Nutikas maailmas on raadio vaid ühe kliki kaugusel. Leia raadio äpp, Google Playst leiad toorist. Te kuulate raadio kahte märki vaba värske jagada. Kuulajad käes mõnus jaanikuu ja on aeg asuda mahlakale audiorännakule. Algab saade hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänase saate külaliseks on tõlkija ja giid ning mis peamine, palverändur Maarja paesalu. Avastasin Maarja tema uue raamatu ehtsa elu maik järgi, kus ta kirjeldab väga huvitavalt ja mõnusalt oma palverännakut legendaarselt Camino Santiago'l ehk Hispaanias väikesesse kompostele de Santiago linnakesse viivad kultusliku palverännaku teed mida mööda kõmbivad igal aastal erinevatel isiklikel põhjustel sajad tuhanded palverändurid. Maarja paesalu huvik hispaania keele ja kultuuri vastu tekkis juba teisme eas. Aastal 2012 lõpetas ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi hispaania keele kirjanduse alal. Tartus hispaania keelt ja kirjandust õppides läks ta Erasmuse programmiga aastaks ajaks vahetusüliõpilasena õppimas Zaragoza Ülikooli Hispaanias. Tallinna Ülikooli germaani ja romaani keelt. Teie kultuuride instituudis said aastal 2014 kirjaliku tõlke. Magistrikraadi. Maarjapaeseal on vabakutseline giid, kes teeb hispaania ja inglisekeelseid ekskursioone. Ja ta on ka vabakutseline tõlkija, kes tõlgib hispaania inglise keelest. Lisaks raamatutele armastate väga loodust. Maarja üks meelistegevusi metsas, uitamine, looduse vaatlemine ja mõtisklemine kuulsal palverännuteel Camino de Santiago läbist aastal 2014 32 päevaga jalgsi 760 kilomeetrit. Sellest palverännakust sündis ka Maarja paesalu esimene raamat. Ehtsa elu maik palverännak maailma äärele. Autoripoolse pühendusega teose võitmiseks leiad raamatu mängu loomulikult kosmonautide klubi seinalt Facebook'is. Ja rääkides raamatutest, siis mul on kõikidele saate hallo Kosmos fännidele väga hea uudis. Nimelt ilmus just äsja minu elu esimene raamat ja ka selle saatesarja esimene väljund paberkujul inspiratsiooniraamat, hallo Kosmos, palju õnne, mis sisaldab endas viimase ligi kuue aasta jooksul saates külas käinud erinevate elualade inimeste isiklikke õnne, valemeid. See on nagu väike õnne riik, kust siis enda jaoks isikliku õnne valemi kokuraalimiseks inspiratsiooni saada. Ja muidugi olete väga oodatud raamatu hallo Kosmos palju õnne esitlusele, mis toimub esmaspäeval, 13. juuni õhtul kella kuuest 10-ni Apollo Kinos Solarises. Nagu ikka kosmosesünnipäeval toimub, saate avalik salvestus, mis seekord muidugi õnne teemal. Nimelt harutavad erinevad õnneeksperdid, et millest siis ikkagi peitub õnne valem. Ja muidugi kõlavat sünnipäevakõned pakutakse sünnipäevalistele paremat näiteks torti ja fantastiliselt head muusikat. Saatesarja hallo kosmos kuuenda sünnipäevapeo lõpetab meie imelise, müstilise lummava kõlaga pärimusmuusika kate. Moodsat elektroonikat Mixiv Maarja nuudi kontsert ja sünnipäevapidu alustab hingestatud ja liigutava muusikameister Mick Pedaja kõige selle kohta juhi hue, kosmoseraamatu ja raamatumängude, kosmosesaate kuuenda sünnipäevapeo ja raamatuesitluse ning esinejate kohta leiad infot nii raadio kahe kodulehelt kui kosmonautide klubi seinalt Facebookis. Küberkosmosesse jõuate, nagu ikka, väga lihtsalt ja mugavalt läbi aadressi hallo, kosmos, poee ja nüüd, kallid Hallo, kosmonaudid enne kui Maarja paesalu asub jagama meiega isikliku palverännaku kogemust kuulame esmaspäeval, 13. juunil Apollo Kinos Solarises toimuvas saate hallo Kosmos kuuenda sünnipäeva üht muusikalist peakülalist Mick Pedaja ja seis. Kui see nii pole? Tõnget keeruta. Kas nüüd hakkab? Seisanik. Saama. Vaata tas lahkungi. Keerutan. Jaa, tere veed on siin tôesti. Minu tänaseks saatekülaliseks on tõlkija, giid ja palverändur Maarja paesalu, tere maarjatere Ingrid. Suur tänu, et tulid külla saates hallo Kosmos, sul on väga põnev teekond selja taga, millest on ka täiesti omaette teos, valminud nendest kõigest üsna pea pikemalt räägimegi, aga enne kui asume palverännaku teema juurde, siis tahaks traditsiooniliselt teada sinu lugu, et kes sa oled, kust sa tuled, et kuidas sa nakatusid hispaania keele ja kultuuri pisikusse. Kuidas see sinu isiklik rändan kulgenud tänaseni? Mina olen maarjapaesalu, ma olen 26 aastat vana, olen üles kasvanud Tallinna lähedal ühes väikeses alevikus ja ma võiksin öelda, et väga kultuurihuvilisest peres ehk siis olen kasvanud üles raamatute keskel ja sellepärast olen ka varasest noorusest väga palju lugenud ja nii-öelda mõttes siis reisinud igale poole teistesse maailmadesse. Ja minu vanemad on pannud mind armastama loodust. Ka juba lapsepõlvest olen käinud koos nendega siis looduses matkamas, võttamas lilli ja putukaid ja linde, et et nemad on pannud mind märkama just ka teistsuguseid, nii-öelda kooslusi ja teistsuguseid organisme meie ümber. Nad on pannud jah ning maailma maailma märkama ja võib-olla ka just selle selle tõttu, et mul on olnud maailma vastu juba lapsest peale väga suur huvi. Ma olen tahtnud alati saada uusi teadmisi, siis sellepärast olen tundnud huviga erinevate kultuuride vastu ja eelkõige just hispaania keele ja kultuuri vastu. Naljakas lugu on võib-olla, et miks mulle see asi huvi pakkuma hakkas, nimelt ma olin ka väike tüdruk ja meie telekanalitelt jooksid Ladina-Ameerika seebiooperid ja siis see keel jäi mulle kuidagi kõrvu. Ja ma sain nagu mingid väljendid nende seebiooperite abil selgeks, et kuidagi kostis sealt. Aga noh, need väljendid loomulikult igapäevaelus kasulikud väga ei olnud. Aga, aga Ma siiski selline huvi jäi ja hispaania keelt asusima siis põhjalikumalt õppima või päriselt õppima keskkoolis, kui ma läksin Tallinnasse keskkooli Jakob Westholmi Gümnaasiumi, kus sa hispaania keelt õppida kolmanda võõrkeelena ja seal ma saingi siis nii-öelda põhja alla. Ja pärast keskkooli lõpetamist otsustasin, et ma tahaksin ennast erialaselt ka hispaania keelega siduda. Ja läksin siis Tartu Ülikooli õppima, sellist eriala nagu hispaania keel ja kirjandus. Aga selle eriala maga ära lõpetasin ja oma õpingute jooksul mulle avanes siis võimalus ka minna välismaale ehk siis Hispaaniasse vahetuseni pillaseks ja elasin aasta aega siis üksinda Hispaanias, Põhja-Hispaanias, linnas nimega Zaragoza mis asub siis enam-vähem Barcelona ja Madridi vahel, et kui tõmmata Barcelonast Madridi sirge, siis Zaragoza jääb täpselt sinna keskpunkti. Ja Ma olin 20 aastat vana, kui ma sinna läksin, üksinda oma kohvriga ja natuke hirmul, aga see oli suurepärane elukool, sain keele suhu, sain rääkimise hirmust üle. Õppisin tundma seda kultuuri, reisisin väga palju, loomulikult õppisin ka, aga kõik vabad hetked siis reisisin mööda Hispaaniat, kohtusin nende inimestega ja hakkasin seda maad armastama ja armastan seda maad siiamaani. Ja pärast hispaania keele ja kirjanduse eriala omandamist siis õppisin Tallinna Ülikoolis edasi keeltega seonduvat eriala, õppisin kirjalikku tõlkimist, tänaseks on seegi lõpetatud. Ja nüüd olema siis tõlkija ja ma tõlgin nii inglise kui muidugi hispaania keeles, mis on siis minu lemmikkeel. Ja peale selle töötan, maga Tallinn ja giidina, ehk siis ma näitan välismaalastele meie vanalinna ja vanalinna ümbrust, meie toredaid muuseume. Ja ma samuti teen seda nii inglise kui ka hispaania keeles. Ja kuna ma seda Hispaaniat nii väga armastan siis sellepärast ma otsustasin ka minna Hispaaniasse palverännakule. See oli hea võimalus naasta nagu selliselt teisele kodumaale ja ja see oli hea võimalus tundma õppida hispaania teistsugust nägu, sest et see palverännaku tee, mis seal hispaanias lookleb, ta läheb läbi külade, väikeste kohtade, mida tavaliselt reisides võib-olla nii palju ei näe ja mul oli päris palju aega ka seal rännata, vaadata ja ja see andis mulle väga palju see rännak, just nimelt. Sa oled oma õpingute jooksul uurinud ka maagilist realismi Kuuba kirjanduses, mida see teema endast kujutab, mis maagiline realism on? Maagiline realism on selline huvitav asi, see nagu kirjandusvool, kus siis noh, loed mingit teost ja seal on nagu tavalistel sündmustel on kerge üleloomulik varjund. See maagiline realism iseloomustab just siis eriti Ladina-Ameerika kirjandust ja Ladina-Ameerikast välja kasvanud. Paljude teoreetikute arvates on siis väljakasvanud just nimelt Kuubalt. Sellepärast, et üks Kuuba kirjanik, kelle nimi oli Leho karpentier, tema siis sõnastas 1940.-te aastate lõpus esimesena selle Ladina-Ameerika maagilise realismi idee ja ladinaameerika imepärase tõeluse idee, ehk siis, et mis on see pinnas, kus see kirjandus välja kasvab ja, ja kusse vahvaiksootilisus üleloomulikkus välja kasvab, et just see kirjanik siis tegi sellest esimest korda. Ja mina siis olengi uurinud natuke selle kirjaniku teoseid. Varsti ilmub minu tõlkes ka selle kirjaniku üks võib-olla vahvamaid teoseid, mis räägib Haiti Iseseisvusrevolutsioonist, mustanahaliste mässust ja igasugu nõiduslikes sündmustest, mis siis selle mässuga kaasas käivad. Ja selle teose nimi on hispaania keeles Reinode, Esstee, Mondo ja eesti keeles kõlaks see siis siit ilma riik ja kui kõik läheb hästi, ilmuks esist minu tõlkes sellel aastal. Ja peale selle olen ma siis uurinud ka seda, kuidas siis just nimelt selle kuuga kirjaniku teostes kirjeldatud lõhnaaistingud siis kannavad edasi maagilise realismi ideed, et see on ka väga selline vahva huvitav teema ja kui sinna Ladina-Ameerikasse usun minna, siis küllap on näha, et kõik on sellest maagilisest realismist ka läbi põimunud. Ma ise ei ole küll seal veel käinud, aga nii palju, kui ma lugenud olen ja kuulnud oma tuttavate juttudest, siis nii see peaks olema. Aga mis lõhna aistingute teema sees endast täpsemalt kujutab, et põhimõtteliselt et kui on teoses kirjeldatud, siis mingeid mingid lõhnad siis, et mina uurisin seda, kuidas nad annavad siis edasi maagilise realismi kui kirjandusvoolu siis selliseid tunnuseid, ehk siis milliste tasanditega nad seostuvad ja mine, uurimusest tuli siis välja, et on kaks tasandit, ehk siis on siis selline personaalne tasandi inimeste enda tundmustega seotud tasand inimese enda, sellise võib-olla nõidusliku maailmaga seotud tasand ja siis ka selline üldisem, laiem müütilise kõikehõlmav tasand võib olla väga põnev ja tundub, et kirjandusraamatuid ja kõik see on sinu elus väga suurel kohal ja palju õnne. Nüüd on äsja ilmunud sinu enda elu. Kas esimene raamat, jah? Jah, sinu elu esimene raamat, see on tähtis ja oluline sündmus igale autorile ehtsa elu maik, palverännak maailma järele ja head kuulajad, kui tahate Maarja paesalu raamatut, kus siis loomulikult autoripoolne pühendus sees endale võite siis kosmonautide klubist aadressid Facebook punkt com kaldkriips hallo kosmos. Leiate siis raamatu mängu, seal on juhtnöörid, kuidas siis kuidas siis endale raamat, et võita, see on sinu palverännaku teekonnast ja väga hästi kirjutatud, et mulle meeldis. Räägi natukene oma raamatu sünniloost ka, kuidas see loominguline lapsukene teoks sai? Jah, tõepoolest, mul on nüüd ilmunud värske raamat, siis esimene raamat ehtsalu Mike teekond palverännak maailma äärele tänu siis pilgem kirjastusele tänu Hispaania saatkonna toetusele see siis ka ilmus. Ja selle raamatu sünnilugu on selline, et noh, ma käisin Hispaanias palverännakul juba 2014. aasta sügisel. Rändasin seal kuu aega, käisin jalgsi 760 kilomeetrit, tulin tagasi ja otsustasin, et panen enda jaoks muljet kirja. Et mitte ära unustada kõike huvitavat, mida ma seal kogesin ja mul saineid muljeid üsna palju ja siis ma mõtlesin, et ohoo, et võib-olla võiks minu lugu kedagi inspireerida, et võib-olla inimesed ei teagi, et selline huvitav võimalus on, kuidas rännata, kuidas teha midagi teistsugust ja sellepärast ma otsustasingi, et aga miks mitte proovida sisse seda avaldada, et äkki inspireerib see kedagi, äkki keegi leiab tänu minu raamatule oma loo või teeb oma rännaku ja äkki muutub selle inimese elus ka midagi väga-väga paremuse poole nagu minuga läks. Aga kes on need tegelased, kes on sind, tänud sind inspireerinud kuidagi sinu jaoks olulised? Sinu elu teen sinu kujunemisteel just nimelt. Kui ma ennast inspireerinud tegelaste peale mõtlen, siis tuleb kohe pähe Norrast pärit polaaruurija Roald ammundsen, kes siis 1009 11. aasta detsembris jõudis esimese inimesena lõunapoolusele ja eesti keeles on tema kohta ilmunud üks väga vahva raamat. Mees, keda kutsus Meri ja son raamat visadusest sihikindlusest, oma eesmärgi poole liikumisest, et sammunduseni lugu, väga vahva lugu, et kuidas temast polaaruurija sai näiteks, et juba väikse poisina tal oli üsna kehv tervis tegelikult ja siis ta hakkab kas lihtsalt lahtise aknal magama Norras ja see tuul, mis seal istuli küll me, ta jäi mitu korda kopsupõletikku ja tema ema ei saanud aru, miks ta seda teeb. Lõpuks lõpuks ta enam ei jäänud, et jäi haigeks, jäi haigeks, üks tervis hakkas vaikselt tulema ja siis ta töötas erinevatel erinevatel laevadel ja õppis igasugu ameteid, et ta oli mitme ametimees ja kui ta sinna sinna Antarktikasse läks, siis tal oli kõik nii hästi ette valmistatud, et see oli lihtsalt suurepärane ja teine võib-olla koju, kelle peale ma olen elus palju mõelnud, on meie oma naissaarelt pärit astronoomia optik Bernhard Schmidt kellest Jaan Kross on kirjutanud ka Vahva romaani Vastutuulelaev ja see, kuidas Bernhard Schmidt ikkagi vasaku käega ainult vasaku käega lihvis teleskoopide läätsi, see on suured pärane, minu meelest jällegi lugu, et sellest, et kui sulle ikka midagi väga meeldib teha, kui sa tahad midagi teha, siis sa teed seda kõigest hoolimata, et paremat kätt ta lihtsalt ei olnud, et oli poisipõlves õnnetuse pärast sellest ilma jäänud ta siis vasaku käega neid lähedasi lihvis ja jällegi suurepärane lugu lugu visadusest, sihikindlusest ja sellest, et kuidas mitte alla anda. Aga asumegi siis audiopalverännakule nii-öelda sina käisid läbi legendaarse Santiago de Compostelasse palverännuraja Hispaanias. Võib-olla läheme siis tagasi kõigepealt sinu sisemaailma, et kus esimene impulss tuli, miks otsuseid ette võtta palverännaku, mitte lihtsalt ekskursioonid sinna-tänna nii-öelda niimoodi ringi rännata, vaid just nimelt palverännaku. Impulsi sain juba siis, kui ma olin Hispaanias vahetus õpilane ja ma tutvusin ühe hispaania noormehega, kes oli selline hoone noormees, meist said väga head sõbrad ja tema siis rääkis mulle, et Hispaanias on võimalik niiviisi jalgsirännak Ta teha talve rändu, et selleks on olemas mitu erinevat marsruuti, need marsruudid, siis lõpevad kõik enamasti siis Loode-Hispaanias asuvas linnas nimega Santiago de Compostelasse, kuhu siis on legendi järgi maetud siis Jeesuseks jüngreid apostel Jaakobus. Ja niiviisi ma sellest rännakust teada sain. Maakonna Hispaanias rändasin siis ma nägin ka vahetevahel palverändureid tee ääres kõndimas, seljakotid seljas, rännukepid käes. Aga ega ma tol korral selle peale väga põhjalikult ei mõelnud, ma mõtlesin, et oh, lihtsalt üks huvitav asi, võib-olla, mida elus teha. Aga uuesti hakkasime selle peale mõtlema siis, kui mulle hakkasid ülikooliõpingud läbi saama. Ja mul tekkis elus selline hetk, et kus üks etapp oli lõppenud ja teine etapp ei olnud veel päriselt algamas. Ja ma mõtlesin siis, et võiksin selle nii-öelda vahemiku kuidagi täita ja olin ka ennast natuke ära kaotanud kogu selle kiirustamisega, et õmblemisega tahtsin natuke hingata, tahtsin natuke vaikselt olla, tahtsin natuke ennast kuulata. Ja tahtsin samas ka naasta oma armastatud Hispaaniasse näha seda teisest vaatenurgast ja sellepärast otsustasingi palverännakule minna. Ja loomulikult tahtsin ka ennast proovile panna, et vaadata, et palju ma siis tõesti käia jaksan. See distants on see distants, on siis see distants võib-olla nii pikk, kui inimene ise soovib, Öeldakse, et õige palverändur alustab rännakut otse koduukse juurest ja tõepoolest, et mõned inimesed on tõesti siit Eestist ka kõndima hakanud ja siis läbi Euroopa Hispaaniasse välja kõndinud ja Santiago de Compostelasse läinud. Marsruudi pikkuseid on väga-väga erinevaid. Minu palverännak oli 760 kilomeetrit pikk ja käisin seda siis 32 päeva. Selle kõige käigus sa kindlasti jõudsid väga paljudele erinevatele mõtetele tundmustele kohtusid erinevate inimestega, et mis sa arvad, miks üldse käiakse palverännakul, mis on selle kõige mõte, mida sa annab inimesele? Kui see palverännaku traditsioon üldse Hispaanias tekkis, siis eelkõige käidi seal loomulikult usu pärast, et et taheti patte andeks saada, taheti lihtsalt olla koos jumalaga, et põhi põhjus oli, on ikka sajandite vältel olnud usk, aga moodsal palverändurid, tänapäeval palverändurid neid põhjuseid võib olla võib-olla ka teistsuguseid. No loomulikult käiakse ka praegugi seal, usu pärast, eriti hispaanlased käivad seal usupärases, Hispaania on teatavasti väga katoliiklik maa. Aga need ülejäänud põhjused võiksid olla näiteks. Enda siis eripärast tulenevad, aga võib-olla sellepärast, et ollakse kellelegi midagi lubanud, näiteks. Võib-olla sellepärast, et tahetakse ennast proovile panna, võib-olla sellepärast, et elus on midagi juhtunud ja inimene ei tea täpselt, kuidas sellega hakkama saada ja ta tahab natuke mõelda, tahab niisugune enda tavapärasest mullist välja saada ja siis loota niiviisi oma muret lahendada. Mõned teevad seda ka spordipärast puhtalt sportlikust hasardist võib-olla, et vaadata, et oh, et ma nüüd võtan kätte. Ta võtab seljakoti ja kõnnin kuni jaksan ja pärast olen väga vormis ja väga füüsiliselt väga tugev. Ja selles ei ole ka muidugi midagi paha, et sellepärast võib seda rännakut väga hästi ka teha. Kes teeb seda rännakut ka sellepärast, et see on lihtsalt alternatiivne viis, kuidas siis reisida Hispaanias ja kes teeb seda rännakut ka sellepärast, et tundma pida hispaania kultuuri? Sinul olid kõik need põhjused koos niivõrd-kuivõrd, Uskrist ilmselt vähem, kuidas sinu enda usuline maailmavaade on? Ma olen avatud erinevate usundite filosoofilistel põhimõtetele. Aga mis selle ettevõtmise suurem sügavam mõte sinu jaoks oli, et üks oli see, millest sa rääkisid, et ilus tekkis, selline etapp tahaks. Väike paus nagu erinevate peatükkide vahel tahaks endasse vaadata, tahaks rahudaks mõelda. Aga kas seal oli ka sinu jaoks mingi suurem selline spirituaalne lähtepunkt, et sa rääkisid oma sõbrast, on ju, kes oli spirituaalne, kes selle teema sinuni yldse tõi? Et kuidas sinul sügavamalt sisemusest sellesse algplatvorm oli, kus hakkasid pihta? See algplatvorm, kus pihta hakkasin, oli, siis? Võib olla see, et ma tahtsin õppida nagu mediteerima. Ma päris hästi veel ei osanud ja siis ma läksingi sellele rännakule, nii et oh, et tahaks nagu seda sisemist püsivat rahutunnet kätte saada. Ma natuke tean, kuidas, aga ma Pole ikkagi selleni päris täpselt jõudnud, et ma saan selle hetkeks kätte. Aga selle rännaku jooksul seal nii palju jala käia, sest see tunne, selline sisemise rahu tunne tuli ajapikku iseenesest. Ja võib-olla see oligi minu jaoks suur filosoofiline mõte, et et tunda püsivalt sisemist rahu. Ja ma arvan, et ühtaegu sõltustega sellest füüsiline väsimus oli lihtsalt nii suur ja mõtted lõpuks kadusid täitsa ära ja see oli nii hea puhkus hingele ja puhkus vaimule, et see kosutas kohutavalt. Ja siis rahulik tunne tekkis paratamatult. Õnneks. Sa oled kaasa võtnud ka erinevat muusikat, mis seostub just nimelt meie tänase teemaga, et kuulame ühe muusikapala, mis sa meile mängid ja mis sa tänaseks üldse kaasa võtsid ja mida me nüüd järgmisena võiks kuulata. Võtsin tänaseks meile siia saatesse kaasa erinevate hispaania muusikate ja kuna Hispaania muusikamaastik on väga erinev, siis üsna raske oli seda valikut teha, aga ma valisin esimeseks looks ikkagi sellise muusikastiili, mis hispaaniat võib-olla rahvusvaheliselt kõige rohkem iseloomustab. Ja seal flamenco. Ja esimene laul tuleb siis Hispaania flamenco legendist Cameron Dela islalt, kes sündis siis Lõuna-Hispaanias kaadisse provintsis. Ja see laul kannab nimelale jendadelt Jempo, mis tähendab siis eesti keeles aialegend. Maarja võtameid kaasa audiorännakule käime koos läbi sinu isikliku palverännak, kui teema, et sa oled piisavalt avatud, et seda meie kõigiga jagada. Nii oma raamatu ehtsa Elumaik kaudu, kui siis ka tänase saate kaudu, et alustame algusest, et millised olid vajalikud ettevalmistused, mis sa ette võtsid, nii vaimselt kui füüsiliselt, kuidas see teekond sinu jaoks lahti rulluma hakkas, teekond Santiago de Compostelasse? See hakkas lahti rulluma, nii et ma hakkasin selle kohta lihtsalt internetist väga palju lugema, lugesin igasugu foorumeid, et valmistada ennast võimalikult hästi ette kõigeks selleks, mis mind võib sel rännakul siis oodata. Ja samuti ma lugesin läbi ka kaks väga vahvat eesti keeles ilmunud teos palverännakute kohta, üks on siis Paavo Kanguri palverändurid päevik, teekond Santiago de Compostelasse. Ja teine on siis Tiina sepa romaan, pere Krina päevik, pere kliina tähendab siis hispaania keeles naissoost palverändurit ja lugesin need kaks raamatut läbi, et natuke saada sotti. Ja siis muretsesin endale matkavarustust loomulikult ja käisin ka palju jala ehtis, et panin siis oma selja, et asju täis, et harjutada ennast selle raskusega. Sest palverändur teatavasti rändab seljakotiga, kõik tema maine vara on tal seljas kaasas ja sellest ei tohi ära väsida, seda tuleb ju sadu kilomeetreid seljas kanda seda seljakotti ja nii ma siis Eestis harjutasingi käisin ikka 20 kilomeetrit päevas ja ja harjutasin oma keha sellega oma vaimu sellega ja olin enda arust päris hästi vallimis. Aga ühe asjaga ma loomulikult ei arvesta enam nimelt sellega, et Eestis ei ole mägesid. Ja ma mõtlesin, et oh, et mis see siis ära ei ole, et käin 20 kilomeetrit ära, neli tundi mul kulub, selleks pole ju hullu midagi. Aga kui ma oma rännakul käisin Hispaanias, siis seal oli tihti nii, et tõusud ja langused olid väga järsud ja, ja 20 kilomeetri käimiseks võis kuluda isegi seitse tundi või kaheksa tundi, kus söögipauside puhkepausidega ja mul hakkasid isegi põlved valutama, sest ma Ma olin nii rumal, et ma ei taibanud kaasa võtta käimiskeppe, mis oleksid minu põlvesid siis nendel järskude langustel toetanud, nii et ettevalmistus oli ka siiski natukene võib-olla puudulik, hoolimata et ma kuude viisi lugesin, mõtlesin, harjutasin, aga siiski sajaprotsendiliselt, võib-olla ei saa kunagi valmis olla, et kui järgmine kord läheksin, siis juba teaksin. Aga vaimne ettevalmistus või ütleme hingeline, kas seal oli selline elevuse ärevus, ootus, varsti ma lähen olid seal mingid hirmud sellega seoses? Jah, mul oli suur elevus, loomulikult, aga oli ka oli ka selline natukene seest selline värin või äraootav tunne, sest ma päris täpselt ei teadnud, kuidas rännak hakkab kujunema, kas ma jalatavad vastu, kas ma mitte vaimselt ära ei väsi ära tüdi? Ja mul olid tõesti suured hirmud, et kuidas ma suudan puhata, et võib-olla ma füüsiline väsimus on nii suur, et äkki ma ei suudagi üks magada on ju nagu vahel võib juhtuda, et kurna ennast täiesti ära või jään haigeks või tervisega tõesti juhtub midagi, hirmusid ikka oli ja ma võin öelda, et tegelikult ma pidingi palverännakul hirmudega vastakuti seisma, et ärama kurnasin ennast haigeks, ma jäin igasugu asju minuga juhtus, aga ma sain sellest üle, et tegelikult need asjad ei olnud lõppkokkuvõttes sugugi nii hullud, kui ma neid oma peas ette kujutasin ja ja see andis jälle pärastiseks igapäevaeluks jõudu juurde. Kuulsaime Santiago de Compostelasse tee on prantsuse tee ja neid on ju veel mitmeid erinevaid, et millise raja sina valisid, prantsuse tee on tõepoolest kõige kuulsam. Sisaldab siis prantsuse piiri äärest läheb Santiago de Compostelasse linna välja aga mina seda teed ei valinud, sellepärast et ma olin kuulnud, et see on väga rahvarohkes, oli üks asi, tahtsin natuke vaiksemat rändamist ja peale selle tahtsingi hirmsasti käia Atlandi ookeani äärest ja siis ma valisin oma rännuesimeseks etapiks 300 kilomeetrit Atlandi ookeani äärest, ütlevad põhja teed hispaania keeles, siis Camiinadel noorte ja alustasin seda siis Hispaania Baskimaalt, Bilbao linna lähedalt. Kõndisin seda siis 300 kilomeetrit ookeani äärest, väga ilus oli ja siis vahetasin marsruudi. Jõudsin sellisesse linna nagu Oviedo, mis asub siis Põhja-Hispaanias, Astoria maakonnas, sõnasturie maakonna pealinn, vana kristlik linn. Seal Dovjeedost hakkasin ma siis käima marsruuti nimega muistne tee Camino primintiivosis hispaania keeles. Ja see on siis ajaloolased järgi siis kõige vanem palverännutee üldse, mis Hispaanias eksisteerib, ehk siis, et kui apostel Jaakobuse säilmed sealt Loode-Hispaaniast leitud, sest just seda muistset teed pidi hakati nende säilmete juurde siis esimest korda minema. Ja muistsete kõndisin 300 kilomeetrit, samuti 300 kilomeetrit, jõudsin Santiagosse välja ja otsustasin, et kuigi ma olen nagu kohale juba jõudnud, et tahaks veel edasi minna. Ja see võimalus on tõesti olemas, ehk siis et marsruudil ei lõppe ära päris Santiagos, vaid saab siis minna umbes 100 kilomeetrit edasi Mandri-Hispaania loodeotsa neemele, mille nimi on siis Physterraneemia, mis on siis Hispaania palverännumarsruutide müütiline lõpp, punkt, kes on selline koht, kus kunagi ammu Pürenee poolsaart asustanud, keldi hõimud käisid pikest kummardamas siis loodusega koos olemas ja tänapäeval siis sümboliseerib sinna neemele jõudmine just palveränduri vaimset taassündi hingelist taas sendid, kuidas Talv päikseloojangut seal vaatab, siis ta laseb nagu loojuda. Võib-olla kõigel vanal laseb lahtisest vanast taagast, järgmine hommikupäike jälle tõuseb, on sisse palverändur nagu uus. Räägi meile natuke lähemalt ka Santiago de Compostelasse üldse, et me oleme sellest palju võib-olla kuulnud, näinud filmides. Poolt kuskilt läbi käib Euroopa lääne kultuuris üks selliseid legendaarsemaid palverännaku teekondi, et kui sa rääkisid, et sain kuude kaupa, surfasin foorumites, lugesid ajalugu, sa oled ju giid, eks ju, ja Hispaania fänn, et sulle kindlasti kogu see temaatika pakkus ka just selles võtmes pinget, et räägi natuke lähemalt Santiago de Compostelasse, millal see kõik üldse alguse sai, millal hakati sinna palve rändama. Palve rändama hakati sinna pärast üheksandat sajandit, et just nimelt üheksandal sajandil leiti siis sealt apostel Jaakobuse säilmed ja nende säilmete koha näitas siis kätetähesadu ja üks vaimulik, siis need säilmed leidis ja säilmete kohale siis kerkis, hakkas kerkima asula nimega Santiago de Compostelasse, Santiago tähendab siis hispaania keeles Jaakobus ja kompost ela on siis tähtede väli või tähtede põld ja nende säilmete leiukohta, kas siis ligi tõmbama kristlasi üle kogu Euroop ja ka eelkõige hispaanlasi, just Põhja-Hispaanias elavaid hispaanlasi. Tollal oli Renee poolsaare suuresti araablaste käes ja Põhja-Hispaanias olid väikesed kristlikud kuningriigid, kes seal üritasid ennast elus hoida. Ja just see, et nüüd leib Jeesuse jüngri säilmed andis meile väga palju jõudu juurde, et see oli nende jaoks lausa sümbolilise tähendusega sümbol, üldise tähendusega kogu kogu Euroopale, et see oli midagi, võib-olla see palverännumarsruudid, mis hakkasid sinna Santiago de Compostelasse kujunema, et võib olla, et ühendasid vaid kogu Euroopa kristlasi üheks suureks perekonnaks, kui nii võib öelda ja peagi hakati siis säilmete leiukohale ehitama ka uhked katedraali. Et seda hakati ehitama 11. sajandil ja ehitus siis lõpes 11. sajandil ja see katedraal on väga võimas. Seal võib näha erinevate arhitektuuristiilide põimumist, romaani stiili, gooti stiili, samuti ka barokkstiili ja katedraali ümber, siis tekkis ajapikku suurem linn ja Santiago de Compostelasse linn, tänapäeval on siis rahvaarvult umbes sama suur nagu Tartu 100000 aga pindalalt ligi kuus korda suurem. Ja sant kaevude kompostile on siis Loode-Hispaanias asuva Galiitsia maakonna siis pealinn ja seal ka liigse maakonnas on selline huvitav asi, et seal räägitakse lisaks hispaania keelele ka veel ühte ametlikku keelt, kaleegi keelt, et seal tänavatel kuulda jah, teistsugust keelt hispaania keeles, aga lei keel on siis pigem siis portugali keele sarnane, et Portugal on ju ka väga-väga lähedal sellele Galiitsia maakonnale Santiago de Compostelasse üldse. Ja see on teada, komplast elan ka ülikoolilill loomulik ja seal on väga palju selliseid vahvaid hipsterlikke paare nagu meil siin Tallinnas maski ja väga palju kultuurisündmusi toimub. Aga teisalt on see kliima seal, nagu ta on, et kaliidsanud see piirkond, kus Hispaanias kõige rohkem sajab. Ja siis, kui mina sinna jõudsin, seal 100. samuti ja päike tuli välja ja hakkas uuesti sadama, et kui ülejäänud Hispaanias siiras päike, siis seal ikka 100., et ja sellepärast on seal ka see vihmavarikultuur hästi vahva, et inimestel on seal kirevavärvilisi igasugu huvitavaid vihmavarjusid. See tänavapilt on selline hästi-hästi lahe. Aga kui nüüd veel rääkida palverännakutega seostuvast, siis loomulikult on Santiago de Compostelasse linnasse katedraal, kuhu sissid, mille Juku jõudmine on siis midagi väga vahvat, ikkagi teekonna lõpp-punkt. Ja peale selle on siis seal ka üks hotell, mille nimi on paradors, on viietärnihotell. Aga sellel hotellil on ka väga vahva ajalugu, mis seostub palverännakutega nimelt rajatise hotell 15. sajandi lõpus. Selle rajasid Hispaania katoliiklikud kuningad, Isabelia, Fernando ja seal hakati siis palveränduritele andma siis tasuta peavarju ja süüa ja abistati neid ravitseti, seal neid. Ja see on siis kuulu järgi üks Euroopa vanimaid hotelle või vanimaid öömajasid, mis on siis siiamaani nagu kasutuses, et kuigi sellest on saanud viietärnihotell küll, aga ikkagi, et see ajalugu on võimas ja eriti huvitav on see, et sellepärast, et seal viietärnihotellis siiamaani saavad käia palverändurid ja neile siis pakutakse seal tasuta süüa kolm korda päevas. Ja see söömaaeg on minu meelest isegi väga luksuslik. Käisid maitsesid, mida seal pakuti, pakuti seal Hispaania väga mõnusat sellist lihahautist, aedviljadega pakuti sellist karamelli magustoitu nimega Flann ja loomulikult eriti head valget veini. Mida veel tahta? Et selline vahva traditsioon on seal veel elus. Aga jaaguari kompost ei ela ise, kas ta on ka selline? Noh, Galiitsia, võib-olla spirituaalne keskus, et kas kui mõelda, et kõik palverändurid tulevad sinna, seal nad siis enamasti lõpetavad oma teekonna kas ta on pigem selline mõnus vabaja lõõgastumise lõpukoht või on tal ikkagi spirituaalne sügavused? Kui sa rääkisid sellest katedraalist, et seal ju inimesed käivad tähistavad oma seda teekonna lõppu, et kuidas nad teevad seda? Noh, ma arvan, et Santiago on ühelt poolt tõesti, tal on see spirituaalne külg on ju seal katedraalis käia käia ka seal teistes kirikutes ja ta pakub ka mõnusaid vaba aja veetmise võimalusi, nii et nagu kaks ühes. Aga kuidas siis palverändurite sinna katedraali lähevad, kui nad kohale jõuavad? Et iga päev keskpäeval organiseeritakse katedraalis palverändurite jumalateenistus iga päev nagu kellavärk see toimub, tervitatakse kõiki palverändureid palvetatakse ja ja see on siis selline, ma arvan, et väga selline sügav spirituaalne kogemus. Vähemalt kui mina sellel palverändurite jumalateenistusel käisin, siis mul tulid suurest hingeliigutusest lausa pisarad silma, et midagi seal oli, mingi mingi kõrgem vägi seal igatahes oli, et ma arvan, et pole oluline, kas inimene on kristlane või mitte, aga sinna tasub igal juhul minna, sest seal oli lihtsalt nii hingel nii hea olla. Ja lisaks sellele, et saab seda jumalateenistustel kuulata, et kui palveränduri siis veab, siis ta saab näha ka Santiago katedraali kuulsat viirukipanni kese viirukipann on selline väga suur, selline nagu, nagu pendel, põhimõtteliselt see on 1,5 meetrit pikk ja kaalub siis vähemalt 50 kilo. Ja sai viirukihoidja, siis tõmmatakse lae alla ja ta suurte suurte köite otsas, siis liigutatakse katedraali võlvide all ja sealt tuleb seda mõnusat suitsu või tossu ja see siis puhastab seda katedraali õhku, palverändurite hingi ja jällegi, et aitab nagu ennast vaimselt taasluua, et ja mina seda, seda vahvat viiruki suitsutamis seal nägin ja ma ütlen, et see oli võimas. Kuigi vahetevahel tekkis ka üsna selline korraks enne hirmutav tunne, et mis siis saab, kui see suur viiruk tuleb seal trossi küljest lahti, kukub alla, aga ei, kõik käis nagu kellavärk. Mis aga on saanud Jaakobuse säilmatest, millest see kõik alguse sai? Jaakobuse säilmed on seal katedraalis alles, aga loomulikult ei saa siis neid palja silmaga näha, vaid et seal on siis selline. Selline nii-öelda katedraali sees on selline püha koht või selline nagu altar, kus siis saab käia seda Jaakobuse austamas ja selle altari austamise läbi siis austada tema säilmeid. Mis tunne oli, oli jällegi hea ja selline terviklik tunne, kui ma võin nii väljenduda, et selline tunne et kõik on kuidagi paigas. Räägi natukene eakobusest ka, et kes tema oli Jeesuse lähikondlastest, milline tegelane? Jaakobus oli üks Jeesuse jüngreid ja tema siis käis siis ka rooma riigi Vitooriumil siis kristlust jutlustama oska kristlusele ei olnud nagu legaliseeritud ja tema käis siis ka Loode-Hispaanias seda tegemas. Ja pärast seda loodis pane misjonitööd, siis ta rändas põhimõtteliselt pühale maale tagasi, aga seal läks väga halvasti, et ta tapeti ära. Aga tema, tema lähikondlased, tema järgijad, siis neil õnnestus tema säilmed siis saada enda valdusesse, Nad tõid nad salaja siis Pürenee poolsaarele tagasi ja matsid need siis salajaga maha, et keegi ei saaks neid kuidagi rüvetada. Aga mõned sajandid hiljem siis näitas siis tähtede sadu nüüd siis juba kristlikule kristlikule Hispaaniale või Põhja-Hispaaniale nende säilmete asukoha kätte. Ja seal on tänasel päeval Santiago de Compostelasse, jah, Santiago de Compostelasse jäävad kompustele katedraal ja Camino de Santiago ehk siis Jaagused ees sümbol on siis meri, kark ja paljud rändurid käivad siis ringi merikarbike seljakoti küljes rippumas. Ja see merikarp on apostel Jaakobuse sümbol ühel väga lihtsal praktilisel põhjusel nimelt kasutasid keskaegsed rändurid seda suurt meri karta b toidu anumana ja veenõuna, et merikarbid on üsna suured Hispaanias ja väga mugav on siis nendega siis midagi ammutada. Aga, aga Hispaanias on siis levinud ka kaks legendi toredat, et miks miks selline meri karpsis, Apostel Jaakobus sümboliseerib ja üks legend on siis järgmine, et kunagi peeti siis Loode-Hispaania rannikul uhked pulmapidu ja peigmees ja teised pulmakülalised mehed, siis organiseerisid omavahel võistluse, mis tähendas seda, et siis noh, ratsutati hobusega ja visati siis nool kaugele ette ja tormati hobusega sellele järgi, et seda siis hobuse pealt krabada või siis püüda. Ja tuligi siis kätte peigmehe ja temale vikatiga siis nooli, aga see nool lendas siis ookeani poole, aga peigmees muidugi vapper mees, aga tema siis tormas muidugi lainetesse kosmos, hobusega ja teised arvasid, et on uppunud, sest et ta vajus, põhjab teda enam näha ei olnud. Seal ja inimesed olid pulmakülalised, olid juba hirmus hirmus õnnetud, aga korraga korraga tõusis ta merest jälle pinnale koos oma hobusega, temal kõik korras ja ta oli kaetud tud merikarpidega, selline vahva lugu ja samal ajal kui temaga selline vahejuhtum siis juhtus mööduski, siis sealt ranniku juurest laev, kus siis legendi järgi veeti apostel Jaakobuse säilmed. Et siis oli apostel Jaakobuse üks imetegu pärast tema tema surma ja teine legende, siis selles on apostel Jaakobuse sümboli merikarbi kohta, seda ma tean tänu sellele, et seda rääkis mulle üks kohalik, et kuidas merikarp issand Jaago, sandi, Auda kombustelat ja kogu seda palverännuteid on hakanud sümboliseerima, tema rääkis mulle sellise loo, et kunagi olla olnud nii, et üks mees olla siis kohalik külamees olla, siis jaluta tanud mööda ookeani äärt ja näinud siis kedagi ka uppumas. Ja ta tormanud siis uppujat päästma, kuna ta oli vapper, tuli vappel kalur. Ja siis Ta läks halvasti, et ta pidi ise ka koos selle päästetava ära Puma. Ja inimesed olid ka seal, teised olid seal lähedal on ju mõelda, et kas need on siis kaks inimest läinud, et kui kohut valt kahju aga korraga jälle tulid nad sealt veest välja ja uppuja tundis ennast korraga väga hästi ja see, kes oli teda päästma läinud, tundis ennast väga hästi ja neil olid samuti siis need merikarbid siis riiete külge jäänud, ei jäänud ka nende juustesse, siis jällegi seda siis peetakse üheks apostel Jaakobuse ime teoks. Kuna kuna ka selle legendi puhul läks jusse laevuse säilmed sees, olid sellest kohast mööda, kus siis külamees põled päästma. Nii et neid legende kindlasti selle merikarbi päritolu kohta on ka teisigi, aga ma rääkisin kaks, mis on mulle just meelde jäänud. Nagu sina oma merikarpi hoiad nüüd. Minu merikarp on minu eriliste asjade karbis, mul on üks väike väike karbike, kuhu ma olen kogunud väga huvitavaid väikeseid asju, mis minu jaoks palju sümboliseerivad. Ja merikarp on ka seal, jaga see meri, karta see mul leid 1000 ühest Atlandi ookeanirannast kuuma palverännaku jooksul saada tosin katsitledasamuti seljakoti küljes. Jah, ma kandsin teda samuti seljakoti küljes. Ja vahepeal ma kaotasin ta isegi korraks ära, aga siis leidsin jälle üles kotipõhjast ja nüüd on ta siis minuga. Aga neid merikarpe saab loomulikult ka osta endale teile kaasa ja või siis ka lihtsalt võtta kuskilt rannast, et kuidas kellelegi meeldib. Räägi natukene oma palverännakust lähemalt, võib-olla sellist aja ja, ja maastikuliini pidi, et kui sa hakkasid minema, mis seisus olid entusiasmi täis mitu kilose seljakotile, minu seljakott, ma arvan, oli umbes 10 kilo, 10 kiletavaari seljas on ju, hakkasid marssima, sa ei alustanud ju päris pilbasteks ja jah, alustasin Pill paos 14 kilomeetrit lääne poolt lillest väljaseks, natuke linnast väljas on, tegelikult oli see ikkagi nagu üks eeslinnasid, selle koha nimi oli Portugal ette, sealt hakkasin marssima vapralt. Ja olin tõesti väga entusiastlik ja mõtlesin, et oh, mis, et keegi on öelnud, et esimesel päeval ei maksa palju käia. Mina käisin esimesel päeval ligi 30 kilomeetrit, et jõudsin siis esimesse palverändurite öömajja ja kohti seal ei olnud ja siis tuli see nagu reaalsus vajus mulle peale, et mis siis nüüd saab ja ma olin nii väsinud. Aga õnneks siis tõmmati kusagilt tagaruumist välja madratsid ja ma sain magada siis seal maja köögis laua all, ühes teiste ühes mõnede teiste rändurit ja kellele siis ka polnud kohta jätkunud ja jalad loomulikult hakkasid valutama tama ja esimesed päevad olid väga rasked jama. Tihti kippusin mõtlema, et noh, et miks meil see tulin ja see on hirmus väsitav. Väga palav oli ka, kuigi ma käisin septembris ja hiljem ka oktoobrisse, läks rännak välja, et siis ikkagi oli alguses väga palav ja väsimus kippus peale, aga ma sain sellest üle. Ja siis läks juba paremaks, siis hakkaski tulema selline sisemise rahuseisund ja mõnus kulgemise tunne ja selline Rõõm rõõm elamisest. Selline tunne, et rohkem nagu polegi midagi eluks vaja, et et tihti tihti inimesed kipuvad mõtlema, ma usun, et oh, et teen ära ühe või teise või kolmanda asja ja siis hakkan elama ja maksan oma laenud ära, hakkan elama, kasvatan lapsed suureks, hakkan elama ja teen seda teist hakkan elama, aga just seal palverännakul olite tunne, et oh, et nüüd on see ehtsa elutunne käes. Ja olgugi et tõesti, et võib-olla mul mul ei ole paljusid asju, mida ma tahan, aga sellest ei ole midagi. Ja ma olen rahul nii nagu nii nagu need asjad on ja ma tunnen sellest rõõmu. Ja samuti et hakkasin tundma rõõmu ka väikestest pisiasjadest, on, võib-olla see kõlab lausa klišeelikult, aga ma arvan, et et see pisiasjade nautimine on üks asi, mis teeb elu elamisväärseks, et hakkasin nautima päikest, hommikukohvikast, toredate lennukaaslastega, ilusaid loodusvaateid. Tundsin rõõmu sellisest asjast isegi, et kui ühes öömajas jagati meile palveränduritele puhtad linad ja padjapüürid, tavaliselt pidime öömajades magama magamiskottide sees ja need magamiskotid noh, ütleme nii, et nad ei olnud nii värsked enam kui sa oled seal juba 10 15 päeva sees maganud ja korraga ühes majas anti puhtad linad ja see oli uskuma patuuskumatu õnnetunne ja siin nüüd siin tavaelus mõtled, et puhas voodipesu, et noh, mis seal siis nii erilist on, aga tol hetkel oli see tõesti väga-väga eriline. Peale selle ma õppisin ka võib-olla katsumustega sammhaaval hakkama saama, sest et palverännakul tekkis alati raske hetk, et kui see linn või küla kuuma pidin jõudma, oli nagu kusagilt kaugelt juba terendas mägede tagant, kusagilt orust ma teadsin, aga täitsa on veel kaugel ja suur väsimus tuli peale. Ja siis aitas see, kui ma mõtlesin, et, et ma pean kõndima ainult 100 meetrit ilma proovin kõndida 100 meetrit selle maja nurgani, selle kivini seal selle, selle puuni vaatan siis, mis edasi saab. Ja niiviisi vaik. Tegelikult ma jõudsin ikkagi oma päevateekonna lõppu ja just see samm-sammult edasi liikumine, kui on raske, et ma arvan, et see on ka elus üks olulisi asju ja just seda, see palverännak mulle ka õpetas, et et kui teha nagu probleem väikesteks tükkideks hakata tasapisi lahendama, et siis saab küll, miks ei saa. Kas seal tekkis ka mingeid selliseid tõelisi murdepunkte, et nutt peale enam ei jaksa, kõik on valus, las jääda, lähen koju. Oli küll ja neid ikka oli. Ma mäletan, et üks nendest murdepunktidest hakkas juba juhtuma kolmandal rännupäeval, et kui ma siis kõndisin seal vapralt mägedest, aga vesi sai mul otsa millegipärast, et ma nagu jõulud ei taibanud seda ka varuda ja ma ei näinud kusagil ühtegi maja ja nii palav oli ja ma tundsin, et kurk kuivab ja põlved valutasid ja siis ma istusin seal tee ääres ja natuke nutsin ja nutsin natuke, siis läksin edasi ja just nimelt jällegi see, et sammhaaval läksin edasi ja lõpuks jõudsin ikka tsivilisatsiooni välja, et ega tsivilisatsioon teab, mis kaugel seal ju ei olnud, et Hispaania on ikkagi täisasustust, aga korraks tekkis jah, selline meeleheitetunne. Ja meeleheitetunne tekkis ka natuke paar päeva enne seda, kui ma jõudsin Santiago de Compostelasse linn. Ja juhtus selline lugu, et olime jõudnud, rändurid olid siis juba jõudnud politsei maakonda ja loomulikult seal 100. ja see torm, mis seal oli, oli hirmus ja kestis päevade viisi, riided ei kuivanud ära, et võisin neid pesta, loomulikult tuumadest sai riideid pesta, aga seal polnud neid kuhugi kuivama riputada, sest väljas 100., siseruumides oli ka nii suur niiskus, et kogu aeg oli kerge kopituse lõhn juures ja jalad olid märjad ja kõik oli nii märg ja katsud vaadata loodustega. Mis sa seal ikka vaatasid, vihma sajab kaela, et see nagu nõudis päris palju hingejõudu, et sellest vihmast hoolimata Ta edasi minna. Ja ma olen õnnelik, et ma läksin et pärast selline ülim tunne, mis mind tabas, et kui ma olin nendest katsumustest hoolimata ikkagi kohale jõudnud, see oli täiesti täiesti kirjeldamatu. Ja siis ka, et kui ma sealt Sand jaost läksin edasi veel sinna maailma äärele, Phys terra neemele, palverännakute mütilisse lõpp-punkti, et siis oli ka, et jälle tuli torm ja ma mõtlesin, et kuidas see nii on, et Santiagosse minnes ma jäin tormiga. Ja nüüd ma tahan päris lõppu välja minnagi, jälle on tolmu, mäletan, et kuidas seal Atlandi ookeanituul rebis seal männipuid ja mina varjusin, varjasin ennast ühte bussipeatusesse ja mõtlesin, et no mis siis nüüd saab, et et mul on veel 20 kilomeetrit käia, aga käisin ära. Lõpuks juhtus siis ka see, et nagu ei mõelnudki midagi ja hoolimata sellest suurest väsimusest isegi vaimsest tüdimusest, jälle tuli see rahutunne peale. Ja jälle see oli seda väärt. Kas saab praegu käib ka 20 kilomeetrit päevas? Siiski ei käi, kuna ma töötan giidina Sist, jah, käin jala üsna üsna palju, aga 20 kilomeetrit päevas naljalt ära ei tule. Võib-olla 10. Armastan siiski väga jalutada on ju giidinama, jalutan pärast lähen koju, käin jalutamas, aga 20? Ma arvan, et jah, kindlasti välja ei tule, praegu. Kellega sa seal oma palverännakul kohtusid, et kas need teed on rahvast täis, et sa ütlesid, et sa ei valinud mitte seda kõige popimad prantsuse teed? Sul oli siis põhja tee, muistne tee. Et kuidas oli seal rahvastatus nii-öelda kaaspalverändurid, et kui palju neid oli, millised nad olid, miks nemad olid tulnud seda tegema, kas nad jagasid oma kogemusi, räägi natuke sellest nii-öelda seltsielust ja, ja ka sellest, et kas seal tekib selline tingimusteta ühtsus. Et nagu räägitakse, et ei ole vahet, kes sa oled, kust sa tuled, me kõik oleme palverändurid? No minu teekonnal palverännaku teekonnal rahvast ikka oli, aga mitte väga palju, põhjateel oli rohkem rahvast, et enamasti olime seal öömajades siis vähemalt kahekümnekesi ja tihtipeale olidki samad näod ka seal. Aga seal muistsel teel oli tihti nii, et olime kas või kümnekesi seitsmekesi niivõrd-kuivõrd. Need inimesed, keda ma seal kohtasin, nad olid väga vahvad ja nad olid neid, oli igast vanusest, oli siis nii 18 aastasi kui ka kaheksakümneaastasi kõige vanem inimene, keda ma kohtasin, oli üks, 90 aastane proua. Tema käis iga päev kindlat seitse kilomeetrit tunnis ja Santiago seda välja jõudis näiteks ja ja siis oli, ma mäletan ka üks seitsmekümnendates härra, kes käis kaks korda kiiremini kui mina, et just nimelt, et palverännak vanust ei küsi ja ta ei küsigi ametit. Et ta ei küsi ka näiteks seksuaalset orientatsiooni või ka nagu usulist kuuluvust tõesti tekib, tekibki selline ilmusteta ühtsustunne ja miks see tekib, on see, et kõike palverändurid on nagu korraga võõretsed ehk siis seal palverännakul enam ei loe, palju siis keegi tavaelus võib-olla raha teenib või mitu kordan, keegi lahutab tanud või mitme naise või mehega kellelgi lapsi on või mida on keegi elus valesti teinud või või mis on kellelgi viltu läinud või et kõik see kaotab korraga tähtsused, kõik kõnnivad, kõik siis istuvad samamoodi, kõik tahavad tull mõnusasti magama jääda, kõik tahavad mõnusat lõunasööki, et elu läheb kuidagi hästi lihtsaks. Hästi nagu selliseks jah, lihtsaks. Ja see lihtsus just nimelt lähendab, lähendad kõiki rändureid. Ja ma ütlen, et siin Eestis elades ma poleks, ma arvan, elu sees kokku puutunud nii lühikese aja jooksul, nii paljude erinevate elualade esindajatega, et oli seal poliitikuid oli seal arhitekt, oli seal keemikuid, oli seal muusikuid oli seal ka üks Hispaania endise kuninga ihuarst, näiteks, et täiesti uskumatu, milliseid inimesi võis seal kohata. Aga just selle sellepärast, et kõik olid oma tavapärasest keskkonnast väljas, oli väga kerge luua ka sõprussidemeid. Jah, just väga kerge oli suhelda. Palverändurite hulgas on üldiselt selline väga avatud ja sõbralik suhtlemisviis kombeks. Aga samas jällegi, et kui nad need sõprussuhted hästi kergesti kätte kesid, siis tuli nendest ka tihtipeale loobuda. Et palverännak õpetas ka seda, et kuidas lõpetada klammerdumine inimeste külge sest tihtipeale juhtus, niiet palverändur kohtab oma rännakul siis mõnda vahvat inimest, kellega on väga hea klapp. Ja siis selgub, et see inimene läheb teist teed, valib teise marsruudi, vahepeal käib 10 korda kiiremini, kui, kui see palverändur või käib aeglasemalt või juhtub tal midagi ja ja sina pead edasi minema, tihtipeale tuli sellega leppida, et tekib nagu mingi väga huvitav, selline hingeline side, aga kuna inimeste eesmärgita teekonnad on erinevad, siis tuli õppida lahti laskma. Ja see oskus lasta minna, ma arvan, et see on üks väärt oskus. Palju sa endale sõpru said? Ikka sain vähemalt vähemalt, et neli tükki, kes on mul siiamaani väga head sõbrad ja siis ma usun vähemalt 10 umbes head tuttavad siis. Ja võib-olla üks kõige inspireerivaid oli siis üks naine, kes oli pärit Sloveeniast ja kes oli pisut üle 40 ja tema siis temaga ma sain tuttavaks just põhja rännates ja tema sisse rändas põhja tee lõpuni välja 900 kilomeetrit koos oma väikese koeraga kokkerzbanneliga ja see oli nii vahva, kuidas nad koos rändasid, see oli täiesti uskumatu. Ja see naine oli sellise visaduse ja vapruse on sellepärast, et ta palverändurite öömajad, mis seal tee ääres on, et seal on üsnagi ranged tingimused ja tihtipeale ei taheta. Üldse lasta ja see tubli Sloveenia naine, ta pidi arvestama, et iga õhtu ootab teda midagi uut, et võib-olla ta peab magama madratsiga väljas või äkki tänaval isegi et ta ei tea, kus ta magab. Aga noh, sellest hoolimata oli ta väga vapper ja väga selline väga selline positiivne ja ta ei, ta ei ilmutanud vähimatki väsimuse märki. Ja koeraga rändamine oli ka nii vahva, et meil rändasime läbi külade linde ja Hispaania külades ja linnades oli koeri muidugi küll, aga siis kui nad haukusid, Meidja hüppasid seal ja see põhjustas ka väga, väga suurt nalja. Ja see koer seal koeral ühtegi terviseprobleemi ei tekkinud ja ma tean, et on ka praegu väga hea tervise juures ja tahab aina jalutada, kulutada loomulikult, et, et kui ta, kui nad oma perenaiseks palverännakul tagasi jõudsid, siis koer oli olnud mitu päeva selline, et oh, et kibeleb nagu välja ja et et kui väike jalutuskäik väljas on tehtud, siis ega väga tuppa ei kibele, tahaks nagu edasi jalutada ja edasi jalutada. Miks ta tuli palverännakule koos oma koeraga? Sellepärast, et ta oli varem tegelikult palverännak teinud, ta oli käinud prantsuse teel ja ta oli seal kohanud ühte noormeest, kes oli seal siis rännanud kolme koeraga ja ta oli sellesse noormehesse natukene ära armunud ja talle oli nii hakanud see idee meeldima, et teha siis palverännakud koos oma lemmikloomaga ja see oli talle mõttesse jäänud. Ja seitse aastat hiljem ta siis läkski nüüd siis omapäi jälle tegema ja seekord oma koeraga nagu sa mainisid, et põhjatee on 900 kilomeetrit, muidu üldiselt öeldakse, eks ju, et Bilbaost Santiago de Compostelasse visto la 800, eks ju. Et mis siis on kõige kiirem aeg, mis on läbi käidud, mis on kõige pikem aeg, tead sa umbkaudu, et mõni võib seal ju peatuda ja mõtiskleda ja kui keegi liigub seal võib-olla mõned kilomeetrid päevas, sa võid seal terve aasta, on muidugi, et seda reeglit ei ole, palju palverändur päevas käima. Et kes tahab ikka ja viis kilomeetrit, kui aega on tahtmist on, miks mitte, kes tahab ja jaksab, võib käia ka 50 kilomeetrit ja ma tõepoolest kohtasin inimesi, kes käisid 50 kilomeetrit päevas ja nad olid kadedad tervise juures. Aga teisalt ma kohtasin ka neid, kes proovisid käia 50 kilomeetrit päevas ja kellel oli jalgadega tõsiselt probleeme ja kes pidid rännaku pooleli jätma, nii et hulluks ei maksa ka minna. Aga jah, rännakut võib siis teha nii jalgsi, jalgrattaga kui ka hobusega, siis ratsutades ratsutades ja tehaksegi seda, ma vaatasin, et eelmisel aastal oli umbes 1500 inimest läbinud siis jõudnud Santiago de Compostelasse hobuseleta. See statistika on internetis täiesti saadaval. Palju siis neid palverändureid on ja mis, millise liiklusvahendiga või nad sinna jõuavad, kas siis rattaga või hobusega või siis jalgsi. No palju neid aastas on? Eelmisel aastal oli, ma vaatasin, oli umbes 260000, eestlasi oli isegi 230 ja eestlaste osalus seal palverännaku teedel on viimaste aastate jooksul kasvanud. Ma vaatasin, et 2013. aastal oli neid eestlasi 150, näiteks et vaikselt vaikselt tantsu palverännutee saanud meie rahva seas populaarsemaks. Aga jah, selleks saada Santiago de Compostelasse palveränduri diplomit on ju sellist ilusat aukirja ladinakeelsete, et ollakse teinud, läbinud selleks, siis tuleb käia vähemalt viimased 100 kilomeetrit enne Santiago jala või siis 200 kilomeetrit. Jalghärrad, et aga, ja samas on see rännak ka igaühe enda sisetunde küsimus, et vahepeal loomulikult kasutada ühistransporti, et kui inimene väsib ära või, või ta ei taha lihtsalt kuskilt kõndida, et on näiteks mingi suur linn, et oi, et ma ei taha, et möödatööstusmaastikku jalutada, et miks mitte, et igaühel on oma rännak ja pärast ei tule keegi arvustama, mäletad, sa sõitsid vahepeal bussiga või rongiga ja vahel tulebki sõita, et mina ise sõitsin ka, ma sõitsin seitse minutit, sõitsin rongiga, sest muidu oleks teekonda vist teinud 30 kilomeetrise ringi ja, ja kõigile ränduritele soovitati, et võtke ronge, sõitsid, sõitke siis ilusti ja siis tuli ka Põhja-Hispaanias ühe korra sõita raamiga. Aga jah, igaühel on oma rännak ja pole siis ainuõiget viisi, kuidas seda teha. Ja samamoodi võib, ei pea siis ka kuue koma seljakotti seljas kandma, palverännuteedel pakutakse tihtipeale ka taksoteenust sablastega selja transportida, kui inimene ära väsib, et neid võimalusi on õige mitmeid ja ja kellelgi ei ole õigust öelda, et milline on siis õige palverännak? Jah, kui sa ütled taksoteenus, öömajad, toitlustus, siis kindlasti tekib küsimus, et kas tee ääres käib kõva äri, et lähed ühtpidi ju käed taskus, ainult seljakott seljas, aga taskus peab siis olema ka sularaharullpangakaardid, et mis on selle rahaline väärtus, kui sa läbisid terve selle teekonna, palju sul kulus raha? Ma võiksin öelda, et koos lennupiletitega Hispaaniasse koos varustusega ja koos sellega, et ma seal kuu aega rändasin, kulus umbes 1000 eurot. Ja raha kulub täpselt nii palju, kui palverändur ise tahab kulutada. Kas öömajad on siis näiteks annetuse põhiselt? Jah, et öömajasid on palverännuteede ääres kolme sorti, ma mõtlen just neid majasid, mis on mõeldud palveränduritele muidugi hotellis või sõbra juures või telgis või kus iganes. Aga palverändurite Nad on jah kolme sorti, et on siis annetusliku töömajad ehk siis kus siis saab ööbida pärast siis südametunnistuse järgi jätta raha, et mõeldes palju see siis kõik väärt oli, siis on eraomanduses oleva töömajad? Jah, mida siis omavad siis kohalikud hispaanlased ja mille sõlmimine on natukene kallim, aga tihtipeale on need majad ka võib-olla natuke paremas korras ja siis on riiklikud majad, kus on siis kõige odavam ööbida ja kus on üsna lihtsad tingimused, aga tõesti, et kui kogu aeg ööbida riiklike sõnadest, siis võib üsna odavalt läbi saada. Aga see muidugi, et see odav ei tähenda muidugi räpasust, et enamasti need majad siiski puhtad tingimused on? Jah, lihtsad on seal palveränduritele jaoks narid, ühtne magamisruum on siis seal kööginurk, kus saab teha süüa pesemisruumi palverändurid siis ise hoiavad seal puhtust, ehk siis et harjamopa nurgas ja kes näeb siis midagi, mida võiks koristada Se koristad ja ja nii on. Kas sa tead ka teisi kuulsaid palverändureid, et kui me enne rääkisime natuke Santiago de Compostelasse ajaloost siis seda teemat on ju bot kultuuris päris palju käsitletud filmides, raamatutes, et kes on sinu jaoks sellised tuntumad tegelased, kas kirjandusest, filmimaailmast, päris elust? Minu jaoks võib-olla kõige tuntum inimene, kes on palverännakud teinud, on loomulikult kuulus kirjanik Paulo kalju ja temalt on siis ka eesti keelde tõlgitud palverännak maagi päevik või oli see vastupidi, maagi päevik, palverännak, selline huvitav raamat ja ajaloolistes isikutes loomulikult palverännakud teinud paljud Hispaanias kuningad, kuulus kuningas Karl Suur tänapäeval, kes on käinud, on näit, eks, Stephen Hawking. Kes on siis mingi distantsi läbinud, ratastooliga on käinud siis Santiago de Compostelasse läinud Hispaania praegune peaminister Mariano Rajoy. Sakslaste liider Angela Merkel. Ma päris täpselt ei tea, palju nad on käinud, võib-olla nad on käinud mingisuguse sümboolse osa. Aga nad on siiski näidanud oma poolehoidu palverännaku traditsioonide vastu. Miks nad on seda teinud, mis, mis siis on selline tuntud inimeste väljendused, miks palverännak on inimesele kuidagi hea või eriline, et mida see annab meile vähemalt selle järgi, mida ma olen lugenud, et see annab ikkagi mingi teise vaatenurgaelule ja see aitab jälle tähele panna, mis on elus tegelikult tähtis. Ma arvan, et need kaks asja, mis on elus tegelikult tähtis, jõudsite selleni, elus on, tegelikult tahtis just nimelt hingerahu. Ma arvan, et kui hingerahu on olemas siis on kõik teised asjad ka korras ja seda hinge Rauma seal palverännakul tundsin. Ja ma nägin, et tegelikult ei ole palju vaja, et seda saavutada. Jah, ometigi meil on ju kogu aeg midagi vaja, on see siis materjal reaalne, on see siis virtuaalne või on ta siis kuidagi selline muud ihad ja soovid, et kas sa tundsid, et seal kõndides, olles nii-öelda kohal olles looduses, et sinu ihad vaibusid, et su meel rahunes ja, ja kõik sellised maised soovid, mille kütkes me siin paratamatud oleme? Meile kõiki reklaamitakse. Me oleme tarbimisühiskonna liikmed, meile aineline, materiaalne, see justkui on ikkagi oluline. Et kas see pool kuidagi vaibus ja kadus natukene küll. Kui rääkida nüüd maisest poolest, siis võib ka palverännakul on väga hea nagu tähele pannud, kui vähe on tegelikult vaja asju, et püsida elus. No loomulikult on vaja raha, see on ilmselge. Et süüa, aga noh, ei ole vaja ka elada mingisugust luksuslikku elu. On vaja riideid, aga neid ei pea olema lademetes, vaid lihtsalt nad peavad olema, kaovad ja sobivad, jaan, soojad. Ja samamoodi on lihtsalt ka vaja lepliku suhtumist, võib-olla kõiges. Et selline ütlus on, et palverändur ei nõua kunagi, vaid võtab vastu kõik, mis talle osaks langeb, avatud südamega. Just sellise mentaliteedi maa kattusin, omaksud tähendab palverännakut, et just nimelt, et mitte viriseda selle üle, mis on puudu, parasjagu ei ole. Ja ma olin endale natuke sellist mõtteviisi sisse harjutanud juba ja tänu sellele läks rännak pärast esimesi raskeid päevi üsnagi ladusalt. Ja rääkides virtuaalsuses, siis rännak oli minu jaoks ka väga hea puhkus. Amomeilt oksistama Facebooki kontost, et enne seda, kui ma sinna rännakule läksin, mul oli lausa paaniline vajadus, ikka kuna arvutiga töötan tihti, et siis kogu aeg vaadata, kas keegi on midagi kirjutanud, äkki midagi olulist? Just nimelt väike paranoia, et äkki ma jään millestki ilma, vaatad uudiseid, et mis siis nüüd jälle toimunud on, aga seal palverännakul jätsin oma nutitelefoni koju. Läksin sinna lihtsalt ühe vana nugi, jaga mida lihtsalt helistamiseks kasutada ja kuu aega mõjus väga hästi ja ma sain sellisest internetipainest lahti. Mis tehnikat seal kaasas oli? Fotokaamera? Jah, mul oli vana Nokia telefon ja siis mul oli ka üks vana fotokaamera. Aga selle fotokaameraga oli selline esimesed neli päeva ma tegin kõvasti pilte ja lõpuks me enam ei teinud. Ma tundsin, et selleks ei ole enam vajadust, et mul on alati pildistades olnud selline tunne, et et see fotokaamera nagu seisab minu enda ja siis selle pildistatav objekti vahel, et nagu, et segad kuidagi seda vahetut kogemust, et ja, ja sellepärast ma otsustasingi, et ma siis pigem jälgin siis kõike vahetult ilma selle fotokaamera nii-öelda tõketa. Kui sa mõtled tagasi nüüd oma isikliku palverännaku peale, siis mis oli kõige erilisem sinu jaoks? Kõige erilisem oli minu jaoks võib-olla see hetke. Kui ma siis olin Santiago de Compostelasse katedraalis, kuulasin seda palverändurite jumalateenistust. Ja minuga on selline lugu, et minu vanaisa, keda ma ei ole kunagi tundnud, tema on, siis oli ametilt kirikuõpetaja ja ma olin seal katedraalis ja ma tundsin kuidagi, et ta on minuga kohal, kuigi me ei ole temaga mitte kunagi elus loomulikult kohtunud, suri ammu enne minu sündimist, olen teda näinud ainult piltide pealt kuulanud, kuulnud temast lugusid. Korraga tundsin, tajusin tema sellist kohalolu ja see oli, see oli väga kirgas hetk või selline väga, väga ülev hetk, et see on kõige eredam vaimne, vaimne hetk, mis on mul sellest palverännakust meeles. Ja loomulikult ka kõik need loodusvaated sisse. Et see palverännaku tee. Palju on seal küll asfalti, palju tulebki linnadest, aga tihtipeale saab ka käia mööda põldusid ookeani äärest ja kauneid loodusvaateid imetledes tekkis ka selline suur nagu õnnetunne, et minule väikesele inimesele nagu osaks langenud, nagu nii suur õnn näha midagi nii võimast, nagu seda on Põhja-Hispaania loodus. Ja mul tekkis selline ka ühtesulamise tunne või kokkukuulumise tunne, et ma armastan Eestis ka väga, ma armastan väga looduses käia ja mõtiskleda ja siis seal Hispaanias oli just see seda ookeani ja neid kaljusid, seal vaadates tekkis ka selline eriline erile pühaduse tunne võib olla. Aga mis oli kõige raskem? Võib-olla kõige kurvem, kõige sellisem frustreeritud sinu jaoks. Et igal mündil on kaks poolt. Et ühelt poolt see õnn, see rõõm, selline kõige erilisem, mis oli kõige nüri. Jah, ühelt poolt tõesti selline kulgemise rõõm oli valdav, aga teisalt tegi mind väga kurvaks just nimelt see teiste inimeste teiste inimestega hüvasti jätma, teadmine, et ma ei näe, on neid inimesi enam kunagi, nagu ma juba ütlesin, et mul tuli õppida lahti laskma ja seda ma seal lõpuks õppisin. Aga, aga see võttis lausa pisarad silmi, kui tuli siis seal oma vastleitud hingesugulastest, siis tuli neile head aega öelda ja lasta neil siis minna, et just jaht, minnalaskmine jälle. Ja kõige nürime võib-olla loomulikult mööda tööstusmaastike käimine. Et kes ei tahaks käia kogu aeg kenal metsarajal, kus võib-olla kedagi väga ei olegi, tihti tuli käia, Tode ääres tuli käia, tuli käia mööda polügoone ja siis siis jah, tuli nagu selline tunne, et kas see siis sellepärast ma siia tulingi, aga, aga õnneks see tunne tunne läks ruttu mööda ja siis tuligi hakkama saada sellega, et Hispaanial on mitu nägu ja palverännakul on ka mitu nägu ja nagu elulgem, mitu nägu, et et kogu aeg ei saha üleval vaateid nautida ja kogu aeg ei saa olla ka võib-olla ülevaid hetki ette. Vahetevahel tuleb ikka, see nii-öelda jalad on jälle maa peal tagasi sa märkad, et miski nagu häiriks, aga, aga seda paremini oskad jälle väärtustada seda, et kui kui midagi ilusat jälle seal osaks saada. Kuidas nendest nööridest rasketest hetkedest üle said, et ma kuulen sind, sa mõjud sellise totaalse optimistina, et et kui sul oli nüri, raske, valus, paha, millega sa ennast üles tõstsid edasi viisid. Kus sa said hingejõudu ja energiat. Ma lihtsalt ütlesin endale täpselt sama, mis ma siin juba enne rääkisin, et proovinud seda, et sa lihtsalt käid 100 meetrit, teed seda nüüd sa oled nii väsinud, aga katsu siis noh, mine siis voodisse, ole seal, tee nagu samm sammu haaval, lihtsalt katsu hakkama saada, et ära mõtle seda väsimust ja seda probleemi suuremaks, kui see tegelikult on, vaid võtta see nagu jupiti järk-järgult ette ja ja viletase nõnda. Ja loomulikult mõtlesin, ma mõtlesin ka oma perekonna peale ja ja tuletasin meelde ka selliseid ilusaid hetki, mis on meil koos olnud, et mõtlesin ka jälle, võib-olla kõlab klišeelikult, aga proovisin mõelda nagu selliseid selliste positiivsete mälestuste peale ja ja oma peas nagu uuesti luua neid ilusaid hetki, mis mu elus on olnud. Ja just nende hetkede peale mõtlemine aitaski ka raskustest üle saada, kuigi loomulikult nõudis suurt hingejõudu, sest et ega see ei ole nii lihtne sellist negatiivsust alla nagu suruda või või, või sellest üle saada, aga ma otsustasin lõpuks, et aga lase väsimus siis olla seal, et lase lase aktiivsus siis olla seal, et ma enam ei võitle tema vastu, aga ma lihtsalt lasen tal olla ja mõtlen siis mõtlen siis midagi helgemat, aga las ta olla seal nurgas paha mõte, see väsimus, valu, kurbus. Aga ma lihtsalt võtan teda kui väikest külalist, kes seal ei pööra talle suurt tähele panna. Kas sa oma teel nägid ka selliseid murdunud inimesi, et oligi inimesel, ma ei tea. Täielik vaimne kokkukukkumine, närvirabandus kuradile kõik aitab sellest, kallis saada helikopter, järgimon, tulen ära. Et kas selliseid juhtumeid ka tee peal ette tuli? No selliseid, et keegi oleks nagu vaimse kurnatuse pärast ära tulnud, seda, seda ei olnud, vähemalt mina seda selliseid inimesi kohanud oli üks neiu, kes pidi ära tulema sellepärast, et tema vanaema suri ära ja tema jaoks oli vaimselt võimatu seda rännakut jätkata nendel eesmärkidel, mille pärast oli tulnud ja ka palju oli neid, kes olid ennast füüsiliselt üle pingutanud, kelle jalad olid villis vira, kus põlved valutasid, et kes olid siis käinud ka Hispaanias arsti juures, loomulikult jälle palverännak on rännak mööda tsivilisatsiooni, arstid ja apteekrid on kõikjal ja sealt saab siis vajadusel ka nõu küsida nende inimeste käest ja siis nemad pidid siis alla andma, sellepärast et nende keha ei pidanud vastu just palverännak minu meelest, et hästi tähtis on sellel rännakul kindlasti oma oma kehaga kuulata. Sest et et pahatihti on nii, et tõmmatakse ennast viimase vindi nii pingule, et noh, ma olen väsinud, külm, valus kloun, panen ikka edasi, ma olen ikka tubli. Edasi, ma olen ma ikka hambad ristis edasi, onju, aga sellisest suhtumisest pole palverännakul mingit kasu, sest sellise suhtumisega võib endale väga haiget teha. Ja lõppude lõpuks ei hakka keegi ju teist palverändurit arvustama. Et igalühel on jälle omaenda rännak ja mu enda valik, see on valik, et kas ma jätkan, hambad ristis või mitte või ma võtan rahulikult, võtan paar puhkepäeva ja siis lähen edasi. Et see, kui palju mina rännakul puhkan, kui palju mina seal enda jaoks aega võtta, et see ei ole nagu teiste kellegi asi, aga just nimelt see enda silmis, et inimene tahab, pikendasin, mis endale ka midagi tõestada. Ja, ja võib-olla see liigne tõestamise vajadus äkki äkki seal rännakul väga hästi ei mõju. Kas sa ise said sellest tõestamise vajadusest üle? Natuke küll, ma pean sellega veel vaeva nägema ja no ütleme nii, et ma sain sellest jah pisut üle. No filmidest, mis käsitlevad Santiago de Compostelasse, jääb mulje, et see on selline romantiline teekond, et muidugi päike lõõskas, higi voolab, kott raske, aga siis tuleb kuskilt mõni kaunitar või sümpaatne härra ja siis teekond läheb nagu lend kõneldes pärast minnakse. Kas minnakse lahku, minnakse kokku, et kas oli seal tunda, sellist romantikat ka? Ikka oli. Aga vahepealse kadus jälle ära, võtan, kui väsimus tuli peale ja kõrge kopituse lõhn oli juures nendel viimastel päevadel ja ja asjad hakkasid ära kuluma, riided hakkasid auguliseks, vahel tuuma ja saapad olid lääpas natuke ja et noh, et, aga teisalt tuli see romantika jälle jälle välja, et nagu nagu tõusud ja mõõnad nagu vahel vaid laineharjal jälle siis oled laine põhjas ja see romantika ikka ootas iga iga järgmise nagu põhjavajumise järel. Aga kui nüüd rääkida romantika selle sõna nagu otseses tähenduses, siis palverännak anne olnud päris paljudele ränduritele, kellest ma olen kuulnud teiste rändurite kaudu Kaiust armastuse leidmise teed, kuna seal on üsnagi kerge teiste inimestega ühist keelt leida, kõik on tavapärasest keskkonnast väljas, siis võivad tekkida sümpaatiad. Ja see on väga ilus. Minu meelest. Ma ise mäletad, et ma kohtasin seal rännakul ka ja ühte Taani Taanist pärit noormeest ja ja rännaku lõpuks oli ta kokku saanud teise Taanist pärit tüdrukuga. Ehk siis kaks taanlast olid siis kusagil Hispaania mägedes siis tuttavaks saanud ja ma tean, et nad on siiamaani koos ja ja saavad isegi need lapsed hakkavad abielluma, nii et selliseid ilusaid lugusid on. Kuulame vahepeal muusikat, Maarja, mis sa tahad meile järgmiseks mängida, mis sobib hästi Santiago de Compostelasse teemaga? Ma arvan, hästi, sobib üks rahvalaul, mis on pärit siis Põhja-Hispaaniast, Ast, uurija maakonnast ja seda laulu laulab üks siis kelle nimi on vist sente Tiias. Ja laulu pealkiri on keti ennestasid Riina, ehk siis, et mida see siidrike küll sisaldab. Ja see käib just nimelt selle Astoria maakonnaga väga kokku, sest selles maakonnas tehakse väga kuulsad Hispaanias ja ka maailmas 100 kuulsat õunasiidrit. Hallo, kosmos on külas Maarja paesalu. Me räägime legendaarsest kuulsast Santiago de Compostelasse palverännakust. Maarja, räägi natukene sellest teekonnast lähemalt, et saaks aimu just sellest, kui mitmekesine see on või mis seal teel inimest siis ootab, kes matkasaapad jalas, seljakott seljas, vantsib 10 20 või võib-olla ka 30 kilomeetrit päevas. Mida ta näeb, mida sina nägid, kuidas sinu selline teekonna kulgemine oli? Minu teekond kulges läbi nelja Hispaania maakonna. Ma alustasin siis teekonda Hispaania Baskimaalt Bilbao lähedalt, siis ja see Baskimaa on siis Hispaania üks rikkamaid tööstuspiirkondi ja baskidel on ka oma keel baski keel ja see on siis seal baski maakonnas hispaania keele kõrval ametlik ametlik keel siis et Baskimaa on selline selline vahva piirkond ja inimesed on seal natuke eestlaste sarnased, üldised kogu Põhja-Hispaanias tuge reserveeritumadki Lõuna-Hispaanias natuke sellised vaiksemad. Aga see-eest kui neid lähemalt tundma õppida, nendega suhelda, siis tuleb välja, et tegu on väga südamlike soojade inimestega, lihtsalt nad algusesse võib olla väga kavalalt seda välja ei näita. Järgmine maakond siis kus on raskemalt, edasi liikusin, oli fantaabria maakond, Jaagantaabli maakonnas on siis kuulsad rannakülad, kus vanasti siis püüti palju vaalasid ja vaalapüük just on seal maakonnas olnud olnud siis traditsiooniline elatusviis. Ja pärast kontaariat siis jõudsin, jõudsin Astoria maakonda ja Astoria maakonnas räägitakse samuti omaette keeltas tuurja murrakut, siis seal on väga uhked kaljurannad ja kaunis Atlandi ookean seal tagant paistmas. Et natuke võib-olla nagu ka Inglismaa ranniku sarnane, kui ma võiksin võrrelda ja stuurias, siis kasvatatakse väikesi hapusid õunu iga nurga talle, nendest õuntest tehakse väga head õunasiidrit. Seda siidrit seal seal kohapeal loomulikult proovida ja eraldi mõte on ka see, kuidas seda siidrit klaasi sisse valatakse, niiviisi kõrge kaarega nurga alt täitsa sealt klaasis ilusti vahutakse, oleks väga värske ja stoori, rannakülad on. No väga ilusad, nad on värvilised ja meenutavad kangesti ka mõnda ladinaameerika küla, kes nimelt lugu selline, et Astoria maakonnast läksid külamehed kunagi ammu näiteks 19 sajand 18 saanud mindi siis ladina Ameerikasse parema elu peale saadi seal endale jalad alla, lõpuks tulli sisse Barakamana tagasi Sisast uuriasse ja siis hakkas Läti kohaliku külaelu edendama ja tänu just neile inimestele, keda siis kohalikud kutsuvad indiaanlastega, kuna nad on seal Ameerikas siis käinud. Et tänu nendele inimestele ongi sisendit teatud sihuksed, uhked ja värvikirevad rannakülad. Ja loomulikult viimane maakond, kuhu ma siis jõudsin, on siis ka lihtsam olnud kui suhteliselt Jaagude kompostela, seal räägitakse siis eraldi keelt lisaks hispaania keelele ka leegikeelt ja Galiitsia maakonda. Maakond on vihmane, nagu ma juba mainisin. Ja majad on seal enamjaolt hallist graniidist, et selline natukene võib-olla all esmapilgul paista, sünge, aga ühele eestlasele, ma arvan, peaks selle eriti kodune olema, sest et maja on natuke selline. Võib-olla siin hämarus, mis nendest õhkub ja need männimetsad seal, need tuletavad kangesti meie põhjamaad meelde ja võib-olla sellepärast oli, oli ka seal väga hea olla. Milline on kohalike suhtumine palveränduritele, et kas nad on sellised Rõõm saadet, neid inimesi tuleb ja voorib, nemad saavad sealt ju elatist teenida või on nad veidikene tüdinenud, sõika nad käivad ja ja muudkui muudkui rändavad siin või ikkagi see, mis seal selle tee ääres tänaseks toimub, on selline mikromajandus, kus igaüks oma väikese äri püsti pannud ja ja kostitab Sis palverändureid. Mikromajandus muidugi toimib ja aga suhtumist on nii ühte kui teist, et ma nägin nendes küladesse aga väsinud inimesi, ma nägin väga väsinud ka öömajapidajaid, onju, sest et riiklike söömaajalehes Hispaania palverännuteedel, siis on vabatahtlikud tavalised, kes teevad seda oma põhitöö kõrvalt. Nägin väga väsinud ja tüdinud inimesi. Aga ma nägin ka inimesi, kes mulle ütlesid, et palverändurite teenimine, nendega tegelemine, nendega suhtlemine on suurepärane, et et nii saavad nad nagu reisida üle kogu maailma ja ise ei pea kodustki lahkuma. Hästi mäletan ühte emapidajat, kelle nimi oli havi Erdoliks Hispaania keskealine mees ja tema oli siis endine bussijuht. Ja tema pärast oli väga palju sõitnud bussiga ringi mööda Hispaaniat, siis oli tahtnud siis rahulikuma elu peale minna ja hakanud siis pidama palverändurite maja talle. Nii meeldis selline näost näha, kuidas talle meeldis suhelda ja rääkida. Ja teine inimene, võib-olla keegi üks kohalik, kui oli ka järgmine emapidaja, kes oli, aga vanahärra võiks vaimulikele nimi oli isa Ernesto ja see isa Ernesto oli palverändurite öömaja loonud siis oma vanematekoju, mis oli üle 100 aasta vana. Ja isa Ernesto oli siis, kui ta oli noor olnud, siis ta oli käinud Ladina-Ameerikas jutlustamas ja talismani mägikülades töötanud ja Franco diktatuuri ajal isegi vangis istunud. Ja nüüd oli ta juba pensionär ja tema siis ütleski ka, et tema nagu tahabki palverändureid teenida kuni oma maise elu lõpp puni ja seda ta ka rõõmuga tegi, aga loomulikult oli tal abiks ka palju palju vabatahtlikke, siis, kes teda selles töös aitasid. Nii et suhtumist oli, oli igasugust, aga ma võiksin öelda, et pigem ikkagi ikkagi sõbraliku, et kuigi noh, väsimus on loomulik, aga aga kurjust või sellist õelust õelust ma ei pannud kordagi tähele, pigem lihtsalt inimlikku väsimust või inimlikku sellist tüdimust, mis ma loodan siis nendel inimestel siis peagi möödus. Või sa mainisid isa Nestor, mulle meenus see, et mis alguses rääkisid, kui katoliiklik ja usklik on tegelikult Hispaania. Et kuidas usutee kulgeb, et kas seal on tee ääres igalt pool kiirikud, saad minna, palvetada, sest sa oled palverännakul. Et kas sa seda nägid ja tajusid, et kuidas selline usuliin seal jookseb mööda seda rada? Jah, et tõepoolest, et kirikud ja pühamud ja eraklaad ja kabelid on igal pool ja kes tahab, saab siis nendes tõesti käia palvet samas ja, või siis niisama mõtisklema, et minu meelest, et olid just väga head sellised mõtisklemise ja ja vaikselt olemise kohad, et pole võib-olla oluline miljon palveränduri usuline kuuluvus, et lihtsalt minna, olla seal iseendaga olla. Ja sageli oli siis mõned majad ka vanades kloostrites, näiteks tekkis kohe selline vahva keskaegse palveränduri tunne, sest keskajal tihti keeviti just kirikute kloostrite juures kas siis tegevkloostrid või siis lihtsalt majad, mida kasutati nyyd pigem nagu sellised kloostrid, mis olid kunagi tegevad olnud ja nüüd siis pigem kultuurimälestised ja sellise ja. Võin veel seda öelda, et Hispaania on katoliiklik maha ja seal on ka väga palju erinevaid püha, kuid ja palju pühakuid, kes on, kes on just seotud palverändurite ka nendele pühak, kutele on siis ka püstitatud väga palju kabeleid, neid pühakuid on Hispaanias, ma võiks öelda, lausa lausa mustmiljon. Hispaanias on küladel omad kaitsepühakud, inimestel kaitsepühakud, esse, pühakute plejaad on selline väga, väga vahva. Milline pühaksis sind kaitses sel teekonnal? Ma tahan uskuda, et ikkagi see apostel Jaakobus ise hoidis mul silma peal. Vähemalt mulle meeldis nii mõelda. Kuigi ta pani nii mind kui ka teisi rändureid kõvasti proovile selle kuumusega, nende tormidega ja ka igasugu muude häirivate juhtumistega. Kas sellel palverännakul saga palvetasid? Jah, ma palvetasin põletasimates. Palvetasin, et saada jõudu. Palvetasin, et mul läheks hästi. Ja ma mõtlesin ka tihti oma pere peale, mõtlesin ka teiste rändurite peale ja nende legi siis soovisin mõttes palvega head. Kas sa leidsid ka mingi sellise erilise pühaduse nii endast kui sealt siis kogu sellelt teekonnalt? Ma arvan, et see pühadus, mis ma leidsin, ongi seotud selle just nimelt selle sisemise rahutundega, sest ma usun, et seda sisemist rahu võiks teise nimega nimetada, aga võib-olla sisemiseks pühaduse sisemise rahu saavutanud inimene on siis ühenduses jumalaga, et minu meelest, et kuist, mis iganes nime me selle sellele jumalale siis annaks, aga see on nagu selline niit inimese ja võib-olla kõrgema kõrgema jõu vahel. Ka sa kohtusid jumalaga. Ma arvan küll, vähemalt ma tundsin, tundsin seda kuidagi vaistlikult, et ta on seal kohal koos minuga. Aga milline oli sinu palverännaku lõppakord, et kui sa jõudsid sinna surma ranniku ookeani randa, et siin raamatust ehtsa elu maik sai lugeda sellist kahte lõppakordi mõnes mõttes, et äkki kirjelda neid? Üks on ju see, kui inimene jõuab Santiago de Compostelasse sama katedraale, kus sa rääkisid, kus toimuvad need palverändurite jumalateenistused, võib näha seda suurt viirukipanni saada sellise erilise õnnistatud võib-olla kirikliku kogemuse osaliseks, siis teine on seesama just sealsamas surma rannikookeri rannas, seal tipus, sealt veel edasi, kus siis saadakse selliseid spirituaalset kogemusi, et äkki räägi oma sellest oma palverännaku lõppakordiks neile? Jah, nii oli, et mul oli kaks lõppakordi, Santiagosse jõudmine oli suur kergendus, suur rõõm. Olin ju kannatanud tormi, vihma, jalad valutasid nagu ikka, nagu meil kõigil. Ja selline ühekordne joovastuse tunne oli, aga see hajus üpris ruttu ära ja siis korraga tekkis küsimus. Aga mis nüüd? Et võib-olla just selles kohalejõudmises ei olegi selle palverännaku mõte, et mõte on lihtsalt selles kulgemises seal tee peal. Ja samamoodi, kui minnakse palverännakut tegema, siis ei ole kohustust kas Santiago de Compostelasse linna välja jõuda, et võib lihtsalt kõndida ühest külast teise või punktist A punkti B ja näiteks paljud hispaanlased seda teevadki, et neil ei ole võimalust võtta pikka puhkust saavad kõndida ainult neli päeva võib-olla siis nad kõnnivad nelja päevaga, äkki 100 kilomeetrit niiviisi järk-järgult nagu liiguvad mööda seda palverännaku teed edasi iga aasta, nii et, et see lõppakord võib olla ka, see ei pea olema tingimata Santiagos, vaid see võib olla ka kusagil mujal kusagil külas või mõnes teises linnas. Ja tõesti, teine lõppakord oli mul ka ja see oli tõesti siis, kui ma jõudsin Santiago'st edasi läksin Hispaania mandriosa loodeots safis Terra neemele surmarannikule. Ma otsisin sealt sedasama tunnet, mis mul oli olnud Santiagos ja seda ei olnud, et võib-olla see kohalejõudmise tunne, ma arvan, see üks ja ihne kohalejõudmise tunne. Ma arvan, et võib-olla seisab palverännaku jooksul olla ainult ükskord, et sellise uudsena ehedana loomulikult kui uuesti minna, siis ta tuleb uuesti, aga siis on see juba teistsugune, võib-olla kogenum, võib-olla sellisem, küpsem, aga selline ehe. Ma arvan, et seda saab kogeda ainult üks kord ja kui ma sinna Fisterrasse jõudsin, siis ma olin isegi natuke pettunud, et ma seda ei kogenud ja siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja leidsin, et võib-olla oli see isegi hea, et et need asjad nii läheksid. Ja seal disterrase jõudsin sinna tahtsin kangesti näha seda päikeseloojangut, seda müütilist päikeseloojangut, mis sümboliseerib hingelist uuenemist. Aga ma jõudsin sinna kohale õhtupoolikul hilja. Või noh, nii hilja, päike hakkas juba loojuma ja ilm oli pilves ja ma olin ka nagu selline, et oh, et sinna see siis läks, et meil tuli leppida selle teadmisega, et minu selline ilus plaan või selline ilus ette kujutatud. Et siis põhimõtteliselt kukkus nagu läbi, aga järgmisel hommikul ma siis läksin seda päikest sinna neemele vaatama ja siis tundsin ikkagi rõõmu sellest, et ma olin sinna kohale ei jõudnud. Mis siis, et see ei läinud täpselt nii, nagu ma olin seda plaaninud, aga palverännakul ei läinud miski nii nagu plaanitud. Aga võib-olla see oligi just hea, et õpetas nagu vooluga kaasa minema ja muidugi sinna surmarannikule jõudes, seal on ka selline traditsioon, et palverändur siis põletab ära mõne endale kuulnud eseme mõne riideeseme siis saada lahti vanast taagast ja seda ma ka tegin. Aga nüüd ma mõtlen, et võib-olla poleks pidanud seda tegema, sest et ikkagi see kahjustab keskkonda, kui mõned spordiriided näiteks spordisärgi seal ära põlenud sünteetilisest materjalist, et see hoog oli nii suur sees ja mõtlesin, et oh, et põletan, siis ka nagu teised seal põle võtavad. Aga kui ma nüüd uuesti läheks, siis võib-olla enam ei põletaks, et võib-olla poleks ka selleks vajadus. Nizza põletaks selle, mis on naturaalsest materjalist maika näiteks võib-olla ka võib-olla. Aga räägi natukene sellest Physterrane imest ja teine tore koht on muhja sealsamas lähedal, et mis on nende sümboolikat ka? Nende just nagu vaimsesse spirituaalsus mõttes, et kui inimene on jõudnud Santiago de Compostelasse, miks ta sealt veel edasi läheb? Ta läheb edasi sellepärast, eks siis jõuda nagu sümboolsele maailma äärele välja jõuda ka siis nii-öelda võib-olla ka iseenese keskpunkti või sinna, et nagunii sügavale iseenese sisse, et enam edasi pole võimalik minna, et võib-olla ma arvan sedasi sümboliseeribki. Ja samas andis Terrase muhjas ka püha Jaaguvusega seotud pühamu, kirikud kohad, et mõte sellest jagusest elab loomulikult ka seal edasi. Aga siis tera just on siis nagu vanem koht, palju ürgsem koht siis kui ise Santiago de Compostelasse linn ise on, et see on siis vanade keldi hõimude poolt austatud koht juba maast madalast. Kas uurisid mingit Gildi sümboolikat, rituaale, müstikat seal ka? Ei, seda ma ei uurinud, oli seda üldse näha seal? Nojah, aga ikkagi nii-öelda ajahõlma vajunud, ma arvan, et see on pigem ajahõlma vajunud ja see Jaakobuse kultus on siis võib-olla natuke selle enda alla matnud. No kui sa vaatad tagasi kogu sellele teekonnale 32 päeva, 760 kilomeetrit liitrite viisi higi, pisaraid, verd, ma loodan, et ei olnud siis mis sinus, kogu selle teekonna, selle palverännaku, selle nii-öelda Camiino käigus muutus, et kui sa tänasel päeval vaatad tagasi, millisena sa läksid ja millisena sa tagasi tulid. Ma arvan, et põhiasi, mis minus muutus, on see, et ma õppisin elu usaldama. Ja just seal palverännakul palverändur tõesti ei tea, kaua ta peab enam vastu, ta ei tea, mis võib talle taevast kaela sadada. Ta ei tea, kas tal on öömajas koht. Ta ta ei tea, et kuidas ta jah, jalad vastu peavad või et igasugu asju talle seal osaks langeda ja tuleb siis jah, õppida vooluga kaasa minema usaldama ja just see usaldus elu vastu pärast seda rännakut, usaldus elu vastu tõusis minus tohutul määral. Ja ma leidsin ka seda, et ei ole vaja kõik ette planeerida, et võib-olla ongi kõige parem, kui asjad lähevad, nii et teisiti nagu plaanitud. Just nimelt, et usaldada seda meie silme ees lahti rulluvad elu ja lasta sellel minna. No on ka natuke omasoodu, mitte proovida kogu hingest seda kõike kontrollida ja ja ohjes hoida, et võib-olla sellises spontaanses tsinid võib sündida väga huvitavaid asja. Ja see palverännak just, et aitas hakata asjadesse spontaansemalt suhtuma ja ja õpetas lihtsalt olema. Kas sul oli ka midagi, mida sa otsisid endast, enne kui sa asusid teele? Jah, oli külma, otsisin mõningaid vastuseid ja võib öelda, et ma need ka leidsin. Ma lihtsalt mõtlesin sellel rännakul palju selle peale, et mis siis minust nüüd edasi peab saama, et mul olide õpinguid ja nüüd kui masinarännakule läksin ja nüüd pidi siis algama selline täisväärtuslik täiskohaga tööelu ja ma ei olnud päris kindel, et millele ma peaksin siis keskenduma edaspidi ja kuidas leida seda õiget, oma teed. Aga palverännakul sain ma aru, et et ma ei pea kõike ühekorraga ära valima, vaid ma võin mitu valikut, võin proovida erinevaid asju, sellest ei ole midagi, mul kõik ei tule ühe korraga ära otsustada. Just nimelt jälle ära planeerida. Et lihtsalt keskenduda sellele, mis huvitab ja proovida siis sellega kuidagi edasi kulgeda. Ja mitte liiga palju ette mõelda, et see läheb jälle sinna teemasse, et usaldus, usaldus elu vastu ja usaldus ka enda vastu ja loomulikult valmidus kuulata enda sisetunnet, ükskõik mis taga siis ei ütleks kas enda sisetunde, selle on ta siis meie kõrgem, mina on, see intuitsioon, võib olla hinge kutse, kas selle kuulamine ja üldse tajumise võime teravnes? Ma arvan küll, just jälle tänu sellele füüsilisele pingutusele võib-olla, et mis võttis nagu sellise mõtete müra peast ära. Mis su perekond sellest kogu ettevõtmisest arvas? Nadolid üldiselt toetavad? Minu perekond oli üldiselt toetav, aga teiste rändurite all ma kuulsin, oli olnud nii, et inimesed olid, et mis mõttes, et sa lähed kahe särgiga ja kahe paari spordipükstega kuuks ajaks Hispaaniasse rändama. Ja see on siis sinu puhkus, et kas, kas sa tõesti seda tahadki? Et ja ma sain kuulda väga erinevatest suhtumistest, aga inimesed tahavadki erinevaid asju ja ega kõik ei peagi siis minema pikka jalgsirännakut tegema. Kas sa teeksid seda veel, on see palverännaku seeme sinus idanema ja kasvama läinud, et oled sa mõelnud, et võiks teha, teen millalgi veel mõne järgmise palverännaku, on see siis seesama, on seal mõni muu. Ja mul on plaanis küll. Jaa, nii juhtunud paljude palverändurite ka, kes ühe korra seal ära käivad. Ma kohtasin väga paljusid palverändurid, kes olid seal teist, kolmandat, neljandat, viiendat, kuuendat kordamööda lõputuid kordi käinud, et seeme ja tõesti sisse ja ja ei lase olla see nagu kriibib WCs ja ja mul on tõesti plaanis. Ma tahan jälle minna, ma ei tea küll, millal, aga ma tean, et ma tahaksin teha teha Portugali tee Sis Camino Portugali ess hispaania keeles, siis et mis siis, jooksed, lookleb siis Portugali lõunaosast üles Loode-Hispaaniasse Santiago de Compostelasse välja või siis teine variant, et teha selline vahva tee, mille nimi on viijadel aplad Ta, ehk siis hõbedane tee. Mis siis algab Lõuna-Hispaaniasse, villa linnast? Kulgeb sisse umbes 900 kilo meetrit üles Santiago de Compostelasse, aga ma olen kuulnud, et see teekond on ka väga raske päevatee. Et need vahed öömajade vahel on hirmus pikad ja Lõuna-Hispaania teatavasti on väga selline pala piirkond, aga mine sa tea. Ja ma tahaks muidugi ka siin Eestis matkata, et meil just siin Eestis. Ma olen kursis sellega, et on tehtud ka oma palverännupalverännumarsruut on tehtud, siis saab minna siis Piritast Vastseliinas olla nagu palverändur siin veel Eestimaalt ja loomulikult on need RMK vahvad matka teedete. Peraküla Aegviidu ähijärve oli 800 kilomeetrit, et seda oleks ka kindlasti kindlasti vahva proovida. Kas Eestis teed pikemaid matki väikseid palverännakuid? No ikka teen tegelikult sellepärast, et et olen tihedalt seotud ka Lõuna-Eestiga Põlvamaaga ja seal on väga vahvad matkarajad näiteks taevaskoja kandis, et ja vana postitee kandis on seal saab seal kilomeetrite viisi kõndida, olla, mõtiskleda, et ikka käin, et kui vähegi vaba aega on, siis ma käin seal. Millest sa mõtisklebki, sa kõnnid. Lihtsalt katsun keskenduda sellele, mis minu ümber on. Et pöörata endast nagu ennast väljapoole ja vaadata, mis on minu ümber ja proovida siis ehedalt ehedalt, siis neid muljeid välismaailmas vastu võtta. Ta, nii nagu nad on, ilma siis võib-olla hinnanguid andmata, ilma siis arvustama. Ta lihtsalt lihtsalt olla märgata, panna tähele ja ma arvan, et tunnetada just nimelt ja ammutada kogemusi, sest ma arvan, et elu teeb elamisväärseks just nimelt ka selline tunnetus, rõõm ja õppimine ja ma ei, mõtlesin just seda, et tuleks hirmsasti istuda nina raamatus või tuupida konspektidest teooriaid, vaid lihtsalt, et käia, käia metsas, käia linnades igal pool ja ammutada seda kõike, seda huvitavat, mida maailma meile pakkuda on. Pakub tohutut tunnetus rõõmu minu meelest ja see teeb nagu sellise toob sellised jälle sellise terviklikkuse tunde südamesse. Maarja, nagu ikka iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet, kus ma kõikidelt saatekülalistelt küsin needsamad viis küsimust, nii ka sinu palveränduri käest tahan ma teada seda mis on elu, aitäh. Ma arvan, et elu mõte on elada ja õppida õppida kõikjalt, kus saab raamatutest, teistelt inimestelt, ümbritsevast keskkonnast õppida, tundma teisi kultuure, õppida, õppida, avardada oma silmaringi. Kas selline, ütleme, eksistentsiaalne mõtestatus, suurenes sul tänupalverännakule ka? Ma sain nagu aru sellest, et ma ei pea seda mõtet otsima. Et see mõte on tegelikult minus juba olemas, aga et ma ei oska seda nagu sõnastada, aga see mõte võib-olla peitub selles, et ma lihtsalt kulinen vaikselt seda oma rada edasi, et ma ei pea jälle seda kuidagi sildistama või ütleme, et elu mõte on konkreetselt see või too vaid lihtsalt lihtsalt kulgeda ja just nimelt õppida tähele, panna kõrva taha panna mida ootad homselt, kuhu ja kuidas edasi. Ma ootan homselt kindlasti uusi ja inspireerivaid seiklusi ja mõtlesin ka seda, et ma Peaksin kohe sõitma kuhugi, ma ei tea, kuhu selleks Nendest seiklustest osa saada, vaided, seiklused minu jaoks juhtuda ka siinsamas Tallinna tänaval, ma võib-olla kohtan kedagi huvitavat, lähe midagi põnevat, et seda ma ootan. Et elu mind jätkuvalt üllataks. Aga järgmine palverännak, millel see, ma loodan, et lähiaastatel mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik. Mis on õnne valem? Ma arvan, et õnnevalem on hingerahu ja seda hingerahu saavutada. Tuleb siis julgeda, kuulata sisetunnet, järgida ka oma vaistu julgeda seda järgida. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Ma ütleksin neile, et saame tuttavaks. Ja ma ütleksin neile ka, et tere tulemast Maale. Meenus ka selline asi, et kui sa palverännakul olid inimesed, küsisid you from Estonia või hispaania keeles, eks kust sa pärit oled Eestist? Kui palju oli neid inimesi, kes teadsid, kus ja mis on Eesti ja kui palju oli neid, kellele seletama, kust sa siis pärit oled, mis on sinu kodumaa ja mida sa neile rääkisid Eesti kohta? Enamasti ikkagi diaati Eestit ja hispaanlased teadsid Eestit ühel väga naljakal põhjusel nimelt sellepärast, et kui Eesti võitis Eurovisiooni, siis järgmine aasta organiseeriti siin ja Hispaania üks väga sisekuulus, laulja tuli just siia Eestisse esinema ja sellepärast on see Eesti päris paljudel hispaanlastel nagu meeles, et ahhaa, eurovisioon ja teati ka, seda, teatakse ikka seda Eesti, Läti, Leedu, seda balti kolmikut, natuke vanad Nõukogude Liidu riigid, et midagi teatakse, ma võiksin öelda, et eurooplased üldiselt jäävad, kohtasin mõnda, aga teiselt mandrilt pärit inimest kohtasin ladinaameeriklasi, neile tuli natuke seletada. Kohtasin ka. Ma mäletan mitut inimest, kes olid pärit taist, Nendega tuli seletada, aga ma ütlen, et eurooplased, neil oli pilt enam-vähem selge. Ja mis ma sellest rääkisin, rääkisin et see on ilus maa, metsane maa, väga mitmekülgne maa, hoolimata oma väiksusest. Et siin on meil ju nii-nii, kaunid linnu, kui ka siis üksildasi, selliseid rahvusparke ja ma rääkisin, rääkisin loomulikult meie meie edusammudest internetti Di vallas ja rääkisin ka meie natuke kosmopoliitsed, sest võib-olla et me ikka räägime siin inglise keelt ja vaatame maailma poole ja ja rääkisin ka vanast eesti kultuurist, et saunakultuurist ja, ja näiteks vastlapäevaga seotud seonduvatest traditsioonidest ja igasugu huvitavatest asjadest ja loomulikult lumest suusatamisest, onju, et mis näiteks lõunaeurooplastele on selline tihtipeale üsna eksootiline. Viimane küsimus, mida soovitad inimesel veel lisaks uurida? Ma soovitan lugeda, lugeda foorumeid kindlasti, et kasvõi guugeldada saab inglise keeles otsida pane inglise keeles Sand, Chain, Sway iga Camino de Santiago hispaania keeles haakuvus, tee või siis kas või pane eesti keelestki ka, tuleb väga palju materjale just need foorumite lugemine, ma arvan, et see on see esmane esmane allikas, et kus inimesed siis kirjeldavad, mis on siis kõike nendega juhtunud või et mingid praktilised küsimused, jaht, foorumid, soovitaksin ühte väga head mängufilmi, mille pealkiri on teekond inglise keeles siis tuua ei, 2010. aasta film, et sealt saab päris hästi aimu, mida see palverännak ennast kujutab. Ja ma soovitaksin ka lihtsalt võib-olla lugeda hispaania kultuuri kohta. Ja võib-olla ka natuke siis tutvuda hispaania keelega, et Vestnik võiks kaasas olla, et üldiselt seal palverännakul tegelikult ei juhtu midagi, kui hispaania keelt ei räägi, et tavaliselt on teised keegi ikka, kes räägib nii inglise kui hispaania keelt aitab tõlk, keda ja kui seda ka ei saa, siis saab kasvõi käte-jalgadega seal šestikuleerides Sestikuleerides ennast selgeks teha, aga väike vestlik võib olla, panen tal lihtsalt kindlam tunne, kui see, kui see kaasas on, et kasvõi hispaanlased üldiselt on väga sõbralikud, et kui neile juba mõni sõna öelda, siis nad lähevad täiesti hoogu ja on väga rõõmsad ja aitavad kindlasti. Ja muidugi, head kuulajad, kui te soovite saada Maarja paesalu värskelt ilmunud raamatut, mis siis väga mõnusalt kuidagi väga lihtne oli selle raamatu läbi sulle lähedale jõuda ja värvikalt kirjeldab siis seda teekonda ehtsa elu maik palverännak maailma äärele, et kes soovib Maarja raamatut lugeda, siis Facebookist kosmonautide klubist ehk saate hallo Kosmos lehelt leiate raamatu mängu, seal on täpsemad juhtnöörid, kuidas saate siis autori poolt pühendusega raamatu endale suvelugemiseks võita. Suur tänu sulle, Maria Paesalu, et meiega jagasid oma isikliku palverännaku teed, aitäh Sulle. Aitäh saatesse kutsumast. Soovin sulle kõike head, aga ootan põnevusega sinu järgmiseid, palverännakuid. Tundub, et sul on selline mõnus pisik sisse istutatud, et anna märku, kui tuleb uus teekonda ja maarjamida sa lõpulooks valisid kuulamiseks, et mis on see, mis jääb tänast saadet lõpetama. Tänast saadet jääb siis lõpetama. Üks lugu, mis on, pärineb Galiitsia maakonnast ja mida siis laulab üks rahvabänd, mille nimi on loarnal Luubre ja loarna Luubre tähendab siis eesti keeles maagilist metsa kuuvalgel ööl ja see on selline kaleegigi Elle bändi nimi seal Galiitsia maakonnas, räägitakse siis kaleedigi lisaks hispaania keelele ja laulu pealkiri Jandžowen Santiago ehk siis Santiagos sajab, sest Santiagos sajad alati. Ja muidugi tänud teile, kallid raadio, kahe kuulajad, loodan, et saite inspiratsiooni, et võtta ette selliseid mõnusaid mõttevabu ja ja tunnetuslik rännakuid siinsamas, Eestimaa kaunis looduses, sest meie metsade vahel matkarajad on olemas. Miks mitte minna mitte kuuks ajaks, aga päevaks-paariks võib-olla ka nädalaks et lihtsalt jõuda lähemale iseenda sisemusse ja ka loodusega paremini kokku kõlada. Ja nagu ikka, saate kõiki teid, mis raadio kahe eetris on olnud alati vabalt Teile sobival ajal üle järelkuulata, kus iganes on see siis metsas rannas, kui ta siis parasjagu just loodushääli ei kuule või kodus. Raadio kahe kodulehelt leiate kõikide saadete arhiivi, kuhu jõuate kõige mugavamalt otse aadressi hallo kosmos, punkt ee kaudu. Et seesama link viib teid siis ka teistesse saata küberpesadesse portaali alkeemia Facebookis, Twitteris, Instagramis, kus on siis kosmiline pildivoog. Ja muidugi soovitan kõikidel nutitelefoni omanikel laadida endale alla raadio kahe äpp, et sellega saad täiesti mugavalt kõiki saateid kuulata ja saate need saated ka endale telefoni alla laadida. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel neljapäeval kell kaheksa õhtul, pühapäeval kell kaks ja raadio kaks. Seniks aga soovin teile hingerahu.