Kõndides nüüd juba üsna harva Pärnus üle nooruse väljaku. Nii Visson, endise laadaplatsi nimetus. Sinna on istutatud puud ja muru on hakanud kasvama. Mäletan seda lageda liivase platsina, mida piirasid läänest punane kivimaja, teine algkool, kus paar aastat käis ka minu vend. Lõunasse Jannseni tänava poole jäi pikk puukuur, kus köie punu ja ehk lont maakler oma tööd tegi. Idas Tallinna maantee ääres oli lihunikud seltsi restoran, mis kandis nime lootus nagu seltsi isegi. Loomadel selles lootuses küll elulootust ei olnud. Tallinnas oli selle seltsi restoran Tartu maanteel ja siit algas Raimond Valgre muusikutee. Igal sügisel oli laadaplatsil kohalik suursündmus, aastalaat ehk pärnakate saksikus kõnepruugis Yar mark või äärmark. Kuidas keegi viitsis välja öelda. Lastele oli see lausa paradiis, lipati enamasti paljajalu, sest jalanõud oleksid selles sagimises liiva täis läinud niikuinii. Keset platsi oli karussell, kus leierkast paiskas õhku kärisevad muusikat. Karusselli keerutamine oli suuremate poiste asi, selle eest said nad tasuta sõita. Samas oli ka ilmaratas siis veel tohutu kiik, millel uljad noormehed tüdrukuid kiljuma panid, ähvardades üle võlli kiikuda. Seal oli veel tohutu tünn, milles mootorrattur Martin Kroll tegi oma surmasõite siis veel loomaaiatelk elevandi ja lõvidega tsirka, kui see telk, milles kloun haaral saarens rahvast sisse hõikas. Kogu seda kirevust on võimatu kirjeldada, seda meenutab ka teatrimees Eduard Türk oma mälestustes. Nüüd pole enam laadaplatsi ja linnavalitsus ei saa aastalaadatraditsiooni taaselustada. Ega vist poleks ka enam huvilisi. Vee ja vahupeod on nüüd aastalaga eest. Meeles on aga kõigest sellest ajamerre kadunust grammofon mis levitas üle ülejõe linnaosa Artur Rinne ja Ants Eskola kahe tollase popstaari hitt. Et mitte ainult ununevad, on ka Aleksander Tamme lauldud tiri Tomba. Nii see Pärnulist rahvas sügiseti pidutses, been publikistus hammende linnas.