Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõned. Neis avaneb tihtipeale ja kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Suve niisketel või päike sellistel päevadel taevasse merele või lakke vahtides tahakski niimoodi üksi olla. Ja sisemise vabaduse äratundmist nautides selgida. Oh seda magusat vaikust. Ei ole poliitilist tegelikkust, võimu ja vaimu nägelemist ega argipäeva olmemurede hingeldavad võidujooksu. Üksildus kõditab nii valusmagusalt hinge ja ilmaruum täituv unistuste helesinise uduga. Kui keegi ei helista ega koputa peavad tingimata kusagilt ilmuma sääsed kuskilt kaugelt aknasse kuulduma, mõni auto signaal või mällu ilmuma küsimus, mitu korda kägu kukkus. Ning mis kõige hullem, meie eneste seest võime ilmuda mõni hääl, mida me oma idülli täiendama üldse ei oota. Unustatud asjad ilmuvad sealt, kust ei oska neid oodata. Ja nagu augustiõhtu langevate tähtede all ei tea enam, kas olla rõõmus või kurb. Selle loo nimi võiks olla vaikijad. Ega ma ei tea, kus see on, toas või tähtede all. Võib-olla on suvi söögis, võib-olla talv või kevad. Igatahes on neid kaks. Raske öelda, kes need on? Kaks häält. Kaks häält meie sees. Üks ja teine. Mina ise. Ja see, kellele ma räägin unetute löödel või see sina, kes vaatab mulle vastu hommikul peeglist kui kaks inimest, keda kuulame. Võib-olla näeme Võib-olla nad üksildased. On see siis ühiskondlik teater meie sees või meie ümber. Kõige lihtsamalt võiks olla nii. Neid on kaks. Üks, istub laua ääres ja on süvenenud raamatusse arvutiga tegelemise veinina nokitsemisse. Aga võib-olla lihtsalt istub, ilma et laual oleks midagi. Võib-olla ei olegi lahuta? Teine seisab ja põrnitseb teda lähersi lähemale. Ja põrnitseb. Aga esimene idee märkamagi. Teine laseb end pool kükakile ja katsub esimesele otse silmi jõllitada. Aga too ideega märkamagi. Teine läheb nördinult eemale. Ei mingit vastukaja üldse mingit kaja. Vaikus. Siis ütleb üks. Ole vait. Teine ongi vait. Ole vait. Teine on ikka vait. Ole vait. Aga teine Annika Vait Ei maksa nii palju rääkida, ole siis. Et. Ma olen vait, kus, noh, kõik, mis sa tahad, no mida iganes. Vait ja kõik, Olev Ait. Mul ei ole vait. Ma olen ju. Sina räägid. Ole vait. Kuule see hakkab ära tüütama, jäta nüüd järele olevaid. Tead, üksi võid sa nii rääkida. Aga mind jäta rahule. Ole vait. Mis sa räägid? No mis sa räägid siin, mees, mis sa siin räägid? Ole ise vaik. Kole ise vait. Kuule. Kas sa. Ütlesid midagi. Ütlesin midagi ka või? Kuule. Ei. Kas sa ütlesid midagi? Ei, kas sina ütlesid midagi? Ma küsin, kas sina ütlesid midagi? Ei, ma küsin ka, kas sina ütlesid midagi? Olen kõlvad, olen vait ja vait, kõik. Olen küll vait, olen küll vait, olen küll vait, olen vait. Olen vait. Ole vait. Ei ole. Oled küll. Oled küll ise vait. Ei ole. Oled sa oled siin ja see, kes siin on. Vait, oled vait. Olen jah. Olen aga vat ei ole. Olen poolel vait, olen kogu aeg vaid kogu elu, olen vait olnud ja nüüd olen ka kogu aeg vait. Olen kogu aeg vait, ainult vaike vait, vaid toodid. Mis midagi ütled küll midagi, sa ütled? Ole vait. Ei ütle, kuidas ei ütle, ütled küll, ei ütle, või söötle? Ole vait. Kuidas. Ole vait. Kuidas ma ütlen olevaid? Are vait. Ära ütle, ole vait. Ütle, kuidas mina ütlen, ole vait. Ole vait. Kuule, ole ise vait. Ma ütlesin, nüüd-le are vait. Ei. Ole, ei ole siis vait, ole vait, ole võitu, poitule võitule, võit tuleb või ei? Olegi siis vait? Ise ütlesid, et ole vait. Ma ütlesin, et ole vait. Olen vait, aga sa ütlesid, et ma ütleksin, ole vait. Oled vait. Ole siis vait. Aga sa käskisid öelda, ole vait. Ole vait, ole isevaip. Kas sa ütlesid midagi? Ole võit, ütlesin, ole vait. Kuula keegi ütlesi, midagi mida. Kuula ta ütles. Ole vait. Miks ta nii ütles, ole vait. Ei tea. Ma kuulsin selgesti, ta ütles. Kuule, Vaik. Kuule, ole seal vait. Kuule, midagi, ole vait. Tule hoit, mis ta ütles, ole vait. Ole siis vait, ole vait ja las ma ütlen talle, ole vait olevaid. Ole ise vait. Kuule, oled kohe päris kuss vait. Ole ise vait, ma ei kuule midagi, ole. Paitu ära tüütab see sinuga pidev lobisemine ole. Kuulad ütles jälle, nii. Ütles või? Mis me siis teeme? Nii, nii, teeme, kodas nii? Ei, teeme. Et kuidas me nii teeme. Nii, noh. Ma ei saa ju midagi ütelda, kui sa kogu aeg mu vait käratud. Mae kärata. No hea küll, sa ju tead, mida. Koos või? Ikka koos me oleme koos. No seda, et sa tead küll seda no ütleme siis ütleme. Ei vasta. Öelda lastab. Ei vasta, ei vasta. Las ta küll ei pasta. Kuule aga tõesti ei vasta. Ei vastu jah? Tamme Iljub avastama hakkab küll ta üks kordne irve õlas. Küll selloadele vastane ei vasta enne pensionit, Taiwata. Vastad küll. Ei vasta. Miks ta siis ei vastu? Ei vasta ja kõik on tal kahju? On ja minul on ka kahju. Ei taju. Kas sul on kahju nutu eestinukas, sull on kahju või nii, et sina ka ei vasta või on seal ju vastata või ma ei saa. Ma saan aru, et tema ei saa vastata, aga miks sina ei vasta maa? Mida sa ei saa vastata, miks sa ei saa, vastad? Ma ei saa vastata, sest häälepaelad on äri ja põik, sõge. Tuleb ju küll. Ei tule. Tuleb küll, tuleb ju. Äi tule, tuleb küll. Ei tule, kuidas ei tule, kui tuleb ju? Kuidas sa saad öelda, tuleb vaevade lävi? Neelas tule. Ma ei tea, varsti küll ei tule neelada, siis tuleb. Ei tea. Aga kui ta tuleb, mis siis saab? Kes on ja kes ei ole vait ja nimelt nimelt kes on läbi, kellel on häälepaelad läbi ja kes on vait tema, mis tema, tema, noh, tema on läbi ja tema on vait. Tema, muidugi tema, tema. Oi oi, oi oi. Sa jäid ise ka vait. Ja, ja tema ka vait. Tõesti. Vait, vait, mis vait. Mis me nüüd teeme? Oleme vait. Govoit olen vaik. Olengi vait. Ale siis. Tõesti, jah, vaid me küll ei ole, kui sind, ütleme tuleb koos vait olla, tuleb ja oleme siis vait. Koos. No lähenevaid me oleme, oleme oleme ta ei olnud, vaid me oleme, vaid me oleme vaid meierei soovime, oleme vaid vaid vaid vaid vaid. Ega ma ei tea, kus on toas või tähtede all. Võib-olla on suvi, sügis, võib-olla talvi kevad. Igatahes on need kaks raske öelda, kes nad on. Kaks häält. Kaks häält meie sees. Üks ja teine, mina ise ja see, kellele ma räägin unetute löödel. Võib-olla see sina, kes vaatab mulle vastu hommikul peeglist. Või kaks inimest, keda kuulame võib-olla näeme. Võib-olla nad üksildased. On see siis ühiskondlik teater meie sees või meie ümber kõige lihtsamalt võiks olla nii. Ühel päeval lihtsalt. Vaikus koputab uksele. Neid on kaks. Üks istub laua ääres, on süvenenud raamatusse arvutiga tegelemise või nina nokitsemise. Aga võib-olla ta lihtsalt istub ilma laual oleks midagi. Võib-olla ei olegi lauda, teine seisab ja põrnitseb teda, läheb siis lähemale ja põrnitseb. Aga esimene ide märkamagi, teine laseb end pool kükakil ja asub esimesele otse silmi jõllitada. Aga too ei tee ikkagi märkama, teine läheb nördinult eemale. Ei mingit vastukaja üldse mingit kaja. Vaikus. Siis ütleb üks. Ära ole vait, miks sa vait? Magage hästi. Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõnet. Me ei saa neid tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg.