Tere taas kõigile vikerraadio Rahva teenrite sõpradele, kes on olnud meie seltsis nüüdseks juba viis ja pool aastat. Täna on stuudios Heikki Talving, BNS tere päevast tekki. Tere, tere. Ja Teet Kallas Õnne 13 sama kodune. Ja saatejuhina teist nädalat järjest oma vana võlga likvideerima Mart Tummelas. Ja Me ei ole õige mitmel nädalal Ena kasutanud oma ühte kujundust kut. Mõtlesin, et sel nädalal võiks alustada saadet nädalateemast. Ja nädalateemaks oleks sõna sõnahüvitis. See sõna on tulnud meil pruuki õige mitmes üsna erinevas, isegi natuke vastandlikkus tähenduses ja ma nagu enne saadet üritasin saada selgust, mida tähendab sõnahüvitis. Vanas ÕSis on vaste kahju tasuv entsüklopeedia viimases väljaandes, paraku köide on veel ilmunud. Õudsel okupatsiooni ajal on mõiste hüvitus paralleelvormina hüvis ja siin viidatakse NSV Liidu õigussüsteemis sellele, et tegemist on rahasummaga, mille kahju tekitaja maksab kannatanule üks lepinguosaline teisele lepinguliste kohustuste täitmatajätmisega või lepingule mittevastava täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Et kui nüüd võtta see aluseks sõnale hüvitised, kas teie saate aru, austatud härrad, mida antud hüvitamata siis meie riigikogu liikmetele, et neile nüüd kahjutasu makstaks? Tähendab noh, sõna sõna, aga noh, see on mu elu, Janet tajuda sõna ja sõna väga selline asi, et kui nemad toovad jurisprudentsi, kui nad satuvad juriidika väljale, siis hakkab nendega ääretult kummalisi asju toimuma. Ja, ja jällegi, inimesed, kes neid tarbivad, ei pruugi alati päris täpselt mõtestada lahti needsamad riigikogulased, kui nad natukenegi mõtleksid mise sõnadena praeguses tähenduses, tähendab, nad leiaksid millegi muu, sest siit jääb mulje, et see on ikka kogu kuramuse mürgine töö ja neile makstakse selle eest nagu, nagu. Et neil on nagu midagi ära. House piimaliiter oli, noh, et on tallinn gaasitöötajatele. Et nendega peab, peab selle eest jah, neil veel on midagi ära võetud ja kahjutasu ja. Mulle devalminaalsel lõkse nendele mingisugust kahju lisaks sellele, mis nad saavad nagu töökaitsja, sest palka saadaksegi töö eest, aga peale selle töö neil, nagu oleks mingisugune muu kahjustav tegur. Vanasti nimetati seda ainult esindustasuks, vähemalt mina mäletan oma parlamendikogemusest ja ümber sai ka igasugused sündmusi, toimus ta ta noh, sisuliselt oli ta niimoodi, et ta oli umbes selle summa ulatuses, mis välistas, üldse tegi, tegi nulliks selle makstava maksuprotsendi ja ta kipub praegu ka olema seda, et siis tulebki sisuliselt ikkagi neli keskmist. Kuidas on, ahaa, vot see on väga hea tähelepanek, et tegelikult sellega makstakse riigikogu liikmetele maksuvaba palka. See ongi. Kirjas niimoodi, et saan maksuvaba esinduskuludele. No aga miks te siis seda hüvitiseks nimetame ja ütle nüüd Eiki, kas mujal maailmas ka samamoodi makstakse? Oi mul on üks paber, saan pikk, põhjalik selle on teinud riigikogu. Toimetistes on see ilmunud eelmise aasta juunikuu seas, siin on võrreldud erinevate riikide palga ja hüvitiste süsteemi. Igal pool, midagi hüvitatakse, nimetatakse ka just selles artiklis kasutas sõna hüvitamine igal pool midagi hüvitatakse ja igal pool on see tekitanud ka tõenäoliselt vastasseisu. Ma ei oska nüüd kõike päris täpselt öelda, aga mul on Meeles põhjanaabrid eelmisel Eduskond aegne üks väikene skandaalikese, kus ka üks sealne parlamendisaadik, kes tegelikult elas Helsingis, oli ennast Sist nagu möllinud sissevoolu lähedal ühes näkkeselik suvilas ja siis kasutas neid soodustusi, mis oli mis oli väljaspool Helsingit olevale saadikule ette nähtud. Ma ei mäleta, haavamäe, uurimine ei olnud, ei ma kahjuks nime. Ta oli natukene väiksem kaliiber ja ma ausalt öelda isegi ei mäleta. Ta ei jälginud lõpuni, mis sellest sai, aga ma hästi ei usu, et ta vedas, Kunnast lahkus. Niimoodi, aga kui nüüd võtta ette näiteks mida maksavad sõbrallast sõbrad, leedulased? Seimi liikmel on õigus oma valimisringkonnas tööülesannetega seotud telefonikulude hüvitist tamisele ühe keskmise palga ulatuses ehk umbes siis tolleaegses seisu järgi umbes 5000 krooni kuus. Seimi liikmel on õigus saada tööülesannetega seonduvalt lisahüvitist ühe keskmise palga ulatuses, et katta büroopostid, telefonidele krohvi ja muud kulud. Ühesõnaga tulevad kaks kaks keskmist kuupalka. Tasu on siin kui nad ka 30 430. Nii et kui need kaks keskmist verd juurde saavad, et mitu Ei, no see oli, siin on numbritena küll ühesõnaga kätte 2001. aasta lõpul 19000 kroonis see on siis umbes umbes sama suurusjärk, mis meil lätlastel on umbes sama suurusjärk, mis meilgi nende on 3,2 keskmist palka, nemad saavad lisatasu, aluseks on lisatasud, käivad mingisuguseid koefitsientide alusel, mida ei ole mõtet kõiki ette lugeda, aga lätlased on veelgi naljakamad läinud, nemad maksavad oma parlamendisaadikutele tasuga, sellest lihtsalt komisjoni istungitel. Jah ja see oli tore, sõidukulud hüvitatakse. Lastel parlamendiliikmetele, kes ei ole seimi, kellel ei ole seimi autot? Jah, no makstakse kinni ka välislähetused, aga muid muid ja majutuskulud parlamendiliikmetel, kes elab Riias nagu nüüd soomlased võtta, siis soomlaste Parlamendi saadiku palk oli 2001. aasta lõpus kuskil 70, natukene 70000 krooni. Kulud hüvitatakse, kõikide kohustustega seotud kulude katmine siin ei ole isegi piiri märgatud, summa sõltub parlamendiliikme kaugusest valimispiirkonna kaugusest pealinnast makstakse, telekommunikatsioonikulud hüvitatakse, neil on veel eriti hea tasuta rongi, lennu lennubussisõit Soomes ja taksosõit Helsingist seoses tööülesannete täitmisega ja neil on veel ka assistent teevõtmise võimalus ja igal parlamendiliikmel on üks assistent. Kell parlamendi ligi ise välja valib ja sellele makstakse riigi poolt rahalist toetust, siis on ka midagi. See viimane taksosõidu asi tuletasid mulle meelde, et üks minu hea soome tuttav juba ammu aastate eest rääkis sellest, et kunagine Eduskunna saadik oli elanud nende naabruses ja tema sõitis pidevalt niimoodi ümber nurga taksoga viinapoodi. Et ta ei kõndinud ühtegi sammu jala, vaid ta käis selle taksoga viinapoes alkoholimonopolist endale. Selle ettelugemise mõte on selles, et probleeme ei ole eestimaa. Käsitöö, me tähendab, et kallid kuulajad teaksid, et see ei ole mingi niuke õnnetus eesti moodi, üksnes. Ja ta ei ole spetsiifiliselt Eesti omapära, aga, aga millest nüüd ikkagi selline suur, ärritatud pinge, mis on tekkinud ühest küljest ajakirjandusest, ühest küljest riigikogu vahel, need lendavad lausa vänged sõnad. Ma tahtsingi öelda, et või öelda, et kahju, et meil ei ole siin SL õhtulehe esindajat, muidu oleks küsinud, mis tunne on olla saast ja nii nagu lugupeetud riigikogu lide Janno Reiljan. SL õhtulehe ajakirjanikule ütles. Tähendab, siin on muidugi ka üks minu meelest täiesti traditsiooniline vastus juba noh, me saame ütelda läbi aegade. Ei oleks trummeldamine, kisa ja lärm sugugi nii ärev, kui, kui oldaks rahul riigikogu tööga, aga, aga noh, ilu hiljutine uuring näitas, kui, kui kõrgel kohal seisavad siis riigi institutsioonide riigikogu on ikka üsna tagaotsas. Ja, ja ta ei, ta ei ole ammu-ammu olnud nii tagaotsas ja ilmselt noh, siin kajastub Tomusk pettumus minu meelest arvatavasti just nendes, kes, kes valisid uut poliitikat, see kommentaaride, paljude paljude nende kiire korrigeerimata kommentaaride hangusest, mida ma aeg-ajalt internetis vaatan Nende tonaalsuses tundub just, et noorem publik on pahane. Vanasti olid vanemad inimesed alati niimoodi Aga tegelikult ma tahaksin täpsustada, kui mul õigesti meeles on, mul ei ole kaasas, sa rääkisid Saar Polli küsitlusest viimasest vist jah, jah, seal oli Andrus Saare kommentaar oli tegelikult, et riigikogu toetus on kahe protsendi võrra tõusnud, aga ta on ikka üsna on, aga alla 50 oli 46. Ja aga samal ajal näiteks erakondade toetus oli ju erakondade 22 protsenti inimestest usaldab ainult erakondi ja venekeelsest elanikkonnast ainult 15 protsenti, nii et selles mõttes jah, võib-olla mingi austusinstituut tsooni riigikogu vastu on säilinud, aga ikkagi erakondliku poliitika vastu on väga langenud, aga just mind imestab, paneb imestama see riigikogu esimehe Ene Ergma käitumine, kes on nagu, visati siis kaamerate ette ja kes pidi siis ühel päeval rääkima ühte juttu ja teisel päeval rääkima teist juttu, et et jääb nagu mulje, et tal nagu mingeid nõustajaid üldse ei ole, kes oleksid talle selgeks teinud, et noh, see hüvitiste määra ja otsustavad, nemad mitte ei otsusta eelmine koosseis. Palga otsustab järgmine koosseis. Tähendab, ma peaksin, et mul ei ole jälle kaasas põhiseadust, aga seal on küll kirjas, et töötasu ei tohi iseendale määrata, aga kuidas selle hüvitamine? Kuigi ka see on nüüd vaidlustatud, ju öeldakse, et võib-olla võib töötasu vähendada näiteks kuigi ma ei näe, vaidlustatud veel ei ole, on erimanna õiguskantslerile arupärimisele. Jaja ei, seda vist ei saa, see on mingi jah. Töötasu küll mitte väga raudselt põhiseadusesse, aga hüvihüvitiste määrad ju minu meelest kehtestas just nüüd pärast valimisi enne valimisi tegelikult kehtestatud. Küll ajaliselt kehtestati pärast valimisi vist neljandal märtsil, kui mu mälu mind ei peta. Aga kehtestas veel eelmine eelmine juhatus, sellepärast et uus ei ole küll kokku astunud. Siin on siis ka üsna palju segadust, sest ajakirjanduses on seda nimelt just käsitletud, nii et kuidagi seda tegi see juhatada. Mida juhatas Toomas Savi, selle selle kehtestesse, aga Ergma ilmselt jah, visati kastaneid tulest välja tooma, sellepärast et keegi keegi Noh, ta on algusest peale, selles rollis paistab väga ja inimene ja tõsine teadlane, aga, aga noh, tal on sisseelamisraskusi mitte ainult Parlamendis, vaid ka Eesti reaalsus on väga kaua ära olnud. Ja, ja tähendab tema minu meelest kallinenud kirjaniku vaatusega Aleksejev tõsine sisevõitlus, et tema, tema, selle inimlike omaduste ja, ja siis parteiliste liinide vahel need asjad raksatavad vahest, kui sisemiselt loksuda, selgelt väljendada. Kes üks tuttav, riigikogu saadik, kes on saalis istunud juba paka ütleksin vist 92.-st aastast alates et ta on näinud erinevaid riigikogu spiikrit ja temal on jäänud mulje, et see on tema subjektiivne mulje muidugi, et praegune spiiker ei tunne ennast seal tooli peal sugugi hästi. Et kui näiteks tuleb tagasi Toomas Savi siis nagu mõnulab kohe seal haamri tiputades ja repliike tehes, aga, aga selle selle inimese subjektiivse mulje järgi ärevamalt ei tunne ennast selles rollis. No aga rääkige ma siiski paar sõna sellest hüvitise sisust selles mõttes, milleks seda on ikkagi kasutatud, kui sa lugesid ette naaberriigid, siis siin on üsna selgelt on välja toodav see, milleks võib olla kasutatud ikkagi sidekulud, eks ju. Noh, transport aga, aga, aga mitte nüüd autoliising, et vot siin on see probleem tegelikult, et et meil on nagu ta muutunud ikkagi isikliku kasu saamise vahendiks, mitte mitte oma töö tegema. Teise vahendiga seal, selle, selles on sul õigus küll, ega me tihtipeale sinuga noh, see ei ole alati, aga, aga selles on sul õigus ja eriti eriti siis, kui õiglustunnet hakkavad, riivab need juhtumid, kus tegemist on hea küll, kuidagimoodi läbi suurte raskuste, võib nõustuda sellega, et liisid tõesti mingisugune Kagu-Eestist pärit saadik, kellel on sinna vaja minna. Aga kui Tallinna külje all elav härrasmees liisib autot ja mitte ainult iseendale, vaid selleks, et tema naine sõidab, saaks sellega sõita ja siis ütleb. Et aga ajakirjanikele, et ma olen ise ka paar korda selle rooli taga istunud, järelikult on see nagu minu oma ja saadab veel ajakirjanikku, kes tema juurde. Selle teemaga tuleb pikalt ühte sellisesse kohta kuhu, mida poe taga võidakse saatena. Sa oled viisakas, et tegemist on lõplik sõnul. No ja kõik saavad, Lepikson valiti ka nüüd nagu patuoinaks kogu selles juhtumis, aga aga see väide või põhjendus, et valijatega kohtumiseks? No ma ütlen, et läbi häda võix vikerraadios iga hommik loetakse ette maakonnalehti ja üliharva on sealt lugeda, et keegi saadikutest on käinud valijatega kohtumas. Kas valijate kohtumiseks võib ka seda nimetada, kui ta sõidab valijast tee peal mööda või see on ka valijatega kohtumine? Tegelikult? Eks ajakirjanikuna sellistest asjadest muidugi üldiselt ei taha. Kirik viitsi kirjutada, et kui riigikogu saadik tuleb mingisugust Me teame, et nad kohtuvad enne valimisi kõik väga agaralt, aga vaat siis, kui valimised on läbi, siis kohtumiste sagedus muutub ikka üsna harvaks. Ei, ma ütlesin, et läbi. Sellega nõus, aga, aga, aga ma ei öelnud, et see on nüüd päris. Iga Kagu-Eesti kuulaja, kes siin praegu seda saadet kuulab, võiks mõelda, millal tema siis kohtus oma valitud saadikuga. Tõenäoliselt Heimar Lenk kohtunud tihti ja ekskursiooni saate kaudu. Jummal jah. No ühesõnaga, hüvitis, siis on nüüd ka teine hüvitis ja nüüd on meil vanemahüvitist et nägu õlle mürgine, tööle jälle mürgine töö, lapse saamine. Eks. Isa ja ema nagu võiksid tegeleda millegi märksa mõistlikuma, kasulikum, aga selle asemel nüüd ohverdavad ennast kellegi nimel ja hangivad lapse ja saavad sellega tohutult palju kahju. Ja seda siis riik neile kompenseerib. Kuidas sa sellesse suhtud? Heiki, ma ei tea, miks ta nüüd minu välja olete valinud, aga tegelikult ma mõtlesin selle teema peal eile õhtul täna hommikul. Ja võib-olla oleks vaidlusi teema ümber olnud vähem. Kui eelnõul oleks pandud mingisugune. Alguses oli ju palk? Me oleme koos olnud. Kui oleks pandud selline pealkiri, et emale palga säilitamise eelnõud näiteks siis oleks arus selgem olnud, mis on selle seaduse eesmärk. Nüüd on sinna tulnud sõnahüvitisest tekitabki meil ka siin võimaluse sel teemal vestelda. Aga kust see kolm ikkagi kolm palka mille alusel on see võetud, kas siin on ka mingisugune kabala sees või millest tulevad sellised arvud? Riigikogu liikmel on neljakordne, nagu me teame, nüüd vanemal on kolmel. No ei ole au teada, kus, kus see, see on väga efektne ja kasvõi taga siis ka mingit arvestust. Ma arvan, et ei ole. Veidi piiri tegema, kusagile pidi piiri tegema, sellepärast et esialgne esialgne soov oli, et mingit piir üldse ei ole. Neljakordset ei oleks saanud panna, siis oleks nagu riigikogu liikme palk olnud. Et see oleks natuke palju ja siis võeti üks vähemaks. No tegelikult on ju ilus, ilus, ilus ja positiivne mõte ühelt poolt, eks kuidagi kuidagi noh, iibe asju natukene tagant. Kas sa arvad, et see aitab? Sest noh, eks elu näitab, elu näitab, et kolmekümnendail piisas sellest nagu üks välis väliskirjanikku mingis raamatus eestlane läbi aegade jäi mul meelde, kuidas Pätsi üleskutse oli nii mõjunud, et tema nägi, nägi järgmine aasta tänavatel ainult rasedaid naisi. No praegu need asjad ei tööta nüüd, need on karm, karm nihukene, uuskapitalismi ajastu, noh, raha äkki mõjub. Ühesõnaga tähendab, juulis oli vist esmakordselt üle paljude aastate Tallinnas, positiivne oli vist juulikuu ja hiljem ka. Ja, ja mina tean küll oma tutvuskonnas ka hämmastavalt palju niuksed kohe üle üle mõistuse, palju sel aastal sündinud laste noori emasid, seal võib olla ka juhus või aga aga kellelegi sõbratar veel seal otsa ja nii edasi ja nii edasi. Aga see ei ole. Et minu meelest siis ei siis veel kui neid lapsi välja mõelda, siis veel ei olnud see päevakorras. Nii et siin loodus reguleerib ühte asja ja seadus, seadus teist, aga aga miks teda niimoodi nimetada, minule ka ei meeldi ja miks ta peab kolmekordne olema, see on noh, natuke ülekohtune, näotu ka nende vastu, kellel seda iialgi elus pole lootustki mingisugust nihukest. Täna ta tänavaid sellel nädala ühe hommikuses vikerraadio saates te ju see meie uus liikumine, on ta nimi vist lapse Eesti lapse eest või kuidas ta oli nii välja selle fakti, et meil on ju 80 protsenti praegu emasid, kes saavad alla. On nendel jääb see samaks 20 protsenti, kes saavad üle, eks ju. Aga samal ajal 50 protsenti sellest kogu toetuse määrast, mis nakkab takse andva hüvitise määrast läheb nüüd sellele 20-le protsendile, et tegemist on selge ideoloogilise valikuga. Ja kui Reformierakonna super demagoogia Rain Rosimannus jälle meile, nagu öeldakse musta valgeks kirjutab Postimehes, et et see ei ole toetused seal hüvitis, eks ju, sellele emale, kes nüüd peab loobuma lapse saamise nimel palgast, siis mina ikkagi küsiksin, et miks siis on nüüd välja mõeldud selline uus toetuse vorm, mida ei tohi toetuseks nimetada ja miks seal lahti rebitud kogu terviklikust toetuste süsteemist? Ma ütlen, et oleks pidanud jätma selle pealkirjad temale palga säilitamise sead. Ja, ja ta oleks pidanud kindlasti kuidagi kuidagi võrdsem summa olema, sest et noh, ikka lapsed sünnivad, vaadake, ilma võrdsetena ja stardiasend kuidagi nende ellu lähetamisel peaks sarnasem olema. Tundub mulle siis siin on isegi mingi bioloogilise sellektsiooniga kipub tegemist sellisel juhul olema. Sest see on ikkagi mingi sotsiaalabi vorm, nii või teisiti, nimetagem seda kuidas tahes, aga kui me võrdleme seda kõigi teiste sotsiaaltoetustega, siis on küsimus suurusjärgu võrra suuremast toetusest, et, et noh, see nagu rebitakse kogu sellest süsteemist välja ja siis oodatakse, et see nüüd annab meile seal tohutu efekti nii-öelda laste sündimise sündivuse osas. Aga mis nende lastega edasi saab, see ei huvita enam kedagi eriti kes need seal hiljem üles kasvatab ja ülal peab, eks ju, kui seesama miinimumpalga saaja saab, eks ju, või või, või väikese palga saaja saab nüüd küll aasta otsa, eks ju, seda miinimumpalga suurust toetust aga sisse lõpetab ära. Kusagil vihatatud kusagil 2005. aastal on kavas veel lastetoetuste tõstmine, aga ma muidugi ei oska öelda, kui suureks võiks tõusta pomerants siin intervjuus seda ütles. Aga ma ei mäleta, kas seal on mingisugused numbrid olid sees ja ja ma tõesti ei oska öelda, kui suureks tõesti on, nii et mingisugune mingisugune plaan selles suunas on olemas. Kas on nüüd muidugi seda probleemi lahendab, mida te siin tõstatasid, selles päris kindel ei ole, aga. Tähendab minu jaoks ei ole probleem isegi selles, et see, see on kindlasti hea abinõu teatud asja saavutamaks, aga kui ta langeb süsteemist välja, siis ta tekitab jälle uusi disproportsioone. Miks me sõlmiti ühiskondlik lepe selle nädala algul, eks ju, ajakirjandus on ironiseerinud sellele ja nii edasi ja nii edasi. Vähemasti selle leppe puhul on mingi taotlus, midagi nagu terviklikult lahendada, mingi süsteem luua. Aga meil poliitikud ju iga uus valitsus tuleb välja uute geniaalsete noh, jutumärkides lahendustega abinõudega, eks ju, mis täielikult langevad välja kogu eelnevast. Eelnevast on, aga see peabki niimoodi olema, uus volinik. Valitsusse kui põhineb teisel, teisel teisel teistel erakondadel teistele ideoloogiatele ei saa ju jätkata seda, mis eelmine. Nojah, aga lumi langeb ikka samamoodi alla, mitte alt üles, eks ju. Et elu ja elu ja inimesed elavad ikka samal kombel edasi, miks meil on siis vajamiseksi pöördeid teha? Ja üks küsimus, mida ma tahaks veel tana tõstatada sellega seoses, et kas Eesti uue iseseisvuse 12 aasta jooksul ei oleks tala juba küps aeg hakata rääkima vigadest? Ei räägi üldse neist vigadest midagi, taas on tehtud selle, kui ma nüüd küll räägi. Tähendab, me räägime, aga, aga eraldi. Suhteliselt väikeste tagajärgedega, erakordselt väheste tulemustega. Tähendab ta ikka seadusandluse tasemel ei ole, ei ole märg, et mõnda no kõik ei, tegelikult tunnistatakse kõik tunnistada, et Eesti suurim viga noh, mõningad omandireformi detailid, sundi, üürnikute armee, millel ei ole osaliselt mingeid lahendusi ja, ja noh, kasvõi palun vanale Tallinna vanalinnas toimuvad omandiõudused, Hugo Boss, võtab raamatupood ja nii edasi ja nii edasi. Jah, see ei ole Hugo bossi süüa mitte Viktor Kaasiku, vaid see on Eesti omandireformiga naisi ja aga. Öeldakse laiutas käsi, tagasikäiku ei saanud. Kurat, kui ta on ikka inimvaenulik või läks täitsa ohtlik. Kultuurivaenulik peab mingi pidur nutta panema, see on selge. Vaata seal nüüd selle konkreetse hoone puhul ei olnud vist küll omandireformiga pistmist, see oli lihtsalt naismisele maha. Nii jah, see küll vabandust, aga, aga tähendab. No vot, see on nüüd omaette küsimus, LINK müüs maha kahaneb pidevalt oma omandist ja vastutusest, see on teine asi, mis mind seal alati tohutult ärritanud. Margus Allikmaa, see jutt, et umbes kui riik millegi maha müünud, saanud selle eest natukene nutsu raha, siis ta ka kaob vastutus selle eest ühiskonnas, nagu tekivad tsoonid, mille eest vastutab mingi turustiihia, see les sõja rehkse. Kui, kui, kui ohtlike kuri-kuritegelik see on, sest nagu kultuuriministeeriumi noh, niuke ühekordse kasumi, kasumi huvidus tekkinud efektide ajul, kaovad raamatupoed, kinod ja nii edasi, vaata et varsti. Nähtamatu köiliseerimineerintuuriminism, inseneeria, nähtamatu käsi likvideerib need, mitte keegi selle eest ei vastuta ametlik puhend öelda selle müügiga. Aed maha raha läks kunstimuuseumi ehitamise siinsamas Lasnamäe. Öeldakse, et süüdi on kõrgema võimu kandja ehk rahvas, kes on nii kunagi otsustanud ja noh, sellest mina, mina põrgi muuseumi ehitamisest räägiti kah. Tehtud tehtud vigade puhul ma mäletan 90.-te koidikul, kui Tallinna Tallinna linnapea oli markantne ja vastuoluline isik Hardo Aasmäe siis temal oli üks idee, mida ta, tema käis jala erinevalt paljudest teistest linnapea teeb seda muide täna ja tuli tuli ka kõikjal, kus ta ka vastu tuli, mulle ja teistele võttis nööbist kinni, mina olin tollal Toompeal. Jumala eest, Tallinna vanalinn tuleb eristaatus panna, seda ei tohi lasta erastada. Ma ei saanud päris täpselt aru, nüüd ma saan sügavalt aru, mis on juhtunud. Ei oleks tohtinud. Aasmäe käib endiselt jala, kohvi ei ole, televiisorit ei vaata. Ta on põhimõte inimene, aga. Siin Tallinna vanalinna mahamüümine, seal on veel omaette teema, see kuulub, kui ei ole just riigiobjektid, kuulub sinna küll. See on nagu linnakompetents, aga see on ikkagi maailmavaate küsimus. Miks ma selle teema tõstatasin, ma eile õhtul enne uinumist lugesin läbi peaminister Juhan Partsi esinemise eile Tartu Ülikooli arengukonverentsil. Mind valdas Kahk viha, ütleksin ma selle peale. Kui meie peaminister süüdistab ülikoole selles, et meil ei ole teadusmahukat tootmist umbes, et meie ettevõtlus ei arene piisava tempoga, et selles on nüüd siis ülikoolide akadeemiline pere, siis tootmine on, et 12 aastat on meil kaotatud igasugune arvestatav tööstuslik tootmine, eks ju. Riik müüs sandikopikate eest kõik ettevõtted maha mille eest osa eest ei ole isegi makstud midagi, sest me teame, kuidas kuidas 90.-te alguse valitsused pidevalt andsid, nagu öeldakse nende kollaste kaartide eest umbes neid ettevõtteid nii-öelda kollaste kaartide eest ettevõtteid loovutasid, eksid, pandi Kõlli likvideeriti, riigi majandust säilitada jälle? Ei, ma, ma ütlen, et kui parts ütleb, eks ju, et meil ei ole teadusmahukat tootmist tekkinud, siis loomulikult oleks saanud ainult riigiettevõtete baasil tekkida esialgu, sest ei ole võimalik, et üks pere tuleb kokku ja hakkab tuumaelektrijaamade või kosmosetehnikat oma. Puhas kokku või või kasvõi Ilmarise Ilmarise konveieri? Selles kindel, et see erastamise Erastamisagentuuri tegevus mõne aasta pärast võetakse väga tõsise vaatluse alla ja nähakse selles väga sügavaid vigu. Aga seda ei taheta täna tunnistada, selle asemel on lihtsam süüdistada ülikoole ja vahetada näiteks vektorvälja, eks ju, kes ei ole piisavalt sobiv võib-olla praeguse eliidi ja kliki jaoks, eks. Tähendab, minu meelest just ongi küsimus selles, et oleks aeg hakata analüüsima ka majanduse arendamisel tehtud vigu. Aga meie selle asemel liigume selle vaba ja nähtamatu käevõimus edasi ja üha üha rohkem hävitame seda avalikku sektorit, mille tulemuseks on kõik need probleemid, mis meil täna kätte See on avalik sektor, hakkame küsima, kas avalik sektor on tööstusettevõtted. Kahtlemata avalik sektor peaks olema suuteline mingil määral riigi majandust. Noh, nii-öelda aluseid püsti hoidma, Eesti energia on ju veel riigi käes, eks ju, ka see oleks ju peaaegu maha müüdud, aga miks seda siis ei müüdud, eksi lõpuks mingil hetkel tekkis nagu see hädaoht ja hirm, eksi, mis juhtub, mis on siis Eesti raudteega nüüd tänaseks juhtunud, nüüd me ainuke lootus on Euroopa Liiduga saadav abi peale, et me paneme siin mingisuguse kiir Ekspressi käima, eks. Nii et mina ütleksin, et ma ei tea, on see maailmavaateline, mille muuga tõenäoliselt küll, aga, aga mina leian, et need käigud, mis majanduses tehtud, annavad väga lühiajalise efekti ja neid me nüüd lappime kõikide nende uute efektsete eelnõudega. Mina lisaksin veel, kui me räägime tehtud vigadest ja nende parandamise kisendavast vajadusest sellise ütleme moraalse meelse aspekti nagu nagu moraalne kahju ei ole eriti populaarne teema, mina üks vaheline, lausa üksik sõdur sellel rindel ja ebapopulaarsel teemal nagu sundüürnikud näiteks noh, minul on need probleemid endaga kuidagi lahendatud ja olen igasugused vasktorud läbi käinud, aga neid inimesi on tuhandeid, kümneid tuhandeid. Ja kuidas kellelgi on läinud, seda me veel ei teagi täpselt, aga ärgem unustagem, et see sadestus inimese hingepõhja jääb, sest riik, mille, mille, millele me kõik lootsime kohutavalt palju tekitas asja, mida ei oleks tohtinud teha nendele inimestele suurel osal eestlastest just nimme kodukaotuse sundkaotuse, ükskõik siis mis moel. Ma ei räägi, et kuuse alla sattusid ka mõned, aga see ei ole nüüd massiliselt, aga Amador eestlana erinevalt ameeriklasest, ei koli väga palju. Ta tahab ühel paigal püsida, ta kindlasti olid üheksakümnete algul inimestel keskealistel ja vanematel inimestel oma kindlad kodude asumid. Ja, ja see sundüürniku seisus on sundinud ja sunnib edaspidi äärmustel paljudel paljudel inimestel loobuma oma kindlatest juurtest maabuma kuskil mujal, veidi kehvemates või, või teistes või harjumatus tingimustes. See jääb meelde, see tekitab, see tekitabki umbusalduse ja, ja isegi mitmele põlvele. Seal on ju lapsed ja kes kestahes selle peale nagu kunagi ei taheta mõelda, sellest ei taha kunagi rääkides on paljudel elualadel, aga see on üks markantne näide. Ja, ja ma tean paljusid, kes vintsklevad selles õhus ja, ja ja noh, on jah, mingit hädaabinõusid hakatud munitsipaalmajasid ehitama, aga see lahendus on ju tegelikult ülekohtune. Seal on üürid tavaliselt kaks ja pool korda kõrgemad kui senistes hädaolukordades. Ja, ja see kestab kohutavalt kaua, kogu selle iseseisvusaja. Midagi tuleb ette võtta. Ja nüüd me muretseme väärtuste väärtushinnangute pärast, ma mäletan nädal aega tagasi siinsamas laua taga. Ainar ja Mai oponeerisid minule teravalt ühiskondliku leppe küsimuses, ütlesid, et mis asi on ikkagi see, mis asi, mis asi, on see õiglane palk. Selle peale saatis mulle Eesti Tööõiguseks juhtivaid spetsialiste Helve Toomla. Emaili, kus ta selgelt toob välja, et õiglane palk, fon, täiesti seaduslik termin ja seda kasutatakse Euroopa liidus. Ja, ja see on täiesti fikseeritud ja olemasolev mõiste. Aga näete, meie väärtushinnangud on juba niivõrd palju nihestunud, et meile tundub, kui me räägime sõna õiglane, kasutame võrdne. Et siis on tegemist nagu umbes kommunismi. Kommunism, see on elementaarne õiglus, mis tuleb Eestist. Taas käimas on loomulikult jah, et õiglane palk selline termin on olemas ja et Euroopa sotsiaalnormid tõenäoliselt hakkavad meie elu lähimate viie-kuue-seitsme aasta pärast tunduvalt rohkem mõjutama, kui me praegu arvame. Sellepärast ma olin ausalt öelda, mõningaid mõningal määral üllatanud. Kui euroreferendumi eel rünnati Euroopa Liiduga ühinemist, noh, nii-öelda vasakut kasutame siis jah. Ma olin väga üllatunud ka sellepärast, et need inimesed, kes selliseid loosungitega välja tulid, need üldse ei teadnud, millised sotsiaalnormid Euroopa liidus kehtivad need meie omadest tunduvalt jälle kasutan seda niinimetatud vasakpoolsemad. Humaansemaid sotsiaaldemokraat või kuidas võtta, sellepärast? Pärast seda oli see minu jaoks tõeline üllatus. Ja muuseas teate seda, et Eesti Eesti on saatnud oma peamiseks eesmärgiks nendel Euroopa liidus toimuvate protsessidele, vaatad seal põhiseadusliku lepingu aruteluks, mitte niivõrd selle, kas Euroopa ülemkogu ees on president või mitte, vaid selle, et me säilitaksime maksusüsteemi. Ma olen kuulnud isegi selliseid arvamusi, et kui meil vanaste sisse, kui Eestil ei õnnestu sisse jätta selline säte põhiseaduslikule lepingusse, et maksusüsteemi korraldamine niga riigi oma, siis peab Eesti valitsus tõsiselt mõtlema, et kas üldse alla kirjutada või mitte. Nii et nii, et need euroopalikud väärtused tulevad, tulevad meile tõenäoliselt viie-kuue aasta jooksul hakkavad üha rohkem ja rohkem elus majutama. Jah, ainult, et oleksime võinud viis-kuus aastat tagasi juba nende peale mõelda. Ja teine aspekt, kes mul tuli praegu meelde sellest viim viimatise laupäevasest vaidlusest võrdsed võimalused hariduse saamiseks, mis on ka ühiskondlikku leppesse sisse kirjutatud, hoolimata eks ju selle lapse või noore või, või kelle tahes elukohast. Sellel nädalal tuli ju väga efektne vastulöök ettepaneku näol Res Publica poolt hakata siis nüüd koolidele anda, nagu öeldakse, vuta kooli Tarijate võteteks, eks ju. Me teame väga hästi, mis selle kaasa toob, see toob kaasa selle, et kõik aare, maad ju koolide kaovad sealt ükski ükski väike vald ei suuda enam pärast seda Ühte mõistlikku kooli üleval pidada ja kui, kui sellest tehakse äriettevõtte ainult pearaha hakkab otsustama seda. Milline on selle kooli kvaliteet. No mina küll ei näe selles midagi muud, kui taas seda nähtamatut kätt, mida lastakse möllata. Koolidirektorist tuleb lihtsalt siis ärijuht ei midagi muud. Ja koolis tuleb ärikoolist, tuleb hamburgeriputkaga, mitte kool, see on valdkond, kus ma ei tunne ennast omale, ütle midagi? Ei no on, on täiesti selge, tead, ma kindlasti palju bürokraatiat olnud siiamaani koolide finantseerimisel ja ja kui on tubli ja ettevõtlik aus direktor, siis kahtlemata võiks olla rohkem võimalusi ise otsustada, aga ma just mõtlen, et kõik see viia ainult peade arvu ehk siis pearaha peal totaalselt siis me kujutame endale väga hästi ette, et noh, meil elanikkond paikneb ebaühtlaselt. Ja mis mida see kaasa toob, see toob kaasa ikkagi selle hakkavad koolid kontsentreeruma. Meil tekivad ülisuured koolid taas, eks ju, kuna raha hakkab koonduma sinna ka linnadesse oleks ju jama, kui me taas hakkame tegema niisuguse hiigelkoole selle tõttu, et noh, pearaha nagu siis koondub üha rohkem kokku toimub see kontsentreerumine ja tulemuseks on see koolid hakkavad moodustama ka ilmselt kontsern mingil hetkel ja kette ja see toob kaasa noh, lihtsa jälle veel paljude kohta. Väljasuremise lisaks juba välja surnutele muuseas isegi kõige selles ei ole midagi uut, need, neid asju tehti ka nõukogude väikeste väikeste maakoolide likvideerima ja mäletan, millise paugu pani see Abruka saarele näiteks omal ajal. Abruka ongi, ta oli ikka eks elus elus oh sinnamaani, kui seal oli, mis ta oli siis seitsmeklassiline, kaheksaklassiline kool või mingi koolike oli, niipea kui sealt ära viidi, sealt kolisid kõik lastega inimesed ära, sest noh, ei saa. Ei saa ju niimoodi. Nojah, tegelikult tegelikult koolide kinnipanemine käib ju praegugi alles oli eelmisel nädalal. Oli vist Karksis, oli kaks kooli kinni, kuigi rahvas protestis. Nii et see protsess on praegugi olemas, ma ei, ma ei ole harid, haridusökonoomika spetsialist, ma tõesti ei oska öelda. No ma ei tea, minu meelest siiamaani küll kõik, peaaegu haridusinimesed on protesteerinud niisuguse kava vastu, ma arvan, et nad ei ole ka päris asjatundmatud. Millest see tuleb noh, et nii palju kummalisi, kummalisi või vastu vastukarva käivad otsuseid, ettepanekuid tuleb just praegu sellelt nooruslikult nooruslikult uut poliitpoliitikat rakendama. No me räägime siin näiteks erakonnaseaduse muutmisest ja sellest, et miks ikkagi prokurörid ja kohtunikud peavad ka sambad erakonda astuma. Ta vana teema juurde tagasi tulles, see ei puuduta küll koole, mul tuli meelde mõne aasta tagune ringreis. Eestit, sattusime ühte. Kahte kogu Eesti valdab. Ühes ühes vallas viidi meid vanadekodusse, mida ehitati, vallavanem rääkis sellest, kui tore see tuleb, ainult oleks vaja vist riigilt kaks, kolm miljonit krooni juurde saada. Ta rääkis ilusasti tõesti, et neil on demograafiline olukord, selline vanureid on palju, oleks vaja. Okei, istusime autodesse, sõitsime edasi, 77 kilomeetrit, asfalteeriti jõudsime naabervalda. Vallavanem, mees, neid pull, olles vanadekodus rääkis, rääkis sellest, kui raske demograafiline olukord on, et vanureid on palju. Ehitame siia vanadekodu, oleks vaja kaks, kolm miljonit krooni liigit juurde saada. See on teine äärmuseks. Nojaa, nojah, aga see, mida sa ütlesid, teete mulle ka kohati tundub, et on väga palju niisugust komsomol, ikku ettevõtlikkust, et on vaja näidata midagi. Ma olen kogu aeg, kõik see 12 aastat imestunud eesti riigis enim selle üle, et miks asju ei võiks ajada rahulikult, järjepidevalt ja ja niimoodi, noh, ütleme maameheliku mõistusega, miks meil on vaja teha vint jätkuvalt mingisuguseid reforme, mille tulemustest me mitte midagi ei tea, sest me ei oska näha kaugemale kui järgmiste valimisteni. Et kõik, kõik see riigi areng on olnud plik, nii närviline, nii, nii, nii noh, ütleme seda vaimu ja inimest sööl. Ma ei tea, võib-olla noore inimese jaoks ei ole see probleem, aga minu kui keskealise inimese jaoks on see, et noh, ma olen absoluutselt noh, nagu pettunud sellest, mis on toimunud 12 aastat, ma ei näe endal nagu öeldakse, seda säravat tähekesed, mille järele kõndida enam. Ma näen ainult seda, kuidas ma pean pidevalt mõtlema, mis minust siis 10 aasta pärast saab, kui mind lükatakse kas prügikasti taha või kuhu kohta ma ei näe selles riigis oma tuleviku suhtes mitte mingisugust kindlust. Kuidas sulle alates esimesest maist tõenäoliselt on meeldiv võimalus minna? Ja vot see ongi minu ainuke lootus ja mille pärast ma ka seda Eesti ühinemist Euroopa Liiduga olen alati toetanud, et siis tekib ometi võimalus, nagu öeldakse, valida midagi muud kui see, mida oled pidanud ise siin, nagu öeldakse, nägema ja mida ka omamoodi nagu tahtnud ehitada, aga, aga siin on nagu öeldakse, kõrvale visatud nagu narts ja öeldud, et ei, sinu nõu meil vaja pole. Meie oleme targad, isegi et see tunne on, et väga palju inimestest tunneb ennast täpselt nii, et neid ei ole siin riigis vaja. Ja kui kirjutab Märt Rask, et kui me räägime sõnast ühiskond, siis me teame, et sealt niikuinii mitte midagi ei tule. Vot see on see tüüpiline jälle Reformierakonna, selle turumajanduse ideoloogide, nende nähtamatu käe ideoloogide mõte, et meil ei tohigi midagi ühist olla. Niipea kui tekib midagi ühist, siis on umbes see, et see võetakse minult ära. See niisugune sügav patoloogiline individualism, mida on need 12 aastat külvatud Eesti ühiskonnas, sealhulgas ka ajakirjanduse vahel, on ju tegelikult see põhjus, miks me oleme täna sellise eetilise kriisi ees. Miks me räägime nendest saadikuhüvitistest? Me võiksime ju suhtuda oma saadikutesse oma suurtest eeskujudest, meie riigi aga me jusse juhtidesse ja isad. Toa jutu alguses jõudsime veendumusele, et täpselt probleem oli Soomes, mis on küll meie jaoks põhja Põhjala ja sotsiaaldemokraatia ja nii edasi, nii et ma olen nii et nii et küsimus ei ole mitte sotsiaaldemokraatidest, Eesti puhul ei saa. Ma räägin siin rääkinud praegu soomestavad, vabanda mõnacindriaatkestanud küsimusest. Küsimus ei ole mitte eelkõige niivõrd selles, kas kuigi, kuigi ka loomulikult selles, kas mida sina ütlesid sinna patoloogiline individuaalindividualism või sotsiaaldemokraatlik ideoloogia või ükskõik midagi muud, et küsimus on lihtsalt inimestest, kes on eetiline inimene, kes ei ole, andke andeks, aga need kaks härrasmeest, kes praegu siin oma naist naistele autosid liisivad, need minu jaoks enam eetilised inimesed ei ole. Aga nad on ometi meie rahvaesindajad. Ja meil ei ole midagi teha nendega, me peame neid kannatama vähemalt veel kolm aastat. Küll, jah. Ja nemad võivad meid nimetada saastaks ja saata sinna kohta, nagu me teame. Kõige kõige hullem, et avaldada täna lootust, et küll siis kolme aasta pärast valitakse uued ja paremad elu on näidanud ei tuhkagi. Süsteem on selline asi võimaldav muide tähendab siin kunagi onju. Nalja visatud, et peaks vaks riigikogu liikme koha päritavaks tegema, see, et see on täitsa anekdoodina levinud, et et, et siis noh, nagu jõukus on juba olemas ja ei ole vaja neid uusi, kes hakkavad endale uusi nippe välja mõtletavad, ostetakse. Vilksatas ka sõna ajakirjandus, me teame, et sellel nädalal on ka Eesti ajakirjandusmaailmas üks väike torm üle käinud, nimelt Postimehe toimetusest. Sina oled Teet ise töötanud. Postimehes on pikalt, mis sa arvad, mis oli siis klaasi pat? Ei oska oletada, nii palju kui mina tean, seal üsna ootamatu oli seal kõik, aga seal noh, tähendab, tavaliselt ongi need kõik asjad ootamatult mingi kihin, kahin on ka enne olnud, ma olen, ma olen mitmes lehes mitmeid toimetaja, vahetusi peatoimetaja vahetus üle käinud ja, ja, või üle elanud ja nad on mõneski sarnased, mõneski sarnased ja, ja mul on mõnes mõttes kahju nendest tõsist tööd teinud noorepoolsetest moora. Noh, kes päris ooperis päris noore kutina on sattunud vastutusrikkasse ametisse, nüüd neid on noh, mõned mõned juba kolme kümnestele jõudnud järg, aga noh, uus uus mees nagu tavatult vana 42 aastane Tarmo Tammel. Tähendab, mul on kahju, et nendes selles mõttes tõsised Meie tuleb ka seal tavaliselt veidi ootama ja, ja, ja eks noh, arvata võib, et eks selle taga ole ka majanduslikud või võib-olla ilmsed probleemid, ennekõike vähem vähem sisulised. Noh, mis imelehte me ikka saame loota eesti oludes oleme noh, jätame need vigased, äge, äge, ägetsevad kommentaarid siin ja seal meil noh, elu on näidanud, et kaks päevaleht, mina arvasin küll, et kahest jääb väheks, et võiks nagu kolmandal õhtuleht on spetsiifiline oleme. Kuigi ta on SL on seal ees ka endise sõnumilehest ei ole seal küll õhkagi alles. Et Eesti kannatab kaks tükki välja ja, ja ja noh, nagu igal elualal meiloniks teata potentsiaal meil ei ole kümmet Erki Noolt kuskilt võtta, ei ole ajakirjandusse ka kirjandusse ja, ja on võimalik natukene lihtsalt need etturid ja kuningaid ja odasid ümber tõsta. Loodame, et see on arukas tegu ja väga-väga ma loodan, et Urmas Klaasil läheb edaspidi edaspidi elus hästi, et ta ei tunne ennast raskelt riivatuna solvatuna, sest noh, minu meelest oli sümpaatne toimetaja tema võib-olla üks õnnetus oli liiga hea inimene niuke leebe. Ja, ja, või on, on edasi, ega ta siis tema loomus muutub. Ja, ja noh, võib-olla mingisugune juhi, juhi Niukest jäikust jäigemas, mõnel mõnes olukorras väheks, aga seal noh ma ei tea, ma annan praegu kõrval, noh nädalaga on toimunud igasuguseid asju, seal on viis päeva jõudnud olla uus uudis, ta, ma ei tea. Ja see malakas ka kuidagi ootamatult, tema lahkus ootamatult jah, nüüd on Toomas Sildam vist ka nagu jah, tänasest lehest võib lugeda. Sildam on alati kui asjad. Vaena küllap sellise turumajanduse nähtamatu käsi jälle, mis klaasi likvideeris seal pigem väidetava äratas minus. Vot nihukest mõtiskluste noh, ikkagi Postimehe sisulise vaimse juhi ja tõesti noh nagu öeldakse, ajalehepoisist kuningaks tõusnud või mina oleks tõusnud Mart Kadastiku tänane essee kui seda väga tähelepanelikult lugeda, võib eeldada, et Postimees natukene hakkab ehk hoiakuid muutma. Mul on selline tunne. See on ka tegelikult umbes sama laadi arutlus nagu meie sinuga või meie kolmekesi täna oleme arutlenud. Aga see ei ole Postimehes lausa igapäevane asi olnud. Noh, õiglusest rikastest ja vaestest ja jooksakusest ja kelkimisest ja ja noh, teadest aimates Tammerki mõningaid endisi foone ja kõike, siis noh, võib arvata, et natukene sinnapoole läheb, aga on ka aeg. Tarmole tahaks igati jõudu soovida, sest meie all on ta teinud üsna põhjalikku tööd korruptsioonivastases võitluses. Nii et, et selles suhtes ma loodan vähemasti postimehelt kõvasti kõvasti tuge ja abi, et, et võib-olla nii-öelda natuke asju hakatakse laiemalt nägema. Jah, aga muidugi, ega tal kerge ei ole, sest ega nii suurt kollektiivi ta ennem juhtunud ei ole, salonistele 100-ni. Jaajaajaa see tooniga, keeruline ta on, ta on ikka keeruline asi, see üks suur suur niuke katel. Ma ei teagi jah, Tartuga kokku kindlasti kohe ajakirjanike ja kõike sellega seotut ja see on päris pöörane asi ja seal võib kergelt närvid kaotada ja seal peab väga kiire kiire ja kohal olev olema Tammercan akadeemiline nimi. Ja see on nüüd omaette küsimus, seda on ka kahelnud siin konkureeriva lehe peatoimetaja, just sama asja. Aga jätame nüüd Postimehe edasi arenema täna muidu ei ole ka tähelepanuväärne, et just nimelt Postimehe vahel ilmus ühiskondliku leppe lisa. See see on Eesti ajakirjanduses, jooksis läbi küll juba, ma ei mäleta, millisest lehest lugesin seda nädala alguses täielikult, ma ei mäleta jumalaid, lehes oli viimad. Täielik reis, see oli vist oli, oli ka vist eraldi küljena, kes seal õhtulehes. Võis olla küll, jah, ma. Loen ainult siis, kui ma olen hommikul programmi tegema, nii et ühesõnaga see ühiskondlik lepe on, on kättesaadav olnud küll jah, aga nüüd on ta siis nagu kommenteerituna seal kättesaadav, aga see selleks. Sellest leppest on palju kirjutatud, täna me sellest rohkem ei räägi ja ootame, mis saab sellest foorumist ja vaatame. Vaatame, kui palju on neid jõude, kes sinna taha koonduvad. Mina leian, et neid võiks üsna palju olla, sest hoolimata selle leppe puudustest on see nii-öelda see tüvi või sisu, on õige, et sinnapoole peaks minema, et ikkagi neid väärtusi hakata paistma. Ikka paneme, ei, ma olen täiesti nõus. Eesmärk on hea selle juriidiline staatus. No see on, see on selge ja sellel mängisid kõige rohkem nii-öelda kahju tekitasid just need erakonnad, kes sealt kõrvale. Nüüd aga paari minuti jooksul tahaks rääkida ka ühest välispoliitilisest konfliktist tehes hommikukava, mängisime Me ilusti ukraina rahvamuusikat lootuses, et see Ukraina peaminister saabub Eestisse külla ja siis programmi lõpuks selgus. Ta ikkagi tule ja päeva peale sai selgeks, et kohe-kohe võib puhkeda Ukraina ja Venemaa vaheline konflikt. Kas või relvastatud. Sa oled dieeti jälginud seda, mis tuusla saarel toimub. See on jah, päris tähendab väliselt üllatav, aga ega see väga üllatavat midagi ei ole ja ja tegelikult siin on mental ennekõike tegemist, rääkimata kõiges muus loomulikult majandusliku huvitatuse ja kõik, sest noh, kes, kes vähegi viitsib kaardile vaadata seal piiride uute tähendab, riikide tekkides tekkis mehhaaniline piir selline, mis pani Venemaa raskesse olukorda, ta peab iga mööduva laeva eest läbisõitva laeva laeva eest tasuma Ukrainale kõva tasu. Nüüd ettekäändel aga võib olla ka tõsisel põhjusel, et Vene-poolsel kaldal variseb, varisevad isegi linnad ja külad. Et on vaja sinna vahele taastada tamm, muide, seal oli kunagi olnud, see ei ole mitte mitte päris tühjale kohale, et tamm olnud, mis siis lõhuti mingi Smiczariniku sabina, sära aga, aga venelase enesekindlusega kuskilt ma lugesin kommentaarist, et noh, venelane arvab kõik, mis tema teeb, et see on hästi tehtud ja teistele tehtud. Ega arvata võib, et nad ei tulnud selle peale, sest sest ma vaatan, vaatan üsna, üsna siiralt vaadatakse suure üllatusega sealt üle üle v kahe veerand kilomeetri kauguselt Ukraina kahureid suurtükke. Aga Ukraina noore riigina ja, ja omavahel öeldes, kui ukrainlased milleski on ühel meelel, siis olenematta annad lääneukrainlased või kiievlase või isegi Odessiidid, nad ei kannata Moskvaga omandamist, nad ei ole läbi sajand seda kavandanud, sallinud moskva viitideks nimetatakse venelaste venelasi mõnikord pahasti ja ja, ja see võib tekkida, on tekitanud mingi rahvusliku ühtsuse puhangu. Vaevalt seal nüüd relvastatud konfliktiks siis läheb, see oleks üks kõige tarbed, tarbetum asi kogu Euroopale ja maailmale, Ukraina Venemaa hakkaksid sõdima. Aga, aga näiteks eile eile seisid kõrvuti just nimelt Ukraina peaminister Kasjanov ühes teleülekandes vaatasin ja Ukraina peaminister raius ka nemad ei sammugi tagasi läheks muidugi spetsialistid seal kohapeal selgitavad olukorda ja kassi näol muidugi üsna liikumatu naisk maskiga kena mehe näol oli tõesti hämmeldunud naer, mis, mis kõik tahe. Tähendab, nad ei usu veel, et Ukraina riik võtmelisena Ukraina ja et võib teha vaid teha seda, mida ise tahame, ilma et oleks kokkuleppima. Ukraina riigi Eesti ja Venemaa vahel ei ole ka piirilepingut siiamaani, kas meil võiks ka tekkida mõne veekogu või saare pärast vaidlustes? Nii kaua, kuni me ei ole NATO-s veel, et me võiksime sarmi appi kutsuda? Ma isegi üllatunud, suhteliselt vähe on olnud neid probleeme. Kolmutasime kõik ära, mis kolmeloomuskonna. Suve jooksul, et ei ole seal. See Narva jõel oli ka, nagu sinagi siin täpsustasid, oli rohkem loodus. Ja, ja kuna see venelaste, see oli tegelikult Ta oli see Mihhail Stalnuhhini arupärimine, mis ajendas Narva kalameeste väide, et piiripoid on jäetud ja liikumisega liikunud Eesti kalda poole liiga ligidale. Ei saa kunagi mootorpaadiga minna, väljalt peab aerupaadiga minema umbes selles stiilis. Ahaa, nii et arvata, et Eesti ja Venemaa vahel ikkagi konsensus on saavutatud piiri kulgemise kohta hoolimata sellest, et lepik lepingut ei ole ainult parafeeritud mingisugune esialgu. No tähendab, riikide tasandil on konsensus loomulikult olemas, aga nende inimeste tasandik, kes arvavad, et ka päid seal, Irboska, Jaanilindavad Eesti küljes olema, nende tasandil muidugi konsensust ei ole. Aga riikide tasandil on selge see, et, et kas leping on või millal ta ükskord alla kirjutatakse, enam siin piiri muutusi ei tule. See siin siin on Oluma ainu ainuainukene, ainukene küsimus on, on praegu see, mida mina olen kuulnud, on see lennuergo soov rentida Narva hüdroelektrijaama juures seda Eesti Eesti käest maad, ma ei mäleta, kus oli 50 hektarit, kui palju tahtsid saada, et tamm on nii nagu kuidas sa teed, ütlesidki, tammume nägula. Jah, ta kuidagi kuidagi tekitas kunagi veesõja juurde Narva ja Jaanilinna vahel just CB veadmise kang osutus eesti põllul olevaks ja Narva Narva kasseeris Ivangorodi. Noh, aga meie, meie Eesti seisukohaga Ütles välisministeerium läbi ju DNS fordil ilusasti välja, et see on seotud piirilepinguga 100 kanti viisakalt mõistet, kuni piirilepingut ei ole sõlmitud ning niikuinii kaua seda maad rendile ei saa ja ja eks vaatame, kas see aitab kiirendada või ei aita. Tõenäoliselt tõenäoliselt mitte. Venemaal ilmselt läheb elu üha huvitavamaks, sellepärast et valimised lähenevad. Tänahommikune teade selle kohta, et Venemaa suurima naftafirma juht Hodorkovski on niisuguse efektse võiks öelda õli puutliku stiilis. Aktsiooniga kinni võetud, näitab, et ikka Venemaal võitlus Putini ja opositsiooni vahel on teravnenud. Valimisi iseloomustab nagu päris päris niisugune pöörane seik, et ei, ei tohi kedagi kiita, kui ainult inimene tohib ennast ise kiita. Ja, ja noh, juba juba on näiteks mingi Kaliningradi Lehtsai trahvi selle eest, et ta nimetas, nimetas lihtsalt keegi on kellelegi poeg ja sellest piisas. Kes siin hiljuti tapeti, üks demokraatlik parlamendisaadikud, tema, tema poeg Tema poeg kandideerib kuskile, piisas sellest, see oli positiivne promo onud ja Kaliningradi Lehtsai kõva trahv. Jah, neil neil mingi hullume, naljakas, tohib ise teleekraanil ise ennast kiita ja teised ei tohi tita sõimata toimib tahes. Adrinovskil on praegu parim, raske on kõikides saadetes, aga nagu meie sellel nädalal veenduda võisime, võivad meil riigikogu liikmed sõimata ka ajakirjandust väga rahulikult, ilma et keegi nende sulgeda. Ma ütleksin ka meedia puhul ühte asja, et ärme, kui neid neid asju puutudes, siis tuleb hõbe täpne olla, nagu selgus, auto auto reisijate nimekirja sattunud need, kel, kes, kes ei olnudki ja tähendab jube täpne peab olema nende asjadega, vähemalt Ergma väide või kellelegi väide oli selline. Ja jah, et labidaga ei saa nüüd lüüa ja öelda, et Botoloogidest viha pole mõtet, kõik riigikogu liikmed ja poliitikud üldse ja nii edasi ja nii edasi. Pasunaga pasunaga võib kohe. Aga pasunasse kõigile see, see ei ole nooruslik, aga. Nonii nonii, aga, aga teisest küljest ei tohiks ka ajakirjanduse valvsust sugugi mitte. Loomulikult ei tohi uut vaikimise ajastut Eestisse tekkida ja, ja ka selle eest on juba hoiatatud. Ja loomulikult ei ole ma nõus nende lugupeetud riigikogu lastega, kes kes ütlevad, et meie töö vastu üldse huvi ei tunne, kirjutate ainult autodest, siis on küsida ainult, et mida, need lugupeetud riigikogulased meie ajalehtedest loevad. Ja küsida, et mis tööd nad siis ka teevad, aitäh, Heiki Talving, BNS-is, Teet Kallas. Õnne tänavalt täna jõudnudki õnne uuest hooajast rääkida Romioloogonnad. Nii ja saatejuht on Mart Ummelas kuulmiseni järgmisel laupäeval Aarne Rannamäe juhtimisel sama saada.