Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Tramm seisis Kadrioru lõpp-peatuses. Trammiuksed olid lahti, kui juhikabiin oli tühi. Tramm liigatas, nagu tahaks ilma juhita sõitma hakata. Vaguni põhjal lühisesse läinud pealüliti põles ja tekitas vooluvõtja libistaja ning õhuliini puutepunktis ülepinge. Sinine kaarleek sai õhuliini läbi ja 600 voldise pinge all olev juhe kukkus trammi katusele. Juhtme ots vajus vastu järgmise trammi esiosa ja sulatas nagu elektrikeevitusega selle pleki pika vao piss esiotsa auklikuks ning süütas armatuurlaua all juhtmed. Põlema läinud eespoolne tramm võpatas veel kord. Selle põhjal plahvatas miski. Vagun pildus üleni sädemeid ja vaguni vasakust nurgast sealt, kus istub juht, hakkas tulema paksu musta suitsu. Kui Elena musta näo ja Stockmannis ostetud lõhekarva kostüümis arvatust vähem, aga siiski mingil määral määrdunud tuppa tuiskas, kargas iiris üles teda vaigistada sest ta ei osanud sõbratari nii kiiresti tagasi oodata. Ja seetõttu oli laps veel pargis. Ja alles siis märkas, et teine oli endast väljas. Helena viskas kostüümi magamistuppa. Venelased viskapsele üldse minema, kuid kuulnud, et iiris oli vahepeal poes nimekirja järgi õhtuseks vastuvõtuks. Nii nimetas ta paari oma sõbra ja nende abikaasade küllatulekut kõik vajaliku poest ära toonud, rahunes ta ja torises veel ainult kastema, kallis mees järjekordselt hilineb, niiet vajub piinlikkusest maa alla. Või suvatseb seekord siiski õigeks, tahaks kohale tulla. Need viimased olid ka sõnad, mida ta eriliselt rõhutas. Ta sosistas kava vannitoas ja valas elutoas neile kummalegi kokteili, mida ta nimetas korgitseriks. Mis sul viga, sul on normaalne mees, ütles Elena ning laskis end oma paksuäärisega hommikumantlis diivani seljatoele pool lamaskile ning viskas jala üle põlve. Aga minul iga päev mõni hoop, mõtle eile kõrbes veesoojendaja ära. Ma ei tea, kuidas ma panin ta kontakti, äkki hakkas samamoodi kärssama nagu see igavene konkama ütlen. Helena oleks ehk hakanud jälle oma mehest rääkima. Aga iirise pealekäimisel läks ta trammi tagasi, nagu ta väljendus ja ütles. No mis seal ikka oli, kärssas kõik, noh, käed värisevad siiani. Mis jäid sinna istuma või? Hull jooksu pani, vagun oli tühi, üks mees istus otse juhiruumi taga, hüppas kohe välja, mina jõudnud äkki kestnud Romney all, plahvatus pildus sädemeid ja sees ja väljas lõid leegid üles. Ma mõtlesin veel, et kahju soengust, juuksed lähevad põlema. Ma ei tea, kuidas ma välja sain, trepil kukkusin alla, kotid lendasid laiali. Alain ära riided said ka kannatada. Ise nägid, kostüüm on täitsa hukas. Ma ei julgenud enam ise trammi juurde tagasi minna. Juhti ei olnud kusagil näha. Ja see mees oli sinna seisma jäänud, palusin, et oma asjad vaguni juurest ära tooks, siis hakkasin koju lonkama, siis nägin kohale kihutavat tuletõrjeautot. Alles siin trepikojas hakkasin mõtlema, et see oli see mees. Misuke, see, see ei tea, võib-olla juht trammimees. Ma panin äkki tähele, et seal oli mees. Millal see juhtus? Praegu issake, natuke aega tagasi, arvad, et ma selliselt selliselt linnas ringi kondan? Säh sulle pimekohtingut. Ja Elena hakkas nutma ning jooksis uuesti vannituppa. Seal jälle nägu pesnud ja kaalutlevalt oma näojooni uurides ning kreemitades sõnasta. Võib-olla oli see millekski hea? Mis asi küsis iirist toast, pimekohtingule pidin minema, neil jääb ära. Issake, äkki oli seesama mees Keseni, kes seal sulle koti asjad kätte tõi, äkki oli see too mees, kellega sa kohtama pidid? Võib-olla ere, noh, kas ikka veel silm veeglise tuli tuppa tagasi. Havi mind Kadriorus ootama küll? Tead, see oli interneti jutu järgi nii peen mees mingi romantikaga niisuguse maskuliinsus stiiliga. No mine siis tagasi, äkki on veel seal, see pole ju nii kaugel? Haipoiss tegi pahandust ka või? Ei teinud? Ma läksin natuke varem, et vaatan, kes tuleb kes tuleb kodo ära irvita. Sa oled siis asjaga nii kaugele, et mina mõtlesin, et last on vaja hoida mingi asjatoimetuse pärast, aga tema läheb pimekohtingule. Eleni vastanud ja sõbratari jätkas kõrrega segu liigutades. Mis siis, Mattilviga? Ei olegi viga? Ei olegi viga ja lähed pimekohtingule inimesega, keda sa ei tunne. Ja kes võib-olla on, ma ei tea. Sarimõrvar. Helen vaatas Iirisele uskumatult otse sõbratar kinnitas. Kahe tänapäeval vähe on. Helen kallas endale Termusest teed juurde ja nad olid natuke aga vait, kuni Helen jälle ise alustas. Ma ei tea, võib-olla tõesti, kui ma praegu mõtlen igasugu imelikke tüüpe. Äkki oli see trammimees? Sellisest oli isegi õhtulehes ükskord mingi lugu, salapärane trammimees või midagi sellist pidi olema. Ma ei tea, 20 vastad või trammiga niisama ringi sõitnud, see pidi olema meelelahutus või ei pidanud sugugi päti moodi välja nägema, jumal teab. Või siiski ärimees. Iirisile see jutte tundunud istuvat. Ta tõmbas kõrrest lonksu kokteili, enne kui vastumeelselt vastas. Ma ei või seda trammimehe juttu enam kannatada, see on väljamõeldud lehede müüa siis? Ei, aga ma hakkasin sind täitsa mõtlema. Võib-olla tal on portfellis pomm pommimahu portfelli, siis püstol, pidid olema ju need, ma ei tea, plastikpommid ja mis siis püstolist rääkida, midagi seotaksegi raha ümber ja. Nojah, istub ja passib. Miks ta siis Aja jooksul, mis sa ütlesid 20 aasta aeglasel seda pommi lõhaland ei ole? Võib-olla sa läksid poissi mänguväljakule viima ja tema passis seal kus trammis muidugi vahtis aknast välja. Ega poisi nohu ei tulnud? Helen nägi Irise näol kerget hämmeldust. Ja küsis uuesti, Mati, teine magab ilusti. Iris oleks muianud, sest poisi nimel teise lisame nagu oleks tegemist mingi isevalitsejaga, oli pentsik ja kõlas eriti Heleni suus, kes seda eriliselt rõhutas peaga ärklevalt. Pargis pargis, põõsaste taga. Sa jätsid lapse üksi parki? Jah, sa ju ise käskisite sinna välja viia ja siis pole valvata. Ah jaa, muidugi, ma olen ka kell ei ole veel nii palju, et ta peaks oma uinakut tegema, kuigi Helenit paistis lapse ära, oleks siiski vaevavad ning iiris läks teda tuppa tooma. Sellal kui Helen köögipoolel midagi toimetas, võitis iiris poisi riidest lahti ning vii lastetuppa voodisse. Mõne aja pärast külitasid kaks naist jälle mugavalt diivanil. Tead, ma olen teda näinud, ma arvan. Ütles Helen ausalt öeldes, kui see muidugi üldse on see mees. On ta näos midagi kurba, väga korrapärane nägu, hallid juuksed ja jah, ja väsinud silmad nagu liigtarkusest või täitsa nagu ma ei tea. Haletseda taia, kus sina tead, kes ta on või mis mure tal on? Kujutasin endale aitäh. Ma ei haletse, aga kommionu muljet ka jätta. Olgu kui sa just seda meest mõtled, kelles lehes midagi vali, miks ta peaks kommionu olema. Aga samas need ongi hea ja süütu välimusega. Aga muidugi ma tean, sellel on draamamaania oli vist niimoodi, ma hiljuti internetist lugesin igasugust haiguste loetelu, üks oli traumamaania. Mis tromo? Romamania, noh, see, et tahad ilma põhjuseta hulkuda ringi sõita. See pidi aja pärast küll mööda minema. Mis sa käid ikka seal jututubades või? Nojah küll, seal on tüüpe, õudne, kui niisugune ette trehvab. Aga seal on täitsa arukaid ka, mõnel on küll lausa imelikud ideed, aga kellel neid ei ole, minu mehel näiteks? Matid mõtled vä? Mismõttes imelik tüüp. Miks ta imelik on? No kas sa siis ise ei tea või? Aa see nalisele saarega? Ei mis sellel viga oli, isegi see oli nii ilus, päike paistis, niisuguseid pulmi ei ole kellelgi olnud. Nojaa, päise päeva ajal paadiga Kadrioru tiigil laulatama? Ma pidin pikali kukkuma, kui sa esimest korda rääkisid, teil selline idee on seal Karepal laulatada? Laulatus oli kirikust ja siin oli ainult väike nali, tegelikult. Tegelikult mati seda üldse ei tahtnud, see oli minu idee. Kuule, kui sul halb tuju on, ei ole halb või? Õieti on ja. Mis, mis ikka, ausalt öeldes oleks ka tahtnud sinna kiigile laulatama. Neil ei olnud laulatus seal siis pulmapidu pidama, imelikke kohti proovima. Nagu luiged olite seal ma ükskord nägin seal balletietendused on küll, oli ilus, vaata et parem kui seal, mis ta oligi Lõuna-Eestis, no kus need tuled, järvedel on ja? Tule ka meelde, ma tean küll. Mul üks tuttav ütles küll, et see on rahameeste praalimine, aga irisele jäi jutt pooleli, sest telefon helises. Hääl teisel pool rääkis nii kõvasti, et see ei saanud iirise kõrvu middle kosta. A, kus sa ise oled, mingid imelikud oled? Sa oled viimasel ajal närviline, kuuled hääli või? Ei kuule, sul on ju seal mingi kõmin, olen ujulas, tobu, tahan kaalust alla võtta. Muretseb aren, hea armuke. Ja kus sa seda nii väga võtad, ühed on jobud. Töölisedamaida kohting on kahjuks igavene jama. Ellen hakkas naerma ja iiris, kes küll pea ära pööras, muigas tahtmatult, mis sa naerad? Helen naeris edasi, hääl kordas, mida naerad? Kas see siis halb on? Pimekohting, üllatus ju? Üllatus. Ja meil on tööl üks samavanune, kui sina, igavene sümpaatne mees oli, kutsus enda juurde seal, võttis noa välja ja käskis suu võtta, ära aja. Ma ei aja, ma ütlen, nii see elu on. Sul on siis ikka armukest vaja või ma võin ühe soovitada? Ei aitäh, kui Läheb, küll ma leian hunt oma pesa ümbert, ei murra. Teisel pool naerdi. Ega mees teada ei saa, ega ma talle ütlema ei lähe ju, mul endal ka armuke. Mis asi see üldse mehele läksid, ma ei tea, kuule, ega ma paha pärast niisama rääkida. Ma olen märganud, et sa eriti kusagil ei käi, vahel ikka külla kutsud? Ma ei saa ju lapse pärast kuhugi minna. Kuule, kas sul on seal keegi või kassist? Täna õhtul keegi sinna. Kui kõne läbi sai ja Helen avatud köögis neile suupisteid, ehk teisiti öeldes võileibu tegi käis iiris postkastist lehti ära toomas ja hakkas neid sirvima. Pargist tahetakse ikkagi puud maha võtta. Ja ma tean, Heleni hääl oli kuidagi tüdinud. Kas sa seda tead, kus on Raimond Valgre haud? Ei tea, miks sa seda küsid? Niisama ajalehes on, et seda ei tea, keegi pidi olema metsakalmistul küll, aga kuskil tares või servas, kus seda keegi üles ei leia. Jube on jah. Aga tead mis? Ma lugesin ükspäev veel jubedamast asjast. Millest? Noh, et üks kosmonaut pidi üleval tiirlema kus üleval Tallinna kohal või? Sa oled vahel ka kosmoses ümber maakera? Jah, võib-olla see on neil mingi haigus kiirelda, mis siis sellest. Aga see kosmonaut on ammu ära surnud, külm Juppé. Jah, sa mõtle, ta suri juba nõukogude aja lõpul, aga peab ikka veel tiirlema. Mõned armastavad seda, kes, kuidas, kes, see ju ka see mees, kellest me ennist rääkisime, trammimees muudkui tiirleb ja tiirleb. Mul on selline tunne, et ta ei tahagi sealt trammist välja tulla. Iiris vaikis mõnda aega, enne kui vastata. On ta ka surnud või? No kas sa teed nalja või piss surnud? Praegu elab seal minu meelest küll pidi igav päev sõitma, trammijuhid pidid teda kõik tundma, pensionärvist ära ka ei saa ajada. Sa räägid ikka sellest akadeemiku välimusega mehest või? Nojah võib-olla ei ole tal kusagile kõlada. Või vaevab teda miski. Tegelikult sõidab palju inimesi mööda sama marsruuti, kui sa seda mõtled, et teda sageli näed? No kuule, öösel täika kusagil on ja ta ei näe sugugi välja nagu paadialune või prügikasti inimene, millestki peab ta ju elama söömas käima ja. Võib-olla on tal võileib kaasas, mina ei tea seda, et need troma maaniat pidid inimestel peal käima aja pärast paar nädalat kestma ja siis jälle vahel tulema. No vist, see on kõik, see on kõik nii absurdne jutt, see on rohkem lehejutu põhjal. Kus lehes oli. Õhtulehes? Vist oli, ma täpselt ei mäleta, või oli seal midagi muud, ah kurat, lõikasingi sõrme. Ära tule siia, ei ole hullu. Miks sa nii närviline oled? Ma ei tea, kõik ajab iiveldama. Elen tuli taldrikuga diivani juurde ja iiris vaatas teda teraselt. Ootad või mida? Mida, mida last muidugi jälle maha saanud. Mine sööks hapukurk ära, mis hapukurk ise oled hapukurk, pole mul mingit hapukurki vaja, see ei ole sellest, mul lihtsalt ei ole tuju. Mis siis on? Sünniks siis midagi? Mida sa mõtled? Iiris ja mul on sihuke tunne, et läik, ajakirjad, läikivad aknad, möödalibisev elu, kõigil on kõik nii hästi. Ja Helen hakkas nutma, pühkis näosalvrätiga kuivaks, panin televiisori mängima, aga läks ise teise tuppa. Kenast kanti kanderaami. Mis telekas või pane hääl peale. Hea küll, ära ära pane. Helen tuli tagasi aas, see mingi trompetimängija heli ei ole ja ma ei saaks prantsuse keeles niikuinii aru, aga vist on kirjanik? Ei, õigus, õigus, see on see leiutama õhtulehest lugesin, seal oli pilt ka naljakas, aga tõesti, ta vaatas oma stsenaariumi järgi tehtud filmi ja suri ära. Südamestimulaatori leiuta, südamestimulaatori leiutaja suri kinos südameatakk. Aga see oli vist tükk aega tagasi. Kena mees, kui nii võtta. Ja Helena hakkas äkki veel suuremana Karel nutma ning kui iiris oli teda lohutanud ning nad olid südamekinnituseks nagu helen, ise veidi küüniliselt toonil mainis uued kokteilid pooleni ära, joonud, söanda siiris mainida. Sa ütlesid ennist, et sünniks siis midagi. Tegelikult. Võib-olla ongi sündinud Missis. See ei ole mati laps. Sa ei ole talle öelnud? Ei. Aga mul on kogu aeg tunne, et aimab midagi. Ega ma sulle oleks kahelnud, aga sa oled mu kõige parem, sa oled mu lapsepõlve sõbratar. Paari tunni pärast istusid nad ikka diivanil. Kui Mati ei olnud kokkulepitud ajaks koju ilmunud, oli Helen hakanud jälle nutma ja iiris oli tema soovil helistanud tuttavatele, et õhtu jääb ära. See ei olnudki nii väga raske, sest presidendi kantseleist oli mingi asjamehe abi. Ühel hetkel ise helistanud ja ära öelnud, kuna abiga, aga sa ei ole päris terve. Ja teistest lähematest sõpradest, nagu Hellel kutsutuid oli nimetanud, olid välisministeeriumi protokolliülema naine ja aatose suure seni veel tundmatu elektroonikafirma direktori õde ning presidendi kantselei pressisekretäri ajutine asetäitja, noor neiu üksnes sõbralikult naernud. Ainult mittetulundusühingute liidu mingi asjaajaja oli torganud, et SEB käib harva sedapidi ning et enamasti on ikka temal endaldunud kutsetest ära öelda asi, mille peale helen pahvased seda mutti kutsutagi mujale kui tema juurde, sest ta on liiga Eblakas ja loll. Ja ruttu lisanud, et ega see lähemate sõprade hulka päriselt ei kuulu. Ja et lõpuks on need pisiasjad toonil, mis ilmselt pidi tähendama, et tal on parajasti, aga võib olla ka enamasti ees tähtsamat. Kahju, et Suurbritanniast keegi ei saanud tulla. Maikolonion nii võluv mainis Elen saatkonda, kus tal pidid olema eriti head suhted. Aga muidugi ei ole sellel enam tähtsust, ma mõtlen sellepärast, et asi üldse ära jäi. Meie suguvõsa korraldas muidugi vastu võtta juba kahekümnendatel aastatel juba esimesel Eesti ajal lisas Helen. Ja siiski pahandused Taebla hakkas, oli saanud teda torgata. Kui sa küsid ta käest midagi, siis ta ütleb, arvati, et ta täpselt ei mäleta ning peab mõtlema, nagu tal oma ametis see peamine oleks, ehkki ja siin Elen ohkas kergelt ning lisas üle libisevalt. See mutt õpib juba teises ülikoolis, noh, ega see teda targemaks ei tee. Ta kohendas aga niigi üles löödud juukseid. Ja lisas, tead, ühest asjast siiski kahju sellest, et minu mees professori Ale ja kui iiris seepeale mainis, et ta on siiski magister lisasele, et kõik ei mõista, kui tähtis on maailma avardumise ajal investeerida haridusse. Ja ma mõtlen just haritust, intelligentsi, aga mitte seda formaalset koolis käimist, mida nad nimetavad hariduseks. Helen tõi veel kokteili. Janad süvenesid tema targal juhtimisel, nagu ta enda kohta moodsa enese iroonilisusega märkis. Seltskonna analüüsimisse helen analüüsis ja iiris kuulas ega osanud seepärast hiljem arvata, kui kaua mati teine oli uksel seisnud. Matti, teine oli Heleni nimi pojas minu jaoks seepärast, et nii tähtis on teada, milline genealoogia sul on ja meie suguvõsa. Igatahes oli iiris poissi enne märganud, kes sealt tuleb, no tere. Siis oleksid võinud hommikumantli peale panna, noh ja kas sa, tädi mäletad? Ma ju nägin teda enne. Ta oli kogu aeg siin ja viis mind välja parki. Ja ma unustasin, no mis sul on? Emme, aga ta oli ju siin, tädi oli ju siinse, sa ütlesid nii, nagu teda ei oleks siin olnud saajad lapse segadusse. Ema, kas ma ei saa endale mänguraud teed? Nad nagu maniakid oma raudteega, Mattiga lubas lapsele muretseda trammi, no kuhu me siin need rööpad paneme? Me paneme nad siia siia, kuhu, kuhu meil siin rööpaid panna on? Norruumi peaks sul ikka küll olema, no on küll, aga ma ei tea. Mis sa seal pargis tegid, oli sul suutäis nii et Iris näitas ette, kuidas täis suu käib ja siis magama nagu nott, aga nüüd räägi oma saladused ära, mis ma ikka tegin. Vaatasin, ilus kollane oli. Võluv kelkaseeris Tansult tõesti võlu ja lehed lendasid, lendasid. Aa, ei tulema, tean, sellel ei ole ka muudkui tööd ja töö. Kas mati sööma ei tule? Ega mina siis hakkad emale süüa vaaritama, tal on sealsamas kõrval ka hea söökla, väike restoran sööb ilusti kõhu täis, ikka korralik mitmekäiguline lõuna ja kallis ka ei ole. Ta on siis praegu tööl? Küsis iiris ettevaatlikult. Ah, ma ei tea täpselt, nad teevad mingit kompleks uurimust või kuidas seda peaks ütlema vist selles, kuidas naat linnas peaksid paigutatud, olemad. Väljavaade oleks kõige parem ja kuidagi on see vist seotud ka reklaamipaigutamisega. Ausalt öeldes ei saanud ma sellest päriselt aru. Ma ei saa aru, miks nad teavad sellesse omaenda isikliku raha matma ainult mingite linnaehituslike, no on vist niimoodi linnaehitus juhuslike vaidluste pärast. Aga seal matil kohe haigus, ta kohe peab oma nina igale poole toppima nagu haige, mõtlen narkomaan. Mina olen truu, kui ma linnale. No mis jutt see on, kui firmad lähevad üksteise järel pankrotti ja ühed jäävad teistele alla, teised lähevad üles, mägi, aga nemad ainult uurivad ja uurivad ja uurivad. Ellen pani albumi riiulisse tagasi ja sättis seljad täpselt ühele joonele. Ega neil praegu eriti hästi lähe. Raha patrioot ei armasta, ütleb ta ise. Eesti kapital peab määrama Eesti tuleviku. Maicel ka naeratas selle Mati jutu peale. Tänavad ja paarid kubisevad võõrasmaalastest, sildid on võõrkeelsed, igas vähegi ilusamas majas elavad võõramaalased. Euroopa ise tiirutab südalinnas ringi. Aga nemad ehitavad Eestile Eesti tulevik. Nagu nostalgia siin elus midagi määraks. Paistis ainult mehe selg. See oli veidikumaras selja tagant ei oleks osanud öelda, et ta oli teda ka näost näkku näinud. Ja tema arvates oli mees umbes 80. See hüüdnimi olnud tõsise arvatavasti veidi kortsus näoga mehe jaoks. Nii nagu ta arvas, tema nägu mäletavat mingi nimi. Aga ka tema oma naine kutsus teda matiks, kuigi ta tegelik nimi oli mats. Nüüd, kui ta oli hakanud trammiga linnas ringi sõitma algul selle uurimuse pärast, kui auto katki oli siis aga mingi isemoodi vaeva pärast, nagu oleks trammi aknast rohkem näha kui autoaknast ringles ta meelsasti vahel mitu ringi kadriorust Tondile tagasi. Tegelikult ei erinenud eespool istuv ja eksisin välja, vaata mees temast kuigi palju. Ja õigupoolest oli trammis päris hea. Vahelda tundis, et trammis on parem, kui büroos. Viimasel koosolekul oli noor äsja tööle võetud projektijuht teinud ettepaneku palgata trammimees tööl. Mõni, kes pikemalt trammile sõidab. Mõni selline neid leidub. Noh, mis seal siis on, seletanud näiteks lõhnad. Ta sõidab pidevalt trammis, istub mehise, lõhnab ja ostjad ostavad näiteks plakatid. Talle võiks igasugu silte riiete külge õmmelda, äärmisel vajadusel võib ta mingit silti käes hoida, lööklauset hüüda. Raha on tal vaja fakt, midagi ise tegema ei pea, fakt, ainult sõidad süstemaatiliselt kõigil liinidel, mis sel ideel viga on? Te olete vist misantroop, oli pomisenud firma juht, kes ma olen, oli küsinud noormees. Misantroop, inimvihkaja. Mis misantroop? Filantroop pole enam ei vastanud noormees. Kus nüüd lei võttis, endal mees olemas. Keda sa õieti vajad? Ei tea. Eurooplast, kes mind tähele paneb, oleme kõik nüüd eurooplased ja sa leiad endale kellegi, kui Mati enam ei kõlba. Miks ta ei kõlba, kõlbab küll, ainult, mis ainult sinu mees, see algas ju nii kenasti, mis ta joob, või? Noh, ta nii veider tahab, et ma Kadriorus kõigi puude ja puuliikide nimesid teaksid, nagu seal oleks mingit tähtsust. Loeb oma ladina keelt nagu ladina midagi ei saa aru, aga tema ütleb, et tuleb meeles pidada. Jumal, ma ei suuda eesti keeles ka kõigi nende puude nimesid pähe taguda. Ja niisama äkki heast peast hakkas seda puude jama ajama. Mis see tema asi on? Ta on arhitekt, mitte keskkonnakaitsja. Mis puude jama? Et uusi ehistutataks, et vanu maha ei võetaks, kulla Helen, sa oled kiuslik. Mõni oleks õnnelik, et mees sihukese õilsa asjaga tegeleb, mis õnnelik meil oli, nihuke riided? Puude pärast algas puudest, neist, mis seal, noh, mis ta on? Ühispangahoone juures? Kaarli puiestee. Nojah, enne oli tal Kadrioru park, nüüd on Kaarli puiestee parem tegeleks rohkem. Lapsega minuga ka ei ole aega tegeleda, kirjutab mingeid kirju. Mis sa loeta kirju või? Ei, olin välja printinud laua peal, loe, kui sa tahad. Aga mis see tema asi on? Kodu ei ole korras, nii palju on vaja teha, aga tema on tööl, tööl ja veelkord tööd. Ja siis pead veel mingeid asju ka veel ajama. Sa oled ju temaga peaaegu 10 aastat elanud, nojah. Ma ei tea, vahel on kõik nii hästi, aga siis tundub jälle kõik tülgastav. Kodu peaks olema nagu kindlusega, tema toob oma töö koju kaasa oma tuttavad, see on tal nagu mingi haigus. Mina püüan kodu üles ehitada, aga temal on prükkarid, mingid tüübid, subjektid nagu tema ema ütleb. Armeenia maavärisemise ajal tema ema rääkis, siis oli ta muidugi veel päris poisike, siis oli ta toonud ühe juskui pagulase koju sõi kõhu täis, lahkudes nagu möödaminnes rahakotilaualt kaasamispagulane. Ja siis kõik need koerad ja kassid neid toidab. Nüüd leidis, et on vaja linnavalitsusse kiri kirjutada, naaberkrundilt võeti puu maha, mõtleks mis see tema asi ja tormas välja õiendama. Head töömeeste käest tappa ei saanud. Tead, missugust jubedat tundma nägin et mutikene, teine läheb salaja trammiga sõitma, parajasti tuleb kallaletung. Poisid lähevad trammijuhiukse juurde, küsivad piletit nagu ukse lahti. Vähemalt revolvri meelekohta ning käsivad kihutada, inimesed hakkavad karjuma, tramm kihutab, miskipärast ei ole ühtki teist trammi, eeslinn on nagu pooltühi. Ainult valgused vilguvad mööda, igasugused värvilised, mingid lõustad, vahivad sõidu ajal akendest sisse. Sajavad mitu politseiautot trammiteele ette, kõrvaline uksed lähevad äkki lahti ja politsei tungib sisse. Kõik viiakse politseisse trammimees ka. Meil on siin väike poiss, kelle poiss minu poeg ütleb, trummimees hakkab naerma. Ja kõik, naeravad politseinikud, narkomaanid ja trummimees. Ma ei tea, mis ma pean tegema. Oi mis kell, neil oli ammu vist aega hakata hakkima hüleerima ja keetma ja me ei pidanud ju, ma ju helistasin, et õhtuti tule, ise käskisid. Ahjah ütles, Eleni hakkas jälle nutma. Iris vaatas teda abitult ning gradistasid kaua, vaikides. Oli juba hämaravõitu, kui Iris võttis oma käekoti. Tead, mul tuli meelde, et ma loen sulle õige mõne lõigumisem, õpilased kirjutasid, võib-olla su meel läheb natuke lahedamaks? Tavaliselt Ma ikka naeran, kui nende jutu vahel. Ma andsin neile kirjandi teemaks head ja halvad asjad trammis ja toonitasin, et kirjutagu nii, nagu nad muidu ka kirjutavad internetis just niimoodi. No loen, äkki on naljakas, ega me neid üksiloni ekse kirjavigu edasi anda ei saa, aga. Noni trammis ei tea kunagi, mis juhtuda võib. Üks mingi meie kolmanda klassi poiss pakkus viisakalt kahele memmele istet, memmed läksid oma vahel selle koha peal kaklema, nii et pärast aisest tramm nende vene roppuste peale veel hulk aega. Tammi peal nägin üht täis sotsia, Taali istus seal, ajas habet, riided jumalale, räbalad ei tüüdanud kedagi Eestis ja Kasisenud ei olnudki nii ebameeldiv, huvitav, eks ole. Aga see on küll, kuula, läksin peole, oli nisuke miniseelik ja siis üks istus minu kõrvale trammi tagaotsas ja no otseses mõttes hakkas seelikut üles rullima. Mingid kambajõmmid tulid tal ja siis hakkasid ka hästi kõvasti seletama, et minu karjumist ei kuuldakse, tüüp käperdas jalgu ja umbes nii, et käsi aluspükstes. Irise hüppas teed, naerata siis ka nüüd natuke. No ma loen edasi, trammis juhtub igasugu asju, lugu selline, et pandi tuuri kogu taskuraha, mis ma sain. Leidsime trammist 500 krooni pärast jäime koolis ennast täis. See oli koordi hilja õhtul, kui üks noorpaar seksis kõige tagumisel istmel, tüdruk istus poisil süles, jube. Üks vanaeit ütles peroode kohta ongi taga, muidu ei saa üldse elada. Nii elase trammis sa oled täitsa kaitsetu. Viie kuue ajal on see paksult igasugu kodanike moodi kiipe täis minu selja taha saatuseks eriline jobu tikk, kes terve sõidu ajal minu vastu nühkis. Jumal hoia küll, lõpuks virutasin talle kotiga vastu peale, aga tüübil oli veel nii palju jultumust, et minuga samas peatuses maha tulla ja küsida, et kas musiga saaks. Ühistransport on ju ebameeldiv, paks mammi oma tohutu kotiga kellelegi. Lapsevankris kisab nad küll on ikka kuskil haiseb mingid Tili tonksu joonud elust hüljatud taat, mingid puped mängivad nätsugani terve mallaseda tiralit täis. Vähe sellest, et istud hiljem sinna veel sisse, eriti äge vaadata pensionäre, kes muidu ei saa edasi-tagasi. Aga kus bussis ikka jooksevad ikka nende vabade istekohtade pärast. Üldiselt mul pole vanemate inimeste vastu siiski midagi. Mingi joodik tuli minu järel poissi tähistes otse minu kõrvale just keset sõitud, ta kukkus ropsima otse minu istme jälle. Kõik oli rõvedalt okset täis. Kui trammis sõita, siis on tahma, loen jah, kui trammis sõita, siis on üks ilus asi, mis mulle alati silma jääb, siis on see, et kui noormees läheb enne maha ja ulatab piigale, et ta trepist alla aidata. Ja üks vanem soliidne meesterahvas soovis mulle palju õnne põhjuseta. Ükskord koolis koju sõites jälle tuli kontrolör bussi küsimus sõbralt palun, teie sõidupiletisõbrad. Ta ütles, et on jänes ja kontrolle vaatas talle imeliku pilguga. Otse mu sõber näitas mulle nimesilti rinnas. Selle kontrolli nimi oligi jänes. No see on küll välja mõeldud. Peame maksma selle eest, et hullude haisvate parasiite levitavate trügime geoloogidega ringi saks tiirutada. Kes ütleb, et selline ükskord kallale tule, kes maksab minu ravikulud kui sellised, kas peaksin tuberkuloosi saama ikka mina ise. Riigisalt purjetavad meie kinnimakstud märtsudega neil kama kaks, see on meie, Eesti. Minu poiss on neonats ja ütles, et Hitler kõrvaldas hullud ühiskonnas nagu naksti rohkem karmi kätt oleks vaja, vali kord. Üks läks mul eriti südamesse, ma kardan trepil kukkude, vaatan ainult siis oma, et siis keegi kukub trepi peal ja mul on halb, siis ma mõtlen, et need inimesed kardavad ka treppe sama palju. Ja siis ma tunnen, kui halb neil olnud, ma olen ju ise treppide peal põlvi puruks kukkunud. Jube haiget võiks saada, oi kuidas ma kardan, seda kugi kukub. Siis ma ei tea, kas peaks appi minema või mitte. Mina kuulan trammis vanu armastuslaule, neid, mis olid siis, kui olin titekas 11 aastane ja kujutasin endale ette armastust ja selles rõõmu ja piinlemist, vat tean ühte mees, kes sõitis igapäeva autoga ning kelle elus palju aasta suurt midagi muud toonud. Siis ühel päeval otsustas ta trammiga sõita ja ta kohtas trammis naist, kes hakkas talle hirmsasti meeldima. See oli talle nagu ilmutus. Paljud inimesed, kes on viibinud kliinilises surmas raskes seisundis, räägivad hiljem nägemustes, mis läbinud, tegid rünnaku läbi või puhastustule. Aga kõik võib muutuda trammis. Need, kellest ma räägin, on minu isa ja ema. Ära enam loe. Ära hakka jälle nutma. Ära enam loe. Ma näen neid kiirustavaid inimesi käekottidega, kohvritega, seljakottide Rahitsetega rinnale surutud, jäätistega jooksmas ettevaatlikult astumas, kõnniteelt alla, sõiduteele kukkumas alati erinevaid, alati samu inimesi fotografeerimas suudlemas, helistamas, automaatidest, mobiiliga, üksinda. Suur liiguvad, aga ma ei kuule, neid märke tehakse, aga ma ei mõista neid. Üks suur kast teise järel libised mööda. Aga ma ei tea, mis toimub neis majades Roones ärides, korterites, trepikodades, liftides, tunnelitesse kõrvaltänavatel ning sisehoovides avakohvikus ja restoranides tagasaalides, kus tantsija paljastab oma puusa. Kõik vaevalt selle jaoks on täpsemalt sõna, libiseb mu silme eest mööda. Ja muutub unenäoliseks vooruseks, kus peatuse aeg on samasugune kui sõidu aeg. Ja kõik tuttav on imelikult võõras. Üksainus maailm, see, millest olen alati unistanud, see, mis on käeulatuses klaasi taga. Ja ometi kättesaamatu. Miks nad arvavad, et mul on veel midagi vaja? See kõik elab minust sügavamal kui hapsik püramiid Ateena korpol või pilvelõhkuja Chicagos, suletud linn Pekingis, pampa, ürgsoodne eri võima. Kuidas ma saaksin tunda maailma, kui ma sedagi õieti ei tunne? Kui see minust mööda libisedes muuta, mõistatuseks mis iga kord astub mu ette, uuena tuleb kevad, tuleb suvi, sügis, talv ja miski ei ole iialgi sama. Lehtimise aknale kleepus. Ei ole teist samasugust lehte. Kas sa oled ise teda näinud ka keda trammimeest ise ei tea, võib-olla vist ei ole, ei ole. Ene. Minuni saaliga trammimees mis. Talle lihtsalt meeldib, mulle endale meeldib ka trammiga sõita, tema istub vahel trammi ja sõidab tunni pool päeva. Ema naerab, et see on tal uus töö, aga see ei ole. See ei ole tema, kui sa seda trammimeest. Aga tema eriti ei räägi, istuvad sõbraga vahel tagalas, käivad mingist töökojast. Siis ühel päeval tuli välja, et nad on ise oma rahaga omast materjalist meisterdanud Niguliste kirikule lühtrit. Ilusad, tõesti ilusad, mitte mingi asjaarmastajate töö. Kirik oleks vist need ära ostudega. Nemad kinkisid. Helen vaikis. Meil on kodus ka tema tehtud vasest küünlajalad. Evaski jalgadega pitsid, ema ikka naerab, et meil on vaseaeg-ajalt, kuna see hõbe ja kuldaeg võiks ka tulla. Kiiktooli tegigi, ei saa ka ise. Ühel õhtul teistes seal, ütles korraga nii nagu omaette, et ega neil oskajast mehest oskustöölisest midagi ei peeta. Las ta siis sõidab, kui tal vahel tuju on. Ta on mingeid osi teinud peaaegu iganenud trammile, mis ringi sõidavad. Heleni liigutanud sõja ajal olid koplis veel mootoriga trammid. Tavalised, liipritele aga kasutasid kütuseks bensiini. Kesklinnas olid elektridaamid, kus olid kahel Poola pikad puupingid. Ainult neile tsaariaja konkadele need hobusega neile vist ei ole midagi teinud. Äkki tõusis Helen üles ja tõi irisele kõrvaltoast paberi. Loe. Mis ma ei loe võõraid kirju. Loe loe palun. Aadressidega adressaadi nime ei olnud. Akna taga mängib tuul värvides kummalgi pool ise alguses latvade vahel näen saabuvaid ja lahkuvaid laevu kui ka seal, kus majade vahelt avaneb vaade parki. Kui ma varem rõlvakaste välja vaatasin siis soojendas sõber alati mu südant. Mõnedki peavad silosoofiliseks tüübiks. Kuid ometi vaatan ma enamasti pigem südamega kui arutlen. See oli nii kõrvalmajast kui ka meie majast kõrgem suure võraga puu. Seni veel näen. Nii hea seista lasta midagi eriti mõtlemata kõigel, mida näed okste liikumises nähtavaks saanud tuulel, kiikvalvuraal, isegi vanadel räämas nostalgiat, tekitavatel majadel endasse tungida. Võib-olla selles on tänapäeva inimese üks väheseid tõeliselt alles jäänud rikkusi. Et ta veel saab anda ainult looduse meelevalda, jätta saab tunda, et temas on midagi alles sellest inimeste elust, mis kunagi oli samamoodi samamoodi elus nagu loodus. Kui ma siia korterisse tulin, siis tundsin, kuidas seinad räägivad vihmas. Tuul sahiseb võõrades lahtise akna taga. Ka täna iga päev igale kuulen, kuidas park, muld, selle all. Taevas selle kohal imbuvad, siia majja. Algul kadus üks puu. Kui ilmus omanik, siis võeti maja nurga juurest maha hiigelvaher mille oksad kiikusid Maknes. Äkki hakkas vana puu segama väljavaadet ja valguse sissepääsu. Järgnesid vanad papid, mis olid muutnud maja taga lagunenud kuuridega maastiku rõõmsamaks. Ja nüüd see sõber Aastate jooksul on siin maja ümber olnud palju koeri ja kasse. Veel talvel istus akna taha, nii et ma teda näeksin, suur hundikoer. Ja vahtisime aknasse. Hirmus kõhna keha, kasutaksin. Sõber tahtis tunda end vajalikuna ja lõi möödaminejate peale aukudes naljakalt korda, nagu oleks ta meie majavalvuri peremees. Koera ei ole enam sest teda näljas pidanud naaber kolis kõrvalmajast ära. Kassi veel on või teada, mis saab nendest talvel. Neil ei ole koduvaid, ainult laguneva kõrvalmaja kelder. Mis on nende kaaslaste koljusid täis ja majale aga vana kuur, kuhu neil seni on võimalik end peita. Uhke puu, mu suur sõber 10 aasta jooksul. Ühel päeval mõni nädal tagasi tundsin aknast välja vaadates end imelikult. Väljavaade oli muutunud. Kõrvalmaja on üks kurvemaid vaatamisväärsusi selles pealinnaks nimetavas asumis. Muinsuskaitse all olev ehitis laguneb. Keegi ei koristanud seda aastaid, kuni ma sellest kord lehele kirjutasin. Siiski tehti ära ainult hädavajalik. Ja inimeste maja on ikka täishaisu levitavat rämpsu. Nüüdki tehtud midagi inimeste elamisega, vaid asuti tegelema sellega mida nimetatakse loodusväärtuslikuks, lähiümbrus. Eks see pidi olema korrastamine. Ma vaatasin välja ja nägin, kuidas töömehed lähenevad langetamise masinaga teisele alles jäänud hiiglasele asuvad ülalt selle oksi maha võtma, Divi puu mahavõtmisel lagunenud kõrval mujale peale kukuks. Läksin välja. Võib-olla et majaomanikul ongi luba puude mahavõtmiseks vastas mulle töömees. Keskkonnaministeeriumist öeldi, et nemad selliste asjadega ei tegele. Linnavalitsuse kommunaalosakonnas ei olnud kedagi Kesklinna valitsuse haljastuse osakonnas leides rohelise mõtteviisiga noormees. Ümbruskond on laastatud ja ta lebas siiani tükeldatuna vana teab mis ajast tühjana seisva ning lagunenud muinsuskaitse all oleva räpase rajatise külje all. Ma ei näe esitada, aga ma leinan teda. Täna, ta oli. Ma mõtlen ta peale ka siis veel, kui mu sõber maha võetud risuhunnikus siit ära veetakse. Ning seda kõike justkui enam ei ole. Viies oktoober 2004 mats. See on ju ilus? Jah. Aga mina ei oska sellega midagi peale hakata. Ja ma ei tea, kellele see on või. Milleks? Kas sa tead? Mina olin koolipõlves ka matsisse armun. Ja millal? Kas sa mäletad seda õhtut, kui Jürka peaaegu ära uppus? Jah, te läksite. Mattiga arsti toom, jah. Siis ma ütlesin talle noh ja tema midagi ait oli. Aga ikkagi võttis minu. Helen tõusis, jäi selja iirise poole seisma, kui ta tuhmilt küsis. Olen ju ikka veel ilus, ma ei julge varsti enam peeglisse vaadata, aga mul on rühti ja. Jalg libiseb märgadel kollastel lehtedel kõik on kollane. Kui seda kollast ei oleks, siis oleks kõik hall. Mööduvad päevad ja ma seisan trammipeatuses. Ja jälle tuleb ratastel kong. Möödavad kümned trammid. Jäika napnädalase pilk, nagu sel liikumatu kogu. Lehed kleepuvad aknale. Vihmapiisad veerevad mööda klaasi, udu varjutab selle. Lumi ja jää kirjutavad selle täis. Ma panen avamat õhtulehe käest oma mapi astmel stuudio maja välisuksest sisse. Ronin trepist üles, istun laua taha. Ja joonestan. Sel ajal, kui mu kest sõidad trammiga tonnilt kadri armuiatavasi ringiratast ringiratast sätendama ja sädemeid, pilluvad trammiga hääletult läbi. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg