Minu Publakilist sõbrad, laadisin ikka Villotja. Me sõitsime distitsialif sinusse meie teelt. Saaringulgaanini oli kaks kalahoidlat. Need olid pisikesed olevikus. Kalurid lasksid vete suuremõõdulisi tuur kalu. Seal ootasid need kalad kalandusettevõtjate kohaletulekut, kes siis võtsid kalad oma Lottidele vastavalt määratud kogusele. Kahe kalahoidja valvuri ülesandeid täitis lühikest kasvu vaikse loomuga mehike. Ta kõneles poollauldes peenikese häälega, seejuures kulme kõrgele kergitades. Tal oli väga palju sarnasust pühakuga. Mul tekkis tahtmine ta albumisse joonistada. Meiega oli hakatud juba harjuma ja tihti tulid jõudeaega veetvad purlakid ise meie juurde. Pöördusid meie poole järgmiste sõnadega. Räägitakse teie kõrgeausus, et teie joonistatud Burlakidest pilte ja maksate 20 kopikat. Niisiis meie oleme valmis. Külarahvas hakkas meie maalimise vastu huvi tundma eriti menukas, olime Markovi loodud etüüd erusoldat, sootuist, piibunusuga hambus. Isegi pühapäeviti käisid peaaegu kogu tänava elanikud, meie kambrites. Tohib, vaata ma tulle, Teie ausus. Räägitakse, et olete joonistanud PUR laki piibu hambus. Ja autor tõmmanud naerule, paksud ukrainlase huuled jälgis viilutatud silmadega heatahtlikult üle prillide oma edu rahva hulgas. Üksnes talunaised pelgasid meid endiselt ega olnud mingi hinna eest nõus tulema. Sehkendamisele. See reisimas olin ma tähele pannud vaikset kalahoidlate valvurit. Ja ma pöördusin tema poole. Onu Ma oleksin tahtnud sind joonistada sellesse raamatusse. Kas sa istuks nüüdsama tunnikese minu ees, näib, et sul on aega. Mees, kullake, meid joonistada meie väriseda vastaste põiklevalt. Aju, maksan sulle selle eest, ütlesin mina ega saad tasuta aega, viida. Maksate ainult, et mulle, kullake, leiva ja teiega. Ma ei ole seda väärt. Lisas ta veel kord ja vaikis siis pisut ja kuidagi kössi tõmbunud, pea viltu, ühele küljele. Eemaldus kärmesti teisele poole kala. Hoyleid on veidrik, mõtlesin mina. Oleks justkui solvunud, koguni. Jõudsime kurgaani juurde ja saime teada, et meie tuttavad pul, lakid on lodja lubjaga juba ära viinud. Mul hakkas kahju, et olin jälle kaanini silmis lasknud. Siin töötas teine väheldane salkkond. Üks nendest tuletas Rebala pea selline poolest mulle kuidagi meelde ekaaninit ja ma hakkasin teda joonistama. Ta kaaslased märkasid seda. Vaadake Aioosse pappi, joonistatakse, nad tulid lähemale, sattusime jutuhoogu. Mis teeb eriti selle välja heidetud nappi kohta, on me tunneme? Kas ta tõesti on endine papp? Imestasin mina, khaani, kaanin välja heidetud papp, oli ta papp ja ka ning kuidas siis aastat 10 pärast seda laulis ta kirikus oli legendiks nüüd aastat 10 Burjaakiks. Nii on siis lugu, mõtlesin, tähendab, ei olnud niisama see mõistatuslik näoilme. Ning Chlyn kerkis mu silmis veelgi kõrgemale. Ah, kui ma kohtasin teda veel kord. Olles oma paadiga koduteel, panime tähele, et kalahoidlate valvur niipea kui meid märkas, kadus silmapiirilt. Tööle mõeldes tundsime vajadust lõuendi raamide ja lõuendi järele sest nii Vassiljevil kui ka minul tekkis tahtmine teostada midagi maalitaolist. Muide algasid peekri päeva sajud. Iga päev valas vihma, ümberringi muutus poriseks. Pärast Peetri päeva aina jätkusid vihmasajud, tänavad uppusid porri ja me asusime lõpuks oma lõuendit juurde. Vassiljev jooksis ühtelugu oma etüüdi albumiga korreks köögiviljaaeda, kord kuuri alla või rõdule, kus paremini oli näha. Ja mõnikord seisis isegi vihmasajus kokkupandava vihmavarju all ning valitses motiive pilvedest, kui need olid ebaharilikud. Suurele lõuendile maalis taga Nižni Novgorodi vaadet. Selleks üks oli ta ettevalmistusi teinud juba niisnis olles tegi visandeid küll lähematest, küll kaugematest müüridest ja tornidest. Ta oli kõigest sellist ilusti kirjeldamatut vaimustuses. Kuid maalist ei saanud siiski asja Pole midagi öelda. Ükski etüüd ega visanud ei aidanud teda. Need jäid ise omaette. Ta muutis iga päev tervet maali ning lõpetas sellega, et Nižni Novgorodi asemel maalis samale lõuendile motiivi kulutsemist Tatari külas teisel pool Volgat. Meie vastas. See maal on veel praegugi Tretjakovi galeriis. Ma ei suuda äsja möödunud Peetri Pauli pühi naermate meelde tuletada. Kogu tänav oli täis pori ja purjus rahvast. Kamp mehi või noorukeid üksteisel käe alt kinni hoides ja laiutades risti üle kogu avara tänava. Röökis täiest kõrist mingisuguseid laule. Läksa komaviisiga, metsa, tuigeldas jalgadel kogu tänava ulatuses piki Volgat ja pätterdas julgelt poris mööda sügavaid lompe. Ma panin tähele, et mõned eriti noored poisid teesklesid täiesti kained, kenad, teadlikult puru jobusid. See nagu selgus, pidi tõestama nende väärtust külarahva silmis. Ja igas keskkonnas on oma ühiskondlik arvamus. See tähendas, et on, mille eest juua. Tähendab, ei ole loll, oskab raha teenida. Sellest moraalist saime hiljem alles teada. Niivõrd purjus naisi-mehi kohanud külamehed aga suhtusid meisse kui mitte viinavõtjatesse mingi erilise lugupidamisega. Näiteks meid märganud täiesti purujommis eemalt tuigerdal külamees üleni poriga koos, nagu nad kõik kogus kuidagi julgust, vahtis purjus näoga ringi, jäi seisma, hoidis kinni kas pärast või maja nurgast võttis au pakliku hoiaku ning krahmas mütsi peast, kui see oli peas tegi meile sügava kummarduse, riskides seejuures kukkuda ja ütles kuidagi kahetseva häälega. Teie ausus, andke mulle andeks, jumala pärast. Oma kõige suuremale lõuendile hakkasime parvi maalima. Mööda laia Volgat liikus otse vaataja poole, terve rodu parvesid. Ilm oli sombune. Hiiglaslike jämedate palkide peal põles suurel raudpannil väike lõke. Ja selle kohal rippus katlake. Roolimeeste lähedal, kes juhtisid seda Niine kõige flotilli liikumist istus kukkur lakke kuidagi mugavalt. Mida küll need Volga argu sõitjad nende seitsme lõputu nädala jooksul oma teel Niižnist Saraatovi ei näe ja läbi ei tee? See maal tänu värskele muljele tõelisest Volgast õnnestus mul hästi ja meeldis mulle. Ent sellest maalist on mulle jäänud seniajani mu südamesse valutav haav. Simaal kuulub nende tööde hulka, milliseid ma hävitasin mingil pettumuse ja kibestumise Eedil. Maalisin selle üle ühe teise motiiviga. Kas ma ei oleks võinud võtta mõnda teist lõuendit? See oli nii harmooniline ja suure sügavusega. See hävis juba Peterburis olles. Tuleb olla õiglane seda maali hävitama ajendas mind siiski aegunud rajal tendentsid. Kõigest nõuti ideid, ilma ideeta maali maksnud kriitikute ja isegi kunstnike silmis mitte kui midagi. Kui ei tahetud oma harimatu käsitöölise kuulsust näidata. Ilma sisuta, paljastas kunstniku juhmuse ja tühisuse. Ja seda maali näitasime showskinile. Ja mis te selle maaliga öelda tahtsite? Peamine häda on selles, et ei, ei maalinud sile natuurist tehtud tüülide järgi, see on kohe näha. Ei, ma maalisin seda nii, nagu ette kujutasin. Noh, sealse ongi kujutasite ette. Võtkem kasvõi need palgid vees, peab olema selge, mis palgid, kas kuuse või männi omad, aga need, mis neil on nagu mingid hamba orgid. Muljet muidugi annab, aga see pole tõepärane. Ajad muutuvad ja mida praegu oleks loetud saavutuseks nimelt ettekujutuse järgi loodud meeleolu. Maali loeti tollal ebatõeliseks totraks ja mõisteti nende poolt hukka kui kirjanduse suhtes hoolimatute laastavat suunda. Sombuse halva ilma nädal tõi suurt kasu meie tehnikale. Me kõik tundsime otsi kui midagi uudset nii kunstis kui ka loodusvaatlustest. Me tabasime juba nii mõõtmatult avarust kui asjade elavat koloriiti täielikult. Kord sõitsime Ülejõe sariks sinusse. Jälle kala hoidleb jälle mu auväärne mehike istus kurvalt oma kivi peal toetades kätele, väljendades sellega rahva eetilist nukrust. Tervitasime vastastikku. Mul oli hea meel, et ta ei hoidunud minust eemale ja ma ei tahtnud enam alustada talle ebameeldivat juttu maalimisest. Kuid ta ise lastist seltsimeestele eemale minna, noogutas minu poolest salapäraselt peaga. Kuulake ja inimene, mis ma teile ütlen, tol korral tahtsite mind maalida. Nii ma siis peaaegu oli nõus. Siis enam mõelda, rõõmustasin mina. Album on mul kaasas. Läheme sinna sinu kivi juurde, kus võistlusi, hakkame pihta. Aga paljude mulle siis ka annate? Küsis ta häält madaldamis kuidagi ahastavalt ja langetas pea. Nii, nagu tookord rääkisin, maksan nagu teistelegi, istu tunnikese, saad 20 kopikalise. Tekkis pikk paus. Ma mõtlesin Etti, annate mulle nii rublad 20. Seda jätkuks mulle siis kogu eluks. Lõpetas ta peaaegu sosinal, otsekui ahastaris. Mis naljavend? Imestasin mina. Aga meil Eestis nii palju. Kas see on üldse võimalik? Aga kuidas hingega on? Missuguse hingega. Aga teie räägitakse ajati. Mida majal kuuma, mis rumalust, sa räägid mõis, aru räägitakse teie Rate Anti Kristuse juurde. Mis tähendab vaata kus väljamõeldis, muutusime ägedaks, on alles jama. Olgu pealegi, vennas, meie teame, kõik läks ta juba ülevaidlustele kuulähikamis, rahvas räägib. Praegu ta joonistab sind, aga aasta pärast tullakse ahelaga sinu inglikese järele pannakse ahelasse, aetakse sind jumala orjakest antikristuse juurde, mis. Kas sa tõesti usud seda? Püüdsin ma teda tõsiselt ja laitvalt ümber veenda. Jumal sinuga ja su hingega ja ma läksin ruttu minema, et omadele järele jõuda. Mõtlesin tahtmatult, milline Pütschet on küll neil popsidel 20 rubla sellest kapitalist jätkuks talle kogu eluks ja sellegi mataks ta maa sisse ja sureks paljustamata kellelegi oma peidetud varandust. Lõpuks jõudsin ma oma purlakkide ettutaja kulminatsioonini. Maalisin lõpuks etüüdi Kalinist. See oli mulle suureks pidupäevaks. Minu ees on mu armastatuim objekt kaanil. Ta haagib rakme rihma lodja külge ning seob selle endale ümber rinna ja laseb end langetatud kätega EDP poole längu. Rahvast pealtvaatajaid on vähe. Ainult omad Pullakid ning võib-olla veel mõned juhuslikud möödaminejad lodjalt. Vaatamata pühapäevale ei tule siia evolased isegi lähedale. Nende meelis toimub kaldal purakkidel orja juures midagi saatuslikku hirmsat. Inimene müüb, anti Kristusele oma hingeheidet, pööravad juba eemalt kõrvale, lastel on keelatud meile läheneda sealse jaja, vot Aredis on kõik tardunud, kõiki on haaranud hirm. Räägitakse tasase häälega. Seevastu siin päris kalda ääres lasen ma endal hea olla teravalt silmitsi teise kopeerides ihaldatud, kõige täiuslikumat pur laki tüüpi. Milline õnn, et Khani polnud nõksud, kuid saunas käia või juukseid lõigata nagu vahel juhtunud mõnede modellidega. Teda oli juba ette hoiatatud ja nagu kõik tõsised inimesed poseeristad tõsiselt oskas välja kannatada harjumatult asendit ja kohendasin kergelt mind põrmugi häirimata. Mida sa vead ja VA vennals terav meelitasid mööda minevat Pullakid. Aga ikkagi tekkis minu selja taha grupp pealtvaatajaid möödaminejaid põhja läinud inimesed, mitte talurahva hulgast. Lihtsalt imesta, ütles üks hääl. Nii siin kui seal on inimene lausa ime. Haruldane. Oh issake. Linnas näinud, kuidas on, kuidas kellelegi antud tähendab, on määratud taevane isa ja millega küll inimesed hakkama saavad, siis elav seisab päris elavana lõuendil. Keegi kükitas päris ligidale ja tõmbas hinge tagasi. Kas te tihti Seenagaliseerite? Vaatan tagasi kõige harilikum PUR lakk alla 40 vana. Kas teie siis ka tegelete maalimisega? Küsisin temalt. Jah, mind pandi pühabiitilimaalia juurde õpilaseks, ikoone maalima või see oli juba ammu. Ja kui julgelt värve kasutati. Neil polnud ka selliseid värve. Ta hakkas midagi kaaslastele selgitama. Ja mis sina aru saad, sa vaata, kuidas ta kogu hingega leegitseb, on nagu tardunud. Sa arvad, et see on kerge hing on temast peaaegu välja lendamas, tähendab sinna lõuendile. Neid kõnelusi kuulsin ma meie puhkevaheaegadel, kui kani suitsetas. Kuid rakme rihmade seismise ajal olin ma temast täielikult haaratud. Avaldas mulle sügavat muljet. Tema näos oli eriline leebus mis on omane inimesele, kes seisab mõõtmatult kõrgemal oma keskkonnast. Kui Hellas kaotas oma poliitilise sõltumatuse ostsid raudtee roomarikkad patriitsid turgudelt, kus kaubeldi orjadega endale õpetlasi filosoofema lastele kasvatajateks. Ja näe. Filosoof, kes oli uurinud plaatonit Aristotelisest Sokrates Pytaagorust ja saanud teadusemeheks heideti ühisesse aukumi koopasse koos ärakaranud kaasmaalasest kurjategijatega. Kihutati Pontus eksiinuse äärde, kus ta lamas päikeselõõmas kuni keegi ära ostis tema 60 aastase vanamehe. Ma kujutan ette, kui palju tuli selliselt teaduse kuulutajal taluda igasuguseid toorusi teenrite poolt. Püüdsid teadlasele kätte maksta selle eest, et teda oli lubatud käia optimaatide püstlikes eluruumides mis olid silmad pimestavad oma luksuse poolest. Muidugi enne oli võetud seljast parasiite täis räbalad ja pandud selga puhas tuunika. Ja Canin kalts ümber pea riided oma käega lapitud, mis uuesti auklikuks kulunud. Oli selline inimene, kes sisendas enda vastu suurt lugu Pinanist. Ta sarnanes tagakiusatud pühakuks. Palju aastaid hiljem meenus mulle jälle kaanin, kui minu ees hobusekannu sammus sahka hoidev Lev Tolstoi seljas, higist läbi imbunud kodukootud kanepi riidesärk. Peas oli tal kunagi valge nokkmüts, nüüd aga tolmust ja higist hallikaspruun pruuniks pleekinud randi küljest poolenisti lahti hargnenud mütsinokk tolgendamas. Mis oleks võinud olla veel naljakamad, tühisem, kui see habemega veidrik näiduvad eit ja taat seisid kaua ning silmitsesid kõrvalt väga tähelepanelikult krahvi ja talu põhjalik iroonia. Jumala tahtest mängis nende nägudel. Aga selle armetu rõivasse seest tihedate kulmude alt särasid rangelt ja sügavtõsiselt vastu suure geeniuse silmad mis valitsesid läbitungivalt mitte üksnes kunsti vaid ka elu üle. Tolstoi ka võrreldes oleks Khani paistnud täitlikesena. Tema näost peegeldus selgelt ainult unistus. Aga see oli looduse enda unistus, mis ei arvesta ei tundega aastaid souli universumi unistus. Kõige paremini sobisid Ganini näoilme kohtunik, rassovi värsid. Kas ärkad, kui tuleb kord tund või vaimselt uinud igavest und? Muide, pean häbiga tunnistama, et keegi ei uskunud et ma lugesin Nekrassovis paraadtrepi esmakordselt alles paar aastat hiljem pärast selle maali kallal töötamist pärast Volgal viibimist. Ja tõepoolest mul pole vabandust, et ma ei tundnud neid imepäraseid värssibullakini kohta. Kõik arvasid, et minu maal sündiski illustratsioonid Grazlovi surematutele värssidele. Kuid see polnud nii. Räägin seda ainult sellepärast, et armastan. Napoli muuseumis tänavalt vestibüüli minnes otse sissepääsu juures kaks Skütile kuju üks paremat teeni vasakut kätt. Hüüdja, mütsid peas, püksid jalas, meenutavad nad kul ovski kurgaani, vaasi, jämedaid, ümmargusi, vaagnaid, meie Ermitasid Nendele baasidele ja samuti ka ümmargust televaatajatele on väga peenelt graveeritud Küütide kujutused hobused. Nad püüavad hobuslinguga ja panevate rihmaga kammitsesse täpselt samuti, nagu teevad seda praegu meie tunni kasakad. Ka nemad püüavad ja põnevad kammitusi oma hobuseid. Kas küttide riietus tuletab väga meelde kasakate rõivastust, mida ma mäletan veel lapsepõlvest? Neist kahest suurepärasest kujust tuleks tingimata teha koopiad. Kipsi valada ja paigutada meie skulptuuri muuseumidesse. Aga muideks, küsib lugeja. Need kaks slaavlast on meile erakordselt huvitavat, vastaksin mina. Ja mu silmis on need nagu kaanini lihased vennad. Samasugune sügav väljenduslikus näos ja samasuguseid, ehtsa slaavi tüübi näojooned. Stiili järgi kuuluvad need kujud esimesse sajandisse enne meie aja arvamist. Need kaks kuju, kaks tüüpi olid arvatavasti juba selliste orjade seisundis. Isandat lugu pidasid ja kes tõenäoliselt oma teenete eest isandate tahtel kujudena jäädvustati. Vasakpoolne pikakasvuline ilus mees, nähtavasti blond sõprushabemega on põhjamaa esindaja. Tema nägu võlub mind vastupandamatult oma piiritult unistava ilmega lakkamatu igatsusega kodukoha järele ja ta igatseb kodumaa järele. Ei vana-rooma ega tema provintside kõrge kultuur oma suurepäraste viljadega ei lõunama, paganate lõbus elu, miski ei suuda talle asendada vaeseid avaraid stepi ning soojataresid karmil kodumaal. Kui mõistatuslik ja ammendamatu on selle ilusa vene Jaroslavli nägu oma kaunite joontega teinud motoorse inimese tüüp, väheldane, kartulitaoline, nina, nägu mul ei sisalda maja ja asjade pärast. Ta pole ilus. Kuid miski meenutab temas gramsgoid, jõledust, hoid. Siis kütt oli mõistagi väga tark ja tubli major, toovusuma patritsi juures. Väljendanud nii oma isiklikku arvamust Braggi Ganini kohta ei saa ma siin mainimata jätta ka teise isiku arvamust. Neli aastat pärast etüüdi maalimist elasime Pariisis kunstide akadeemia stipendiumi saajana. Kord külastas minu ateljeed Poloftze etüüd, Burlakalinist oli rõhknaeltega seinale kinnitatud kõrge aukandja hakkas selle vastu huvi tundma siinses etüüdi tähelepanelikult ja ütles. Milline kaval Võrukael on see mehike. Vaadake, millise irooniaga ta vahib. Hiljem, kui Corelin rajas Nižni Novgorodi muuseumi talle selleks otstarbeks eraldatud tornis annetasin magnituudi Kalinist Nižni Novgorodi muuseumile.