1947. aasta sügisel tuli kokku kuus noort svingi hullu pillimeest ja sündis sexteetritmikud. Eestvedaja oli trummimängija Erich Kõlar, kes oli juhatanud kevadel lagunenud Big bändi. Kuldne seitse. Pikas tänavas asunud Jaan Trumpi nimelisel keskkultuurihoonel polnud enam võimalust 18 liikmelist bändi ülal pidada. Ma ütlen võimalust, sest küll raha oleks leidnud. Oli ju tegemist pealinlaste lemmikbändiga, mis tühjale saalile ei mänginud. Laias tänavas noortemajas sai Emil Laansoo suur orkester kus mängis ka Raimond Valgre veel edasi tegutseda. Väga varsti tuli neilegi lõpp. Algas niinimetatud külm sõda. Rütmikutes mängisid peale kõlari ja minu Aarne uit akordioni Gennadi Podolski klaverit, Vallo Järvi kitarri ja Uno Naissoo. Kontrabassirepertuaari hankisime välissaadet, testmagnetofon oli siis ainult Eesti raadios kodus mitte kelleltki kuuldud muusika tuli lihtsalt meelde jätma. Peamine allikas oli Müncheni Stuttgardi lainepikkusel töötav Eyes n möricanfashis network. Saatja, mis pakkus teavet ja meelelahutust Lääne-Euroopas paiknevad Ameerika okupatsioonivägedele. Saatja oli eriti puhas öösiti ja mäletan tänapäevani, kuidas istusin luise tänavas oma toakeses vaadates isa ehitatud raadio indikaatorlambi rohelist silma kuulates tõnivoodi öömani teiste sving bände, mis olid siis veel uudised? Saate mitmeti nõunik tunnusmeloodia oli Charlie Paaneti palas kai lainer liinilennuk. Seda teadsid kõik rütmikud viimased aktini peast ja võtsime sellega oma tantsumängude avalooks. Sakala tänavas asunud töötava rahvakultuurihoones pillimeeste sõber, helirežissöör Asta Kuivjõgi leidis lindisele palaga prügikastist ja ehkki see muusikaliselt midagi ei paku on ikkagi tükike ajalugu ja ilus mälestus. Võrdlus saalibane originaaliga on muidugi tappev.