Mamontovi maja, kus pruubel oma deemonliku olendit maalima, hakkas seal valitsev talle meelepärane elulaad ning paganlik filosoofia toetasid teda tema vaidlustes meeste Rovia Tolstoi. Tegelikult tõotas Ruubel jumalat juba Moskvas maalitud ülestõusmisest käsitledes piibli sündmustama. Paganliku loomuse kohaselt. Juba ülestõusmise kallal töötades meenusid talle millegipärast kiievi hämar sinine ingel ja Kiievi Hamlet. Ning otsekui selleks, et kunstnikku õrritada ja kiusatusse viia said kompositsioonis äkki nähtavaks antiikset torsade piirjooned. Mis siin rääkidagi juba Kiievis riiu leina lääge kurbuse kõrval selle teema kavandi variantidega üheaegselt tema kujutlus ja kirjutistes paratamatult ilmunud Kristuse antipood. Deemon. Kuid alles nüüd tundis Ruubel, et viimaks ometi ta teab, mida ta tahab ja oskab seda kujutada. Ta taipas, et ihkab näidata oma deemoni taevaelanikku helget jumalikkust, ihkab anda talle tagasi need kirkad, ülevad ja pidulikud värvid mis ristiusulegend sellelt jumala vastu võitlejalton röövinud andadele tagasi. Tema paganlik ilu. Götel oli õigus. Mida heledam valgus, seda sügavamad varjud. Seepärast pole varjud vähem olulised kui valgus. Deemon või tee mundlikus pole mitte ainult ingli vari, nii nagu kurjus. Leibinitsi arvates on headuse vari. Ruubel ja tema õde Nadja pidasid sellest filosoofiast väga lugu, samuti kui Götestki. Deemon on headus ise Enton vabanenud patu pelgusest, tüütust, pühadusest ja tegelikult ikka seesama hingel. Kuid ta on muutunud inimlikuks, on väga maine ning meenutab millegi poolest väga Ruubeli Kiievis maalitud inglit, küünla ja viirukinõuga sinist inglit kelles on nii hästi hingeliku kui ka deemonlik jooni. Sellise deemonliku Solendist tõotas kehastuda ideaal, mis kätkeb endas nii hästi klassikalist harmooniat kui ka mõtisklusi ja kahtlusi. Ideaalne klassikaline ideaal, milles peitub varjatud disharmoonia konflikt. Deemonliku Solendis pidi teostuma unistus saavutatama ideaali terviklikkus. Ruubel oli seda ennegi igatsenud. Ent nüüd oli niisugune terviklikkuse saavutamine tema meelest veel keerulisem. Veel mitmepalgelise ülesanne. Kunstnik hakkas nägema antiigi ja kristluse seoseid ning igatses ristiusu müüdi selle allikate juurde tagasi viia. Deemonliku Spruubeli käsitluses tähendas ürgses iidsesse maailma tagasipöördumist. Kunstnik oli alati köitnud antiikmütoloogia. Ta kandis alati kaasas Homerose taskuväljaannet. Ta tundis piiblit heroilist ja lüürilist vana testamenti. Talle meeldis osav pillimees Taavet. Ning nüüd seostus piibli Taavet Ruubeli mõttemaailmas lahutamatult sinise ingliga. Koos virgutasid tema kujutlusvõimet. Deemonliku Solendis püüdis Ruubel kehastada oma ideaalikogusele romantilises keerukuses vabaneda pealiskavatsusest vormi lõpusest, muuta vorm agressiivseks. Eskiis, millest töös algas, kujutas endast kitsast rõhtsad kompositsiooni. Mosaiik Se maastiku taustale oli visandatud deemon. Lihaselised käed, vaheliti vanamees jõumehega või pruubeli ülestõusmisel Kristuse hauda valvavate vahi sõduritega. Kunstnik jäi selle eskiisiga kohe rahule ning võttis käsile suure lõuendi. Deemonlik olend tõotas leevendada kunstniku igatsust vägeva eheda lihalikkuse järele, mis lõpuks pidi andma platoonilisusele elu, liha ja vere. Viimaks ometi Taursruubel pintsli ja kogu oma olemusega, et on sellele täis verelisusele üsna lähedal ja ihkas nüüd seda päris kätte saada. Juba siis, kui pruubel hakkas kompositsiooni visandama, tundis ta end minevikule väljakutset esitavat. Ja lõuendile ilmus noormehe keha trapetsikujulise blokina plokkoli otsekui lukus. Seda hoidsid koos vaheliti käed. Kämbla tulid kivi, rasked deemon ise otsekui kasvas, nihkus pildi serva poole, täitis kogu pildi, niiet lõuendit tuli jätkata. Pruubel õmbles sellele oma käega riideriba külge. Ent tal ei jätkunud nüüdki veel ruumi. Jonnakas deemon kasvas ka sellelt lõuendilt välja. Raam lõikas tal osa pead ära, see rõhutas kangelase võimukat jõudu, otsekui näidates tema varjatud darma. Nüüd vabanes kunstnik iga pintsli ja spaatlitõmbega iga laia dünaamilise värvi laiguga. Igaühel neist oli mingi kindel mõte. Nad polnud märgid, vaid sõnad tolle salapärase võimu masendavast, ebamäärasusest, tabamatusest, mis teda nii palju aastaid oma kütkes hoidnud. Pintsel hakkas lõpuks lõuendil rabelemast visklemast. Nüüd pani pruubel kindla käega ühe värvilaigu teise järel paika pigem tundes, kui nähes, mismoodi tema deemon sündis ja hakkas kuju võtma. Viimaks joonistus selgesti välja ka noormehe kurva prunt suu ja igatsusest raugete silmadega nägu. Hirmuäratavate Ebamääraste Andro küünide juurest jõudis pruubele endalegi ootamatult selle lüürilise kujuni. Põsk on otsekui kobamisi paari käeliigutusega paari pintslilöögiga maalitud. Tumedad kulmud on joon, sirged tumelillad peaaegu mustad pakkunud huuled ning roosalt helkiv päevitunud kõrv. Ja nägu piirab tihe juuksepahmakaga nagu must pilv. Niisama kiiresti võtsid ilmet ka torso ja taust. Pintsliga prinki tugevat keha maalides pruubele otsekui õilistas tumedat saatanliku värvi kamat andis sellele kulla ja pronksi abil soojema varjundi. Rohmakad pintslitõmbed tegid lausa käegakatsutavaks torso. Miller reljeefsus veelgi, rõhutas koobaltsinine trapperi. Selle kontrast oliiv ja ihuga tekkiv Ruubelile otsem meelelist mõnu nagu maitsmisaisting. Taustpidi noorukiga harmoneeruma. See kangelane pidi asuma kuskil kõiksuse ahvatlevat lõpmatuses keset lilli, mis sümboliseeris ide elu heldust. Ruumi käsitluses püüdis kunstnik ületada lõpmatust konkreetse kohaga. Ruubele visandas deemonist vasemale tuledes virvendama tagaplaani. Tema kõrvale aga rajas lillede riigi maalis sinna roosasid ja sirelilillasid värvilaike, mis moodustasid kummalisi, lillede ja kristallidega sarnanevat kujundeid. Need asendasid osalt tiibu ning andsid kogu ümbrusele tooni. Maali mahlakad. Sügavad värvid leidub Ruubelis masoorse meeleolu. Teda haaras maalimisõhin, loome hind. Ega ta muidu oleks nüüd tööd tehes laulnud, just nagu omal ajal Kiievis oma vokalisti võimed. Ilmselt üle hinnates laulis ta Figaro aariat, nii et maja rõkkas. Küllap ta elas ja maaliski Figaro temporitmis, kui jooksis üles teisele korrusele, et Voka käest küsida, kui kõrget nooti tal oli õnnestunud võtta. Kunstniku ülev tuju avaldus ka tema mängu ja naljahimus. Näiteks lugevast Vokast selja tagant tehtud portree visandile kirjutas autor. Voka loeb raamatut, tühja ta sealt taipad. Ehkki teda ei saa pidada vaimukaks inimeseks selle sõna tõelises mõttes tundis ta pidevalt kiusatust naljatada, tembutada vastukaaluks pingsele lausa ühe ülbalisele tõsidusele, mis on iseloomulik tema loomingule. Muide, ka tema loomingus oli nüüd üha enam mängulusti. Eks ole ka deemoni värvid ja see juubeldav maalimismaneer ise üks suur rõõmupidu ja mäng. Ma ei saa lahti maniakaalses mõttest, et maailmtingimata ütlen midagi uut, pihtis ta kirjas õele. Istuva deemoni kallal töötades. Pruubel taipas või tajus, et sellel maanial oli reaalne alus. Et tema soov on täide minemas. Miski tõmbas teda vastupandamatult uute värvi kooskõlade poole, sundis värve teisiti asetama, määras pintslitõmmete uue, sootuks teistsuguse rütmi. Ei, mitte keegi neist ei koroovinega, Serov, vanakestest pered Viisnikutest rääkimata, ei mõistnud tegelikult, mis on tõeline kunst tõeline maal. Tema näitab, mismoodi peavad maalil välja nägema vorm, värv ja ruum Nende ühtsuses, kui nad väljendavad ühteaegu ideaali ja tõde. Tema deemon sai endale kirkastia süngetest, toonidest, Corendava koloriidi ning reljeefse krobelise vulkaanilise pinnafaktuuri. Pruubel teadis, et uute maaliprintsiipide omaksvõtmisega ütleb ta lahti oma minevikust ja kaasaegsetest tarmukalt plätserdada lõuendile tumedaid pindu kanthaaval modelleerides deemoni, keha nägu ja skulptuur, seid atleedi lihastega käsi. Pannes koobalt sinised rapperii deemoni tumedal pronksikarva ihul üha eredamalt Cinama tundis ta end lähenevat oma maniakaalses soovi täitumisele. Seejuures tajus kunstnik otse füüsiliselt, kuidas keha tasapinnaline tasa pinnasesse süvistatud plokk sisepinge ajal ikkagi varjatud liikumise hoos. Edasi pürgis kunstnik ei tõmmanud värvilaike enam pintsliga, vaid spaatliga. Ta tundis maalimise käigus, et otsekui loob ruumi ja vormi uudse põiminguga ühtlase lahutamatu terviku, mis on sisevõitlusest pingul kindlal käel vaatlit risti-põiki üle lõuendi vedades või paksu raske tihke värvi sisse kastetud pintsliga. Hoogsalt ja õhinaga töötades joobusta maalimisest otse juubeldades rõõmust, et tema käsi on nii kindel ja nii täpne, et tööriistad ja materjal talle nii hästi kuuletuvad. Ta nautis värvide, õli, läiget ja voolavust. Maali pind sai krobeline nagu muld. Nagu konarlik tee. Selles oli midagi stiilist. Looduslähedast oli tunda osava meistri kätt ja see tegi samuti head meelt. Ruubel lakkas värve käsitamast, koloriidi, latuuri, edasiandjana. Nüüd hakkas teda huvitama nende endi olemus. Järjest tugevnes tema soov värvi materjaliseerida uudselt mõista ja kasutada värvide ammendamatut mitmekesisust, teha maalimistehnika igasugusest elulisest konkreetsuses sõltumatult väljendusrikkaks maalilisust, rõhutades seda esile tõstes. Taotledes selgust ja vormitäiust, muutis Ruubel pintslitõmbemaalistruktuuriühikuks molekulideks. Värvide sobitamine olgu oivaline ja iga värvilaik justkui vääriskivi. Eriti selgesti ilmneb see deemonit ümbritsevates, lilledes või kristallides. Neid maalides ütles kunstnik lahti kõigi oma endiste natüürmorti, lillede, hingestatud elulähedusest ja Vladimiri peakiriku ornamentide lillemustrist. Ta otsekui lõi Nad uuesti värvimassist just nagu kaleidoskoobi raputamisel kõrvuti sattunud värvilaikude keerulisest kaosest, seda korrastades ning seadusele allutades. Jegorov soovin veel ütles, et mingit nauditavat maalimistehnikat ei tohi olla. Tuleb tundega töötada ning väljendada oma muljete ja tunnete kogusumma vaimustuda natuurist ning seejärel oma muljed intuitiivselt lõuendile kanda üldsegi mõtlemata maalimistehnikale. Ega siis ainult noot deemonit ümbritsevat lillede ja kristallide moodi moodustised, mis on justkui nagu laiali pudenenud tiivasuled, kujuta endast samavõrd tasa pinnalistena kui ruumilistena materiaalsetena Jabstraktsetena näivaid mustreid kogu Maal koosneb arvukatest tahkudest. Mosaiik setest pindadest, mis otsekui piiravad vorme, kujundavad reaalse mahu, reaalse ruumi ning ühte praegu muudavad maali mingiks abstraktsetest vormidest koosnemaks ruumilist tasa, pinnaliseks ornamendiks. On tarvis, et maal oleks reljeefne ja ei oleks ka. Ruubel mõistis seda nüüd erilise selgusega ning näitas, mida see tähendab. Ruumilisust materiaalsus taotledes tuli kõikjal säilitada tasa pinnalisus. Deemonid pingestas kunstniku monumentaalsust lembus. Lõuendipind oli otsekui magnetväli, see mõjutab kõike terviku ja tema osade kompositsiooni. Üksikvorme, nende vormide elemente ja mikroelemente määrab nende asendi maali pinnal. Tehes deemoni Michelangelo skulptuuri sarnaseks andis fruubel ühteaegu siluetti muinasegiptuse maalikunstnike eeskujul kolmnurkse kuju ja kõik värvid, üksikud värvilaigud, mis ruumikut, kest vabanenult justkui lõuendi enda külgetõmbejõu mõjul lõuendile asetuvad sellele alistuda ning selle ülemvõimu tunnustades moodustavad kompositsiooni, mis meenutab Maioolikast Mosaic pannud. Ja koroovin olid võimelised mõistma vormi ja rütmi imelist kooskõla nende vastastikust mõju lõuendil. Ehkki see Row ei eitanud ilu ning tavatses rääkida vormi igavest seadustest ei tahtnud ta aru saadet maalidel ja joonistustel peab kujund olema eelkõige dekoratiivne. Serovile ei meeldinud, kuid tehnika liialt silma hakkab. Ta proovis paberit või lõuendit niiviisi katet sünniks ilu, täisverelised vormid, imeliste ornamentidena taustaga sobiksid. Milline nauding on vormide ornamentaalsuste esile tuua, mitte spetsiaalselt ornament maalida, mis pruubelile Kiievis nii tüütuks läks vaid mitte ornamentaalses motiivis esile tuua. Selle loomuomane dekoratiivsus. Kõigis suurte kunstimeistrite teostes määrab vormide ornamentaalsus kujundi. Kõikjal kõiges on dekoratiivsust, kujundi, stiliseeritust oma uuel maalil, rakendase pruubel, need tõekspidamised ellu kui piinarikkalt ja kui kaua ta oli otsinud omaenda maalimisviisi. Juba Kiievis, eimiski Kiievis juba tšistjakovi ateljees, kuidas ta ihkas sellist struktuuriks organiseeritud värvi massi, sellist keerulise ehitusega koloriit ja ja kui kaua ta oli otsinud niisugusele struktuurile elulist õigustust. Raske öelda, mida ta innukamalt soovis monit luua ja õigustada ülendada tema sünget vaimu, näidata tema helget külge viibimist hea ja kurja olemusse või seda uut maalimistehnikat, mis välistas igasuguse pealiskaudsuse nähtava maailma. Nat uralistliku passiivse kujutamise ja tema teoksil olev noor deemon kutsus ellu uudse maalimisviisi tooma korda sünnitaski deemoni kuju. Tegelikult küpses selle maali teostus laad töö käigus ning oli autorile endalegi ootamatu. Neis julgeis sujuvais, kuid võimukais joontes mahlakais värvilaikudega kirevuses peitubki suur arengupotentsiaal siini transformeeritud vabalt ainult natuuri. Siin transformeeriti maalikunsti. See kõik ühtekokku tähendas uue maalimismeetodi algust. Ja see oli alles algus. Kuid paljutõotav algus. Õitseva aasõitest lookas oksad kauguses ahvatlevad tulukesed deemondlikus. Kõik need on allegooriat ning Ruubelile võiks ette heita idee primitiivsust. Ent selle primitiivsuse kõrval on tunda kujutlusvõime vaba mängu ja loojast tihilist mässuvaimu. Tänu maalimisviisile maalistruktuurile väljub allegooriana kavandatud kuju allegooria piiridest ning kaldub romantismi. Võib-olla ka sümbolismi. Deemoni kohta esitatud küsimused tõrjus pruubel naljatoonil. Selja taga on lilled eespool tühjus. Selge sümbol. Aga seletusi tuli anda paljudele. On täiesti arusaadav, miks saba Ivanovitš, kelle kabinetis maal loodi, ei ostnud seda. Ta vist koguni häbenes seda ning seletas hämmeldunud külalistele. Pilt polevat veel valmis. Naeris seda öeldes kuidagi imelikult. Võib-olla naerist, aga iseennast ta tõesti ei teadnud, mismoodi suhtuda teosesse, kus sinine on karjuvalt, tere. Muud värvid jälle liiga tumedad ja tuhmid jätavad kogunema määrdunud mulje, pealegi mõjub krobeline pind lohakalt. Meister pole püüdnud maalimismaneeri varjata, vastupidi, ta koguni rõhutab seda. Tunnete Segadikus, mille see maal saba Ivanovitš siis esile kutsus, oli ülekaalus nõutus. Jelizaveta Grigorjev, talle aga ei meeldinud deemon üldse. Kogu tema olemus protestis, selle vastu. Võib lisada. Jelizaveta Grigorjev meelest polnud see teos autorile loomuomane. Pruubel ise imponeeristele tollal oma käitumismaneeriga filosofeerimist, kalduvusega ja sellega, et ta väsimatult kordas. Tema usk on ilu. Kuid mis ilu oli tema deemonis? Kujutlege, mismoodi võidi sellele maalile reageerida mujal väljaspool Mamontovide maja. Pidevas õhkkonnas, mille otse oodati ning kõiges aina nähtidegadentlust. See sõna oli juba liikvele lastud, oli ajakirjanduses käibel et puhkes skandaal. Oli vaid vaja sellele elust mõni näide leida. Pruubeli deemon sobis selleks hästi. Maal tundus skandaalne. Istuvast deemonist sai Väikekodanlaste õelate pilgete märklaud. Sellele teosele oli juba saatusest määratud kunstniku publikuga ägedalt riidu ajada. Deemonit on kujutatud hetkel, mil tema kõrgel lauba taga pole mõtteraasugi terav meelidzieti. Mida arvas sellest pruubelise. Algul ta vist ei osanud oodatagi, et tema maal teistele sellise mulje jätab. Aga rõõm, mida ta publiku jahmatusest ja nõutusest tundis, polnud teeseldud. Ta tõepoolest tahtiski seda. Korto koguni ütles, et teda kurvastaks, kui teda aina kiidetakse ja mõistetaks. Aga ta oli seda öeldes siiras või peaaegu siiras. Ta teadis maast madalast, et ühtki suurt kunstnikku pole kohe alguses tahetud tunnustada. Ning ta ei saanud end mõttes suur vaimudega kõrvutamata jätta. Aga samal ajal vaevas fruubelit kat tunnustuse iha. Meenutagem, kuidas ta Kristust maalides avameelselt tunnistas, et tahab publikule vastu tulla. Ta ei unustanud publikut ning igatses menu, tunnustust, ükspuha, mida ta ka iganes ei öelnud. Menu ei jätnud teda kunagi ükskõikseks. Seletabki, miks? Pruuberil kujunes eriline vahekord maa Montovi ringiga, mille üheks suureks eesmärgiks oli rajada uutele alustele kunstitegijate kunsti tarbijate liit ajal, mil nende lahkelit katastroofilised kasvasid ning kuristik nende vahel aina laienes. Oma deemoniga sai pruubel Mamontovi ringis erilise koha. Teoses kajastus kõiki vallanud soov uskuda ideaalisse oodata ja loota selle elluviimist, seda otsida ja leida. Lõuendil kujutatud deemonlik noormees jäänunes samuti ideaali järele, ent ta näis olevat kaotanud lootuse seda lähitulevikus leida. Piinarikas mõtiskluse sõrmed tugevasti vaheliti pigistanud nooruk oli maailma ja iseendaga pahuksis. Juba selle karjuv kirevatest mosaiik setest värvi, laikudest molekulidest koosneva, tihedalt läbi töötatud maali teostusviisile oli arengupotentsiaali. Tema plahvatusjõud hävitas kaunishingede meelerahu. Pruubeli loodud deemoni või deemondlikkuse tasakaalutus heitis väljakutse kõigile dogmadele. Ültu mustatud, kuid elutuile eetika kategooria yle positiivsusele ilutsemisele. Kunstniku dünaamiline konstruktiivne maalikunst vastandus Mamontovlaste utoopia, mis oli tegelikult kompromiss. Ent kaugemale pruubel oma uuendustega ei läinud. Ta tegi Mamontovi Amontooblaste ilukäsitlusele mõningaid järeleandmisi. Hõõguvate süte erepunased, lõõmatused deemoni silmades ja kõrva taga. Tema deemonliku loomuse tunnus vastasid kahtlemata selle ringi maitsele, samuti kui deemoni põske mööda allavoolav mure, pisar ja mingi magus raugus kõiges läppunud keskkonda tunginud ja seda keskkonda lõhkuva kunstniku kangelasliku rünnakuhoog rauges millegipärast. Rünnak lõppes ergavate värvikombinatsioonide. Ainult kohati on toonid nimme sünged ja sujuva joonte rütmiga. Et pruubel oli Mamontovi ringis erandlik, tagasi istuv deemon kunstnikule ühtlasi positsiooni, mille see ring talle oli andnud. Moskva tõotas pruubeli kunstniku saatuse muudatust. Juba oli tal kunstnike hulgas oma austajaskond. Selles kitsas ringis oli tal andeka kunstniku kuulsus. Temasse usuti, temalt loodeti uusi suundi. Teda püüti aidata. Pruubelit toetasid esmajoones Mamontov ja mõned tema lähikondlased. Nemad avasid talle tee.