindame inimest, kelle juuri miski ei suuda lahti kiskuda kodumullast. Nagu nõtke valget Kasekest armastame inimeses hingepuhtust, üllust ja ilu. Ja nagu võivad vabalt kõrvu kasvada männid, tammed kased võivad kõrvu elada ja töötada erinevad rassid rahvad, hõimud. See on sõpruse, pargi rajamise, mille istutamisele kõigi maade noori praegu kutsub moskva noorus. See oli üks pisike pioneer, kes teatas rahvusvahelise festivalikomitee esindajale, et sõpruse park on istutamiseks valmis. Sõbrad me kogunesime täna väga-väga toredaks ürituseks. Igaüks meist istutab siia moskva pioneeride poolt ette valmistatud alale ühe puu tulevasse sõpruse parki. Iga noorte käte poolt armastusega istutatud puu iga puu, mis säilitab mälestusi sellest maailma noorsookaunist kohtumisest hakkab tulevikus ehtima Moskvat. Me usume sellesse, et iga teie poolt istutatud puu kannab kõigi rahvaste sõpruse suurepärast tellija. Ja palju kaunist ja maitsvat vilja kannavad lõikuse kuul kõigi mandrite viljapuud. Niiskes Malaisias kasvab mango stan, mille valmimise ajal isegi elevant, Oranguutan ja lihasööja tiiger võtavad ette pika-pika retke, et maitsta tema roosakat mahlast maitsvat vilja. Kuid võrratult väärtuslikumat rahvaste sõpruse vilja hakkavad kandma need kõige tavalisemad puud, mille istutamiseks praegu tugevad saapad jalas, labidad õlal, astuvad läbi savise mulla viie maailmajao noormehed ja neiud. Aednikke tuleb ühtelugu juurde. Tulevane õieti peatne sõpruse park on jaotatud 75-ks väikeseks lapikeseks ja igaühel neist välguvad praegu juba labidad. Ja isegi need, need kõige tavalisemad tööriistad kannavad festivali värve. Ühel tööplatsil on labidavarred punased, teisel rohelised, kolmandal sinised ja nii edasi. Raske leidagi Moskvas praegu paika eset nähtust milleni pole ulatunud festivali sõprusõievärvid. Ja praegu on juba võimatu leida platsikest sel suurel Vainul kus ei kõlaks paljudes keeltes jõuda soovid ega lendaks mullakamakad. Neil, kes töötavad esimesel istutamispaigal, siin lehvib sinine kollase ristiga lipp. Need on rootslased, neil seisab esimene pärn püsti juba ilma kinni hoidmata. Siin peaks õieti mingi pidulik viis kõlama, sest on see ju suur hetk. Noh, kas töö on tehtud, toom valmis valmis, mis töömehe käes nii kärmesti nobedasti see puu istutamine läks? No mina, Matilda lehti, ta lähen tädi tehe islamisse tööda müües ja ta vist tõesti taga on sümbolina noorison, kes kuudesse eri mõista. Poolest raugem poolest, kõigepealt kuuleme, et meie vestluskaaslane, Rootsi delegatsiooni liige on elukutselt meie ametivend, ajakirjanik. Aga et see töö on sümboolne eri rahvastest noorte vahel, siis läheb see töö ka temaga, siis ta kindlasti siin oli minu Mumozza Ell eelin ja Aarne Lõõnberi. Edela-Rootsist. Kui palju inimesi me ei tahan, oli tohista 10.. Meie vestluskaaslane loetles hulga nimesid ja lisas, et suuremas osas on need kõik Lõuna-Rootsi noored ja mitmed neist le linnast, mis on. Katse katsumas Mavilisest siis Kaivosti Oleskeevitšile katsumus paviljongija Kaivostile Sten hammati koos kun tulivad seal tagasi, näinud menim nimme Moskanud, nägime nii palju kaiki, täna on uni maailmas nii palju, mida nähti esimerkiksi Metro ja eritangi. Jos manitse Nevosleid on nooriso, Ilozneja Howska Ilosta ka nooriso, sa hagija, see on tavaline kohtilen ja seal ootame, kastan nagu tosi. Anne Daci jalutame, vastan. Estame. Tema vastase mõte oli see, et Moskva muljeid palju ja ta nimetas isegi vist unelmaks Moskvas veedetud päevi. Muljeid on palju, eriti meeldinud metroost. Veel rohkem, aga suurepärane vastuvõtt, mida nõukogude noored Moskva noored on osutanud kõigile välismaa delegatsioonide liikmetele. Täna käisid nad üleliidulisel põllumajandusnäitusel, eks ole, oli vist jah, nii palju täna ja sardeen Hilding, kes meie sula õnneks kõneleb soome keelt. Graniidi seal pinnasel üles kasvanud turske rootslane lööb uuesti labida pehmesse mulda. Toredad toredad rahvusvahelised talgud. Paar valgetes punastes araabia maameest võtavad hämmeldunult pihku tubli peotäie niisket savikat. Mulda. Võib-olla jääb, näib, ei saa kuidagi harjuda mõttega, et laias maailmas võib-olla nii palju haljast, rohelust ja vett pisut edasi kükitab. Rühm hindusid. Paras neile kindlasti senitundmatu hapra kase maimuke ümber. Ja pole raske nende nägudelt lugeda küsimust, et millal sellest pisikesest kord ka niisugune puusa NAGU NAD Bengaali džunglites kasvavad. Tõepoolest nende sooja kodumaa puhid banaanipuu kasvatab endale sajandite jooksul kolm-neli ja rohkemgi 1000 tüve ning moodustab üksi terve suure metsasalu terve metsa. Sellise puu alla mahub terve Eesti laulupidu. Kuid siiski märksa rohkem mahub sellesama väikese sõpruse kasekese alla. Siia mahub kogu maailma noorus. Ühte osakest sellest märgib 10 paari ei rohkem tubli 20 paari töökaid käsi ja sinipuna-valge-punase viigis nurk tähega lipp. Radimansimakonnasu Jugoslaavia suusatri. Kuidas ma nautisin? Kõnelejate vastas, et ta on selle tööga juba harjunud, kuna ta Jugoslaavias on korda neli või viis võtnud osa noor ühistöös talgutest, mis täpselt sedamoodi välja näeb, nagu siin Rabota. See agar istute siin. Niipea kui ta festivalist tagasi sõidab, ta lõpetab Belgradi Ülikooli arhitektuuriteaduskonna kakreedee, muuhulgas ka kaja robotovasti. Kaks puud varsti jälle paigas ja meie autogrammide plokis jälle üks nimi rohkem. Ja sedapuhku Berka peeterits arhitekt Belgradis. Jugoslaavlased jaapanlased, šveitslased, tsehhid, Uruguai eilased, neid pole siia tuhandeteni kokku kutsunud, mitte mingit taimeriigi, haruldused ei puud, mis söövad liha ega puud, mis vees upuvad. Vaid taimed, mis on võrsunud kaugele üle botaanikapiiride juba istutamispäeval kannavad sõpruse õisi. Vaatame nüüd, kes on need toredad punamütsikese, kõigil punase tutiga mütsid peast, sest et need on Norras täpselt ja praegu, siin tehakse nendele noortele istutajatele selgeks milline on nende poolt istutatud puude edaspidine saatus. Nimelt siinsamas vormistatakse Moskva pioneeride poolt kohustus, et nad edaspidi hakkavad külaliste poolt istutatud puude eest hoolt kandma. Puudun nummerdatud puunumber antakse mõistagi teada ka tema istutajale ja nii võib ta hiljem kunagi Moskvat külastades tulla vaatama, kuidas tema poolt istutatud puu on kasvama läinud ja võib ka kirja teel aru pärida. Ja kui see väike punamütsike on kord suureks neiuks ja naiseks kasvanud, võib ta kunagi Moskvasse tulles oma puu alt toredat mõnusat varju leida. Suveajal. Tuntud linn Põhja-Norrast, Tammerfel punase mütsiga neiu on reaalkooli õpilane. Kuidas me siis kuulsime, kuulsime veel et neiule Moskvas väga meeldib. Et inimesed on siin väga hea ja inimesed on väga lahked. Aga huvitav, mis nooti ta kannab, ümber oma festivali seeliku? Siin on, näete, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa noode ridadele, partituur, mehu järsku institutsioon. Seekord jäime vastuse võlgu, aga vastuse toonist võib arvata, et kui ikka festivali seelik küllap seal siis üks hea laul peab olema. See puu, mille juures praegu neiu töötas, kannab numbrit 1672 aga kes on siis tema istutaja? Nii tuleb välja koguni see, et meie vestluspartneril on tütar Moskvas kaasas soojenegantserzamiiri andmas. Nii me oleme alati soovinud Moskvasse tulla, kuna see on esimene sotsialistliku riigi pealinn maailmas. Ja kõige huvitavam veel see, et neiu, kellega me varem vestlesime ühes teises keeles, osutus meie praeguse vestluskaaslase tütreks. Moskauge seen. Meie Norra vestluskaaslane vastab, et Moskva endale väga hästi meeldinud ja ta on väga meeldivalt liigutatud, kuivõrd nõukogude inimesed rahu soovivad. Labidad välguvad muld lendab kahele poole ja Park kasvab. Kasvab laiusse ja tuleb aeg, kus, kus see on, mis moskvalasele meenutab festivali päevi ka siis, kui need võõrkeelsed laulud vaikinud kirjud tänavakaunistused maha võetud ja külaliste pere koju sõitnud. Praegu on need aga nii usinasti tööl, et ei ole aega. Vihm. See Jonalist sadu praegu keset sõpruse pargi istutamist algas erakordselt tugev vihmahoog ja niisugust näeb ainult põua seal südasuvel ja siin dekoratiivsed väiksed seenekesed, kus alla kõigis festivali värvides õhupallid, need peavad nüüd täitma mitte ainult ilumeelenõudeid, vaid ka pakkuma paljudele paljudele sadadele pargistutajatele mõnusat vihmavarju ja meie vihmavarju all on siin praegu no 30 inimest ühe hariliku kohvikulaua päiksevarju suuruse kate all. Ja nii palju, kui teada Norra, kellega me juttu ajasime, Jugoslaavia episood pisut Rootsit. Vihm on erakordselt tugev. Üks optimiston keeravad endale vihmavarju ajalehepaberist, aga see vist vähe aitab keerata võib igaks juhuks. Siis mõnevõrra eelistatud olukorras on veel inglased, kes tulid siia oma terve orkestriga, kuna nende vormimüts on võrdlemisi laia äärega ja suuremasse sajuhoos. Delegatsioonis on ka neid päris pesuehtsaid inglise mehi, kes ilma vihmavarjuta kodunt ei lahku, siis on need eriti soodustatud olukorras, need löövad oma sirmid lahti ja näete Nii et tuleb üks suunaliste duell siin. Vahepeal ainult niipalju, et vihmahoog andis järele. Ja suur tihe sõprusring lagunes, lagunes ainult selleks, et jätkata sõpruse pargi rajamise töid Moskva pinnal. Palun meie Bulgaaria sõber. Rihm, mille me praegu siin nii lõbusalt üle elasime, oli suureks kasuks rajatavale sõpruspargile puud kasvavad paremini ja oli kasuks sõprusele endale, mis tugevnes siin väikeste seenekese. Ka eelmistel festivalidel oli Bulgaaria rahvavabariigi esindatud suurte delegatsioonidega, kuid see ületab kõik eelmised. Kõneleme nagu võõrad inimesed. Tegelikult on Bulgaaria delegatsiooni Eesti delegatsioonisalule ja meil pole õieti naabri ja sõbramehed. Kestovskididega. Ja oli olnud väga lõbus ja meie vestluskaaslasel on eestlaste hulgas palju sõpru ja tuttavaid. Kuid eestlasi eestlastega kohtus teile siiski esmakordselt ja eriti meeldisid talle siiski eestlannad. Vihm lakkas ja Himki veehoidla kohale kerkis tore selge Vikerkaar. Nüüd siis ehivad ka moskva taevast kuuenda festivali värvid. Savisid, kuid lõbusad, heas tujus, porised, labidad õlal koguneb festivali pere igaüks oma lipu alla. Väike sadu, nagu märkis meie kelmikas bulgaarlased. Jutukaaslane tuli pargile päris õigel ajal murule rohetama mitu 1000 noort puud rüütavad esimesi sõrmemaapinna niiskust ja imetlevad sädelevaid veetilku oma rohelisel rüül. Kes tunneb huvi kaugete maade vastu. Vahestan kuulnud kuivas Argentiinas kasvab puu, mille indiaanlased nimetasid kribratšoks. Grebrarhadža tähendab nende keeli kirvest murdma sõpruse murdmiseks, aga mille sümboliks on need rohetavad puuderead, ei ole maailmas ühtki jõudu. Veel on kirjutatud, et hallileheline agaav õitseb üksainus kord üle 100 aasta ja sureb siis sõpru sõja taga, mis ehivad seda noort parki ei sure iialgi enam. Ja nii, lubage meil lõpetada vestlust sõpruse pargist, mis paljudeks inimpõlvedeks jääb meenutama seda kaunist festivalipäeva Lehitisime festivalil kääbikut.